Kuidas on see võimalik, et Bach lõi oma fuuga kunst pimedana? Ja Beethoven kurdina lõi sellist ülevat ning ületamatut muusikat nagu ta üheksas sümfoonia. Küllap jäin küsijale vastuse võlgu. Vist pomisesin midagi sisemisest kuulmisest. Ja katsusin veel kuidagi mittemidagiütlevalt laveerida. Ent tagajärg jäi samaks. Ma tõesti ei teadnud, kuidas Beethoven kurdina suutis surematut muusikat luua. Võiba pimedana lõi fuuga kunst. Aastakümneid on toimunust möödunud. Kui keegi nüüdsama küsimuse mulle esitaks, kardan väga. Ikkagi oleks mul raske sellele vastata. Jaan. Ehk pakuksin välja mõned targa fraasi ja meenutaksin, mida üks ja teine on asjast arvanud. Ent sellest kaugemale vaevalt küüniksin. Olen sunnitud häbiga avameelselt tunnistama. Mul puuduvad vastused paljudele küsimustele. Isegi neile, mis puudutavad piibli raamatut. Johannese evangeeliumi üheksandas peatükis leiduv jutustus sündinud pimedast, kellele Jeesus nägemise kinkis. Otsemaid lõi lõkkele elav teoloogiline debatt ning vaidlusi jüngrite endise pimeda naabrite ning variseride vahel. Üsna karmilt kohtlesid abisaanut viimased nende püünisesse püüdmistele ei olnud nagu lõppu. Ütle, ütle aga nüüd, kas, kes, kuidas, miks, millal ja uuesti ning uuesti ütle vasta meile. Nurka surutud inimene lausus viimaks. Kas Jeesus. Elu on võimalus. Kasuta seda. Elu on kaunis imetle sõda. Elu on õnn. Maitsesõda. Elu on unenägu. Teese teoks. Elu on väljakutse võttase vastu. Elu on kohustus, täidase elu on mäng. Osale selles Elu on kallihinnaline. Hoolitseda selle eest. Elu on rikkus. Hoia seda. Elu, armastus. Elu on mõistatus. Uuri seda. Elu on tõotus, lase sellel täituda. Elu on kurbus. Pasta üles, selle vastu. Elu on seiklus, julge sellega rinda pista. Elu on vedamine. Kasuta seda. Elu on liiga kallis. Ära hävita seda. Elu on elu. Võitle selle eest. Inimesed on sageli mõistmatud, arvutud või enesekesksed. Andesta kõigest hoolimata. Kui oled edukas saad kindlasti võltssõpru ning tõelisi vaenlasi. Ole edukas. Kõigest hoolimata. Kui oled aus ja otsekohene, võivad inimesed sind petta. Ole aus ja otsekohene, kõigest hoolimata. Keegi võib aastatega ehitatu üleöö hävitada. Ehita kõigest hoolimata. Kui oled muretu ja õnnelik, võivad teised olla kadedad. Ole õnnelik. Kõigest hoolimata. Täna tehtud heateo unustavad inimesed sageli juba homme. Oled ja kõigest hoolimata anna maailmale oma parim. Ja see pole kunagi piisavalt hea. Anna oma parim maailmale kõigest hoolimata. Sest kohtupäeval on lõppeks kõik sinu ja jumala vaheline asi. Ja kõigest hoolimata pole see kunagi sinu ja nendevaheline asi. Ma ei mõtle kunagi suurest rahvahulgast vaid ikka üksikust inimesest. Kui mõeldakse massile, ei suudeta millestki alustada. Mulle on tähtis iga inimene eraldi. Usun, et hoolitsus kannab inimeselt inimesele. Kui kellelegi tundub, et jumal tahab ta ühiskonna struktuuri muutma panna siis on see tema ja jumala vaheline asi. Kõik peavad jumalat teenima seal kus nad tunnevad end selleks kutsutud olevat. Ma tahan anda vaestele armastuse kaudu seda, mida rikkad võivad raha eest ise saada. Ma ei puudutaks pidalitõbist isegi 1000 marga eest mitte. Kuid jumala armastusest hooldan ma teda vähimagi kõhkluseta. Rikkus iseenesest ei ole sugugi patt. Peab olema mingi põhjus, miks osa inimesi heaolus elada. Nad võivad ju olla oma rikkuse tööga saavutanud. Kuid ma ütlen teile, et