Ärkvel pere vara, mis tulevad, on meie väikene noor, äsja välja kuulutatud Eesti riik kogu eesti rahvas elas. Eesti lugu pere 1918. aasta kolm pöördeliste päeva, mis muutsid Eesti elu. 23. veebruar 100 aastat tagasi oli laupäev. Kuidas sündis Eesti riik. 23. veebruaril 100 aastat tagasi kogunesid eestlased Pärnus Endla teatri rõdu juurde, kus iseseisvusmanifest ette loeti. Mis veel sellel päeval Eestis juhtus, räägib Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Saate toimetaja on Piret Kriivan. 1918. aasta veebruaris katkesid ilmasõjas Saksamaa ja Nõukogude Venemaa rahukõnelused ja algas Saksa vägede pealetung. Kui kaugele olid 23. Veebruari hommikuks jõudnud sakslased Eestimaal ja mis oli veel enamlaste käes? No Eestimaa autonoomne kubermang oli tegelikult sakslaste poolt puudutatud kahest otsast. Nad olid juba sügisel jõudnud ju Saaremaale edasi Hiiumaale, nii-öelda Eesti saared, Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa olid ju kõik nende käes. Ja, ja sealt Ta käis ju luuramine ja ka eesti polku kui Haapsalus ja tahtis teada, kus ma sakslased on, et kindlasti sakslased saaks teada, et nemad nendega sõdima ei kavatse hakata, saadeti isegi delegatsioon Kuressaarde välja, öeldi sakslastele seda. Nii, et sakslased olid jõudnud jah, Lääne-Eestisse saartele ja olid väga lähedal Eesti lõunapiirile. Aga kus täpselt see rindejoon seal oli, selliseid inimesi vist enam elus ei ole, kes suudaks öelda. Enamlased olite Pärnust näiteks lahkunud? 23. olid nad läinud ja ja sakslasi veel ei olnud ja sakslasi isegi oodati ikka Riia poolt nagu Pärnu on ju kubermangukeskuse poolt ju teab, et kõik teed viivad sinna ja, ja oodati sealtpoolt, siis saadi teada, ei, et tulevad ikka vist saartelt. Ja Sigrid Talvik, kes oli siis on meie sõjaväearst ja, ja linnaarst ja et temal oli saksa keel suus, temal hüppas hobuse selga ja läks siis sakslastele vastu Lihula poole. Et rääkida neile, et meil on igasugused toredat enesemääramise plaanid siin ja et me üldse ei olegi see Venemaa, kellega nemad sõdivad. Ja ma arvan, et tema päris täpselt vist ei teadnudki, mis oli prestis üldse seal kokku räägitud ja tegelikult ei teadnud seda ka vist päris täpselt ju Peterburis. Eesti suuremates linnades veel, kus olid veel enamlased sees ja kus oli tegelikult võim 23. veebruaril eestlaste käes. Enamlased olid sees ikkagi ju Põhja- ja Kesk-Eestis, Lõuna-Eestis neid enam ei olnud selleks ajaks, sest nad hakkasid kiiresti lahkuma, 21. ja saksa vägede pealetung oli juba alanud ja, ja kuigi viimasel hetkel veel tehti suuri järeleandmisi anti ju Eesti tegelikult ära sakslastele, nii et punased ei pidanudki seda tegelikult siin kinni hoidma. Sest nad olid selle vaherahu eest ära lubanud juba sakslastele, seal pressis. Ja siis noh, need, kes veel lahkusid, need lahkusid Narva poole või siis nagu pärast Tallinnaga juhtus, ei saanud enam Narvaga minna, vaid tuli laevadega lahkuda. Et tegelikult toimus põgenemis ettevalmistamine kokku röövitud vara, ettevalmistusäraviimise ettevalmistamine, Vene väed, mis ei olnud, ei punakaartega, madrused, nemadki veel lahkusid mööda maad ja nemad võtsid kaasa taludest ikka toidumoona. Ja sellepärast need eesti rahvusväed, mis siin-seal olid ikka tugevamad seltskonnad juba nagu Pärnus ja Viljandis ja Tartus ja ja need need ju des armeerisid Vene vägesid juba võtsid neilt relvad ära, jätsid neile ühe päeva toidumoona, arvestades, et selle ajaga nad jõuavad Eestist välja. Aga mida võis tol ajal 100 aastat tagasi Eesti inimene 23. veebruaril tunda, et kui palju ta seda suurt segadust ja kaost tunnetas? No ütleme, Tallinnas võib-olla tunnetas, sest Tallinnas oli tõeline korralagedus. Aga mujal Eestis? No Tallinnas isegi võib-olla ei olnud nii suur korralagedus kui mõnes maakohas, kus ei teadnud üldse, kes tuleb ja ja mis asja seal toimetama hakkab, et kelle poole üldse hoida. Tallinnas teati, et on punaste võim ja oldi igaks juhuks selleks valmis ja inimesed oskavad ju käituda. Aga, aga kes jah, midagi siin tahtsid korda saata, et need ju lahkusid või läksid maale või tõmbasid aknad uksed kõvasti? Kinni päästekomiteed oli ju sügaval peidus ja, ja ei riskitud lihtsalt tänaval käia, sest seal võis juhtuda igasuguseid asju. Aga Eesti inimesele ei olnud ja see esimene päev sõda, sõda oli kestnud juba aastaid ja ma arvan, et kui mina oleks tollel ajal elanud, et ma ei ole päris kindel, kas ma oleks tundnud mingit erilist tunnet 23. veebruaril läbi selle kogu sõja või mitte, aga kuulda oli, et midagi nüüd toimub, sakslased tulevad ja punased lahkuvad, see oli küll muutuste aeg, aga kõik ju teavad, et siis tuleb käituda eriti ettevaatlikult. Ja selles olukorras siis eestlased otsustasid ikkagi liikuda iseseisvuse poole ja 23. v? Raril viidi, toodi manifest manifesti tekst Tallinnast Pärnusse ja oli see nii nagu filmis tuulepealne maa? Ei kindlasti olnud näitlejatel teised, nad olid ikka pärisinimesed ja, ja see otsus oli vastu võetud juba jaanuari alguses. Kõik Eesti erakonnad, kes ei olnud enamlased, sest enamlaste oma iseseisvat erakondadega Eestis tegelikult ei olnud, kuigi