Tere ja rõõmsat Eesti vabariigi kauaoodatud pidupäeva armsad kuulajad. MINA, OLEN, Annebraamik. Tänase päeva tähendus on meil kindlasti meeles mõlkunud juba pikemat aega, kui vaid selle möödunud pidulikku nädala jooksul kui sinimustvalge mütsi said pähe nii laulutaat Gustav Ernesaksa kuju kui ka teisedki meie kultuuri sümbolite skulptuurid üle kogu Eesti. Eesti vabariik 100 on aga kõigi eestlaste pidu ja seda eestlaste pidu üle kogu maailma ja samas on see olnud ka võimalus ja on veel ka kogu järgneva aasta vältel võimalus jagada oma kultuurivilju ka teistega. Klassikaline muusika on kindlasti üks valdkond, milles oma rahva väiksuse kiuste saame end tunda võrdväärse Euroopa kultuurrahvana. Ja esmakordselt on meil olnud võimalus seda ka niisugusel hulgal välispublikule nende endi kodudes serveerida. Brüsseli Eesti kultuuriesindaja Eike Eller leiab, et huvi Eesti muusika vastu on selle aasta jooksul Belgias olnud väga suur. Kuna Eestis muusika viljelemisel tase on väga kõrge, siis huvilisi leidub, aga loomulikult see kehtib ka teiste kunstivaldkondade kohta ja Eesti eesistumine Euroopa liidus ja Eesti vabariik 100 on mõlemad tegelikult andnud võimaluse eesti kultuuri Kuda tekitada huvi selle vastu, nii et see on tegelikult ainulaadne võimalus praegu, mida me oleme üritanud nii hästi ära kasutada, kui oskame. Eesistumisest alates on olnud umbes 50 erinevat projekti. Muusikast kaasaegse kunstini. Veepartnerid ja tavainimesed on öelnud, et Eesti on praegu igal pool Belgias, Brüsselis. Eesti kultuuri tuntus on tohutult suurenenud ka Ameerika Ühendriikides, leiab Eesti suursaadik Washingtonis Lauri Leppik. Ma arvan, et hea asjal on alati väga lihtne jõuna kohaliku ameeriklasele või laiema Ameerika publikuni, nii et see on ka, mis on ka juhtunud minu kogemuses ma olen siin, töötasin ka 20 aastat tagasi ja see Eesti tuntus on vaieldamatult kordades kordades kasvanud. Tänane saade teeb ülevaate luksuslikust muusikaprogrammist, mis Eesti vabariik 100 raames on kogu aasta vältel kõlanud. Jaanuari keskpaigast oli Brüsselis Eesti festivaliorkestri ja Paavo Järvi esituses maailma esiettekandele Erkki-Sven Tüüri üheksas. Sümfooniaorkestrituur jätkus Euroopa suurimates kontserdimajades Zürichis, Kölnis, Berliinis, Viinis ja Luksemburgis. Eesti riiklik sümfooniaorkester jõudis hiljuti tagasi seni oma kõige ulatuslikumalt turneele Ameerika ühendriikidesse. Eesti filharmoonia kammerkoor alustas jaanuari lõpus kontsertreisi Euroopa suurtes kontserdikeskustes. Kuuest kontserdist olid peaaegu kõik pikalt ette välja müüdud ning Arvo Pärdi, Veljo Tormise ja Cyrillus Kreegi muusika esitusi saatis suur edu. Möödunud nädalal kuulis Berliini nõudlik kontserdipublik. Eesti esimese oratooriumi, kui Rudolf Tobiase Joonase lähetamine tuli esimest korda ettekandele Berliini kontserdimajas. Aga sündmusi jagus ka meie lähiriikidesse. Nagu Rootsis toimunud festival ja neljapäeval Helsingi Aleksandri teatris toimunud pidulik lihtsalt sülgaja. 16. jaanuaril kuulis Eesti publik esimest korda Erkki-Sven Tüüri üheksandat sümfooniat mitos. Pärnu festivalil sündinud Eesti festivaliorkester viis aga teose maailma suurimates muusikakeskustesse. Tüüri sümfoonia ametlik maailma esiettekanne toimus 18. jaanuaril Brüsselis Bosari keskuses. Paavo Järvi. Kui sa mõtled, et üks uus teos on sündinud siia maailma ja vägev üheksas sümfoonia, Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia, selle üle olemegi uhked. Üheksas sümfoonia, juhatasin sümboolne sümfoonia. Paljudel suurtel meistritel oli see võib-olla kõige tähtsam muusikaline teos, mida ma kirjutada on ka viimane rääkida Beethonist osakest sest eks sümfoonia selle tähtsus võib-olla tänapäeval on natuke teine selle pärast, esiteks sümfoonia kirjutatena, tänapäeval kõik kirjutavad esiteks lühemaid, teiseks rohkem selliseid temaatilisi lugusid, mis nagu päris sümfoonia mõõtu või anna välja. Aga fakt on, et see on üks meie ala, üks tähtsamaid vorme. Ja Erkki-Sven on just sellise suurte massiivsete vormide meister. Tema helikeel on momentaalselt äratuntav. Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik Katariina Rebane oli tunnistajaks teose maailma esiettekandele Brüsselisse jõudmisel oli orkestrilt teatavaid raskusi lumetormi tõttu. Lennuk küll raputas ja hilines siis tänu sellele ütleme kuskil paarkümmend minutit läks ikkagi päris päris õnneks, et kui orkestrile läks natukene halvemini, Ta ei suudetudki lennukiga sinna Brüsselisse maanduda ja maanduti hoopis siis Prantsusmaal ja siis sealt bussiga poolteist tundi umbes sõita Brüsselisse pärast kontserti siis Paavo Järvi mulle ütles ka, et, et tegelikult ikka väga paljusid muusikuid oli see tugevalt niimodi raputanud, et mõnel ikka veel lausa käed värisesid ja tuli ütles, et, et ei tunne ennast seal õhtu lõpuski päris turvaliselt siis ei proovisega ega kontserdil. Ei, ei, ma arvan, keegi publikust sellist asja ei märganud ega aru ei saanud, sellesse kontsertmajas on erinevaid saale saalis Henryle Buff, kuhu siis maa alla 2500 kuskil 2000 202300 istekohta on seal umbes ja kui palju nendest olid siis sellel kontserdil täidetud peaaegu täiesti täis oli, et oli küll selliseid üksikuid vabu kohti siin-seal, aga suurem osa oli, oli ikka publikut täis. Erkki-Sven Tüür juhtis istuma täpselt minu ees ja siis kohati tundus, et tema Eestis nii rahulikult endale oligi rohkem, võib-olla selline närv sees, et huvitav, et kuidas siis nüüd publik reageerib ja vastu vastu võtab selle seal ja siis pärast inimeste karutades ja kui nad ikkagi olid valdavalt positiivsed ja Eesti kohta tuli küsimusi ja meie heliloojate kohta tuli küsimusi jutuks, et see oli väga-väga tore siis jah, Pärti teati väga hästi, et väga paljud olid, ehkki selle pärast sinna just kohale tulnud, teati ka seda, et jaanuari lõpus on, on sealsamas ju Pärdi festival kahel päeval samal ajal kui Erkki-Sven Tüüri, jah, siiski need, kellega ma rääkisin, ei olnud tema teostega enne kursis, ei olnud kuulnud. Nüüd aga pärast muljeid küsides, siis mainiti küll seda, et võib-olla see on selline teos, mida peaks nagu uuesti veel kuulama ja sinna sisse minema, kuna noh, see oligi esimene kuulamine, et eks siin tuleb ka see mängu, et võib-olla kohe ei tunne sellist tugevat kontakti, sellega kiideti, et see on huvitav, igast erinevaid assotsiatsioone tuli. Eesti festivaliorkestri kontserdil Brüsseli pasari keskuses, kus tuli maailma esiettekandele Erkki-Sven Tüüri üheksas sümfoonia müütas käis Katariina Rebane. Brüsseli kaunite kunstide paleest, rändas orkestri edasi Zürichi toon halle saali, kus 20. jaanuaril kõlasid Arvo Pärdi Jean Sibeliuse jäädi tri kovitši Hei tööd. 21. jaanuaril esines orkester Paavo Järvi juhatusel Kölni filharmoonia saalis. 22. jaanuaril aga anti kontsert Berliini filharmoonias. 23. jaanuaril Viini kontserdimajas ja 24. jaanuaril Luxembourgi filharmoonia saalis. Solistina säras maailmakuulus viiuldaja Victoria mullova, kes esitas erinevatel kontsertidel nii Pramsi kui Sibeliuse viiulikontserti. Eesti riiklik sümfooniaorkester alustas Eesti vabariigi sünnipäeva pidustustega 27. jaanuaril Ameerikas algava turneega. Jaanuaris ja veebruaris oli orkestrilt seitse kontserti neljas USA osariigis. ERSO-l olid külakostiks kaasas Pärdifraatress Elleri kodumaine viis ja Tubina viies sümfoonia. Samuti esitati Ameerikas populaarset vorsaki seitsmendat ja Sibeliuse kolmandat sümfooniat. Dirigentide na olid orkestri ees peadirigent Neeme Järvi ja endine peadirigent Arvo Volmer. Solistidena astusid üles maailmas laialt tuntud Ameerika viiuldaja Benjamin Feldman ja pianist kraid Coulson. Mendersoni viiulikontserdisolistina sai kolmel kontserdil särada Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsertmeister Triin Ruubel, kes oli Ameerika kuulajate vastuvõtust vaimustatud. Mulle tundub, et, et siin on kuidagi sihuke Ameerikalikul kiire süttimine, et kohe püsti ja nagu need on niisugused nagu vahet, et mulle meeldib tohutult see vahetus, ma ütlen selle kontserdijärgsel vastavate on ka, et inimesed on kuidagi nagu avatud ja entusiastlikud ja optimistlikud ja kuidagi siuksed elujõuliselt. See on muidugi mõnus keskkond, milles viibida, eriti just siis, kui on talv ja iga suhe on pime. Et ühesõnaga, et siin olles kuidagi see süstib nagu mingisugust teistsugust energiat. Saalides on täpselt sama tunne, mulle meeldib see publik väga hea mulle kuidagi hea neile mängida, sest et kuidagi otsast peale saali minnes on tunda sellist heatahtlikkust. Kärlikaalsoni ja ERSO esituses kõlas turneel Johannes Brahmsi esimene klaveri. Orkestri kolmas kontsert toimus 31. jaanuaril Iowa osariigis. Messon citys. Kontserdil käinud flöödimängija Marie Mayer oli vapustatud orkestri mängutehnilisest tasemest. Oma lemmikheliloojaks nimetate Arvo Pärti. Neljas kontsert samuti Iowa osariigis ülikoolilinnas ei, siis oli samuti edukas välja plaksutati lausa kaks lisapala. Kui eile oli meie esindusorkester laval meisson citys siis tänane kontsert toimus ins, siis see on kontserdisaal, kus ERSO esines ka möödunud turnee ajal. Ja tõesti, publiku vastuvõtt oli väga soe, lausa kaks lisapala esitati lisaks Brahmsi Ungari tantsule loksutas publik välja ka Sibeliuse kurva valsi ja tundub, et väga-väga meeldis. Kui eile Messansitis