Kindral astus mööda pehmet liivasilla juurde. Grupp ohvitsere ruttas talle järele. Poiss vaatas kindralit, hirmunud silmadega. Kindral vaatas poissi kindrali rangete silmadega, kellel peatati armee. Poiss püüdis tõmmata naerule oma siniseid huuli kuid naeratus tuli viril. Kindral püüdis samuti naeratada, kuid tema väsinud näol tardunud naeratus oli samuti viril. Miks ta vees istub? Küsis kindralainetes ähmaselt. Missuguseks kujuneb vastus. Ja siis hakkasid kõik sõjaväelased ja eraisikud ja mõlemad sirkassi, kalded ja sild ja silla käsipuud. Kõik, kes siin olid, hakkasid kindralile korraga seletama, miks poiss vees istub. Üle 500 Suu seletas kindralile üksteisest üle karjudes. Ja võite mind uskuda. Need hääled lärmasid sama kõvasti kui helikopter. Kui kindral sellega siia sõitis. Kõik karjusid, sest igaüks arvas, et tema oskab kõige paremini kindralile selgeks teha, milles siin asi on. Kindral seisis liivakaldal ja vaatas kord poissi korda, rahvast tuumaks jäänud tanke, ohvitsere ja sõdureid. Mida suudavad teha need tankid, Nende kahurid, mis olid raevukalt suunatud silmapiiri poole mida suudab teha tema armee. Kindralil olid eilsed manöövrid veel väga värskelt meeles kuid armee jõuderi loodud selleks, et hävitada. Ta suutis tegutseda ainult seal, kus käib lahing. Aga siin siin pole ju mingit lahingut. Zuikovi jõgi, tukuvad kalded, keskpäeva leitsak, hiiglaslik sild. Kellega peab armee siin, võitlen. Kelle vastu peaks kindral ta suunama. Kuid siiski tuli tegutseda. Otsustati jõele tammi ehitada. Kui peatada vool ja tuletõrjepumpadega vesi silla alt välja pumbata, siis seisaks poiss kuival. Kindral kutsus lendurid ja käskis tuua kohale sõjaväearsti. Helikopter tõusis õhku ning lendas rahvast liiva ja tolmuga üle puistates Tagasivaatlustorni number kolm, kus asus meditsiinipunkt. Arst oli vaja kohe kohale kutsuda. Kindral teadis, milleks teda vaja oli. Tankid pöörasid ringi ja läksid vette. Sinnapoole liikusid ka soomustraktorid. Terastrossid eriti lahti ja seoti pajutüvede külge. Traktorid kiskusid puid juurtega üles ja tassisid neid vete. Talumehed jooksid Harritoonovi majandisse, võtsid kaasa kõik, mis oleks võinud tammi ehitamisel vaja minna. Hakkasid välkuma labidad ja krigisema liiv nende all. Inimesed tassisid hagu mättaid ja mõlema kalda poolt hakkas kasvama tamm ronides järjest kaugemale vette ning ähvardades tema voolu peatada. Kindral oli oma armeele kindel ja teadis, et ta võidab selle väikese lahingujõgi voolas rahulikult edasi. Ta uskus oma allikatesse, mis ei kuiva kunagi. Ta tundis nende pulbitsemist isegi siin nendest kaugel ning pühkis mängeldes inimeste jalgade eest ära mätta kihid ning uhtus veega üle tanki roomikud. Kõrgel tserkassi. Mägede kohal kogunesid mustad ja sünged pilved. Nad kuhjusid kokku ja roomasid raskelt edasi, kogudes endasse elektrilaenguid. Taevas oli saanud maapinnalt palju niiskust ja küllastatuna sellest valmistus seda nüüd maa peale tagasi paiskama. Tankid vaatasid pilvede poole ja pöörasid oma 100 millimeetriseid kahuritorusid. Pilvedega langesid järjest madalamale. Kostis juba kauget kõuekõminat ja mägede tagant lähenes