Tervist head klassikaraadio kuulajad MINA OLEN nelevasteinfalt ja sellel nädala helikaja keskenduv pianistidele. 12.-st 16. veebruari Raini toimus Estonia kontserdisaalis esmakordselt festival virmalised, kus lavale astus 16 eesti pianisti, kes mängisid 22 helilooja viitekümmend klaveriteost. Saates arutlevad teema üle leelo kõlar ja Remmel ja Martti Raide. Saate teises pooles tuleb aga jutt too Tallinna kammerorkestri kontserdist, mis toimus 15. veebruaril Mustpeade majas. Orkestri soleeris. Kuljus ja kavas olid Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi teosed. Kontserti dirigeeris Risto Joost ja kuulamas käis muusikakriitik Igor Karsnek. Sellel nädalal toimus festival virmalised, mis algas esmaspäeval, 12. veebruaril kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Kokku toimus kolm kontsertõhtut ja meil on festivalist nüüd rääkimas siin stuudios pianistid Martti raide leelo kõlar ja iija Rämmel, tervist, tervist. Tere. Eesti vabariik 100, see kohe kutsub selliseid suuri sarju igas valdkonnas, midagi toimub, tehakse midagi suurt, võetakse kokku, vaadatakse 100-le aastale tagasi, et millise mulje see meie klaverimuusika ja meie pianistid nüüd siis sellise ettevõtmisega jätavad. Kõigepealt, et see oli üks väärt ettevõtmine, tahaks lihtsalt kiita kõiki tegijaid, eelkõige muidugi mängijaid. Ja neid heliloojaid, kes selleks puhuks kirjutasid täiesti uue, verivärske teose. Need olid siis Reinvere kõrvits, Kaufmann ja üldiselt see kava oli ju läbilõige Eesti muusikast ja andis selles mõttes väga hea ülevaate. Ja mis oli väga tore, et head eeltutvustused olid klassikaraadiot ja ajakirjanduses samuti, mis küttis üles publiku huvi, nii et ei saa nuriseda. Publik tuli saali ja minu meelest see oli selline suurüritus, mida minu teada ükski meie instrumentidest ei saaks nagu läbi viiagi sellisel määral, nagu meil seekord oli niisuguse hulga pianistidega ja kolm täiskontserti, see oli ikka väga suur ettevõtmine ja minu meelest on see niisugune asi, mis võiks minna Eesti muusika ajalukku, lausa seda väärt. Kui me mõtleme sellele kooslusele, kes seal kõik mängisid, siis peab märkima, et, et need olid kõik omanäolised mängijad. See on väga huvitav, et meie pianistid ei ole mitte ühe vitsaga löödud, vaid igalühel on oma nägu ja oma ütlemine. Nii et selle repertuaari klaverivaldamise tase oli ju väga hea ja oli tunda, et see asi on kõik südamega tehtud. Kui me nüüd mõtleme, Eestis on küllaltki palju muusikafestivale ja üks neist nüüd sündis juurde, et kindlasti võib-olla tahetakse küsida, et üks festival, kui ta sünnib, peab justkui õigustama, et temas oleks midagi uut, värsket, mingeid uusi ideid, et kas need ootused olid õigustatud. Mina arvan, et kindlasti muidugi see Eesti 100 siin mängis nii, tõmmata siis trolli siinjuures aga see soov nagu tuua lagedale kõigepealt läbilõige, ülevaade sellest klaverimuusikast ja meie hetke nagu tegutsevatest jahistidest, uhke tunne oli kuulata ja nii mitmes mõttes, eks selline plejaad mängijaid ja selline suur hulk huvitavat muusikat, mis on Tobiasest ja nüüdisteosteni välja, siis ütleme, see ajalõik on siin 120 aastat tsirka, eks ju. Kui festivaliga tekib küsimus, et kas ta peaks nüüd jätku saama ka siis või et, et siis on muidugi raske võib-olla seda teha niisugusel kujul, sest et siin toodi nüüd nagu parim kohe lavale ja lett ja aga, aga teisest küljest ma arvan, et ka kõigilt nendelt erinevalt, et leidub veel teosed, mida tegelikult tasuks mängida, nii et miks ka mitte, see võiks olla ka ükskord uuesti jälle. Ja muuseas üks kolleeg ütles siis huvitava tähelepanekuna, teise instrumendi esindaja ütles selliseid märkused meie nihukseid pianistliku sisekliima kohta, et huvitav, et kõik on nõus tulema niimoodi üksteise kõrval mängimas seal et ei ole sellist võistlusmomenti või seda, et hakkab mingi mõõduvõtmine pihta. Hea läbisaamine on kõigile, et minu meelest see on hea, märkisid praegu välja, tuleb klaverimängija ju on suhteliselt individualistid ja head läbisaamised valitsevad praegu, et sealt loob eelduse muidugi siukse ürituse korraldamiseks. Väga niisugune tunne, et pianist oli palju, kes mängisid, aga neid on veel, mõtleme selle peale, et see ei ole ainus varu, mis meil on mängijatest Need, 16 inimest, tegelikult saaksime teise samapalju vabalt ju kokku. On küll mängijaid, kes võiks niisugusest üritusest auga osaluseta täiesti kindlasti. Aga mis meil esimene niisugune positiivne üllatus, isegi kerge ehmatus oli see, et saal oli nii täis, et see annab ikka tunnistust ja sellest, et tegelikult interpreetide liit on väga head tööd teinud selle kontserdi tutvustamisel ja ja neid ei olnud seal mitte niisugused 100 protsenti klaveriinimesed, kes selles alas on nagu juuksejuurteni sees, aga laiemalt publikut oli ka ja ja võib-olla oleks võinud isegi klaveriõppurid rohkem olla saalis ausalt. Aga et selliseks hea kandepinna nagu leidis seda, on tutvustatud hästi ja selle läbi kahtlemata seal, ma arvan, et on inimesi, kes kuulsid, pallis teosed esimest korda ka ja see on tegelikult niisuguse suure heateo oma muusikale ja meie oma muusikutele, et neid nagu tutvustades kõigele oli tähelepanu pööratud, ütleme kasvõi lavaseade, see oli väga sümpaatne, meeldiv, eks festivali raamat on ju väga põhjalik ja asjatundlikke ülevaatlik, et siis saab selle kogu vajaliku informatsiooni ja kõik need taustad kätte, nii et see oli nagu hoolitsuse südamega tehtud igas aspektis. No väga palju õigeid sõnu on siin juba öeldud. No iga asja aluseks on idee, idee on ju tegelikult lihtne panna kokku eesti pianistid ja eesti muusika aga see idee ei pea olema keeruline, et ta töötaks hästi. Ja kõik oli tõesti väga heas mõttes ilusasti läbi mõeldud, kui palju ikkagi see annab juurde, kui üks idee