oli publik taas suhteliselt hallipäine ja pigem vanema generatsiooni esindajad olid tulnud kuulama siis tänane insee publik oli jälle suures osas tudengitest ja noorematest inimestest koosnev. Kindlasti on põhjus selles, et tegemist on ülikooli linnaga. Ja siin noortega rääkides selgus, et klassikalise muusika vastu tuntakse päris palju huvi. Mõlemas kohas oli kavas Arvo Pärdi fraatress, seejärel nendelt soni viiulikontsert Triin Ruubel isoleerimisel. Ja kontserdi teises pooles kõlas Andoninud vorsaki seitsmes sümfoonia. Korraga on siinkandis väga populaarne Euroopa helilooja. Nimelt veetis ta ju mitmed aastad oma elust Ameerikas, kirjutas siin mitmeid oma tähtteoseid, sealhulgas tšellokontserdi ja üheksanda sümfoonia alapealkirjaga uuest maailmast. Ja tegelikult ühe oma suve veetis ta samuti sinna Aiova osariigis vaid paari tunni kaugusel meie tänasest kontserdipaigas Timesist. Spilvellis. Floridast Californiasse kulgeva turnee keskne kontsert toimus kolmandal veebruaril ärboris Michigani osariigis. Sil auditooriumis. Peadirigent Neeme Järvi jäi orkestriga väga rahule. ERSO ettekanne oli vaimustav ja muusikud on vaimustuses kui ka vaimustavat Ameerika publikut. Ja nad on väga tublid ja asjalikud inimesed, meie lipule mõnusam musitseerida inimestega, kes saavad aru, et kes me oleme. Eesti suursaadik Washingtonis Lauri Leppik rääkis, et Eesti vabariik 100 on toonud rohkelt eesti kultuuriga Ameerikasse. Terve see aasta ja ikka pool järgmisel aastal kuni laulupeole. Tegelikult on üks suur Eesti vabariigi 100. juubeli tähistamine ja me alustasime just jaanuaris Washingtonis Michel Sittowi näituse esitlemisega Rahvusgaleriis, mis on siis koostöös kunstimuuseumi ja rahvusgaleriiga ja hõlmab peaaegu kõiki teada Michel Sittowi maale, mis on üle maailma laiali. Nii et see kunst ja aga selle näituse koostamise lugu päris sümboolsed, et see on selline rahvusvaheline näitus, rahvusvaheline tegevus, ka see, mida Macron ütleb oma elu jooksul mööda Euroopa õukondi tegi ja ja see peegeldub ka sellest, kuidas tänapäeva Eesti välja läheb ja, ja tänapäeva eesti toimib. Ja loomulikult see kontserdisari on samasugune osa sellest programmist, mul on väga hea meel osaga sellest osa võtta ja jäid, mis järgneb, järgneb loomulikult hästi palju üritusi mida korraldame nii Meie saatkonda kui ka erinevad muuseumid. Erinevaid näitusi on päris palju ja suur osa sellest muidugi on ka just veebruarikuus siis kui on vabariigi aastapäev kohalikul eestlaskonnal, kes korraldavad kõikvõimalikke üritusi Eesti riiklik sümfooniaorkester lõpetas oma Ameerika-turnee kuuendal ja seitsmendal veebruaril kahe kontserdiga Californias, et peagi siirduda Berliini kontserdimajja, aga sellest juba edaspidi. Muljeid ERSO Ameerika Turmeelt, vahendas Maarja Kasema. 25. jaanuaril alustas Hollandis Greeningenist Tõnu Kaljuste juhatusel oma Euroopa ringreisi Eesti filharmoonia kammerkoor. Hollandist läks sõit edasi Brüsselisse, kus yks kontsert see kontserdimajas anti Risto Joosti käe all ühes Tallinna kammerorkestriga. Järgmisel päeval võttis ohjad enda kätte koori peadirigent Kaspar Sputnik. Klasei kontserdimajas toimunud Arvo Pärdi festivalilt siirdus koor edasi Euroopa suurimasse etenduskunstide keskusse Londonis. Barbikani Milton kortis anti kontsert 30. jaanuari õhtul. Hiiglaslikus klassikagurmaanide mekas, mis on koduks Londoni sümfooniaorkestrile. Anti kontsert esmakordselt. Eesti filharmoonia kammerkoori kavas olid Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Cyrillus Kreegi Jonathan Harvey helitööd. Üle 600 kuulaja mahutav saal oli viimseni välja müüdud ja sellest tegi otseülekande ka BBC Radio Free. Barbikani klassikalise muusikaprogrammi juht fold siin ütles, et kui koor on nii tuntud nagu Eesti filharmoonia kammerkoor, siis pole mitte mingit probleemi saali välja müüa. Selgelt kutsub publikut alati ka Arvo Pärdi nimi mis ühendab publikut üle kogu maailma. Eesti filharmoonia kammerkoor on muusikaarmastajate hulgas hästi tuntud. Võrreldes inglise kooridega on Eesti filharmoonia kammerkoori kõla kirglik ja selles on teatavat hinge, ütleb poolt siin käel. Lõpetuseks soovib folgiin eestlastele õnne vabariigi aastapäeva puhul. Barbikani kontserdi kohta ütles vaid kiidusõnu peadirigent Kaspars Putnis. Veidi oleks võinud ehk soovida kontserdisaalis rohkem kaja, mis alati mõjub Arvo Pärdi muusikale väga hästi. Tänases kavas oli ka Briti helilooja Jonathan Harvey looming. See helilooja on Kaspars Putinile olnud alati väga oluline. Aga muidugi oli kõige tähtsam ikkagi esitada eesti koorimuusika paremikku. Ka Cyrillus Kreek väärib Kaspars Putini