rikkus kutsub esile ehtsuse ja sellest kasvab välja pat. Rikkus on jumala kink ja meie kohus on jagada seda vähem priviligeeritud tega. Kord küsiti ühelt hindult Jumal armastas maailma nii väga, et andis talle oma poja. See oli esimene andmine. Jumala poeg oli rikas. Aga sinu ja minu pärast muutus ta vaeseks. Ta andis end jäägitult. Kuid mitte piisavalt. Ta tahtis veelgi rohkem. Nimelt võimalust, et saaksime talle. Nii muutis ta end näljaseks ja paljaks et meie võiksime talle anda. Kui tahame tõeliselt armastada siis peame õppima andestama. Tänapäeval ei ole meil aega enam üksteisele otsagi vaadata rääkimata üksteisega kõnelemisest ja koos rõõmustamisest. Veel vähem on meil aega oma laste taravis mehel oma naise ja naisele oma mehe jaoks. Siin ja praegu oma venda naabrit, meest või naist. Oma last ja vanemaid. Olen maailma eripaigus, palju häda, viletsust ja kannatust näinud. Millest see tingitud on? Liigvähesest armastusest ja palvest. Hoopis kerge on palvetada inimeste eest kes on kusagil kaugel. Vahel Pole sugugi kerge armastada oma lähedasi. Kergem on ulatada tassitäis riisi et leevendada nälga. Kui leevendada inimese üksindust ja valu. Teie enda naabruses. Hoolige üksteisest ennekõike oma kodus. Sest just siit peab alguse saama ligimesearmastus. Vaikusevili on palve. Palve vili on usk. Usuvili on armastus. Armastuse vili on teenimine. Palun sult üht ära väsi andmast. Kuid ära anna. Inimesed aga tunnevad tundmatu ees hirmu. Nad ei taha surra. Kui õpime surma usaldama siis hajub ka kartus. Surma eel seisame silmitsi oma südametunnistusega. Ma oleksin võinud elada teistmoodi. Kui inimesi suudetakse veenda selles, et surm pole midagi muud kui minek jumala juurde siis ei tunneks nad ka enam hirmu. Me ei unusta kunagi, kui palju head võidakse lihtne naeratus korda saata. Me räägime heast heldest ja mõistvast jumalast. Aga kas me ise oleme selle elav tõestus? Kas kannatajad kogevad meie kaudu seda elavat headust, andeksandmist ja mõistmist? Kui keegi juba sinu juurde tuleb siis peaks ta lahkudes olema ilmtingimata õnnelikum. Ja tal peaks elus. Igaüks peab märkama headust sinu näos silmades sinu naeratuses. Ja vaatas, et see oli hea. Jumal lõi inimese ja vaatas, et see oli hea. Jumal lõi kõik. Ja kõik olid tema jaoks hea. Kas võime jumala kaela veeretada maailma kannatused ja vaesuse? Jumal vaatas, et see oli hea. Silmadest välju viisik. Tema mõtestil, peedetu ja maetu, õnn ja õnnetus, rahu ja meeleheide, armastus ja viha, hingesuurus ja väiklus, tarkus ja rumalus, rikkus ja tühjus. Keskpärasuse hallus ja südameavaruse ilu. On silmi mida tahaks uuesti näha. Ja silmi. Ainult see osa meie elust säilib. Mida haual ei õnnestumata. Puhas süda pole pärandus. Seda peab hankima. Mõnikord see, mida ligimest tajud on tõele lähemal kui see, mida temast tead. See võimaldab mõista mitte aidata. Inimene on igaviku rannale paisatud ajakild mida on võimatu peatada, teisale nihutada. Ometi kõik meie teotki on raiutud igaviku graniiti. Aeg õpetab. Ometi sellest ei piisa. Igavikuks. Igavik peidab oma tarkust, kuigi selle reeglid on aimatavad südametunnistuses. Me alles tuleme. Aga oleme siiski pigem lahkujad. Me näeme oma eesmärgi hämaralt ning valmistume selleks nii halvasti. Ja siis olemegi läinud. Juhi mind surmast ellu. Valedest tõte. Juhi mind meeleheitest lootusesse. Hirmust usaldusse. Juhiminud.