Tere täna tahan ma teid liia oma jutuga sinna kaugele Mongooliasse maale, kus me oleme ju õigupoolest rännanud nendes saadetes, sest septembrikuust aga see eelmine saade, kes mäletab seal Me põikasime Mongoolia radadelt kõrvale ja sellise saade, kus stuudios oli helilooja ja maailmarändur Peeter Vähi ja me arutasime tekkesi nende laia maailmarändamise võlude vaeva tööle ja rändasime just peamiselt nendel avaramatel maailmamaastikel kõrbet des Rohtlates mägedes. Aga täna siis jah, pöördun tagasi Mongooliasse ja tänase saate põhiteemaks on maati pered. Noh, ma olen ju enne ka nendes Mongoolia saadetes vahetevahel öelnud, et siin oli isiklikke avastusi sen rännates ja ka need Mongoolia nomaadid oli tõeline avastus minu jaoks. Ma olen maailmas enne ringi rännates näinud neid rändkasvatajate peresid mujalgi. Näiteks Aasias, Tiibet, kes seal kõrgplatool, kus nad elasid oma tumedates villast telkides ja nende karja valvuritaks, olid need Võimsa kasvulised koerad, Tiibeti mastifid, või siis teine rändrahvas näiteks seal Aafrikas, keda ma olen näinud nii Keenias, kuid Tansaanias need maa said väga saledakasvulised, liikuvad vastupidavad inimesed, kes elavad oma lehmasõnnikust tonnides ja ei karda oma odadega vastu astuda isegi lõvidele, kui need karja ründavad. Aga siin Mongoolias. Ma ei osanud midagi erilist arvata ja võib-olla just selle tõttu oli see avastamisrõõm seda suurem. Me käisime siin päris mitmetes nomaadi peredes kõrbes ja steppides. Ja tõepoolest nägime, kui terviklik see nomaadikultuur seal Mongoolias on, et nende igapäevane tegevus, kombed, mõtteviis, isegi maailmavaade, et kõik oli seotud nende looma karjadega, nende pidamisega, nende teadmistega, mis sinna juurde kuuluvad. Ja need kombed, siin ja traditsioonid, need on ju Mongoolias ikka aas tuhandete pikkused, nad ei ole kunagi päriselt katkenud. Ja vot seda Mongoolia nomaadi, kultuuri, avastamisrõõmu, seda siis tänases saates teiega jagada. Niimoodi kõlab siis õige hoogsalt, aga teisest küljest väga kummaliselt üks pillilugu, mille ma seal Mongoolias ise salvestasin ja see salvestamine juhtus niimoodi, et me olime jõudnud õhtuks ühte Kobi kõrbetelklaagrisse ja oma õhtusööki juba ära söönud. Ja siis meile sealt kohapealt pakuti, et kas te tahate kuulda pillilugusid, et siin on üks poiss ja ta mängib rahvuspilli. Et see poiss on 15 aastane ja ta nimi on Nadžinn Mongoolias nimed alati tähendavat midagi, natsiin tähendab Mongoolia keeles kotkast, poiss nimega kotkas mängib rahvapilli loomulikult me olime kohe nõus ja siis ta tuli ja tal oli seljas sellised toredad rahvariided. Kõigepealt see teel, millest ma ka olen varasemas saates rääkinud, see on niukene halati moodi kuub. See oli ta niisugune erkkollast värvi ja selle peale oli ka niisugune hästi erkrohelist värvi vest, niuksed, väga pilkupüüdvad riided. Ja siis see pill. No see oli niisugune neljakandiline puust kõlakast ja siis pilli kaela. Buss oli väga uhke hobusepea puust nikerdatud ja pillil oli veel peal kaks üsna jämedat keelt. Ja siis meile tutvustati, selle pilli nimi on Mongoolia keeles Moriin puur ja et see on üks väga armastatud rahva Bild tänapäeva nii välja. Ja siis poiss istus siis toolile ja võttis selle pilli umbes niimoodi jalgade vahele nagu võtavad tšellomängijad ja siis hakkas mängima ja muudkui mängis ja ja minu meelest Ta mängis väga kindlat ja, ja väga ilusti ja mänginud siis järjest kohe päris mitu lugu. Ja kui ta siis oli lõpetanud, siis meile räägib, kui see vanarahva jutt selle pilli loomise kohta, noh, selline mongoli pärimusjutt. Ja seletus algas siis sellest, et vaadake, milline imelik pea on selle pilli kaela otsas, et see hobusepea ja, ja sellepärast