Tartu pere vara, kes tulevad, on meie väike riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas. Eesti lugu, tere 1918. aasta kolm pöördelised päeva, mis muutsid Eesti elu. 24. veebruar 100 aastat tagasi oli pühapäev. Kuidas sündis Eesti riik. 24. veebruaril 100 aastat tagasi trükiti ja püüti veel, kus saab levitada Iseseisvus manifesti teksti. Tallinnas andis päästekomitee tee välja esimesed taevakäsud. Mis veel sellel päeval Eestis juhtus, räägib Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Saate toimetaja on Piret Kriivan. 24. veebruari hommikul, kui palju olid sakslased edenenud, kui palju olid enamlased taganenud ja kui palju olid eestlased edenenud selle kõige keskel? Väga raske on öelda, kui palju edenenud ja teised taganenud olid, sest Saksa väed liikusid ju põhiliselt piki raudteeliine suuremaid maanteed mööda, et sellist klassikalist rindejoone nihkumist, mida võiks piltlikult ette kujutada, mööda Eestimaa kaarti sellist ju ei olnud. Aga 24. veebruaril jõudsid sakslased lõuna poolt tulles need Väätsas, mis Lätis pealetungi olid alustanud jõudsid Tartusse ja teistpidi Võrru. Tallinna poole liikusid edasi need väed, mis olid tulnud Lääne-Eesti saartelt maabunud Virtsus ja osaliselt Haapsalus. 23. oli ju kurikuulus Keila lahing toimunud ja pärast seda Keila kokkupõrget liikusid sakslased vaikselt edasi Tallinna suunas, nii et 24. veebruari õhtul lõpuks jõudsid nad väljapääskülla ja saksa eelvägede staap paiknes saue mõisas. Ja vastavalt sellele siis hakkasid ka Vene väed Tallinnast lahku, kui ma samamoodi nende kannul enamlased. Enam lastel endil suurt jõudu, millele tugineda, ei olnud. Puna. Ta oli Keila lahingus laiali pekstud ja ülejäänud oli laiali lihtsalt üle Eestimaal, nii et ega neil meestel muud üle ei jäänudki, kui vaikselt kohvreid pakkida ja otsida võimalust ärasõiduks. Sellega oli ka probleeme, sest kui väed viidi Tallinnast ära põhiliselt piki raud, et siis rongidest oli ju puudu ešeloni jätkunud kaugeltki kõigile. Mistut suur osa Eesti juhtivatest enam lastest palus ennast kaasa võtta Vene laevadele ja sattus koos laevadega hoopistükkis Helsingisse ja sealt siis juba tükk maad hiljem. Peterburi. Laevastiku juhtkond oli samamoodi huvitatud Eesti enamlaste ja teiste põgenike puna kaardlaste pealevõtmisest. Neil olid omad probleemid. Vene madrused olid ju kogu seitsmeteistkümnenda aasta jooksul ainult vene revolutsiooni süvendanud. Ega nad ju sõjaväeteenistusest ei teadnud suurt midagi ega tahtnudki teada. Laevad solit pandud sügisel või talve tulekul jää tekkega oli pandud sadamasse seisma. Midagi seal nende peale ei toimunud, remonttööd venisid argamisi. Ja pooled mehed olid lastud kaldale või läinud ise minema, lihtsalt iseseisvalt mobiliseerinud väejooksu läinud. Et mehi oli puudu, kes mehhanismide eest hoolitseks, kes masinaid Ulitaks, kes kütja tööd teeks, tekki madrustega kõnelemata. Ja nii siis need Tallinnas põgenevad eesti punategelased pandigi need kõige lihtsamad ja primitiivsemad töid laevadel tegema, et laevad üldse sõiduvõimeliseks saaksid. Ja selle kõige juures Tallinna linnas käis maratööritsemine. No selleks ikka jõudu jätkus, revolutsiooni oli vaja süvendada. Neetud Purphoidelt oli tarvis kõik kaasa võtta, mida vähegi andis, selle kõrval oli laevasõidukordaseadmine ja katelde kütmine ja hoopis ebameeldivat. Missugused linnad olid eestlaste käes, kus olid eestlased? Kontrollisid olukorda? Endal veebruaril kontrollisid eestlased olukorda päris kindlasti veel Pärnus Viljandis, ööl vastu 20 neljandat oli võetud võim üle paides. Hommikupoolikul oli ju eestlaste käes veel ka Tartu, niikaua kuni saksa väed sinna sisenesid ja päeva jooksul läks siis võim eestlaste kätte üle ka Tallinnas järk-järgult. Sel päeval loeti mitmes linnas ette ka iseseisvusmanifest. Kui mitmest seda just tehti, on isegi raske öelda, aga not, võib öelda, et jah, 202. vähemalt. Et 24. veebruari hommikul loeti iseseisvusmanifest teistkordselt ette veel korra Pärnus Eliisabeti kirik, kus, kus siis kohalik pastor Hazel plats seda tegi. Ja 24. veebruari pärastlõunal arvatavasti kusagil kella nelja paiku luges manifesti Edda Viljandi linnapea Gustav Talts Viljandi kohtumaja trepilt. Aga kas Tallinnas ka ette loeti, selles osas on minul isiklikult vähemalt suured kahtlused. Miks tundub, et unustati ära. Selline pisiasi? Aga väidetud on need kapten Rothschild sele siiski krediidipangahoones ette luges. Ja täidetud on, aga põhiliselt on seda väidetud mari raamoti mälestustes või selle põhjal. Aga kui lugeda Maria raamati mälestusi, siis tundub temal nii nagu ka mitmetel teistel sündmuste hilisematel meenutajatel on kuupäevad segi. Sest mari raamat räägib isegi 23.