Tere hommikust, kallid lapsed, küllap te olete paljud esimestena hommikul võib-olla tere ütelnud oma vanaisale ja võib-olla räägimegi nüüd omavahel nii nagu vanaisa räägib oma lastelastele. Sest pika elu jooksul olen ma nii mõndagi näinud, kogenud. On olemas olnud mul rõõmsaid ilusaid hetki olen ka kurvastanud, olen ka pisara valanud. Kuid mulle tundub, et elus on lihtsad asjad pahatihti palju tähtsamad kui nõndanimetatud väga suured teemad ja väga suured probleemid. Vaat paarist niisugusest asjast ma tahaksingi teiega nagu rääkida, võib-olla ka teiega nõu pidada. Nagu te ise olete ju tähele pannud, eks ole, et praegu meie elus ja olus väga palju kogu aeg muutub küll tööstuses, küll majanduses, küll koolielus. Aga selge on ka see, et kõige rohkem hakkavad meil kõikide hulgas tähendust omama sellised mõisted nagu sõnapidamine, lugupidamine ja tähelepanu. Näiliselt noh, niimoodi väga-väga lihtsad asjakesed. Aga Mulle tundub, et ikka rohkem ja rohkem hakkavad need mõisted meie elus oma õiget sisu iga päevaga rohkem ja rohkem kätte saama. Vaat ma olen ka mujal maailmas ringi rännanud ja ma pean ütlema seda, et, et noh, kõik elusfäärid ja niisugused ettevõtmised, ükskõik, mis alal see ka ei ole on rajatud just nimetatud inimlikele omadustele, aususele, sõnapidamisele, lugupidamisele, tähelepanule. Ja neid arvestatakse muuseas väga võiks öelda isegi seda, et nemad on noh, elu alus, müüriks, me võime ju igasuguseid asju uutmoodi hakata tegema, kuid neil ei ole selge, mis on ausus, mis on ausõna. Siis on meil kõiki neid tõsiseid asju väga raske ette võtta. No ka mina olen noor olnud ja ma panen ka praegu tähele, et eriti noorte hulgas on väga levinud sõna ausõna. Kuule, kas sa lähed siis ausõna, lähen, no kuule, kas sa teed, ausõna, teen iga teine sõna iga teo ees. Noorinimine kordab ausõna. Ja pahatihti me ei anna tegelikult endale aru, mida ausõna tähendab. Mul juhtus väikese poisina üks selline juhus. Ma olin vist seitsme, kaheksa aastane. Me elasime Sillamäel, see oli tol ajal imeilus koht väheasustatud imeilusa rannaga ja nagu rannapoisid kõik. Me ujusime võrdlemisi hästi. Ja juba ma mäletan seda, et me hakkasime juba maikuus, kui veel kaugel kaugel horisondil veel mõningad valged jäätükid ujusid, siis me juba salamahti katsusime ikka vette minna, sest see oli väga popp, kui sina esimesena vees käisid. Samal ajal ka olid randade ääres ju väga palju kalurid ja tol ajal oli hästi palju kalavõrku TV-s, eriti suured olid nõndanimetatud rüsad, need on niisugused suured mõrrad, kuhu püüti siis niisugust suurt kala sisse. Enamust ikka loodeti, ehk tuleb lõhe lõhekala, selle rüsa juures oli üks maanina pikk võrgulina missis ulatus maa poole ja kus siis kala oma ninaga toksides hakkab, nagu see maanina suunama selle õnnetu kala sinna rüsa sisse. Nii. Neid poisse muidugi huvitas iga päev, kui palju kalu oli onu, selle või selle rüsas olles võrdlemisi head ujujad. Me sukeldusime ja siis silmad lahti, vaatasime seal kasson onu Arturi onu Augusti üsas kala. Selline ettevõtmine oli meil kategooriliselt keelatud, ma mäletan seda, kuidas isa Mult võttis spetsiaalselt selle tegevuse