nimetavad mongolid seda pilliga hobusepea viiulit üks ja tema loomise jutt, et on siis selline, et kunagi elanud üks vaene mees hästi vaene, mingit vara tal ei olnud ja tema ainsaks rikkuseks oli hobune. Aga see hobune oli väga eriline, kõige kiirem, kõige parem kogu ümbruskonnas. Ja mongolid peavad siiamaani välja omavahel neid ratsavõistlusi ja vot see vaese mehe hobune tuli alati diaks ja seal kohalikul valitsejal, noh see oli siis ennemuistsetel aegadel, kus olid alati kohalikud valitsejad, temal oli ka väga hea hobune, aga tema hobune ei tulnud kunagi võitjaks. Ja siis ühel päeval läks kohalik valitseja selle vaese mehe juurde ja ütles, et müü oma hobune mulle. Ütle mis tahes hind, mina ostan selle ära. Aga mees ei olnud nõus. Ja see ajas valitseja vihale ja ta oli üsna sihukese kurja südamega mees ja siis ta tahtis kätte maksta ja siis oli teinud niimoodi, et saatis ühel pimedal ööl mehed välja ja need siis surmasid selle hobuse. Nii et kui mees ärkas, oli hobune maas hingetuna ja mehel oli nüüd kadunud kõik kogu tema vara, kogu tema elu mõte, ta ei saanud mitte midagi teha. Ja viimaks otsustas, et ta ei taha üldse inimeste juures enam elada, läks kaugele ära, kuskile, kus inimesi ei olnud ja jäi sinna eratusse. Ja elas seal ja kuidagimoodi wireless, aga see hobuse surm, see ei läinud tal mitte kuidagi meelest. Ja ta oli siis kaasa võtnud oma armsa hobuse säilmed, luud-kondid, kolba saba jõhvid. Ja siis, kui ta seal oli, siis ühel päeval talle tundus, et ta peab tegema nendest billi oma hobuse mälestuseks ja siis ta oli teinud selle niimoodi, et et helikõlakastiks oli siis võtnud selle hobuse kolba ja seal samast mägedest oli võtnud ühe lehise selle tüvest siis teinud pilli kaela, sinna siis nikerdanud veel hobusepea kuju, et ise ja siis omaenda hobusesaba jõhvidest Punanud siis kaks niisugust üsna jämedat keelt pannud, neid sinna peale saanud pilli valmis proovinud mängida, aga mitte midagi ei tulnud välja sellepärast et ta ei osanud pilli mängida, et keegi polnud talle midagi sellist õpetanud. Aga samas ta oli üksi ja tal oli lõputult aega. Ja siis ta kuulas neid looduse hääli ega muid hääli seal ümberringi ei olnud linnulaulu, puude okste kohinat, tuule vihinud veevulin. Ja, ja siis ta hakkas oma pilli peal proovima neid looduse hääli järgi teha. Algul ei tulnud midagi välja, aga ta väga järjekindlalt proovis. Ja kui tal oli ikka aastaid aega, siis ta muudkui harjutas ja harjutas kuni õpiski pilli peal mängima, täiesti teistmoodi muusik, et millist keegi varem polnud kuulnud. Ja siis ühel päeval talle tundus, et nüüd on õige aeg minna uuesti inimeste hulka ja nii kui ta mängima hakkas siis inimesed olid täiesti lummatud, sest nad ei olnud kunagi niisugust muusikat kuulnud. Pilli näinud, nägid, kuidas meest täiest hingest mängisime, väga hästi mängis. Aga mehel oli jälle see tunne, et kui ta nüüd mängib, siis on tema hobune talle kusagil seal väga lähedal. Ja eks seegi oli põhjus, miks ta nii mõjuvalt, et seda pilli mängis. Ja see mees sai väga kuulsaks. Ta oli, oli austatud mees, elas kaua, mängis oma pilli ja kui ta siis ükskord suri, siis inimesed hakkasid nagu seda igatsema. Niisugust muusikat tegid ka järgi selle pilli, noh umbes nagu nad olid näinud, aga enam ei pannud nad selleks kõlakastiks seda hobuse kolpa vaid tegid selle ikkagi puust. Aga sinna pilli kaela otsa tegid ikka sellise hobusepea kuju. Ja praeguse ajani niisiis meeldib mängida mongolitega selle hobusepea viiuli peal muusikat. Vaat sellist lugu räägiti meile sellest. Morin kuurist hobusepea viiulist. Aga kui nüüd mõelda selle peale, et kuidas me neid mongoli maade seal Mongoolias kohtasime, siis me hakkasime neid