nime poolest võiks nii arvata. Aga kõik erakonnad olid kokku leppinud, et Eesti saab iseseisvaks ja kuna seal oli suur osa ka ju sotsiaaldemokraatidel ja Tööerakondlastelt siis oli selge, et Eesti ei lähe seda teed, mis oleks maailmale olnud palju, mõistetavam, palju lihtsam. No nii nagu tegi Soome, valis omale toreda kuninga ja teenus oli suurvürst ja lätlased ei määratlenud üldse ka pärast ju oma riiklikku korda, aga Eestis oli kõik paigas vabariik ja nii saab. Ja see vabariik oli tollel ajal Euroopas väga vasakpoolne ja väga kahtlane. Selline nimetus arvati kohe, et see ongi punane värk. Ja, ja sellepärast see Eesti vabariigi väljakuulutamine ongi olnud nii keeruline, nagu ta on olnud. Aga meie oleme seal eriline rahvas, et me ajame, ajame kohe seda ühte joont, milles kõik on kokku leppinud, selles oli kerge kokku leppida, et me vabalt ei kutsub helgeid kuningaid, jaga parunid siia enam ja, ja seda ja selle nimel olime valmis kannatama ja riskima ja seda me ju tegime, selles oli eestlastel kerge kokku leppida ja see midagi, mida hästi ei usukski. No tänapäeval me lepime ka kergesti kokku helge tuleviku nimel, kui, kui see ei ole väga, väga konkreetne ja vabariik ei saanudki olla ja väga-väga konkreetne, ta pidi olema vaba kõigest vaba ja kõik, kõigil on kõik õigused. Noh. Kuidas siis selles kokku ei saa leppida. Kuidas siis manifest jõudis Pärnusse? Manifest jõudis Pärnusse tegelikult lausa kahes eksemplaris. Ja ta jõudis Pärnusse niimoodi, et selle tõi tollane riigisekretär, kui nii võib öelda. Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop ja Jaan Zopp tõi selle hästi peidetuna sest ta oli veluur paberil sellisel siidi all, õhukesel paberil tehtud korraga masinal trükitud viis eksemplari, kui ma nüüd ei eksi, kui mõni veel välja kuskilt ei tule. Ja kaks nendest olid siis Jansa hoobiga Pärnusse, üks oli tal siis kuskil kasuka vahel ja teine oli tal kõrge kalossi tagasi pöörata, tuut ääreõmbluse vahel rulli keeratud, ilusti ära pandud. Need kalossid olid väga vajalikud asjad, ma just vaatasin, et tal on maksid 16 rubla 38 kopikat, tavaline kalossi, vaktsiin 15 rubla. Et neid sõja ajal igalt poolt saada ei olnud. Et see oli ka selle äärepärastest kõrge äär, oli ikka ikka kõrge äär, kohe ikka iga iga lamp seda ei võta. Ja sealt vahelt ta siis õngitses. Jah, selle pärast kella nelja 23. veebruaril 1918 Pärnus postieti tänaval siis Kuusnerite elamu külalistetoas ehk saalis, nagu nad seda nimetasid sealt välja. Ja, ja teine, teine ilmselt jäi siis veel Gazprohele. Sest tega Soopiu veetis pärast umbes nädal aega Pärnus ta Jaan Karu juures siis ööbis ja ja rääkis kõike, on meil suuri üleelamisi, kuidas teda taga oli aetud, kuidas ta üldse tuli selle pika rongisõidu, mis vältas 12 13 tundi tollel ajal. Ja, ja võid igale Tallinnast Pärnusse otse ja läbi Viljandi nagu raudtee tollal tuli läbi Viljandi ja Mõisaküla kitsarööpmeline juurdeveoraudtee. Ja selle selle tooli jah tulnud ja kuni seal veel peaaegu Harjumaa piirini ta ikkagi värises, rongi otsiti läbi, sest teati, et mingisugune mees sinna oli karanud. Aga ta oli saanud ikkagi kahe sineli kas Eesti sõduritelt või lihtsalt nendelt, kes nagu punakaartlastega ei tahtnud asju ajada ja see sinel oli tal peal ja ja siis temal seal oma kasukaga seal all teeskles magajat. Viimases vagunis ta oli jooksnud kohe läbi, rongi hakatakse ju algusest peale otsima ja tema oli viimases ja ei leitud ning mööda või oli eelviimase ma nii täpselt ei tea, tema oli oma üleelamised ära elanud. Ja tõesti ta ju maandas seda pärast tükk aega. Ta ei julgenud Tallinna ja enam tagasi minna kui nädala hiljem. Aga miks ta just Pärnusse sõitis, kas tal olid Pärnust tahad või oli see juba kokku lepitud nimed, miks ta Viljandis maha ei läinud? Eks tema intuitsioon kindlasti oli talle ka nagu toeks ja haritlaste klubis või nagu toona öeldi, ikka intellientide klubis. Pärnu mehed olid juba öelnud. Jürima August Jürima oli ju öelnud et Pärnus on võim meie käes. Eesti pataljoni Pärnu pataljoni käes oli seal, et kui te kuskil mujal seda välja kuulutada, ei saa manifesti, tulge tooge meile, meie teeme ära, me ei karda mitte kedagi. Ja Pärnus tõesti see Eesti vägi oli seitsmesajameheline. Kui me võrdleme omal ajal vabatahtlikku pula kaarti pütti hakata jaanuaris moodustama, saadi kokku 34 või 43 vees, täpselt aga, aga need Pärnust mobiliseeritud Pärnumaalt mobiliseeritud mehi need oli ja 700 õnnestunud juba kokku tuua mitu ruudu ja kõik kord oli majas ja, ja Komandör Sis staabi kapten Tammebaumoidis ka ikkagi eesti meelt ja relvi ära ei andnud ja kõik isegi üks veretu lahing oli peetud tuhandet, et vene sõduritega ja kahuritorude ees peaaegu et ja, ja eesti meel oli pärnus tugev ja ma arvan, sopp teadis seda. Kuigi telegraaf ei töötanud, aga kõik need teised kanalid ikka siis oli, tema reisi ajal olid veel enamlased sees. Tegelikult ei olnud aga Viljandisse teatud ka ju manifestist, et veel midagi ja, ja kui ta seal ikka Viljandi jaamas, noh, seal ei olnud ka lõpp-peatus ja seal ta võib-olla vaatas välja ja, ja talle ei tundnud see asi väga kindel. Siis