Tere, head kuulajad, MINA, OLEN neleva Stein, feld ja tänane helikaja saade on pühendatud kahele tähenduslik igale sündmusele, meie muusikaelus. Saate esimeses pooles tuleb juttu Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia esiettekandest Tallinnas ja Brüsselis ja Eesti festivaliorkestri esinemisest Tallinna publikule Paavo Järvi juhatusel. Muljeid jagavad nii helilooja kui dirigent, kolleegid Läti raadiost ja Brüsseli kontserdipublik. Tüüri sümfoonia ja maailma orkestri kultuuri üle. Laiemas mõttes arutlevad Andres Kaljuste ja Taavimat sutt. Saate teises pooles tuleb jutt 13. 14. jaanuaril Niguliste kirikus toimunud kontsertidest, kus Eesti filharmoonia kammerkoori ja ansamblit Vox Clamantis juhatas Eesti rahvusringhäälingu aasta muusikuks nimetatud dirigent Jaan-Eik Tulve. Kontsertidel käisid Ene Üleoja, Anu lamp ja Kaie Tanner. 16. jaanuari õhtul oli Eestimaailma muusikaelud tulipunktis. Paavo Järvi loodud Eesti festivaliorkester esines esmakordselt Tallinnas Estonia kontserdisaalis ja esiettekandes kõlas Erkki-Sven Tüüri üheksas sümfoonia miitos. Brahmsi viiulikontserdis soleerib tippviiuldaja Victoria mullaga. Kõigepealt saab sõna Erkki-Sven Tüür, kes kommenteerib oma üheksanda sümfoonia eripära. Mingeid momente, mingeid nüansse on küll, mida ma olen kasutanud ulatuslikumalt kui oma varasemates töödes ja nimelt selliseid pikki, mikrointervalli, telerajanevaid, fruktuatsioone, akorde, kus nad on tunduvalt laialdasemalt laiali harutatud kui varasemates lugudes, kus neid on ka, aga mitte sel moel nagu siin, kui tee neljandast sümfooniast me teame, on löökpillid ja seitsmendas on koor. Kaheksas on kirjutatud šoti kammerorkestrit silmas pidades, et seda üheksandat sümfooniat alustades olid vabamad käed sellises plaanis. Ja tõele au andes olidki need plaanid alguses teistsugused. Tõesti, mul oli plaan kasutada meeskoori ja siis ma loobusin sellest mõttest ja veel mingi hetkeni ma arvasin, et ma kasutan sämpleid veelindude ja loodushäältest, mis on elektrooniliselt töödeldud ja siis ma leidsin, et seda ei ole vaja. Ta on lihtsalt üks üks suur muusikaline draama suurele orkestrile. Ma võtsin nüüd ka esimest korda lahti oma eelmised sümfooniat või õigemini ma koostasin ühe registri, mis koosnes teatavatest märksõnadest, mis iseloomustasid nende karakterid, seda, kuidas nad algasid. Mis osad seal on, millised ja ma vaatasin, et jah, et seal on tegelikult kõik on nad erinevad ja ma tegin seda selleks, et teadlikult mitte midagi nagu kasvõi kogemata kombel mitte korrata. Ma nagu vaatasin sellele otsa, mis ma olen teinud ja see andis mulle palju mõtteainet ja mitte, et ma nüüd oleksin selle üheksanda kirjutanud, nüüd nendest mõtteainetest väga tõukuvalt, aga need, need mõtistuses olid mulle abiks. Ja, ja selles mõttes on sellel lool ka oma konkreetne suhe nende eelmiste teostega, mida ma olen sümfooniat eks nimetanud. Sellised olid Erkki-Sven Tüüri mõtted oma üheksandast sümfooniast. Dirigent Paavo Järviga kohtusime pääl pärast esiettekannet Tallinnas ja tema mõtted olid järgmised. See tunne oli küll väga hea ja oli väga võimas, eriti kui sa mõtled, et üks uus teos oled sündinud siia maailma ja vägev üheksas sümfoonia, Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia. Selle üle olemegi uhked. Üheksas sümfoonia, juhatasin sümboolne sümfoonia. Paljudel suurtel meistritel oli see võib-olla kõige tähtsam muusikaline teos, mida ma kirjutada on ka viimane. Ehk sümfoonia, selle tähtsus võib-olla tänapäeval on natuke teine selle pärast, esiteks sümfoonia kirjutatena, tänapäeval kõik kirjutavad esiteks lühemaid, teiseks rohkem selliseid temaatilisi lugusid, mis nagu päris sümfoonia mõõtu ei anna välja. Aga fakt on, et see on üks meie ala, üks tähtsamaid vorme. Ja Erkki-Sven on just sellise suurte massiivsete vormide meister. Tema helikeel on. Siis sa tunned, et on küllaltki palju muutusi, erinevusi see, kuidas ta materjali töötleb ja kuidas see kõik kulminatsiooni viib. Sa tunned, et areneb ja ta otsib kogu aeg midagi. Täpselt spetsiifiliselt. Raske öelda, sellepärast et igalühel on iga teose juures oma ülesanne ta püüab midagi uut leida. Üheksanda sümfoonia juures. Ma tundsin, et ta jutustab mingisugust lugu Eesti ajalugu algusest kuni tänapäevani välja. Nõnda rääkis dirigent Paavo Järvi Erkki-Sven Tüüri üheksandast sümfooniast. Nüüd aga asume kuulama Andres Kaljuste ja Taavi-Mats uti vestlust Eesti festivaliorkestri kontserdist ja maailma orkestri kultuurist laiemas mõttes. Kõigepealt sellest, milline oli nende mulje 16. jaanuaril toimunud kontserdist. Jättis väga sügava mulje, ma olen ise alati olnud selles orkestris mängimas ning hääli seekord väga suur huvi olla publiku poolel ja eelkõige kuulda Erkki-Sven Tüüri esiettekannet. See oli üks väga põnev kosmiline reis, kuhu ta meid kõiki viis ja kust kõik suured elemendid tulid ülevalt alla ja mineraalid purskusid altpoolt üles, nii et see oli selline tõeline orkestri tulevärki. Šostakovitši sümfoonia teises pooles oli juba tuntud sõber sellele orkestrile ja olin isegi orkestris, kui kaks aastat tagasi sellega lindistasime, oli suur rõõm kuulata seda orkestrit kõrvalt selle energiat kogeda saali poolt ning teades, kui palju seda seal seespool on. Mina kuulasin sõda seevastu suhteliselt puhta lehena ja minu vaimustus, nagu ma kuulen siit kõrvalt ei ole sugugi väiksem, sellepärast et alles Me kuulasime tüüri esiettekannet Eestis, kui mängis ERSO vaba kontserdi, nüüd siis uus tüür ja need olid nagu kaks väga erinevat tüüri. Samas ma ei ole nagunii