õieti nägema kohe pärast seda, kui me sealt pealinnast Ulaanbaatarist välja olime jõudnud, sest sealt algas kohe step ja lõputud rohelised künkad ja seal paljudes kohtades oli näha neid valgeid keerisid, nad olid küll üsna hõredalt, aga nähtavus on seal ju kilomeetrite kaugusele ja siin-seal neid seal oli ja väga palju oli loomakarju, seal oli küll lambakarju, kitsekarju, hobusekarju lehmakarju vahel harva isegi jakki karju. Ja niimoodi see maastik seal oli ja kahtlemata olid need juba seal siis stepinomaadid. Ja kui me nüüd seal sõitsime, nendel päevadel läksime kõrbe poole edasi, siis meie teejuht, pajanaa, kellest ma enne ka olen juba siin, ütles, rääkinud tema siis rääkis sellest nomaadi elust tänapäeva Mongoolias. Ja ühe koha peal. Mul läksid kõrvad kikki, kui ta rääkis sellest, et siin Mongoolias on siiamaani raudselt alal niisugune vana komme, et uksed on kõikidele võõrastele alati avatud. Nimelt siis niimoodi, et kui näiteks tuleb mingisugune kontvõõras ühegeeri juurde et siis ta igal juhul kutsutakse sisse ja pakutakse talle süüa ja juua ja kui vajaga ulualust. Muidugi ei kehti see nüüd suurte linnade ümber, aga suuri linnu praktiliselt Mongoolias ei ole. Nii et enamikus Mongoolias pidi siiamaani olema see avatud uste traditsioon ja pidi olema koguni niimoodi vaja la jutu järgi, et, et kui kedagi kodus ei ole, siis kontvõõras võib vabalt minna kerisse sisse, kui ta leiab sealt mingit sööke, jooke, Sa võid neid süüa nii palju, kui tahab. Kui tunneb, et on väsinud, võib sinna pikali heita, magada, puhata. Täiesti tunnustatud käitumine siin maal. Ja kui muidugi pererahvas on kodus, et siis pidi alati olema igal juhul kinda peale. Et kui mistahes võõras tuleb, pererahvas pakub süüa ja juua. Ja mina mõtlesin, et no tore jutt küll, et meil Eestis ju ka vanasti olevat niimoodi olnud, aga et kas praeguses Mongoolias ka päriselt niimoodi on ja siis ma avaldasin vaionaalasedama kahtlust ja siis ta ütles, et ka proovime järgi, et läheme kuskil seal kõrbes juhusliku nomaadipere juurde ja vaatame, mis juhtub. Ja kui me juba jõudsime sinna, kobi kõrbesse, siis ühel hommikul me tegimegi niimoodi pojana ütles, et täna on meil natukene lahedamat aega, teeme nii, et esimene keerimis paistab, pöörame auto nina sinnapoole ja muudkui Läheme. Ja siis, kui me tõesti hommikul niimoodi tegimegi ja pöörasimegi autot sinna keeride suunas, siis tegelikult siiski juhtus, et enne, kui me sinna Kerde juurde jõudsime järsku poionaale tuli midagi pähe ja ta lasi autot peatuda. Me kõik tulime välja. Ja siis ta teatas meile, et annab kohe enne külla minekut meile kiirkursuse kuidasmoodi pere kodus käituda. Ja et seal on palju reegleid ja, ja üks reegel on selline, et, et selle eest ta oli juba ise hoolitsenud, nagu ta nüüd alles seletas, et eile me olime läinud mingisugusesse väikse külapoodi ja ta oli ostnud makaroone ja suhkrut ja muud sellist igapäevast tavalist, toiduga raami. Ta teadis, et see on näiteks kõrbenomaatidele väga sobiv kingitus, kui sa külla lähed ja ta ütles, et seda kingitust me ei anna üle, mitte siis, kui me sisse läheme. Noh, meil Eestis on ju ka, et lähed külla ja annad kingituse, see ei ole viisakas. Lisaks on siis, et kui sa hakkad juba ära minema, vot siis annad selle kingitusega ja siis ta rääkis veel palju muid reegleid, ma kõiki neid ei jõua rääkida, aga noh, näiteks et kui me läheme üle keri läve ukse sisse, siis tuleb alati sisse astuda parema jalaga, mitte vasakuga, et vasak jalg pidi tooma halba õnne. Ja kui me oleme juba juurtas sees, siis alati läheme vasakut seina äärt mööda, liigume nagu päripäeva selle jurta seinaääri mööda, seni kui kõik inimesed on sees. Ja kui me seal sees