Helgaja tere, mina olen Kersti Inno. Helikaja vaatab taas tagasi muusikaelusündmustele. Sündmusi on tõesti palju ja ühe saate raames saab nest süüvida vaid mõnda. Kuigi eraldi tähelepanu väärinuks ka fagotivirtuoos Martin Kuuskmann ja dirigent Risto Joost, Pärnu linnaorkestri ees. Meelis Orgse silmitsi Bachiga ja veel nii mõndagi algavas saates tuleb juttu Mustonen festist. Vestlusringis on Ene Üleoja, Kristel Pappel, Harry Liivrand, Joosep Sang, Piret Väinmaa ja Lauri Väinmaa. Irina Sahharenkova klaveriõhtust jagab muljeid, leelo kõlar. Liiga ja kõigepealt aga pilk rahvusooperis Estonia. 19. jaanuaril esietendunud Estonia ja Kanuti Gildi saali koostööna sündinud Manfred Mimmi ooperile Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas vestlevad Alvar Loog, Armin Kõomägi ja toimetaja Anne promic. Ei tulegi meelde, et üldse varem Eesti muusikateatris oleks keegi tulnud välja eest nii-öelda seda tüüpi projektiga mis on siis juba ette nagu kuidagi mütoloogiseeritud läbi siis tegelase, kes olevat autor, aga keda siis reaalselt ei eksisteeri. No Eesti teatris ja eriti muusikateatris on see vist kindlasti esmakordne, aga iseasi, kuivõrd ta nüüd kunstiliselt töötab. Ta võib töötada võib-olla imagoloogiliselt, kuidagi või turunduslikult, aga ega ta mingit kunstilist lisaväärtust ei anna ja minu jaoks vähemalt ja eriti naljakas ja mingis mõttes ka huvitav on see niisugune dramaturgi, nende surmasõlmed, sedasama teose autor on siis ühtlasi ka veel üks teose tegelastest, kui mitte isegi peategelane. Näiteks seesama Manfred nimi, küsimus tekitas minus huvi küll, et ma hakkasin kohe guugeldama, et kas inimene on olemas ja nii edasi, kuigi perekonnanimi oli väga omapärane nagu kaubamärk sisuliselt, eks ole. Ma peaks ütlema, et turundusele ta mõjus küll, sest mina ei ole ju siseringi inimene, ma olen just see inimene tänavalt, eks ole. Ta ei olnud jooper mitte kuidagi nii palju kui mina tean, mis asi on ooper, ma täpselt ei tea, aga sellist tunnet ei olnud, et ma olen nagu ooperis. Natuke oli selline tunne, et see on üks imelik teater, kuhu oled sattunud. Mis oleks sinu jaoks teinud selle operiks mitte siseringi inimesena, siis kui keegi ütleb mulle ooper, siis ma kujutan ette neid klassikalisi oopereid, nad kaasaegsetest ooperites vist ei tea suurt midagi, välja arvatud need, mis oli meil siin nordeas. Rein Rannapi nurjatu saar, seda ma käisin ka vaatamas, see mulle ka üldse ei meeldinud, see oli minu esimene kokkupuude siis kaasaegse ooperiga selle koha pealt. Ma olin nagu hästi ettevalmistatud ka selleks nüüd minu ootused ei olnud kuigi kõrged pärast neid kahte kogemust maa nagu kolmandat, nagu ei tahakski ausalt öeldes et mul jäi selline mulje, et see ei ole üldse mulle, et no ma ei saanud nagu mitte midagi sealt, kui ma peaksin üles lugema asjad, mis mulle meeldisid selle ooperi juures ja mulle meeldis, et Aristotelese olid tennised, jalased üks oboemängija minu arust esimeses vaatuses haigutas väga meeldivalt mitu korda sisse püüti ja vot see stseen, kus ta laulise taga nagu etendati sellest august mingit sealt sõudmist ja nii edasi, see oli selline mõnusalt humoorikas ja soe võtnud, siis ma tundsin ka ennast kuidagi hästi ja aga noh, see on selline, eks ole, välja rebitud mingi üx killukene, ainult, aga tervik kui selline, et ei, väga igav oli. Ja samas kui võtame ainese, siis ainest lasime küll üsna palju loota või vähemalt mind pani see küll väga lootusrikkalt teatri poole minema. Ütlesin, et teema polnud üldse halb, sellest oleks võinud täitsa vägeva asja teha. Mul jäi selline mulje, pärast veel mõtlesin selle peale. Tänapäeva kunstis ei ole muidugi ükski teema objektiivselt halb või hea, et kõigest annab midagi teha, kui, kui hästi teha ja ka mitte millestki on, on võimalik midagi teha ja ja see on ka sageli olnud ju see asjade käik, mis Kanuti saalis minu meelest on sageli olnud teemat nagu õieti ei olegi, aga õhtu tantsitakse täis või või näideldakse täis või, või tehakse mingeid, ütleme, etenduskunsti katusmõiste alla kuuluvat kunstilist tegevust. Ja, ja võib-olla see teema selgub alles teose lõppedes või selgubki, aga ikka on tore ja huvitav olnud või piire avardav. Aga antud juhul jah, see projekt on, on naljakas, et need on loosiga tõmmatud partnerid üksteisele ja kummalisel moel siis jah, sattusid, kui vaatate Eesti kõige suurem, kõige konservatiivsem, kõige väärikam teatrimaja enam ei arvestata ja kõige paremini rahastatud jah, ja siis ühtlasi võib-olla see kõige vaesem, kõige väiksem ja kelle vaesuse väiksus seisneb ka selles, et neil ei ole ühtegi püsitrupi liiget üldse. Siis ühtlasi võib-olla kõige avangardsem võis ju oodata, et ega siit võib-olla väga head nahka ei tule, et eksperimendi väärtus on, on võib-olla suurem kui see tulemus. Aga pean küll ütlema, et ehkki minu ootused mingis mõttes ei olnud väga kõrgel, suudeti ka tegelikult nagu neid natuke nagu petta ikkagi lõpuks ja minu jaoks algab see kõik sellest aasta tagasi veel ma käisin ühel selle teose eelesitlustest, mis toimus Kanuti saalis, kus esitleti Sis muusikaliste koreograafiliselt materjali ja seal vähemalt hetkeks ajettimine, ootused väga kõrgele, sest see, mida näidati ja mida kuulata sai, oli ju tegelikult väga huvitav. Jaa, vähemalt minu kui siukse pool konservatiivse inimese jaoks suhteliselt avangard tundus väga põnev, kuidas materjal Estonia suures saalis tööle hakkab sealse orkestri ja interpreetide esituses, aga see materjal on jah, kuidagi sealt toonia puiesteele kolides kuhugi ära kadunud üldse vahepeal, et sellest on saanud midagi hoopis muud. Ja kui ta juba seda zhanri teemat puudutasite, siis