on noh, niimoodi esitletud ja niimoodi valmis tehtud? Jah, muidugi kõik pianistid on oma Te isiksused ja kõigil oli nagu isegi ka nagu selline oma isiksusele sobiv kava, kus nad said avaneda. Kuigi nad avaneksid ilmselt veelgi igasugustest erinevatest tahkudest. Kui mängiks veel edasi seda meie lõputut varasalve, mis meil tegelikult klaverimuusikast on, tekkis tegelikult väga suur uhkus või rõõm, et noh, me ju teame, et Eesti muusikapärand on, on väga hea. Aga ega ta nii väga esile ei ole olnud, just ma mõtlen, see kaasaegne nüüdismuusika isegi rohkem olnud esil. Aga see niinimetatud ahvus klassika, see ei ole nii väga esil olnud ikkagi. Ja nendes kavades näiteks Tubina osakaal oli väga suur, Tubin on ju tegelikult kirjutanud ühed väärtuslikumad teosed meie klaverimuusikaliteratuuris klaverile sellised suured, võimsad ja väga sisukad. Ma arvan, et pole ammu enam kuulnud neid Veljo Tormise prelüüdi roogasid, mis on tegelikult väga toredat ja need veel mingi ajaperspektiivis, ma vaatame, et ikka väga väärt teosed teatud Elleri lood, mida polegi õieti nagu kuulnud kontserdipraktikas noh kasvõi arengumängitud variatsioonid ega ei mäleta ka Tobiase Valdburgi Burleski esitust, nagu vägagi ammu juba et oleks mängitud või siis ka Peep Lassmann mängib Tarmo lepikut, kes on niisugune täiesti unustusse iga juba vajunud helilooja ja ka väärt välja tuua. Kuldar Sink, ühesõnaga sellest on mul ka väga suur heameel, et, et see osa oli nendest kavadest suu ja samas, et olid need tellimused igal kontserdil, siis üks esiettekanne ja esiettekandeid oleks võinud ka isegi rohkem olla ja noh, igasugused mõtted tulid, aga see, mis välja tuli, oli väga hea ja Vesest publiku tulemisest ma ütleks, et jah väga hästi oli seda reklaamitud ennem üht-teist annaks võib-olla veel teha, et siiski saalis ei olnud kahjuks keskastme klaveriõppureid ja ega ei olnud tudengeid ka nii hirmus palju, kuigi rohkem kui tavaliselt kordades rohkem. Eriti muusikaakadeemiast. Aga muusikakeskkool otsa kool, no sealt oleks võinud olla kuulajaid Row, et võib-olla annaks veel koolidele siis teha mingisugust iri promo, kui see asi noh, nagunii ju jätkub ja, ja areneb edasi. Kui me mõtleme nüüd näiteks meie klaverimängijate peale leelo, teie ütlesite oma jutus esialgu, et Need, meie pianistid on väga eriilmelised, et ei ole ühe vitsaga löödud. Me mõtleme teie õpinguaegadele omal ajal või siis ja marti teie aegadele, et mis on Eesti pianistide klaverimängus muutunud, kuhu suunas on üldse arenenud liikunud koos eesti klaverimuusika arenguga. Eks oma mõju on avaldanud ju ka see, et paljud nendest on õppinud juba kuskil mujal, ka mitte ainult meie akadeemias, olid nad on kas siis Inglismaal või Saksamaal või keskus. Et see on andnud palju juurde nihutanud nende mõtlemise viisi, mis on märkimisväärne, et praegused mängijad nad kuulavad paremini ennast. On kuulda nende mängust, mida nad on välja kuulanud ja mismoodi nad klaverisse suhtuvad, kuidas nad panevad klaveri kõlama. Mismoodi kõlab faktuur, see on väga palju muutunud viimasel ajal läinud paremaks ja huvitavamaks. See on üks niisugune suur progress minu meelest. Ma ei räägi ainult sellest, mis tehniliselt on läinud väga heaks, see oleneb ju ka väga palju harjutamisest. Aga just kõrvatreening on olnud väga hea. Mulle tundub üldse, et klassikaline muusika ja muidugi klaver on muutunud populaarsemaks on tekkinud mingi mingi tõus üldises mõtlemises, et praegu on nagu väga hea aeg tegelikult interpreedid ja kui ma mõtlen kas või seda, kui ma näiteks ise lõpetasin konservatooriumi, siis olid nagu need võimalused palju ahtavad, et nüüd on võimalused esineda palju suuremad. Ja muidugi siin on oma väga suur osa ka sedasama interpreetide liidul, kes on ikkagi väga palju teinud ja mõelnud ja pingutanud ja Need viljad hakkavad järjest rohkem välja paistma. No kasvõi see, et enamusel nendel, kes siin mängisid festivalil, on olnud võimalus ikkagi anda vähemalt aastas korra Estonia kontserdisaalis soolo. Olid ajad, kui niisugusest võimalusi ei olnud, kindlasti mitte, isegi mitte aastas ei olnud seda võimalust, aga nüüd on rohkem kui aastas võimalik seda teha. Mõnel on ka välisesinemisi ja kõike sellist. Just et see huvi, nivoo on ka nagu tõusnud klassikalise muusika vastu, mingisugune elevus tekib jälle sinna ümber, mingid sellised tendentsid teevad väga suurt heameelt ja need kajastasid kasin festivalil. Mul on raske võrrelda muidugi seda, mis oli, võib-olla 30 aastat tagasi ei saagi niiviisi kõrvuti panna, aga neid asju siin on mainitud ka, ma arvan ikka see maailma avanemine on see kõige tähtsam ja juba väga varakult saadakse ka sellest aru, milline on see mängustandard, mis, mis kvaliteet on see nagu ootuspärane ja ja siis on need inimesed, kellel on see tõsisem huvi, harjutatakse ikka nende suundadega oma õpingute ajal loomulikult meile kõigest sellest nagu räägiti, aga ega see kõrvas nagu ei olnud niimoodi sai kuulata küll mingit laat, aga neid päris suuri mängijaid ju siit välja ei pääsenud ja see jäi kuidagi nagu kaugeks ja noh, niisugused mingid kõrged ideaalid, aga nüüd on see kuidagi käegakatsutavam ja ja inimesed käivad ringi ja, ja kuulevad ja näevad palju rohkem ja, ja noh, see on tõesti arendanud nagu leelol, aga õigesti ütles just seda mõtlemist ja kõrva ja ja teatud, et ka võib-olla seda julgustaks isikupära suunas, et ennast väljendada just sellisena, nagu mina olen. Te ei pea mingisugustele nagu üldistele akadeemilistele standarditele nagu niivõrd väga palju alluma, et ka võib-olla publiku ootused või see kaasaegne kontserdielu seab nagu selliseid tingimusi ja nõudmisi, et et sa pead ikkagi ka eristuma millegi poolest ja olema natukene eksperimenteeriv võib-olla, või tulema mingi oma näoga välja, et see