oleme, me võime seal ringi liikuda, aga seal keskel on kaks sammast, jäävad nende vahelt ei või mitte mitte kunagi läbi astuda. Sest see on kõrbe nomaadide jaoks üldse Mongoolia nomaadide jaoks surnud esivanemate hingedevärav ja see peab alati olema nende jaoks avatud. Ja noh, siis ta rääkis näiteks sellist, et kui perenaine sulle midagi pakub, et alati pead vastu võtma, ükskõik, see meeldib sulle või ei meeldi, aga vastu pead võtma ja mitte kunagi ei tohi võtta ühe käega, vaid tuleb võtta kahe käega, et see näitab, et sa suhtus sellesse toidusse aupaklikult. No ja siis, kui see etiketi kiirkursus läbi oli, siis istusime autodesse, sõitsime juba sinna keeride juurde ja seal oli siis näha, et seal oli tegelikult kolm telki, olid rivis, kaks nendest olid keerid ja kolmas arusaamatult imelik niukene, suurem telk, aga mittegeeri. Ja siis sealsamas keeride lähedal oli niisugune nõgu madal nõgu. Ja seal oli siis trobikond hobuseid, lihtsalt olid seal ja siis keeride vahel oli näha üks maastur, niisugune suur, korralik võimas maastur, kastiga maastur ja mootorratas ja veel olid näha päikesepaneelid paar tükki ja siis televiisori, see vastuvõtutaldrikut, see taldrik oli ka kohe väga hästi näha. Ja siis tulime autodest maha, autod jätsime nagu eemale, et noh, et lähme jala lähemale, siis vajana jälle kommenteeris, et et mida me seal nüüd nägime, et mis see kõik on, et need kaks keerita, et üks nendest on siis pere suvekodu ja teine talvekodu, et suvekodu on avaram, aga seal sees ei ole ahju ja talvekeeris on jälle raudahi ja korsten. Ja siis suvel kasutatakse seda suve köögina, aga kui tuleb talv, siis kõik kolivadki sellesse korstnaga kerisse. Seda saab kütta ja talvel läheb siin pagana külmaksin, võib olla miinus 30 kraadi, isegi külmem. Ja seda saab siis vastavalt vajadusele niimoodi kütta, inimesed on seal koos saavad olla talvisel ajal ja et see vaat see kolmas ehitis, mis ei ole keerijaga, on ka mingi telgi moodi asi. Et see on niisugune, noh, no võiks öelda siis piimatoodete tootmise väikene niisugune käsitöökoht, et, et seal sees on niisugused seadmed seal nagu see piim nimelt hapneb ju suvel väga kiiresti ja see hapu piimse seal aurutatakse jogurt tiks, jogurt omakorda aurutatakse siis juustuks ja igasugusteks muudeks toodetes. Eks see jogurtite juustude ja muu tegemine, see ongi suvisel ajal nomaadipere kõige tähtsam töö. Aga see kastiga uhke maastur, noh sellega on ju niimoodi, et nomaadid on suhteliselt vaesed inimesed, et vara neil suurt ei ole. Aga selline suur kastiga auto, see peab olema. Sest nemad on ju liikuv rahvas rändrahvas ja nad kolivad pidevalt ja see kolimine käib ikka selle järgi, kuidas loomadele süüa leidub. Nii et suvel näiteks nii paari kuu järel pannakse kõik need oma telgid ja kolu kokku, laotakse kasti ja vanasti pandi kaamelite selga, aga praegu enam seda kommet ei ole. Nüüd on just selline kastiga maastur ja selline peab igal perel olema, ükskõik kui vaene ta on. Olgu see maastur ka siis vana, mingisugune ka, mingi, võib-olla väike veoauto kastiga, aga midagi peab olema. Ja see mootorratas, see on ka nagu elutähtis ja asendamatu, et see peab kaika perel olema üks selline. Ja see on just nagu see, et selle mootorrattaga ju seal tasasel kõrbepinnal saab sõita mis tahes suunas hästi kiiresti ükskõik kuhu, vastavalt vajadusele, nii et on hea liikumisvahend siinses maastikus. Aga noh, mis puutub nüüd sellesse päikesepaneelidest teleka taldrikusse, vot see on ka, et ta ütles, et, et see on nüüd see uus asi, et praeguse aja nomaadipere lihtsalt tal peab olema natukene elektrit, päikesepaneelid teevad elektrit ja tingimata peab televiisor olema. Sealt saab siis ju sellest