jah, see on huvitav, et meil tuleb nagu ridamisi oopereid Eestis välja millest enamikule mina nagu seda žanrimääratlust küll ise juurde ei tahaks panna, olles neid näinud ja kuulnud, üks oli seesama Rannapi nurjatu saar, millest me äsja rääkisime ja nüüd see Manfred nimiteos läheb sinnasamma ja neid kriteeriume on ju erinevaid. Mille läbi me võiksime vähemalt üritada seda žanri määratlus panna ja no näiteks Rannap oli lähtunud väga selgelt, et ikkagi sellest, et tema teoses lauldakse muusika saatel ja mingis mõttes see on ooperikriteerium või igasuguse muusika draama kriteerium. Aga kui Rannap leidis, et ta nüüd nagu oma teosega ooperižanripiire mingis suures avardanud, siis minu meelest avardas neid lihtsalt selles suunas, et ta müüs ooperi nime all küllaltki keskpärast muusikali, muud mitte midagi. Et ma ei tea, kas see on see suund, kui ükski kuulaja tahaks nagu kaasa minna, et selles mõttes seal ooperile muusikaline mittena peaaegu samasugune vahe nagu ma ei tea jäähoki saalihoki, need on kaks täiesti erinevat asja. Aga antud juhul siis Kanuti saal oli ikkagi Rannapiga võrreldes üritanud ikka hoopis teises suunas minna. Kozlova-Johannese ehk siis helilooja käekiri, ma arvan, on ooperi jaoks suhteliselt sobiv, ta on isikupärane, tal on väga huvitav käekiri, tal on väga huvitav selline kõlatunnetus, mis võiks hakata Ta Sis muusikalises draamas väga hästi tööle, kui ta panna riimuma korraliku dramaturgia ja siis solisti häälega, aga seal just solisti hääle aspekt jäi nagu puudusesse, muusika kõlas enamasti nagu soundtrack yks tegelikult taustale, ta ei olnud eriti dramaturgiliselt funktsioonist, seda oli nagu selline liftimuusika pisut. Lavastus kehtestas ennast kohe avad stseenides ikkagi selgelt draamaetendusele. Täpselt seesama Shandi temaatika on ju ka alati see, et tegijad ise alati küsivad, et miks sa üldse oluline on, kuidas me seda nimetame, et, et kas see on ka oluline, kes on ühe või teise osa autoriks sellisest tervislikust teosest? Mulle endale viimasel ajal hakanud rohkem meeldima, tegelikult selline anonüümsus kunstis. Mulle meeldiks tegelikult vaadata filme, kus peaosas ei ole A-kategooria staari, näiteks Tom Cruise, eks muidu sa lähed kinno Tom Cruise'i vaatama. Et teatud mõttes sa lähed ka, siis ma ei tea ooperis samamoodi väga kuulsa helilooja ooperit vaatama, et tegelikult mulle meeldiks minna vaatama ooperit, lugeda raamatut, vaadata filmi, vaadata teatrit. Mul ei ole nimed tähtsad, aga ma saan aru, et inimestele tegelikult mulle endale ka nimed avaldavad mõju. Ja see mõju võib olla nii positiivne kui negatiivne. Et negatiivse mõju all ma pean silmas just sedasama, näiteks et kui me lähme seda Rannapi ooperit ja muusikali vaatama, siis ma mäletan, kuidas saal aplodeerib. Või selline tunne, et see on nagu maailma parim etendus, mida just nagu nähti. Ja ma arvan, et osa sellest aplaus ist läheb Rannapi nimele. Kui Rannapi nimi sealt ära võtta, asendada see näiteks tundmatu nimega. Ütelda, et üks koolipoiss tegi Lõuna-Eestis sele. Kujutan ette, et see aplaus, eks ole, teistsugune või lihtsalt jäta saladusse, kes autor on. Jah, näiteks võtame sellesama romaanivõistluse, mida Kirjanike liit läbi viib. Mulle see väga meeldib, su formaatsesin, anonüümne, seal hinnatakse teksti. Nad võivad seal proovida arvata, et kes selle kirjutas või kust on šnitti võetud. Aga see on anonüümne ja ma arvan, et sellised asjad kunstis on vajalikud, et aeg-ajalt ei tea, kes on autor, sest et autor lükkab meil pea sassi. Jah, need siis nii pidise taotluses sele Manfred Mimmi ja min projekti nimetusega võib-olla ei olnudki halb, aga ma arvan, et see ei olnud, see oli huvitav. Aga kui me nüüd jätaksime kõrvale justele ootuste horisondi, mis paratamatult tekib Sanderi nimetusega ooper ja tegijate nimedega, et kui me ütleme, oleksime läinud seda lihtsalt vaatama kui ühte teatrietendust teadmata, mis meid seal ees ootab, et kuidas me seda võiksime nimetada, mida me nägime või hinnata. No ma arvan, eks ta oli selles mõttes oma eklektilisuses tänuväärne teos, et küllap igaüks oleks sealt midagi tegelikult leidnud. Ta on küllaltki üldarusaadav, sest ta on eesti keelest, on väga korraliku lavakõnega esitatud tekst, seal on tuttavaid ja siukseid, pool tuttavaid tegelasi laval, alustades Lennart Merist, keda ilmselt iga eestlane teab, mis peaks olema juba selline konks, mille otsa oma kogemus ja oma mõtetki griputada. Mis seal oli ja muusikat seal on tantsuehk jah, muusikateatri kohta oleks mõlemat oodanud oluliselt, et nii-öelda suuremas kvantiteedis ja kvaliteedis isegi actionit oli, jah, oli, oli moodsat videokunsti minu jaoks pigem see probleem on nagu selles, et algab sellest samast min projekti ütleme sihukesest organisatoorse struktuurist, et kuna neid inimesi, nagu ma kavalehelt loeme ja esietenduse lõppedes laval nägime, oli seal 15 20 tükki peaaegu teks. Tegelikult seesama vanasõna, et ikka mitu kokka köögis söödavat suppi ei tee, kehtib tõenäoliselt ka siin. Neid inimesi seal asja juures on olnud, et selleks ilmselt natuke liiga palju, et tulemus oleks sihuke kunstiliselt ühtne, monumentaalne ja sellisena veenev ja kordaminev, et ta on ikka lubamatult eklektiline. Aga samal ajal jälle näiteks supikujund on, on selles mõttes isegi antud juhul halb, et et supp on nagu midagi sellist, et kui 15 kokka on selle supi ära keetnud, siis ta tõesti ilmselt süüa ei kõlba, et seal on suhkur ja pipar ja sool, kõik on segamini pandud. Aga praekujund näiteks tuua, et 15 koka teevad ühe prae, siis võib-olla sealt isegi midagi, midagi kõlbab kellelegi süüa, et seal on võib-olla see mingi Piipzdegi osa