kõik on nagu teinud selle pildi rikkamaks ja esinemisvõimalused ja see teadmine, et ikka mängukvaliteet on väga kõrge maailmas jaa, jaa, kui sa tahad nagu sellest ülekantud tähenduses mängus kaasa lüüa, siis sa pead ennast sinna maale viima. Nii et kas me siis võime öelda, et praeguse aja tegutsevat pianisti Saksamaal või Eestis või Soomes või Lätis, et nad on tegelikult enam-vähem kõik ühel samal tasemel ei või seda öelda, mis mõttes ühel tasemel tase on erinev ikkagi nagu nad on omanäolised, mis ma ütleks ikka üldiselt. Kui midagi ütelda, siis intensiivsust vähe eestlaste mängust, jah, seda võiks ikka rohkem olla, seda oli mõnel, aga mitte kõigil, mida teised arvavad. Kui vaadata nagu no kas või Euroopa lõikes, millised pianistid on eri maades, siis noh, mingisugune rahvuslik erinevus ju tegelikult on ja on alati olnud tegelikult Eesti pianismi tase on ju pikka aega olnud võrdlemisi kõrge sellise väikese maa kohta, nagu me oleme ja siin leidub nagu igasuguseid isiksusi. Siiski noh, intensiivsust muidugi Eesti kõrval on teisigi, vaid, kus võiks intensiivsust rohkem olla see pianismi palet. Ta on nii lai, et noh, kui me võtame siia kõrvale kase aasia pianistid, no siis läheb see veel väga kirjuks. Aade, aga lihtsalt noh, kui tulla eestlaste juurde tagasi, siis just ongi väga tore, et kas või siin festivalil oli ju nii eriti pisiksusi ja oli ka siukseid, plahvatuslike üliintensiivseid oli selliseid väliselt välja peetumaid sisemiselt hõõguvad kas või igale, kes mängis anda oma iseloomustuse, et see isiksuste palet. Ta oli väga-väga lai siin tegelikult. Ja ma ei arva, et eestlased jääksid selles osas milleski alla teistele maadele ainult mida laiemaks selle mõttega, et miks siis meie, eestlased, maailma areenile tegelikult ei ole ikkagi nii väga pääsenud soolopianistina. Et mis see põhjus võiks olla. Kui ma nüüd vaatan seda, mis nüüdki see festival endast kujutas, ega mu sellele ei ole ka selliseid kaudseid vastuseid, ma ei tea, mis teised arvavad, miks siis nii? Miks ei ole jõudnud maailma areenile ja noh, eks see on üks kompleksne küsimus, ma arvan, siin ei, ei saa ütelda, näpuga näidata, et üks või teine asi on süüdiaga seal parasjagu õnne ka olema selleks õigete inimestega kokku sattuma õigel ajal ja, ja see oleks muidugi suur suur võit, et kui tekib neil niisukesi võimalusi ühte kava mängida kümneid kordi, kui me siin räägime nüüd ka natukene kõrvale hüpates Aleksander Ulman siis kahtlemata seda nagu tunda, et kui palju ta laval lihtsalt on, mis on selleks vaja, et sa tegelikult nagu selles vormis püsiksid ja et sa ennast laval ka hästi ja mugavalt ja siis tema nagu igasuguseid pingeid alla ja aga noh, see on iseküsimus, kuidas tuleb siin ennast välja võidelda. Sa tahad ütelda, jääb suhteliselt mulje, et meie mängijad on natuke liiga kinni. Ei, mitte liiga kinni, aga ma mõnikord tabasin ennast mõttelt, et meie mängijad on ka üleliia koormatud Igapäevase õpetamise tööga võib-olla, et, et kui nad saaksid ennast rohkem pühendada ainult ja, ja ka puhtalt enda vaimu vabastada sellest pedagoogika aspektist, mida ma absoluutselt ei alahinda, ma leian ka, et see on inimese arenguks tegelikult oluline. Õpetades annab väga palju juurde, aga, aga et seal on mingid mõistlikud piirid ja ja et kui sa saad nagu sellest elust natuke välja elada ja rohkem elada sellele lavaelule sisse, et et võib-olla selles mängus on sellel positiivseid järelmeid küll seda ma tahtsin öelda. Mis mulje Lello teile jättis, Aleksander Ulmanni mäng? Mulle meeldis see, kuidas ta oli oma kava kokku pannud. See esimene koor koosnes niisugustest teostest, mis mõned olid vähem meil kuuldud ja teises pooles vastupidi, oli siis nüüdsest Tšaikovski, mis on väga tuttav muusika kõigile. See oli huvitav kava selles mõttes, et andis ka kõrvutada, kuidas on orkestriteosed ümber tehtud seatud klaverile pretnovi seade on niivõrd hästi tehtud nii maitsekalt ja nii värvikalt ja väga tehtud klaverile, orkestrile aalseks. Seda oli lihtsalt nauding kuulata. Kuidas võib siiski ühte seadet teha, ühte transkriptsiooni? Sinna kõrvale tuli linnuseade oli märksa tagasihoidlikum. Sest et see on ikkagi niivõrd geniaalne orkestratsioon, Stravinski, ma kardan, et seda ei anna klaverile üldse korralikult teha. See võrdlus oli väga huvitav just et need kaks transkriptsiooni olid kõrvuti. Kas tema mängus oli seda vajalikku intensiivsust, millest eespool oli juttu ja intensiivsust oli, sest sellesama intensiivsus olid väga vaba ja seda andis nautida sellepärast et ta ei pidanud pingutama. Niisugune mulje vähemalt jäi, et ta ei pea endast välja nahast pugema, et kuidagi muljet avaldada. See mäng oli niisugune loomulik tema suhtuminegi kõik mängida lisapalaks lõpuks niisugune lugu, et me saaks aru, et aitab nüüd tore suhtumine. Ta ei läinud Brauulsusega lööma. Publik teda oli mingis teatud võrdluses väga huvitav kuulata, kuigi ma mõtlesin sealjuures, et meie Eesti pianistid on ka väga head, kui tema oli ju just hiljutine suurema rahvusvahelise konkursi laureaat. No olid lood, olid erinevad, Pisad esitasid, tema mängis siis selliseid virtuaalseid, transkriptsioone ja listi ja meil oli siis Eesti muusika, meie pianistidel isiksuslik ja taseme poolest olid täiesti kõrvutada, võtan, ma kuulsin teda esimest korda 2015. aasta Tšaikovski konkursil. Vaatasin seda muidugi netist ja siis ta kuidagi eristus ka sealt üldisest voost, aga no siis see tase veel nagu ei olnud selline, et ta oleks jõudnud kuskile kaugemale. Aga nüüd juba on siis ta leidnud nakkusele oma ala ja oman nishi, võiks öelda ilmselt listiga siis mida ta ka väga toredasti meile esitas. No mina mäletan teda, sellest on kuus ja pool aastat möödas, koolilisti 200. sünniaastapäeva pidustused, siis oli üks niisugune