paneelidest saab seda elektrit ka, millega telekas käib. Aga seal on ka muid mingisuguseid elektriga, käivad masinaid ja mootoreid mis on hädavajalikud selleks eluks, et, et need asjad peavad ka kindlasti olema. Siis me juba läksime sinna täitsa keeride juurde ja imelik oli see, et mitte ühtegi hingelist, mitte kusagil ainult see loomakari seal eemal ja siin telkide vahel ei olnud ühtegi koera meile vastu tulemas ühtegi inimest ja siis muudkui läksime sellele suve keeril lähemale, siis üsna viimasel hetkel ilmus nagu maa alt see pereema. See oli üllatav, et kust ta nüüd siis tuli pärast ta pojana-le oli siis seletanud pojana rääkisime hiljem, et ta oli olnud üsna eemal seal ühe karja juures, aga ta nägi juba ju väga kaugelt kilomeetrite kauguselt mingit tegelased tulevad. Siis ta kiirustas hästi kiiresti koju ja siis meie seisime seal natukene nagu omaette ja siis pajanaa vahetas selle perenaisega mingeid mongolikeelseid lauseid. Ja ma oletan, et need olid need kohustuslikud laused, et kui päris võõrad inimesed kokku saavad, noh, meil küsitakse võib-olla, et kuidas elu läheb ja kuidas ilmad on ja muid selliseid ümmargusi lauseid. Aga siin nomaadi peredes pidi olema see esimeseks, tuleb alati küsida midagi, umbes sellist, et kuidas tänavu suvel rohi kasvab ja et siis, et kuidas loomadel läheb, et ei küsita üldse esimeseks, et kuidas pereinimestel läheb, vaid sest, et kuidas loomadel läheb, sest kariloomad on kõige tähtsam, et nad on siin elu alusno ja siis sel ajal, kui nad pajanaaga seal niimoodi juttu ajasid siis ma püüdsin eemalt pilguga vaadata ikka, et mis perenaine, mis naine see niisugune on, et kuidas ta välja näeb? Ta oli selline keskealine hästi energilist liigutada muutustega ja, ja üsna siukse kena korrapärase näoga jalas olid tal dressipüksid seljas mingi imelik sätendavate tikanditega pluus ja kui ta seal niimoodi ikka kõneles, siis ma püüdsin ta näoilmest ja kehakeelest kuidagi ära mõistatada, et et kas nad ikka järsku pojana, aga ei ole varem tuttavad või järsku neil on ikka siin midagi kokku lepitud, niuke turistivärk. Aga no tõesti mitte kuskilt ei loe seda välja, et et perenaine oli küll selline energiline ja julge inimene, aga täitsa selge, et talipraegu segaduses ta ei saanud aru, et mis toimub. Ja ta olid selgelt kohmetu, sest meid oli eestlasi oli ikka mitu tükki korraga tema õue peale sadanud. Aga Ta sai sellest üsna kiiresti üle ja tegi siis just seda, mida vaja, ütles, et läks ukse juurde, lõks lahti, palus kõiki oma kerisse sisse tulla. Ja siis me tegime kõik nende reeglite järgi, nagu meile oli õpetatud, läksime sisse sinna seina äärde istuma ja siis oli huvitav võrrelda, et milline see keri välja näeb, seal me olime ju tegelikult ise ööbinud gaasi Mongoolias, nendest delt laagrites kerides, need olid siis need turisti kerid seal ühes Mongoolia vist algus, saadetis dist, teises saates ma kõnelesin ka sellest turistikerist, et seda ma ei hakka siin üle rääkima. Aga siin oli nüüd siis see, ta oli noh, ütleme Meie keriga võrreldes seal laagris tundus natuke suurem olevat ja nii palju siin Mongoolias juba olin asjast aru saanud, et tuleb lugeda kokku mitu seina keeri Lonsest ta pannakse kui nendest seintest, mida siis omavahel ühendatakse, nii saadakse need seinad ümber selle telgi ja siin oli siis kaheksa seina, et see oli siis kaheksa seina keri, nagu mongolid ütlevad. Ja sellise pindala on umbes kusagil 60 ruutmeetrit, no kujutame ette tuba, kuuskümmen ruutmeetrit, see on ikka ju päris avar, nii et meie seltskond mahtus sinna väga vabalt, kõik sisse. Ja sisustus, see on nagu ikka keerides, noh, väga suur osa põrandast on täitsa tühi. Seal keskel oli mingisugune laud selle