-st veebruarist, kui Tallinnas juba väljaastumine algas, aga 23. ei toimunud siin veel mitte midagi. Aldur Vunk rääkis eelmises saates ka, et Konstantin Päts ajas aasta hiljem sündmused segamini. No loomulikult jah, ega siis Pätsi puhul on tal veel see keeruline asi, et tema istus ju pärast 22. veebruari õhtut, kui päästekomitee oli üritanud Tartusse sõita, aga see ei olnud õnnestunud. Istus ju Tartu maantee alguses oma peidukorteris salakork päris ja ei teinud midagi, nii et informatsioon, mis temani või päästekomitee liikmeteni üldse jõudis, oli ju üsna katkendlik ja puudulik ja päris kindlasti nad ei teadnudki seda, mis näiteks Pärnus või Viljandis või paides toimus, et hea, kui neil oli mingisugune ülevaade Tallinna sündmustest ja ka siis said nad, et nii-öelda kätt pulsil hoidma hakata ikkagi alles 24. veebruari pärastlõunal, siis kui päästekomitee kolis Eesti Panga tulevasse hoonesse ja hakkas seal oma päevakäske ja muid korraldusi jagama. Kas siis päästekomitee liikmed, päts, konid ja villimis olid need esimesed päevad, kuni 24. veebruari pärastlõunani olid seal päästekomitee konspiratiiv korteris Tartu maanteel, kus praegu on parkimisplats. Jah, seal on praegu parkimisplats, seal, seal nad kuskil olid tõepoolest tõenäoliselt keegi ikka käis, käis väljas ka mingil hetkel, kui ei kardetud väga enamlaste sekkumistega arreteerimisi. Vähemalt on teada, et Jüri Vilms olevat käinud 23. veebruari õhtul Kadriorus Poskad hoiatamas, sest päästekomiteeni olid jõudnud kuuldused juskui, kavandaksid enamlased öösel suuremaid arreteerimisi ja Vilms soovitas Boscal kodust ära minna, leida endale mingi kindlam ööbimispaik. Ja alles siis 24. hakkasid nad sealt salakorteris tasapisi välja liikuma. Vilms käis teise treti veel Poskad otsimas, ses Poskad kavatseti kutsuda ajutisse valitsusse välisministriks. Aga Vilmsi ja Poska isiklikud suhted olid seitsmeteistkümnenda aasta sügisest üsna õrnad, ütleme siis niimoodi ja Poska ilmselt vajas veenmist, et ta selle koha vastu võtaks. Ja teiselt poolt Konstantin Kunik suundus ka kusagil juba ennelõunal või keskpäeval 24. veebruaril konspiratiiv korterist välja ja suundus Päevalehe trükikotta, kus oli siis käima pandud või käivitumas iseseisvusmanifesti trükkimine, et talle oli nagu see ülesandeks tehtud. Ja Poska oli siis kus, kas on teada, kus ta oli, 24. veebruaril oli peidus? Ka oli esialgu ilmselt ikkagi oma kodus ja, ja sealt siis liikus mingil ajal linna peale, aga ega näe, kõikide nende tähtsate tegelaste liikumisi tagantjärele ei ole võimalik need rekonstrueerida, mingeid andmeid ei ole, isegi kui kuskil mälestustes on midagi öeldud, siis võttes kellegi teise mälestused, see selgub sealt hoopis midagi vastupidist. Ja niimoodi need asjad lahtiseks on jäänudki, ega siis keegi ei dokumenteerinud ega pannud kirja oma liikumisi tol hetkel. Fotosid ka kahjuks eriti palju ei tehtud, jumal paraku ei tõstnud ja teada on, et Jaan Tõnissoni ei olnud Eestis. Tõnissoni puhul on kõik selge, tema oli sel ajal juba Stockholmis ja tegeles hoopis diplomaatiliste asjadega. Päästekomitee tuli põranda alt välja ja andis välja Eesti riigi esimesed käsud. Esimesed seadused. Noh, ilmselt võib neid jah, teatud mööndustega seadusteks pidada sest päästekomitee oli ju saanud oma volitused maanõukogu vanematekogult ja maanõukogu, vanematekogu omakorda oli saanud volitused maanõukogult ja maanõukogu oli kahtlemata kujunenud selleks ajaks juba seadusandlikuks asutuseks. Nii et päästekomitee nendes esimestes päeva käskudes võib ju tõepoolest midagi seadusandliku näha, ehkki noh, võib-olla juristide arvates nad päriselt seaduste või normatiivaktide tunnustele siiski ei vasta. Esimene päevakask oli ju sisuliselt, et iseseisvusmanifesti lühikene ülekordamine ka selles esimeses päevakäsus räägiti sellest, et Eesti on kuulutatud iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Et kogu võimutäius on koondunud taastakomiteega, et kõikidel enamlaste poolt laiali saadetud omavalitsustel maakondades, linnades, valdades tuleb oma katkestatud tegevust jätkata. Eriti rõhutati seda, et kõik Eesti elanik, kutt, relvastatud inimesed ja ennekõike muidugi Eesti rahvusväeosad peavad säilitama Vene-Saksa sõjas erapooletuse ega tohi kuidagimoodi sekkuda. Kutsuti üles rahvast takistama rahvuslike varade väljavedu Eestist ja selline noh, üsnagi üldsõnaline dokument, kus paragrahvide kaupa mingit seaduslikku teksti nagu ette ei loe. Teine päevakäsk ikka 24.-st veebruarist puudutud taasiseseisvuse väljakuulutamise nii-öelda tehnilist külge. Selles oli siis öeldud, et kõikides Tallinna kirikutes tuleb järgmisel hommikul, 25. veebruari hommikul helistada, kirikukelli kutsuda seega koguduse liikmed kirikutesse kokku ja seejärel neile pidulikus õhkkonnas iseseisvusmanifesti ette lugeda. Samamoodi kasti manifest ette lugeda aga kõikides koolides korraldatavatel pidulikel aktustel ja pärast seda siis vastsaabunud iseseisvuse auks ja kiituseks nii-öelda kooliõpilastele vaba päev anda ja nad koju saata. Kolmas päeva kas võib olla, mis oli küll kõige lühem, aga mis võib-olla sarnaneb kõige rohkem millelegi seaduslikule? Nimelt tühistati selles enamlaste poolt antud korraldused varade rekvireerimisse kohta natsionaliseerimist kohta ja konkreetselt nimetati seal siis ka Oleviste kirikut, mis oli tema koguduselt ära võetud ja revolutsiooniliselt rahvamajaks muudetud enamlaste poolt. Neljanda ja viienda päevakäsuga on need asi natukene keerulisem selles mõttes, et neljanda päevakäsu all oli kuupäev juba 25. veebruar, nii et sellest tuleks justkui järgmise päeva all rääkida. Aga olgu siinkohal siiski põgusalt ära maininud, nii et see puudutas Eesti sõjaväelasi, kellel kästi ilmuda oma väeosadesse Eesti rahvusväeosadesse, kes seal varem olid teeninud ja need, kes ei olnud, pidid samuti minema määratud kogunemispaik. Igatahes see ühesõnaga see oli suhteliselt piiratud ja puudutaski, ainult et sõjaväelasi ja viies päeva kask, mis on võib-olla kõige olulisem riikluse seisukohast mis kannab jällegi 24. veebruarikuupäeva, justkui numeratsioon on segi läinud, aga mis tõenäoliselt valmis siiski ka 25. veebruaril ja selle viienda päeva kasvuga pandi