kohta oma sõna, et ma kunagi seda ei tee. Ja ta nõudis, et ma ütleksin talle ausõna. Muidugi, isa ausõna, ma ei tee seda, ma ei sukeldu ega ei lähe vaatama, kas rüsason kalu. Vees möllamise tuhinas ujudes ununesid kõik niisugused toredad lubadused. Ja mul on siiamaani meeles päev, kui ujusime merele, kui ma nagu automaatselt sukeldusin rüsa kohale ja vaatasin, mis seal sees on, hakates ülespoole tagasi tulema, tundsin, et mu jalg on võrgulinas kinni. Ei oska ette kujutada, mida ma üle elasin sest see oleks olnud surm. Nii tark ma olin nii palju, mul oli ka ujumises niisugusi nii kui õpetust antud teist, kes ka ujuvat teavad sõna, mis tähendab kella teha. Ma võtsin põlvede ümbert kinni. Lasin ennast rahulikult, võtsin ennast küüru ja konksu. See tundus mulle igavikuni, kuigi möödus ainult mõned sekundid ja ma tundsin, et võrgulina laguneb ilusti, aruneb minu jala ümber, et lahti ja ma pääsesin õhu kätte. See oli ka viimane sekund nii-öelda. Maa olevat olnud koleda näoga, nagu ütlesid minu sõbrad. Noh sain kaldale, see ehmatus muidugi möödus. Toibusin sellest. Asi oli selles, et isa sai sellest teada, oli muidugi keegi noh, niisugune hea sõber, kes rääkis kodused kaljul, juhtus niisugune asi, selle isa nähtavasti rääkis minu isale. Ja ma ei ole üle elanud tõsisemat jutuajamist oma isaga väikese poisina, kui meie toidulaua taga. Ta rääkis mulle Kalju miks andsid ausõna. Ma nägin, et minu vanemad olid esimest korda elus nii endast väljas, ema ei saanud sõnagi suust ja isa oli nii segamini, et umbes ütles nii, kui sina nüüd oleksid ära uppunud ja pärast koju tulnud, siis oleks elus esimese keretäie saanud. Nii et noh, selle lause peale hakkas isa pärast hiljem ise ka naerma. Aga põhiline oli see, et poiss oli rikkunud. Ausõna. Mul on siiamaani meeles ja vot näete niisugused elukogemused võib-olla panevadki mõtlema, sellele ei tohi ühte või teist sõna nii väga loopida. See õnnetus oleks nüüd juhtunud ainult minuga. Aga kui oleksin mina mõne ettevõtmise juht olnud ja kui ma oleksin rikkunud elementaarseid reegleid, mida ei tohiks rikkuda, mille kohta ma olen andnud oma vande või ausõna, et me seda ei riku, siis oleks võinud juhtuda suur õnnetus paljude inimestega, sest isa ütles ka seda, et usu. Ta ei ole ebausklik, aga elu ja saatus tingimata mängivad tagasi. Kui sa neid asju endale ei tee selgeks, mida need tegelikult tähendavad. No vot, näete nüüd niisugune pikk moraalijutt, aga uskuge, lapsed nende mõistete taga on terve meie elu on ausõnadega. Kui ausõna öeldakse sellega ja seda peetakse, sellega avaldatakse ka lugupidamist teise inimese vastu. Sellest tekib tähelepanu. Kui tähelepanelikult nakkame, oleme teineteise vastu. Kui kergeks muutub siis elu, kui me hakkame teineteist jälgima, endise silma vaatama ja leidma sealt ühesõnaga enda tegevuseks juhendeid, nii et need on need nõeliselt lihtsad asjad on siiski väga tähtsad. Ilma Nende mõistet, et ilma autundeta ilma lugupidamiseta, ilma tähelepanu. Ta selles maailmas suurt korralikult elada ei saa. Ma mõnikord soovitaksid nagu pöörduda nende mõistete juurde ja jälgida nii ennast kui ka oma sõpru. Jäme, nägemiseni.