juures paar tooli ja seinte ääres oli igasuguseid tarbeesemeid, isegi üks pisikene puust kapp ja siis olid seal näiteks sellised suured plekid, tünnid, singist, tünnid, ma arvan, need olid siis nende piimatoodete hoidmiseks ja siis oli seal igasugu töö ja tarbeasja veel seal seina ääres rivis. Ja kindlasti see kõige tähtsam asi seal oli põhjapoolses seinas. Ma olen lihtsalt lugenud sellest varem, et, et seal oli väike lauake ja laua kohal oli hästi suur pilt seina peale pandud ja lauakesed peal olid väikesed kujukesed ja küünlajalad ja selle pildi peal oli kujutatud naisjumalust. See oli niisugune valgetes riietes pes rätsepa-istes naine. Ja ta oli täiesti fantastilise välimusega, loomulikult oli jumalus, tal oli seitse silma, tal olid siis kaks avalist silma näos ja siis seal otsa ees veel kolmas silm. Ja kaks silma olid tal peopesades ja kaks silma olid jala ka tee peal. Ja noh, see oli siis ilmselt see tiibeti budismi üks tähtsamaid naisjumalusi valge taara, selline on ta nimi ja muidugi kõik see pilt ja lauake kujukesed kokku, see oli siis nomaadide kodualtar ja seda oli vaja naa meile juba enne rääkinud, et et enamik maade Mongoolias on budistid ja meil on alati tee olemas kodus mingi kodu, alter. Aga perenaine juba askeldas ringi seal, meie istusime vaikselt, nad ajasid paja noaga juttu mongoli keeles ja perenaine, et tal oli suur termos ja ta valas sealt meile kaussidesse välja supi. See oli lihasupp, igalühel kaust pihku, lusikas ka ja see oli, see oli kahtlemata siis lambalihasupp selline rammus ja üsna rasvane ja üsna meeldiva maitsega. Ja enne veel, kui me need supid üldse ära jõudsime, süüa juba Tootsis välja, teised kauside sinna ta pani mingisuguseid suupisteid. Siis järgmiseks saime neid maitsta ja vaatasid lähemalt, et mis seal on? Noh, seal oli näiteks niisuguseid juustukuubikud ja siis olid plite moodi sellised küpsetised nagu nisujahu kuklid tundusid peale vaadates. Ja siis, kui maitsesid need juustukuubikud olid suhteliselt maitsetud, aga ikkagi täiesti söögikõlbulikud ja need pidid olema siis tehtud kokku, pressib kodujuustust, noh, niisugune kitsepiimast saadud väikesed kuubikud, väga tavaline toit pidi olema nomaatidel see igapäevaselt ja siis kukli moodi asi, kui selle suhu panin, see oli üllatus. Ta ei olnud üldse sellise maitsega nagu sa oled harjunud, oli selline puu ja niukene imelikult terava maitsega, ma ei saanud üldse aru, mis asi see on. Selge oli see, et see ei olnud tehtud teraviljast ja siis muidugi pojana seletas, et, et see on tehtud ka jogurtist, ET jogurti kukel nihukest asja ma ei olnud mitte kunagi varem proovida saanud. Ja siis pojanaa seletas meile sealt kõrvalt. Niimoodi ongi, et etnolaadid söövad väga vähe jahutoite. Et nad ikka põhiliselt söövad neid igast piimast tehtud asju või siis lihaasju ja ütleme, jahutooted ostetakse poest ja kõige tavalisemalt on need mingisugused makaronid või nuudlid, näiteks need siis kasutatakse selleks, et pannakse sinna lihasupi sisse, lihasõppe süüakse palju. Siis makaron annab sinna vähe vaheldust ja juba oli perenaine kraaminud välja piaalid, noh, need on need Aasias sellise teejoomise tassid, millel sanga ei ole ja juba ta valas jälle mingist termosest meile sinna siis teed. Ja see teeb, see mind ei üllatanud, aga ta oli teistsugune täiesti kui siin Euroopas juuakse talisoolane ja sinna oli sisse lisatud võid. Nii et nagu niisugune natuke nagu puljongi maitsega, aga tegelikult oli, tee mulle see väga maitses. Ma olin joonud seda umbes sarnaseid teesid näiteks Tiibetis. Ja nüüd, kui meie seal oma neid asju maitsesime, siis oli huvitav vaadata, kuidas meie mongolite, sest autojuhid tegutsesid, nemad tulid juga