väga kindel, et tüür oli väga erinev, kuigi loomulikult täiesti teine lugu. Aga see, kuidas lihtsalt orkester kõlab, mängib no see vahe oli hästi suur. Selle orkestriga on niimoodi, et võib tunduda, et paratamatult on tegemist projekt orkestriga, kus inimesed tulevad kokku ja võib-olla võib ju mõelda niimoodi, et kas neil üldse on aega noh, nagu väga sulanduda ja ja harjuda siis tegelikult nendele küsimustele kõhklustele andis vastuse sama kontsert, sest eksaid orkestrit maailmas on ju vist õnneks päris palju. Ja kui inimesed valivad muusikutee, siis eks see orkester on üks, üks neid kohti, kuhu inimesed püüavad, sellepärast et seal nagu suur eesmärk mängida orkestris. Teisalt, millest tihtipeale saadakse hoopis hiljem aru, on orkester väga selline keeruline mehhanism selles mõttes, et see inimene, kes seal mängib, ei vali inimesi, kes mängivad tema kõrval. Nad ei vali repertuaari ja nad tegelikult ei vali ka interpretatsiooni. Kui on tehtud muusikute hulgas rahulolu uuringuid, siis kõige rahulolevamad muusikud on loomulikult kvarteti mängijad, sellepärast nad ise valivad, kellega nad mängivad, nad valivad seda, mida nad mängivad, nad valivad seda, kuidas mängivad. Ja nüüd vastukaaluks orkester, kus valikuvõimalused puuduvad. Teistpidi, seal on ju fantastiline muusika, eks ole, kui me mõtleme seda helilooja poole pealt, siis kui ta kirjutab sümfooniaorkestrile, siis sellest balletile on kõige rohkem värv. Tähendab kõige suuremad võimalused. Ja selge on see, et seal nii pikad traditsioonid, et seal on nii palju suurepärast muusikat kirjutatud ja nagu me tõdesime, seda tuleb aina juurde, sest me ju teame ka seda, et enamik kaasaja muusikast sümfooniaorkestrile kirjutatud seda esitatakse vaid ühe korra. Mul ei ole mitte mingit kahtlust, et tüüri teos on pika sellise esituste algus. Nüüd tulla tagasi selle muusikute juurde, kes seal orkestris mängivad. On huvitav, et see nii-öelda rahulolematus sellega muusikute poolt vaadates ei ole seotud tasemega. See läheb Viini Filharmoonikute oli välja sellepärast, et mida suurem on sõel, seda rohkem on sinna panustatud, seda paremad mängijad. Seda selgem isiklik kunsti tõdele, mis peab muidugi, eks ole, klappima teiste omadega ja mis teeb nüüd selle meie festivaliorkestri, tõepoolest, unikaalseks on see, et kõik mängijad tulevad sinna omast vabast tahtest rõõmuga ja nad nad tahavad kõik seda koos teha. Ja sealt tuleb selge Uusnerg, sinna pole parata. Andres. Teie kommenteeriksite seda orkestrisisest rahulolu Te olete mänginud ja välismaistes orkestrites ka selles Eesti festivaliorkestris, et mis mõtteid tekitas just see teema. See on täiesti tõsi, et projekt orkestrite ka on just see eripära, et need on sellised üksikud sündmused, mida inimene valib tegema. Eks neid näiteid on ju muidki lutserni festivaliorkester, Budapesti festivaliorkester. Just olin Londonis, kus rääkisin ühe iiri kammerorkestri muusikuga, kes ütles, et iri kammerorkester näiteks on selline kooslus, kes mängib ühe projekti kuus ja see paneb inimesed oma elus nagu teistmoodi suhtuma ka oma töös või sellesse kokkumängu. Et sellest tuleb selline teatud mõttes sündmus, säilib mingisugune teistsugune värskus, kui inimesed ei tule kogu aeg kokku. Samas loomulikult, kui inimesed tulevad iga nädal kokku, siis sellest tekib palju selgem ühtsus ja traditsioonid, kuidas mängitakse ja ja kõik taolised asjad, mis on professionaalsele orkestrile tüüpilised. Aga see energia selles orkestris. Ta on kõrge alati, sest et tuleme Pärnusse kokku ja, ja on suvi ja välja valitud paljud sõbrad, oleme seal kõik koos ja see on nagu hea fantastiline muusika ja dirigent, nii et, et see on selline muusikute pidu. Vaatamata sellele, et on päris karm graafika, on sul iga päev ees, aga see on kõik unustatud, kui on tore olla. Seda juttu kuulates tekib just nimelt see võrdlusmoment, võib-olla sellisel nagu oli see iiri kammerorkester, kes teeb kord kuus ja Eesti festivalil orkester, kes on nüüd teinud kaks korda aastas kava ja siis on näiteks rahvusorkestrites mängivad kas iga neljapäev või ka reede või vähemalt 3,6 aga publik läheb saali, ta tahab ikkagi saada seda elamust või seda järeldust ja, ja loomulikult publik läheb keema sellise särava orkestri peale, kes pakub sellist sündmust, et kas ei või tekkida siis kibedaid tundeid, ütleme orkestrit, kes mängivad küll regulaarselt, aga kelle kontserdid kõik ei kujune, võib-olla selliseks. Museks tihtipeale saia, rahvusorkestri kontserdid siiski kujunevad sündmuseks ma noh, selles mõttes ei tahaks nii karm olla tõsi, kui vaadata, nagu kontsert jeru laiemalt, me oleme harjunud ju sellega, et Eestis siduvad ainult puht kogu aeg. Sellepärast et muidu ei saagi ühtegi kontserti välja kuulutada ju, kui öeldakse, maailma kõige teravam tipp mängib meil siin iga päev. See on selline nagu mainekujunduslik asi ja, ja see on vajalik omamoodi. Teistpidi see on ka väga ohtlik, sellepärast et me võiksime ju praegu hakata rääkima natuke sügavamalt sellest kontserdist, mida me kuulsime, eks ole, sellepärast et Ta ka selles interpretatsioonis muudes asjades tekib arutelukohti, mis on muidugi hästi positiivne ma peaaegu julge seda teha, sellepärast et see on siiski nii palju korruseid kõrgelt, kuid noh, teised asjad, eks ole, mille peale kontserti öeldakse vapustavalt hea esitus. Mul on isiklikult väga raske eristada neid asju, mina istun maha või seisan püsti ja mängin muusikat. Sellel ei ole mitte mingit vahet, kus koosluses ma mängin. Ma võlgnen selle heliloojale, kes on pannud selle muusika