Tere kõigile kuuluma heliga. Mina olen Johanna Mängel. Sel pühapäeval, 14. jaanuaril annab Eesti rahvusringhääling YLE tiitli aasta muusik 2017. Selle auhinna pälvib kõrgete väärtuste kandmise ja edasiandmise eest muusikas ansambli Vox Clamantis kunstiline juht ja dirigent Jaan-Eik Tulve. Tulve selge nägemus. Ambitsioon on kujundanud selle omanäolise ja erilise kõlaga ansambli tegevust. Juba enam kui 20 aastat. Ansambli kollektiivi jaoks on seal ju pikka aeg ja neil on ikkagi selline kollektiiv, mis on inimeste küljes kinni või ta on alati nende nägu, kes selles ansamblis parasjagu on. Et selles mõttes ansambel on näinud väga palju just nimelt läbi nende inimestega, kes meil aja jooksul on olnud. Ja kui ma nüüd mõtlen tagasi selle aja peale, siis tegelikult on ju inimesi päris palju olnud, mitte nüüd liiga palju, aga, aga omajagu, et kui me alustasime, oli meie ansamblis Toivo Tulev, Märt-Matis Lill, teiste seas Daniel kirikal ja Jaan Leppik on siiamaani ansamblist. Ja vot kui inimestega koos nagu ajas edasi liigud, siis nagu seda aega Te ei tunne, ma ei tea, noh, ei taju nagu selle aja edasiliikumist, need inimesed jäävad ju tegelikult samadeks ja me näeme neid kogu aeg päevast päeva. Ja need kortsud, mis tulevad ja kui juuksed halliks lähevad, seal läheb kõik nii sujuvalt, et tegelikult ei märka. Et kui ma vaatan inimest, kellega ma olen koos koolis käinud ja lapsepõlves koos olnud, et siis kuidagi on see lapsepõlvetunne minul ikka sisse jäänud ja ma ei tea ise ka kuidagi, tunnen ennast tänu nendele inimestele kuidagi ma ei tea, kuidas öelda poisikesena vä? Ja nüüd, kui teine põlvkond tuleb meie ansamblisse, et eks nemad peavad kindlasti juba hoopis teistmoodi vaatama seda asja, et et nende jaoks on kas ansambel juba olemas olnud ja võib-olla nemad tajuvad seda teistmoodi, et meie tegevuses ansamblil nagu säilitanud õnneks säilitanud sellise värskuse, et ei ole nagu midagi sellist roidunud kivisse raiutud. Ja ma soovin tegelikult, et see jääkski kogu aeg lühikeseks ajaks. Et me ei kaotaks seda värskust, avatust muidugi ja kõik me oleme kogemusi omandanud ja kindlasti selle 20 aasta jooksul on väga paljud asjad muutunud lihtsamaks. Oleme õppinud 11 mõistma. Jah, see töö regulaarsus, vot see on hästi oluline asi. Ja see on ka hästi raske asi, sellepärast et inimesed on ju nii hõivatud ja kuna meie tööd otseselt keegi ei toeta, et siis me peame kõik leidma selle aja ja panustama sellesse. Ja sellepärast ma olen ka neile väga tänulik, et nad tõesti püüavad seda aega leida ja, ja kohale tulla ja anda endast sellepärast, et aja andmine või ajavõtmine lühikeses elus selle üle tuleb alati mõelda. Aega tundub väga laialt käesolevat, aga see on eriti, kui inimesed tulevad kokku millegi nimel siis on väga tähtis seda ka mõtestada. Kui me midagi teeme, siis on alati vastutus ja muusikutel on muidugi ka see vastutused, et me teeme selleks, et midagi öelda. Selleks, et midagi öelda, me peame kõigepealt ise otsima, leidma noh, ma tõesti on nagu väga-väga õnnelik nende nende inimestega, et nad kõik seda seda teevad, seda otsimist, seda käimist, kooskäimist ja uuesti ja uuesti käimist, sellepärast et muusika tegemine ei ole ju lihtsalt nii, et õpime noodid selgeks ja, ja teeme ära vaid sellest asi algab. Nõnda kõneles Jaan-Eik Tulve ansambli Vox Clamantis 20. sünnipäeva paiku tänane heliga ja avab aga ukse tema loodud ansambli siseringi kus muusikuid ühendab midagi enamat kui lihtsalt kollegiaalsus. Kõrgete ideaalide ja imelise pühendumusega. Vokaalansambel Vox Clamantis koondab muusikuid, kes oma põhitöö kõrvalt tunnevad üheskoos sügavat huvi Euroopa muusika aluseks peetava gregooriuse laulu vastu. Vestlusringis on ansambli lauljad Anna Sobtšak, Miina Pärn, Ott Kask, Jaan Lepik ja Tanja kirikal. Kuna te laulate ühes ansamblis, siis võib-olla korraks uudistada oma peas ja otsiti üles selle koha, mis teile Vox Clamantisega kõige esimesena seostub, kui te ise sinna ridadesse läksite. Anna. See oli aastal 2012, kui Jane helistas mulle. Aga see ei lähe mul kahjuks mitte kunagi elektrilise sündmus, sest sest, et ma ise tegelikult kutsusin ennast oksi. Et kui Janek helistas talle jõudsalt, Hendrik