Helga ja tere algab heligaja, mina olen Kersti Inno. Täna vaatame tagasi ja kuulatame, kuidas helises Eesti suurel pidunädalal kauneid kontserte eesti muusikaga toimus palju üle Eesti. Siin jõuame keskenduda vaid mõnele maailma parim Eesti peegel peeglis Arvo Pärdi loomingust ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri pidu, kontsert Eesti vabariik 100. Arutleme ka nordea kontserdimaja akustika üle ning uurime, kuidas kõlas Ta kandel Rasmus Puuri uudisteos. Unes nägin ma Eestimaad Pärnus. Oma tähelepanekuid jagavad Ene Salumäe, saale konsop, Joonas Hellerma, Aivar lessenski ja Igor Karsnek. Liisa Hõbe, vahendab muljeid Amsterdami musike paust, kus kolmapäeval andis Eesti heliloojate muusikaga kontserdi Balti hinged, Hollandi koor, kapell Amsterdam, dirigeeris Endrik Üksvärav. Muuhulgas kõlasid seal Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Tõnu kõrvitsa teoste Hollandi esiettekanded. Kaja kaks olulist kavas sündis dirigent Tõnu Kaljuste juhtimisel koos oma asutatud kollektiivide Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestriga Tõi Kaljuste tart tuia Tallinna publiku ette kontserdi maailma parim Eesti valikuga parimast eesti muusikast. Tartu kontserdil andis professor Kaljuste ülega esimese omanimelise stipendiumi helilooja Pärt Uusbergi le. Kaljuste hinnangul kõnetab Uusbergi looming muusikat, kuid ja kuulajaid üle Eesti ning emakeelsed tekstid on läbi Uusbergi muusika saanud uue elu. Räägib Aivar Lessinski. Minu meelest kõlas maailma parim Eesti tõesti suurepäraselt ja kontserdikava oli siis täpselt Tõnu Kaljuste elikult väga vaimukalt, säravalt ja ootamatult koostatud ja pani kuulama väga selgesti terve saalitäie inimesi, kes siis sellel õhtul olid tulnud kontserti kuulama. Mulle meeldis väga terve selle kontserdi üles, ehitasid dramaturgiat. Hästi tore oli see, et niisugused väikesed hakkab bella kooriminiatuurid. Nagu alguses kohe oli Cyrillus Kreegi magama kamatsikene ja pärast selle tingliku teise poole alguses Pärt, Uusbergi muusika ja Eduard Tubina igatsus. Et need esitati Ataca. See andis kindlasti juurde kogu sellel roa kompaktsele. Et see oli väga nauditav, kellele järgnesid Raimo Kangro vesised kaanonid. Ja siis tuli Jaan Räätsa intrata Raimo Kangro vesised kaanon, et sisuliselt on ju meie kontserdikülastajatele laiemalt tundmatu. Ja sellest tsüklist segakoorile oli siis Tõnu Kaljuste välja valinud neli osa kõlasid lohutus, sujuma, õnnetus ja segavana. Ja samal Eesti vabariigi 100. sünnipäeva nädalal oli võimalik kohe 24. veebruaril Mustpeade majas kuulata Tallinna kammerkoori esituses tervet seda tsüklit ja ainus võib-olla, mis ma oskan nüüd takkajärgi öelda, siis võrreldes kahe tsükli ettekannet. Nähtavasti Tõnu Kaljuste pelgas, et kui jätta päris kõik tsükli osad kavasse, siis võib natukene kava venima hakata või kuidagi see tranaturgiline kõrgpunkt nagu võib-olla vajub laiali. Aga tegelikult takkajärgi ma julgen küll arvata, et kui nad oleks esitatud täpselt samamoodi Ataca, siis oleksid võinud nad kõik kõlada ka sellel maailma parima Eesti kontserdil. Sest tekst on äärmiselt särav ja vaimukas leelo tungla teksti ja andis kuulajale niukse haruldase võimaluse väga selgesti kaasa minna kogu selle muusikaga just tänu sellele teksti vaimukusele ja kõnekujundite vaimukusele ja siis loomulikult ka muusika teksti vaimukusele, mis sealt sellele tsüklile omane on, oli ta väga hästi jälgitav ja kohe kõrv püüdis kinni kõik need toredad teksti vimkat, mis sinna sisse olid kirjutatud nii muusikalises tekstis siis kui ka luuletekstis leelo tungla poolt ja see köitis kogu aeg tähelepanu. Kohe jah, pärast seda Raimo Kangro vesisteganonite tsüklit, et tuli siis Jaan Räätsa intrata, mis algab ju taldrikusoologa löökriista delt siis ja see taldriku särav niuke helin lõpetab ära natukene selle metafoorse vesistegaalunite teksti maailma justkui toob meid, et nagu tegelikkusse tagasi ja see mõjus väga hästi selle kava seisukohalt minu meelest see oli jälle väga täpselt ja väga Tõnu Kaljuste likult kuidagi paika pandud ja käivitas kohe siis selle Jaan Räätsa intrata väga selgelt ja konkreetselt. Ja kui sealt nüüd algupoole veel minna nagu täpsemaks, siis nende kava esimeses pooles kõlanud lauludega siis jah, nagu ma juba ütlesin ette, et väga hea oli sisse Ataca esitas, mis siis oli kohe alguses, kus pärast Cyrillus Kreegi magama kamatsikest hakkas kõlama Tõnu Kõrvitsa kreegi vihik. Ja siinkohal muidugi tuleb anda siis au Eesti filharmoonia kammerkoori koormeistri Heli Jürgensoni tööle, kus kohe esimeses rahvaviisi töötluses nüüd ole Jeesus, kiidetud olid naisrühm hästi ühtlane ja pehme ja kus teine viisi töötlus, nüüd on see päev ju lõppenud Raplast kõik need keerulised ja nõudlikud maatiliselt kaunistused, mis seal siis olid pakutud kõrvitsal, lisades, et niisugust idamaist värvingut siis kogu sellele materjalile ja olid ka väga ilusasti ja väga ühtlaselt läbi töötatud kooril jõudsid ilusti kenasti saali ja väga vahva oli siis loomulikult veel see tsükli lõpp, ma vaatan üles mäele, mis oli hästi vägev, väga elujaatav, särisev ja särav ja võttis nagu kokku tõmbas joone alla siis kogu sellele kreegi vihiku, tsükli lauludele. Ja jälle aitas siis nii-öelda sisse juhatada Tormise jaanilaulu, mis järgnes pärast siis kreegi vihikut. Jaani laulu puhul siis võib-olla oleks oodanud, et seda kulminatsiooni tempot oleks natukene Tõnu Kaljuste ohjeldanud pisut veel väärikamalt ja veel selgemalt, et seal see liikumine kulminatsioonis oleks võinud olla minu arusaamist pidi ehk natukene veel vaoshoitum ja see oli ainus koht, kus siis ka nagu jäi