noh, mina ka ei tea, mis ma oleks näiteks teinud tema asemel, kui mingit infot ei olnud, sest tal oli ikka volitus ükstapuha kus see välja kuulutada. Ja Ta oli otsustanud, et läheb Pärnusse, aga võib-olla ta rääkis rongis kellegagi ei tea. Et rong läks ju Pärnusse, seal mõned pärnu inimesed ikka olid, võib-olla sa jutule nendega koolis, mis on olukord? Ma tõesti nii täpselt ei tea, kahjuks. Aga millal Pärnus hakati siis ette valmistama seda manifesti pidulikku ettelugemist, sest Pärnus ja tegelikult, kui me nüüd ette ruttame, siis Pärnus toimus see kõige suurejoonelisemalt ja rahvas oli teadlik rahvas tuli kokku. Ja rahvas oli kokku tulnud juba 22. veebruaril Endla saali ja peetigi rahvaga nõu sest Pärnus 21. veebruaril võttis siis kohalik pataljon teise polgu kolmas pataljon, Pärnu pataljon, kuidas teda nimetatakse? Ta võttis võimu enda kätte, et Tammebaum oli siis nagu linnakomandant. Ja ta andis välja mu käskkirju, näiteks Tartus andis linnapea Kriisa, aga Pärnus andis just selle väeosa juht omandanud siis nimetas ennast niimoodi ja tema kutsus kokku rahvakoosoleku kõikide seltside esindajad ja siis arutati ja, ja tulid sinna siis Jürima tuli sinna otse Tallinnast, sealt haritlaste klubis tal küll teksti kaasas ei olnud, aga ta rääkis, mis seal oli otsustatud. Rääkisid teisedki inimesed, kes, mida arvasid ainult Hugo Kuusner muidugi välja ei läinud, tema oli kodusel kodusel nii-öelda režiimil, tema oli natuke haige ja, ja naine ei olnud ka seda meelt, et ta peaks nüüd jälle riskima. Aga teised olid seal kõik koos ja, ja otsustati, et mingit küsimust ei ole, see on meie tahe. Vääletati ka ja noh, põhiliselt ikkagi sõnavõttude põhjal niisugune üldine konsensus. Tundus, et saavutati, kuulutame ikka vabariigi välja. Nii kui saame teada, mis toimub täpselt, saame selle teksti, neil ei olnud ju ametlikku tekstid sel hetkel veel. Et kuulutame välja, mingit küsimust selles suhtes ei tekkinud. Mis lugu selle Hugo Kuusneri? Mõtlemisega on ja kuidas otsustati või kes otsustas, et Hugo Kuusner loeb selle manifesti teksti. See tuli nagu minul on mulje jäänud ikka viimasel hetkel sest ega seal vabatahtlik, et väga palju ikkagi püüne otsa minema see olnud. Aga Hugo Kuusner oli alates 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadest, kui üldse autonoomia tuli. Oli kogu aeg olnud väga kandvatel rollidel Pärnus ja ta oli ka Pärnust valitud maapäeva saadik. Linnast oli ainult üks koht, see oli Hugo Kuusneralik ja valdadest valiti sealt veel terve seltskond kokku vist ikka täitsa kaheksa inimest, aga linnast oli jahuga Kuustele ainult üksi. Ja tema oligi noh, kuidas öelda võimu kandja. Ja ta oli ka legaalse võimu juures, sest sõja ajal oli see olukord ju üleüldiselt no tänapäevaga võrreldes ikkagi ju erinev olid, et linnavalitsused, maakonnavalitsused vot neid löödi kord laiali, kõrt mõnes kohas jälle ei löödud. Siis Eesti maapäev oli laiali kihutatud Tallinnas Toompealt, aga, aga tsiviilvõim Pärnus oli ikkagi veel linnavalitsuse käes ja Hugo Kuusnerali lisaks sellele veel toitluskomitee liige. Ja näiteks kui admiral Pitka, kes siin pärast dile admiral tollal ikka kaugesõidu kapten. Pitka oli ju plaaninud juba varem seda väljaastumist ja oli tahtnud moodustada Viljandis sellist direktooriumi päris Tallinnast kaugemal Viljandisse teeme ja kuulutame ja see iseseisvuse teemad ega sellega ei tegelenud ainult päästekord, neid on ikka palju kogu aeg öelda, et eesti rahvas on suuri. Ja tema oli ka siis näiteks ju pöördunud Pärnusse, et kes on teie esindaja ja siis oli Hugo Kuusner oli saanud toitluskomiteelt sellise noh, toitluskomitee oli selline tsiviilvõim, mis pidi olema sõja ajal tema varustus, sõjaväge, tema jagas toiduaineid, tema valvas neid ladusid, nemad võisid ringi sõita, igal pool rekvireeris anda lubasid. No selline päris päris päris tähtis komitee oli. Ja Hugo Kuusner oli selle liikmena ikkagi nagu ka avaliku võimu ikka suur esindaja tegelikult. Aga kuna ta oli kogu aeg olnud igal pool noh, nähtaval siis Hugo Kuusner oli arreteeritud siis kui tuli välja, see kuulus Lenini suurte kreet, et et kõik, ka nüüd tuleb võtta pantvangiks need baltisakslased, saksa soost inimesed, siis arreteeriti need mõisnikud ja kõik ühiskonnategelased ja ka Eesti ühiskonnategelased ja Pärnust arreteeritiku kokku kuus inimest ja Hugo Kuusner ja toonane linnapea siis Jaan Esmentalid nende hulgas. Ja nemad olid siis viidud ju Tallinnasse ära ja mitte lihtsalt vanglasse, vaid veel kõige hullemasse kohta, Ta vilja ele vaatorisse sinna kai peal, kus esisest soomuslaev Rjurik, Jerry uuriku kahurite ees ja siis veel Kuusner mäletab, kui, kui need siis Toompealt viidi sinna Käsperti korraldus on, siin viidi sinna avalikult siis Öeldi, et kõik rahvas oli siis tee ääres seal neid ähvardanud ja siis need madrused veel olid olnud. Oh, väga hea. No vene keeles muidugi, tooge rohkem küll meie neid oskame siin menetleda ja siis rööviti ja ja alandati neid seal ja, ja vot sinna elevaatorisse viidigi kogu Kuusneri tegelikult koos teiste väga väärikate inimestega. Ja ega, ega ta oli ikka päris päris meeleheitel, see