ja kartuliosa või riisi osavi kaste on senikaua, kui need pole kokku üheks pudruks segatud. Nad võivad eraldi isegi isegi kellelegi süüa kõlvata ja minu jaoks näiteks selles teoses oli mõned pildid ikkagi väga head, aga ma ei suuda neid selles tervikus kuidagi nagu näha või, või ma ei näe, et nad seda tervikut välja tassiks. Minu jaoks. Kui ma mõtlen nendele Tseenideni, mis mulle väga meeldisid ja, ja tervikuna minu meelest, et väga hästi välja kandsid ja siis nad olid üksteise suhteliselt nagu täiesti ühismõõdutud, üks on näiteks niisugune kergelt ooperi paroodiana kas just mõeldud, aga vähemalt välja kukkunud Tseen, kus Lennart Meri räägib tollase vis Teaduste Akadeemia mingisuguse osakonna juhataja Raukasega seal see oli minu arust täiesti korralik sketš täiesti vaimukas ja ta lõppes siis sellega, kus siis Raukas põhimõtteliselt esitab ühel korduval silbil põhineva pika aaria, mida võib käsitleda nagunii ooperi kui ooperi paroodia, noh see oli minu meelest nagu tõeliselt hea ja samuti näiteks videoprojektsioon panduna kokku tõenäoliselt Andrus Laansalu kirjutatud tekstiga Karja kirikust, mis oli minu meelest näiteks väga hea. Jah, seal oli üksikuid selliseid veel, aga jah, et, et kui me muide käsitleks seda lavastust tema erinevates stseenides erinevates piltides, kui ütleme teatavat siukest seina, mis on plokkidest laotud, siis nende nende blokkide vahel ikka puhub tuul täiesti, seal ei ole mitte mingisugust monoliidsust minu jaoks. Äkki äkki see oli kõik nali? Kaseooperis nimetamine läheb nagu naljale distants ja halb nali, ikkagi, halb nali on kanali, eks ole? Kui see oleks olnud, ütleme, selline koolinoortelavastus, siis nagu väga tore, palju häid ideid. Ma hakkasin praegu mõtlema just selle diletantlik kuse peale, et inimene, kes ei satu sageli ooperit vaatama nagu mina ja et kui ma pole mitu aastat käinud ja nüüd mulle näidatakse nüüd ooperit, siis mul võib tekkida tegelikult hästi ebaadekvaatne tunne, et kuule, ma teen sõpradega sama hea ooperini, milles siis küsimus on ju? Manfred Mimmi ooperi teemal arutlesid Alvar Loog, Armin Kõomägi ja toimetaja Anne proomik. Liiga ja 23. jaanuaril esines Estonia kontserdisaalis pianist Irina Sahharenkova Vene muusikasse töövritega. Tiro kõlar, millised on teie muljed Irina Zahhartšenko klaveriõhtult? No ühesõnaga ütelda siis väga head, isegi suurepärased. Irina Sahharenkova üllatab alati oma mänguga see nii mõtestatud, nii palju on seal huvitavaid kujundeid, huvitavaid leide, huvitavaid arenguid, teda on alati põnev kuulata, sest see nii isikupärane ja tema klaverikäsitlus on ju ka väga oskuslik, ta valdab väga hästi seda pilli võib omale kõiksugu asju lubada, mis talle pähe tuleb, kui ta tahab võtta kiireid, temposid, ta tuleb selle kõigega suurepäraselt toime. See kõlab tal alati väga hästi, aga hea kõlameel on ta värvikas, on see mäng ja see oli ka seekord selline. Muidugi oli huvitav eriti see, et tal oli nüüd niisugune kava nisukesed autorid, mida ta pole kunagi puudutav ennem. Ja see tekitas omamoodi põnevust, et kuidas ta siis istub, sest me oleme harjunud kuulamas karradid Mozartit ja Bachi ja šopääni. See on teistlaadi muusika, aga nüüd järsku niisugune jõuline muusika, mille kohta ta ise ütleb, et ta väga seda hakkas armastama ja väga meeldis ta mängida neid lugusid. Ma räägiks kõigepealt just nendest sonaatidest. Muidugi Fildinud tünnid olid väga ilusad, väga kaunilt mängitud, aga see peamine, mis selles kavas oli. Huvitav olid need kaks sonaati Šostakovitši ja, ja Tšaikovski. Kõigepealt Šostakovitši muusika on väga vastuoluline. Seal on niisugused varjatud mõtted selles mõttes, et ta petab teinekord ära. Tundub, et on väga rõõmus, väga tegus, hästi kergelt läheb, aga kui süveneda rohkem, siis selgub, et seal taga on suur traagika, ängistus, osalt iroonia. Seda võib tema muusikast kogu aeg leida. See on ka selles sõnadis olemasse. Seda kuulates tekkis see mõte, et kui palju tajub inimene, kes pole läbinud sõda ega Stalini repressioone, kui palju ta tajub selle muusika tagant seda ängi. Ja sellega seoses tekkisid ka mõned mõtted, et kas ei võiks mängida vähem lõbusalt, aga pean ütlema, et selles sonaadis oli see teine osa, Largo mis minu meelest kujunes terve selle klaveriõhtul kõige paremaks esituseks üldse. Sest see on niisugune muusika, mis on nagu dialoog iseendaga, mitte teistele ettekandmiseks ettenäitamiseks, vaid vaid niisugune muusika, mis on nagu omaette mõtisklus kõikidest rasketest ja kurbadest asjadest. Selle vähe noote seal ei ole palju mängida aga seda raskem on seda täita. Ja see arengu või tegi seda väga hästi. See oli väga mõjuv ja segandlus saali. Sealt edasi tuli see kolmas osa, mis oli ka väga hea. Nüüd Tšaikovski Keedursanaadi kohta ütles Irina Zahhartšenko ise seal olnud oht kukkuda raiuma, sest esimene osa tahab olla väga suur ja suure kõlaga ja ega uhke ta kutsub nagu klaveri taga tegutsema raiudes ja üle pingutades, et tema nagu leidis teise tee, et mitte üle pakkuda kõlaga, vaid tahtis nagu rohkem alluda, mingi nagu ta ise ütles lüürilise le joonele. Ja see oli õige mõte, aga Ta oleks võinud vist ajaga paremini ümber käia, sest et oleks päästnud selle olukorra, milles kartis sattuda, oleks päästnud just rohkem aega, anda endale rohkem õhku, rohkem hingamist, et oleks tekkinud see suurusetunne ka selle kõla kvaliteediga, mida ta taotles. No üldiselt oli see väga hästi mängitud, kõlas suurepäraselt ja tema mõtted minu omadega päris kokku ei läinud, aga seda oli hea kuulata. Ja samuti teine osa vähem meeldis mulle kolmas osa, mis kaotas nagu oma kondikava ja tekitas niisuguse segapudru. Ma vaevalt