kirja, et teha seda nii siiralt, kui ma vähegi saan. Niisuguse energiaga, mis kõnetaks publikut. See ei ole minu valida, olla vähem energiline, nagu ma mängin orkestris, kus ma mängin iga päev. Publik tuleb saali, publik ootab midagi. Nad tahavad, et neid viidaks mingisugusele reisile ja see on minu töö, kuigi ma ei mõtle seda, et see nüüd minu, tema pean seda tegema, aga ma tahan seda teha. See on, sest muusika ütleb mulle seda, et ma tahan seda teha. Et meil on niisugune hetk, kus me oleme kõik siin omast tahtest taga paratamatu inimene on selline ja üheskoos on teatud tendentsides väga kerge laskuda või siis ka tõusta, olenevalt 11. Pidin ma elan ju üks põhiline sümfooniaorkester, tähendab, õnneks on kas Narva ja Pärnu vist midagi sellised väiksemad orkestrid ka, aga mul üks riiklik sümfooniaorkester, eks ole, ja arut oleks seada kahtluse alla tema vajaduse või midagi muud sellist, absoluutselt mitte. Ja selge on see, et, et see on meie parim orkester ja selge on see, et see saab olla nii hea kui meil võimalik, sest sinna siiski koonduvad ju meie kõige paremad mängijad. Iseasi on muidugi see, et kas me märkame neid muutusi, mis seal orkestris toimub ja võib-olla võiksime olla vahel natuke tundlikumad. Orkester võtab paratamatult ju ka oma dirigendi näo ja mina mäletan seda aega, kus orkestri ees Neeme Järvi ja siinsamas tehti raadiosaalis neid Hayden sümfooniat, Kvatro saated mängiti pidevalt ja see töö oli kuidagi selline mett, orkestri kõlapildi muutumine oli jälgitav. Seda pandi tähele, sellest räägiti. Huvitav on see, et tänaseni on need dirigent olnud päris palju seal orkestri ees ja niipea kui tuleb uus dirigent, siis ma ei mäleta küll ühtegi korda, kus oleks hakatud rääkima, aga vaat nüüd on hoopis teine tase orkestrit. Nüüd on selle dirigendi läinud asi ikkagi on nii palju edasi siis ma mõtlen, et päris õudne, et milline see tase siis alguses pidi olema. Ma tean, vähemalt mingisugune kümmekond korda, kus tase on hüppeliselt tõusnud. Ma tooksin paralleele jalgpalli meeskonnaga, sa lähedki, jalgpalli meeskonda on hästi tihti tavaks, et kui nende treener vallandatakse, mis tavaliselt juhtub pärast seda, kui on kaotatud umbes 10 mängu ja riigistatud kaks siis tuleb uus nägu, tuleb sisse, sellel hetkel see meeskond nii-öelda tõstab oma mängud ja on võimeline kõige kõvamatele ka vastu hakkama, et ma arvan, et seal on selline psühholoogiline põhjus, et iga inimesega, kes on juhtival positsioonil, temaga, tulevad tema head ja vead kaasa ja eks ajapikku kõigile saab selgeks, mis need on nii-öelda vajakajäämised. Kui seda nii brutaalselt kutsuda nende inimeste poolt, siis need hakkavad pahatihti nagu domineerima selle koosluse psüühikas ja sellest räägitakse ikka meelseid, tule välja ja sedasi läheb paremaks. Ja siis, kui nad leiavad selle inimese, kes nende seda tühja kohta siis täidavad, siis see on nagu selline tohutult suursündmuse täna lõpuks, nüüd me siis saame selle, mis me oleme tahtnud, aga siis rajab võib-olla mingi teatud aeg läheb edasi ja siis juba leitakse järgmised probleemid, nii et, et ma arvan, et see on selline tohutu suur üles-alla hingamine, mis puudutas suure koosluse tööd ja nende vajadusi. Aga ma ikkagi tahaks rääkida sellest 16. jaanuari kontserdikavast, olgugi et see on meie tasemest siin mõned pead kõrgemal, aga võrdleme seda siis kasvõi näiteks maailma parimate orkestrite kontekstis. Mõned mõtted, kui alustada tüürist, siis mulle muidugi tõeliselt meeldis see, et sellest Ta oli tehtud sündmusena, kontsert ilma irooniata meeldis, sellepärast et ootused olidki kõrged ja teinekord, kui on muidugi ootused kõrged, siis sisaldab alati ohtu, eks ole, aga alates sellest, et kui ma panin oma veisi käima, kuna liiklus, mine tea, mis teed pidi on kõige parem sõita, eks ole, mitte, et ma nüüd Estonia kontserdisaali üles leiaks, siis veis pakku, kus mulle Vahetüüri sümfoonia esiettekanne eks ole, mis oli selline omamoodi, päris meeldiv. No ma ei räägi mitte seda, et suured reklaamid ilmusid nädal otsa siis, kui oli juba noh, saal välja müüdud, aga tegelikult kaunis eriline oli ka ajakirjas muusika tutvustav artikkel, kus ta oli Erkki-Sveni üheksanda sümfoonia anal seda ennetavalt lugeda. On mõned digipõnev ja ühtepidi väga hea, sellepärast et kui on teos, mille helikeel ei ole mitte mingil juhul lihtsakene siis sealt vaadata mingisugust sellist struktuuri ja ülesehitust, sellest oleks kindlasti abi. Teistpidi, kes teab, võib-olla jälle see nagu suunab lihtsalt sellele teele, mis seal kirjas oli ja, ja võib-olla välistab rohkem nagu uusi harusid. Nii või naa, aga no muidugi orkestri kõla oli selgelt eriline, aga minu jaoks orkestri erilisus tuli täie selgusega siiski sellistes klassikalistes teostes, eks ole, ja muidugi omaette teema on ka ju mull ava sellepärast, et tema lisapalana kõlanud soolo Bach väärib minu meelest väga selgelt äramärkimist. Sellepärast et ma olen kuulnud küll, kuidas ka kaasaegsete pillidega Stiilitundlikult ja teadlikult mängitakse ja enamasti tämbrilises balletis midagi puud, mida me ei saa. Nüüd sellel kontserditel oli esimest korda, kus mulle ainult midagi puhtalt Tema on mänginud sisse kõik Bachi sonaadile, partiidad barokkviiulil. Nii et kui ta seda teed, nagu läks uurima, siis sellest on muidugi nakatunud tema Bachi mängimine ka selle modernpilli peale. Ma mäletan, vist oli kaks aastat tagasi, kui ta mängis Sibeliuse viiulikontserdid Pärnus siis tekib paratamatult võrdlusmoment, et teatud mõttes, ma arvan, on Sibeliuse kuidagi rohkem tema teos. Tehnilised