oli nüüd jaanuari lõpus juba juhtunud, aga õnneks oli tal naine Marta Marta, Kuusner ja tema sõitis loomulikult kohe Tallinna ka, tema peatus pätside juures ja tema oli ka see muideks, kes läks Viktor Kingissepa jutule meest välja päästa. Ja Kingissepa korraldusel olevatki nad sealt kõik need Pärnu eestlased, kes ei ole ju sakslased ega kõlba sellisteks pantvangideks. Et need olid siis sealt, et välja viidud, oli viidud siis sinna Tartu maantee kinnipidamisvanglasse, kus oli ikka juba vanglaarst ja kus olid ikka mingid tingimused vähemalt. Ja, ja seal oli see Kuusneriga näinud, näinud seda elu siin ja, ja pärast seda, noh, ma ei tea. Ta sai vanglast ikkagi enda jaoks suure imena välja ja just oli ta saanud ju paar päeva varem oli Tallinnas ennast varjanud, siin Kentmanni tänaval vaikselt. Et ega ta ei olnud, ei olnud ka selline, kes oleks kogu selle kogu selle asja tahtnud enda peale võtta vabatahtlikult. Ja naine oli ju ikkagi korraldanud ka selle, et see vangla arst neid oli andnud välja tõendi, et tuugo Kuusner viimase astme diisikus haige ja ta hakkab kohe ära surema, tuleb nagu Ahti Ahti vangast lastangid, kõnet ei suudaks pidada. Ühistu, mis üldse veab ennast kuskile, veed. Ja Jaan Leesment sai samasuguse tõendi ja muideks Jaan Lees mündist meie nendel päevadel ei kuule Pärnus. Tema asemel tegutseb linnapea abilt. Timusk. Nii manifesti ettelugemine ja kõik see on kellaajaliselt teada. Toimib ikka, me ju ikka peame seda nii tähtsaks, 90 siin loeme mälestusi ja loeme lehti ja onu leht, saame kõik lõpergi taastatud. Aga need on jah, niimoodi, et kui kell neli päeval tuli Soop jõudis Pärnusse. Rong jäi hiljaks, ta lootis küll varem, siis juba kell kaheksa õhtul loetagi manifest ette, seda juba trükitud, et kas just nüüd 10. 1000. eksemplaris, selleks hetkeks aga paljudes paljudes eksemplaride ess kleebitud teepostidele trükkimine lihtsalt jätkuse ja kleebiti postidele ja ka koolitüdrukut, kes olid siis tütarlaste gümnaasiumi eelviimase viimase klassi tüdrukud ju olid valmistanud sinimustvalged, lindikesed käisid ja, ja aitasin inimestel neil rinda panna ja kandsid ka ise neid. Need olid esimesed, et Eesti kodanikutunnused üldse, mis 23. veebruaril näiteks rinda pandi. Ja neid me püüame ka ju igati juba mitu aastat, 23. veebruaril ikka neid kanda pärast. Ja tegelikult see toimus jah, nelja tunniga organiseeriti kõik organiseeriti rahvas, organiseeriti koht, elektrit ja ei olnud elektrijaam oli õhku lastud ja, ja kõik tõrvikud otsiti välja, näeks mingit manifesti, leiti manifesti välja lugeja, sama Kuusner oli ju alles kella seitsmest õhtul välja tulnud kodust ja öelnud siis ka naine oli küsinud ka veel oma mälestuste järgi, et ega sa ju ei lähe kuskile sellise koha peale, kus jälle nagu vangi sattuda. See viimane kord oli ikka täiesti nagu üle noatera. Või keegi oli Hugo teda rahustanud. Ega ma siis ja siis pidi tegelikult olema ju hoopis üks, üks teine mees. Nad arutasid siin mitut varianti ja Reiman tegelikult lugem ka lõpuks oli niimoodi, et kedagi teist kohal ei olnud, oli lihtsalt Hugo Kuusner, ei olnd linnapead, ei andnud kedagi teist ja uhkuusner läks. Üks tulevane linnapea, ühel pool, üks noorpoliitik Jaan Järve teisel pool, nemad hoidsid tõrvikuid siis veel ilmselt pataljoni ekssõdur, kes hoidis pataljoni sinimustvalge ühe poolega lipu seal rõdul. Ja nii ta siis lugeski, aga muideks, ega Kuusneri käest on ka küsitud, et no kuidas sa siis noh, tänapäeval ei kujuta ette ilma võimenduseta nüüd kuskilt kõrgelt rõdult loeti rahvahulgale selles pimeduses seal ette. Siis Kuldar ütles tagasihoidlikult, aga hääl on mul kogu aeg kõvanud üliõpilaspõlves, tead, Peterburis ma olin mina see, keda kutsuda, tee mingis suures suures melus luges ta ette mingitelt preemiate saajaid, et tema oli kursusel kõige kõvema häälega või üldse kogu Eesti üliõpilaste hulgas kõva häälega veel. Et vot siis ma lugesin ja seal mul on. Kui palju rahvast oli, keegi ei tea, aga üksipäini seda sõjaväe keegi seal aupauku lasi, need oli 40, aga rahvast olevat olnud ikka mitu korda rohkem, ma arvan, seal sadades. Ma miskipärast ei tea. Ei ole kuulnud, et seal oleks tuhandetes olnud, aga, aga võib-olla kaugemalt vaatajaid oli rohkem. Aga otse Endla rõdu all sadu oli kindlasti inimesi. Aga mis siis edasi juhtus? Ta luges selle manifesti teksti. Aitäh, ja mis siis veel tehti? No mani järel piduga peetio aupaugud, loomulikult Eesti pataljon ikka lasigi aupaugud ka siis lauldi loomulikult hümni ja siis olevat juhtunud midagi sellist, mida eestlaste hulgal hulgas võib olla iga päev ei juhtu. Vihavaenlased olevat üksteisele kaela langenud ja ära leppinud olevat inimesed kallistanud 11 ja pisarad olid silmis ja selge, et midagi suurt oli sündinud. Aga oli ka selline pime ja õhtune aeg. Sõjaaeg ka veel. Et ega seal mingit suurt banketi nüüd küll ei tehtud, aga, aga oli juba teada, et järgmine päev toimub Eesti esimene paraad. Sa paraad koos seltside esindustega Pärnus, Pärnust Endla seal ees pidi kogunemine olema sõjaväele Endla taga rahvale Endla ees. Sellest on ka fotod säilinud. Muideks kaks fotot on