usun, et seda niimoodi kavatses. Või kujutas ta midagi ette, mis ei tulnud niimoodi välja, ma ei tea seda. Aga see ei olnud nii hea. Ja selle mõju all oli ka viimane osa, mis oli ka juba liiga närviline. Oleks võinud olla ka rohkem hoitud. Aga mis siin ikka norida, sest et see, mis tema pakub, on igal juhul huvitav ja on tunda, et ta on ise väga veendunud. Ja ta veenab ka publikut kuulama ja see klaverimäng on tal nii hea. Sest ta on nii üle kõige sellest, mis ta mängib. Et see lihtsalt see vaimustab. Räägime Mustonen festist 2018. Stuudios on Ene Üleoja, Kristel Bel, Joosep Sang, Harry Liivrand. Avakontsert oli festivalil siis reedel, 26. jaanuaril ja siin olid kohal Läti suured kollektiivid, riiklik segakoor Latvija, Läti rahvuslik sümfooniaorkester ning solistid Aila assoni, Monika-Evelin Liiv, Oliver kuusik ja Pavlo Palokil. Selle kontserdi esimeses pooles sai kuulata abi permani teost kadis Tiia Penderetski oratooriumit. Silla mõlemad olid esiettekanded Eestis. Esimene pool kontserdist, kus olid nimetatud teosed, oli suurepärane. Need olid väga huvitavad teosed. Berman mõjus mulle sasinate ja karjetega müstiliselt viies nagu kogu meeleolu kuskile vanadestamentliku mõistikasse. Ja ettekanne minu meelest õnnestus. Väga kaunid olid värvid, mida kätte sai nii koor kui ka kaks solisti meessolisti ja see oli muljetavaldav. Penderetski teos oli ka äärmiselt sisukas ja jälgisin kiivalt teksti sõnasõnaliselt ja see andis tohutu niisuguse info välja, kuidas sõna ja muusika 11 toetavad, võimendavad, seletavad, valgustavad helikeel Penderetski on nüüd natuke rahunenud, ütleme nii, võrreldes sellega, kuidas ta alustas omal ajal. Mul on meeles kuidagi Stabat maatori klastrid. Siin oli nüüd kõike, siin oli hea kõlalisust klassikalises mõttes ja modernse muusika võimalusi kasutatud meeldivaks niisuguseks üllatuslikus vahelduseks oli need hakkapellagoori osad, mis nagu teraldasid tähelepanu ja lasid emotsioonidel veidi teiseneda ja rahuneda. Nii et ma julgen öelda, et see oli suurepärane esitus ja väga mõjuv esitus ja väga mõjuv teos. Väga huvitav, mu mõtted täiesti haakuvad Penderetski osas sellega, mida Ene Üleoja ütles. Mina täpselt samamoodi kavalehelt jälgisin sõna-sõnalt teksti, mis on ju suurepärane tekst, me kõik tunneme teda aga alati see on huvitav analüüsida, kuulates, kuidas helilooja on seda tõlgendanud muusikas. Ja mind ikka hämmastas Penderetski kujundite rohkus nii fantaasiarikas, nii kõlalises mõttes kui sisuliselt sügav eredad karakterid, nii palju kõlavarjundeid on muidugi kuulda ka, et, et Penderetski nagu ta kuuekümnendatel aastatel oli avangardist, Liksonorist ja nii edasi, ta oskab kõikide kõladega kõlaväljadega töötada. Aga kui me mõtleme, et see teos on kirjutatud 2014 helilooja 81 aastane, siis mitte ainult loomejõud, vaid ka sisemine põlemine ja suurvormid kirjutamise dramaturgiline oskus on imekspandavad. See oli väga suur enamus ja tõesti mul on ülimalt hea meel, et Andres Mustonenil õnnestus koostiskorraldajatega tuua Eestisse Lätti kuuri Patria ja läki, sümfooniaorkestrikoor tõesti kõlas suurepäraselt ja ka need AKP osad olid imelised. Aga samas võib öelda, et ka orkester oli erakordselt kõrgel tasemel, selles Penderetski tuli see välja ja kui ma mõtlen veel abi permani teosale Gabis siis on ülimalt hea meel, et mustamäel on toonud meile kätte ühe noore põneva kaasaja helilooja ning selle teose tõesti, seene manadestamentlik vaim, mitte ainult kirjanduslikus mõttes, vaid ka muusikalises tähenduses tuli sellest teosest väga hästi esile, ehkki ta võis olla ka natukene. Meie auditooriumi jaoks pole võõras. Minu meelest siin tekkis üks mingisugune. Ma kasutan sõna atmosfäär, täpselt vaimne, hingeline ja kõlaline atmosfäär, mis oli lummav, mis noh, ma arvan, et meist paljud on käinud võib-olla ka Iisraelis ja mulle tuli nutumüür ja siis need Kippadega palvetavad mehed silmade ette ja siis mulle heiastus veel ka see juudi kalmistumis Õlimäel, et alla tuleb. Ja ma mäletan ühte matust mingil ajal, kui ma seal juhtusin olema, kus maeti et väga auväärt rabi ja kuidas nagu terve Jeruusalemm oli seal selles matusetseremoonias. Ja kui ma nüüd lugesin, et need palved on ju ka haual loetavat palved, siis tõepoolest see atmosfäär oli no erakordne. Võib-olla meie inimestel tõesti, nagu te ütlete, võõras sellepärast et ega me ei ole ju juudi kultuuriga väga tuttavat seda hinnata, on, tegelikult, on need Andres Mustonen on oma festivalidel alati püüdnud siia tuua ka Iisraeli muusikat ja Iisraeli muusikuid ja, ja tegelikult palju lahendanud juba neid kultuure, viies ka eesti muusikat. Iisraeli mainiksin veel seda, et minu meelest Mustonen, kes on ju nüüd palju Penderetski esitanud dirigeerinud tunnetab ka seda muusikat väga suurejooneliselt, aga ka nagu väga sügavalt. Ja see on niisugune muusika, millega ta oskab ka veenvat vormi kujundada. Joosep Sang. Kui ma avateosest räägiks oma muljeid pisut, siis just nimelt avateosena minu meelest sobis väga hästi, sest me oleme ilmselt kõik kuulnud, kuidas Andres Mustonen tutvustas seda kontserdikavade oli seda planeerinud nagu sellise suure arengulise kaarena, mille teises otsas oli siis üheksas sümfoonia, millest me räägime. Ja see selline areng oli nagu täiesti tuntav. Ta justkui nagu algaski kusagilt kaugusest sellisest pool saladusest ja jõudis siis Penderetski teosega just nimelt nende eredamate kujundite juurde, millest me kõik siin juba rääkisime ja ja see arengukaar minu jaoks oli, nagu selle kontserdi puhul selline väga tajutav ja tuntav Penderetski puhul palju uut lisada polegi. See, kuidas meie leidsime, et vanameister oskab