Ritšercar nimetus tuleb itaaliakeelsest sõnast Richercare, mis tähendab otsima või välja otsima Richercar muusikapala nimetusena esineb juba 16. sajandi alguse lauto tabelit uurides. Improvisatsioonilised iseloomu ja passaažide rohkuse poolest sarnanesid esimesed teadaolevad Richercaarid trelviididele neid loodiga viiulile, tšellole, vioola taga hambale ja oliga tekstita vokaliisi tüüpi Richard Kaare häälele. Paralleelselt sooloritšerkaariga arenes ka teine tüüp orelile või instrumentaalansamblile loodud Richarqaarid mis olid poli foonilised, arendatud initatsioonilises vormis lähedased motetile. Need võisid olla nii ühe kui mitmeteemalised. Need polüfoonilise Tritšerkaarid olid fuga eelkäijad ja paljud seitsmeteistkümnenda sajandimeistritel fresko Paldi. Frobergeri Pachelbeliijateisteritšerkaarid ongi juba tegelikult Foogad. 18. sajandil Richarqaar otsekui neeldus fugasse ja kaotas iseseisvana oma tähtsuse. Viimased silmapaistvad Ritzerkaarid on Johann Sebastian Bachi muusikalises ohvris üks kolme, teine kuuehäälne. 20. sajandil elustasid neoklassitsistlik paljude teiste vormide kõrval ka Richard kaari. Mõne võrrastiliseerituna neid kohtame, mainib Piero, Martiinuga, sella, Stravinski ja teiste loomingus. Ja viimane osa Arvo Pärdi kollaažist. Eemaldi ja CH on samuti Richerca. Kuulane Andrea Gabrieli vikerkaari, mille esitab ansambel mordigal naudseidel juhatusel. Rigo toon prantsuse tants, mis levis seitsmeteistkümnenda sajandi alguses nimi samuti prantsuse keelest, kuid selle tähendust pole õieti teada. Russo versiooni järgi olevat tants saanud nime oma arvatava looja kellelegi Rigo järgi. Algselt oli seal õuna prantsuse ringmäng kaheosalises taktimõõdus ja koosnes kolmest-neljast ebavõrdse taktide arvuga osast pida tantsu jooksul mitu korda korrati. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul sai pidulikuks õukonna tantsuks ja läks käiku ka süüdi osana. Eriti armastasid Regodooni oma ballettides ja ooperite vahele lükitud balleti divertismentides lüli Ramu ja Phili tuur. Kuulame saan Filipramooriga tooni klavessiini süüdist Eeemmolly Igor Žukovi ettekandes. Rytardando itaalia keeles aeglustades kinni hoides. Samas tähenduses kasutatakse ka terminit rallentando lühendit partituuris vastavalt Rytard või ral. Ja see märge nõuab siis tempo sujuvat, aeglast aeglustumist. Sellega üsna hästi kokku sobib veel rite Nuuto mis itaalia keeles tähendab kinni peetud lühend krit. See on kiire, peaaegu momentaalne tempo mahavõtmine. Kasutatakse ka puu gorite nutta, mis tähendab siis natuke aeglustades. Kuulame, kuidas teeb seda Ivan sisser Ungari riikliku sümfooniaorkestri Gustav Mahleri esimese sümfoonia kolmandas osas. See muusika on justkui autosõit kurvilisel teel, kus kord vajutatakse pidurile, kord jälle gaasipedaalile ja siin on aeglustuste kõrval kiirendused hästi tajutavad. Eks igaüks saa selles oma kõrva abil veenduda. Ric Darnell itaalia keeles tähendab RiTorno tagasipöördumist. Muusikas on seda eri aegadel kasutatud pisut erinevais rollides. Seitsmeteistkümnenda sajandi Itaalia ooperis, samuti ka Bachi passioonides nimetatakse nii instrumentaalse teemat sissejuhatuseks aariale vahemängu aaria osade vahel või ka teose lõpetust. Ritternell on ka näiteks Concerto krossades ja Vivaldi ning Bachi instrumentaalkontsertidest kiirete osade peateema mille esitab terve orkester ja mis vaheldub pilligruppide või soolopillide episoodidega. Kuulame näitlejana esimest osa alleel prot Antonio Vivaldi viiulikontserdist, kevad mille esitavad