siis paika ajutise valitsuse koosseis. Kuna ajutine valitsus oli see, mis võttis nüüd päästekomiteelt riigi juhtimise ohjad üle, siis ilmselt just seda viiendat päeva. Kas, kui ajutise valitsuse moodustamist tuleks ennekõike tähtsustada? Ajutine valitsus pandi kokku, aga kas jõuti kõikidega läbi ka rääkida? Või pandi mõned inimesed ministriteks tagaselja? Jällegi selline küsimus, millele ühene vastus puudub, ei, ei oska öelda. Tõenäoliselt kõikidega ei räägitud, millest annab kõige paremini tunnistust tõsiasi, et võeti ju sisuliselt, et ülemaavalitsuse koosseis üheksast ajutise valitsuse ministrist tervenisti kuus olid endised maavalitsuse osakonna juhataja ja ainult kolm nii-öelda uut meest, tuli tuli juurde ja üheks selliseks maavalitsuse osakonna juhatajaks, kellast nüüd sai töö- ja hoolekandmise minister oli sotsiaaldemokraat Villem Maasik. Äärmusvasakpoolne sotsiaaldemokraat võiks tema kohta öelda. Ja tema oli see mees, kes juba 24. veebruaril tus sõnasõtta Konstantin Kunikuga päästekomitee liikmega ja protesteeris selle vastu, et päästekomitee üldse midagi korraldab, kuna päästekomiteel ei olevat sellist õigust kogu võimutäius kuuluvat maanõukogu vanematekogule ja maavalitsusele, mitte päästekomitee Teele tema tõlgenduses oli siis päästekomitee justkui võimu usurpheerinud. Ja tagatipuks, kuigi Maasik oli nimetatud ajutise valitsuse ministriks paar päeva hiljem saatis ta omaenda allkirjaga ka sotsiaaldemokraatliku tööliste partei keskkomitee nimel ametliku kirja, milles teatas. Ta sai sotsiaaldemokraadid ei tunnusta isehakanud päästekomiteed ega päästekomitee korraldustega määratud ajutist valitsust, mistõttu tema astub ministrikohalt tagasi. Nii et segadust oli palju ja tõenäoliselt kõikidega läbi. Samas Poska puhul on selge, eks ole, Vilms käis teda kutsumas. Selge on ka Juhan Kuke rahaministri ja teedeministri Ferdinand Petersoni puhul, et ka nemad olid valitsuse kokkuseadmisel isiklikult osalised. Liikudes seal pangad majas ringi ja olles hiljem ka oma mälestustesse kirjutanud, kuidas siis Jüri Vilms olevat, plokk, noot peos ja sulepea teises käes, kirjutab tänud ja koostanud seda ajutise valitsuse ministrite nimekirja. Aga kas kõikide teistega läbi räägiti, et on raske öelda, tõenäoliselt räägiti Ladiga sõjaminister Andreas Lorcaga sest Lorcaga vähemasti mingisugune kontakt oli päästekomiteel olemas, oli ju Lorcaga üks nendest meestest, kes saadet öösel sakslastega kontakti otsima ja tõenäoliselt ka tema, aga ülejäänute puhul ei julge kinnitada ei läbirääkimiste toimumist ega ka midagi muud. Aga millal inimesed teada said, et niisugused käsud on välja? Eks nad 24. veebruari õhtul hakkasid juba midagi teada saama, sest need päästekomitee päevakäsud trükid tee samamoodi Päevalehe trükikojas, nii nagu ka iseseisvusmanifest. Tõenäoliselt trükiti manifest enne ja päeva kasud hiljem saabumise järjekorras. Ja kui iseseisvusmanifest kleebiti Tallinna tänavatele nagu mälestustes enamasti on kinnitatud päeva hämardudes, no mis seal siis võib-olla veebruarikuus kusagil viie kuue paiku tõenäoliselt õhtul siis küllap päästekomitee päevakäsud pidid ilmuma tänavanurkadele veelgi hiljem. Aga kurioosum on ju selles, et eelmisel õhtul oli enamlased kuulutanud Tallinnas välja piiramisseisukorra, mis tähendas seda, et öösel oli liikumine Tallinna tänavatel keelatud. Ja muide, sedasama korraldust kordas üle ka päästekomitee otsusega ametisse määrata Tallinna miilitsaülem Aleksander Hellat kes samuti teatas, et kella üheksast õhtul kuni kella kuueni hommikul on liikumine linnatänavatel ilma erilise loata Ta keelatud. Mistõttu kui palju neid tallinlasi siis võis olla, kes kõiki neid manifeste ja päästekomitee päevakäske lugesid sealt tänavanurkadel ja kuulutustulpadele, kuhu need olid üles kleebitud seda enam, et olukord linnas oli ju ikkagi äärmiselt segane siin ja seal kostis tulistamist. Lausa kuulipildujat pandi aeg-ajalt tööle ja ega tavainimene ju ei teadnud, mis toimub, kes tulistab, kelle pihta tulistab, kuhu tulistab, miks tulistab? Et võib-olla oli ehk targem tavainimesel istuda hoopistükkis kodus ja Ta et ükski juhuslik kuul ei taba tema korterit või majapidamist. Nii et jah, eks mingil määral loomulikult teave sellest, et päästekomitee oli tegevust alustanud, oma päevaga suurt välja andnud, levis aga mil määral just ja kui palju ja millal sellest teada saadi väga raske öelda. Tartus ilmselt ei saadudki, kui seal oli Oioi mujal mujal ei saadud jah sellest niipeagi teada, sest Tartusse jah, nagu öeldud, Saksa väed tulid ju 24. sisse. Tartusse oli teadaolevalt saadetud küll ka paar ärakirja iseseisvusmanifestis umbes samasuguse lootusega, nagu nad Pärnusse läksid, et äkki õnnestub Tartus välja kuulutada. Aga teadaolevalt jällegi ebakindlate mälestuste põhjal teadaolevalt jõudis Peeter põld haridusminister ajutises valitsuses, kes oli üheks manifesti ära kirjatoimetajaks. Tusse jõudis linna kohale alles pärast seda, kui sakslased olid juba sees. Tus ei õnnestunud iseseisvust välja kuulutada, ei õnnestunud ka manifesti kuskile üles riputada ega laiemalt tutvustada. Aga samas on siiski arhiivis säilinud, et just Tartu linna ja Tartu maakonna puhul mõningate kirikute ja koolide arhiivifondides üksikud, et mingil moel paljundatud ma ei oska öelda Shapiro graafil või mis masin sa just täpselt oli, mis selliseid koopiaid on teinud igal juhul mingisugused ärakirjad selles samas iseseisvusmanifestist, mis siis