niisugune tunne et Eesti filharmoonia kammerkoori koosseis oleks ehk võinud olla natukene laiendatud. Et seda vokaali kõlamassiivi oleks siis nagu orkestri tagant veel rohkem läbi tulnud ja samasse vokaali kõlamassiiv oleks olnud hästi tihe ja väga kandev nagu kogu see jaanilaulumahukus ja niisugune suur lai joon kulminatsioonis oleks tulnud siis väga selgelt ja täies jõus nii-öelda nagu välja. Kogu kava viimane teos oli Lepo Sumera kontserthäältele ja instrumentidele teksti autor. Kareva ja siin oli ka minu meelest Lepo Sumera väga vaimukalt, siis tõi muusikasse Doris Kareva kõnekujundid ja lõpeb kogu see tekstirida mania grandiosa roosa mündi sõnadega glooria glooria glooria. Eesti vabariigi 100. sünnipäeval. Jah, glooria on igati asjakohane. Aga ei saa salata, et kõige rohkem hinge pugesid publikule siiski lisanud Ainult väga suure kogemusega dirigent oskab nii täpselt ajastada ja panna paika need lisalood. Peep Sarapik. Ta lendab mesipuu poole ja Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. Niisugused hinge pugevad laulud siis loomulikult võtavad publiku kohe kaasa ja pääsesid absoluutselt mõjule. Tõnu Kaljuste juhatamisel toimus lisaks kõne all olnud maailma parima Eesti kontserdile Estonia kontserdisaalis ka kaks kontserti Arvo Pärdi loomingust nordea kontserdimajas. Korraldajaks Ekspress Meedia. Tõnu Kaljuste kommentaar klassikaraadio hotell. Taas juhtus üks imelik asi, mida me peaksime analüüsima, et üx Ekspress meedia teeb kaks kontserdid 2000 saalile ja need on välja müüdud ja kontserditsoon riiklik kontserdi andnud, kes Tartus meie kontserte mitte Tallinnas, vaid Tartus, seal vist ei ole, pool saabki välja müüdud, mulle ikka tundub noot magusale koorijuhi jutuga asju peaks tegema professionaalselt, et see, kui viiakse inimesed kontserdisaali, et peab olema nagu analüüsitud, see asi, et missugused on need eelarved kuidas inimestele tehase kontsert oluliseks, sest üks asi on ürituste organiseerimine ja teine asi on niisuguse kontserdi organiseerimine läbi sisulise poole vähem ja need seal Expedia lihtsalt tajus ära, et ta tahab enne vabariigi sajandat sünnipäeva Pärdi kontserti. See oli nagu selle seltskonna nagu põhiidee ja ta viis selle läbi Eesti Kontsert lihtsalt tahtis toredat kontserti. Pane mingi pealkiri, ma panin need maailma parim Eesti ja nii ta läks, kaks kontserti said nagu kõrvuti olema. Ma ei tea, kas on muusikaelus võistlevaks pooleks ajakirjanikke, meediagrupp ja riiklik kontserdi emotsioon, kas on päris normaalne või see on niisugune tavaline vabaturuilming, aga paneb mõtlema küll, et seesama väike Tallinna kammerorkester, kest Mustpeade saalis 200-le inimesele kontserte ja tavaline on see, et selle kontserdi miinus on 5000 eurot. Siis nüüd ta saab 5000 eurot selle kontserdi eest. Kuulajaks on 2000 inimest, see paneb mõtlema. Olin ise eelarvamusel, kui pakuti mulle Pärdi kontserti teha Solarises, ma teadsin seda, et see akustika on nii ja naa. Eelarvamused olid juba pikemat aega üleval olnud, ema, käisin seal saalis ja proovisin seda akustikat enne otsustamist. Siis ma olin väga suuresti üllatunud, et seal on võimalik teha taolist kontserti. Nordea kontserdimaja saal on polüfunktsionaalne klassikasõbrad on seal seni pettumusi kogenud. Palusin selle saali akustika iseärasusi selgitada nordea kontserdimaja tegevjuhil Aivar Sirelpuul. Me peame esiteks mõistma seda, et tegemist ei ole klassikasaaliga ja nii nagu maailmas on neutraale palju, kes kasutavad analoogilist süsteemi nagu meie saaliski on juba üheksa aastat tagasi installeeritud elektroakustikat kantsler Leif siis see on süsteem, mida kasutatakse saalides, mis ei olegi ehitatud ainult klassikalise muusika ka võõrustamiseks, vaid on multifunktsionaalsed saalid. Ja sellise süsteemi kasutamine sellistes saalides on täiesti tavapärane maailmas Jaapanist Ameerika, nii, kas või kui me võtame siinsamas lähiriigid Euroopas, siis Soomes on neid päris mitu tükki, rääkimata Euroopast, rääkimata-Euroopa, mitmetest kuulsad versioonides Kopenhaagenist ja nii edasi, kus on samasugused süsteemid paigaldatud ja meie süsteem, mis on loodud ja ellu kutsutud sellise Ameerika ettevõte nagu Meyer, Sound laboratoorium poolt ei ole, ainukene maailmas on neid süsteemi pakkujaid ja selle arhitektuuriehitajaid päris päris mitmeid. Et aru saada nagu asjagi, siis ma pean nagu päris selgelt ütlema ka seda, et tegemist ei ole võimendamisega vä? Laval siis muusikute poolt tekitatava heli võimendamisega tavapärasest mõistab, et tegemist on elektroakustika süsteemiga, mis on ju tegelikult üks helikunstiharu, mis tegeleb helivõnkumise muundamisega siis elektrivulkumiseks ja vastupidi, nii et tegemist ei ole mitte mingil juhul mingite helide võimendamisega võimendusaparatuuri abil. Veel võib-olla selgituseks ka, et selliste süsteemide puhul kasutatakse ära pakki olemasoleva ruumi nii-öelda parameetreid, mida siis selle süsteemi abil stimuleeritakse selles ruumis akustikat, et tavaliselt on see siis kas reverbi aeg või järelkajad, varased peegeldused ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et võib-olla aus oleks vastata sõda. Süsteem on väga nõudlik ka muusikute suhtes, kuna ta arutab üksipulgi lahti iga lavalt tuleva helisüsteem ei võta ainult seda helilava pealt, kus muusikud asuvad, vaid ka kindlasti saalist endast. Ja lisaks sellele, et see oleks kontserdi kuulajale hästi hoomatav, arusaadav, selge ja täidaks nii-öelda selle siis teose ja dirigendi eesmärk, see aitab tal ka muusikute lava peal ennast paremini kuulata ja kuulda. Kuidas süsteem toimib helimeest kui sellist teil seal kohapeal