Üksvärava häälega ma laulsin, kolleegime siis Hendriku käe all ja siis Hendrik oli minu elus ainuke inimene, kes telefoni vastu võttes ütles hallo, tervist. Rohkem ma ei teadnud, inimesed, kes ütlevad hallo, tervist, telefoni võtavad ja siis ma arvasin, et Endrik helistab, kuid ütles hallo, tervist, mina olen Jaan-Eik Tulve siis ma ütlesin, et, et tere, Janek, et kas sa tahad mind Vacci kutsuda, arvates, et see on Hendrik teeb nalja ja siis seal. Ja oli selline mõte, et kui sul on vabamaigulised Ja minna koos. Miina, mina tulin boksi täpselt, on, aga samal ajal, aga võib-olla siis vähem sündmusrikka telefonikõne tagajärjel. Vox Clamantis ma teadsin enne pikalt, sellepärast et ma käisin vanalinna hariduskolleegiumis esimesest klassist ja Vogson ladina kvartali ja selle kooliga alati seotud olnud ja ma arvan, et isegi emadepäeva kontsertidel näiteks foks tihti esines ja seda, et see ansambel on olemas, ma teadsin ikka varasest lapsepõlvest. Ottmeelne sinu lugu on. Ma ei mäleta, mis aastal see oli, see võis olla 2011. Ja Vox oli siis minemas järjekordselt Lõuna-Prantsusmaale, eks huvansi ja käsi oli siis parasjagu therenduslisti via krutšis. Ja Ma vist olukord oli selline, et oli vaja asendust ja selles ma saanud. Ta nik teda ja Mikk Üleoja, kes siis pakkusid välja minu nime proovis. Aga enne seda ma väga ei teadnudki midagi. Vox Clamantis, sest ma teadsin, et paar sõpra laulavad seal, aga ma olin kuulnud varem boksi ainult Tallinna koorifestivalil esinemas ja rohkem ma midagi teadnud. Vox Clamantis on tegutsenud üle 20 aasta ja ma mäletan üht kohtumist Jaan-Eik Tulve ka, kui oli ees sünnipäevafestival 2016. aasta detsembris ja siis ta väga kaunilt meenutas ukse kujunemist välised. Tegelikult see ansambel on olnud alati seda nägu, millised on olnud selle liikmed. Et kui nüüd vaadata siin laua otsas vastu kahele liikmele, kes on selle teekonna algusest peale kaasa käinud, siis kuidas teile tundub Daniel ja Jaan, kas see kujunemine on olnud ansamblil nagu loomulik või mis tunded teise on andnud selle teekonna jooksul jaan. No minu meelest on Vox Clamantis selline ansambel, mille kujunemist võib-olla võikski väga loomulikuks nimetada. Küllap on sellel mitmeid põhjusi, aga üks põhjus on kindlasti see, et mulle vähemasti tundub nende pikkade aastate jooksul, sest me loeme ennast Danieliga ikka valakeseks ja nende aastate jooksul tundub olevat, et kõiki lauljaid, kes Foxis on laulnud, ise loomustamas üks nähtus mida ma nimetaksin siis respektiks erinevate lauljate eri kvaliteetide suhtes, ühesõnaga et mida need lauljad isiksustena sellesse ansamblisse pakuvad lisaks oma vokaaltehnikale ja sellele, mida nad on õppinud lauljana vaid nad panevad sinna ka oma kogemusi ja sellega minu meelest värvub Vox Clamantis suhtumine sellesse materjali, mis ette võetakse selle mõtestamine ja, ja eelkõige võib-olla püüd seda materjali võimalikult hästi kuulajale edastada võimalikult nii, et kuulaja võtaks selle vastu, saavutades täpselt samasuguse seisundi nagu lauljat, kes seda sõnumit annavad. See mulle tundub olevat selline poksi läbi aegade kulgenud punane joon. Kas seda taotlust on raske hoida 20 aasta jooksul? Tanja. Nojah, et, et väliselt on kindlasti väga palju muutunud, et ühest küljest vanu liikmeid on siin ühe käe näppudel, aga teisest küljest ja et palju noori juurde tulnud palju on ka kahjuks lahkunud siin sõsarkollektiividesse ja kindlasti väga palju muutus pilt, väline pilt, sellest hetkest, kui sai hakatud suuremaid koosseise nõudvaid teoseid esitama, eriti, mis väga palju hargnevad seal mööda erinevaid hääli, siis lihtsalt selle vana Grigoriaani spetsialiseerunud seltskonnaga juba arvuliselt poleks saanud seda praegust repertuaari mitte kuidagi laulda. Aga mis on kõige suurem kontrast, ütleme, esimese kontserdi ja nüüd viimase kontserdi ettevalmistused. No ettevalmistus on olnud, kellel, kuidas ja missugune, et mina isiklikult olen selle muusika sees olnud. Veel 10 aastat enne seda, kui Vox Clamantis loodi öelda, et me valmistame mingisugust ühte kontserti ette, on mingis mõttes vale, et me tegelikult valmistame ette korraga kõiki oma tulevasi kontserte ka, et tol ajal oli tegu