lakkamatu kohin. Kõik said aru, et üleval tserkas jõe ülemjooksul juba sajab. Talumehed ütlesid, et suurte vihmade ajal tõuseb jõgi isegi silla kaare. Jõuame ütles kindral. Ja mida madalamale laskusid pilved, seda pingelisemaks muutus töörütm, seda kiiremini liikusid jalad. Kindral vaatas askeldavaid inimesi. Waltas taevast ja silda ning naljad. Tuletõrjujad saavad juba voolikuid korda, et kohe, kui tamm valmis, saab hakata vett välja pumpama. Ülemjuhataja astus mõne sammu liival, läksis vette ja püüdis naeratada poisile, kes oli vees üsna vaikseks jäänud. Kas sa oled tubli poiss? Küsis kindral. Ta süütas sigareti ja tõmbas nii ahnelt suitsu sisse, põsed langesid lohku. Poiss pilgutas silmi ja noogutas pead. Ainult väga nõrgalt. Sest vesi ulatas talle lõual. Ta tahtis kindralile naeratada. See naeratus oleks tähendanud tubli poiss. Kas sa tankiga oled sõitnud? Kindrali jälgis, kuidas manööverdasin kolm oomika masinat et asetada risti jõega. Aga pühvli seljas oled sõitnud. Poiss naeratas. Ole. No näed, seda ma arvasingi, haaras kindral sellest kinni. Ka mina olen sõitnud, ainult pühvli seljas on halb sõita. Raputab. Raputab küll. Nõustus poiss. Kindral oli tõepoolest kunagi tühja sellest sõitnud. Ja küllap ta nüüd nägigi poisis iseennast. Samasugust lamba raudadega pügatud juustega jõnglast kannad okastest katki torgitud. Õhtuti kallab ema hõõguvate sütele vett ja käsib tal kandu auru kohal hoida. Et need ei läheks mädanema, jääd okkad välja, tuleksid jada hoidiski. Kuigi kuum aur kõrvetas kandu ja silmist voolasid pisarad. Kannata veel natuke, ütles kindral. Ehitame jõele tõke ette, siis sõidame tankiga. Sedasama suurega. Poiss, rõõmustased, keda viiakse tankiga sõitma. Aga võib sõita ka helikopteriga. Tahad taha, ütles poiss. Kas meid lastakse? Kuhu? Ei taibanud kindral helikopterisse, lausus poiss. Nüüd naeratas kindral, lastakse küll. Lendur on minu sõber. Sa ära ainult araks. Kindral jälgis, kuidas roomika masinad lepi, uurisid ja puid trossidega mitte tassisid. Raksusid kirved, tasuti valju ja taoti neid maa sisse. Poiss vaatas samuti, kuidas puud langesid. Tõstsid juured üles, värisesid ja õõnsusi tõhus ning kukkusid lõpuks vette. Neile kuhjati peale mättaid ja liiva, et jõgi peatuks. Vesi poisi jalge all muutus tumedaks. Oli tunda juurte kirekad, lõhna. Ega ma ei karda, ütles poiss. Vaatame, vangutas kindral pead. Hei. Hüüdis poiss. Ta oli kindel, et ta ei löö araks, kui ta helikopterisse viiakse. Ei löö mitte ühelgi juhul. Kohe tuleb helikopter siia, siis vaatame, kui vapper sooled ütles kindral ja süütas kolmandas sigaretti vaadates ise närviliselt taevasse. Taotas helikopterit ja mõtles, et inimkond on loonud religiooni, diplomaati, ühinenud rahvaste organisatsiooni aatomipommi. Kuid seda, kuidas päästa last, pole ta veel välja mõtelnud. Ei religiooniga, diplomaatia ega ühinenud rahvaste organisatsioon suutnud siin aidata. Kui aga asi on nii, siis aitame meie kui vaja, siis laseme õhku jõe ja maantee ja silla sunnime kõiki kogu maailma kogu surnud ja elavat loodust liikuma ainult vajalikus suunas. Et päästa laps. Kui vaja, siis anname äikesele, mis