kasutada eredaid kujundeid, kõlasid kompositsioonivõtteid orkestreeri, mis võtteid, et see oli nagu väga tuntava, väga kuuldav ja nähtav. Tõeline vanameister, nii nagu puu kasvatab omale ringe juurde kogu aeg helilooja ja samamoodi heliloojal ei ole parem enne silti kunagi külge võimalik panna. Aga Beethoveni üheksas sümfoonia, kuidas kõlasse sel õhtul? Ma pean nüüd, on minu suurim elamus kuulub sellele esimesele poolele, seekord nii, sest Beethoveni puhul oli mõningaid küsitavusi, vähemalt minul tempude valik. Kui me räägime väga heast Läti orkestrist, Sissy orkester millegipärast ei suutnud mängida koos, väga palju oli lohisemist siis oli logisemist nagu öeldakse, ja see muusikaline puudutus ei olnud nii sügav, kui oleks oodanud. Ja muidugi komplitseeritud, viimane osa minu meelest oli tasakaalustamata Ta nii-öelda heliväljade suhtes, koor, solistid ja orkester. Minu meelest ei olnud õige asetada solistid orkestri ja koori vahele. Nad olid nii õnnetus olukorras, et nende hääl lihtsalt tuli juppide kaupa saali. Teine asi, kahjuks nad ei häälestunud sellel kontserdil, seal olid suured häälestus, vead ja ma arvan, et see tuli sellest, et nad olid ka kahe üksuse vahel, nad ei suutnud 11 tajuda ega täpselt häälestuda, väga hästi kõlas koor. Aga finaalis, kui nad kõik koos on need kolm üksust, siis oli niisugune tunne. See helide mass vajub kokku ja ma ei suuda eraldada neid kihte ja kihistusi. Nüüd, mis puudutab seda, et orkestri mänginud täpselt, siis on siin ikkagi mingisugune probleem dirigeerimises dirigendile on liiga palju vallast liigutusi ja eriti nad tulid välja just Beethovenit juhatades. Ja orkestrile on raske aru saada ja ennast rütmiliselt ja pulsiseisukohalt asetada pika kaare alla kus tegelikult jookseb hulgi kaheksandik eib või 16 kümnendikke sepi ka ei pruugi alati mahutada endasse neid, mida dirigent näitab. Siin on vaja lüüa skeemi ja aeg-ajalt on orkestrandil vaja näha ka selgemat austakti ja esimest löö. Ainult emotsiooni peal ei ela Beethoven üle. Siin on vaja veel ka niisugust konstruktiivset mõtlemist dirigendipoolset ja mul on tunne, et, et see jäi õhukeseks, kui oli juttu Penderetski heast vormistumisest vormi seisukohalt siis Beethoveni puhul jäi siin midagi puudu. Aga siiski, palju tänu, sest see sisuline kaar, millest oli juttu kahtlemata oli hästi mõeldud ainult et väikeste nihukeste ogadega. Esituse seisukohalt mul on ka umbes samasuguse tähelepanekud, et sellist lihtsalt tehnilist praaki oli kosta siit ja sealt ja tegelikult on see kommunikatsiooniprobleem, et orkestrantidega koorilaulja tahab näha täpset atakki, eks ole, sisseastumise äravõtmisi ja kõike sellist. Me teame, Andres Mustoneni on väga suur visionäär ja sellepärast ongi üks ja ainus, aga võib-olla tõesti selle muusika selline puhttehniline teostamine, mis on ju tegelikult hästi kõlava tulemuse eeldus. See siiski natuke kannatuse teatud ehituslikke probleeme siiski kogesin, tajusin ka juba esimeses pooles ja sellepärast ma vaatasin pärast aga asukohta ja kuulasin teise poole rõdult, et seal balansi probleeme oli, kuuldavus, probleeme oli ja teatud ansambli lisi probleeme oli kooris ka, aga just nimelt mitte sellepärast, et koor on halb ja kindlasti seda üheksandat sümfooniat on nüüd ju palju laulnud, selles me ei kahtle, kõik, me oleme seda palju laulnud ja kuulanud, aga lihtsalt võib-olla see tõesti, kuidas pusle see tervik kokku panna, et seal on teatud võib-olla ajapuudus, võib-olla selline suhtluse vajakajäämine, teatud sellised momendid seal olid, aga žestina ja sündmusena 109. sümfoonia ettekandmine on kindlasti ilus ja oluline, sest see on selline sammas keset Lääne muusika ajalugu ja aina kanname ette uusi teoseid ja esiettekandeid, aga see on väga tore, et tullakse tagasi sellise sümbol teose juurde. Harry Liivrand ma tõstaksin esile solistidest Monika-Evelin Liivi, kes suutis vastu pidada nendele tempodele ja samuti võib-olla liiga forsseeritud orkestrile. Orkester mängis. Liigub palju Fortos, orkester mängib nii, nagu teda juhatatakse ja inspireeritud. Miks see nii see ongi, et aga selle taustal Monika-Evelin Liiv Minu meelest oli tubli kooli tubli Kristel Pappel, ma olen nõus eelöeldut tähelepanekutega, kui nüüd ma vaatan seda tõlgendusliku küsimust, siis üheksas sümfoonia oli tõesti suure pintslitõmbega eriti neljas osa ette kantud. Mind üllatas ja see ei ole üldse mitte hinnanguline, vaid ma püüan sellest tõlgendusest aru saada minu jaoks neljas osa mõjus nagu marsilikult, nagu oleks umbes Euroopa ühenduse marss nii martsiaale, marstilikult kui ka martsiaale sõjakalt. Aga noh, võib ka. Ja see on väga huvitav, ma olen seda paaril korral tajunud Mustoneni puhul, et tema Forted lähevad veidikene just nimelt marsilikuks. Nad lähevad käskivaks, ma ütlen niimoodi, et ta juhatab käskivas kõneviisis et on olemas, et mis on jubileeriv, mis annab avarust ja seda avarust. Ma nägin Mustamäe veel viimasel kontserdil, kui see kogu nii-öelda esinemiskoosseis laulis koos Pärdi toomine ja ja dirigent seisis kiriku keskel. Tal ei olnud võimalik sugestiivselt suhtuda individuaalselt kellessegi, ta oli muusika keskel ja ta vabanes talle nii omasest pingest. Seda oli nii hea vaadata ja kuulata, sest aeg-ajalt peab usaldama muusikuid ja muusikat. Ja andma ainult teatavaid ohja, vaid signaale, aga mitte noh, nii-öelda kasutada käskiva kõneviisi. Ja see juhtub Andrusega just siis, kui ta läheb kulminatsioonidesse siin kõne all olnud suurejoonelist avakontserti sai järgmisel õhtul kuulata Pärnu publik. Aga laupäeva hommikul enne Pärnusse sõitu andis segakoor Latvija hakkab Bella kontserti Niguliste