Tere, tegullede, 16. mai mulgi uudiseid. Eile keskpäeval oli jääpulgake Kitzbergi sõprade seltsi rahvast ja teisi huvilisi Maiele Kitzbergi majamuuseumi manu kui tullu, et võta üten kuune ette matka atika, ohvre kivi manu. Siimälestisena kaitse alla võetud kivimi Räkk oma Abja valla atika külan Karksi-Nuias nelja ja poole kilomeetri kaugusel mõõtsan muinsuskaitse Ammati Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi ainult mulgi uudistel tääda. Et Jaan Jung on 1898. aastal kirja panna, et tegemist on püha kivige, tammekannu talu, mõõtsan rahvajutu järgi ole WC, atika, küla, ohvregotus, ollu, prilla ei mõista kohalikku mulgi selle kivi kohta suurt midagi. Kõnelde. Palju teesike idee Kunda omm. Rüüsacelmi lapsepõlvekodu on seal saman, külan. Esidki temas ole Otica ohvre kivist enne midagi kuulub. Ma kuule seda esimest korda ja ma ei, ma ei taha, sest mitte midagi ei ole minu esivanemad küll, sest mõtte pidanud, tunnen ma ei tea, meil latsenes kõnelegen ning et siin midagi säkkest võib takistus olla sellel ajal võib-olla Solegi sans asjad seda märki veidi pidama või midagi nihukest, kui me oleme, ära kasutasin, mina olen 80. aasta tore, enam ei aitäh sellest mitte midagi lasta, kes kuulusid ohvrikivi on siis noh see kivi on kõnele seal maa seest väljal tullu, kivi siiani vanasti kindlasti heinama või midagi niuke ja ega siis metsas olev mets on ise pääle kasvanu siia ja on ta siis ohvrit. Kivi moodu, aga lohu on seen Lohomsen Otica ohvrikivi väljaotsimise eestvedaja ja taganttõukaja oli Kitzbergi muuseumitoa Bernaine jaksu aasta. Mispärast ta seansi asja ette võtta? Minu lemmik juba seda ennegi lugenud, kuidas seda eesti märki otsiti ja taheti kivi panna omaette naersime, et meil on mesi, oma kivi, meie vaatame ka selle kivist pääle, et mede märg saastepidustuste puhul on siis nagu üle sõõrjatu ja siis need teise käigu tulevik sena manu veel, et ega needki olgu küll, et Väikeseltse Kitzbergi sõprade selts, samm, mis kivi see siis sean. Thom siia, vana talukütus, tammekannu talu, selle paiga pääl, Kitzberg, kirjutan oma jutule, libahunte sällumits kivi ammust ajast ühte ütles, et see on kui mulje seestlistel pantu nagu üles ohvrikiviollu kirjaga näitame seda. Aga kui Kitzberg oma mälestusteraamatut on kirjutanu, siis tema rassike tõstnud sellest kivist kõnenu. Tikku imelugu, et kuidas seal suur kivi üldse sinna talumajatallu saanu, see kivi, kus muinsuskaitse märkma enam, see on hoopiski vits, hulkamad, väiksem kivi, aga tamm seal loenen ja oma juttu ja mälestuse Amega seal ära. Ja seltsil oli see küll esimene külaskäik kõige selle kivi manu, et paik ära meelest ei lähe. Kui nüüd teda seda üte valda, siis jäästanu kuke mede valla maa sisse senini oli tema nagu Abja vallavalitsusse pühapaik, nagu arva, nagu vaatlemen käia saab, sest teeraam mõttes ära kasunu mõtsa veo masina ka nyyd rööpid nii sügavitennotti võimalik kuidagi päris, aga no suure vaevaga saigic detu. Kas neid ohvre kive Mulgimaal veel? Käib kah Eceam, mõni kivi, eri nimetusega nagu iva, Kiviom ja ussikivi lumm, kui viia. Me olime käinu, need kõik, et vaatame oma mõõdu iluse ja see on see salapärasena mõni ravi, mõni ravi, no jääajast on juba antu Ligilisi väärtuskivi ja siia neid on nagu laiali laotanud, et jää ära sulanud ja siis me käime need kummardenen. Ohvre kivimann käinu mulgi jätsive kivilohke sissi, paar mulgi korpi ja mõne sendi ja looda veed, kik Mulgimaa pühapaiga saab üits kard välja, otsid kaardi peale märgid ja lastelastel alla hoit. Sescaraskik saateks said kokku Kristi Ilves, Uwe uudise, jälle tulevad õisi päev iki viis minutit pääle viit.