listigalasin, kus oli kolm pianisti ja need olid kahjust äsjased lifti konkursite võitjad ja Aleksander Ulmanalysis Budapesti konkursi võitnud ja kuigi ta oli neist toonastest esinejatest kõige noorem, siis jäi ta minu jaoks ka kõige eredamalt võib-olla meelde niisuguse plahvatusliku energia ja sellise noorusliku tuhina julguse poolest ja tõesti selline virtuoosid teed, mis avaldub tema puhul just nii, et see tehniline mäng nagu mingisugust takistust, ütleme, muusika juurde minemisel ei ole, et et see nagu prevaleeris ja, ja nüüd tuleb tunnistada, et eks ta on jõudnud nagu sügavamale oma kunstilises tõlgenduses, nii et minul see kontsert jättis väga hea mulje. Et selline teatud mõttes kontserditüüp, kes ikkagi ka mängib niisuguste uhkelt ja keerulisi asju, teeb seda üleolekuga, et vahest vahel tundub ka, et, et see natuur või see on nagu määratud ka jääma kuskile sinna möödunud aegadesse, epohhides aga aga täitsa elab ja mis tema puhul just mõjus hästi see selline mängimise loomulikus, et seal ei olnud nagu mingit trikitamist, see siiras ja, ja mulle tundus, et aga eksperimenteeris isegi Tallinnas, et ta on loomulikult seda kava mänginud korduvalt enne enne Tallinna kontserti ja nagu kavalehelt võis lugeda, et siin on Baltimaade tuur ja Euroopa tuur ja ma arvan, see kaasnes ilmselt selle võiduga seal Utrechtis ja see on hästi sisse mängitud, tundis ennast nagu vabalt ja, ja võib-olla katsetas natuke siin ja seal natuke teistmoodi teha. Nihukest spontaansust oli ka tunda, nii et see jättis ja väga hea mulje. Loomulikult on noormees ja, ja ta mängis listi hiliseid teosed ja kui ma olin selle esimese poole ära kuulanud, siis mul tekkis pilt, et ta pigem nagu samastub võib-olla noorelistile siukse tulise listiga, mängis neid hilisemaid asju aga ega sellest midagi ei olnud, et ega need olid ka ju väga hästi tehtud ja, ja oma nihukese vaatenurgaga, et selge see, et ta ei ole veel võib-olla niisugune filosoof või selline, mida me hilise listi puhul võib-olla mõtleme sellist, mingisugune religioosne kogemus on seal vahepeal olnud ja ja kõik nii, mis annab sellele veel oma värvingu ja oma niisukese sügavuse, et see, ma arvan, seisab kõik ees, aga see oli väga tore õhtu ja ja väga soojalt vastu võetud õhtu ja sarmikalt mängitud ka kontserdi teispoolsed pähklipureja siit ja ja kas Stravinski ta nagu nautis seda, mis ta kõik ta tegi ja ja ta minu meelest julges võtta riske seal 100 protsenti, ta ei mänginud pihta, aga mis sellest? Kui me räägime nüüd ka eesti pianistidest, kes esinesid festivalil virmalised, et tooksime ka nüüd midagi konkreetsemat esile ühe või teise mängused, kelle teos või kelle tõlgendus jättis sellise ereda mulje. Mul on väga raske kedagi lausa välja tuua, sellepärast et ma arvan, et kõigil oli väga suuri väärtusi. Mulle näiteks avaldasid muljet mõned teosed, mida vähem mängitakse. Samuti oli väga huvitav kuulda neid esiettekandeid. Tähendab, kui tuua välja need teosed, mida vähem mängitakse, siis no näiteks oli helleri variatsioonid Irina arengu esituses, no mida lihtsalt ei ole üldse kuulnud. Aga ma ei mäleta ka Eugen Kapi tantsud balletist Kalevipoeg, ammu kuuldud olevat, mängis Sten Lassmann siis Artur, Lemba, Johan Randvere, mängis selle rahvalaulu töötlustega, fantaasia mängis väga aimukaks ja, ja toredaks, mis võib-olla loona ei ole nii, nii kohe lihtne teha, sest ta natukene on selline liiga otsekohene. Näiteks toe joamets mängis väga üllatuslikult põnevalt Sumera pardon koos selle nii-öelda löökpilliosaga, ta tegi seda nagu üli üliefektselt. Alati mul on tohutu hea meel kuulda Tubina variatsioone, mis minu meelest on imekaunis teos, väga vähe ka mängitud, sügavalt hingeliigutav ja see oli Magel väga hästi läbi tunnetatud. Või siis Peep Lassmann Tarmo Lepiku esitusega, eks ole, jällegi me Kuldar sinki mängitakse ka väga harva. Või siis Maksim shouraal, keda kahjuks me ei kuule väga sageli, kuna ta tegutseb Inglismaal. Et oli nagu väga sümpaatne Tombergi, partiidab tema ettekandes jälle teos, mis on väga hea ja harva kõlab Kristiina roga seensid, kuulame natuke rohkem, aga tüüri sõnul teda ei ole varem mänginud, väga põnev, oli Kristiga hästi tore, nagu ma juba ütlesin, suur väärtused, Kuldar sinki mängiti. Ja Sisaskit tema ettekandes oli väga huvitav kuulda. Aga samas oli seal ka noh, väga suurepäraseid Tubina tuntumate teoste ettekandeid, noh kõigepealt ma nimetaks Mihkel Polli ettekannet virmaliste sonaadist, mis oli lihtsalt suurepärane. Ma peaks kõik ilmselt ette lugema, kes siin kaiga tasse. Ester Mägi vana kannel või Mati Nikolai Oja vaikivad meeleolud, Ralf Taal, sumerAga teen Heinoja väga vaimukas ja tore randvere üldse, tal oli nagu selline natukene lõbusam ja energeetilisem see kava, aga see ta tegi seda väga hästi. Siis muidugi Ivari Ilja ja ballaad Mart Saare teemale ka täiesti erakordne teos ja suurepärane esitus. Ma ütleks mõned sõnad ka esiettekanne, sest et ma leian, et see oli nagu väga tähtis, et tellid. Kolm lugu on siis meie klaverirepertuaaris juures. Jüri Reinvere, kolm vana, intermetsata Reinvere puhul nüüd need uuemad teosed, mis ma olen temalt kuulnud. Mulle tundub, et on tekkinud mingisugune selline uus lähenemine sellele, kuidas tonaalsust või sellist tonaalsuse aspekti nüüdismuusikas kasuta, sest et üldiselt ju nüüdismuusika ei ole väga helistiku keskne. Mingisugune lähenemine toimub hea kõlalisusele, aga mitte siis nagu sellises minimalismi või mingis sellises vaimus ja mingisugune käe ulatamine nagu sellele, mis on klaverimuusikas varem olnud. Ja see Heinvega teoses oli nagu väga sümpaatselt õnnestunud. Tõnis Kaumanni klaverisonaat. No väga huvitav ka natukene selline mänguline, nagu ta ikka sageli on. Kuuendas episoodidest, no kogu aeg siis järgmine episood, siis