sõnul maailmas suuremat tuntust. Järgmisel päeval sõitis koor edasi Iirimaale Dublinisse, kus ees ootas rahuslik kontserdimaja. Selle 1200 kohaline saal oli samuti inseni välja müüdud. Tablini rahvusliku kontserdimaja direktor ütleb, et kuuldes sõnapaari eesti muusika meenutab eeskätt Arvo Pärt aga ka laulev revolutsioon ja eestlaste suur koorimuusikatraditsioon. Kui teha kontsert kaasaegsest orkestrimuusikast, siis suure tõenäosusega on saal pooltühi, aga koorimuusika puhul on publik valmis ka kaasaegset muusikat, aga hea meelega vastu võtma. Koori esinemisi Londoni paadikanis ja tablini rahvuslikus kontserdimajas aitas organiseerida iiri muusikaagent Karinal Unstron, kes jäi samuti kontsertidega väga rahule. Ma olen oma elus kuulnud väga paljusid koore, aga Eesti filharmoonia kammerkoori kõlas, on midagi täiesti unikaalset, ilmselt on selle juured eesti vanas kooritraditsioonis. Aga muidugi on väga oluline ka nende täpsus, nende filigraanselt oskused end väljendada niivõrd erilisel viisil. Kõige rohkem tekitas mõlemal kontserdil publikus emotsioone. Veljo Tormise Raua needmine. Kuulasin mõlemat esitlust niisuguse naeratusega näol, et mul olid pärast näolihased valusad. Ma ju tean küll, et selle teose tekst ei ole mitte kuidagi naljakas, aga ma lihtsalt nautisin seda lugu nii väga. Arvata võib, et inimesed tulid siia kontserdile eeskätt Arvo Pärdi pärast sest iiri kooride ja koorilauljate jaoks on ta nagu jumal. Aga ma usun, et kõige rohkem vaimustas ikkagi tormis. Ja ma pean ütlema, et mitte iga koori pärast ei tõusta dublini rahvuslikus kontserdimajas püsti. Lisaks juba nimetatud heliloojatele kõlasid Dublinis ka Iiri heliloojad orelikooriteosed ning Galina Grigorjeva tsükkel elu öö. Eesti filharmoonia kammerkoorituuri lõpetasid kontserdid viiendal ja kuuendal veebruaril amsterdami musike paus. Eesti muusika tõeline suurpäev oli 20. veebruaril Berliini kontsert Hausis, kus laval oli enam kui 200 liikmeline koosseis, et esitada Eesti esimese oratooriumi Joonase lähetamine. Vägesid juhatas muidugi Neeme Järvi. Väga ustav asi on, seda pole siin ette kunagi kantud ja austav asi oli meil seda ette kanda aasta tagasi lörtsigi, kus oli teine ettekanne pärast originaalide kannet Tobiase poolt. No suurteos on ja tähtis teos. Kui nii hakata Eesti peale mõtlema ja Soome peale mõtlema seepeale mõtlema ja kõik nende riikide peale mõtlema, kes tähistas oma sadat aastat siis on see õige koht praegu seda teha selle väga suurt, kui tähelepanu oleks pidanud pandama, aga Eesti televisiooni poolt seepärast, et see oleks pidanud kantava Berliinist üle ülemaailmas, on väga tähtis asi meie riigi poolt ja riigi 100 aasta tähistamise puhul ja see on ka väga hea, et Eestis on palju häid muusikaliseks, soovivad ka klassikalist muusikat ja melu, fantastiline klassikaline raadio, aga seda peaks maailma kaudu kuidagi näitama. Rohkem meil, televisioon absoluutselt ei võta osa vee, klassikalise muusika propagandast. Klassiline muusika kõla televisioonis, tulid siia, Saksamaale, vaatate, orkester mängib järsku, kui me paneme meil ka oma televisioonimängija, meil ainult. Me valime uue juhtkonna. Juhtkonnas on alati niisugused inimesed, kes ei saa aru, et televisiooni kaudu ei pea ainult kergemuusika, aga igast laadi muusikat olema peab olema hea kunst ka televisioonis. Muidugi väga, võib-olla väga hea kino, võib-olla seal ja siis teateri, aga klassikaline muusika, ooperikõla seal sümfoonia seal ei kõla. Öeldakse, et igav oleneb kellele ja oleneb, tähendab hariduse astmest. Muljetavaldavad esitajate koosseisus olid laval Eesti riiklik sümfooniaorkester, riiklik segakoor Latvija, staatsundonkur Berliin, segakoor kantus, Toomus ning solistid Susanne Bernhard, Peter Swanson, Ain Anger, Johan telli, jaa, Annely Peebo, kes rõhutas teose väärtusi. Suur oratooriumi olen mina oma elus laulnud ime palju alates verbi reklemist, vorsakestabat maatoris, trossilistavat Maatrist ja kõik need on niisugused ajaloolised teoseks, mida on mängitud aastasadu. Ja ma pean tunnistama, et see Joonase lähetamine ei jää mitte grammi võrragi alla just nimelt nendele maailmas tuntud teostele. Tegelikult peaks seda teost palju rohkem esitama levitama, sest selles on nii palju sisu, värvi muidugi on ta saksa keeles, selles mõttes on, on seda väga-väga lihtne, eriti siin Kesk-Euroopas esitada. Aga lihtsalt oma sisult on ta niivõrd võimas ja, ja kirjutatud muidugi ka häältele imehästi. Kontserdi vaheajal kommenteeris Joonase lähetamist Berliini kontserdimaja intendanud professor Sebastian Nordmann. Jesaja oratoorium, mis on tunda kahtlemata saksa muusika mõjusid ja