tõesti ainult grivariaanile pühendunud ansambliga, kui sa loodi ja mina olin olnud ka enne väga-väga-väga palju seda muusikat, et selles mõttes on raske öelda, et kas ettevalmistused selleks esimeseks kontserdiks oleks midagi, võib olla väga erilist olnud, et me olime kõik ikkagi sellest sama muusika sees kogu aeg olnud ja ja kontsert tegi andnud eksju, kontserdiga muidugi ost peaaegu sama seltskonnaga elaga skaalaga Pariisi Grigori Ani kooriga koos ja see seltskond selline mõttekaaslaste ja, ja koos lauljate seltskond eksisteeris ju ka varem. Maksklementisest räägitakse kui ansamblist, kes on kõrgete ideaalidega ja töötab väga suure pühendumusega. Kas teil endal on mõnikord raske ka, kas ta nõuete iseendalt väga palju õnne, kui te lähete lavale või proovi. Ja ma olen nõus sellega, et need ootused on kindlasti kõrged. Ka mul endal ja ma ei tea, kas ma vastan isegi iseenda ootustele, alati tõenäoliselt mitte, võib-olla isegi et enamasti mitte. Mul tuleb meelde, et ühe viimase kontserdiarvustuses ma lugesin midagi sellist, et oleme ju harjunud, et Vox Clamantis lauljad on tehniliselt praktiliselt eksimatud ja siis ma mõtlesin, et oi, kas mina kuulun sellesse ansamblisse. Ma arvan, et, et need ideaalid peavadki olema väga kõrged, et siis isegi kui sa nendeni ei küündi, et mida kõrgemal need on, need siis vähemalt sa lähened neile mingit pidi ja ma isiklikult loodan, et ka siis see saab rohkem reaalsuseks. Aga ma arvan, et see ootuste kõrgus tuleneb ka sellest, et meil Ungarist väga head lauljad, kui ma vaatan ja kuulan proovis, mis minu ümber toimub, siis see on väga inspireeriv ja siis tahad ise ka tõusta nagunii kõrgele, et olla selle vääriline nendega koos laulda? See on, ma arvan, põhiline. Kui me umbes viis-kuus aastat tagasi sinna ansamblisse läksime, siis. Ma mäletan, et meil oli Miinaga vahepeal küll selliseid hetki, et noh, et tõesti need read, milles meid oli kutsutud, millesse me astusime, oli mõnes mõttes nagu aukartust äratav, et seal on reas inimesed, kes üksikuna on suutelised pikki kontserte välja kandma ja ise seda tegema. Ja ühel hetkel ka. Meil tuli vist jutuks Tõnis Kaumanniga, see siis Tõnis ütles, et umbes 200 kontserti läheb ja siis enam ei tulegi väga närvis siis juba saad minna musitseerida, et et ma ei tea, mina kui kaugel me oleme nagu selle numbriga tegelikult see võib-olla hakkab isegi lähenema kuskil Me oleme aga, aga ma olen Miinaga väga nõus, et see on tegelikult, et väga-väga inspireeriv olnud. Et minna 20 aastasena ansamblisse, kus sa lähed, proovi lugu, lüüakse käima ja kõik on hääles ja noodid on olemas ja ei tegeleta sellega, et kus me nüüd hakkame diad partiisid õppima ja teeme nüüd nendega läbi ja niimoodi nagu elementaarne on juba olemas, see on väga nagu sütitav. Tahaks ise nagu olla ka samasugusel tasemel, et mitte nagu takistuseks saada, areneda pigem, et olla võrdväärne partner. Laval aga, mis veel peale laitmatu tehnika peaks olemas olema, et see selline sütitatud tunne tekiks. Seda ma arvan pealegi käest küsima tegelikult, sest see ansambel suuresti on nagu käsitsi kokku korjatud nagu ta on ise öelnud ka, et ta ei taha teha mingisuguseid suuri katseid inimestele, et tulge kokku ja ja et valime välja, kes nüüd kõige paremini sooritab, vaid et ta peab oma ansambli liikmetega nõu küsib nende käest, et kes võiks sobida, kellel võiks olla hea koos musitseerida. Et see on suuresti nagu tema maitsele ja, ja valikutele tuginedes nagu palli kujunenud. Ma kujutan ette, et see tähendab ka seda, et neid inimesi peab esiteks väga hästi tundma, aga ka väga sügavalt usaldama, kuidas teil ansambli siseselt selle teineteise tundmise usaldusega on vait. Meil on ju ansamblis välja kujunenud võib-olla noh, inimesed, kes räägivad rohkem, kes räägivad vähem sellest võib küll tunduda, et võib-olla mõnel ei ole midagi öelda, aga noh, mina näiteks ei räägi väga palju, aga see on sellepärast, et ma olen teinud otsuse mitte sekkuda, sest et noh, muidu me nagu vahel ei jõuagi ma prooviga lõpule, et jah, inimesi on palju, arvamusi on palju ja see on ka mingis mõttes võib-olla selle selle protsessi osa vahel on võib-olla kaheti arusaamisi distsipliinist, aga