ripub seal kassimägede kohal taevas teise suuna. Kõik on suunatud ainult ühe eesmärgi poole. Nii nagu maakera pöördub ainult itta. Nii päeval kui öösel Sõjapõrgu mürinas ja rahuvaikuses ainult itta päikese poole. Et pääseda, et põgeneda iseenda varju pimedusest. Kuid helikopterit polnud veel näha. Ja Heido taevas oli samasugune hõõguv valge suvine taevas mille all küpsevad maa viljad. Ma näen, et sa oled tubli poiss, ütles kindral. Kui suureks saad, siis hakkad minu juurest eema. Tahad, tahan, vastas poiss. Tema hambad välkusid sillal. Nägu tõmbus nii laiale naerule, et sellest sädelesid kõik hambad. Ta hakkab kindrali juures aega teenima. Jõgi peatati. Ta tormas tõkke vastu, katsus seda oma koonuga otsides pragusid ja lootus, et leiab kuskilt mingi lõhe. Siis sirutab ennast välja ja tõukab oma kehalõhesse, laiendades seda ja lõhkudes tammi. Nii oli ju alati olnud. Kuid seekord pragusid ei olnud. Jõgi pööras näo ära, ronis kallastest välja, tungis needule, katsus siis põhja, tõmbas ennast küüru ja hakkas uuesti keerlema, tungides kord siia, kord sinnapoole. Ta tuletas meelde madu, kes kerib ennast pikkamisi spiraali, tõmbab selja sirgu ja valmistub hüppeks. Ent ka inimesed seisid paisu juures, tööriistad käes. Nad olid kogunenud tihedaks rahvasummaks. Tankid undasid kaldal, Juulisid puid, õhus välkusid kirved. Inimesed olid valvel, valmis iga hetk asuma võitlusse sellel hiigelmaaga, kes peksis oma pead tammi vastu. Tema kehaga paistis kaugemalt ülemjooksu poolt. See paisus ja kasvas nagu draakon. Ta oli hirmusse Maduk. Aga mis siis, kui on vaja jõgi tappa? Las maailm näeb, kuidas tapetakse jõge. Kuid ta erutanud. Ta oli veel laisk ja unin. Ta kogus jõudu ja äratas oma lisajõgesid. Taevas tuli jõele appi, ta mürises ja langes mägedele külma Kosena. Vesi tormas mööda mäekülge alla, kobrutas kalju lõhedes, pühkis ära kõik oma teelt. See ei ole tõsi, et jõejõud on mägiallikates. Jõgi saab oma jõu taevast. Tema allikad on seal. Praegu laskus taevas järjest madalamale ning oli valmis jõega ühinema. Pilved, minge mägedesse. Ärge kandke meie peale viha, pilved. Jõgi rahunemas sängis. Madu ära puhu ennast suureks ega valmistu hüppeks. Lõpuks kuivatame me ikkagi sinu külma vere viimseks tilgani ära. Madu. Istu oma urus. Istuja, ära roni välja, sa põrgusigitis. Tankid seisid süngelt kaldega õhus hõljuv süngus oli tunginud isegi nende metalli. Missugusest ajastust olid roninud välja need loomad, kes seisid mõttetus tardumusest kaldal mida suudavad teha nende metallsüdamed, kus on varjul tuhandete hobuste jõud. Väike mootor lörises sillal, tuletõrjepump pumpas silla alt vett välja. Poiss seisis juba peaaegu kuivadel kividel. Sild hoidis ikka veel tema kätt oma raudses haardes. Pump lõõtsutasid kähises ja läkastas, kuid mürisev mootor ei lasknud voolikutel ilma tööta seista. All paistis juba muuda seal viskes ja ahmis õhku kalapoisile toodi riided. Ema tõmbastele püksid jalga ja võttis ta kaenlasse, ta sooja, saaks veidi, rääkis talle midagi vaikselt ja väga rahulikult. Kuid tema rahulikud sõnad kõlasid kibedalt. Sest ema teadis seda, mida poiss ei teadnud ja vaatas