meiega sinna ühte telki. Aga esimesest hetkest peale oli näha. Nemad tundsid ennast siin täiesti nagu kodus, nad teadsid kombeid. Nad käitusid kindlasti kõigi reeglite kohaselt ja, ja samal ajal nad väga kiiresti keskendusid ainult ühele tegevusele. Ja see oli söömine. Nii et sel ajal, kui meie seal oma esimest kausitäit sõime, võtsid nemad ikka järjest mitu kausitäit suppi. Väga hirmsa kiirusega sõitseda ja süües lulistasid hästi kõvasti, loristasid nii nagu jaksasid ja ma teadsin, et kas see on viisakas, kus reegel see on ka mujal Aasias, ma olin Hiinas ja veel mujalgi sellega kokku puutunud, et kui sulle antakse suppi, siis sa pead näitama, et see sulle väga maitsev. Ja kui sa sööd seda vaikselt, siis see tähendab, et supil on midagi viga ja see on halvasti tehtud, aga kui sa hästi kõvasti loristat, siis see on nagu perenaisele. Ja kui nad olid mitu kausitäit suppi ära söönud, siis nad hakkasid sööma seda põhimaiust. Ja see oli siis selline, et seal perenaise laua peal oli selline suur pesukauss. Ja selle sees oli näha, et seal olid lambalihatükid, küpsetatud lambalihatükid, need olid palju. Ja perenaine rääkis, et, et eile olid nad siis ühe lamba veristanud ja küpsetanud seda aga oma perega ühte lammast ühe päevaga ei jõua ära süüa ja nüüd oli siis teine päev ja kõik see, mis lambast järel oli seal pesukausis. Ja nüüd see ulatati autojuhtidele. Ja nemad väga endastmõistetavalt istusid sinna põrandale, jalad ristis ringi ümber pesukausi, igaüks võttis noa kätte ja siis hakkasid sealt käega võtma neid lambalihatükke lõikuma, nihukesi parajaid, ampse seal ja muud kohaga järjest põske pistma. Muidugi meie jaoks tundus kuidagi, et väga plat käituvad ja üldse perenaisega juttu ei aja, aga, aga küllap nemad teadsid paremini. Kuidas siin Mongooliast tuleb käituda omade hulgas. Ja kui see kaussis, noh, vahel lastise suur pesu kopsika meie eestlaste vahelt ka niimoodi läbi ja siis ka igaüks proovis, võttis, mis ta tahtis. Need tavalised tükid olid täitsa meeldivalt niuksed, tõesti küpsed ja, ja natukene ka soolatud, muid maitseaineid ei olnud, aga täitsa head. Aga nii kui see kauss minu nina ette jõudis, nii ma kohe märkasin seal ühte väga tähtsat lihakäntsakad. See oli tegelikult selline hästi Pekine ja rasvane kentsakas ja ma tundsin selle ära, see oli siis pärit ühelt lambalt, kelle nimi on rasvasaba lammas ja see oli selle rasvasaba lambasabast üks suur tükk nüüd rasvasaba lambad, nad on aretatud selliseks sabad uskumatult suured, need kaaluvad mitu kilo ja neid kasvatatakse ainult saba pärast. Ja vot sellest sabast oli seal nüüd üks tükk ja sellest ma küll lõikasin, eks korraliku viilu ja nautisin seda täiega. Ma olin enne ka seda maitsnud ta muidugi kellele meeldib, kellele ei meeldi, aga näiteks Eestis ju ka meil poodides on see ungari pekk ja mõnedele ta väga meeldib. Et noh, ungari pekki ka võrreldes rasvasaba lamba saba on ikka palju kvaliteetsem minu meelest. Ta on niisugune hästi tihke, tal on niisugune eriline, minu meelest väga delikaatne maitse. Nii et seda ei saa kirjeldada, seda peab lihtsalt maitsma ka mulla ta väga meeldis. Ja sel ajal, kui me siis seal niimoodi tasapisi sõime ja jõime, siis rääkis perenaine ka enda elust. Me võisime talt küsida ju kõike, mis meid huvitab, kuidas ja siis ta jutustas ja, ja samal ajal tulid siis uksest sisse kaks teismelist tüdrukut. Kutt. Ja need olid ka väga uiatud alguses, kui nad nägid, et nüüd kiri on mingid võõrast rahvast täis, et sinna ukse kõrvale seisma häbelikult niimoodi naeratasid, ei osanud midagi öelda. Aga õige kiiresti said sellest üle, läksid sinna autojuhtide seltskonda ja hakkasid sealt siis nendega jutt ta ajama. Siis perenaine