kirikus Andres Mustoneni juhatusel. No kõigepealt ma alustaksin sellest, et see koormus, mida kandis Andres Mustonen ise ja ka koor on enneolematu, sest laulda eelmisel õhtul kolm suurvormi. Järgmisel päeval hakkab Bella kava ja sama päeva õhtul veelkord see pikk avakontserdikava, see nõuab ikka erakordset vastupidavust vaimselt füüsiliselt ja ma kujutajaid näitega hääleliselt. Ja ma esimest korda elus kuulsin Latviad laulmas veidi väsinult, sellele hakkab kontserdil mõningaste väikeste intonatsiooni vajakajäämist ega ja kogu kontsert siis saatis teatav professionaalse korrektse ära laulmise, aga mitte elamuslikkuse pitser. Ja see oli väsimus. Ma saan sellest aru. Kusjuures kava oli väga huvitav ja ilusasti jällegi üles ehitatud. Tsentris oli Rahmaninovi Vesbrist kuus, osa koore ei olnud väga täpne, sisseastumistel ei olnud kindel tempo muudatustel. Seesama probleem, et liiga palju on välist nihukest kujundit dirigendi käes, aga vähe on sisemist muusikalist tehnoloogiat, mis hoiab asja koos. Andres Mustonen on oma festivalil toonud alati huvitavaid külalisi. Üks oli kindlasti klaveri ansambel, hollandlase essi majande Holti kultusteosega neljale klaverile. Ma ütleksin, see oli hiilgav kontsert, see on praegustest mustanud žesti, kontsertidest minu jaoks olnud absoluutne kõrghetk. Selle kontserdimuljeid pärisin ka meie ülikogenud klaveriansambli stidelt Piret ja Lauri väin maalt. Ma ütleksin, et lausa sündmuse mõõdu andisse kontsert välja, kuna esinesid neli äärmiselt silmapaistvat muusikut, kellel on kõigil ka soolokarjäärid ja kes on kiirgavad kammermuusikud ja selleks projektiks tulid nad ja rakendasid oma jõud koos selle ülesande täitmiseks ja see õnnestus hiilgavalt. Rääkimata nendest ansambli helistest ja muusikalistest üldistest kvaliteetidest, lihtsalt väga-väga kõrgetasemeline pianism. Samuti jättis ütleksid väga meeldejääva mulje. Klavereid olid paigutatud saalis niimoodi, et nad istusid nagu vastastikku ja see on väga-väga huvitav selline üraldatades, nagu ristikujuline kujund tekib, kui nad on kõik niimoodi, nagu ta ka vastastikku Eestile orkester ei ole sellist asendit kasutanud, aga see on tegelikult väga tore. Ja mis sellest Contadori meeldib, et klaverid olid asetatud põrandale põranda esimesse poolde ja kuulajad istusid siis põranda teises pooles ja samuti lava ja regaaride ümber ja rõdul niiet klaverid olid ümbritsetud publikust meie nimelt istusimegi lavale, sealt avanes suurepärane vaade kui kuulmiselamus, nii et ka selle nii-öelda visuaalselt oli see kontsert meeldejääv. Kontserdi nimiteos sime on Tenholt kantavastinato. Selle esitasid siis kõik need silmapaistvad pianistid, kelle liidriks oli Jeroen van veen Hollandist, kes on seda teost ka esitanud tema enda jutu järgi sadu kordi. Mis on seda imetlusväärsem, et tegemist on minimalistliku teosega ja selle ettekanne võib kesta paar tundi isegi rohkem seda on mängitud ka üle 20 tonni variantides ja ma arvan, et suur osa publikust pidas seda naljaks, kui Chiron veena alguses tõusis püsti, ütles, et me mängime umbes kuni kaks tundi. Ja tegelikult täpselt nii oligi. Teos kestis kaks tundi, loomulikult mõned inimesed ei olnud selleks valmis, osa publikust ta õnneks väga suur osa, aga mõned siiski pidid, olid sunnitud püsti tõusma, ära minema. Ma arvan, mitte muusikaliste põhjustel, vaid hoopis mingitel isiklikel põhjustel ja need, kellel siis oli õnn see teos lõpuni kuulata. Ta vastasid sellele esitusele marulise aplausi ja braavohüüetega, sest uskumatu, aga selline üliväikeste üksuste uhtumine, poleerimine, kordamine kutsus esile sellise pingest laetud atmosfääri, kuhu vahepeal helilooja sisse pikkinud lahendused. Aga lisaks ei tohi unustada, et selle teose juures esitajad on osa teose loomeprotsessist. Esitajad on osa selle teose taasloomisest sellepärast et nemad võtavad esituse jooksul vastu otsuseid, milliseid minimalistlike ühikuid nad esitavad ja millal nad pikivad sinna sisse siis niisuguse inimeste jaoks äratuntavaid korduvaid lõik et helilooja on kirjutanud minu arust 104 sellist muusikalist luike. Ja esindaja teatel on täielik vabadus valida, milliseid lõiki nad mängivad, millises järjekorras ja kui palju koordinaadid lõike järjest kordavad, enne kui nad järgmise juurde lähevad, nagu ütles türann. Iga esitus on selle tõttu absoluutselt unikaalne ja erinev ja ta võib kesta ütleme 45-st minutist tunnist. Sest ta on ka salvestanud selle kahe kaver jagahe marin paga plaadile kuni tõepoolest 10 tunnini ja seda on mängitud ka erinevatelt koosseis või isegi oreli peal ja teiste pillidele, seda annab teha ja tal on tõeliselt hüpnotiseeri mõju, kuna ta on heakõlaline ja need kordused mõjuvad hüpnatiseerivalt ja kuulaja läheb nagu sellesse maailma ja sukeldub sinna. Ja kuuldavasti olevat sellised esitused, kus kuulajad tulevad mattide ja magamiskottidega pikali olles seda nautida ja mitte magama, vaid nad ongi selles muusikas ja meil oleks täielik muusikasse lahustumise tunne. Ja pianistina ütleksin veel, et nad kõik neli pianisti mängisid järjest kaks tundi käsi- klaviatuurilt ära panemata. Ma pean ütlema, et mina olen kogu elu klaverit mänginud, esinenud, aga mul ei ole olnud sellist kogemust, siis on ka midagi väga erilistest. Mängija läheb mingisse seisundisse, sa pead olema kogu aeg mitte ainult kaasas, vaid nagu juhtima seda protsessi mängima. Aga ometigi just nagu hõljuma selle muusikasfääris. Ja nagu piraadi ütleski, seal oli nagu juht Jana, siis fon, veen, kes siis andis peaga märku kõigile neljale pianistina, kui siirdatakse järgmise osa juurde ja sellest tekkis selline mitme kulminatsioonialaga nakk kaugusesse