Kust see küll tuleb? Mul oli raadio parajasti lahti, hoitlesime nuppu, pidin mööda linnaga skaalat, kui korraga möll lahti läks. Ma mõtlesin just midagi, kui see algas. Aga mida võimatu meenutada, rütm mõjub halvalt ajutegevusele. Ei tea, kas muusika võib olla OP, on? Võib vist küll. See on kaasaegne muusika ega midagi kuskil Londoni, Pariisi, New joogia, Stockholmi, Kopenhaageni tänaval käib pidu. Nahk, vutlarist, taskuraadio lesib tänava asfaldil head poisid ja tüdrukud tantsivad templi tantsu. Muidugi, see on nende jumala hääl, mis nahkset karbist välja kargab. Kiviseentele plekk-katustelt mitmekordselt tagasi peegeldub kuri lõpuks biitli soengute all. Näljased kõrvad. Ja muidugi täiesti kaasaegne muusika mõistagi kosmiliste tempude ajastu, meeletu ülekuumenemine, heli, barjääril, maa külgetõmbejõuületamise, tohutu vibratsioon. Kes neist peaks seda vaid välja kannatama, nende närvid kärssavad juba praegu. Aga kuhu jääb mõte? Rütm on, liikumine on aga 20. sajandi mõtte. Töö on ja suur mõtteinimene läks lendu. Vibratsioon lõppes. Taevas ei olegi enam sinine. On must Bioletsate äärte kuldsete tähtedega ja seal all inimeste maa oma igavest pöörlemist pöörlemas 24 tundi ja päev 365 päeva ja aasta iga neljas liid aasta. Kõik need aastad saadavad tuhanded raadiojaamad päeval ja sageli ööselgi tuhandeid erinevaid programme miljonitele kuulajatele. Mida nad saadavad teateid inimeste elust, õnnelikest õnnetutest, juhtumustest, ilmateateid, börsiteateid, muusikat, muusikate laulu, kõige rohkem sellele olevat inimene, kõige vastuvõtlikum. Inimene vajavad tööd, rõõmu ja laulu nagu leiba. Häid laule on rohkem kui halbu. On laule, mis aitavad muret kanda. On laule, mis lootusi loovad. Nendega koos läheb inimene läbi elu läbi aastate. Ja kus küll inimene kõik laulnud on, merel ja maal, põllul ja kosmoses. Vaikus kui kerge ja hea mõtelda. See ongi kaaluta olek. On see aeg, mis niimoodi tilkides kaob. Või tilguvad räästad pärast vihma oligi tarvis, las tilguvad. Siis kasvavad kartulid, kurgid ja kõrvitsad suureks. Hästi suureks. Väike poiss jaksa kõrvitsat sülle võtta. See on nii suur nagu kuu kosmoselaeva illuminaatoredaga. Ema, kus sa oled, ema, aita mul kõrvits tuppa tuua. Kui vanad me olime, siis, kui me niiviisi ema appi hõikasime, sääskedest näritud kriimud ja alati lõhkesid jalad maamullas kinni. See oli nii ammu. Nüüd ei ole ema enam nähagi. Me lendame. Aga ta on kuskil seal all ja lehvitab neile järele. Meile kõigile lehvitab ta järele. Mitu korda käis töö jooksul tekki peale panemas, iga kord peksime jalgadega selle jälle minema, palav oli. Ma nägin und, et ma lendan. Ma tahtsin kuu peal, sest tema oli mulle uinudes kuudervajatest rääkinud. Ära ole mulle kurje teki pealt ära ajasid. Need olid ilusad laulud, mis laulsid, kuni uni tuli. Kõige ilusamad laulud, mis kunagi on lauldud. On teil emad veel lauluhäält, laulge veel? Me kuulame. Laul kosutab nii, nagu kosutas piim rinnast. Ju koolis koolis joogally nääpsuke. Suurmaaks ja käes või käes kangemäeks ju jäi ja kui su kuulata aastate laulu käidud ja käimata teede laulud Kui ei oleks olnud laulu, kas oleksime jõudnudki nendele teedele, mida mööda nüüd läheme? Lähem läheme, läheme. Kas see sõna