noh, üldiselt me ju ikkagi tegelikult tahame kõik head ja proovime töötada ikkagi selle tulemuse suunas. Ega see lihtne ei ole kooshoid, ansamblit, mis Anna ütles, et osad laulavad siin soolokontserte ja siis kõik tulevad oma egodega sinna väiksesse prooviruumi kokku, teinekord mõni teist ruutmeetrit prooviruumi ja siis katsuda sellistega. Üks asi on egod, aga teine asi on ikkagi, et kõrge muusikaline haridus ja väljakujunenud maitsed ja kõik sellised asjad, et. Need nurgad on ikkagi ka natukene võib-olla maha lihvitud, aga see koosseisu suurus on selles mõttes kassist unikaalne, aga Eesti tingimustes ikkagi mitte palju esineb, et tegu on ikkagi sellise väikese solistide pundi edasiarendusega veidi suuremaks ansambli iks ja noh, ta ei ole mitte mingit pidi koor, et koori puhul noh, mina ei kujutaks ka ette seda, et keegi koorilaulja järsku sekkub totot nüüd teeme sedapidi, või siis et noh, et mingisugune diskussioon läheb lahti koorilauljate vahel, et kuidas me seda loomulikult tegema hakkama ja, ja kas kõik on ikka täpselt õige ja kõik laulsid õigesti ja see ei olegi võimalik. Aga küll on see diskussioon loomulik täiesti neljaliikmelise ansambli puhul Kaheksaliikmelise ansambli puhul ja nüüd ongi, et Vox Clamantis suurus praegusel hetkel on midagi väga sellist vahepealset, et justkui võiks olla ühelt poolt selline ansambli suhtumine ja, ja kui siin enne oli juttu sellest, kui raske on leida lauljaid ja, ja kuidas me kõik nagu sobitama, siis siseks ongi tõsi, et jälle c selline järelkasvupink on ääres tulite, ääretult lühike või peaaegu et puudub, et ütleme, Eesti on koorilaulu maa, koorilaulu kogemusega inimesi on väga palju, Häid, koorilauljad on väga palju. Ja teisest küljest solistid enamasti kipuvad rohkem ooperilaulukoolitusega olema, et see meie ansambli profiiliga ei lähe üldse kokku, et Opelik stiil ja ja siis leida sealt vahepealt nüüd lauljaid, kes oleks võimelised laulma ansamblis ja samal ajal ka kohe välja hüppama ansamblist soolosid laulma. Neid selliseid on väga raske leida ja tegu on jah, selles mõttes unikaalse koosseisuga hetkel, et ikkagi enam-vähem kõik on selleks võimelised. Ansambli Vox Clamantis viimaselt heliplaadilt The dies Gray kõlas albumi nimilugu Arvo Pärdi sulest. Heligaja vestlusringis on täna ansambli liikmed Anna Masrutšak, Miina Pärn, Ott Kask, Jaan Lepik ja Daniel kirikal. Ma tulen selle ansambli sisekliima juurde tagasi. Et teatavasti kui näiteks on tegemist mingi noorpaariga või lihtsalt inimestega, kes tahavad enda suhte proovile panna, siis soovitatakse neil minna reisile. Vox Clamantis on ju väga palju reisinud. Kas need reisid on teile õpetanud midagi erakordset? Muidugi, ma arvan, et need reisid liidavad seda ansamblit hoopis teiste vahenditega, kui proovis ühtegi mõtet. Üks põhjus on kindlasti see, iga boksi laulja lahkub oma igapäevasest elurutiinist ja oma igapäevaste kohustuste juurest hetkeks täiesti hoopis mujale, tihti isegi uudsesse kultuuri, kus nad ei ole kunagi käinud. See ootus minu puhul näiteks avaneb selles, et nüüd hakkab tulema, eks ole, enne Austraaliat nädal aega kindlasti ma peaaegu et ei maga öösel, siis läheb mul kõht lahti ja siis igasugused muud sellised asjad, mis väljendub ka füüsilisel moel, mitte sellepärast, et ma oleksin juba nii vana, et, et see peaks ilmtingimata niimoodi toimuma. Aga aga see ootus siin õpitut ja siin kokku lauldot anda edasi täiesti uues keskkonnas täiesti uues paigas. See loob selle reisi ajal minu meelest hästi palju põnevaid juhtumisi ja see võib-olla avab isegi lauljate silmadele üksteise selliseid võib-olla seni varjatud külgi, kuidas keegi käitub või kuidas keegi millessegi suhtub. Kes vaatab kõrgeid pilvelõhkujaid, aga kes otsib põõsastest pisi mutukat, mida ta veel seni näinud ei ole. Kõik need väikesed tillukesed asjad moodustavadki selle reisi ja sellepärast on Eestist äraminek ja oma loomingu edasiandmine kuskil teisel maal. Vox Clamantis üks kindlamaid trump ta selle ansambli ühise hingamise leidmisele. See on selline lastetu säikesimesse ja kahtlemata see on seal alateadvuses, kogu aeg tiksub. Poksiga reisimine noh, see ei olegi minu arvates mingi selline värske suhte