ütles, et jah, et need on nüüd siis minu kaks nooremat tütart, et kokku on siis neli last, aga vanemad on juba ära läinud ja, ja need enam ei ela siin mujal. Aga mees on täna asju ajamas kuskil kaugemal, et täna selle peremees te ei näe. Ja siis ta rääkis ka oma kariloomadest, et noh, kuskil 600 kitse ja lammast on perel kokku ja siis mõnikümmend hobust ja mõnikümmend kaamelit ja isegi paar lehma kujutate ette, kõrbes paar lehma, see on kõva sõna. Tema ütles, et elul pole häda mitte midagi. Et praegusel ajal juulikuus käib väga hoogne lüpsmine, paljusid loomi tuleb lüpsta kaks korda päevas ja et praegu just enne meie tulekut mõned päevad tagasi hakkasid märad piima andma ja tal oli ka seda mära piima, seda esimest piima seal olemas, ta ütles, et kas keegi tahab maitsta, et see ei ole päris see nagu mära piin tavaliselt Tammet alguses, esimesel nädalal on tal teine maitse. Aga proovige, no mina muidugi uudishimulik inimene ikka, võtsin lonksu, proovisin ära. Noh, ta oli selline lehmapiimaga võrreldes nagu vesisem ja, ja kergelt magus. Ja noh, natuke tõesti märapiima ma olin enne ka maitsnud, ta oli natuke teistsugune, On täiesti joodav. Ja siis oli muidugi niimoodi, et, et see perenaine ütles, et, et nüüd suvel on ikka tõsine tööd, see kõiki loomi kaks korda päevas lüpsta siis tuua see kõik siia, siis hapendada jogurtit, jogurtist omakorda jälle igasugust, et juustu ja muid asju hommikust õhtuni on käed-jalad tööd täis. Aga teistpidi nendest piimatoodetest neid saab müüa ja selle eest saab ikkagi mingit teenistust suvisel ajal. Ja siis kui sügispidi tulema, siis on jälle see aeg, kui kariloomi müüakse liha pärast ja siis saab jälle sealt liha eest nagu raha. Ja siis tuleb see kõige raskem aegse talv. Et see on, see on niisugune vaikne aeg, et tööd on vähe, kuidagimoodi pere püüab seal püsida lihtsalt ja see raske aeg ja vaikne aeg pidi kestma tema jutu järgi kuskil detsembrist kuni märtsikuuni. Ja seal asi on ju selles, et talv on karm, Mongoolias ja loomad on raskustes. Nad täiesti vabalt on seal väljas. Külmakraadidest pole lugu, kannatavad välja, otsivad ka süüa endale, sealt lume alt saavad hakkama, üldiselt saavad hakkama. Aga mõnikord mõni talv võib juhtuda nii, et siis läheb jamaks, et see pidi olema, justkui on lumeta talv ja siis tuleb kõva Bakale peale ja kõik jäätub, vesi jäätub, rohi jäätub loomade, saite toitu kätte ja nad võivad hakata täitsa surema. Nii et on talvesid väga halbu talvesid, kus mitmed kariloomad suur osa kevadet ei näe. Ja siis see tähendab seda, et järgmistel aastatel on raske elu, sest enam pole seda põhilist vara. Tuleb oma karja lihtsalt tasapisi jälle normaalse suuruse peale kasvatada ja lihtsalt näguripäevi näha. Aga nad saavad sellest üle ja elavad ikka edasi. Siin ja perenaine kell ütles, et et see elu, mis siin on, et tema ei kavatse seda külmikut mingi muu elu vastu sind Mongoolias vahetada, vähemalt lähiaastatel tal küll sellist plaani ei ole. Siin kuuldes nüüd jälle seda mongolite armastatud rahvapilli, seda hobusepea viiulit, et seda muusikat, mida ma seal kobi kõrbes ühes ööbimiskohas salvestasin ja nüüd tänane saade saab sellega otsa. Saade mongoli kõrbe nomaadide elust, ühest perest, kelle juurde tõusime ja umbes sellist elu elab, enamik inimesi Mongoolias praegusel ajal seal maal. Ja ma ei tea, kuidas teil aga need toidud, need jätsid mulle küll väga erilise mulje ja ja nad seal Mongoolias. Me maitsesime ka mujal neid Mongoolia sööke ja nad olid nii erilised, nii teistsugused kui mujal maailmas. Järgmise saate ma tahaksingi pühendada ainult nendele. Kõnelen järgmises saates sisust, nendest elamustest, mida ma sain mongoli toite ja jooke proovides.