ei hakka kõrvus kummitama? Sest kui läheme, siis kaugeneme. Kes ütles, et lapsed kaugenevad oma vanematest kaugenevad oma emadest ja isadest kuni jäävad võõraks peaaegu et päris võõraks? See ei ole ometi õige, me võtame nad kaasa. Võtame kaasa nemad ja kõik käidud teedel, mälestused oma tulevikulaevadel manööver tema ajaga nagu kiirusega käik edasikäik tagasi. Ja kuulama ära kõik laulud ja lood, mis enne meid on lauldud. Nii palju siis minu poolt, teistel oli siis, kuidas siis jälle oma poolt mul. Kas te võitjaid ei olegi, nii meelest on, läksid sellesama toonil ka panna ja päris igaühel oli siis omamoodi huvitamine. No mina leidsin jah, nii, kuidas teise kõik, kes tegi natukene jälle teistmoodi ja nii et voice järele võisime ära tunda, kes oli siis ja meie oma seal metsa sees, kes seal käisid nüüd teada kõike, kui see kojuminek algas sissegi? Oli see, kes rõõmsam meel ja laul lahti Ahja lehmad rota jätta, kui nad tegid olnud esemel podcama saanud. Need olid ilusad hommikud, kui kari läks välja, Grapit inisesid kaelas. Lehmad ja lambad ja koerade karjalapsed. Nii räägivad vanad. Aga meie oleme veel noored ja kuulame seda nagu kaugete aegadega ja. Kurekellad õitsesid, isad-emad, needsid, heinlind ei laulnud enam. Lind õpetas poegi lendama. Karjalapsed õppisid vanaemadelt Helletusi. Või need ainult ilusad päevad oli, et suisa trall ja laul, kes karjalaps olnud seedeeaa. Vihma küll valab. Ja pilvede linas taevas, kui maas sügisuru tädinas. Pilvi rebides vilistab tuul. Kari väljas veel Mihkliku karjalaps, vaene kuhjal, kükid kaelani märg, külm kallale tekib. Tuule ja vihma käes elajad, norgus. Kaarja grantsildi, saba, sorgus. Teadlased ütlevad ajaparadoks. Keeruline asi. Aga selles olevat suur tõde, mis tagavad tuleviku kosmonautide Lenna, kui nad ükskõik kui kaugetele, tähtedele, pikka elu ja ja nooruslikkuse, et ikka tahaks käia, laulud suus mööda suvi tasid, ei. Mõnusana hoidetaja lauluviisi ümiseda. Kas pole? Ükskõik mida kõige lihtsamat, kõige kulunumat ikkagi on selles mingi mõte, üksainus mõte, ivadki? See kordub, aina, jätab alateadvuses mingi jälje. Sellelt jäljelt tekivad uued meeleolud, nagu seemnest saavad taimed ja meeleolud koovad mõtete kangast. Meeleolust sünnib pilt, mille me eluste ümbruses sellel hetkel saame. Sest kunagi ei ole taevas nii sinine ja inimene oma mõtetega just niisugune, kui sellel hetkel. Niit lõhnab jõud udule. Öös on juba pikemad ja pimedamates. Mõtlete, et abielu õnneks on korterit tarvis? Oleks hea, kui ei peaks äia ja ämma juures elama. Ostaks diivanvoodi? Esialgu aitaks küll. Riietekappi ja lauaga see ei tuleks väga kallis, ei oleks ikkagi oma päris oma. Oma kodu, oma naine, oma naise keedetud supp. Ja et mees oleks hea Aga missugune mees on hea? See, kes ei ju. See, kes teenib palju raha. Et oleks nii palju kleite, et kõik teised naised on kadedad. Või see, kelle õlale võid pea panna, kui oled väsinud tööpäevast, keetmisest, pesemisest, triikimisest, nõelumisest. Suur voodi oleks muidugi parem kui diivanvoodi. Aga korter on väike. Niiviisi näeb ilusam välja. Sellestki saab õhtul lahtiste silmadega lesida kahekesi lesida ja mõtelda. Et kuidas me elame homme. Kuidas ülehomme? Aasta pärast, kui meid