säilinud sellest 24. veebruari suurest paraadist ja see paraad polnud niisama. Seal peeti kõigepealt ka alguses ju ikkagi mõned kõned ja, ja, ja, ja siis mindi raekotta, kus koostati akt selle sündmuse toimumise kohta, et Eesti vabariik on vabaks kuulutatud, on iseseisvus välja kuulutatud, rahva enesemääramisõigus on rakendatud ja siis kõik seltside esindajad ja linna sõjaväe esindajad. Kõik parteide esindajad kirjutasid sellele alla, nii et see on ainuke Eestis, kus selline akt on tõesti tehtud. Aga oli aega ja inimesed olid väga tõsised, enamus neist olid ju juristid või uro õpilased. No nagu ka need kaks tõrvikuhoidjad seal, Oskar Kask oli ju juuraõpilane tollel ajal tulevane linnapea. Ja Kuusner oli ju ka ise advokaadi abi ja, ja kõik, teate, kuidas neid asju teha? Nii aga samal ajal, 23. veebruari õhtul, kui Pärnus Endla seltsimaja rõdult loeti manifest ette ja siis samal ajal pidasid eesti enamlased Keilal sakslastega lahingut. Ja juhtus nii. Aga see on muidugi seotud sellega, et Tallinnast taheti saata mingi salk, mõned räägivad 500 meheline salk siis Haapsallu, kus oli Eesti esimene polk, mis oli siis sakslastele tegelikult alistumas ja Tallinnas veel ei teatudki sakslased seal noh, selleks ajaks juba oli teada, aga aga siis, kui need vahed välja saadeti, siis veel ei teatud, et seal nagu sakslased sees on, arvati kogu aeg on mingid mingid must Sadalased, valgekaartlased olid need terminid, nii et, et kuni 23. õhtuni tegelikult tallinlasi punased ei teadnudki. Et tegemist on saksa regulaarvägedega näiteks ka Keilas arvatigi, et seal on mingisugused noh, nagu eesti sõjaväge nimetati siin kontrrevolutsioonilised must sajalased, kuigi pos Vene regulaarväeosa ju lihtsalt Eesti rahvusväeosad saadeti siis jah, sinna neid madruseid ja vast vastloodud ju pula kaart Tallinna punakaart Andrei Põllu juhtimisel ja madruste grupp oli seal ka ja madruste gruppi juhtis siis nende soomuslaeva tri uurik. Sihuke ilmselt oli intelligentne inimene, sest ta ei olnud lihtne madrus, vaid ta oli ikkagi elektroonikaseadmete hooldaja seal Galvani sõõr või kuidas nad nimetasid toona ning C ja, või mis ta nimi oli. Ja nemad siis kõik läksidki ju, tegelikult tahtsid Haapsalusse minna haapsalusse londi välja jõudnud, eelmisel päeval olid nad kohtunud juba Riisiperes, seal Riisipere jaamas siukse väikse eelsalgaga. Keegi rääkis jalgratturitest, keegi rääkis muudest sakslastest, aga tegelikult. On täiesti hämmastav, et nad ei saanud ka siis vist aru, et nüüd sakslased, kas nad arvasid, et nad võitlevad eestlastega. Aga madrused ei olnud ju kunagi ka ju rindel mingit sõda pidanud, punakaart samamoodi ei olnud ju. Ma ei tea, kas põld teadis, kas tema üldse oli kaasas näiteks tema oli staabi kapten, tema oli noh, jalaväepolgu ohvitser oli ikka olnud ja aga miskipärast kogu aeg igal pool käib läbi, nii et nemad nagu ei saanudki aru jah, nad sakslastega üldse ja nad ei saanud 23. kivil arveid. Sakslased tulevad keeles. Nii, vähemalt kinnitab see tubli vallasekretär Rudolf premet, kes on täpselt kaks aastat hiljem sellel kuupäeval avaldanud ju Päevalehes väga põhjaliku ja, ja ilusa kirjelduse, mis seal siis toimus? Ma ei tea, kas lausa loeks ette selle? Hea meelega kuuleme. Et sellele muidugi eelneb kõik. Riisipere juures oli juba väike kokkupuude olnud siis punakaartlased ikka päris palju, terve erirong oli Keilasse saadet eelmisel päeval ja arvati, et neil on ikka väge palju ja lubati ju Tallinnast veel kahureid ja mida kõike juurde. Aga nüüd siis, kui ma loen Lemetti juttu, siis kuni kella neljani peale lõunat, 23. veebruaril ei uskunud punavägi veel sakslaste tulekut. Vaid üks osa nendest hakkas Riisipere poole tagasi minema, sest sealt olla valged tagast läinud. Ja kella poole viie ajal nähti aga korraga midagi musta kogu Tuula mõisa poolt Keila poole liikuvat, mis Keila sõjaväele seal sõjavägi on jutumärkides miskipärast kohe hirmu peale ajas juba kahe ja poole versta kaugusel tavasid, punased, ägeda tule andmise kuulipildujatest ja püssidest. Paremad vastupidamise kohad võeti oma alla ja sõjamürin kostis kaugele ümbruskonda. Sakslased lõid endid kahte. Üks kett valgus Tuula ja Keila vahel olevasse põõsastikku, teine Keila mõisa pargi taha, et alevit sisse piirata. Punased jätkasid aga vahetpidamata tule andmist, mis ajal sakslased võsastikus alevi poole hiilisid. Poolt laskmist ajutiselt seisma jätma. Mida esimesed Aga omaks võiduks valgete üle pidasid. Hurraa, hüüetel tormati alevi vahelt ja raudteeliini tagant välja ja hakati poole versta Laiuse lageda põllu põõsastikku poole jooksma kuid selle juures sattusid peale Torma, et sakslaste risttule alla, mis neile täieriseks hukatuseks oli. Sakslased jõudsid sel ajal alevi kolmest küljest sisse piirata ja tule on milleks ikka suuremaks kui vaksalist tõsist hädaohtu nähti, kogus osa punaseid endid rongi peale ning viimane sõitis sakslaste ägeda tule alllinna poole tee äärest haavatuid peale võttes maha jäänud punased põgenesid aga linna poole ja lähedalasuvasse küladesse ilma hingetõmbamiseks Ta kümned vestad joostes. Sakslased ilmusid alevisse