juubiin ja New filharmoonia ootlustra Leopold Stokovski juhatusel. Aga me veel ei lahkurit ornellist sest see ei tarvitse sugugi alati midagi sisse või välja juhatada, vaid võib ka olla asi iseeneses iseseisev, liikuva karakteriga pala. Seda on meile hiilgavalt tõestanud René Eespere kellel on hea hulkrit ornelle klaverile. Rock kokku see on nüüd jälle prantsuse keelest, Kustrokoko või ka rokkai, on ühe ornamendi motiivi nimetus. Racocoon Prantsusmaal 18. sajandi esimesel poolel tekkinud ja sealt ka teistesse Euroopa maadesse levinud kunstistiil, mis vastas lõi 14 10. õukonnas valitsenud muretu mängu ja naudingute maailma ideaalidele. Muusikas oli see kerge ja läbipaistva faktuuriga homofoonia intiimselt kammerlik graatsiline, sageli koketne rikkalikud melismid, kaunistused moodustavad meloodilise joone lahutamatu osa. Armastatuim rokokoo instrument oli klavessiin, eelistatuim vorm, miniatuur, suurimad esindajad, kupran, järamu. Kuidrokoolikust kohtame ka mõnedes Kampra Kaisleri, Telemanni, Domenico Scarlatti teostes. Väga hea näide on kub brändi klavessiini miniatuurne armunud ööbik. Mängib Boris Berman. Romanss nimetus tuleb hispaania keelest ja algselt tähendasse ilmaliku laulu hispaaniakeelse tekstiga. Vastandina siis ladinakeelsele vaimulikule laulule levinud teistesse maadesse hakkas romanss tähendama lüürilist luuleteksti, mis sageli oligi just loodud muusika jaoks. Sealt edasi aga juba üldistus tervele vokaalmuusikažanrile. Venemaal tähendas romanss algselt prantsusekeelse tekstiga laulu, mis võis küll olla vene helilooja loodud venekeelse tekstiga. Laulu kohta kasutati rassiskaja bisnia. See oli 18. sajandi lõpul ja möödunud sajandi esimesel poolel. Sakslased ja inglased romansi nimetust eriti ei armasta. Nemad jäävad tavaliselt truuks omakeelsetele sõnadele. Liit ja song. Laul kuigi paljud need laulud on väga ilmsete romansitunnustega tavalisest lihtsast laulust, erinebki romanss, meloodilise detailirikkuse, poidiliste kujundite, arengu ja vaheldumise poolest. Provintsis on väga oluline instrumentaalne partiid, mis moodustab lauljale võrdväärse ansamblipartneri. Eriti armastatuks sai romanss romantikute loomingus. Iseloomulikum pöördumine inimese sisemaailma, tema tunnete ja elamuste poole sageli ka rahvamuusika intonatsioonide kasutamine. Tihti ühendatakse romansid tsükliteks, mille osad on omavahel kontrastsed. Esimene romansitsükkel on Beethoveni kaugele armastatule aastast 1816. Järgmine kümnend tõi juba Schuberti laulutsüklid. Edasi tulid Suumann Brahms, Mahler Wolf ja teised. Prantsuse romansimeistrist tuleb kindlasti nimetada Perli uusi Kunood Bizeedmas. Neid väga armastasid romanss Vene klassikud. Eriti huvitavad on need mussarksgil. Aga Venemaal arenes välja veel niinimetatud olustiku romanss, mis oli vähem nõudlik ja mõeldud asjaarmastajatele esitamiseks. Stiilist oli see lähedane laulule. Siia kuuluvad näiteks Aljaabia vigurid, jovi, Varlanovi, Polhovi tüki ja teiste See looming omakorda mõjustas ka kuulsate heliloojate romansi, loomingut ja olustiku romansse kohtame ka tänini sageli kõrgelt professionaalsete vene lauljate kavades. Nii et niisugune vastastikune segunemine uute rahvuslike muusika koolkondade tekke ja 19. sajandi teisel poolel tõi kaasa ka uued romansid, smeetanud voosaki, noovakki, Carlowitzi Šomanovski, Sibeliuse kriidi omad. 20. sajandil on romansilooming jätkunud kõigil Euroopa maadel kuid uute voolude tekkimine on loonud ka uued soololaulutüübid, näiteks luuletus muusikaga. Neid on Dani