Tere, tegullede mulgi uudiseid. Teadupärast on Mulgimaal viis kihelkonda ja ega kihelkonna kõige tähtsam märkija keskpaiku Joiki ollu kihelkonnakirik. Kahjusson seda moodu, et Mulgimaa kõige suurem Bel Kihelkonnal ilmel ei ole juba üle 70 aasta oma õiget torniga kirikuhoonet. 1944.-st aastast pääle, kui mürsk kirikuse sate ja selle äralahk peetes jumalateenistusi Elme vennastekoguduse palve majan. Mineva nädali vahetusel tähistati Helmen just selle hoone 100 seitsmekümnendat aastapäeva ja kate tähtpäeva viil meesniollive kõneleb Helme kirikuõpetaja arvulasting. Ja pidasime ka luterliku usupuhastuse viiesajandat juubelit ja suvel õlvil Eesti luteri kirikul saa juubel ja mõtlemiga tolle perele siin Me jumalateenistusel, aga iseäranis luteri usu 500. juubeli puhul. Tull piiskop Joel Luhamets, jutlust kõneleme ja Tull külalisi Valga ja Viljandi poolt. Kuigi kirikulisi Omaastidege vähendas jäänu, usub õpetaja arvulasting, et kirikul ja kogudusele prillaeste Kuigi inimesed vähembest jäänud aga siiski kiki inimese, kes tulede palju tahtva kõnelde õpeta jõge ka kutsutas õpetajad, kodu käime ja tahetes jutu Aade ja kui hiljem siit on vähe, siis on nüüd rohkem tööd nii üte kaupa, ige inimese koguduse enam liikmeid jäänu 400 pääle. Kui Elme kirikuõpetaja on vana ilme kirikuhoonet paljalt päeva pilte pealt nännu, siis 96 aastane koguduse liige Hilda Mikk mäletab vana Elme kirikutest sest tema selleerin käinu. 38. aastal oli mar seitsmeteistaastane ja käisi Elme kirikuleerin, siis oli veel kui suur kirik ja tol ajal see oli nii tähtis asi Sileeriminek tüdrukutele üteldi enne isa, täiskasvanud, kui Saleerin ära oled käänu. Kui mõni poiss tahtis tüdrukule liginede, siis üteldi, et leerin käimete ja juba kamandas poisike leerikool käis kolm nädalid, mina elasi 10 kilomeetrid eemal iga päev rattaga sõitmise köstrimäele kohale. Köstrimäel oli köstre koht ja oi jummal, meil oli legendaarne tar ja tähtis köster Karl Tuvikene. Meid oli tol ajal, kui mina leerin, oli siis häda katskümmend, noort inimest jummal kui ilustu alli, kui me tulime seal, õpetaja majamad, pikad järjekorrad, tüdrukutel oli valge pika kleidi, mõnel oli valge kindaga kähen ja suure kirikusse oli laiali valla ja karl tuvike mäng, nii kõvasti seda suurde orelit, et välja oli kõik kuulda, oh jummal niuke pidulik ja pühalik päev, see olli, too oli nagu luigelaul, sellepärast et veneline iilse juba selle taga ja tuli suurem, verine ja kärinage jälle õppeid kõik ära. Meie õpetaja viidi vangi ja sinna vangimajja õpetaja Johannes Uustal, sureski. Kirik oli pommitabamuse saanu ornali viltu, Kell ripakil torn sate maha ja alla orgu, kadu kell ja talle tuli pragu sisse. Ega palvemaja suurde kiriku rahvases käi, deme käis kirikuna usinasti, kui kirik oli ära lõhutu. Meele tuli uus õpetaja, Võrumaa mees Valter Vaasa. Tema võttis selle palvemaja siis nagu kirikus. Edimelde, ega ta nii ilusas ole, kui ta praegu on talisada armi aga nüüd õmm teda kobistet ja Värmitu seest ja väljast ja ja me oleme ta nüüd omas. Ta on ta meile nüüd nii armas ja kodune ja nii kui ei mõista, geeneb tahta seda suurt torniga kirikut. Sess kõrrast Sammede jutu otsan saateks, et kokku Kristi Ilves Uve luu juba tulevaid õisi pää.