Raske on leida inimest, kes ei tunneks rõõmu muusikast. Muusikarõõmudest osasaamise suurus on aga inimestel erinev sõltudes nii looduse poolt kaasa antud kui ka elupoolt külge poogitud kalduvustest ja harjumustest. Kahtlemata üks sagedasemini kättesaadavam rõõm muusikast on muusika kuulamise rõõm. Tänasel tehnikaajastul pole siin takistuseks ei aeg ega kohtki. Piisab põgusast nupu puudutusest ning. Maal. Muusik. Ent raviti tütre Ja nüüd üle, et madaarstel kohta Maa all ja näen muusika ja. Ikka veel siiski tröösti. Ja mandaat. Maalne ja näe sest muusika ja Muusika kuulamise rõõman, keerukas rõõm. Temasse mahub nii mälestuste rõõm kui ka kujutluste rõõm. Tihti moodustuvad kindlad assotsiatsioonid, nägemused ja tunded teatud muusikapaladega nii-öelda oma muusikaga. Tean inimest, kellel seoses Beethoveni viienda sümfoonia ka meenub ülikooli aula tema klaveripalaga, Elisele aga sirelilõhnaline juunikuine, Kassari ja suuremõisa jahe mõisahoone oma tulipunase tulbi peenraga. Muusika kuulamise rõõm. Seal on vaikne ja sügav rõõm. Selline vana, kindla sõbra äratundmise rõõm kus särav naeratus ja viisakad sõnad on isegi kohatud. Teiseks, nii-öelda massiliseks rõõmuks muusikast on kindlasti tantsimise rõõm rõõm tantsust. Erinevalt muusika kuulamisest on see rohkem seotud koha ja ajaga nende sobilikku ühtsusega. Võimalik, et tänapäeva poptantsude rüütlikkuse, nende eelistamine noorte poolt on tingitud üha suurenevas liikumisvaegusest ja aastasadade vältel inimesesse kodeeritud vajadusest end füüsiliselt koormata mille rahuldamiseks suurepäraselt sobivad biitrütmid. Tantsurõõm on kõige väljenduslikum ja vahetuma rõõm muusikast kus iga tantsija, olgu ta siis tavaline perekonna vahelise keerutaja või meisterlik balletiartist, on looja see rõõm, mis äratab inimeses looja. Igal juhul on tantsurõõmu, rõõmu, liikumisest, rõõmu tervisest, rõõm elust ja rõõm elamisest. Just kõik see rõõm, mis nii imepäraselt on kontsentreeritud, Johann Straussi valsis elurõõm. Kolmandaks rõõmuks muusikast on mängimise ja laulmise rõõm. See on rõõm laulust ja muusikast enese ja teiste jaoks. Viimasel juhul kätkeb ta endas tubli annuse jagamise rõõmu ning mitte kõigile pole seda omadust antud. Neljas oled. Seid mesi ei ootaks siin Eestini. Kloomide ei. Piisa. Keskeeerrüüessed suures. Leinas möödub suures orja vaikselt nuuks. Ja septembris kallasti. Seeneezeeviine. Limiidi saiamuzlovi. Kisute. Kuulsin musta vihma pole. Jälgi. Rõõm laulust musitseerimisest on kindlasti ka kollektiivne rõõm. On suutmise rõõm, rõõm iseenda ja teiste oskusest ning osavusest ja mõtete tegude üha aegsusest. Ja lõpuks rõõmu laulmisest on eelkõige meie laulupidude ühendkooride ühislaulurõõm. Son rõõm oma kodust, oma maast, oma rahvast ja sinisest taevast. Neljandaks rõõmuks muusikast on muusika loomise rõõm. See üllase raske rõõmsab osaks vähestele. Paljud seda rõõmu tundnud andekad isiksused on ühel või teisel põhjusel jäänud meile tundmatu eks. Kuid nende loomisrõõmust on aegade vältel välja kristalliseerunud rahvalaulud. Need rahva saatuse olemuse ja hinge peegeldused. Muusika loomise rõõm on ühtlasi ka rõõmu loomise rõõm. On loomulik, et heliloojate tunde ilm kajastub nende loomingus. Ludwig van Beethoveni üheksandat sümfooniat nimetatakse rõõmu sümfoonia eks hümniks rõõmuley optimismile. Selles esineb rõõmu teema 11. variatsioonis. Ma pole kunagi mõelnud kirjutada kuulsuse ja au pärast. Mis mul südame peal on, peab välja pääsema, sellepärast ma kirjutangi. See oli Beethoveni kui looja kreedo.