meil ei ole mõtet mingis mõttes nagu midagi rääkida, sellepärast et see, mida ta on võimeline pilli peal tegema, see on kahtlemata tipptase, aga Brahmsi puhul minu hinge ihaldama veidikese lüürilisemalt ning soojemat karakterit vahest. Ja mind tegelikult tõesti see Bach liigutas pall rohkem muusika poolelt, need. Kui me räägime nüüd Šostakovitši, st ilmus jugaplaat orkestrile, mis neil siis reisile kaasa võtta, kui selline tore produkt publikule, kes siis kuulab neid Kölnis või Brüsselis või Luxemburgis või Berliinis, et kuidas mõjus Šostakovitši? See mõjus vägagi hästi ja ma ei tea, kas värskendav on nagu õige sõna, aga mul nagu rohkem sellised lapsepõlve mälestused selle muusikaga, kus ma käisin tõepoolest palju sümfooniaorkestrit kuulamas ja sümfonalist muusikat ja, ja sellepärast see, mis ma kuulsin, ei ühtinud päris sellega, mis oli minu mälusopis. Ma tegelikult pärast isegi kontrollisin seda, ma kuulasin sedasama teostmeraminskiga. Mul tekkisid igasugused huvitavad sellised kahtlused, mitte muusikalised, vaid lihtsalt sõna, kui, kui kiiresti aeg muutub. Sest kui ma kuulen Piccolo flöödi, iga soolosid, kus värvid tehakse väga peenelt selle tämbriga siis pikala flöödikasutus on mul hoopis midagi muud kõrvus ja nii edasi, kogu aeg kogu see puhkpilliansambel, mis minu meelest sellel orkestrile oli absoluutselt suurepärane ja nüüd, kui ma ütlen, et see oli parem kui keelpilli omadele, siis jääb mulje, nagu keel oleks suurem asi olnud, mis kahtlemata ei olnud, nii. Aga parandata kui mind, kui ma eksin, aga mul lihtsalt ikkagi tunne, kui puhkpill mängib, siis kõik puhkpillimängijad mängivad soolod seal nagu dub dubleerimisi, praktiliselt ei ole. Keelpillid siiski peavad ajama rühmasiseselt ühte juttu ja see ilmselt nõuaks ka veel pisut rohkem aega, et tekiks selline tämbriline ja saundiline ühtsus. Ja nüüd jällegi kõvasti üle keskmise, mida ma olen sind kunagi kuulnud, aga omamoodi selles mõttes, see oli ju puhkpillimängijat olukord lihtsam, et nad ei olnud nagu labanööridega seotud niivõrd oma kolleegidega, et mitte, et keelpillide soolased ei oleks, aga tihtipeale seda aga sisaldab ka grupimängu, mis teeb seda omamoodi keerulisemaks. Ja muidugi, mis oli, oli vahva ja positiivne, et kaunis palju eesti selliseid noorema otsa mängijaid oli orkestrisse sattunud. Kowalczyk kuulamine selles kontserdis pöörasin isegi rohkem tähelepanu sellele, et uurida välja, kes meil kõik uued näod siin orkestris on, sellepärast et see muusika on mulle niivõrd tuntud ja tuttav, et maantee teatud mõttes lahkusin sellisest fokusseeritud kuulaja rollis natukeseks. Et võib-olla kommentaaris, mis puudutab keelpillide ühtlusesse, siis võib-olla tasub ka mainida, et selles festivaliorkestri koosseisus on ka hästi palju uusi mängijaid seal enne mänginud, selles koosseisus näiteks kaks aastat tagasi ei olnud Tallinna kammerorkestri täiskoosseisulised selles orkestri siis, kui me seda lindistasime, nii et lisaks nendele on veel palju-palju inimesi, kes ei ole enne meiega koos mänginud, nii et, et see võtab natuke aega ja see aeg neil on, neil on täna kontsert, neil on ülehomme kontsert, nädala kõrgtasemelise muusikud, nad õpivad väga kiiresti siis need asjad ära. See oli esimene kontsert ka. Kui tahta urgitseda, mida me tegelikult ei peaks absoluutselt tahtma, aga lihtsalt kontrastina kohalikule tavale, et öelda, et absoluutselt kõik on maailma tipptasemel, mis, mis Eestis kõlab, siis tegelikult võiks ju. Võiksime nagu seda traditsiooni pisut rikkuda. Olen nõus, väga nõus. Ma tahaks lõpetuseks küsida niimoodi üldisemal tasandil, et näiteks kui mina kui pianist mõtlen klaverimängijatest meie ümber maailma lavadel, keda me kõik tunneme, minul on tekkinud tunnet, et kõik need solistid kuidagi ühtlustuvad või kõikide tase on väga kõrge, võib olla kõrgem kui kunagi varem. Aga kipub kaduma nägu ja kui siis tuleb mõni selline ere isiksus, kes valmistab end viieaastase klaverimängukogemusega, tuleb siis Tšaikovski konkursi moraalseks võitjaks, sonide temaga kohemaid lepingud on justkui kukkunud kuskilt teistest sfääridest alla ja teistsuguse taustaga. Et kuidas võiks mõelda kestrite kohta, et kas kuidagi hakkab ka kaduma nende meie parimate orkestrite nägu või, või kas on selline probleem olemas? Võib-olla milles probleem veidikese seisneb, on lindistamises ja võib-olla selle lindistamise protsessi kaudu on tänapäeval võimalik väga palju teha sellist nii-öelda ühtlustamist, mis puudutab kõlapilt, eriti, mis puudutab balansi probleeme, kõikvõimalikke on tänapäeval tehnikaga võimalik teha ning seetõttu jääbki võib-olla mulje, et meil on karakteristik ka teatud mõttes kaob ära ja, ja siis, kui keegi tõesti kusagilt tuleb ja teeb midagi teistmoodi, siis on nagu sõõm värsket vett. Sellele kõigele, aga ma kindlasti ei usu, et see tegelikult niimoodi on, just rääkisime, orkester võtab oma dirigendi näo, kõik oleneb sellest, et missugune see dirigent on, missugune see muusikaline juht missugusi meetodeid ta kasutab ja mida ta enda vaimusilmas kujutab ette, mismoodi sa orkester, kellega ta töötab, kõlama peaks ja mismoodi need inimesed, need indiviidid, kes selles orkestris on, kes on kõik erinevad ja ma ei saa öelda küll. Aase orkester kõlab nii nagu selline või too selline isegi olles Helsingis tööl viimase kolme aasta jooksul, siis ühes ja samas majas resideeruvate Helsingi Filharmoonikute ning Raadio Sümfooniaorkester, kes mängivad samas saalis, mängib neljapäev, teine maimegi, reede täiesti erinevad orkestrid oma kõlakultuuris ja