textki, on selles teoses saksa keeles ja meelde tulevad esimesena Brahmsi Reekviem ja tugevalt on tunda ka Wagneri mõjutusi. Aga sellele vaatamata on teoses uusi helisid ja värskeid ideid. Saksa muusikakriitik Albrecht Siimann kuulis eesti oratooriumi esimest korda. Alternatiiv on, ütleb, et ta ei tulnud ei teost ega heliloojad Rudolf Tobiase üldse. On muljetavaldav, et 20. sajandi algusaastatest on pärit selline suurteos. Albrecht diivani meelest ei ole Tobiase teos ilmselt tüüpiline helitöö. Mida võiks selle ajastu balti riikide muusikat kast oodata. Aga teisalt on teos väga põnev, selles segunevad mitmed stiilide mõjutused, saksa romantism, Wagner ja tugevalt on tunda ka Rimski kursakovi mõjusid. Alternatiivmann tõi välja, et oluline selles teoses on ka see, et on tunda tugevat Baltikumi kooritraditsiooni mis avaldub oratooriumi igas taktis. Kriitilise poole pealt tõi Albrecht Siimann välja seda, et Tobiase teosel võib mõnevõrra puudu jääda selgest isikupärast mida võiks seostada siis personaalse või koguni rahvusliku stiiliga Eestist ja Balti regioonist. Aga teos on siiski tähelepanu väärne selle poolest, et sisaldab väga avarat stiili spektrit. Kontserdile oli saabunud ka Briti muusikakriitik David niis, kes peab Tobiase oratooriumi haruldaselt idee rikkaks. David ise sõnul on teos väga rikas, siin ei ole ühtegi igavat hetke ja nii kui jõuad harjuda ühe ideega, järgneb juba mingisugune uus muusikaline mõte. Berliini kontserdimajas teost kuulnuna tõdes niis, et oleks suurepärane sobitada see suurteos Londonisse BBC promsi festivali kavasse Royal Albert hooli. Sest sellel saalil onju 5000 istekohta ja väga avarad tingimused. Sellised suur peo seoks Kurs müstikkuse võiks paigutada kõrgele lae alla, saalis on võimas orel ja laval saaks olla veelgi suuremat koorid. Aga loomulikult oli ka siin Berliinis David Nissi meelest suurepärane ettekanne. Kui saksa kriitik Albrecht Hyman tõi Tobiase teose puhul välja mõnevõrra vähest isikupära. Sis David niis sellega nõus ei ole. On vastupidi, palju originaalsust. Selline atmosfääriline kirjaviis on ju väga eriline, sest tol ajal ei kirjutatud selles stiilis väga palju. Berliini kontserdil viibis ka Ameerika helirežissöör seitson Star, kes aastal 2008 salvestas Joonase lähetamise DVD-le. Staari sõnul on Berliini publik väga keeruline ja kogenud publik, aga ometigi võeti teos püsti seistes aplodeerida, vastu seisma. Staar loodab. Tobiase oratoorium jõuab maailmarepertuaari teiste oratooriumide kõrvale, sest see on nii kaunis ja müstiline teos ja tema loodab seda kuulata näiteks kunagi New Yorgi Filharmoonikute esituses Neeme Järvi dirigeerimisel. Tobiase Joonase lähetamise suurejooneline ettekanne 20. veebruaril Berliini kontserdimajas kuulus 16.-st 25. veebruarini Berliinis toimuva Baltikumi festivali ajakava. See oli korraldatud muidugi Eesti, Läti ja Leedu 100. sünnipäeva puhul kommenteerib Eesti kultuuriesindaja Berliinis Merit Kopli. Eesti muusikud on ju Saksamaal tuntud ja loomulikult Arvo Pärt on armastatud, et Arvo Pärdi nimi on see, mis alati toob saalitäis. Aga neid korraga nüüd niivõrd palju on nagu see nädal, ma arvan, et seda ei ole varem juhtunud, et siin on ju nii väikesed kui suured, algas kõik ju sellega, et kontsert aus mängis Arvo Pärdi teoseid 16. veebruaril ja see kontsert oli ikkagi niivõrd liigutan, niivõrd kena, et kunagi, et oli ise kohal, ma nägin kõrvalt, et rahval olid pisarad silmas ja Arvo Pärt oli ise laval ja noh, see oli äärmiselt emotsionaalne hetk ja siis oli maarjanuut ka jälle täissaalile. Rahvas oli täiesti vaimustuses, ta nii kenasti räägib sinna vahele neid eesti lugusi ja pärast inimesed tulid minu käest küsima, et kas eestlased ongi sellised sõgedad niuksed positiivses võtmes. Väga tore ja noh, nüüd Joonase lähetamine, Raivo Tafenau poistekoor, Kristjan Järvi ikkagi tõesti Eesti muusikute paremik kohal ja Me näitame ennast tõesti selles osas praegu küll parimast küljest. Eesti muusika kõlab Berliinis ka täna, kui Kristjan Järvi juhatab Berliini kontserdimaja orkestrit 24. veebruari õhtul. Kavas Nordic Pals kõlavad Erkki-Sven Tüüri, Peeter Vähi, Kristjan Järvi, Arvo Pärdi ja Eduard Tubina helitööd ning yksialistidest on pianist Kristjan Randalu. Muljeid Berliinist koha pealt vahendas toimetaja nelevaste infel. Eesti vabariigi aastapäeva tähistatakse suurejooneliselt ka naabermaades. Soomes toimus neljapäeval, 22. veebruaril Helsingi Aleksandri teatris kontsertetendus, kus maailma esiettekandele tuli Rasmus Puuri uudisteos Karl Ristikivi tekstile. Meie juured ei ole lapsepõlves, mis on kirjutatud Soomes elavale eesti