kell kuus õhtul. Lahing vältas poolteist tundi ja oli kõige suurem lahing Eesti mannermaa okupeerimise ajal. Sakslased kaotasid lahingus kolm surnutena kolm haavatutena, kuna punakaaslastest 45 surma said ja vallamajasse 15 haavatut toodi. Mitu alevimaja oli kuulidega läbi lastud, kuna elanikudest ühte jalast haavata. Tähelepanemise väärt selle lahingu kohta on ka see, et alles peale tema lõpu Tallinna võimumehed endid ringkonnakohtus tööliste majas Toompealt ja krediidikassast sadama poole kolima hakkasid. Saksa sõjaväed lahkusid keelast pühapäeva, 24. veebruaril kell seitse hommikul vahiväge maha jättes. Aga kõige hullem oli muidugi see, et ühest küljest muidugi ei teadnud ju punased lõpuni, kellega nad seal päris võitlevad, eks nad lõpuks said aru, et vist sakslased on. Ja lõpuks oli kindel, et sakslased on, aga sakslased ei võidelnud ka ju mitteregulaarväega. Ja see tähendas seda, et kõik, kes seal langesid, kes nüüd ei jõudnud kümneid kümmet kilomeetrit või kümmet verstlasele osta need lasti koha peal maha, sest need olid tegelikult ju sõjaseadustele vastavalt siis vägivallatsejad, need ei olnud teise regulaararmee sõdurid. Sest punakaartega madrused ei olnud noh, nagu vastasvägi sakslaste heaks. Nii et see oli tegelikult mõlemale poolele sihuke päris päris keeruline ja arusaamatu lahing, tegelikult. Aga jah, Need, kes siis hukkusid, need on teada, järgmine päev olevat veel kolm tükki maha lastud, nii et 48 inimest, siis hukkusid sakslastest ka veel. Nii et üle 50 inimese andis seal elu. Vallasekretär ei maininud sõnagagi alis tislereid. Ei, ilmselt ei tundnud ta teda ega tema kaaslast, Harold Telliskivi kinnite, kellega nad koos langesid seal väljas. Aga nemad on jah, selle 45 hulgas ja oli neid punakaartlasi ja, ja mina ei tea ju, mis on nende motiivid, aga, aga sõjas nad ennem käinud ei olnud, see oli nende esimene ja viimane selline sõda. Tallinn olukord Tallinnas 23. veebruaril oli segane, seal läks kiireks, seal läks kiireks juba sellepärast, et tegelikult 23. olid nad saanud ju ka teate, et tuleb evakueeruda. Aga teatesaajaid oli ju vähe, on seal jänt staap ja ega see 23., et neil nii kiire on, seda ei teatud ka näiteks Petrogradis. Sest 24. veel saadeti ju rong 50 madrusega, et aidata neid sealt seltsimehi sealt evakueeruda, aga see ei saanud enam sealt tapalt palju maad edasi. Kolme tunni pärast tuli seal tagasi, teatades, et noh, et raudtee on läbi ja ja sellepärast ei jäänudki neile muudkui, kui minna laevadega. Ja madrused ju korraks veel mõtlesid, võtavad linnas võimu enda kätte ja kusjuures täitevkomitee ju maha veel nende punaste täitevkomitee, seal oli üks suur suur segadus tegelikult sellel päeval, aga 24. öösel esimestel tundidel oli juba selget minek on ja nemad lähevad ära, punased lähevad ära ja siis hakati Tallinnas alles mõtlema, kas äkki saab ju vabariiki välja kuulutada. Oligi planeeritud seal isegi teatrilavalt juba ilmselt mõtles, et läheb ja loeb ette, see on aga eriseisukorra tõttu muidugi, etendused jäid ära ja seegi julge plaani ära. Aga jah, Tallinnas oli kiire ja ja, ja, ja Eesti mehed said julgeks. Eesti väed olid ju ka Tallinnas sees, needsamad rahvusväed ja peeti võitlusi kähmlusi ikka ka. Aga selgus muidugi, et noh, nüüd homme koidab sinimustvalge hommik, sellist ei olnud. Kas see, et Jaan Anvelt väidetavasti ütles pärast mingit enamlaste nõupidamist, et päästke end, kes päästa saatesse linnalegend või tõsi? Ei tea jah, kuidas Anvelt seda väljendas, Anvelt oli tõsine kurja näoga mees, eks ole, kas tema nalja tema ei visanud, aga aga ilmselt ütles ta selles mõttes küll, et kuidas keegi nagu oskab, et kõik kõigile ei ole kohti. Ja tegelikult eks need laevad, mis Tallinnas olid, ega need olid juba alakomplekteeritud. Ja kui see siin oli juttu ju Keila lahingus sele nautšeniast, kes oli seal ka laeva pealt tulnud seal vägev vägev komissar siis sega enamus Modruseid oli ikka kuskile mujale ju läinud ja, ja laeva ikkagi kütta ja käigus hoida. Ta, see selleks pandi ju ikka elanikud ja põgenejad pandi sinna ju tööle ja ja seal oli neid lahkujaid, oli palju, need, kes olid veel lahkunud rongiga, need olid saanud 23. lahkuda. Aga 24 oli juba see päris päris päris keeruline, nii et ööl vastu 20 neljandat, et toimus Tallinnas üks suur sigimine ja sagimine, inimesed valmistusid põgenema ja ega seal vist und. Ma kardan, et sellel päeval noh, kindlasti eeslinnades võib-olla magati ja seal ikka väsinud, magan ikka, aga aga need, kes ikkagi mõtlesid poliitikale ja tuleviku peale, nendele võib lund ei olnud. Aga mitte ainult enamlased ei lahkunud. 