kogu aja taevasse. Ka teised vaatasid taevasse, ainult mitte mägede poole, vaid sinna, kus taevas oli selge, jahutasid midagi. Raske eelaimus pigistas kõigi südant. Rahva sumin muutus järjest vaiksemaks. Lõpuks hakkas kostma helikopteri surin. Ta lendas madalalt üle pajulatvade jõudis silla kohale, kaldus siis ühele küljele ja hakkas maanduma. Rahvahulk nihkus laiali. Ja veel enne kui vint seisma jäi, hüppasid kabiinist välja kolm meest. Kõige ees astus sõjaväearst valge kittel seljas, mille alt välkusid saapad. Assistendid kandsid kohvreid. Jakanderaal. Vilt ei virisenud enam. Saabus vaikus. Selles vaikuses kostis rahva hulgast hädakisa. Ole tubli poiss. Hüüdis kindral. Pea vastu. Kohe läheme helikopteriga sõitma. Kuid miks pöörad kindral pilgu tublilt poisilt ära? Poiss vaatas arsti inimesi kanderaamiga ja kindralit ning kuulis, kuidas krigisevad silla tugipuud. Ja õhk tungib suure kivist pesa viimastesse õlerustesse. Jõle Purientidesse. Hädakisa rahva hulgas kasvas. Seal nuttis ema. Ehkki karjatas keegi sillalt. Käsin, lõigatakse ära, ära lase, ära lase. Seda. Hüüdis poiss, kes oli peatanud rongi. Ta jooksis sillal mööda elavat koridori ja karjus kõigest jõust. Ära lase. Ta võeti kinni ja suleti tantsu. Ta punnis vastu, kiskus ennast lahti, kuid inimesi oli palju ja palju kätepaare hoidis teda tugevasti kinni. Inimesed pöörasid jõele selja et mitte näha kirurgi tööd. Jõgi lainetas tammi taga otsekui soovides üle tammi harja vaadata. Värin käis üle tema keha, kui ta oma sängi tagasi viskus. Kalad hüppasid kõrgele jahtmised õhku ulatusid isegi poisid jalgade ning potsatasid tagasi kividele. Jamurasse. Ei teeni poiss enam kindrali juures. Ühekäelisi ei võeta sõduriks. A. Teda haaras suur hirm. Ta tundis äkki mingit kergust, nagu oleks ta tühjaks muutunud nagu teokarp. See tunne tekkis higist, mis kattis tervet keha. Kergena ja lõdvana langes poiss märgadele kividele. Arst ja tema abilised avasid juba kohvreid kanderaamil. Silla tugisambad ei kärisenud, Ena. Üheks hetkeks muutus kogu maa tühjaks nagu külma kangestuseks. Selles külmas selles jäises vaikuses kostis mingi heli. See sarnanes jõe jää praginale talvel. Jää praguneb pundudes ja siis jookseb see heli piki jõge koos peene läbipaista praga. Sild nihutas teist korda oma tugede kivi, panku ja raudbetoontalasid. Need, kes sillal tundsid, kuidas ta võpatas nende jalgade all. Missioonil püüatasid inimesed. Selg, sild. Poiss hoidis mõlemat kätt põlvedel suutmata veel aru saada, et tema, mõlemad käed on vabad, etan vabanenud kivisest lõksust. Esimene, mida ta tundis, oli kindrali käte puudutus. Kindral viskas õhku ja hakkas teda suudlema. Ja kogu rahvamurd, kes äkki oli vabanenud pingest tõstis korraga häält. See kära läks nii suureks, et võis kurdiks jääda. Silla tugedesse tungis õhk, hüüdsid hääled. Võib-olla tekkis uus nihe tõepoolest sellest et tugedes sügavates, pimedates Laburientidesse tungis õhk. Inimesed kandsid poisse ülesandes teda edasi käest kätte. Poiss oli kohmetu sellest juubeldavast rahvast. Sellest lõbusast kirevast rahvasummast, mis keerles tema silmade ees. Ka ema suudles tema põski silmi