ei ole? Ei, selleks puudub vajadus, et süsteem on ette häälestatud ja sinna on siis rahvusvahelise ja erinevate orkestrite dirigentide kogemuse põhjal tegelikult ette seadistatud vastavalt parameetrid on siis pikemad, lühemad kajad, veidi ruumi, rikkamad, vähem ruumi rikkamad olenevalt siis teosest ja dirigendi soovist, et väga paljud dirigendid, kes töötavad rahvusvahelistes saalides ja sõidavad ringi, tegelikult on selle süsteemi kasutamisega väga-väga tuttavad, neid on erinevaid ja teavad kindlasti, milliseid parameetreid nendelt oodata. Mis puudutab konkreetselt Tallinnasse, siis jah, meie jaoks oli võib-olla koos Tõnu Kaljuste ka tärgi loomingu esitamine on siin saalis niisugune omamoodi tore väljakutse ja teades seda, et päradki looming nõuab veidi teistsugust ruumi kuulaja jaoks kõlaliselt pildis, siis seekord tõesti palusime selle nii-öelda süsteemi looja ja arhitekti härra Champello Tallinnasse, et ta koos siis Arvo Pärdi ja Tõnu kaljustega kuulaks nagu konkreetselt üle sellel saalil kõlade ja teeks vastavaid siis nii-öelda soovituslikke muudatusi selles süsteemis, nii nagu helilooja, teose autor ja ka dirigent soovivad ja seda me ka tegime. Niisiis toimus enne Pärti kontserti siiski selline peenhäälestus. Jah, ma usun, et Pärdi teosed nõuadki võib-olla veidi pikema järelkajaga ja kõlaga saale, et see on see, mida me nagu siis seekord muutsime. Täiesti eriliselt ei sobi iga tehase jaoks, aga me tegime, nagu need muudatused, hääletasime süsteemi, siis täpselt nii nii helilooja kui dirigent olid Lotavaste rahul. Minul on selline tagasi tulnud. Arvo Pärdi loomingut kontsertidel peegel peeglis käis nordea kontserdimajas kuulamas ligi 4000 inimest. Palusin muljeid jagama Ene Salumäe saale kontsapi ja Joonas Hellerma. Kuidas kõlas Pärt nordea kontserdimajas? Ene Salumäe? Aga minu jaoks oli väga huvitav uudne kogemus. Ma olen Pärdi muusikat ja väga palju kuulanud ja kuulnud kontsertidel väga erinevates kohtades, nii Eestis kui mujal, suuremates ja väiksemates saalides ja kirikutes ja neid samu lugusid aga mitmeski erinevas kohas sama koosseisu esituses. Ja ma pean ütlema, et seal tulid sellised väga vastakuti tunded, et ühelt poolt see istekoht, mis meil oli seal üsna taga, oleks võinud ju arvata, sinna ei kosta midagi, aga vastupidi sinna oli kõik, ostad iga viimase kui poogna Jõhvi väike tõmme isegi siis, kui see natukene riivas mõnda teist keelt, kõik oli väga-väga täpselt ja selgelt kosta ja samas kui oli forte kohad, siis need kuidagi tundusid sellised jõuetud, et seal oleks tahtnud nagu suuremat sellist kontrasti, selle väga selge piano ja forte vahel, et see oli niisugune, mida ma tähele panin. Mis puudutab lauljat, Maria Listra laulis lihtsalt väliselt ja huvitavalt see laul, see tuli küll väga-väga ilusasti seal, need olid siis Labee, aga tun ja father Unser just, ja samamoodi klaver Alinale ka alguses kohese kontserdi algus oli väga-väga sümpaatne, kostis ka nagu väga adekvaatselt ja see mulle meeldis. Aga mida ma kaebama just jäin või igatsema oligi seesama forte ja võib-olla see kontrast selle väga vaikse ja väga tugeva vahel ja pianos võib-olla siis sellist väga niisugust stuudio selgust ei oleks väga soovinudki. Saale kontsap. No üldiselt nõustuksin kõige eelpool öelduga, et võib-olla mulle ka tundus, et kõik need kulminatsioonikohad olid nagu pisut niimoodi sordiini all, aga teistpidi jälle mulle nagu natuke meeldis kuivus või selline stuudio või ütleme, väiksem serverbratsioon, kui on noh, näiteks kirikutes, kus teda väga palju mängitakse. Et see jälle mulle nagu isiklikult pigem natuke meeldis ühtlasi ka see, millest Tõnu Kaljuste intervjuus juba juttu oli. Et see teata veel hoiak, minnes noorte väga suure publikuga kontserdisaali kuulamas Arvo Pärdi muusikat, et ma tõesti noh, ütleme nii, et tulemus tegelikult ei oodanud. Et üldjoontes jäin nagu rahule algani. Väga õrna klaveripalaga no siis noh Joonas Hellerma Jah, selles mõttes oli isegi hea, et sai istuda just nimelt seal tagaseina ääres, et Eestis oli nagu eriliselt selline koht, siis kus sai siis hakata kontrollima, et kas müüt, mis kuidagi linna peal liigub seal nordea kontserdimajas, et seal ikkagi sellist tõsist klassikalist muusikat justkui esitada ei saa, et muusikud käivad sealt ringiga ümber seal ju kuuldavasti akustika pidi selline kummaline olema. Et seda seal tagareas oli väga hea siis hakata kontrollima, et kas see nii on või, või mitte, täiesti üllatus oli väga suur. Et kõik need haprad tegevused laval olid väga hästi sinna taha kuulda, et võib-olla tõesti natuke isegi selline stuudio lik aspekt seal oli, et justkui siinsamas see kõik toimub, kuigi see distantsi muusikute vahel meil oli seal päris suur ja see, mis ka õige tõesti see mingi dünaamiline ulatus võib-olla ei olnud nii suur, et ta oli täiesti kõik mingis sellises teatavas. Aga ma pean oma alguses tasakaalustama sellega, et see mütse kindlasti murtud, see saar üllatas ja see kontsert selles mõttes üllatas ja siit hakkavad tekkima juba igasugused. Ta lisas, et küsimused üldse kontsertsaalidest nendest müütidest, mis erinevate kontsertsaalide kohta käivad, kui palju neil on siis tõepõhja, miks nad tekivad ja nii edasi edasi. Sellel kontserdil sai neid kuulata Arvo Pärdi kõige populaarsemat loomingut. Mul endal tekkis selline mõte, et ma tahaks tegelikult kuulata näiteks, kuidas kõlaks seal Tedeum koor ja juba suurem orkester sest seda vaikset külge nüüd saime kuulda küll ja orkestri osas ma väga armastan Tallinna kammerorkestrit, nii et see oli tõesti imeline ja ma tegelikult, et olen neid samu lugusid kuulnud nende