tõenäoliselt paljundatigi mingil ajal veebruari lõpus, märtsi alguses tuss ja saadeti siis kirikutel kogudustele koolidele laiali, aga täpsemalt jällegi ei ole mitte midagi, teevad. Kui sakslased Tartusse jõudsid, kuidas nad seal vastu võeti? Kuidas eestlased baltisakslasi? Sakslased olid muidugi tulist rõõmus, rõõmsad ja baltisakslased olid välja riputanud hulgaliselt Saksa lipp Pähe oma majade akendele ja no kuna Tartu kesklinn oli ju ikkagi baltisakslaste kants siis võib arvata, et Tartu kesklinn nägi päris uhke välja, ainult et mitte sinimustvalgete lippudega, vaid ikka saksa keisririigi lippudega kaunistatud. Sakslased olid läkitanud ka oma esindajat, et sõjaväe kolonnile vastu Riia maantee veel, nii et üheskoos nad sealt siis tulid raekoja platsile. Seal rivistati väeosa üles. Baltisaksa esindajad esitasid oma tervikut, tused ja tänusõnad selle eest, et sõdurid on tulnud neid enamlaste ikkest vabastama. Ja samas oli kohal ikkagi ka Tartu linnavalitsus, mis oli juba varem juba tegevust alustanud. Linnapea Jaan Kriisa teatas seal sakslastele. Eesti võim on tartus kehtimas. Aga mida sellest sakslased arvasid või kas nad üldse midagi arvavad? Tegemist oli ikkagi sõjaväelastega üldreeglina nii palju, kui teada, ega Saksa sõjaväelased eriti poliitilistesse küsimustesse sekkuda ei tahtnud. Isegi Tallinnasse saabunud kindral sekendorf, keda ju teatakse kui saksa okupatsiooni tähtsaimat haldusametniku Eestis ka tema ju esimestel kohtumistel eestlastega oli väga ära oota tav ja äraolev ja teadmatuses ja arvas, et küllap kõik küsimused ajapikku lahenevad. Küllap Berliinist tulevad käsud ja korraldused, aga tema ise omal algatusel ei taha mingisuguseid seisukohti võta aega väljendada ja kõnelemata siis väiksematest meestest. Nii et küllap sakslased võtsid selle lihtsalt teadmiseks, et Eesti linnavalitsus on olemas, seda võimu nad ju nagunii ei tunnustanud nagunii, kõikidesse linnadesse seati ametisse saksa sõjaväe komandandi, kes hakkasid reaalset võimu teostama. Ja ega neil sellest eestlaste tegevusest eriti midagi ei olnud. 24. veebruaril suuremaid kokkupõrkeid sakslaste ja enamlaste vahel ei olnud. Ei, ega neid kokkupõrkeid oli ju üleüldse näpuotsatäis, et pärast Keila kokkupõrget ju tegelikult tunudki suuremat midagi enne kui alles veebruari päris lõpupäevadel seal Ida-Virumaal algasid kokkupõrked uuesti. Noh, mingisugune pisikene tulevahetus olevat toimunud 24. veebruaril Võru linnaservas, aga seda ennekõike sel lihtsal põhjusel, et võru enamlased ja punakaartlased ei jõudnud saksa vägede eest piisavalt kiiresti ära. Noh ja enesekaitseks lihtsalt tulistasid. Teadaolevalt sakslastele poolel ei olnud ka ühtegi langenutega haavatut, nii et seda ei saa nagu kuidagi lahinguks ega kokkupõrkeks pidada, et tõepoolest ainult püssipaugutamine. Ja 25. veebruaril vist sama samasugune samalaadne asi toimus ka Jõgeva lähistel, kus siis kohalikud punakaartlased olevat raud teerööpad lahti ühendanud ja ja üritanud seal püssitulevahetust korraldada, aga samamoodi tegelikult ikkagi kui üldse saab rääkida mingisugusestki lahingutest veebruaris 1900 18 Eestimaa pinnal siis toimusid Virumaa idaosas kusagil seal Vaivara sinimägede ja Narva vahelisel alal ja päris veebruari lõpupäevil või isegi esimesel, teisel märtsil, et, et see oli kõik. 24. veebruaril meie omariikluse seisukohast kõige olulisemad sündmused toimusid Tallinnas ja Pärnus. Kindlasti jah, õigupoolest muidugi ütleksin, et kõige olulisem sündmus oli 23. veebruari õhtul Pärnus juba ära toimunud sest ikkagi, kui lugeda sedasama iseseisvusmanifesti, seal on ju väga selgelt kirjas tänasest päevast on eesti kuulutatud iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, eks võib muidugi küsida, et mis päev see tänane päev siis on ja öelda veel ka näiteks seda, et see tänane päev ei pruugi olla tingimata 23. veebruar, kui loetud manifest esmakordselt avalikkuse ette Pärnus vaid võib-olla hoopis 21. veebruar, sest sellel samal Pärnus ära trükitud iseseisvusmanifestile oli ju allservas kirja Tallinnas 21. veebruaril ja kui nüüd Tallinnas 21. veebruaril oli kirja pandud, et tänasest päevast, siis kuidas seda nüüd võtta või, või kuidas seda lugeda? 24. veebruar ja Tallinn oli pigem oluline mitte iseseisvuse väljakuulutamise tõttu või, või manifesti trükkimise üles kleepimise avalikustamisega vaid pigem ikkagi seetõttu, et päästekomitee kui volitatud kõrgeim riigivõimuorgan astus tegevusse ja alustas ajutise valitsuse moodustamist, kellele võim üla. Kui kaua lehvis sel päeval Tallinnas sinimustvalge lipp? 24. veebruaril oleneb, kus kohas ma ei oska öelda, 24. veebruaril kindlasti heisati sinimustvalge lipp pangahoone kohale aga see toimus arvatavasti alles pärastlõunal, siis kui päästekomitee saabus oma konspiratiiv korterist panka ka Toompeale Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge alles 25. veebruari hommikul ja siis skaalas ainult poolde vardasse, sest plokisüsteem oli katki ja kõrgemale ohvitserid oma üksteise õlgadele ronides lihtsalt ei ulatunud. Kas ja kui palju sinimustvalgeid veel välja pandi? 