kogukonnale. Kontserdil olid laval enam kui 150 muusikut. Helsingi Eesti naiskoor, Helsingi Eesti muusikastuudio mudilas-lastekoor, Tampere Eesti koor, segakoor Siller, EBSi kammerkoor ning Rasmus puur ning vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkester. Solistid olid Annika lumi, Silver lumi ja Kristjan mõisnik. Esimest korda olid kõik Soomes tegutsevad ja eesti lauljatest koosnevad laulukoorid üheskoos laval ja spetsiaalselt kontserdi jaoks oli kokku kutsutud ka Helsingi eesti naiskoor. Telefonil on Helsingi Lado kardanu põhikooli eesti keele õpetaja Anne Ribelus, jogela. No päris palju on, ollakse sündmusi ja on olnud, olnuks tähitamist näha. Aga kui nüüd konkreetselt eilse päeva peale mõelda 22. veebruari, siis olime holmi surnuaias soomepoiste mälestusmärgile pärgade. Peamine, mis oli väga pidulik ja kus käisid meie kooli õpilased luuletust lugema. Ja õhtul oli siis Aleksandri teatris kontsert. Meie juured ei ole lapsepõlve. Nii et tõenäoliselt kõik eestlased, kes Soomes laulavad, said sellel õhtul Alexanderi teatrilaval kokku. Ma arvan, et neid lauljaid rohkem aga aktiivselt organiseeritult lauljad. Ja kuuldavasti oli ka kontsert Aleksandri teatris kõik täiesti välja müüdud, et kas siis eeskätt olid kohal ikkagi eestlastest publik või tuli ka soomlasi koos naabritega tähistama nii-öelda? Kindlasti oli ka palju soomlasi, et minu kõrval küll näiteks istus terve pikk rivi soomlasi ja palju neist topiine Tuglase seltsi aasta aastakümneid tegutsenud ja seal on palju liikmeid ja huvilisi. Ja muidu on ka ikka, ma arvan, et igal Eesti perel on tõenäoliselt keegi tuttav või sõber Soome. Eks siis nagu sedakaudu ka see Eesti Eesti vastu on huvi tõusnud ja. Aga missuguseks kujunes selle kontsertetenduse meeleolu. Ei, minu meelest Eesti muusika- ja üldse nagu selline isamaaline kodumaaga seotud Eestiga seotud muusika, et kuna meie minevik on ikkagi suhteliselt selline tume kajastub ka väga palju muusikas. Kui ma olen käinud sõbrannadega soome sõbrannadega või, või rootsi soome sõbrannadega Kont siis nemad on nagu minule üllatuseks küsinud, et miks ka nii sünge, et no ma, ma ise ei pea seda süngeks, vaid ühesõnaga, mis on just nagu selline selline hingeminev ja puudutav. No kasvõi selle, ma lendan mesipuu poole, minu meelest nagu seda kuulata ka ilma pisar silma tuleb. Võimalik samamoodi nagu laulda, et seal oli helgemaid hetki, eriti kui lapsed olid laval, see oli väga-väga-väga toredaid, rõõmsaid ja positiivsed laul, aga oli ka selliseid, selliseid nagu mõtlemapanevaid ja tõsisemaid laule, mida teadki minu meelest olema, et läheks hinge ja paneks mõtlema ja tundma. Aga see tekitas kogu kontsert tervikuna sellise emotsiooni, et see oli väga-väga hea, suurepärane istuli. Pool aega oli, süda tõusis kurku, pisar tuli silma, vahetevahel ihukarvad tõusid püsti. Tõeliselt puudutav. Ja noh, muidugi võiks küsida, et kas emotsioon oleks selline olnud siis, kui kui näiteks sama kontserti oleks kuulanud, kui kogu aeg Eestis olnud elanud. Et ma olen ka üle 25 elanud väljaspool Eestit, et ühesõnaga see ikka väga puudutas ja väga kohale, see oli südamega tehtud ja ja kogu selle lavastuse nagu kooride kontsert, vaid lavastustervik, kuna seal peaaegu nagu muusikal ja, ja noh, see oli tõeliselt hea. Ja muidugi tahaks kiita ja tänada Annika Silver lumi, kes istunud pühendunud, teevad seda kogu seda muusika tegevust juhivad ees ning Eesti muusikat stuudios. Et see töö, mis nad teinud, on tulemusi andnud ja see on tõesti võrratu. Vabariigi aastapäeva tähistamisest Helsingis rääkis Helsingi Lada kardanu põhikooli eesti keele õpetaja Anne Ribelus jogela. Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva tähistatakse mitmel pool maailmas. Rootsi, eestlased tegid seda nädalapikkuse kultuurifestivaliga festival. 2000 18.-st 18. veebruarini toimusid Stockholmis kunsti ja käsitöönäitused, noorteüritused, mitmed teatrietendused, teadlaste ja kirjandushuviliste õhtud, seminarid, rahvatantsuetendused ja simman ning palju muud põnevat. Stockholmi raekojas peeti ka sajandipidu ehk ka ola õhtu. Kuninglik kui muusikakõrgkooli uues kontserdisaalis toimunud pidulikul avasündmusel. Eesti kõlad. Esinesid mitme põlvkonna muusikud Eestist Rootsist ning kõlas muusika klassikast pärimusmuusika ja džässi. Nii. Eesti vabariigi juubelipidustusteks Stockholmis kirjutas uudisteose helilooja ja koorijuht Toomas Tuulse. Mina olen Rootsis sündinud ja kodusele alati eesti keel. Kasvasin üles, alati oli Eesti kultuuri, Eesti koori, Eesti kultuuriinimesi ümberringi on ja, ja mind tõmmati väga kiiresti sellesse sellesse ringkonda sisse ja ma hakkasin