esituses veelgi sukestiivsemalt, aga ma arvan, et siin nüüd oli küll üks põhjus just see, et seesama harjumatu akustika tekitas seekord minus vähemalt selle tunde, et kõik need orkestri püüdlused ja harjunud kuulama sellelt orkestrilt need seekord väga mõjule ei pääsenud, ainult orkestri lugudes. Aga kõik oli siiski väga ilus, just nii ilus nagu Tallinna Kammerorkesterit meid esitab. Klaveri ja laul olid, mis jäid kuidagi rõõmsamalt meelde, seekord. Nojah, tõsi on, et mulle võib-olla ka nagu ütleme, et sellest kontserdikavast just eristusid need vokaaliga teosed, aga mulle tundub, et see on võib-olla ka sellepärast, et noh, need pakkusid nagu väikest värskendust nagu üldisele Kell pilli kõlale või see oli vägagi vil keelpillikeskne. Et see kontsert toimis justkui selline sissejuhatus siis Arvo Pärdi maailma, et need on need lood, mis ikkagi avanevad kuulajale kohe ja mingisuguse mulje ja atmosfääri ja kogemuse loovad. Kohe. Sellelt kontserdilt tulles on väga hea võimalus hakata sellest spordimaailma süvenema ja võib-olla neid teisi teoseid siis ka uurima, nii et selles mõttes igati oma funktsiooni ju ju täitis ja miks siis mitte neid lugusid niimoodi järjest kuulata? Järelikult see kontsert oli selline väga hea kasvulava tulevaste Pärdi festivalide publikule festivalide publikule, aga miks mitte ka üldse Pärdi austajatele? Joonas siin ennist mainis, et siin tekkisid mõtted üldse selle saali probleemi ümber. Tõesti meeldiv üllatus oli see kontsert seal nordea kontserdisaalis. Tähendab asi ei ole üldse mitte akustikas, vaid nagu mingisuguses muus õhkkonnas, mille üks kontserdisaal ka loob. No ma ei saa midagi parata, aga noortekontserdimaja ei tundu mulle õilis. Noh, et kui ma lähen Estonia kontserdisaali, noh ma ikkagi selline õilis Ja noh, see kontsertsaalide küsimus on siin ju Eesti ja Tallinnaga seoses ikka väga pikalt üleval olnud ja tundmata seda maastikud üldse süvitsi. Mul on ikkagi ainult selline kõrvaltvaataja mulje ja pilk, et tõesti see, see küsimus nagu kogu aeg keerleb siin neid saale ju siin Tallinnas ikkagi on, aga justkui võib-olla tõesti seda igatsetud ideaalset keskust, punkti, sellist muusikatemplit, kus ei oleks mingit sellist kurtmise varjundit kusagil juures. Näed, et siin ikkagi vot need asjad, mille sinna ei mahu ja, ja seda ikkagi teil seal teha ei saa ja see kunagi oli see saal hoopis mõeldud millekski muuks ja nii edasi. Neeme Järvi kasutab oma intervjuudes ja avalikes sõnavõttudes alati seda võimalust ära, et meenutada, et seda saali ei ole. Ja küsimus on siis edasi, et kas me jõuame sellist saali ülal pidada, kas me seda vajame ja nii edasi edasi. Ja võib-olla see nordea kontserdimaja ja see saal seal on justkui natukene seda pilti siis no omal kombel kindlasti ta mõjutab seda selles mõttes, et meil on ju see suur saal olemas siin Tallinna kesklinnas, aga ometi tee midagi nagu sellega ka ikkagi kas ei klapi või tunnetuslikult nagu päriselt ei sobi, et võiks ikkagi olla mingi veel päris eraldi suur kontserdimaja. Nagu Aivar Sirelpulka ütles, et tegelikult see ei ole klassika, sa oled, see on polüfunktsionaalne saal hea ja seal saalis istudes ma lasingi pilgul nagu ringi käia natuke mööda seda saali, sellele mõtlesin ka, et see on selline universaal, samal et täna õhtul kuuleme siin Arvo Pärti. Aga see ruum ise noh, ilmselt seda meeleolu ja atmosfääri ja seda elamust otseselt ju nagu selles mõttes ei toeta, truum, pigem õnnestub siis, kui ta võimalikult tahaplaanile seal läheb, aga ütleme sellistes uhketes baroksete kontserdimajades on ju sul see arhitektuur ka igakülgselt nagu seda elamust nagu toetamas või, või vähemalt noh, saatmas kuidagi. Nii et selles mõttes see saal ise omalt poolt otseselt midagi juurde ei anna, pigem ta püüab oma selliste tagasihoidlike mustade aksida ja kõige sellega nagu kuidagi varjuda või peituda, et mitte reeta seda, et me oleme sellises universaalkohas ja mitte otseselt kontserdisaalis. Ja muidugi see igatsusi on, et see kontsertsaal võiks olla selline modernmuusikatempel. Aga et kas teda siia kunagi ehitatakse või mitte, seda ma ei tea, mis selline muusika pelgus saax, Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine ettekandele tuua nende suurte koosseisudega ja, ja mis oleks tõesti naturaalse akustikaga saal, et Joonase lähetamine või klassikalises sellises sümfoonilise repertuaaris juba suuri vorme, mida siin Estonias vist on küllalt keeruline ikkagi ette kanda. Ja huvitav on ka see, et nüüd neid väikseid selliseid õppesaale ju tuleb Tallinnasse, et on see Muusikaakadeemia saal ja siis tuleb Pärnu maanteele see pelk kool, kus ilmsesti ju ka tuleb üks saaled, selliseid väikeseid eelsaale nagu tekib küll, aga milline on siis see põhikoht, kuhu see kõik koondub või, või kuhu esinema minek on tõesti selline sündmus ja sinna igaüks üldse ei saagi minna esinema ja see oleks selline igatsetud lõpp-punkt. Et seda kohta vist siis Tallinnas nagu päriselt sellisel kindlal kujul, kas siis ikkagi ei ole praegu võima? Ma ei tea, mina olen ka mõelnud, et meil on ju linnahall, minu teada on olemas üksuaal, millega vist ka ei osata eriti midagi peale hakata ja, ja ei tea, mis stiilis asju seal võiks esitada, aga tegelikult on ju olemas, kas seesama nordea ta on ju olemas ja kui seal on võimalik akustikaga teha igasuguseid imesid, siis järelikult ta tõesti sobib ka suurvormide jaoks ja miks mitte sedasama Joonase lähetamise püüda sinna mahutada, sest ega meil hetkel suuremat kohta ka ei ole. Ja siis ma olen jälle mõelnud seda, et et kui teha selline uus saal, missugune see siis nüüd tuleks, et see rahuldaks