24. veebruari puhul ma ei ole kindel, et neid väga palju võis olla või et need saigi nii väga olla, sest lõppude lõpuks ikkagi noh, enam-vähem kesk päevani oli suurem osa linnast veel enamlaste kontrolli all. Nad tõmbusid küll järk-järgult tagasi, tuks taandusid täielikult sadama piirkonda. Aga nende väljad, tung sadamast ei olnud ju sugugi mitte välistatud see, et nad uuesti linna tulevad. Ja küllap jällegi alal hoidlikel inimestel oli targem oma poliitilist meelsust mitte nii väga avalikult välja näidata. Ta ja sinimustvalgeid lippe lehvitada. Ja 25. veebruari kohta on samamoodi jällegi erinevaid mälestusi. Ühelt poolt väidetakse, terve linn oli sinimustvalgete lippudega kaunistatud. Lippe lehvis massiliselt, aga sealsamas on ka mälestused, kus öeldakse, et jah, lipud lehvisid massiliselt küll, aga põhiliselt olid tegemist jällegi saksa keisririigi lippudega, mis on ju üsnagi usutav, kuna ka Tallinna kesklinn ja vanalinn oli ju ikkagi baltisakslaste kants ja nemad ootasid ju saksa sõdureid. Nemad ei tahtnud Eesti iseseisvast riigist midagi teada ja neil ei olnud ka mingit põhjust sinimustvalgeid lippe lehvitada. Aga loomulikult keegi ei lugenud üle, kui palju ühtesid või teisi või veel mingeid kolmandaid klippe kuskil lehvis. Aga kas Tallinnas puutusid eestlased saksa vägedega kokku ka Ma mõtlen poliitikud, kui sakslased tulid hommikul jõudsid pääskülla. Kas nendega võeti ühendust? Saksa juhatusega saadi kokku olles ööl vastu 20 viiendat, siis siis läkski päästekomitee delegatsioon Konstantin Konik, sõjaminister, Andres Larka, kapten Nikolai Reek ja veel terve hulk Noor-Eesti ohvitsere läksid seda kontakti saksa vägedega otsima, Balti jaamas asuti rongile, võeti kaasa nii kuulipilduja enesekaitseks kui ka valge lipp, näitamaks, et ollakse neutraalne ja kavatseta sõdima hakata. Balti jaamast jõuti nõmmele, kus toimus mingisugune üsna kummaline intsident. Nõmmel peeti rong kinni kohalike pritsimeeste poolt. Pritsimeestel olid toona uhked mundrid ja läikivad vaskkiivrid. Mingit segiminekut ei saanud olla, aga tundub, et nõmme noh, selline Tallinna aedlinn ja suvituslinn, nagu ta toona oli, et küllap seal pritsimeeste hulgas vist domineerisid, kui mitte lausa baltisakslased, siis vähemalt kadakasakslased. Sest need pritsumehed olnud päästekomitee delegatsiooni vastu üsna karvaselt meelestatud. Kes te sellised olete ja kuhu te lähete ja mis, mis mehed ja mispärast ja aga noh, nähes sedasama kuulipildujat ees platvormi peal, siis nad taltusid ja tõmbusid tagasi. Sõideti edasipääskülani, pääskülas oli vastas juba saksa jalad ahelik, kes võttis päästekomitee lase joppas. Rahulikumalt ja sõbralikumalt vastu. Kuuldes, et tegemist on Telegaatidega, tee hobuveokid ette ja toimetatinud siis saue mõisa, kus toimus kohtumine kellegi saksa Oberstiga, kes just oli, millist väeosade just juhtis, ei oska jällegi öelda. Aga just nimelt seal saue mõisas saavutati siis kokkuläte. Sakslased lükkavad oma Tallinnasse sissemarsi natukene edasi, ei tee seda enne, kui 25. veebruari keskpäeval põhjendasid eestlased seda sellega, et sadamas seisavad ju ikkagi veel Vene sõjalaevad. Nähes sakslasi, võiksid nad avada linna Ta suurtükitule, tekitades tohutuid purustusi ohvreid rahva hulgas ja muidugi ka saksa sõjaväelaste hulgas tegelikkuses pigem oli tarvis seda ajavõit. Ta ikkagi selleks, et ajutine valitsus jõuaks võimu nii-öelda kasvõi vormiliselt ainult üle võtta Ta ja mingilgi määral seda välja kuulutatud Eesti vabariiki edasi arendama hakata. Et sakslased marsikseid sisse ikkagi juba ennast iseseisvaks kuulutanud ja ühtlasi ka erapooletuks kuulutada olnud Eesti vabariigi pealinna, mitte mingisse suvalisse Vene sõjaväelises tugipunkti. Ja jutt oli ikkagi rahulikus sissemarsist. Rahulikult sissemarsist jah, kahtlemata ei olnudki kedagi, kes oleks võinud, et vastupanu avaldada, Vene sõjavägi oli ju taandunud, tõepoolest ainus oht, mis ähvardas, oligi seesama Vene sõjalaevastik, mis jätkuvalt sadamas seisis ja kes võinuks ju tõepoolest vähemalt teoreetiliselt avada linna pihta kahuritule. Aga kogu Tallinna merekindlus oli desarmeerida, tutt, suur hulk, suurtükipatareisid, rannakahureid õhku lastud, madrused laevadele läinud, maaväelased linnast põgenenud. Ja noh, oli ju selge, et Eesti rahvusväeosad ja Eesti omakaitse ja Eesti miilitsamehed mingisugust relvastatud vastupanu ei osuta. Selles osas oli informeeritud juba kindral sekendahti enne seda, kui Saksa väed üldse Saaremaalt mandrile tulid, nii et see oli üldteada sakslastele. 24. veebruari õhtul läks siiski Tallinnas kogu aeg ärevamaks. Madrused olid, kes laeva peale veel polnud pääsenud, olid Paksu Margareeta juures. Võimalik, et nad isegi olid juba vahepeal laatadel ära käinud, ühe treti aga tulid linna tagasi. Sest sadama piirkonnas oli ju tollal hulgaliselt ladusid ja ladusid kiire lahkumisega ei jõutud kaugeltki mitte tühjaks teha, kes teab, mis väärt varandus seal kõike võis olla kusjuures nende madruste maale tule ja ladude rüüstamine võis olla nii kõrgemate ülemate käsk. Ühelt poolt oli ju ilmselt venelaste huvides, eks ole, laod tühjaks teha ja sakslastele sõjavarustust mitte jätta või jätta võimalikult vähem. Aga täiesti vabalt võis olla tegu ka madrust enesealgatusega, kes lihtsalt tulid laevalt maale, et vaadata, äkki saab veel soomust teha ja midagi endaga väärtuslikku kaasa võtta, enne kui tuleb minema purjetada? Ta on küll ajalookirjanduses räägitud ka, justkui neil madrustele oleksid olnud mingisugused kindlamad eesmärgid, on mainitud muu hulgas seda, et nad tahtnud õhku lasta Tallinna linna elektrijaama ja gaasivabrikut, mis olid ju samuti sadama lähistel. Aga noh, ausalt öeldes mina ei tea, miks Eduard Laaman on selle niimoodi kirja pannud või kus tema oma andmed on võtnud. Ma kardan, et ta