juba rohkem on. Niisugune ongi siis elu ja armastus. Aknast tuleb tuppa soolase mere karges imbus. Peaks vist magama jään? Bai-bai. Juba sest on ammu aega ammu aega, palju päevikume, kodunt tuline kuus jäi kodukoja peale. Tähti aidaharja peale. On see ikka tõsi? Jah, muidugi ammu aega. Paljude tehas huugab masinate töörütmist ja teie juhite näid lõunatunnil, sööd võileiba, mille naine kaasa tegi ja räägite vanade töömeestega nagu mees mehega. Ainult siis, kui nad mõttesse jäävad, lauluviisi suhu võtavad, jääte vait. Kuulate. Teile on see minevik, ajalugu, neile aga nende elu ja aastate laulud. Neljast maailmakaarest lõõtsus, tuul. Olime murdunud üksikuks saareks. Päeval piiras meid meri. Öösiti uinutas kuu. Korraga lõhkendan kest, tungid paiskuvad üles, maakera pöördub, läheneb ida ja korraga mõõtmatult rannata on vabadel rütmide voog. Isade laulu praegugi on meeles veel vana albumi kolkakelgud madrusemüts, rind eest lahti, ülerina maksiimi lintidega või kasaka papa. Tuline hobune. Stepre tolmavate janused korduvad põletav päikeselõõmas öösel hobustel, päeval hobustel kogu aeg aina tee, eskadron eskadroni järel vaenlased annu Laina tee. Kõik inimesed on sündinud geenoas. Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres. Kõikide isad on kummargil kangaspuude taga kudumas kangast lastele jätkata. Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast sinise mere kaldale vahtima, varbad vees, laevade kadumist silmapiiri taha sest lapsed peavad sinna jooksma ja laevad peavad sinna kaduma ja varbad peavad saama märjaks. Ja kõik asuvat teele, sest kõik peavad asuma teele ning avastavad uue maailma. Kõik mõni kõikide vähesed paljude igaüks iseenese jaoks. Sest igaüks peab avastama oma. Niisugused on meie põlvkonna köök. Illuminaatorile pudeneb kosmilist tolmu. Kursson kaugetele tähtedele. Selja taga on maakodule kera, päikese spektrikümbluses. Inimeste maa, inimeste, inimlike, rõõmude ja inimeste inimlike muredega. Kuskil on viimane heinasaad varju alla saadud. Väsinud, rõõmsad inimesed istuvad lauda, joovad külma piima, söövad kärjemett. Inimene on ka nagu mesilane. Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole. Kui kõuepilv tõuseb ülesse. Ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele tuhanded Neist koju jõuavad tuhandeid ja viivad vaevajahule ja lendavad mesipuu poole. Kosmoselaevad on teele läinud. Orkestrid mängisid oma mürtsevad marsid, inimesed juubeldasid ja läksid siis tagasi kodudesse igapäevaste askelduste juurde. Õpetaja läks klassi ja kõik õpilased tõusid püsti. Algas kirjandustund. Õpetaja rääkis, et inimesed ei ole alati enda peremehed olnud, et olid kord orjapidajad, orjad, rõhujate rõhutavad. Aga inimesed ei lasknud ennast murda. Vabaduseiha elas neis edasi nagu tuli tuha all. Ainult laulud olid jäänud ainsaks lohutuseks rahvale. Neitsis lauldigi omakeskis, suveöödel õitsile olles või talvel reheahju juures, kui naistel vokid urasid ja mehed puutööd tegid. Lauldi niikaua, kui aeg küps oli, et võis laulu mõtet teoks teha. Lapsed kuulavad hoolega ja pidevad meelde jätta töölaulud looduslaulud, ühiskondlike vahekordade ja orjalaulud. Siis tuleb meelde aga uus laul, mida eelmisel õhtul raadios mängiti. Ja