kaela, suudles tema käsi mõlemaid käsi, kui eriti seda, mis oli olnud vee all. Seda väikest lapse kätt millele alles äsja olid keskendunud kogu rongireisijate ja kogu tuletõrjemeeskonna ja talumeeste ja kindrali ja tserkassi jõge, forsseerima tulnud tankipolgu, mõtted ja tunded. Inimesed seisid valjusti kõneldes jõe kaldal ja sillad. Ja kõigil oli äkki imelik, et nad on siin. Et kogu selle mitmekesise rahvahulga on peatanud ja kogunud siia kokku see väike poiss, lamba raudadega pügatud juustega, paljaid jalu, nägu tedretähti täis. Võta või jäta just nagu konn kuumal liival. See tundus praegu kõigile lapsiku rumalusele kuid väga armsa rumalusele. Esimesed tankid äratasid oma mootorid ja liikusid paigast. Noh, vaatame, kui tubli sa siis oled, ütles kindral. Ta viis poisi mööda liivast kallast helikopteri juurde. Lendur avas ukse ja võttis poisil kaenla alt kinni, aidates tal ronida Masina jahedasse sisemusse. Kindral vaatas tagasi ja nägi rahva hulgas ema, kes nuttis ikka veel pühkimata pisaraid. Nägi talumehi, kirveste pootshaakide ja köitega reisijaid rongist. Ohvitsere, kes andsid au, jäi inimesi sillal. Seal rahva hulgas märkas seda teist poissi, sedasama punases spordisärgis. Kindral andis talle käega märku. Poiss ei jäänud uut kutset ootama ja pistis jooksu. Hingeldades ronista helikopterisse. Mootorid juba töötasid ja kindral istus poiste vahel. Vint pühkis maast liiva üles, kabiin tegi korraks hüppe ja ripuzaki õhus helikopteri all äikesejõgi ja kergitas ennustama sängis, otsekui tahaks hammustada seda keeli, kes surises ja tiirles tema kohal. Seejärel vilksatas mööda pajud. Siis äkki langes maapind kaldu, samuti sildi ja inimesed ja jõgi ja armee veel natuke ja kohe lendavad nad mäkke. Helikopter tegi veel ühe ringi, sõitis nüüd järjest kõvemini, surisedas põldude kohal. Poisid vaatasid välja otsaesised surutud vastu illuminaatoreid. Ja uskuge mind, Nad ei kartnud põrmugi. Kindral istus ja näris süütamata sigaretti. Helikopteris ei tohi suitsetada. Ja mõtles oma mõtteid. Võib-olla mõtles ta ühe elukinnast, võib-olla manöövritest, võib-olla sõjast. Kindralil võib olla mitmesuguseid mõtteid ja muredki on tal palju. See kindral aga muretses ka kõige muu kõrval veel poisi pärast. Kui ühe lapse saatus võib peatada osa inimkonda siis maailma saatuse pärast peab inimkond peatama kogu maailmaruumi tõttamise ja andma talle niisuguse suuna, nagu vaja, et päästa maailm. Tegelikult on see ainus võimalik suund. Kindral vaatas kella. 15 minuti pärast peab jõe forsseerimine olema lõpetatud. Tankid sõitsid lõuna poole kõik lõuna poole ja sinnapoole vaatasid ka nende kahurisuud. Vaatasid avaruse poole. Seda avarust ei ähvardanud miski ja kahurid vaikisid. Kuid tankid sõitsid ikka veel edasi. Sõitsid läbi selle kuuma keskpäeva maailma hõõguva keskpäeva. Tuhanded hobused, tuhanded kabjad tormavad terase pöörates ja krigiseb sedasi. Terasroomikud pöörlevad ja jätavad endast järele rahu ja vaikuse. Nad näevad enda ees selle avaruse taga madu, kes tõmbab ennast kokku oma urus ja paisub mürgist. Madu. Istu edasi oma urus, kas kuuled? Istu, ja ära roni välja, saab põrgusigitis.