esimene proovilepanek, et pigem see on nagu juba niisugune vana abielupaar. Et ma juba köit, nagu teame, kuidas me käitume reisile, kuidas me oleme ja me nagu kõik talume nagu kõike ja noh, igalühel on oma asjad, igaüks läheb oma tuppa õhtul ja selles mõttes, et me saame väga hästi hakkama, arvates et nagu sellist kompimisruumi nagu hetkel väga ei ole enam, nii et me oleme nagu suhteliselt harjunud ja kokku nagu kasvanud. Tahaks veel rõhutada reiside puhul just nimelt sellist ühtekuuluvustunde tugevdamise väga olulist osa, et me saame seal tõesti kõik kokku lava saame lõpuks kokku et nagu alustas, et Eestis on kõigil omad tegemised ja noh, nii see ansambel meil on, need lepingud meil kellelgi otseselt ei ole, et kõik me teeme seda nii hästi kui suudame ja siis selline päris elu argielu oma toimetustega kipub teinekord vahele sõitma ja kuna nüüd see koosseis on juba nii suur, nagu ta on, siis tihti kipub olema, et kas üks või teine on ikka proovist puudu ja kõige kindlam viis tagada seda, et kõik on proovis, on osta lennukipiletid kõigile seal nurka saada, et see on võib-olla ühest küljest kahetsusväärne, aga teisest küljest nii see toimub. Võib-olla need, kes on juba 20 aastat Vaccisaldu, on eriarvamusele ka mul praegu tundub oma selle viie, kuue aastase staažiga, et mina küll sõidan praegu veel selle mesinädalate perioodi, ütleme laine peal. Et kõik need reisid, ma ei tea, kas on väga palju abielupaar, kes kakleksid tülitseks reisil, kui kõik on korraldatud, söögid on olemas, bussid tulevad, vastu viiakse, sind tuuakse sinu ainuke ülesanne halda, kvaliteetne kontsert ja seltskond on nii suurepärane, et kui oleks mingisugused ekstreemsed tingimused, ma ei tea, kas keegi hakkas tüli norima, kuskil kedagi ära sööma, aga aga praegu mul on küll selline tunne, et seda argipäeva osa nagu proovis ikka, mõnikord on raske ja tunned nagu tahaks ise ka paremini. Aga seda argipäeva osa on nagu võrdlemisi vähe minu jaoks veel selle ansambli. No seda kuulates jääb nagu mulje, et see kõige ehedam Vox Clamantis olemus ilmneb siis väljaspool Eestit. No Eestis ikka ka reisime täitsa palju seda. Jah, enamik kontserti on ju endiselt ikkagi välismaalt. Ja ka Eestis ka Tallinna kontserdid ei ole ju valdavad. Ma ei ole nüüd statistikat teinud, aga me ikkagi päris palju sõltub aastast mõni aasta rohkem Tallinna kontserte, mõni aasta on vähem ja me oleme ikkagi väga palju teinud kontserte festivalidel, väljaspool Tallinna. Üksikkontserti. Ta võib-olla vähem, aga seda 2018. aasta kontserdiplaani vaadates jääb küll mulje, et teil tuleb enamus päevad veeta kuskil kaugel kodust eemal sellest tulenevalt kas selles ansamblis laulmine on see teie jaoks töö? Minu jaoks on väga selge, nagu ma rääkisin erilauljat erinevatest kvaliteetidest, mis igalühel ongi see, mis tema isiksuse kujundab siis minu jaoks on see sõna otseses mõttes füüsiline töö juba minu silmade jaoks, sest minu kõige nõrgem külg lauljana on, mis tegelikult oli juba muusikakoolist saati, on noodi lugemine ja ma pean tegema tegelikult kodus üpris palju selleks, et ma proovis ei jääks jalgu. Nii et mina tajun seda täiesti korraliku töö tegemisele. Ma ei tea, mina vaidleks nagu vastu, et kui tekib asjale nagu väga tugev töö tegemise maik juurde, et siis võib-olla see nagu, milleks me põhiliselt oleme kokku tulnud ja võib-olla tahaplaanile tegelikult ideaalne oleks, kui esiplaanil oleks selline muusikaline külg ja kasest kõrgeid aate taga. Pürgime sinnapoole, et raske on öelda, et see oleks nagu ei tahaks öelda seda, et nad tahaks öelda, pigem mets on hobi, sest et hobi on see, mida sa tahad teha ja, ja töö on see, no mida sa pead tegema. Amatöör on see, kes armastab seda, selline professionaalne töö tegemine niimoodi muusikamaailmas on ka võib-olla eriti Eestis kuidagi omandanud sellise natuke siukse staapseks sellise tähenduse niipea kui läheb töö tegemiseks, et siis nagu kaob ja see muusika tegemine ära, et noh, see isegi olla ei pea niimoodi olema, aga noh, kuidagi ikka sisimas ei saa nagu öelda jah, et see oleks töö, tahakski öelda, et see oleks hobi siis nagu tekib kohe mingi teine sisuline pool sellele asjale. Aga et tehtud töö hakkab asetseda