kaduva alaga suurepärane tervik, mis kestis kaks tundi ja tõesti huvitav, et nii kui seal lõpus kohe publikus pääses valla vaimustus, kari aplaus ja kõik tõusid korraga püsti. Ma ei ole näinud, et klassikamuusika kontserdil nii korraga püsti tõustakse. Tavaliselt toimub natuke hiljem järk-järgult. Aga siin oli tõeline vaimustus nende poolt, kes selle elamuse osaliseks said. Mis mulle muidugi jättis sügava mulje, oli ansambli liidri hollandlase Jeroen Baldwini suhtlemine ansamblipartneritega ja tema silmnähtav nauding selle teose esitusel, kuigi ta on seda teinud miljoneid kordi. Ma mõtlen miljoneid kordi mänginud ühikuid ja sellel oli väga suur mõju publikule, ma arvan, sellel tema avatusel ja sellel, kuidas ta optiliselt tajus ka kõigi teiste pianistide meeleolu, muudatusi või mingisuguseid muudatusi, ta reageeris nendele isegi miimikaga. Et seda oli ka väga-väga tore vaadata. Nii et kokkuvõtteks ütleme, see kontsert oli suur elamus ja paneb soovima seda kantoste Natot ka Meie klaveri tuua kahel klaveril mängida, mis ongi üks variant. Tahaks öelda, et teos on küll kirjutatud juba 79. aastal, väga, oli suur privileeg kuulata seda just siin Tallinnas ka. Et see oli minu meelest suur kingitus Tallinna publikule ja ma olen kindel, et, et see teos jätkuvalt jääb lavadele. Suur aitäh teile. Muljete kaassamalt kontserdilt jätkab Kristel Pappel. Mul oli suur elamus taas näha ja kuulda. Legendaarselt oleks hilju piima, viit, kes on nii palju tegelikult Eesti muusikaelu, Eesti muusikat ja ma ütleksin ka eesti muusikuid mõjutanud. Vaatasin teda, kuulasin ta mängu, tema oli ju see, kes kogu õhtu mängis ainsana kõikides nendes teostes kaasa ja tema vaimselt sõltumatu olek mis oli juba nõukogude okupatsiooni tingimustes silmapaistev, on ka tänapäeva ühiskonna probleemide ja kommertsrealiseerumise ja nii edasi ka selles suhtes, et oleks võinud olla hoopis rohkem publikut saalis. Sõltumatu vaim on nii särav. Ma hakkasin mõtlema, keda see isiksus mulle meenutab. Ma vaatan praegu hallipäist jubiimovic minu jaoks nagu vanakreeka filosoof või siis renessansiaja, kunstnik, õpetlane, humanist, kes ei lase ennast mõjutada välistest mõttetutest asjadest, vaid teeb ja kujundab ja teeb seda suurepäraselt oma elu kunstis just nii, nagu tema õigeks peab. MustonenFestil on ka eksootilised külalised teretulnud ja üks neist oli Maroko, lauljatar Assana Marafati koos Ammariga viiulil ja Türgi Canoni mängija Bachi raidunktuur. Seda eksootilist põhja-aafrika muusikat pakuti kolmandat päeva lõunakontserdil suurele Estonia kontserdisaalitäiele publikule ja seal oli Hortus Muusikus koos nende külalissolistidena ja sealtsamast Estonia kontserdisaalist läks Hortus Muusikus Nigulistes et esitada seal koos veel kolme kollektiiviga Eesti muusikakava ilus Eestis. Ja seal olid siis kaastegevad kolleegium, musikaalne tütarlastekoor Ellerhein ja Klaaspärlimäng, sümfonietta dirigendid Ingrid Kõrvits, Endrik Üksvärav ja Andres Mustonen. Nagu kaua pealkirigi ütles ilusasti koosneski see ilusast muusikast, kui võtaks kokku selle hästi lühidalt. Huvitav oli ka paigutus altari ees laulis ellerhein taga, nii-öelda publiku selja taga seisis Ortus ja kahel pool siis vastavalt kolleegium muusikale ja Klaaspärlimäng. Ma arvan, et Niguliste akustika on alati üks probleemne ja sõltub väga palju ka sellest, kuhu keegi istub ja kuidas ta sealt kõlama kapp. Selle tõttu ma ei oska öelda, kas see hinnang on objektiivne, kui ma nüüd räägin sellest kõlapildist, mis jõudis kohale, et tähendab klaaspärlimäng, seal, kus mina istusin, ei kõlanud kõlapilt, jäi niukseks kahvatuks ja natuke tuimaks, ma ütleksin ja suurepäraselt kõlas ellerhein ja väga hästi kõlasort tus ja tagasihoidlikumad kõlas seekord ka Collegium Vocale. Ja muidugi tuleb rõhutada seda, et neid üksuse juhatasid peale Andres Mustoneni veel nende oma dirigendid. Ja see on siis Ingrid Kõrvits ja Endrik Üksvärav. Selle tõttu olid need esinemised selles mõttes kindlustatud harjumuspärase heas mõttes traditsiooniga ja oma dirigendi jälgimisega. No kui lugeda neid heliloojaid, kes siin olid, siis see on ju meie noh, ütleme koorekiht, nooremad vanemad, Heller kri. Ja nüüd siis meie nooremad ja nii-öelda uus põlvkond, Pärt Uusberg, Tõnis Kaufmann, Galina Grigorjeva, Grigorjeva jättis sügava mulje mulle Grigorjeva teosed, see mõjus kogu sellest kontserdist nagu kõige võimsamalt kõige tugevamini. Ja kuidagi kõlas ka Hortus seal. Kuigi me olime seljaga tema poole, aga millegipärast akustiliselt mõjus kuidagi väga veenvalt. Nii et see oli üks niisugune kõrghetk. Ma tooksin välja küll ühe kummalise asja veel, mis mulle väga meeldis ja mis paneb mind alati mõtlema. Kui te mäletate, siis Pärt Uusbergi muusikat laulis ellerheinringis. Ringisolek on alati üks mingi energiakogum. Ja see lihtne helikeel töötas nii võimsalt. Ja ma pean ütlema, et ka Ingridi interpretatsioon oli suurepärane, seda väga paljud koorid laulavad ja alati ma tunnetan seda, et mitte keegi ei taba ära seda tõelist meelevoolu, kui juhatab teda ise Pärt Uusberg. Ja nüüd, kui Ingrid juhatas, vaat nüüd ma ütlen, see oli tabatud suurepärane ja ütlesin pärast ka heliloojale kui kummaline, et kuidas võib vahel töötada. Lihtsus. Ma lisaksin siia veel Tõnu kõrvitsa. Teosega ja mulle meeldis põhimõtteliselt kava ülesehitus Heino Ellerist, Heino Elleri õpilase, Arvo Pärdi nii, ja see Arvo Pärdi teostopaatjume toomine viimasena võttis kogu kontserdi minu jaoks nagu kokku ja seal osalesid ka jah, kõik esinejad, see oli ilus lõpp-punkt ja peale sellega, et me mõtleme tekstile, siis väga-väga ilus sõnum publikule ja ka mulle dissügava mulje Galina Grigorjeva teosed siin Hortus musicus esituses ja võib-olla seal on isegi minu jaoks kõige rohkem intensiivsus, nõust, intensiivsust, mis oli ka sügavalt tunnetatud, mitte väline intensiivsus, ainult, ja see oli nagu üks keskpunkt oli ka enam-vähem kava keskel ja teine asi, mis mulle meeldis, peale selle idee niisugust kontserti teha sellist kaart, mis tekkis siin esimese viimase numbri vahel oli väga tore, et Andres Mustonen oli kaasanud just need kollektiivid, kellega ta on teinud väga hästi koostööd ja on laabunud ja kes on parimas mõttes nagu kolleegid, sõbrad muusikas, Klaaspärlimäng sümfonietta niikuinii, aga kolleegium musikaalne Hortus Musicus niikuinii, aga ka ellerhein koos oma dirigentidega, et minu meelest see idee kõikidel nendel sõpradel muusikast laste kokku tulla. 