jevi, Rahmaninovi, Prokofjevi püssi loomingus kus vokalisti partiis püütakse saavutada võimalikult suurt lähedust kõne intonatsioonidele. Klaveripartii on aga nii väga iseseisev, et võib rääkida romansbrelvidist. Ei saa märkimata jätta, et nagu paljud vokaalmuusikast pärit nimetused on võetud kasutusele vastava karakteriga instrumentaalpalade kohta. Nii leidub küllaga ka instrumentaal-seid romansse küll soolopillidele, ansamblitele ja orkestritele. Näiteks Robert Schumanni neljanda sümfoonia teine osa kannab ka pealkirja romanss. Praegu kuulame siiski vokaalsete romansi. Seon Sergei Rahmaninovi Jewel laulab Bela olude enko, klaveril Irina Zaitseva. Romansi originaalkujul esitajate koosseis sellega piirdubki. Siinses variandis lisandub aga veel suure teatri viiuliansambel juuli reientovitši juhatusel. Romantism nagu klassitsism, nii kandus seegi muusikasse ülekirjanduslikust. Voolust. Kirjanduses kujunes romantism 18. sajandi lõpul 19. algul muusikas alates 19. sajandi teisest kümnendist. Aga et niisugused muutused ei toimu mitte rite Nuuto vait Rytardando siis võib rääkida eelromantismi, st teatud määral juba Klucky, Mozarti ja Beethoveni puhul mitte niivõrd vormi kui just tunnetuse osas. Romantismi iseloomustab huvi üksikisiku ja tema tunnete vastu rahvusliku omapära ja kohaliku koloriidi vastu. Fantastika ja legendide lembus, ergas loodusekujutus muusikas, tähendasse klassitsistlikus, vormilangusest loobumist, püüdu laiuse ja pideva pingestatud arengu ning tunglemise poole. Rahvamuusikaelementide kasutamine tõi kaasa harmoonilise ja rütmiliste rikastumise meloodilise joone väljendusrikkuse tämbri otsingud. Värskelt mõjuvad heliefektid mitmesuguste akordide ja laadide vastandamisel. Romantism muusikas sai alguse Saksamaal ja Austrias. Schubert, Hoffmann, Veeber, Mandelson, Suumann ja teised. Teiste maade heliloojatest kuuluvad romantismi tippude hulka Perli uus šotaan list paganiinid, Tšaikovski ja kõik 19. sajandil tekkinud rahvuslikud koolkonnad alustasid romantismi. Üks iseloomulik joon on muusika programmilisus, selle sidumine sõnalise seletuse kindlale objektile või siis eile vihje pealkirjaga. Aga sellest oli meil juttu juba programm muusika puhul. Kuulame siis nüüd romantilist listi. Pala nimi on Condolier. See on üks osa tsüklist Veneetsee Naapoli, mis omakorda kuulub kogumikku rännuaastad. Esitajad Igor Koževnikov. Rondo nii kõlapsega itaalia keeles sinna anda aga tulnud prantsuse keeles sõnast rondo ring, sõõr. Muusikas on see refrääniga ringmängulaulust arenenud vorm milles põhiteema ja selle kordused vahelduvad kõrvalteemade ehk episoodidega. Põhiteema on refrääni korduva osa rollis. Eelklassitsistliku ajastu Randod olid üheteemalised. Episoodid ei toonud sisse uusi teemasid, vaid tuginesid refrääni muusikalisele materjalile pakkudes seda teises tonaalsuses muudetud taktimõõdu ja sageli ka erineva rütmiga. Refräänis teema kordus muutumatul kujul. Eriti armastasid niisuguseid Rondosid prantsuse klavessinistid, kupran, Ramuunda, käen ja teised. Et üldse saaks Randos rääkida, peab episoodi olema vähemalt kaks aga neid võib olla ka palju rohkem kui prääni passa kaljas näiteks on üheksa episoodi. Vinni klassikutel muutus rondo sonaaditsükli traditsiooniliseks lõpuosaks. Iseseisva teosena esines neid seal harva. Viini klassikute Rondod on elavad ja tantsulised episoode tavaliselt kaks kuni kolm ent need on pikemad ja Ena Norendatud. Refrään kordub esialgses tonaalsuses, aga sageli on ta varieeritud võib-olla ka lühendatud, kuni perioodini