interpretatsioonis ja vägagi olenevalt sellest, et kes nende ees on olnud ja mitte ainult et praegune peadirigent, vaid ka eelmine ja temast eelmine seal on ju tihtipeale inimesi, kes mängivad 30 40 aastat selles orkestris ja nendega tulevad kaasa teated, traditsioonid, näiteks Helsingi Filharmoonikute traditsioonid lähevad sinna saati, kus Sibeliuse sisenesid, dirigeeris, eks ole. See on väga kinnid tõesti sellest, missugused need inimesed selles koosluses on. Kui palju nad tahavad ühtselt edasi minna, kas nad mõtlevad ühtemoodi, kas neid on võimalik koondada ühtemoodi mõtlema Chicagost kunagi, George Soldi oli nende peadirigent, Taavist tegeles ikka täpselt sentimeeter sentimeetriga. Kuidas seal lood kõik koos peaksid mängima ühte või teist soolojuppi ja olles ise ka kogenud seda, noh, ma arvan, see on selline germaanilik lähenemine ja siis, kui ma olin kaheksa aastat tagasi Berliini Raadio Sümfooniaorkestriakadeemias ja dirigent Marek Janovski oli tol ajal nende peadirigent, siis seal tegeleti just väga palju sama asjaga, et, et kui sul on ikka 12 mängijat, kes kõik mängivad ühte sama liini et see saaks nagu ühtselt kõlama kui üks suur instrument, siis selle jaoks tõesti vaja kõik paika saada. Tähendab täiesti oleneb sellest, et mis dirigent võtamistee mõni laseb väga spontaanselt inimestel ise teha, mõni ajab väga täpselt järgi, kõik on võimalik ja kõiges on oma kvaliteedi, oma võlu. See on hästi huvitav teema, seesama asi, et kui kaua see eelmise dirigendi või üle-eelmise dirigenditöö nagu säilib orkestri puhul võib-olla selline alateadlik asi teatud romantika jääb inimestele siis mida nad võib-olla isegi ei teadvusta endale. Nojah, aga see siiski Toimub mingisugune ühtlustamine, noh, seda me näeme ka pillirida pidi nii-öelda, sellepärast eks mingisugune standartiseerumine on ju hästi kaua kestnud mingisugused arusaamad ühe või teise pillikõlast nad mingil määral fikseeruvad. Unifitseerimise püüd, mitteteadlik on ilmselt olemas, õnneks ei lähe läbi. Sellepärast et muidugi ilmselt kõige tähtsam on ikkagi dirigent, kelle nägu on ja lõpuks ikkagi need inimesed, kes istuvad orkestris. Mida parem on orkester, seda rohkem pääseb ilmselt dirigendi nägu pildile. Mida me nüüd mõtleme selle all, et mida parem on orkester ja kindlasti on maailmas orkestreid, kes on iga mängija, selles on plastiline mängija. Aga kui sellega näiteks kaasneb see, et nendel on väga selged omad nägemused sellest, mis on õige ja mis ei ole siis dirigendile seal võib-olla suurt midagi näha. Ja seetõttu see kõik väga oleneb kui plastilised, nagu inimesed andma oma mõttemaailmaga ja tegelikult see on võib-olla üks kõige peamise aspekte, mille pärast need jõuame tagasi. Festivali orkestrid, projektorkestrid just on võib-olla värske ja huvitava energiaga seepärast, et sinna tulevad inimesed, kellel on pea lahti nad tulevad sinna omast vabast tahtest tatud. Teeme nüüd midagi, et sünniks midagi erilisemat, see kõik väga oleneb, mis on see inimese mentaliteet. Võime rääkida rühmast, räägime ühest mängijast soolopoest, soolo trompetis, siis pead alati olema väga ettevaatlik või teadma, et kuidas ühe või teise inimesega näiteks suhelda, et saada temast näiteks segage. Seda või toda kätte, nojah, ega need dirigendid ilmselt kui, kui toonitada kahte äärmust, ühed ju ongi sellised, kes lähevad köstri juurde. Väga musikaalsed. Inimesed lähevad lihtsalt hea tundega ja väga orkestrit oma nägemusega ju ei koorma, selliseid dirigente ma ju mäletad, vaatame kas on olnud tuntud ja edukad, inspireerida muusikuid mängima, nagu nad mängivad. Kes on väga endale partituuri selgeks teinud, seal on väga selge soov, siis me teame ka neid, kellel on see soov ja töö tehtud, aga täpselt ei tea, kuidas orkestris edasi anda. Siis ilmselt on need, kellel on väga hea ettekujutus sellest muusikast loomulikult, aga nad on samas lahtised, eks ole, sellele, mis toimub orkestris ja noh, on vajadusel võimelised midagi muutma. See on õige, et kui keegi pakub sulle midagi just, mida ma ei osanud tahta ja see sulle meeldib, siis miks mitte võtta vastu, eelkõige on see väga tervislik, sellepärast et sa näed, et see inimene, kellega sa teed, koostööd, kes mängib sinule ja publikule midagi tuleb tema poolt. See on tema poolt algatatud ja see on lähteallikas, on kõige puhtam. Ja kui see on ilusti läbi mõeldud ja loogiline, siis enda nii öelda visiooni pealesurumine on pigem halb mõte selles hetkes. Loomulikult, kui ta ei lähe kokku absoluutselt kontseptsiooniga, siis loomulikult tuleb tegeleda. Aga see on olukord, kus tuleb anda ruumi. Nõnda vestlesid Erkki-Sven Tüüri sümfooniast Eesti festivaliorkestri kontserdist Andres Kaljuste ja Taavi-Mats ott. Nüüd aga Läti kolleegide Orest silla preedise ja Maruta Luubese muljed, mida nad jagasid vahetult pärast kontserdi lõppu Estonia kontserdisaalis. Corest silla preeris ütleb, et tal oli väga suur rõõm kuulata Erkki-Sven Tüüri uudsem irooniat ja kui teos lõppes, siis ta tahtis kohe kuulata uuesti sest oli niivõrd palju muusikalist infot. See on natukene hirmunud, hirmutav muusika, kuigi selles oli ka teatud määral lohutuse tunnet ja Orest silla preedist, peab seda teost Erkki-Sven Tüüri uut sümfooniat väga heaks parteiks sellest, mis meie ümbermaailmas praegu toimub. Seeemmerkistreenhoessori neutreetik, mäenen. Soosaar oli praedend, kui foto flaedandotab Spee SNG Omarutaja ube seal ütleb nii et tema jaoks kõlas ikka seesama Erkki-Sven Tüür, kes on energiline looja, kelle värvid on eredad ja selged ja kelle muusik kas on palju valgust