kõik meie ootused ja ja lootused, et ta sobiks kõiksuguste, ajastute ja erinevate stiilide esituseks, no siis ta tuleb jälle selline kompromisssaal ja jällegi ta tegelikult meid ei rahulda. Nii et ma arvan, et võib-olla me ei peaks nii palju muretsema ja ära kasutama need olemasolevad võimalused. Ja meil tegelikult on kammersaal ja meil on ju väga suurepäraseid nii Tallinnas kui Eestimaal üldse. Ja kui meil, siis tõesti on mingeid tohutult suuri suurvorme, mis mitte kuhugi ei mahu, et vot siis võib-olla üritaks vaadata, mis sest Noblessnerit kunagi saab, mis linnahallist saab ja mida näiteks on võimalik seal nordeas veel teha, et see uue ehitamine natuke risk. Alati ma küll positiivse näitena, mis mulle endale väga meeldib, uue saalina on Helsingi muusiki talavad, seal küll tundub, et kõik õnnestuks. Ja teine aspekt tõesti nende kontserti kohtade kõrval, millele Tõnu Kaljuste juhtis tähelepanu, et et kuidas siis ikkagi on võimalik, et mingid kontserdid leitakse ülesse ja rahvas murdu sinna läheb ja, ja sealsamas kõrval toimuvad mingid teised kontserdid, mida justkui ei leita üles või mis sellisesse avalikku teadvusse niimoodi oma teed ei leia ja siin vist ilmselt ei ole küsimus ainult ka selles, et et üks kontserdi kohta on selline ja teine selline, vaid veel mingi lisategevusse liitub siia mis ilmselt erinevate kontserdikorraldajate puhul kuidagi lahendatakse ka erinevalt. Nii et kontserdielus on tegelikult neid erinevaid professionaalsuse tasandeid, mis tagavad lõpuks edu. Ja ja tegelikult see võib ju tunduda esialgu või esimese hooga kuidagi väga lihtne idee, et Arvo Pärdi kontsert korraldada Eesti vabariik 100 põhipäeva ümber, aga teistpidi seal täiesti võis arendada täid sellisest eesti muusikaloost ja sellest Eesti muusikaloo suhtes nagu suurema maailmaga. Tarvo Pärdi looming kahtlemata ju on siin väga, väga suure lennuga olnud ja kui mõelda kasvõi nende teosta, mida seal noortes esitati esmaettekannetele või siis, kui nad tulid, et nad siiski selles mõttes nii-öelda liitusid kohe selle suure muusikamaailmaga, nagu ka mingisuguses globaalsemas mõttes nii-öelda astusid muusika ajalukku sisse kohe kui Toby ja sa nagu seal päris alguses siis umbes 70 aastaga tõmmati järgi. Ja, ja selles mõttes on need teosed ka omamoodi selle 100. vabariigi aastapäevaga huvitavas seoses või suhtes, nii et oma sümboolne liin nagu jooksis ka sealt Jah, arvestades seda, et Arvo Pärt on maailmas enim esitatud elav helilooja siis need kontserdid siin nordea kontserdimajas ainult kinnitasid seda, et, et ka eesti publik tahab Arvo Pärdi muusikat väga kuulata. Estonia kontserdisaalis toimus Eesti riikliku sümfooniaorkestri pidu kontsert Eesti vabariik 100 otse kodumaa sünnipäeval pärast paraadi. Dirigeeris Arvo Volmer. Igor Karsnek, kas oli see kontsert selle suure juubeli vääriline? See kontsert oli kahtlemata selle sure juubeli vääriline ja kõik kaheksa teos seepärast, et üks teos oli siis piduliku marsi konkursi võidutöö, mille kirjutas Paul saarel. Kõik need teosed esindasid eesti helikunsti paremikku ja ma tahaks sissejuhatuseks kohe lisada, et selle kontserdi kava oli ideaalselt paika pandud. Aga täpselt sama ideaalse kontserdikava oleks saanud ka panna paika varieerides autoreid. Õnneks on Eesti helikunstivaramu niivõrd rikas, et on võimalik kokku panna mitte üks ega kaks aga kuni 10 erinevat kava, mis kõik oleks asjakohasel pidulikud esinduslikud ja edendaksid Eesti helikunsti absoluutset paremikku. Kontserdil kanti ette ka marsi konkursi võidutöö. Mis mulje jättis see teos? Tegemist on Paul Säreli marsiga, mis kannab pealkirja sulle, mu Eesti ainus marss, mis mina oma elus olen kuulnud, mille taktimõõt on kolm neljandikku. Kuuldes selle marsi ettekannet, tekkis tahtmatult selline kujutluspilt, et kuidas ma selle marsi järgi marsiks usukse, et ma marsiks küll, aga mul läks võib-olla kuskil kohati parem ja vasak jalg läks sassi siis tegelikult see on Marss, mis natuke nihutab žanripiire omaselt Marsilt karakter, Essk, elujaatav Reivasse toonus. Ja ma üldse ei kahtle, et see oli võidutöö hoolimata sellest, et ma teisi marsse pole kuulnud. AK huvitav on veel ka seedePaul Särevivale üldse professionaalne helilooja, et ta on täiesti asjaarmastaja, aga iial ei või teada, kust luuavarrest võib pauk tulla, nagu öeldakse. Eesti riiklik sümfooniaorkester jõudis Eesti vabariigi juubeliks koju pärast pikka Ameerika turneed ja seejärel oli ju Berliinis Rudolf Tobiase oratooriumi Joonase lähetamine ettekanne ja sealt siis niimoodi otse juubeli südamesse. Kuidas kõlas meie orkester sellel pidulikul kontserdil? Nendest kaheksast teosest, mis kõlasid järjest tunni ja 15 minuti jooksul, ma tooksin ette kandeliselt välja võib-olla kolm teost, mis isiklikult minule nii teostena, iseenesest või ka ette kandriliseda pakkused, enim elamust kui võib-olla teised. Ja alustuseks Rudolf Tobiase pateetiline, avanenud Julius tseesar, mille ettekandes Ma tajusin Arvo Volmeri poolt just selliseid hilisromantilise tunglevuse rõhutamist, mis minu jaoks seostus Bruckneri sümfonismiga ja mingisugune eriline fluidum tekkis sele Tobiase avamängu ümber ja sellega kaasnevalt. Minu jaoks oli see äärmiselt terviklik ja väga hästi veenvalt läbi mõeldud kontseptsioon. See avamäng ei ole kuigi pikk, aga kogu see sümfooniline dramatism kõigi oma kasvatuste ja selliste otsingumomentidega see kõlas minu jaoks tohutult veenvalt ja ma lihtsalt teos oli lõppenud publiku aplausi ajal ma kuidagi nagu endale esitasin küsimuse, et, et ma ei ole varem seda teost nagu tähele pannud või noh, seda ei ole muidugi ülearu tihti ka ette