hobi segama kõikidele inimestele mõeldud seda abi ka selle töö defineerimine, et Jaan rääkis vastutusest, et see ju peab midagi tähendama. Vastutus on selline huvitav teema, et sellest võib rääkida, aga kuidas seda nagu tunnetada, kuidas reaalsusesse vastutus välja näeb, et see nagu täitsa teine asi, et tegelikult mina näen jälle analoogselt selle töö tegemise tundega, et tegelikult kõige parem, kui sul taustal seda sellist töö või higimaitset ei ole ja kõige parem kui ka seda vastutus tegelikult see vastutus kindlasti võtab, kui meil nüüd konkreetselt sellest räägime, mis me siin ansamblis teeme, siis, siis tegelikult seda ei tohiks olla ka kuidagi välja kosta, vaid pigem on see, et see, millega see sõda paar asja teed, et ma tea töö või vastutus kuidagi vale sõna, et pigem peaks olema just noh, see rõõm või tahe nagu maksimaalselt ennast anda tahe maksimaalselt jõuda selle kuulajani. Aga seda terminiga vastutus võib-olla ei oskagi nagu kirjeldada või. Praegu nagu inimeste võimalused ja tahe on ka väga erinevad, et meil on inimesed, kellel ei ole suuri peresid, ei ole kohustusi, et nad saavad seda rohkem nagu endale mõnes mõttes lubada, et see hobi, millest otsinud, rääkisin tegelikult hästi suure mastaabiga. Et see ei ole niisama selline nädalas korra kaks tundi saan kokku ja heegeldan midagi vaid pidevat proovid. Lisaproovitud, kelle reisid, kus sa oled Eestist ära võib-olla kaks nädalat niimoodi, et, et peab tegelikult nagu hästi paindlik olema mõlemas suunas. Et ei kannataks, pered ei kannataks töö me kõik ju tahame tegelikult nagu poksiansamblis ennast nagu maksimaalselt anda. Aga inimeste elud on väga erinevad ja kohustused. Nojah, siis mõnel hetkel tulebki millestki endale väga armsast loobuda. Lõppude lõpuks me oleme ikkagi noh, kõik inimesed ja meil kõigil juhtub ja meil juhtub pidevalt kontserditel ja meil on olnud täiesti peaaegu katastroofi vahel, kuna looga, mida ei ole võib-olla harjutanud eriti me oleme ka täiesti inimesed, aga noh, poksi puhul hea on see, et sa saad alati loota inimestele lihtsalt alati sa tead, et nemad teevad oma asja ära ja siis inspireerib sind ka pingutama. Ma olen nõus ja selle vastutuse teema, aga ma vähemalt ise olen tundnud, et Vox on ise nagu ilmselt mingi kvaliteedimärk, et see toob niikuinii kaaslasele. Ja Mulle tundub, et kui hakata enda sees hästi üles puhuma seda vastutuse teemat või seda mingit kvaliteeti, millele sa pead pürgima, siis võib hästi kinni lükata, sellest on minust mõtet rääkida pigem nendel hetkedel või nendele inimestele, kes noh, vaheliselt nagu plähmerdavad või ma arvan, et meie ansamblis seda nagu väga ei esinegi. Aga kui sa oled just nagu tundetu millegi suhtes, aga et sa saaksid laval olla vaba, siis ei saa tegeleda nagu sihukeste suurte filosoofiliste teemadega peab tegelema ainult sellega, mida sa praegu teed, ehk siis selle konkreetse ühe lauluga selle mingi fraasiga. Et mida laiemale see selle oma mõtte lükkad siis seda rohkem kinni, siis on parem ja minu arust see automaatselt mõjutab laulmist negatiivselt. Aga siiski, sellise umbes 15 liikmelise kollektiivi puhul. Kui ma toon paralleeli näiteks instrumentaalmuusikast, siis on olemas ka selliseid, 15 liikmelisi kollektiive, kes töötavad ilma dirigendid on võimelised seda tegema, et võib-olla keegi viiuldaja seal midagi natuke juhendab. Aga Vox Clamantis on siiski vist ilmselt väga selgelt ja niigi nägemus ja, ja võib-olla selline ambitsioon, et kui palju te tunnete, et keegi nagu väga ohjab seda ja kui selle ansambli ees oleks keegi teine, kas kõlaks kuidagi kardinaalselt teistmoodi. Seda ansamblit ei oleks olemaski, sest et ma arvan, et Soniaaniki, mingi nägemus sellest ma arvan, et see ongi kõige puhtamast mõttes nagu kunstiline juhtimine, mida ta teeb need inimesed, teised muusikud, keda ta kutsub meiega kavu tegema ja ka need kavad ise, mis ta välja mõtleb, et noh, oksjon nii palju rohkem kui lihtsalt rühm lauljaid. Et see on see, mida me teeme. Ja neid on põhimõtteliselt minu arvates loonud pigem nagu sellest mingis mõttes brändi sellest boksist, et noh, et ilma temata ma nüüd ei teagi, et see ei oleks võib-olla see ja poksi ju stiil ja repertuaar