ei ole madrustega seda küsinud. Tõenäoliselt on see siiski üksnes oletuse, midagi enamat. Keegi ei või ju teada, mis plaanid või millised tegelikult vastaspoolel olid, mingeid dokumente ju selle kohta ei ole, ka mitte Venemaa arhiivides. Sealpool käis asjaajamine täpselt sama stiihiliselt nagu ka Eesti poolelt, kus põhiliselt tegutseti, aga mingisuguseid dokumentaalseid jälgi tulevaste ajaloolaste rõõmuks maha endast ei jäetud. Aga see niinimetatud elektrijaama lahing kestis järgmise päevani. Kusagil öös öösel ta kestis jah, kui kaua see tulevahetus just, mis kelda täpselt algas, mis kell viimane pauk lasti, seda ei oska küll mina öelda ja ma kardan, et jällegi keegi seda fikseerinud. Üldiselt rahulikumaks jäi olukord pärast seda, kui päästekomitee poolt linna komandandiks nimetatud alamleitnant Konrad Rothschild, kes ju ka korraldas just nimelt neid Eesti kaitsejõude, saatis patrulle ja oma kaitsesalk kui laiali üle kogu linna, sealhulgas ka sadama piirkonda. Kui ta oli saanud raadiotelegraafi abil kontakti balti laevastikukomiteega. Nende samad balti laevastiku madruste moodustatud komitee paiknes samuti Tallinnas sealsamas sõjalaevadel kuskil. Ja üheskoos sõlmiti siis kokule, lõpetatakse tulevahetus, lõpetatakse vastastikused kallaletungid ja kehtestati mingisugune selline, noh, ütleme ajutine demarkatsioonijoonel telegrammis oli lausa üles loetu Need tänavad, mida mööda sa siis kulges seal ahtri ja, ja mis nad seal kõik olid. Ja pärast seda tõepoolest olukord rahunes, võib olla muidugi ka, et oli kell saanud, palju keskel oli selja taha jäänud ja madrused tahtsid magama heita. Ei olnud enam põhjust. Märatseda oli näha ka, et linna minna ja niisama lihtsalt soomust teha neil ei õnnestu. Võib-olla ka selle tõttu. Aga igal juhul vastu hommikut vähemalt jäi rahulikuks. Kui madrused kogunesid laevadele, siis millal esimesed balti laevastiku laevad lahkusid Tallinna sadamast ehk millal jääretk tegelikult täpselt algas? Täpset vastust on järjekordselt võimatu anda. Selle hetkega on üldse väga segane lugu, teatavasti ju jääretke juhtis nii seda esimest etapi, mis viis siis laevad Tallinnast Helsingisse, kui ka teistetab b mille tulemusena aprillis-mais laevad liikusid Helsingist edasi Kroonlinna ja Peterburi. Seda juhtis ju endine esimese järgu kapten Aleksei šasney kes pidanuks saama oma leivaisadelt enamlikult valitsuselt kiita. Mõelda päästis terve balti laevastiku ära, üle 200 laeva oli ju lõpuks, mis Kroonlinna jõudis. Aga kaugel sellest Ta anti revolutsioonilise tribunali alla, kes mõistis mehe surma ja lastigi maha. Põhjus iseenesest lihtne kavas oli balti sõjalaevastiku laevu mitte päästa, mitte viia neid Peterburi, vaid kogu laevastik uputada ja vastava kasu oli kassast ei saanud. Kes aga ei pidanud seda täitmisvääriliseks, hiilis käsu täitmisest kõrvale ja tõepoolest siis sõjalaevastiku põhijõud jäid alles ja terveks ja jõudsid kohale. Nõukogude aegses ajalookirjanduses on muidugi astme nimi kindlasti mahapaiku, see oli nii suur rahvavaenlane, temast ei tohtinud piiksatada Ki. Küll on aga kirjas, justkui oleks esimene konvoi lahkunud Tallinna sadamast Helsingisse juba 21. veebruaril. Tõepoolest jäälõhkuja saatel vähemalt üks transpordilaev ja kaks allveelaeva Tallinnast Helsingisse sõitsid. Aga tundub küll, et tegemist ei olnud tere veel laevastiku teadliku tahtliku evakuatsiooniiga vaid pigem tavapärase retk, aga ilmselt mingisugused sõjalis-poliitilis-majanduslikud kaalutlused sundisid neid laevu tol hetkel Helsingisse saatma. Iseenesest ju liikumine Helsingi ja Tallinna vahel ei olnud midagi erilist, seda olid ju Vene sõjalaevad teinud kogu esimese maailmasõja vältel kord tihedamini, kord hõredamini. Et küllap see lahkumine sai ikkagi alguse või ettevalmistused laevastiku lahkumiseks Tallinnas said ikkagi alguse ööl vastu 20 neljandat veebruari. 24. veebruari jooksul tõmmati siis kõik varad ja madrused ja ohvitserid, kes vähegi kättesaadavad olid, laevadele teadaolevalt saabus veel 24. veebruari õhtul õhtul või, või lausa öösel kuskilt Narva poolt terve ešeloni täis madrused, kes olid olnud puhkusel ja kes tulid nüüd oma laevadele tagasi. Esialgu oligi päästekomitee lastel ja leitnant Rodzildil kõva mure, et mis meestega on tegemist, et äkki nad tulevad need päästekomiteed laiali ajama ja võim uuesti enda kätte võtma. Ma aga saadi ka nendega ühendus ja kui need andsid kindla lubaduse nende ainsaks sooviks on minna tagasi oma laevadele siis lubati neil Ülemiste jaamas rongist maha tulla. Marsi korras liiguti sadamasse ja tegutseti siis juba laevadel, edasi. Aga väljumine laevade väljumine Tallinna sadamas sai alguse alles 25. veebruaril. Ja veel needsamad esimesed Saksa väeosad, mis keskpäeva paiku Tallinnasse jõudsid, nägid Tallinna sadamas kai ääres seismas ja veidikene kaugemal olevat hulgaliselt Vene sõjalaevu. Toimus isegi mingisugune kerge tulevahetuslaevadelt tulistati püssidest kuulipildujatest sakslaste poole, sakslased vastasid samaga. Väidetavasti üks saksa aeru plaan olevat ilmunud vene sõjalaevade kohale ja visanud mõned pommid alla. Üks ristlejates olevat saanud pommiga pihta, aga tollased lennukeid ja lennukipommid olid muidugi nii väikesed, et suurele sõjalaevale mingit nimetamisväärset kahju ei teinud. Ja lahkusid need laevad siis Tallinna sadamas ja reidilt, ütleme 25. veebruari pärastlõunal õhtu jooksul. Osa neist suundus kohe Helsingi poole, osa aga jäi veel siia sort