kantud, aga no et see on ju täiesti 19. sajandi maja pea siin silmas, mitte eesti sümfonismi, kus üldse eesti heliloomingus, esimene sümfooniline teos, aga selle vaimne ja tehniline vormiline küpsus on küll selline, et see teos või olla täiesti vabalt terve Euroopa 19. sajandi hilisromantilise muusikavaramus ja miks ta seal ei ole. Vot see on nüüd minu jaoks oli nagu küsimus ettekangelaselt, teine teos, mis kõlas haruldaselt detailide rikkalt väga läbimõeldud dünaamikaga. Ja siin muidugi Platki Ta ERSO orkestri solistide, see on ester Mägi, Vukoodika, see on oletatavalt Ester Mägi kõige populaarsem ja enim ette kantud teos orkestrimuusikas üldse. Ja kõnealuse ettekande puhul see detailide nüansside rikkus ja samas kuidas Arvo Volmer dirigendina oskas neid nüansse omavahel seostada, näeb see üldine pastell. Senine sidusus tekitas sellise omamoodi ääretud paraaga, samas sellise tundelise helipannoo, see oli äärmiselt nauditav esitus, kusjuures see teos tegelikult mängis veel kaasa üldises kontserdi kavas pelgas selles mõttes, et kui teised ettekandele tulnud teosed olid kas rohkem või vähem, Moscoliinsed Tubina pidulik prelüüd oma vaskpillide paatosega ja Eino Tambergi laulgasconi kadettidest omas lisi joviaalsusega ja no tunda sellist, ma kasutan just nimelt sõna Moskva liin, selline muusikaliselt matšarlikke suhe siis ester medi, Bukoolika vaimselt täiesti kontrasteerus ja kuna ta oli kava keskel, siis tekkis selline nagu kuldlõikeefekte, mis oli muidugi haruldaselt ilus ettekanne ja kolmas ette ranna, mis ma tooksin välja son kontserdi lõpetav Arvo Pärdi kreedo, teos, mis nõuab mitte ainult orkestrilt, vaid ka koorilt ja, ja samas ka klaverisolisti, kelleks oli Marit Keres Traksmann, sellist sünergiat ja teiselt poolt sünergiat ka stiililise sidumise mõtesesse pakitsee tuur. Nüüd, mis kollaažitehnika see siin-seal jookseb läbi, annab sellele vaimse raamistuse ja siis need alangartistlikud lõigud, kus pannakse koor vokaalselt, lausa füsioloogilisel proovile. Sõnu ettekandes muidugi väga raske teos, aga, aga see kõlas suurepäraselt. Ma muidugi üldse ei imesta, et Pärdi, et kreedot on suhteliselt vähe ette kantud ka viimasel ajal, sellepärast kõigilt osalejatelt muidugi fantastilist pühendumist ja sisseelamist. Eesti vabariigi sünnipäeva kontserte oli palju üle terve Eesti, aga üks kontsert Pärnust jõudis televisiooni kaudu ka kogu vabariigi vaatajate-kuulajateni. See oli Rasmus Puuri ja Doris Kareva teos. Unes nägin ma Eestimaad esiettekanne, mis oli ka spetsiaalselt Eesti juubeliks kirjutatud. See ettekandekoosseis oli hästi suur klik. Pärnu koorid ja Pärnu linnaorkester ja vanalinna hariduskolleegiumi keelpilliorkester. Dirigeeris tor Rasmus puur, siin olid ka solistid Mati Turi ja meelika Hainso. Mis mulje jättis see teos televiisorist vaadatuna? Alustuseks Ränindumises kokku sattumusest, millel selle kontserdi kontekstis on omamoodi selline tähendus. Rasmus puur on täpselt sama vana nagu taasiseseisvunud Eesti riik, tähendab mõlemate, nii taasiseseisvumise kui Rasmus Puuri sünniaastaks on 1991. See juba kas või sellepärast on Rasmus puur väga õige mees Eesti vabariik 100 kontekstis kirjutama 45 minutit. Kolmveerand tundi kestvat kontaati idee on selles, Doris Kareva on grupeerinud järjestanud välja 1000 Eesti kohanimed mis saavad vastavalt, et sellele, millist tähendust kannavad ka oma sellise peidetud allteksti, sellepärast et kui meil on sellised Eesti kohanimed, mis kõlavad ilusti nagu Koidula taevaskoja siis on ka sellised kohanimed, mis Nillust ei kõla nagu hirmust ja igasugused rabad, Kiudsood ja, aga nad on olemas ja kui neid kohanimesid grupeerida saab neile anda emotsionaalse värvingu. Mida Rasmus Puuri muusikaga ka minu arust väga hästi tegi. Ja kohe ütlema, et Rasmus puur tunneb väga hästi koori spetsiifikat. Antud juhul oli ta koori faktuuri lahendanud minu arust ainumõeldava viisil, kuna tegemist oli nii-öelda ühend koorinähtusega siis väga keerulist koorifaktuuris luua ei saanud ja polnud tegelikult tarvidus sky. Küll aga nii lastekoori, nii segakoori, ühesõnaga kõik need erinevad vokaalselt kihistused tulite, tänu väga hea testituuri vahikule tulid väga hästi välja ja samas ma ei tea, kas kõik meie kuulajad teavad aga Rasmus puur kui dirigent on tegelikult Tõnu Kaljuste juures oma visuaalset pilti jälgedes nägin Rasmus Puuri väga täpset žesti. Samas oli tunda ka seda emotsionaalset panustamist. Et ma usun, et Rasmus puuris kui dirigendist me võime ilmselt tulevikus kuulda nii mõnedki korrad veel kuid tulles nüüd tagasi selle teose juurde, siis minule jäi üks asi natukene. Selle teose kompositsiooni puhul jäi ebaselgeks või arusaamatuks. See on puudutava teose vormi 45 minutit kolmveerand tundi on isegi suurteose jaoks ikka aukartust äratav formaat. Ja see muidugi eeldab ka selle teeosa alaosadeks eid liigendumist, mida me ka kuulda võisime. Kuid minu jaoks jäi puudu selgus, nagu selles mõttes. Nüüd ma räägin lihtsalt kui kuulaja, mitte kruvi muusikateoreetik. Küsimus on selles, et kui on palju erinevaid osasid, siis Kuudajana mina eeldaks, et oleks kas osade vahel suurem vahe, et need osad eristuksid või kui antud juhul kõik kõlas nagu Ataca, et siis oleks mingisugune ühine telg, mis seob neid osasid omavahel. Igor Karsnek tähelepanekutega nõustub ka Aivar Lessinski. Teos tervikuna minu meelest natukene oli Rasmus puuril võib-olla lõpuni nagu liigendamata või mõtlemata, et oleks oodanud selgemat dramaturgiliselt ülesehitust, et teose struktuur oleks võinud olla kuidagi tihendatud või selle dramaturgiliselt poole pealt, et paremini välja