on tegelikult väga sihuke kitsas ala läbi regoriaani, ütleme Gregoriaan on selline keskne teema, siis mille ümber siis teeme midagi muud ka, eks ole, aga noh, see on ikkagi boksile oma saundi stiili ja no väga spetsiifiline selline sound ilma Jaaneigutan, ma ei kujutaks ette, et võib-olla me oleksime lihtsalt niisugune tavapärane kammerkoor, kes esitab võib-olla sellist kooriassortii-le Sa rääkisid siin ja neidki nagu selgest visioonist ja kõigest, et siin on küll see koht, kus ma arvan, et peab tunnistama, et eks me oleme paljudele pakkunud nagu selliste teiste arvamustega kõrvale sageli isegi siis, kui ta võib-olla ei ole küsinud seda, et mis puudutab seda Gregoriaani, siis nagu ott ütles, et kuna seal nagu poksialus, see on see, kust poks on tulnud siis selle analüüsimises ja kuidagi muusikalises kujundamises meist kellestki ei ole Jaaneetile ligilähedastki teise arvamuse pakkujat, ütleme niimoodi. Et see on kõik kuidagi selle kaudu nagu, et väga arvestav oma lauljatega ja tegelikult ka arvestab nagu nende arvamusega, aga tema enda musitseerimise viis ja kuidagi tema lähenemine muusikale ja sõnale on nagu väga temale omane, millele kuidagi ei tahagi nagu vastu vaielda, isegi kui on mingid väikesed muusikalised nüansid, mida võib-olla tundub, et võiks teistmoodi teha, aga põhimõtteliselt see alust, kus ta seisab, see on väga püsiv. Dirigendisuhe muusikutega võib olla väga äärmuslik, noh muidugi koosseis on ka erinevaid, kas ei võta sümfooniaorkester, kus pahatihti dirigent üldse oma muusikute nimesid ei teagi või võib-olla nägusid ei näegi suurema instrumendi tagant, mis te ise arvate, mis suhe teil on oma dirigendiga? Ja kas te üldse nimetate teda dirigendiks? Me nimetame teda ja leviks. Ma alati hindan ja naudin seda tarkust, et Jaan-Eik küsib oma lauljate käest, ta kasutab oma lauljat, teadmisi ja kogemusi selleks, et vormida oma kunstiline lõplik nägemus. Ja ehkki ka väga jõulise isiksusena ta on tihti võimeline oma kangest seisukohast eemale astuma, kui ta näeb, et ansambel toetab mingisugust teist seisukohta selles küsimuses. Ehk siis ta on võimeline ka järele andma vajadusel see on väga tark. Ma mõtlen, et kust ta seda õppinud on, et kas on talle loomuomane tundus ka tema perekonda, tema vanemaid, siis ma arvan, et sellist oskust ära kuulata on ta küllap õppinud ikkagi nendelt kursustelt ja nendest aegadest, kus ta veedab oma aja kuskil kloostris. Oskus kuulata ja õigel hetkel noppida oma ümber olevate inimeste kogemust, on see muusikaline kogemus või mingisugune muu kogemus, mida vaja on, see on väga suur tarkus. Ma arvan, et see on üks selle nii-öelda kunstilise juhtimise selliseid trump. Aga ikkagi, millesse suhe väljendub, et kuidagi on arusaam, et see dirigendi autoriteet midagi, milles ei tohi kahelda võib-olla ei tohiks nagu üldse vastu hakata või sekkuma nendesse otsustesse, et ma saan aru, et teil on midagi sellist, kus k julgetakse teinekord öelda oma arvamus. Võib-olla see on siis vanematel liikmetel, kes on Vaksik algusest peale kasvanud. Ma arvan, et see east ei sõltu küll see sõltub olukorrast. Mitte east, ütleme tööstaažist. Meil on väga palju kõrgharidusega kori juhte, kellest igaüks oleks suuteline, ma arvan, et sama repertuaari tegema väga hästi ja kuidagi oma visiooni järgi. No raske on teha koorijuhtidest koori kindlasti ansamblit. Jah, sama nagu ühel direktoril oleks 10 11 direktoriteks ju alluv on, et ega see lihtne ei ole. Kahtlemata, mida rohkem, mida kaugemale Grigoriaanist repertuaar läheb, seda rohkem on noh, kindlasti oma arvamust vill nendele, kellel on selja taga pikad õpinguaastad. Koori juhtis kateedris, et eks see ongi normaalne, täiesti, et küsimus on selles, et jah, kuidas seda ühist visiooni vormida ja kuidas Jaanik ise nii-öelda sellise autokraatia ja demokraatia vahel hõljudes, et kuidas ta käitub, aga siiani oleme hakkama saanud ja ma arvan suhteliselt hästi. Ma arvan, et üks põhjus, miks inimesed lubavad endale päris palju proovis ja muidu ka ongi see, et, et see suhe, mis nagunii Jaaneetiga kui ka lauljatele omavahel on ikkagi sõprus, see on kindlasti rohkem, kui ma tea kollegiaalsus juba see, et me oleme nii palju