refrääni ja episoodide kontrastsuse tõttu on nende vahel ühe või teise temaatilisel materjalil rajanevad sideosad. Romantikutel oli rondo sageli iseseisev teos vabamas vormis ja rohketeetisoodidega. Robert Suumann tõi kasutusele mitmeteemalise rondo oma tsüklis. Karneval. Rondo vormis on loodud ka ooperiaariaid Jeromansse, samuti balletistseene. Ja nüüd kuulame Ronaldot, Mozarti kvintetti stes tuur esitavad Uve Uustalu metsasarvel, Mati Kärmas viiulil Paul Purga aia, Aleksandr Savolulkoviooladel ning Toomas Tummelas tšellole. Randolon ka vennake rondiino itaalia keeles siis väike rondo. See on lühike, sageli tehniliselt vähemnõudlik, kuid rondo ülesehitusega pala. Palju on neid pedagoogilises repertuaaris. Kuid see ei tähenda, et küpset kunstnikudki ei leiaks oma kavadesse sobivaid rondiinas. Lemmo erendi Valdur rõhutusesitavad nüüd Fritz Klaisleri rondino. Rubato see tähendab vabas rütmis. Helilooja jätab interpreedi ile vaba voli esitada oma maitse kohaselt mingi väiksem või suurem osa teosest. Rubahtuga samas tähenduses kasutatakse ka terminit Abjaadžere vastandmõisted. Neile on Soste Nuuto, Jede Nuuto tähendusega välja peetult. Ja kui tahetakse rõhutada väga ranges rütmis püsimist lisatakse veel Moltode nutta. Väga. Sibeliuse teise sümfoonia, teiste osa on lubatud tervikuna esitada Rubaatus. Märgitud on tempa Antemma Rubato kuulakem, seda Ersolt Peeter Lilje dirigeerimisel. Meie oleme siiski sunnitud aja kokkuhoiu huvides seda praegu lühendama. Rumba nimetus on hispaania keelest, sest alguse sai see tants Kuubal. Rumba eellasteks peetakse kolme juba 18.-st sajandist teadaolevat mustanahaliste asukate Aafrikast kaasa toodud rütmidele rajanevad Kuuba tantsu. Need olid kõigepealt pakuanco ühe paari kergelt grotesksed erootilise varjundiga tants löökpillide ja koori saatel kusjuures laulutekstid improviseeriti sageli kohapeal vastavalt olukorrale. Teine tants oli Jamba. Seda tantsis samuti üks paar enamasti elatanud inimesed või siis noored, kes parodeerisid vanu ja kolmandat tantsu nimetati Kolumbia. See oli väga energiline ja rütmika soolotants, mis parodeeris mõnede suguharude rituaale. Kõik need tantsud olid keerukate rütmidega, mis ajapikku segunesid ja ühinesid. Muusikasse lisandusid veel džässielemendid ja nii tekkis elavast kiireni ulatuva tempoga kaheosalises taktimõõdus teravalt sünkopeeritud rütmiga rumba, mis meie sajandi kahekümnendail kolmekümnendail aastail levis sünnisaarelt USAsse ja Euroopasse. Meloodiat iseloomustab kaheksa taktilise perioodi varieeruv kordusrütmi rõhutamiseks kasutatakse tantsuRumbadest sageli marakaid. Niisugusel kujul vallutas rumba tantsusaalid ja püsib tänini peotantsuvõistluste kavas. Ent rumba on leidnud tee ka süvamuusikasse. Mitmel puhul on seda kasutanud näiteks nariusm ju nii oma balletis maailma loomine kui teise klaverikontserdi finaalis. Ja muidugi leiame Rumbat Kuuba ning teiste Ladina-Ameerika heliloojate teostes. Ja enne kui jõuame näite juurde, nimetame äraga äärde ühe viimase märksõna seon rütme kreeka rütmus, mis tuleb verbist tähendusega voolama. See on meloodia ja harmoonia kõrval kolmas neist vaaladest, millel seisab muusika. Rütmi annavad üksteisele järgnevate helide pikkus, suhted, pausid ja rõhud. Rütt liigendab muusika lõikudeks ehk rütmilisteks ühikuteks. Mingisugune rütm on igal muusikal, niinimetatud rütmimuusikal on see aga eriliselt esiletõusev, muutudes peamiseks komponendiks. Tänase saate lõpetame Carlošeedo Rumbaga, mille esitab Emilia Moskviietina harfid. Tänaseks kõik.