23. veebruari õhtul lahkusid Eestist ka Georg Lurich ja Aleksander Kaaberma. Ja mitte ainult nemad, vaid terve trupp, ma kujutan ette, miks nooh, mis nende mõte oli, nemad, nemad olid ju ärimehed. Lurich oli ka oma aja suurärimees tegelikult ja, ja ta oli väga intelligentne inimene. Tema oli ju tegelikult plaaninud jäädagi Tallinna. Sest nii nagu mina olen aru saanud, pidi ta veel hakkama võimlemisõpetajaks Lausasin, kas reaalgümnaasiumis siis ta? Ja tegelikult, et ta käis ju siin, tegi oma etendusi ja tema ju tuntud tuntud niuke näitemäng oligi siis, kuidas ta näitas, kuidas tal lihased nagu loomad jooksid naha all siin igasugused ja kõik tahtsid selliseks vägevaks meheks saada ka nende äri oli ikkagi maadlus. Nendel oli see tsirkusetrupp sisuliselt noh, mitte siis midagi muud, aga maadlusvõistlusi nemad pidasid ja see oli suur sissetulek olnud enne sõda ja see pidas neid üleval ka sõja ajal. Aga kas Saksa sõdurid oleks olnud see seltskond, kes seda oleks tahtnud? Ilmselt mitte. Ja sellepärast nad läksid, et kiiresti sinna, kust nad arvasid, et neil veel vaatajaid on, kust nad ärisevad ajada. Ja pealegi oli ju luurichil ka suur armastus. Aleksandra. Ja tema oli ju venelanna. Ja, ja noh, vaevalt tema tahtis kuskile Tallinnasse jääda ja pealegi rinderindelt tuleb alati kaugemale hoida ja nemad tahtsid oma äri edasi ajada. Aga paraku juhtus niimoodi, et kui nad jõudsid Peterburi siis seesama Alexandra muidugi kaebas tšikaale jälle, kas oli see mingi armastuse tüli või mingi suurem asi igal juhul Lurichi võeti kinni ja oli määratud mahalaskmisele ja siis seesama Aleksandr läks juba järgmise kassinovjevi juurde vist. Ja, ja siis jälle palus hardalt ja ütles, et ei, et see, et ta oli öelnud, et Georg Lurich kontrrevolutsionäär, see ei vasta üldse tõele, et tegelikult on väga tore ja aus inimene ja kõik nii edasi ja tema armastab palavalt ja päästku ikka ja ei saaberk olevat ka oma raha veel mängu pannud ja üldiselt said vangist välja sealt. Aga nad ei jäänud ka Peterburi. Sest noh, ka kogu ju punane valitsus ei jäänud, Nad ju läksid märtsi alguses kõik Moskvasse ära. Ja, ja ega siis meie maadlejad oma suure trupiga läksid ka minema. Nad läksid ju Lõuna-Venemaale ja suutsid ületada rindejoonel hästi niikini juurde. Vot seal oli alles äri, seal inimesed elasid nagu enne nagu ennem elasid. Ja seal seal nemad said ju oma tööd teha ja nad tahtsid ju veel edasi minna Rumeeniasse. Aga kuna sinna ei saanud naisi kaasa võtta, siis Aabergi oli kohe just abiellumas ta armaviirisi abielluski omasele, tulevase naisega, kellega nad said küll väga vähe koos elada, aga aga siiski see, see tropp, kus olid need maadlejad, nemad ei näinud mingit võimalust jääda tundmatusse keskkonda, nemad tahtsid elada sellest, mida nad oskasid ajada oma äri edasi. Ja vaesed inimesed nad ei olnud. Sest on näiteks teada, et kui nad tahtsid sinna Armeeniasse põgenedes Lurich saada kulda, pantis Novorossiiski oma juveelid ja see oli 70000 rubla eest kuldrubla eest, et saada nagu seda kaasavõetavat valuutat ja, ja neil oli midagi kaotada. Ja samas oli ka sõjatingimustes, noh, nad olid ju ikkagi esinejad, nad ei saanud elada säästudest, säästud oleks võinud ka homme kaduda, kuskile piiksuma, äri edasi ajama. Ja siis, kui olid linnad, läksid liiga väikseks, siis nad jagasid oma vaatlustrupi kaheksaga, esindasid kahes linnas, vaatajaid oli vähem ja sissetulekut oli vähem. Nad jõudsidki lõpuks sinna armaviiri kus me ju teame, kuidas see kõik lõppes. Georg Lurich suri, aga, aga Berka ja selle nädalapäevadest oligi vahet. Aga see oli see plekiline tüüfus ja, ja kõige hullem lugu oligi, et Georg Lurich kogu aeg rääkis sellest, kuidas tuleb isikliku hügieeni eest hoolitseda ja tema jaoks oli minu meelest kõige hullem see tegelikult see plekile, tüüfuse, levibki täidega. Ja ta tahtiski ju kõigest sellest saastast lahti saada, mis seal sõja sõja ajal oli kogunenud, ma ei tea, kust ta siis oline täid saanud ja ta läks ju sauna meeletult veel vihklasse, see andis talle veel viimase põntsu seal. Et ega nad et ikka olid päris päris raske raske lõpp oli. Aga jah, et Eestis sellest ei teata, on see, et kogu selle trupp, eks ju pärast USAsse. Ja oli ju isegi, pärast taheti nende surnukehasid tuua ju siin Eestisse, aga Trotski olevat öelnud, et ei Meie küll selleks Volunity anud, meil ei ole toidugi vedamiseks itaata laipade vedamiseks. Kuna transpordi veel saata, sest Eesti oli sellel ajal juba ju vaba. See oli ju juba 20. aasta 1920. Eestisse tagasi 23. veebruar, mis toimus näiteks Rakveres ja Paides Paides oli juba jõudnud kohale üks iseseisvusmanifesti tekst mis oli siis käinud küll vaikselt seal juba mööda talusid, Jaan Lintrop oli tasahilju oma kodulinna tagasi läinud ja tegelikult õhtul just 23. veebruari õhtul peetigi salajane koosolek siis kohaliku sõjaväega, ehk siis neljanda polgu kolmanda pataljoniga. Et kas ja kuidas kuulutada siis paidesse järgmisel päeval välja otsus langeski õhtul või siis juba öösel kell kaks, no kuidas niidab, no alla. Ja, ja seal toimus pingeline ettevalmistus, aga Rakveres oli võim ikkagi ju tegelikult noh, niisugune ebamäärane, ühed arvasid, et ühe käest, teised arvest teise käes ja taheti desarmeerida tegelikult sellel päeval neljandat eesti polku kui Rakveres mis oli ikkagi seisnud röövimiste vastu ja, ja veel samal päeval oli ju siin kahe mõisa juures olnud lahingud. Ja lahingud olid siis püssi mõisa juures Palmse mõisa juures püssi mõisas oli siis kuues rood löönud tagasi. No punakaart laste ehk siis selle mitteformaalse siukse rühmituse pealetungi, kes ilmselt tahtis röövida ja ka Palmse mõisa juures oli, oli olnud nii-öelda otsene sõjaline konflikt, kus ikka inimesed täitsa olid hukkunud ja Hendrik Vahtramäe ehk siis kapten Hendrik Vahtramäe oli siis saanud ka tegelikult korralduse saata laiali see neljas polk ja samal ajal veel salajase korralduse mitte täita. Sest punased nõudsid, et Spolk saadetakse laiali, takistasid seal röövimiste sahkerdamist ja ja, ja samal ajal veel pidi Vahtramäe tegelema ka sellega, et ta pidi alustama disarmeerimist, sest oli ju tulnud kõrgem korraldus, et alates siis 23.