jälle mingi uusi, selle ju kogu aeg, ma ootasin, mis nüüd tuleb. Ta ütleski seal oma kava tutvustades, et need olidki mälupildid tema noorpõlvest pidades ennast juba elatanud. Olid jah, pildid. Ja Tõnu Kõrvits, tema uus teos, no ma tahan lihtsalt öelda seda, et Tõnu Kõrvits on üks meie kõige tähelepanuväärsemaid, kes on kirjutanud klaverile suhteliselt palju ja väga hästi ja kirjutanud, nii et see on pidevalt repertuaaris mängijatel, mis näitab, et see on nagu kirjutatud õigesti ja väga hea instrumendi tundmisega. Ja samas need palad on poeedilised, on huvitavad sellised mitme üldised näiteks marti on neid ju mänginud. Just ma kuulasin sinu juttu ja, ja tahtsin kohe lisada sellele, mis sa ütlesid, et on toimunud teatav lähenemine tonaalsusele selles nüüdismuusika helikeeles ja just, et mõtlesin kohe Tõnu kõrvitsa peale, et ma olen nüüd tõesti mänginud ja hästi suureks väärtuseks pean seda, teine asi, mida sa mainisid, eks käe ulatamine tema tegelikult ei olegi seda kätt lahti lasknud kunagi. Et seal on tunda nagu seda eelmiste ajastute mingisugust sidet. See ei ole kaugeltki mitte mingi Epigoormsa, kaugel sellest, eks samas ma mängijana nagu tajun, et ta nagu kõigest sellest teadlik ja ta on kuidagi nagu nendest süvakihtides salvestunud. Ta tunneb nagu, nagu seda pianistliku aspekti, mis on pilli peal võimalus. Teinekord on kurb olla teosega silmitsi, mis nagu jätab nii palju kasutamata neid ressursse, mis on tegelikult nagu olemas. Ma saan teisest küljest aru, et heli la loomad, mingid ideed ja soovid, mis aga vaat kogu seda rikkust nagu võtta arvesse ja ja see panna kaasa mängima, et siis kahtlemata annab juurde. Ja just see, et see tonaalsus, nagu ta ei ole niivõrd esiplaanil, aga läbisele nüüdismuusika helikeeles kusagilt kumab läbi, nagu taustal jooksevad need harmoonilised tajud ütleme siis niiviisi, sa, inimesed armastavad sellepärast seda muusikat või nad leiavad ilmselt seda ühisosa iseendaga ja kuna meie interpreetide õpetus ja kasvatus toimub ikkagi klassika peal, eks see haakumine selle oma minevikuga läbituga palju parem ja seda on hea nagu võtta kavasse. Ja samas seda kõlab väga originaalselt väga isikupäraselt ja ütleme nagu leidlikud ja väga huvitav on seal mängida. Ja mitte ainult eestlased ei tunne ju Tõnu muusikas tegelikult ära sellist meie muusikalist tausta, vaid ka välismaal on praegu tema plaadid ju väga edukad, see on selline kuidagi universaalsem mõte või, või keel. Kui me mõtleme nüüd lõpetuseks sellele Meie Eesti pianism ikka veel hästi õitseks ka järgmisel sajandil, et mingid inimesed saaksid koguneda ja rääkida jälle Eesti toimunud kontsertidest, kus on eesti pianistid eesti klaverimuusika, aga loomulikult ka maailma repertuaar, et, et mida meie pianism või klaveriõpetaja tus vajab praegusel hetkel ta saaks kõik kesta, et sa saaks areneda, jätkuda ja 100 aasta pärast kindlalt olemas olla. No ma arvan, et tegelikult Eesti klaver, õpetus on praegu väga heas seisus, punkt üks, kõigepealt sellepärast et meil on ikka alles need meie suvepäevased muusikakoolid üle Eesti selline võrgustik, mida paljud välismaalased on lihtsalt imestanud ja imetlenud, et selline süsteem on olemas ja nii kõrgetasemeline mitmest intervjuust olen lugenud või kuulnud ise öeldavat endale, et see on midagi täiesti erakordset, mis teil siin on. Teiseks, et ikkagi saavad tegutseda need keskastme koolid ja minu meelest on akadeemias väga head ajad ja magad tulemas veel paremad, sellepärast et näiteks suur osa nendest suurepärastest mängijatest on ju suurepärased nurgad, pedagoogid seal nüüd, kes on juba natuke pikemalt tulemused hakkavad tulema, nii et et mingit sellist õhinat ja vaimustust on nagu tunda. Muidugi ei tule massiliselt peale õppijaid, noh, ütleme siia keskastmesse ja akadeemiasse, aga neid on täiesti piisaval arvul. No tegelikult üksainuke mõte, mis mulle on veel kaugemale jõuda, seesama, mida me ennem puudutasime, et et kuidas jõuda ikkagi sinna rahvusvahelistele lavadele, mitte sinna peab jõudma, aga see tase ju nagu võimaldaks isegi konkursi tulemused tegelikult võimaldaks kasvõi meenutan Irina osa haarenkova fantastilisi konkursi tulemusi, 10 rahvusvahelist teatas, et äkki mingisugune menetlusvendi pool peaks veel kuidagi veel murenema. Muidugi seal on ka väga suuri saavutusi ja tulemusi ja on asjad palju, palju paremaks läinud ja selle nimel töötatakse. Ma tean aga, et võib-olla mingisugune koostöö mingi suurema tsemendiga või võib-olla midagi sellist, võimalik, et meie omad saaksid ka rohkem välja saama. Selles asjas mina oskaks ütelda nii et, et mingisugused ideaalid, mis meil on, ja ettekujutused ja väärtused, et neist ei tule loobuda, peab hoidma. Ja siin on, ütleme senini Igapäeva pragmaatika teinekord kipub nagu seda asja uuristama ja et ajad pole sellised ja ja laste huvid on palju laialdasemad ja niisugust süvenemis võimet on vähem ja ei ole midagi hullu, selles mõttes on neid lapsi tõesti hämmastavalt. Vaatan need, kes tõsiselt tunnevad selle vastu huvi ja neid mängijaid ja tegelikult on igas vanuses selliseid väga häid mängijaid, et seda peab lihtsalt targalt, et elus hoidma ja loomulikult teisest küljest tuleb selle kaasaegse maailmaga ka kaasa minna, aga ma pean mõtlema selle peale, et mis on tegelikult see, mida me oleme ise pärinud kusagilt minevikust ja ja seda tuleb nagu hoida ja tööd on muidugi palju vaade ja kahtlemata, nii et ma olen väga optimistlik ja ma arvan, et, et 100 aasta pärast ei ole mitte virvalised Kaczoidel rõivaid, on mingi palju suurem number, aga, aga on põhjust niukseid festivale teha ja, ja on mängijaid ja on seda muusikat juurde tulnud veel, et kahtlemata mitte 100 aasta pärast, vaid palju varem on need asjad heas seisus. No siin oli juttu mäleshindist