juurde Naissaare Aegna juurde mõneks päevaks paigale, sest naissaarel aednal oli veel täies hoos rannakindlustuste lõhkumine, õhkulaskmine võeti peale siis need viimased õhkijate komandod ja alles paar päeva hiljem sõitsid ka need viimased laevad Helsingi poole. Aga kas ma saan aru, et madrused tulid Narvast hoopis Tallinna poole, aga kas enamlased liikusid ka maitsi Venemaa poole? Tundub, et enamik enam lasi eestlastest enamlased siiski pigem läksid laevadele ja sõitsid Helsingi kaudu edasi. Aga noh, mingi osa tõenäoliselt jõudis rongide peale ja sõitis ka raudteed mööda Narva ja sealt edasi Peterburi. Kui palju neid täpselt oli, keegi ilmselt ei lugenud ja ei ole ka tagantjärele selles suhtes midagi tarka osanud öelda. Iseseisvus manifesti jõudis heal juhul Eestimaa linnadesse. Kuidas ja kes seda trükiti? Päevalehe trükikoda oli üks koht. Päevalehe trükikoda Tallinnas oli jah, üks koht ja ka Tallinnas neid trükikodasid rohkem rohkem ei olnudki, mis manifesti oleks trükkinud, vähemalt mitte 24. veebruaril. Jällegi mälestustes on ju väga vastuolulisi seikasid, erinevad inimesed mäletavad asju eri viisi, noh, mõned mehed tõenäoliselt on tahtnud natukene oma sabaga kõrgemale kergitada, kui sa tingimata vajalik oleks. Ja tagantjärele öelda, kuidas nüüd täpselt toimus, on üsnagi keeruline. Siiski tundub olevat enam-vähem kindel, et Aleksander veile Päevalehe ajakirjanik, endine Järvamaa maakonnakomissar, kes oli midagi sellist päästekomitee sidemehe taolist, liikus laialt linna peal ringi, tõi teateid päästekomiteele viis päästekomitee sooviavaldusi laiali küll Kondransohheldile, küll seal Jaan raamatile või kellele iganes. Aleksander veeler oli saanud juba mõni päev varem enda käsutusse ühe iseseisvusmanifesti ärakirja. Ise on ta kirjutanud, kuidas ta kandis seda saapasääres ja värises mõtte pärast atakki, enamlased arreteerivad ja sellise tähtsa dokumendi tema juurest leiavad. Sai selle ärakirja just nimelt selle mõttega, et leida võimalusi manifesti trükkimiseks. Aga enamlaste võim Tallinnas tänu siin viibivatele Vene soldatitel madrustele oli ikkagi väga kindel ja väga tugev. Trükikodade üle oli kehtestatud kindel kontroll järelvalve midagi ilma enamlaste loata trükkida ei osutunud võimalikuks. Ja nii Sisveeeller kandiski kuni 24. veebruarini seda manifesti oma saapasääres kaasas. 24. kusagil ennelõunal või keskpäeva paiku läks ta koos kahe kaaslasega. Nende hulgas oli siis päevalehe trükikojas töötav laduja Artur Davis ja samuti ka maalermeister Karl Need. Kolm meest läksid siis Dunkri tänavale, kus Päevalehe trükikoda paiknes. Kojanaine tegi ukse lukust lahti. Davis tegi tule sulatustiitli alla, tarvis ju tina kõigepealt sulatada. Ja seejärel Artur Davis siis sellesama ärakirja järgi ladus manifesti teksti. Esialgu ei suudetud käima panna, suurt kiirpressi taheti küll, aga, aga mõistus ei hakanud peale, nende hulgas ei olnud ühtegi nii-öelda päris trükkalit. Ja seetõttu tuli käsitsi ringi ajada pisikest käsipressi kõikidel meestel kordamööda. Vahepeal ilmusid sinna trükikotta veel ka Konstantin Konik päästekomitee liige ja tulevane põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot kes samuti käsipressi vänta ringi ajasid ja manifeste trükiseid. Raskusi oligi trükitööliste leidmisega. Kas ei olnud siis vastavaid spetsialiste või need vastavad spetsialistid olid ka näiteks enamlikult meelestatud, mida ei saa üldsegi mitte välistada. Võiks ju ikkagi meelde tuletada, et veel jaanuari lõpus toimunud, et Eesti asutava kogu valimistel olid enamlased saanud 37 protsenti hääli ja Tallinna tööstustööliste hulgas oli nende poolehoid kindlasti kõrge. Peale selle tõenäoliselt mõned trükitöölised võisid ka karta ikka sedasama madrused ja enamlased tulevad sadamast tagasi ja võtavad linna uuesti oma kontrolli alla ja mis neist siis saab? Ühesõnaga, kiirpress suudeti tööle panna alles kusagil päris õhtul ks kella kaheksa-üheksa paiku õhtul. Ja seniajani oli tulnud läbi ajada siis selle toodanguga, mis sealt väikesest landatavas käsipressist tulijat väga palju ei saanud neid esialgseid manifesti ärakirju või trükitud manifesti olla. Noh, juba eelmisel päeval oli ju trükitud manifesti Pärnus tõenäoliselt suuremas koguses, kui need Tallinnas valmis ja samamoodi 24. veebruari õhtul jõud siis üks manifesti ära kirjadest paidesse paides oli kohalik paid eesti pataljon või õigupoolest siis neljanda Eesti jalaväepolku kolmas pataljon kapten Jaan Maide juhtimisel võtnud ööl vastu 20 neljandat veebruarit võimu endaga Ta tegutses linnavalitsus, maakonnavalitsus, korraldati miilitsat oma kaitset, et sõnaga võim oli kindlalt eestlaste käes. Ja sellises olukorras saabus siis õhtul 24. veebruari õhtul paides Jaan Lintrop, kirjanik, ajakirjanik, Järvamaamees, endine Järva maamiilitsaülem seitsmeteistkümnenda aasta suvel. Ja tema oli saanud siis sellesama ärakirja manifestist Tallinnast endaga kaasa kohe nii-öelda rekvireeriti, kohalik sõidelbergi trükikoda ja sealgi pandi tööle esialgu käsipress, mida tuli vändast ringi ajada ja Paidet kujunes siis Pärnu ja Tallinna kõrval kolmandaks Eestimaalinnaks, kus manifesti suuremal arvul trükiti, ehkki kui suurel arvul ei ole teada Kuidas Lintrop Tallinnast paidesse jõudis, missuguse liiklusvahendiga? Rongiga rongid olles käisid kitsarööpmeline raudtee, seesama mis Tallinnast viis üla-Rapla-Türi-Viljandi-Mõisaküla Pärnusse, sedasama teed oli ju kasutanud 23. veebruaril Jaan