-st veebruarist 1009 18 tuleb sõjaväest vabastada kõik, et kutsealused, kes on saanud siis 23.-ks veebruariks 26 aastaseks, nii et need võisid koju minna. Nii et tegemist oli ju palju tegelikult igal pool üle Eestimaa. Pärnus toimusid sel päeval, 23. veebruaril 100 aastat tagasi kõige olulisemad sündmused siiski ja sellepärast ma küsin kõige viimaseks, et miks on Pärnus toimunu tähtis, kuigi riigiõiguslikult tulemust ju ei olnud. Riigiõiguslikult oli, oli tulemus täiesti olemas. Riigiõiguslikult oli see, et ikkagi Pärnus ja kuulutati Eesti iseseisvaks, koostati selle kohta isegi akt ja see, et pärast 18. aasta sügisel meie üks kandev poliitik, kes tollal olnud sügaval põranda all, Konstantin Päts näiteks füüsiliselt ei teadnud, mis toimus Pärnus, 23. lugesin asutava kogu protokolle, ta käest küsiti, et mis toimus. Ta esines rahva kiiduavalduste saatel selliste et ega et et 24. hommikul olevat Kuusner seal üle midagi lugenud manifesti, milleks tal oli täielik õigus olnud, aga 24. õhtul olevat tema lugenud, kuigi see oli 25. ja ta tõesti ei mäletanud nii palju sündmusi, nii palju asju. Ja tegelikult seda omal ajal ei fikseeritud korralikult, selles oli asi, et akt toimus. Loomulikult Eesti vabariik on ju seesama manifesti esimest korda avalikus loetigi seal välja, see, see, see nii saigi teoks, sest 24. hakkas Eesti vabariik juba tegutsema, kutsuti kokku esimene valitsus, ajutine valitsus, see tegelikult ongi, 24. on ju vabariigi loomine, väljakuulutamine oli 23. helegi. 1918. aasta 23. veebruaril Eestis toimunud sündmustest rääkis Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. Palamuse muuseumis on talletatud mälestused sellest, mis juhtus Palamuse koolis sellel päeval. Kui te sellest mälestuse katkendist ei saa täpselt aru, kes oli valge ja kes oli parasjagu punane sellel ajahetkel siis te saate ehk aimu sellest, mida võisid tunda need, kes elasid Eestis. 100 aastat tagasi. Palamuse koolimajas asus puna kaardistada koolimaja Aleksander Reinvald ruumis. Staabiülem oli Reinvald vend Ruurik, kes andis vahel ka tunde. Johannes Paju on meenutanud. Oli 1918. aasta 23. veebruar Palamuse kihelkonnakoolis, kus pesin, oli tavaline koolipäev. Sama päeva õhtu aga muutus ärevamaks. Mõned poisid Palamuse külast saadeti punaväelastele kutseid viima õhtuste õppetundide ajal. Nii kella kaheksa paiku hakkas tulema läbi klassiruumi kooli juhataja juurde püssidega varustatud kaardiväelasi. Õppetundi lõppedes tuli klassi koolijuhataja ja ütles. Kui öösel tuleb laskmisi, heitke magamistoas põrandale pikali. Meie õpilased ei osutanud sellele suurt tähelepanu ega tundnud hirmu, mis laskmist siin ikka saab olla. Minu voodi magamistoas oli otse akna kõrval. Pidin magama minekuks hakkama riidest lahti võtma, kui nägin läbi akna, et kolm soldatid jooksevad Palamuse kiriku eest koolimaja vastas olevate köstri lautade taha. Samal ajal üks soldati vormis püssiga mees seisis akna lähedal. Kaks meest jooksid koolimaja eest akendest mööda. Kuulsin koputust, kooli juhataja uksele. Ruurik Reinvald tuldi kinni võtma, kostis laskusid. Punaväelasi võis olla klassitoas, umbes 10. Öö oli hästi, kuuvalge igav, liikumist oli väljas näha. Koolimajas elas oma perega ka köster, linna. Öösel tuli Alfred linna tartust, õigemini põgenes, sest linna jõudis Saksa sõjavägi. Johannes Paju on meenutanud, et kui nad olid veidi maganud, kostus väljast jälle püssipauk ja kõik poisid olid magamistoas pikali. Peagi tuli õpetaja jääger ja selgus, et klassituba oli juba tühi. Punaväelased. Ilmselt saades linnalt teada, et Saksa sõjavägi on Tartusse jõudnud, olid koolimajast lahkunud. Varsti täitus jälle klassituba, nii sõjaväe kui ka erariides relvastatud meestega tuldi uuesti Reinvald arreteerima. Tema korterist leiti neli vintpüssi. Sealt oli tulnud ka see esimene lask, sest hiljem selgus, et üks ründaja oli haavata saanud. See heidutas aga teisi ning seetõttu pandi plagama nii hakatigi uuesti suuremate jõududega rünnakut organiseerima, kuid jäädi hiljaks. Järgmisel päeval koolitunde ei olnud, õpetaja jääger saatis õpilased koju. Johannes Paju on öelnud. Kodu lähedale jõudes kuulsin maarjasuunas saksa lennukite mürinat. See mõjus mulle väga halvasti. Aga Pärnus oli sellel õhtul olnud pidulik. Pärast seda, kui huga koosner oli manifesti kõigile Eestimaa rahvastele ette lugenud, lauldi hümni. Kas just lauljaid oli niipalju kui 70 aastat hiljem Tallinnas lauluväljakul 1988. aastal Eestimaa laulul, aga sama südamest kõlas see kindlasti. Kuulmiseni järgmisel päeval, 24. veebruaril 1918. aastal head iseseisvust.