ja välismaal mängimisest. Mul on siuke tunne, et ei maksa häbeneda kasutada igasuguseid juhuseid, isiklikke kontakte ja sidemeid naabermaadega ja ei tea kuhu veel, mis annavad väga palju enesekindlust, esinejale, kui ta saab kuskil mängida, kuskil esineda meil on mingisugused kummalised sidemed vahel tekkinud siin Hiinaga või nüüd näiteks mindi Liibanoni. Mis siis, et need ei ole võib-olla need suured saalid, kuhu me tahaksime kangesti jõuda kõik. Aga see on praktika ja vot esinemispraktikat saab mitmel moel, ei põle, ei kasuta neid asju kõik küllalt ära. Ja kindlasti, ja veel, eriti just noorte puhul, et hoida seda horisonti nagu hästi avatud, et teinekord on vaja seda rõhutada, et ega sa ei pea ennast võrdlema siin omasugustega siin eestimaale, et vaata nagu laiemalt ja mis kusagil toimub ja see annab nagu hoopis teise niisuguse liikumise teise suuna ja teise hoo sellele tegevusele sisse, et seda tegelikult maast madalast, et eestlasele on vahest selline, kui räägitakse ka alaväärsuskompleksist selline suhtumine, ah, mis nüüd mina ja ja niimoodi, et meil on põhjust uhkust tunda enda üle ka lihtsalt olla väärikad ja niimoodi, aga ka tegelikult selle üle, et mis järjel meil see klaverimäng on, siin seal ei ole, tuleb lihtsalt välja minna ja kuulata teisi ja seal oleme täitsa vapralt seal reas olemas, nii et tulevik on väga helge. Festivalist virmalised rääkisid leelo kõlar, marti raide ja iija Remmel. 15. veebruaril andis Mustpeade majas kontserdi Tallinna kammerorkester. Orkestrile on käimas 25. sünnipäevahooaeg ja sel korral oli orkestri ees solistiks Kalev kuljus. Kontserdi kavas olid Johann Sebastian Bachi ja Arvo Pärdi teosed orkestri ees, dirigent Risto Joost ja kontserti, kes kuulamas Igor Karsnek? Millised on muljed kontserdist? Ma pean kõigepealt tegema sellise väikse remargi, et ma pole peaaegu aasta otsa Tallinna kammerorkestrile kontserdil kuulnud väga erinevatel asjaoludel see, too oli mulle väga meeldivaks üllatuseks selle orkestri ühelt poolt erinevate orkestrirühmade koostöö, teiseks koostöö dirigent Risto Joosti ka kui lastiliselt orkester Risto eestidele ja väikestele või rattale dünaamika kasvatustele reageeris ja vahi puhul näiteks ütleme, astme dünaamika väljatoomine. Lühidalt öeldes disTallinna kammerorkester väga hea mulje. On muidugi tähelepanuväärne, et kontserdikavas oli ainult kaks Helivad Johann Sebastian Bach ja Arvo Pärt kes on mõlemad jätnud maailmamuusikasse jälje kui religioossed heliloojad, aga sellel kontserdil kõlasid eranditult Bachi ilmalikud teosed nagu kaks brandenburgi kontserti ja oboekontsert, täpsemalt Kontsert oboe Amuurile ja kilbile passokond kindlale see vaheldumisi pingpong jutumärkides Bachi, Pärdi jälle Bachi ja Pärdi ja Bachi juurde nagu lõpetuseks tagasi. See mõjus väga terviklikult jaa, esinduslikult muidugi hästi perfektselt. Nimelt sai kontserdi esimeses pooles kuulda Brandenburgi kontsert number kolm, mis on kuuest kontserdist ainukene, mis on kirjutatud ainult keelpillidele ja kondingvale ja siis Brandenburgi kontsert number viis mis eristub teistest nagu selle poolest, et see on kõige lähem itaalia traditsioone Concerto krosso põhimõttele, kuna seal on tegemist solistide rühmaga. Kontserdi Hino grupp, kolm mängijat, viiul, flööt ja klavessiin ja mis ei ole üldsegi nagu kontiinu rollis, vaid solisti rollis ja siis ühendorkestrit. Ja antud kontserdil tekkis ka selline kõlaline kontrast. Kui alustaks nagu Brandenburgi kontserdis number kolm, siis mul tekkis paar sellist huvitavat tõlgendusliku küsimust. See puudutab nüüd ilmselt Risto Joosti valikuid temaks. Noor dirigent ilmselt otsib oma selliseid tõlgendusvõimalusi, mis sellistest noh, läbi käinud juba kulunud stampidest mõnevõrra võib-olla erinevad ja, ja näiteks selle kolmanda kontserdi puhul näiteks esimeses osas oli ju väga hea, liikuv klassikaline, selline LEGO tempo õnneks mitte liiga forsseeritud, et keelbile olid fraasi lõpud, suhtlesid ütleme, siin arvad või natuke sinnapoole, et noh, et kui me ostame maksuse plaadi ja kuulame suhteliselt klassikalise stereotüübi ettekannet, siis tavaliselt teaks articulatsioon nagu teravamaks ja, ja selles mõttes kõlas brandenburgi kontserdi esimene osa nagu värsked ja siin rinud tõlgendas väga hästi selle kolmanda brandenburgi kontserdi keskmist osa, mis ongi põhimõtteliselt nagu kadents. Et see oli natukene selline romantiline klavessiin ja mul seostus kohe see teine osa Bachi, Itaalia kontserdi teise osaga, mis on kaade käigus sisulised aaria, kes on jälle nüüd tõlgenduse küsimus. Risto Joosti poolt oli see väga efektne, kontserdi finaal on märgitud allegro, muuseas sandub ahil, endal on selline märge erinevate eelistuste osades, kus tempo märke tegelikult ei ole. Aga Risto Joost otsustas Resto kasuks ja minu arvates oli see väga õige lahendus, sest noh, keemia täpne artikulatsiooni rütmile, eks kursus ja siis eraldi veel sellises lennukas tempos rühmada eraldi partiide väljatoomine. Kõik see kokku mängis niimoodi, et ma panin modi vaimus omale sinaka kaks hüüumärk mitte ainult ühe, et noh, et see oli muidugi äärmiselt perfektne. Aga ma ei olnud siis veel ju kuulnud selle Brandenburgi kontsert number viis esitust, millega kogu see kontsert lõppes ja ja no see oli muidugi täiesti omaette elamus. Ma julgen öelda, et ma ei ole kontserdi ettekandes nii head esitust nyyd terviklik kui nii igas parameetris välja töötatud täiesti sujuvalt kulgevad esitus. Ma ei mäleta, et ollakse Eestis kuulnud. On tegelikult, nagu ma ennist ütlesin, on see viies Brandenburgi kontsert kõige lähemalt Concerto Bloso ülesehitusele printsiibile ja kolm solisti, kellest oli toogsanosinkovotseedil Harry Traksmann riiulil ja see juba mainitud lennutab klavessiini soli