väga varakult klaverit mängima, Harrigi isa juures. Õppisin sealt ja hiljem õppisin kakeril arretiimas. Isegi sain mõned tunnid Eduard Tubina käest, enne kui ta kadus ära. Ja minu elu selles eesti kultuuris oli väga intensiivne, sest sest need algaastatel ütleme esimesed 10 15 20 aastat, et tõesti inimesed, kes tulid Rootsi Eestist, nad tahtsid Eestit säilitada enese sees, seda Eesti kultuuri ja Eesti vabariigi aastapäeva tulid lõpmata tähtsad sel ajal seal oli ju terve kontserdihoone oli puupüsti täis. Tol ajal ja mina juba 14 aastaselt sain seal mängida orelit koos kooridega, nii et ma olen nüüd teist poolt Läänemerd seda Eesti elu tõesti kaasa elanud ja enese sees ka tähtsalt seda tundma. Stockholmis peetud Eesti kultuuri nädalafestival 2018 avaõhtul oli publiku hulgas ka Eesti poliitik vabariigi valitsuse eksiilis minister Ivar paljak. Kui palju Eesti muusikat üldse Rootsis mängitud? No väga vähe, praegu ei ole just Eesti muusika läbi löönud Rootsis minu teada vähemalt. Nii et see oli hiiglane, tervitatav meil nüüd saada kontakt nendega, eks ole, ja kõik need tuttavad nimed. Aga muidugi meil on Rootsis ju eesti seltskondlik seal Rootsis 30000 eestlast ja nende hulgas on ju Stockholmis umbes seitse kaheksasadades võib-olla 10000 ja me korraldame oma kontserte. Nii et see muusika, mida esitati, on ju meil tuntud väga palju sellest oma skulptuuri tegevus. Mina ise ei ole, muide, kultuurikoondis esines praegu need, ma katsun seda asja vaadata väikselt. Kui aktiivne on eestlaste kogukond siin Stockholmis ja kui palju selliseid eesti kultuurihoidvaid väärtustavaid sündmusi? Toimub vaatamine, skulptuuri koondis teeb ja meil on kolm sektorite üks on see muusika muidugi solisti, kontserdid, koorikontserdid ja nii edasi, me korraldame iga teine kuu umbes. Siis on muidugi kunstinäitusel käib meil ju polena välja oma kunstinäitusesaalis. Meil on ju ka Eesti Kirjanike Rootsis ikka veel alles aga kirjandusõhtuid korraldada nii et see kirjandus-muusika- ja kunstieks seal on, need on meie kultuurikoondiste sektoris. Peale selle on ju roots SSL liit, kes haarab tervet eestlase tegevust. Need asja juhtub kogu aeg. Kui raske on hoida? Eestlast väljaspool Eestimaal, praegu on ju generatsioonide vaheldus käia, eks ole, mina olen 86 näiteks, eks ole. Paar aastat veel siis mind ei ole enam ja siis peavad uued üle võtma. Õnneks on meil ju Stockholmis Eesti algkool kus sa praegu 200 õpilast ja nendest 70 protsenti tulevad Eestist praegu meie säält ju sarnane eesti keele sisse jälle uuesti. Need eesti rahvatrupp siin Rootsis, tõsi. Stockholmis peetud Eesti kultuuri nädala eestiball 2018 avaõhtul olid laval muusikud Eestist, Rootsist, teiste seas ka piie paljak särle Falk, kes laulis Stockholmi Eesti kooris ja tema poeg Oskar särle Falk, kes sa leeris Nõmme muusikakooli sümfooniaorkestri ees, Gustav Ernesaks teoses laev tõstis purjed. Võis olla ranna õhu. Ja tuulelauluoskus. Ja see ei ole Okei ja nii juunis filmi. Mul ei ole täpselt nagu üks asi, mis on Eestimaal hästi, vaal on üks suur kokkuvõte 100000 inimest, kes tuleb Eestis Rootsis ja ma armastan just seda, et me võime kasutada muusika, et tulla kokku. See on üks väga-väga hea tunne, et siin olla, sa tunned üks suur ja väga hea energiapurse tiine energia, et kohta inimesi, kes muidu ei kohtunud see on lihtsalt üks üks väga suur au, et olla kaasas. Miks see on selline kontsert, et vajalik ja oluline teha just siin Stockholmis seal sellepärast, et näidata, et me oleme hoidnud seda eestlust elus siin, Rootsil maal, nii kaua? Vahetevahel meie siin räägime, et me oleme rohkem eestlased kui nemad, kes on Eestis sellepärast nagu meie vanemad ära põgenenud Eestist ja meie oleme üles kasvanud nende juhtudega, nii et meie oleme tihtipeale tundnud, et me oleme võidelnud seened vabaks saaks sellega, et me oleme siin. Ja nüüd, kui Eesti on vaba ja meil on nii palju inimesi siia tulnud elama Eestis, siis oleme nagu sümbioosis ju me oleme ju tugevamaks saanud nüüd seda näidata niukse kontserdiga, sest et need olid ju tõesti inimesed siit ja sealt kõik koos. See oli haruldane tunne. Mis on teie peres kõige selline eestlaslikku massi, kas see on mingisugune traditsioon, komme? See on, see ei tähenda õieti midagi, aga see on. Kui näiteks ma istun mu vennaga rongi peal ja ma tahan temaga rääkida asjadest, mis ma ei taha, et keegi teine kuuleb, siis võin otse kahe kasutada eesti keelt ja siis keegi teine ei kuule. See on meie asi, see on midagi, mida meie saame teha ainult meie kaks, nagu ma ütlesin, see ei tähenda midagi, aga see istu nagu südames ikka on, aga see on meie enda keel. Mina