ja ruumi. Maardu Rubesa ja ütleb, et tema ei nõustu Orest arvamusega, sest tema arvates on see teosmite nüüdisaegne pilt, vaid pigem väga müütiline. Siin on tunda väga vana ajalugu, isegi piiblilugusid ookeani sügavust. Ja selles muusikas on müsteerium ja teoses kohti, mis meenutasid tema jaoks messeani Duran kaliila sümfooniat Läti muusikatoimetaja torest Sillabreedis Kitalansere on käinud Paavo Järvik ja Eesti festivaliorkestrit mitmel korral kuulamas ka Pärnu muusikafestivalil ja küsisin, et kas nende mulje praegu Tallinnas kuuldud kontserdist oli kuidagi sarnane või erinev. Korrastasile brealis ütleb, et ikka on sama suur rõõm kuulata Paavo Järvit ja festivaliorkestrit. Tema on selle orkestri fänn ja Paavo Järvi fänn juba aastaid jaga Victoria mullova mäng meeldib talle väga. Pärnus kuulati Sibeliuse viiulikontserti mullaga ja nüüd siis Pramsi kontserti, mis oli suur ime. Kõik teosed, mida Paavo Järvi puudutab, hakkavad särama ja sa leiad sealt detaile, mida varem kunagi kuulnud ei ole. Sellised olid Läti raadiokolleegide muljed Erkki-Sven Tüüri sümfooniast Eesti festivaliorkestri kontserdist Estonia kontserdisaalis. 18. jaanuaril toimus Erkki-Sven Tüüri sümfoonia rahvusvaheline esiettekanne ka Brüsselis, kuhu sõitis Eesti festivaliorkester ja kuulame, mida arvas brüsseli publik pärast kuuldud kontserti. Brüsseli kontserdipublik tõi Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia puhul esile muusika puhtust, Jerafineeritust ja et see muusika mõjub kui delikaatne rännak. Muljetavaldav teos, mida tahaks kuulata uuesti ja uuesti, et saada tihedast sündmuslikust paremini aru. See on väga visuaalne muusika, milles peegeldub Eesti looduse ilu ja põhjamaine puudutus. Teos algab sügavast kosmosest ja see on ka ilus ja samas väga realistlik kirjeldus eesti rahvavalust. Aga mida arvas brüsseli publik Eesti festivaliorkestrist? Brüsseli publiku muljed Eesti festivaliorkestrist on ülivõrdelised. Eesti festivaliorkester on imeline ja väga elav kollektiiv. Muusikud on ise väga võlutud ühisest koosmängust ja se rõõm kandus ka publikusse. Rikka kõla balletiga, spontaanne ja suurepärase ettevalmistusega orkester. Sellist Šostakovitši kuuendat sümfooniat ei unusta niipea. Muljeid kogus Brüsselist klassikaraadiole Johannes Tralla. Nüüd aga teeme juttu 13. ja 14. jaanuaril Niguliste kirikus toimunud kontsertidest, kus Eesti filharmoonia kammerkoori ja ansamblit Vox Clamantis juhatas aasta muusikuks nimetatud dirigent Jaan-Eik Tulve. Kontserte külastasid Ene Üleoja, Anu lamp ja Kaie Tanner. Enne kui ma läksin kontserdile üks päev varem ma hakkasin mõtlema Vox Clamantis tegevuse peale Jaan Eiki peale ja korraga ma avastasin, et tegelikult on möödunud ju 20 aastat, see on üks inimpõlv ja et nüüd on vaja uuesti voksil laulda ja teha kontserte selle eheda Gregoriaani koraaliga, mida see põlvkond ei olegi kuulnud. Nad on kuulnud nüüd juba neid edasi arendatud kavu. Ja miks ma sellele mõtlesin, sest mul endal tekkis sisemine tarve uuesti kuulda seda puhast gregooriuse koraali selles süvenemise astmes, millega Jaan-Eik neid Meile tõi. Ja ma tahaksin öelda, nii et kui omal ajal sündis Hortus musicus, siis kadunud professor Hugo Lepnurm ütles niisuguse lause, et nende tulek on nagu kevadine vihm kuivanud maale, et see oli nii vajalik. Ja kui tuli Jaan-Eik Tulve, siis ma kordaksin sedasama, sest ta astus sammu veel kaugemale tahapoole. Et kui Mustonen hakkas tegelema renessanssmuusikaga, siis sellele eelnes juveel pikk periood vanamuusikat ja vot sinna sügavasse meditatiivsesse muusikasse astus Jaan-Eik Tulve tõi ta meie jaoks. Ja ma ütleksin niimoodi, et see oli ühtlasi ka mingi õpetus, mis tuli sellega kaasa mitte ainult muusikaline, vaid ka mingi vaimne õpetaja. Gregoriuse koraali is on ju sõna tegelikult domineeriv ja kõik see meloodika sinna juurde ainult võimendab seda sõna, nii et me saime nagu mingid uued printsiibid ja lähtepunktid ka järgnevate perioodide muusika interpeteerimiseks. Ja nüüd, kui tulla kontserdite juurde, siis väga huvitav oli filharmoonia kammerkooriga tehtud. Ka Ma tundsin sügavat tänutunnet ja see on vist midagi nii praegu nagu ene sõnastas seda. Siis ma olen ka selles tänulik, ma tunnen, kava oli väga puudutav, huvitav, õpetlik, hariv, sellisel printsiibil üles ehitatud paralleelselt jooksevad kaks missat. Sul on tõesti võimalik võrrelda. Tekst on selline, mille toel kasvad. Mina kuulasin seda esimest kontserti, see, millest praegu on jutt, et kaks missat ma kuulasin Tartus ja ma olin ka selle üle tänulik, et ma ei olnud Nigulistes, ma sattus olema selle ajahetkel Tartus ülikooli aulas polnud ammu kuulanud muusikat ja selle ruumi mõju, kuidas see ruum raamis, ta ei läinud sealt kuidagi laperdama heli, milline akustika. Pluss veel see kohe esimese hooga mõtlesin see sissetulek ülikooli aula anakse sammastega, nagu selline väike ääristus tekib ja nad kasutasid need sambad ära nendesamade vahelt tulek, mis mõjus justkui sammaskäik ristikäik kirikus ja samal hetkel mõtlesin, et Nigulistes oleks hoopis teine, seal võib minna natuke teistmoodi hajuma, et kuidas sealse ruumiga toetav mõju. Nigulistes on probleemne, akustikas on see pikk aja, aga samal ajal on ta sakraalruum, mis jälle annab mingi korduma kohaloleku tunde. Põimiti kahte heliloojat, massomissa ja Arvo Pärdi missa lisaks, siis ütleksin, et see oli ju puhas klassikaline missa, missa vorm, nii nagu ta ka kiriku teenistuses lähe. Vaata, ma ei oskagi teenistust ja, ja neid oli huvitav, et kui me räägime akustikas, siis Nigulistes hakkas