tähistama. Et unikaalne ansambel, muuseas teine osa Adetoosa ongi ainult kolmel solistid kanda need no see oli tervikliku ansambli ühismõtlemine hingamine kui nüüd. Ta nagu seda aspekti, kuidas solistide rühm ja orkester oma siis oli väga heakõlaline tasakaal, tähendab, see orkestri reljeef oli absoluutses vastu olles iga parameetri vini dünaamika artikulatsiooni mõttes solistide rühmaga ja kui nüüd vaadata selle kontserdi finaali, mis oli ka selle muusika finaaliks, siis selle lõpu allegro esituses oli kõike, mida hing sooviks, energiline tempo, aga mitte liiga kiireid, jälle solisti ja grupi ideaalne kõlatasakaal niideks, tuuris kui dünaamikas. Ja samas Risto Joost tõi ka sealt välja selliseid dramaatilisi momente ja see oli ka sellises just nimelt baroki stiili raamides, mitte forsseeritud ülimaitsev. Ja siis viimaseks, eks ole, poli phonysi liinide selguse välja domini nii solistide kui orkestri rühma lõikes, et, et see oli tõelisel perfektne esitus, eriti veel selle Brandenburgi kontsert number viis finaal. Sellel kontserdil soleeris Kalev kuljus. Kontserdi kavas on selle teose kohta üks selline märge, et kõlab kontserdi obada Amuurile keel pildile, Pasokond innule. Ja tegemist on 1969. aasta rekonstruktsiooniga. Cavaramatukeseid. Käsikiri, mis on säilinud, on tegelikult klavessiini kontserdi käsikiri aga nagu teada, bahtigi väga palju mugandusi erinevatest teostest, klavessiini, soolo, jaeklavessiiniorkestriga ja õnnestus muusikateadlastel ikkagi välja selgitada. Klavessiini kontsert, A-duur originaal on tegelikult kirjutatud oboe Amuurile, mida on ka jälgitav klavessiini tiist ja põhimõtteliselt kahe muusikateadlase koostöös. Siis, kuna partid, tuur oboe Amuurile polnud säilinud, siis ma saan aru, et mingitel pardi jubi olid ja siis klavessiinipartiis sai niimoodi eraldatud sisse oboe partii, nii et see teos ise teralt kõlas väga orgaaniliselt ja ei suudaks ka Bachi spetsialisti ilmselt puhtalt kuulamisega öelda, et, et see on öelda teri vaat tuletis Bachi klavessiinikontserdid niivõrd loomutruult ja jaga soleela pill, milleks oli siis Ale kuljuse mängitud obeda Moore ta nagu just vahi sulest või vahiprinterist tulnud, eks ole, et kõigepealt Kalev kuljuse kohta mul tuli üks selline huvitav märge, et minu teada ja minu arvates olev kulus Eesti muusikutest ainukene Eesti tänapäeva muusikutest, kes on mänginud selliste dirigentide taktikepi all nagu Riccardo Muti ja saime rätla, rääkimata kõik Järvid ja Haiting ja, ja nii edasi, aga noh, et kui need kaks nime ootused muidugi olid väga kõrged ja aplausi olid pärast kuljuse esinemist nagu kunagi vanemal ajal öeldi, valjud katkematut ja ja ühesõnaga, kõik need ülivõrdeid sinna juurde pööraks võib-olla kõigepealt tähelepanu alev kuluse instrumendi toonirikkusele ja kvaliteedile. Muri tämber on pigem sarnane inglissarvele kui orkestri pildina tuntud oboele. Et see vill, värvigamma on madalate sageduste poole nagu kamm ja kõla on kuidagi selline nagu pastelne ja kui mängib selline tõeline meister kulgus, siis on muidugi see Willi enda tämber on juba selline, mis kohe nagu, nagu haarab ja paneb kuulama. Võib-olla pill iseärasuste tingituna Kalev kuluse tõlgendusest tingituna, igatahes selle kõneluse kontserdi kiired osad seal oli tunda, kiiretes käitus, kui vähegi võimalik, helistab alev, kulus selliste Nuutoliku karakterit, mis meloodilises lõikudes on ühtemoodi siduv ka fraasides ja mingi pausides kaasa. Aga hirmates liikumistes annab sellise omapärase kontileense siukesed kõrvale värvi, see oli hästi huvitav ja hästi põnev oli jälgida, kuidas orkester jälgis Kalev kuluse fraseerimis, tähendab, siin ei tekkinud õnneks koordeina seda momendil Tieto soolopartii mõjuks mingisuguse artefaktinaates, oleks nagu omaette, tähendab kogu see tervikuna kasvas ikkagi välja terviklikkuse, Bachi partituuris. Väga huvitav oli selle oboekontserdi finaali tõlgendussõnana, tegelikult vahil on nagu kaks karakterit ja nende omavaheline selline sidusus ja ühelt poolt on niisugune energeetiline motoorne liikmelt siis kantileensed episoodid. Kalev kuljus sidus neid väga perfektse milismile tehnikaga. Mis kui uskuda nüüd seda kava raamatut, kus Maria Mölder muuseas kirjutab, kuna tegemist oli klavessiinireaktsiooniks, melism oli nii palju, neid tuli vähemaks, lihtsalt rookida obada amuuri eripära oleks võib-olla mitte välja kandnud selliste milismide, aga see, mis oli, see kõlas muidugi väga perfektselt väga sellise ühtse natuke ta sihukese Tõnu tunnetusega ja väga muljetavaldav esitus oli, igal juhul. Räägime ka Arvo Pärdi teoste tõlgendusest, Arvo Pärdi teostes kõlas kaks hobust summa, mis seekord oli siis kilbi orkestri redaktsioonis ja suhted tõeliselt uus teos, millel on küll vanad juured. Seitsmes magnificada, anti fonist on part teinud aastal 2015 on siis kolm aastat tagasi teose greidel Antifons mis on siis edasiarendus 88. aastal kirjutatud teostest ja Kuusatas Pärdi summat mõjus natukene ootamatult. Risto Joosti võetud liikuv tempo, mina pean tunnistama seda, et mul ei olegi õnnestunud summa keegli redaktsiooni kuulata. Originaalis teadupärast kirjutatud kas siis segakoorile või neljale solistile või siis ka olemas redaktsioon neli solisti ja koor ja koorispetsiifika, nagu me teame, on juba selline noh, et selleks, et nooti sisse elada ja ühesõnaga mängida välja kõik need fraasid, pausid ja üsna keerulised nootide jaotus nendes taktides. Koor sellise tempoga, mitte et ei saaks maha, aga no lihtsalt ei ole nagu mõtet juba kas või selle kreedo tekstide arusaadavuse huvides. Need värskemalt mõjus selline liikuv tempo ja ma järjekordselt poni tegelikult, et nagu alati summat kuulates ikka veel üllatunud, ilmselt üllatunud ka järgmine kord. Selle summa konstruktsiooni aluseks on