joonistuma. Et natukene jäi ühetaoliseks lihtsalt see kohanimede üleslugemine ja samas oli näiteks ka sealt näha saate tutvustusest. Ja ka laval tõesti lauljaskonna taga sellel ekraanil jooksis tegelikult siis veel eriline visuaalrida, mille oli kokku pannud Taavi Warm ja vaat seda Taavi farmi koostatud visuaali oleks tegelikult tahtnud rohkem näha telepildis et see nagu läks tegelikult ikkagi televaates suuremalt osalt lihtsalt mööda. Siinkohal saaks natukene võib-olla oma rahulolematust väljendada ETV režissööridele, kes teevad niisuguseid ülekandeid ja juhtoperaatoritele. Antud juhul oli ju suurepärane võimalus, on meie oma noor out tort, kelle teose partituur oli kohe käepärast ja teose ettekandel osalesid amatöörkoorid, mis tähendab seda, et ettekande proovigraafik on suhteliselt pikk ja see oleks andnud absoluutselt võimaluse toimetajale, juht operaatoritel, istuda korraks maha kas autoriga või ilma. Ta ette see partituur ja teha väga konkreetseid märke endale telerisi jaoks, mis taktis, mida me näitame, vaatame, mis põhjusel kuidas see teos võimalikult täpselt ikkagi nagu siis telepildis kajastuks, et sellest oli natukene puudu ja minu meelest seda niisugused lihtsustatud teed pidi. Kahjuks läheb meie ETV väga sageli, võiks öelda, et liiga sageli, eriti kui on ette teada, mis teosega on tegemist ja noodid on olemas, ettekandjad on ju teada ja autorigi on kohe käepärast võtta, et saaks ju kõik need detailid läbi rääkida ja enda jaoks väga täpseks nagu läbi mõelda, et mida tegelikult siis telepilt võiks kajastada. Liiga kergekäeliselt aetakse läbi üldplaanidega natukene nagu alahinnatakse seda televaatajat auditoorium, tegelikult on meil palju täisväärtuslikum ja palju suuremate ootustega. Et ei maksa seda niimoodi nagu lihtsustada. Et võiks ikkagi väärikalt neid asju teha ja väga täpselt ja professionaalselt. Vot niimoodi, aga et siis jah, mitte nüüd nagu lõpetada selle selle rahulolematuse ja, ja virisema asjaga, siis muidugi tuleb ilusti tunnistada seda, et Rasmus Puuri dirigendi, sest on väga selge, konkreetne ja täpne ja selgelt oli näha ka siis see usaldus, mis oli dirigendi esitajate vahel. Et ka väikesed lapsed, kes osalesid seal koorides väga selgelt, mõistsid tegelikult dirigendi poolt antavaid žeste ja olid kohe kaasas kogu selle teose ettekande puhul, et niisuguseid ära olevate pilkudega, lauljaid või keelpilli mängijaid õnneks ei kohanud, mis on ka minu meelest väga tore ja ikkagi hea märk sellest, et teose ettekanne läheb korda nii väikestele lauljatele kui ka täiskasvanud lauljatele ja pillimäng. Möödunud kolmapäev oli eesti koorimuusika jaoks väga oluline. Amsterdami suuruselt teises kontserdimajas amsterdami musike paus, astus üles kammerkoor kapell Amsterdam, kes esitas eranditult ainult eesti koorimuusikat. Capella amsterdami juhatas Endrik Üksvärav. Koor ületas minu, vaatasid mulle, tundus, et nad tegid nagu rohkem, kui nad vist suudaksid litambriliselt niivõrd ilusaid soolosid või, või siis lihtsalt polüfoonilise kahtive nimel. See kõik oli lihtsalt niivõrd kaunis ja see mind panigi imestama kumu juhataja, siis ma kuulasin. Mõtlesin, kui ilusse. Capella Amsterdam on üks Hollandi Euroopa juhtivaid vokaalkollektiive. Muuhulgas esitas koor kontserdil Tõnu kõrvitsateost, staabats Maater capella amsterdami esituses kõlas teos Hollandis esimest korda. Tõnu Kõrvits oli Amsterdamis ka ise kohal. Henrik on siin ka Bela Amsterdam ega teinud väga head tööd. Koor teda väga usaldab, kuna ta on nii-öelda oma poiss seal kooris ja teda kuulatakse, temaga arvestatakse. Ma olen väga rahul nii ettekandega ja imelus tenorisoolo selle loo keskel ja kõik kõlas nii, nagu oli vaja ja väga hea energia oli laval, et mulle meeldis. See on ju väga hea koor, et see on üks Euroopa tippkoore ja kuulatama muusikat. Sellises esitusest saan ma arvan, iga helilooja, selline suur rõõm ja suur au. Kontserdi avaloona kõlas Erkki-Sven Tüüri missabreilis. Tegemist oli sammuti Hollandi esmaettekandega, ka Erkki-Sven Tüür ja kas Amsterdamis koha peal muljeid? Ma usun, et inimesed, kes tulevad Saaria kuulavad, nüüd vast hakkab huvitama helilooja päritolumaa ja selle taust ja sel mõttel hakkab see Eesti mõtte nii-öelda täiesti suveräänset iga kuulaja peas mingeid oma juuri ajama, kui hakkab ja vot see on vast kes, et kuidas ma iseennast tunnen, see väga ei mängi minu arust mingit rolli. Eks ta iseloomustada, milline dirigent on Endrik, eks ära väga põhjalik, väga hea kõrvaga ja mulle väga imponeerib see, et kuidas ta kõla kujundab, et noh, seda me võime ta oma koori näitel ju ka tõdeda, et kuidas ta on koondanud sinna just teatud selliste külaliste parameetrit tõepoolest sarnaseid lauljaid ja ka siin ta pöörab väga suurt tähele tänu just sellele kõla kujundamisele, nii et loodan temasugusest muusikuteest tulevikus väga palju. Kolmapäeval toimunud kontsert oli tõepoolest kaalukas. Selle ürituse tähtsust aitab lahti seletada Amsterdamis koha peal olnud dirigent Risto Joost. No kõigepealt on erakordne sündmus Eesti jaoks, et Eesti kaasaegne a cappella koorimuusika kõlab ühes, ma ei julgeks väita maailma koorikultuuripealinnas pärast, Amsterdam seda kindlasti on, siin on väga pikaajaline kooritraditsioon Madalmaade kammerkoor, capella Amsterdam, Raadio koor, erinevad veel vokaalansamblid. Nii et sind teatakse, muusikas teatakse erinevalt rahvaste muusikast, eesti muusikas teatakse väga palju ja, ja nii nagu oli näha, et eesti muusika toob kokku saalitäie rahvast ja väga hea meel on Hendriku pärast, kes tegi oma debüüdi siin ja tegi väga eduka debüüdi ja tõstina eesti heliloojad, kes