kaasa rääkima akustikat, mis läks paremini kõlama muidugi, ideaalselt läksid kõlama unissonsed, Gregoriaani koraalid. Teiseks väga hästi läks kõlama Arvo Pärt. Et võib-olla välja arvatud kreedo oleks vajanud rohkem süvenemist või ettevalmistust, ma ei oska öelda, aga massoo selles akustikas ta ei olnud detailideni arusaadav, nii-öelda faktuur, faktuur läks segaseks. Osa süüd on kahtlemata akostikal. Võib olla ka see, et ikkagi koorile nii varajane muusika laulmine on ju võõras. Ma ei tea, kui pikk oli selle kontserdi ettevalmistusaeg, aga Jaan-Eik Tulve oli suutnud muuta koori kõla. Positiivselt tähendab vanamuusika esituse jaoks, mis vajab teistsugust hääle, positsiooni, ta ei tohi olla kogu keha läbiv, nagu ooperihääl on, eks ole, mis võtab kõik süga registrid. Aga vanamuusika laulab nagu rohkem pearegistrit. Ja peale selle vanamuusika artikuleerimine eeldab niisugust peenemat tehnikat, sest fraas on lühike, kui me nimetame seda fraasiks, see eeldab, et, et vokaal peab kuidagi teistmoodi hakkama toimima ja tõepoolest ta toimiski ja koor tegi väga püüdlikult. Loomulikult ma arvan, et selle perioodiga ei saa nüüd üks akadeemilist laadi koor muutuda vanamuusikaekspert esitajaks, aga see oli siiski väga meeldiv, kõik jääb, kontrast, mis seal töötas, töötas väga huvitavalt ja jaapani jälgima. Mõnevõrra mul oli natuke vahel tunne, et nagu lõpus ma hakkasin sellest väsima nagu mingi eklektika siiski tekkis sinna eri ajastud ja nii edasi. Aga kokkuvõttes siiski ma annan sellele kontserdile. Tublid plussid. Võtame siia järgmist õhtut, kus samuti Jaan-Eik Tulve oli siis Niguliste kirikus aasta muusiku kontserdil oma ansambliga Vox Clamantis. Minu jaoks. Vox on väga omanäoline kollektiiv ja pühapäevasel kontserdil mind tõepoolest puudutas nende mõtestatud nootide rohkus nende esituses. Sellel muusikal on sisu, sügavus, see on rahu toov muusika. Esitati ju Kaumanni Tulvet peratiinust, Pärti, langi, see kõik sobis kokku. See moodustas loogilise terviku. See kõlas hästi. Isegi mõtlesin, et kas oleks kohta, kus see kava kõlaks sama hästi, kui selles Niguliste kaheksa sekundilises kajas. Ma ütleks, et see Kaja oli nagu kaasesitaja mingis mõttes, aga see sobis sinna. Mulle väga meeldis. Jälgida dirigente, kuidas nad muusika endast edastavad ja kui võrdset töötab nii-öelda lauljate peal. Kui ma tulen selle esimese kontserdi juurde, siis siin oli ilmselgelt näha vahe, kui Janek juhatas gregooriuse koraali või kui ta juhatas Pärdi kreedo. Gregooriuse muusika on tema päris kodu pärusmaa, kus ta tunneb ennast nii hästi, et see kõik, mida ta väljendab, tuleb loomupäraselt ja vabalt, ilma et nad ajuksin seda pinget, mis ikka tekib interpredil, kui ta loeb, laulab või juhatab aeg-ajalt ikkagi tuleb mingi pingestatud olukord ja see pinge tekkis vot just nimelt siis, kui oli vaja juhatada, ütleme, kaasaegsemat muusikat. Mina kuulasin mõlemat kontserti ja tõesti, kui siis Vox Clamantis tuli oma imekaunite häältega, mis häälestuvad, mis on hingestatud, milles on vaimne informatsioon siis see vahe oli tõesti tuntav. Et see muusika, kulgemine ja vaimsus on Vox Clamantis, selle loomupärane üksteise mõistmine on dirigendi ja lauljate vahel suurepärane, et vahe oli olemas ja no see on ka loomulik, sest üks on sinu igapäevane töökeskkond ja teine asi on seista uue seltskonna ees ja seal siis oma printsiip rakendada. Aga huvitavad kahtlemata olid nad mõlemad. Ansamblis Vox Clamantis on hiljutiste aegadel ju tulnud väga palju noori inimesi juurde. Algseid liikmeid on seal võib-olla mõned üksikud, et kuidas huvitav on ta suutnud anda edasi selle kõlatunnetuse nii kiiresti muutunud kollektiivile. Ma arvan, et professionaalsus, professionaalsed oskused, sest ta ju õppis lõpuks ikkagi Prantsusmaal oli elava selle Gregoriuse koraali juures kloostrit ja ma just mõtlen seda, et ei hajuks ära just seesama müstika, millega see gregooriuse koraal meile tuli siia. Ta ei muutuks lihtsalt ilusaks laulmiseks, see oht on alati olemas. Sellepärast moga nagu rõhutan, et seda vajadust ühe jälle ainu õigusliku Gregoriaani koraali kontserdi järel, et näiteks ka mitu olla. Aga see, kuidas ja miks seda saavutab, see on huvitav, sest ma arvan, et see oli suhteliselt lühike aeg, mida ta sai kasutada ettevalmistades filharmoonia kammerkoori. Et missuguste vahenditega ta tõesti seda kätte saab. Üks asi on ilusad, mida me räägime, ja teine asi on praktika. Sest ma mäletan seda aega, kui Toomas Siitan tegi täienduskoolitusel ka kursusi, just, kuidas laulda gregooriuse koraali ja eluaegse koorilauljad, mina kaasa arvatud. Ma saan mõistusega aru ja ma tunnet loodan, et mu hääl ei allu sellele. Et see on mingi teistmoodi tooni tekitamine, mingi teine kogemus ja ma saan aru, ma võin kritiseerida, aga ega ma ise ei oska teha. See, et Janet Tulve saab kiiresti uued lauljad joone peale. See on mingi meisterlikkus, mida peab temalt küsima, kuidas ta seda teeb, tahaks olla kärbes seinal, selles kooriprooviruumis selle taga on muidugi sihikindel töö, see on nüüd selge ja noh, näiteks kui me räägime veel Clamantis intonatsiooni, puhtusest, nad ise on küll enda suhtes väga kriitilised ja ütlevad, oh, see pole üldse nii. Aga ikkagi on see eriline, puhta esteetilise intonatsiooni taotlus ja kättesaamine, mis iga kord võlu Sa ei pea nagu tõmblema või muretsema, et kas üks või teine asi kõlab või läheb paika ja neil, kel on üks fenomen, jah, ta suudab ilma lärmama. Ta kuidagi kogu tema tegevus on niisugune lärmata. Ja muidugi ma pean ütlema, et noh, selle praegu lärmama