reisidel koos, me veedame ju vaba ja ka kõik koos, tegelikult me ei ole ju oma tubades seal, vaid me ikka otsime seda hatust, söögikoht alati lihtsalt nurga tagant ja leping ka leida selle essentsi üles just nii. Ja eks see sedasorti lähedus kandub igale poole üle, aga mina väga hindan seda, et Tjanikele ei ole justkui minu arust on täiesti vaba sellest dirigendi positsiooni tõestamisest ka proovis. Ma arvan, et see on üks amet, mis võib kaasa tuua seda, et just nimelt sa ei ole valmis kedagi ära kuulama, sest sa pead iga hetk ju tõestama, et sina oled juht ja sul on kõige õigem visioon, mistõttu see muudab inimesi ka jäigemaks ideede vastu, mis tegelikult on paremad. Aga see, kui justkui see enesetõestamine ei ole mingi teema, see loob proovi väga inimliku õhkkonna. Ja veel, ma hindan väga seda, et minu arust Jaanik on üks ainulaadseid dirigent, kes oma lauljate peale mitte kunagi ei vihastu ja ma ei pea kunagi kartma seda, et mis tujus täna dirigent on väga mõjutab lauljaid, ta ei tule kunagi oma tujudega proovi, ma ei tea, võibolla tal ei ole ka. Aga see on see, mis ansambli sisekliima väga heaks muudab. Tõesti sõna fantastiline on see, mida Jaanik proovides kõige rohkem kasutab. Ma arvan, et see on midagi, mida me võib-olla talle liiga vähe vastu ütleme. See on tõesti nagu mina ütles ainiti tema teema tema teenese, et proovida sisekliima on selline, nagu ta on. Minu meelest nende aastate jooksul, mil ma Jaan Eiki hästi tunnen. Mulle tundub, et ta on osanudki ülihästi kanaliseerida igasuguseid probleeme ja muresid ja asju, et ta ei võta proovi ühte või teist keerulist olukorda sasipundart kaasa või kui ta võtab, siis ta vähemasti lase välja paista, et see sasipundar tal kaasas on. Ja noh, seal muidugi väga hea juhi tunnus. Igal juhul siin on läbi kõlanud ilusaid mõtteid ja võib-olla lõpetuseks kui me siin rääkisime visioonidest ja siis pöörata ehk pilk oleks tulevikku ja mõelda, et kuidas võiks teie arvates kõlada või milline olla Vox Clamantis, ütleme näiteks absurdse 50 aasta pärast. Mida teie loodate või ootate, Daniel? Kogele võib-olla prognoosida mingis mõttes mõttetu, et noh, mul kohe kangastub silme ette, et noh, mingisugused ansamblid, mis on muutunud brändideks ja pranteks, mis enam ei sõltu isegi ei lauljatest ega dirigentidest ega eimillestki, nad on lihtsalt tiba mingisugused sellised tulunduslikud brändid, mille taga on mingi siis väga konkreetne küll, kas siis stiil või, või mingisugune tunnus, seal peab taga olema. No ma tea, mõtleme mingi Swingers, Swingers kuldvokaalansamblites rääkida või Kinksingeelsed tohutult pika ajalooga ansamblit, kus juba praegu kõik pistan, vahetanud nii kunstilised juhid, dirigendid, lauljad, kõik on juba teine-kolmas põlvkond peal. Selles mõttes on küll raske öelda. Kas Vox Clamantis on teda võimalik nii eristada siis nii-öelda brändina eraldi või, või mingisuguste tunnuste põhjal eraldi kõikidest nendest inimestest, kes praegu siin seda teevad, alates jaan higist, eks, ja lõpetades kõigi lauljatega, et ma ei tea, minul ei ole selle poole pealt küll vastust muidugi ideaalne oleks see, kui ka 100 aasta pärast Vox Clamantis nimeline väga ilusa kõla, lauluga kõik positiivsed asjad, lükkame selle nüüd järjest otsa, et kui selline asi oleks olemas, minul selle vastu midagi ei oleks. Ma ei oska öelda, mis sellest ansamblist võiks saada, aga ma lihtsalt loodan, et kui ma ise olen kunagi vana, siis ma mõtlen sellest kui mingist pikemast ja olulisemast asjast oma muusikuteel, kui lihtsalt et mäletan, laulsin seal 20.-te eluaastate alguses. Et ma loodan, et sellest saab vähemalt minu teel ikkagi selline suurem sündmus. Helikaja avas täna ukse ansambli Vox Clamantis siseringi. Stuudios olid lauljad Anna Masrutšak, Miina Pärn, Ott Kask, Jaan Lepik ja Daniel kirikal Vox Clamantis kunstiline juht. Dirigent Tulve pälvis Eesti rahvusringhäälingu tiitli. Aasta muusik 2017. Otseülekanne Tallinna Niguliste kirikust. Aasta muusik 2017 preemia üleandmisel ja ansambli Vox Clamantis kontserdilt on sel pühapäeval, 14. jaanuaril algusega kell 17 klassikaraadios vikerraadios raadio neljas ja Eesti televisioonis. Mina olen Johanna Mängel. Ilusat päeva jätku.