olen õpetaja Stockholmi Eesti koolis ja õppealajuhataja seal ja Eesti kool ja eesti keel ja eesti meel on kuidagi terve päev minu sees ja minu abikaasa Oskari isa on rootslane. See meie, kes oleme siin üles kasvanud, olemegi üks kombinatsioon eestirootsi, kultuurist. Kas te 24. veebruaril Eesti vabariigi sajandat aastapäeva, tähistate MINA OLEN Eestis? Ma olen Tallinnas siis sest me lähme õpetajatega Tartusse, kas ma sõidan Tallinnasse, mõtlesin, et tore vaadata, mis seal juhtub? Ma arvan, et kohtan eestirootsi sõbra, lähme välja, teeme midagi toredat, lihtsalt meie kõik koos, see on alati lõbus nendega olla. Muljeid Stockholmist vahendas toimetaja Johanna Mängel. Tänases saates tegime ülevaate maailma eri paigus toimunud Eesti vabariik 100 suurejoonelisest muusikaprogrammist. Eesti muusika kõlab tõepoolest tänavu igas maailma nurgas. Tänasele saatele tegid kaastööd nelevasteinfeld maarjakasemaa ja Johanna Mängel. Mina olen toimetaja Annebromic, saate mängis kokku Katrin maadik. Elagu Eesti vabariik. Elagu eesti muusikat. Ja tere kõigile eetris on pidulik juubelirubriik, muusik mõtleb, kõneleb hekto, lei Paju. Suure sünnipäeva künnisel on ajakirjandusse paisatud hulgaliselt propaganda nupukesi, mis ülistavad meie pisikest, kuid tublit vabariiki. Nuputasin minagi täna siia raadiomaja talvekülma stuudiosse tulles. Et mis on see teema, millest võiks rääkida täna ja mis paneks iga Eesti elaniku südame rõõmust hõiskama. See teema on kahtlemata statistika. Eestlane on maailmas tuntud oma statistikalembuse poolest kuid muusika osas on statistika käed siiani lühikeseks jäänud. Miks see nii on? Eks üks põhjus on see, et muusikas ja kunstis üldisemalt on raske sisse viia mõõdikuid, mis adekvaatselt sooritatud toiminguid kajastaks ning oleks ühtlasi tugevaks baasiks, statistiliselt analüüsida. See võib-olla on ka üheks põhjuseks, miks sport on muusikast palju populaarsem. Meie inimene vajab naudingu saamiseks konkreetselt mõõdetavaid tulemusi. Eriti reljeefselt avaldub see praegu, mil kogu rahvas elab igapäevaselt kaasa meie sportlaste medali heitlustele taliolümpiamängudel. Kuid nüüd tagasi muusika juurde. Rotterdami tehnikaülikooli professorid Elke Ahja iit Sanders alustasid juba 2002. aastal projektiga, mis aitaks ka muusika osas statistiliselt mõõdetavaid edukuse parameetreid leida. Kasutades olulisel määral tehisintellekti. Project Mesulasin Music ehk hellitavalt mimm on tänaseks küpseks saanud ja esimesed tulemused ka avalikustatud. Tehisintellekt analüüsis tohutul hulgal kontsertsalvestusi, sealhulgas ka ooperietendusi ning võrdles seda algse nooditekstiga. Kuidas siis 100. aastapäeval on eesti muusikaseis, võrreldes meie Euroopa Liidu vennasrahvastega? Sümfoonilise muusika osas on seis selline, et ühe klassitsistliku sümfoonia ettekande jooksul mängisid meie orkestandid 2016. aastal keskmiselt 0,22 protsenti nootidest kõrgusliku hälbega üle veerand tooni ning 0,35 protsenti ajalise hälbega üle 0,25 sekundi. Euroliidu keskmised hälbed 2016. aastal olid kõrgusliku halve osas 0,24 protsenti ja ajalise osas 0,36 protsenti. Seega oleme üsna tublid olnud. Võrdluseks. 1966. aastal olid eestisalvestistele vastavad näidud 0,32 ja 0,4 protsendipunkti ehk siis esitus kvaliteet on ilmselgelt ja mõõdetavalt tõusnud. Hetkel euroliidu mastaabis kaheksas koht pole paha. Suureks rõõmustuseks kuulajale võib öelda, et Lätis on lood kehvemini. Sealsed 2016. aasta tulemused olid 0,26 ja 0,38 protsenti asetades Lätti 10.-le kohale. Parandamisruumi oleks aga muusikateoste tempod osas. 2016. aastal esitatud lood olid 3,8 protsenti aeglasemad Euroopa Liidu keskmistest tempodest. Siin võib põhjuseks olla eestlaste rahulikum närvikava, samuti võib olla tegu 50 okupatsiooniaasta või 700 orjaaasta järelmõjuga. Lohutuseks võib siiski öelda, et meie lõunanaabritel lätlastel läheb sellestki aspektist kehvemini. Nende muusikateoste tempod olid euroliidu keskmisest aeglasemad lausa 4,4 protsenti. Projekti raames mõõdetava tempo parameetri osas lohisime euroliidu tagaotsas, kuid selles osas on oodata paranemist, kuna Kultuuriministeeriumi rakendatava meetmena on alates selle aasta septembrikuust rakendumas programm mille raames saavad dirigendid ja ansamblite juhid spetsiaalsed nutiseadmed, mis reaalajas analüüsivad esitatavate teoste temposid ning vajadusel annab seade randmel poseerides juhile ette sellise tempo, mis on üleliidulises keskmisest veidi nobedam. Soovin siis edu selleks aastaks kõikidele muusikutele ja loodetavasti ei kahvatu. Meie tulemused muusikas sel aastal meie olümpialaste saavutuste kõrval. Stuudios oli ekto lei, paju.