reklaamiajastul, eks ole, kus noh, tähtis on see, et turundatud ja müüdud ja pakendatud, eks ole, on ju hea näit läinud rahulikult oma rada ja, ja tal on oma kuulajaskond on ja see on ja see on suur täielikult ja et noh, see on nagu hästi äge. Ja minu meelest on üks oluline joon, mitte ainult temal, aga üldsegi minu meelest ikkagi elus midagigi tahab natuke saavutada või tähendab seal püsida rajal, ma olen seal mitu korda öelnud mõnele oma tudengile püsi rajal ära hüple kogu aeg edasi-tagasi. Jaan-Eik Tulve on see hea musternäide. Teid kuulates ma mõtlen selle peale, kui te arvutasite seda, et kuidas on õnnestunud tal lauljad oma usku pöörata ja panna tegema seda, mida ta soovib siis minu arust üks väga oluline joon ja neidki puhul on selline tähelepandav, ta on väga hea kuulaja ja see on üsna oluline, ta ei sõida sinust. Järelikult ta väga tähelepanelikult, kas seda lauljat kuulab kõiki kombitsatega, et see annab ka võib-olla sellise tulemuse, oskab inimest näha, mis võimalused on? Kõlaline ühtlusesin, kõlaline esteetika on ikka tõepoolest väga tore eriti kui sa oled teinud, noh võib-olla mingeid suuri ühisprojekte väga paljude lauljatega, kus on väga palju probleeme häälestusega ja siis sa lähed Voxi kontserdile ja naudid seda, et noh, kuskilt ei kriibi pole kõrge, pole madal, pole kole, pole pigistatud, lihtsalt, on ilus ja just nimelt mitte plaadilt Vox Clamantis plaadid onju saanud ka väga suurt tunnustust maailmas vaid selles elavas ettekandes on see kvaliteet, et olemas ja minu jaoks on just see kõige hämmastavam. Oh need plaadid, onju kõik tegelikult jällegi üks toode, me ju teame, kuidas neid on võimalik tänapäeval timmida igatepidi muidugi Vox Clamantis ei peagi tuunimist tegema, Nad laulavad piisava kvaliteediga, aga noh, elusa muusika vastu ei saa mitte üks plaat, mitte salvestus, see energia, mis tekib energiavahetus kuulaja ja interpreedi vahel ja see nagu me ütleme, ruum, eks ole, mis inspireerib ja see on kordumatu Platon dokument. Aga ta ei ole elus kunst nagu enam. Ja ikkagi, kui ma nüüd natuke parafraseerida ühte väga ka meest, kelle nimel Rudolf Steiner tema on öelnud umbes niimoodi, et toon seda just nimelt Vox Clamantis ja näigi tegevuse kohta, et nad on nagu üks kindel saar keset hüsteerilist ja hulluvad ümbrust, mille peale sa võid astuda, sa tunned ennast kindlalt, seal on säilinud ilu, seal on säilinud esteetika, seal on säilinud eetik, ka see ülendab inimesse, tõstab ta kõntsast kõrgemale. Ja selles mõttes on kaks Clamantis koos Janek tul väga eriline nähtus. Me võib-olla isegi ei adu seda, kui tähtsad nad on, ma mõtlen just seda esimest etappi, meil ei olnud Eestis ühtegi vanamuusikaekspert. Jaan-Eik Tulve oli ja ütleksin, on praegu esimene, no nüüd mitte enam ainus, eks ole, aga ta tõepoolest avas midagi kõikide muusikute ja muusikat armastavate inimeste jaoks, need palju tänu Ene Üleoja, Kaie Tanner ja Anu lamp tekkisid Niguliste kirikus toimunud kontsertidest, kus Eesti filharmoonia kammerkoori ja ansamblit Vox Clamantis juhatas aasta muusik Jaan-Eik Tulve. Saate esimeses pooles oli aga jutt Erkki-Sven Tüüri üheksanda sümfoonia esiettekandest nii Tallinnas kui Brüsselis ja Eesti festivaliorkestri esinemisest. Paavo Järvi. Juhatusel helikaja saate tegid nelevasteinfeld ja Katrin maadik. Soovin teile ilusat päeva jätku. Tere jälle eetris on miljonite lemmikrubriik muusik, mõtleb Dana, kõneleb hekto lei paju. Olles ise artistina tuhandeid kordi laval olnud, võin öelda oma kogemusest, et kõige soojem vastuvõtt on reeglina muusikaaladel, kus kasutatakse kordust. Eriline publiku soosing on olnud lugudel, mis kasutavad mõne taktilist korduvat passi motiivi, millele ehitab üles koguteos. Milles on siis asi? Miks helistab kuulaja just selliseid teoseid? Tel Avivi Ülikooli muusikapsühholoogiaprofessor Aabram korsten on teinud sel teemal uurimuse, kus tuuakse esile huvitavaid paralleele. Igal õhtul istuvad miljardid inimesed oma kodudes vabatahtlikult telerite ette, et vaadata seriaale. Kas olete mõelnud, kuidas seriaali osa on üles ehitatud? Võtame kasvõi tüüpilise krimiseriaali, mis kordub kompositsioonilises plaanis iga kord identselt eranditeta nii kuust kuusse ja aastast aastasse, kogudes pidevalt miljoneid vaatajaid. Kõik teavad, kuidas tänane osa lõpeb ja ikkagi vaatavad. Professor Kolstenn rõhutab oma töös, et seriaalide vaatajanumbrid on suured just seetõttu, et pakuvad vaatajale kindlustunnet meie ebakindlas argipäevas. Sama fenomen toimib tema sõnul ka korduste puhul. Muusikas on täpselt teada, kuidas käesolev motiiv lõpeb ja järgmine algab. Popmuusikas levinud võte, igavalt jätav salv ning siis ereda kujundiga meeldejääv refrään on professori sõnutsi sama efektiga kuid mida selle teadmisega praktikas peale hakata? Professor Kolsten toob välja oma uurimuses, et esimesed rakendused on juba kasutusel ja need on finantsvaldkonnas. Suuremad voogesitust pakkuvad ettevõtted on juba ammu jagamas kasutajate kuulamisharjumusi pankadega. Kui pank teile laenu andmast keeldub, mõelge sellele, et äkki on see sellest, et olete eelmisel kuul 50 korda kuulanud Monte Verdi Tseefirodornat. See info on pangale ilmseks märgiks, et olete tuleviku suhtes ebakindel ja vajate lohutust muusikalistest kordustest. Sarnast analüüsi hakatakse kindlasti peatselt pakkuma ka interneti teel telepilti arendavate firmade poolt. Rahvasuu ütleb, et kordamine on tarkuse ema. Tänapäeva kontekstis võiks tarkuse asendada siis vaesusega. Tänan kaasa mõtlemast. Stuudios oli ekto, ei, paju kordan ekto lai paju.