ülimalt keeruline matemaatiline algoritm, tähendab ma ei hakka kogu seda süsteemi ümber seletama, kes tunneb detailide vastu huvi, siis soovitan lugeda saale, kareda, ülevaadet ma ei oska praegu öelda, kui mitu aastat tagasi kirjutatud teatri muusika kinos, kus algoritmide matemaatiliste valemitega lahti selgitatud, aga lihtsalt lühidalt öeldes on teksti aluseks 360 silpi msn kreedo, tekstiil ja need jaatorid nootidesse, niimodi tekib aru, seitse seitse nooti taktis aru, üheksa omavahel vaheldumine ja need seeriad, rütmised. Järgnevus on, ma nimetan neid algoritmi üks ühendatud suurematesse üksustesse, mis lõpuks jõuavad arvuni 1054, mis on praeguse informaatikas arvutiteaduses. Bitibaidi suhteid reguleerib selline maagiline arv, noh muidugi aastal 1977, kui Pärt seda teost kirjutas tehnika veel sinna ligilähedalegi jõudnud nendele algoritmile, mis juba tarri muusikas olemas olid ja tulles nüüd selle hämmastus momendi juurde tagasi. See kõik kõlab niivõrd loomulikult ei oleks võinud arvata, et seal taga on, on niivõrd keeruline matemaatiline konstruktsioon mis oleks pannud plärbuleesiga kahvatama, aga Pärdise suhteliselt uusteose vanema teose suhteliselt uus redaktsioon, mis on kolme aasta tagune Reiter Antifans see jättis veelgi kord meeldiva kogemuse Arvo Pärdi helikeele muutumisest ajas, tähendab nüüd kus on tintinnabuli-stiil väga tugevalt laienenud juba mitmeid mitmeid aastaid siis see kõlapilt Ootamatult oma mosoorsetatoonide tõttu ja varasemast Pärdi tintinnabuli loomingust. Me teame, kuivõrd oluline on näiteks Tabula Rasa Žanna, välja pidada neid pause, kuidas paus muuta kõnekaks kõik see puudutami noorset heliskaalad. Siin toimus täpselt seesama asi, aga keeldide, aga pauside kõlamapanemine aga mosoorisi ja üllatus-üllatus, need pausid mängisid täpselt sama geniaalselt, nagu nad mängisid minaarsesse heliskaalas, mina ladiale raberdi varasemast tintinnabuli stiilist. Igor Karsnek rääkis Tallinna Kammerorkestri kontserdist, kus soleeris Kalev kuljus. Liiga ja selline oli tänane helgaja saade, mis vaatas tagasi pianistide festivalile virmalised. Mina olen nelevastenduselt ja soovin head päeva. Ja ehitus on jälle rubriik muusik mõtleb, millel on hiljutise küsitluse järgi igal laupäeval ligi 300000 kuulajat. Tere tulemast võitjate hulka. Stuudios on hektar, ei, paju. Enamik meist on tõenäoliselt korduvalt kuulnud kulunud nalja, et inimkond jaguneb laias laastus kaheks. Need, kes jaotavad inimkonna kaheks ja need, kes ei jaota. Pean ette hoiatama, et ka tänases teemas toetun aja kokkuhoiu eesmärgil sarnase läbinaalsele käsitlusele. Andkem endale aru, et alati on olemas vaheastmeid ja reaalne elu pole kahjuks või õnneks binaarne. Aga nüüd tänase teema juurde olen aastakümnete pikkuse tegevuse käigus mõttes lahterdanud oma kolleege järgmiselt. Muusikud, kes teavad, kuidas midagi tehakse ja need, kes ei tea või ei hooli sellest. See üldsõnaline määratlus tuleks nüüd lahti seletada alustangi kaheminaalse pooluse kirjeldamisega. Igal eluajal tegutsedes puutume kokku mingite konventsioonidega, nii ka muusikas. Kuidas mingit muusikateost esitada on juurdunud just väga sageli mängitavate lugude puhul ja see ongi loomulik, kuna teoste puhul, kus esiettekanne jääb ka selles Päikesesüsteemis ainsaks, on tavapärasest esitus praktikast veidi keerukas rääkida. Konventsioonidele tuginevad muusikud on reeglina spetsialiseerunud teatud ajastu muusikale ja tunnevad oma valdkonda ülihästi. Nad on kursis erinevate esitustega ja tajuvad peenelt nüansse, mis tavakuulajale jäävad tihti arusaamatuks. Reeglina on neil ka lõpuni läbitud akadeemiline haridustee oma valdkonnas. Seda tüüpi interpreetide roll traditsioonide kandjana on väga oluline. Võiks arvata, et kaasaegsele muusikale spetsialiseerunud muusikuid selles kategoorias eriti pole, kuid see pole nii. Ka uue muusika esitajate seas on välja kujunenud seltskond, kus täpselt teatakse, kuidas asjad käivad. Teisel poolusel elutseb interpreet keskkonventsioonidest lugu ei pea. Otsitakse uut nii esitustes kui ka koosseisudes. Põhjused selleks võivad olla erinevad ärgas otsiv natuur või siis hoopis tehniliste puudujääkide peitmise vajadus või mingi kombinatsioon eri põhjustest. Tagajärjeks võib-olla midagi uut, head ja põnevat. Kuid alati on oht ka astuda üle maitsetuse hapra piiri, mida ka tihti tehakse. Huvitav on see, mida eri suundade esindajad üksteisest arvavad. Tihtipeale võib konventsionalistide suust kuulda arvamust, et see ja see interpreet ei tohiks üldse kontserdi anda kuna nii ei mängita. Kuidas üldse on võimalik, et inimesed käivad ja vastuvõtt nii soe on? Nii-öelda otsijad aga võivad vastu öelda, et traditsiooniline esituspraktika on igav ja sisutu? Sõna akadeemiline ei oma selles seltskonnas just parimat maiku. Aga kindlasti on armsal raadiokuulajal peas juba vasardas küsimus, kumb suund siis on õigem ja parem vastaseks peab ütlema, et kuigi reaalne elu pole nii polariseeritud, kui ülalpool kirjeldasin, on need kaks suunda põhimõtteliselt ühe medali kaks külge. Traditsionaliste on hädasti vaja. Kuna ilma tugeva vundamendita ei oleks muusika tegemine võimalik ning kurioosumina poleks konventsioonidest kõrvale kaldavatel ka midagi, millest kõrvale kalduda. Ilma uue otsijateta oleks see ka muusikaelu üsna igav. Ei tasu unustada, et mitmed kunagi väga šokeerivad esitus, praktikad on tänaseks juurdunud ja saanud tavalisteks. Ilma uue otsijate ja piiride kompiateta ei sünniks uut muusikat ega ka uusi väljendusvahendeid. Loomulikult pole kõik kuus tingimata hea ning ainult tagasivaade aastasadade pärast näitab, mis siis tegelikult meie aja uuendustest käibele on jäänud. Seda muidugi siis, kui üldse inimkonnana edasi kestame. Tänan kuulamast. Piir kompas, Hectoli Paju.