31. jaanuaril enne esimest veebruarit, eks ole, kui hakkab meie Eesti 100 sünnipäeva kuu oli suurepärane idee ja me teame kõik ju, et Andres Mustonen on ideede inimene siin Joosep Sang ütles, et visionäär, mis on väga õige. Minu arvates on väga tähtis, et need visioonid ei jäänud visioonideks, vaid et ta ilmselt küll murdosa ei tea, kui palju visioone ta võib-olla. Aga igatahes ta suudab neid teostada. Ja ootan huviga ka galakontsert. Ja meie vestlus siin toimubki hetkel, kui galakontsert on veel ees ja kui lõpeb siin Eestis MustonenFest, siis Iisraelis jätkub see mõne aja pärast veel suurejoonelisemalt ja pikemalt. Aga kui Ma võtaks kokku, ütleks misse MustonenFest nähtusena siin meie muusikapildis. Kui me vaatame seda kava, vaatame neid heliloojaid ja vaatame ka seda keskset kuju, kes festivali teeb, siis võiks öelda, et kõigepealt on tegemist ühe karismaatilise inimese personaalse festivaliga millega on kaasatud terve rida väga nimekaid eesti ja välismuusikuid ning mis on selle põhiorganiseerija enda nägu, samas, mis on toonud nüüd nende aastakümnete jooksul meie kontserdil ellu väga palju ja tundmatut muusikat väga palju, sõltumatult seisukohta sellest, mis on kaasaegne muusika, mis on vanamuusika, kuidas nad omavahel seostuvad ning avardanud tunduvalt Eesti kuulaja maailmapilti. Ma arvan, et seal festivalil on väga suur roll Eesti muusikaelu rikastamises ning ühtlasi Eesti muusika- viimisel ka välismaale. Ning need sidemed, mida on ta just viimastel aastatel arendanud Eesti-Iisraeli vahel on ju pretsedenditut ning on ainult meie kultuuripoliitikat, meie kultuuridiplomaatiat kõige paremas mõttes. Edasi viivad. Sülgaja lõppevas helikajas kuulsime peegeldusi meie muusikaelust. Mustonen festist vestlesid Ene Üleoja, Kristel Pappel, Harry Liivrand, Joosep Sang, Piret Väinmaa ja Lauri Väinmaa Irina Sahharenkova klaveriõhtust rääkis leelo kõlar ning Manfred Mimmi ooperist vestlesid Alvar Loog, Armin Kõomägi ja toimetaja promic. Saate helilõikude pikemaid variante saate järele kuulata. Klassikaraadio kodulehel. Saate salvestas Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno kaja. Ja tere jälle kuulama oma lemmikrubriiki, muusik mõtleb, mikrofoni, hoiab hekto, lei paju. Täna on teemaks enesemääratlemine. Viimastel aastatel on palju kõneainet pakkunud teemad. Mis on inimese sugu, rahvus, rass, seksuaalne orientatsioon. Kas need omadused on kaasasündinud või omandatakse elu jooksul teatud mõjurite tulemusel? Õnneks on progressiivsed teadlased kindlaks teinud, et kõik eelpool loetletud omadused on inimese poolt ise määratletavad. Ehk siis olen see, kellena ma ennast määratlen. Kuidas on see kõik, aga seotud muusikutega? Olen selles rubriigis korduvalt maininud, et muusiku elukutse nõuab aastatepikkust pühendumist oma erialale. Paljud armastatud instrumentalistina jaga lauljad tegelevad oma erialaga süvitsi terve elu mis erinevate teadlaste hinnanguil võib kesta üllatavalt pikalt. Aga mida teha, kui valitud instrument on vale? Toome lihtsa näite. Vanemad panid lapse viie aastaselt klarnetit õppima ja praeguseks 25 aastasel lootustandval Lanetistil on tekkinud peas palju küsimusi. Miks minu pillil on iga teine ülemheli puudu? Miks ei ole ma selline nagu teised noored? Miks ma mängin klarnetit, kuigi tunnen ennast hoopis fagotimängijana? Kuni viimase ajani on selliste probleemidega nii-öelda kapist välja tulnud muusikuid tögatud nii kolleegide kui ka sõprade-sugulaste poolt. See pole küll enamasti olnud pahatahtlik, kuid tulemus on muusiku jaksama pärsitud identiteet ja sellekohased volitused võivad ette kogu eluks püsiva haava nii inimese hinge kui ka kehasse. Õnneks aga on olukord muutumas, kuna antud probleemi olemusest on paljude teavituskanalite kaudu jõudnud info üha laiemate inimmasside teadvuseni. Ka meie väikeses, kuid tagurlikuks Eestis on tänasel päeval näiteks sümfooniaorkestri töötajal valida endale laost igapäevaselt selline instrument, mille mängijana ta end on määratlenud. Seni oma pillivangiks olnud klarnetimängija võib ilma represseerimist kartmata võtta pilli laust, fagoti või miks mitte oboe. Vihakõnelejad üritavad küll seda loomulikku protsessi takistada tuues ettekäändeks orkestri taseme languse. Kuid vabas ühiskonnas ei tohiks küll olla mingiks kriteeriumiks, mitte keegi ei tohiks olla oma instrumendi vang. Samuti ei ole kuulajal vaja kuulata allasurutud isiksuste poolt esitatavaid teoseid, ükskõik kui perfektselt need ka välja ei tuleks. Elu on kompromisside kunst ja kontrabassimängija on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon. Tuntud filosoof pihte on aastasadade eest oma teoses inimese määratlus öelnud, et inimene on täpselt see, kellena ta ennast ise määratleb. Määratlega, sina armas kuulaja, ennast juba täna. Tänan kuulamast, kõneles oraator Hector Paju.