see on palju huvitavam kui vanad laulud. Nii nad arvavad. Kui vahetund tuleb, laulavad nad seda terve klassiga. Nii saab hommikust päev ja taevas, sest õhtu ja jälle uuesti. Inimesed teevad tööd ja laulavad oma laule igal maal niiviisi. Ainult et viisid on erinevad. Mööda lõputut põldu, mille otsa ei näe, läheb pudistades kombain ja nurka roolinis laulab omale. Ja tema vili meretäis vilja, silmapiirilt läheneb teine viljalaev, seal kuskil maakera kumeruse taga on aga kolmas, neljas viies kombain ja roolimehed laulavad plokkavate väljadele. Temast sõuab tõelisel merel sadade muinasjutulist lõunamere saarte labürindis. Tan tõmmu ja sitke ilus mees. Temast sõidukit kannavad kahe ookeani veed. Siin kohtuvad India ja Vaikne ookean. Need on sooja päikese ja mahedate, näe tuulte saare. Sellepärast ta helistabki omassaari oma koduma. Vees. Ja kala. Igal rahval on oma nägu ja oma. Loodesse elud ära on neile oma märgi kus löövad läbi jahikire erutavad rütmiga kirglik temperament kus põhjavalgete ööde ja pikkade talveõhtute mõtlikus Nii elab inimeste, maainimesed sünnivad, sellel maal, armastavad saavad omakorda lapsi ja emad laulavad, et nende lastepäev oleks nende päevast parem. Väikesed põngerjad mängivad oma roosade varvastega. See ei ole nende asi, et emal on tööpäev selja taga ja silmalaud kipuvad lauldes kinni vajuma. Nemad tahavad laulu kuulata ikka veel ja veel. See on nende kuldne õigus. Ja laulust kuulavad oma südamesse emade, headuse ja emade truuduse. Kõik emad on head. Kemad armastavad oma lapsi. Kõik peaksid armastama kõigi emade lapsi. Peaksid. Inimeste ajalugu on olnud unistuste ja pettumuste, uute lootuste ja uute pettumuste ja alles kõige lõpuks, otsekui krooniks kõigele võitude ajalugu. Sest kõik teerajajad, midagi vastasel hommikul kord tallama hakati, viisid õhtuks ometi, kus, kelle välja. Mis aga maksma läks? Emad, teatede sõda? Nii ükskord ta ta nii ykskord Ta ta. Too könn käik, neiud. Sõdade karm statistika. 3000 aasta jooksul on inimkond pidanud 14000 sõda. Hukkus üle kolme miljardi inimese. Esimeses maailmasõjas hukkus minutis 40 meest, teises maailmasõjas 400 meest. Tsiviilelanikkonda hukkus teises maailmasõjas 50 korda rohkem kui esimeses maailmasõjas. Need on arvud. Aga arvude taga on inimesed ja hauad. Ja lilled nendel haudadel. Ta läheb tee viib. Ükskord saad ka üks. Karjusin. Emadelesed on nutnud oma pisarad, teed viivad edasi. See on nende teene, kes ise ei saa enam käia näiteid. Aga meie. Olenes südamete ahil nagu võitluse tungal käest kätte peab minema, lill, suurt suule, vabadus, laul, palgelt palgele, naeratus, naeratus elule vastu. Vanarahvas teab mitmeid looduse märke, mille järgi head viljasaaki või õunaaastat ennustada. Aastate laulude järgi võib elulõikuste üle otsustada. Hea siis, et need on rõõmsad laudit. Kõigile kui inimesed pealegi kahekesi unistage noored pealegi korteris, tantsigu nad pealegi kõiki neid tantse, mis praegu moes on. Inimlikult lihtsad ja rõõmsad laulud elust tööst ja õnnest. Stasin lihtsate asjade juurde toetasin lihtsale heale kaugete tähtede lõputa valgus. Rahuna voolas mu peale. Astusin lihtsate asjade juurde, toetusin lihtsale. Kaugete tähtede lõputa valgus rahuna voolas mu peale.