Soop, kes manifesti ärakirja toimetas Pärnusse, nii et Lintrop samamoodi. Lintrop tuli 23. veebruaril juba oma kodukülla, see oli seal kusagil uisukandis Käreveres täpsemalt. Ja esialgu ei söandanud kida, oma mälestuste kohaselt ei söandanudki kohe paidesse sõita, sest kohalik, kui mehed ei teadnud midagi sellest, kelle võim paides on, kas enamlased on veel võimu juures või on juba eestlased midagi suutnud korda saata? Lintrop olevat üritanud ka kohalikke naabrimehi endaga kaasa meelitada, seltsis ikka segasem ja julgem natukene minna. Aga keegi ei tahtnud temaga kaasa tulla, ei riskinud. Nii et lõpuks ta siiski 24. veebruaril võttis julguse kokku kuja sõitis Karel pärast sedapuhku siis hobu transpordiga paidesse ja toimetas manifesti kohale ja tema õnneks olid siis jah, tõepoolest võim läinud eestlaste kätte ja saigi seda manifesti hakata trükkima. 24. veebruari lõpetuseks ikkagi veel kord, miks on õigustatud see, et 24. veebruar just meie iseseisvuspäev Raske öelda niimoodi ütles ajutine valitsus aasta hiljem, 19. aasta jaanuaris, valitsuse koosolekul võeti vastu otsused just nimelt 20 neljandat veebruarit tuleb tähistada, kui Eesti vabariigi iseseisvuse esimest aastapäeva ja sellest ajast peale on, ongi, sa ju ei andnud traditsiooniks ja hakata nüüd 100 aasta pikkust traditsiooni lõhkuma oleks üsna mõttetu tegevus. Aga jah, fakt on ju see, et iseenesest võiks tähistada 20 kolmandat veebruarit ja manifesti esmakordselt avalikustamist Pärnus. Samamoodi võiks tähistada 20 esimest veebruarit. Samamoodi võiks tähistada 20 viiendat veebruarit, sest mulle ikkagi tundub, et ajutine valitsus astus kokku alles 25., mitte veel 24. veebruaril. Ja no kõnelemata siis, eks ole, nendest omaaegsetest tõst Eesti kuulsatest juristidest, kes ütlesid, et Eesti riik sündis, oli üldse juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal maanõukogu 15. novembri otsusega, nii et võimalusi on palju? Noh, üks võimalus on ju ka öelda, et ka veebruaris 18 kuulutamisest kaugemale jõutud toodet riik tegelikult ei sündinud, selles mõttes, et moodustati küll ajutine valitsus, aga mitte mingisuguseid riigiasutusi ei olnud ju võimalik luua ja kuna riikluse ülesehitamine algas alles novembris 1918, siis miks mitte tähistada ka seda Siis saame jälle sadat tähistada järjekordsest aitäh. 118. aasta 24. veebruaril Eestis toimunud sündmustest rääkis Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur. Georg Meri mälestuste järgi olid ilusad päikesepaistelised talveilmad, sinine taevas, särav päike, liikumatu ja karge õhk olid täis suursugust. Rahu. Kummalise vastuoluna tundusid püssipaugud ja kuulipildujate ragin. Õieti algas juba sel päeval, vabadussõda arvatakse mälestustes. Elektrijaama lahingus langes lätlane Johan muisniet ja sai haavata. Realist Felix, kallis. Felix kallis, mäletab 12 reaalkooli õpilaste võimlemisõpetaja Anton õunapuu juhtimisel saadeti gaasivabrikut kaitsma. Nende hulgas oli ka Boris Siller ja Leonhard Martinov. Gaasivabriku juurde jõudnud, hakkasime kohe Vene madrused kinni pidama, kes sealt relvastatult juhtusid mööduma ning võtsime neilt relvad ära, kuna neil relvade kandmiseks Eesti vabariigilt polnud luba. Ilm oli külm ja meie vahetasime tihti. Õhtul kell 10, kui meie kord oli jälle minna valvesse, pidime jällegi ümber gaasivabriku minema. Siller oli vasakul pool, mina keskel ja Martinov paremal pool. Kuu paistis meile selja tagant, kui me ida poolt gaasivabriku otsast ringi läksime. Korraga visati mulle nagu kiviga selga. Seller pöördus ümber samuti Martinov ja vaatasid tagasi, öeldes, keegi laseb meie pihta. Tundsin õlas valu ja ütlesin, et sain kuuliga pihta. Lasime siis püssidest mõne paugu õhku, kuna otse lastes kartsime tabada oma mehi, kes olid väljas Paksu Margareeta juures. Samal ajal hüppas ühe puu tagant välja mees ja hakkas jooksma. Martinov jooksis sellele mehele järele ja gaasivabriku väravas saadide. Siller aitas mind gaasivabriku keldrisse valitud ühes kuuega seljast ära võttes nägin särgil veered. Kuul oli paksust talve, valitust ja kahekordsetest traksidest tunginud läbi ja jäänud pidama paremasse õlga abaluu peale. Laskja ütles end olevat sadama Militsionäär. Relva oli ta pärast laskmist visanud kuhugi lumme, hoolimata hoolsast otsimisest relva siiski ei leidnud. Läbiotsimisel mehe taskutest leitud tinakuulidega revolvri padrunid jätsime aga endile. Mees toimetati vangina reaalkooli. Oleviste kiriku juures tõrkus mees edasi minemast, mängis joobnud, lastes end käpuli maha. Viina järele lõhnas ta küll. Realism Müller andis talle makaroni Sid turja peale, mille järellaskja arvas viimaks paremaks edasi minna. Reaalkooli juurde jõudes tuli Siller minuga ühes ja toimetas mind Estonia sidumispunkti. Seal tehti kõigepealt kindlaks, kui sügavale kuul on tunginud. Kutsuti paari päeva pärast tagasi, et röntgenikiirtega läbi vaadata. Seller ja Martinov läksid gaasivabrikusse tagasi. Kuna mina kahe kaitseliitlase seltsis pöördusin koju. Teel peatusime praeguse Eesti panga ukse ees, kus seisis Konstantin Päts, kes küsis minult, kes ma olen ja kus ma haavata sain. Me ei tea, kas poistel tol õhtul 100 aastat tagasi laulutuju või mahti laulda oli, aga küllap nii mõnigi võis mõttes ümiseda oma õpetaja Anton õunapuu lemmiklaulu. Kuulbarsi Sultsi laulu Alo Ritsingu arranžeeringus esitas Eesti üliõpilaste seltsimeeskoor kuulmiseni järgmisel päeval, 25. veebruaril 1918. aastal. Head iseseisvust.