rahvusvahelisel tandril no tõesti väga edukad olnud jõuavad ka, ütleme sellises sümfahaga A capella klassikalise muusikaga maailma kontekstis kohale ja, ja see on üks suur päev eesti koorik muusika jaoks, nii et me oleme väga õnnelikud olla. Teie panite dirigendina teleka, mingi kriitika naat, mida oleks saanud paremini teha. Küsimus ei olegi, mida saaks paremini teha, see on, pigem on küsimus selles, kuivõrd eriline on see päev, kui kuulatakse pingsalt Eesti kaasaegset muusikat, mis on väga nõudlik ja teisest küljest on nagu väga hingelähedane ja et selles mõttes on suurepärane näha, kuidas nad tõlgendavad eesti muusikat, et ja lauldakse seda väga täpselt väga pühendunult. Nüüd kindlasti sai Eesti muusika täna ühe interpreedi just just sellisel kõrgel tasemel juurde. Et ma arvan, et Henrik võib väga õnnelik olla, palju õnne temale ja palju õnne ka Bella, Amsterdami ja eesti heliloojat ütleme nii, et siin ei ole selles mõttes nagu kriitikat. Ausalt öeldes võimalik teha seepärast, et kontserditehniline kvaliteet oli väga kõrge, emotsionaalselt samamoodi ja Hendrik mängis ju ise trummi, rauan eelmises ja näha oli, kuidas publik vastu võttis, nii suurte emotsioonidega. Mul on väga hea meel, sellepärast. Pikemat ülevaadet kolmapäeval Hollandis toimunud Eesti muusika kontserdist saab kuulata esmaspäevases deltas kohapealseid muljeid. Kaja heligaja vaatas tagasi Eesti vabariik 100 pidu nädalale Tallinnas ja Amsterdamis. Montaaži tegi operaator Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno. Muusik. Mõtleb ja tere kõigile Ringhäälingu sõpradele. Eetris on tuhandete lemmik. Rubriik muusik mõtleb, mina olen hekto, lei, paju. Sajaaastase Eesti juubelipidustuste üheks kulminatsiooniks oli tuhandete osavõtjatega üritus mis juhtis tähelepanu valitsuse alkoholipoliitikale ning ühtlasi aitas meie kaasmaalastele varuda soodsamalt meile olulisi alkohoolseid jooke. Parafraseerides president Meri. Läti on meie Nokia. Kuna alkoholisõltuvus on meie inimeste seas väga levinud, on ka kõik alkoholiga seotud teemad loomulikult hõivanud enda alla suurema osa meediapinnast ning selle varjus podiseb kultuuri katastroof ei ole üldse uudistekünnist ületanudki. Võib-olla on juba hilja, kuid teen tänases rubriigis meeleheitliku katse veidi olukorda valgustada. Nimelt on Lätis tänu kultuuriürituste käibemaksu vabastusele ka kontserdipiletid palju soodsamad kui Eestis. Paljud eestimaalased on peale odavama alkoholi järele suundumise külastanud Lätis ka toimunud kontserte, festivale ja ooperietendusi. Miks ka mitte, võib pahaaimamatu raadiokuulaja küsida. Vastus on lihtne. Statistikaamet on edastanud, et 2000 seitsmeteistkümnendal aastal on keskmine kontserdisaali täituvus meie koduvabariigis vähenenud 58-lt protsendilt 32-le. Rahvusooperi külastatavusega on sama lugu. 2016. aastal oli saalis keskmiselt 89 protsenti välja müüdud istekohti 2000 seitsmeteistkümnendal aga pelgalt 51 protsenti. Võiks ju arvata, et elu Eestis on muutunud nii heaks, et inimesed on loobunud kultuuriüritusi külastamast, kuna kodus on niigi hea olla ning sealt lahkuda oleks liiga raske. Ei, see pole nii. Selgub, et 2000 seitsmeteistkümnenda aasta jooksul on Eestist käinud Lätis kultuuriüritust külastamas enam kui 156000 inimest. Neist enamik korduvalt. Kontsertide külastamine kasvab, kuid saalid jäävad tühjemaks ning see on otseselt kultuuriürituste erineva maksustamise tulemus. Riigi maksupoliitika on hakanud mõjutama ka meie muusikakollektiive ning ürituste korraldajaid. Hetkel on kiiruga kerkimas kontserdisaalid Valkas ja Ikla piiripunkti lähistel mis valmivad selle aasta suveks. Nii meie rahvusmeeskoor kui ka rahvuslik sümfooniaorkester planeerivad sellel sügisel algaval kontserdi ajal teha umbes 60 protsenti seni kodumaal toimunud kontsertidest piiri taga Lätis. Sama kehtib ka filharmoonia kammerkoori ja paljude muude kollektiivide kohta. Hoiatav on ka see, et paljud meie pika traditsiooniga festivalilgi on planeerimas tulevasi festivale korraldada Lätis. Esimene pääsuke on septembris toimuvad Pärdi päevad, mis viib kontserdid üle augustis valmimasse. Ikla kontserdimajja. Järgnevad klaverifestival 2019. aastal MustonenFest Valmieras endine haapsalu tulevane Valka vanamuusika festival Hortus Musicus ja suvefestival Riia vanalinnas. Uus aasta Bachi festival. Orelifestival loetelu on pikk. Rabarock 2019 kolib samuti Läti, hetkel on sobiva rabaotsingud lõpusirgel. Meie riiklik kontserdikorraldaja Eesti Kontsert on samuti viimas oma tegevuste üle Lätti ning algatanud ka nimemuutuse. Uus peagi kinnitatav nimi on sihtasutus liivi kontsert. Loomulikult eeldab kontsert Läti piiri taga ka senisest keerukamat logistikat pealinnaelaniku jaoks, kuid korraldajate sõnul pole lahendamatuid olukordi. Kontsertide algus saab olema tavapärasest hilisem kell 21 ning Tallinna kesklinnast hakkavad väljuma tellitud bussid. Kuna kontserdipaigad hakkavad reeglina paiknema past ehitatud alkoholikaupluste vahetus läheduses või mõnel juhul isegi sama hoone teises tiivas siis on peale kontserti jäetud inimestele ka 25 minutine aeg soodsate ostude tegemiseks enne bussi tagasi teele asumist. Nagu näha, on inimene liigina kohanemisvõimeline ning muudatused seadusloomes osatakse sageli oma kasuks pöörata. Kuid tänase rubriigi pommuudise jätsin päris lõppu. Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutuse nõukogust on välja imbunud seni veel mitteametlik plaan. Korraldada 2019. aasta üldlaulupidu aina siis. See on tõsine mõttekoht meie riigikogule ja valitsusele. Tänan kaasa mõtlemast. Liivi raadio stuudiost raporteeris hekto lei, Paju.