Vikerraadios algab saade, käbi ei kuku, mina olen saatejuht Sten Teppan, aitäh, et olete meiega. Vladislav Koržetsi teame muheda vuntsina ja vuntsiga, kes pigem paistab kärbsetegagi sõber olevat, kui kellelegi liiga teeb. Aga tema keerulisevõitu lapsepõlve meenutades saab selgeks, et siia punkti jõudmiseks on läbi käidud nii paksust kui vedelast. Teekonda aitab meelde tuletada ja oma repliikidega ilmestada üks Vladislav kahest lapsest tütar Brita ja polegi muud. Hakkame minema. Head kuulamist. Tere tulemast, Vladislav. Tere tulemast. Tere olemast. Tere tulemast ja tere tulemast, Vladislav iga, kes on ju inimestele kindlasti võib öelda igas asendis tuttav nägu ja hääl on kaasas, võib-olla mitte tuttav nägu ja hääl, üks tema lastest, tütar Brita, tere tulemast. Tervist. Vladislav, et asi saaks alguses nii-öelda õigesti aetud, siis me võiks perekonna ülevaate kohe ära teha, sest kõik ta tegelikult ei ole ju teie ainus laps. Ja neid on kaks, poeg on ka veel Britas tibakene, noorem Kaarel, nii et minul ja mu naisel on kaks last, kui, et rohkem polegi, et me ei moodusta kärg perekonda mingil moel ja nii me olemegi kaks last ja ja siis on veel peotäis lapselapse. Britta, millega teie tegelete? MINA OLEN kaasatud meie pererestorani Kalambuur, kus kogu selle saali majandus on minu vedada. Lisaks kirjast andma natukene raamatuid, näiteks ka isa viimase ajaraamatud on, on minu abil siis nagu kaante vahele nagu siis sebimisel kaante vahele saada. Ja siis viivad teine suurem korraldustöö on on isa Riho Sibula ja Ain agana kontserttuur, laulud või nii? Jätsid rääkimata, et sa oled veel ka aastaid olnud tegev kirjastuse tuum tegemistes ja täiesti olen. Ja me alustame neid jutte tavaliselt siin saates ikka lapsepõlvest ning Vladislav antud juhul siis sinu omast. Kui ma ütlen, et sa oled Siberi poiss, kas see kõlab natukene liiga pentsikult ja me siin räägime, et oot, üks või teine on, ma ei tea, Hiiumaa poiss midagi, seal on omajagu annust romantikat sees või sellist toredat kõla nostalgiat, eks, aga Siber igavest seal sündimisega nostalgiat väga mängus ei ole. Minul ei saa olla eriti, ma ei mäleta sellest midagi, sest ma olin 11 kuud vana, kui kolisime emaga, tulime järgi siia isale juba Eestisse ja oleks palju tahtjate 11 kuuga oleks midagi ära registreerida. Just nimelt, et seda ongi palju tahta. Sealsetes eesti külades oli eestlasi, seal siis ka mina tulin ilmale. Aga juba üsna noorena jõudsin siia Eestisse ja ma käisin seal oma seal veel elavatel sugulastel külas siis kui ma olin 16 aastat vana ja noh, see, vaat see oli mul elamus ja, ja siis ma tajusin mingit teistsugust olemist ja teistsugust elu mõõde. Sellist väheke vägevamad, kui on Eestis kassa jaanid, mäed ja jõed ja, ja seal teine loodus ja see on teine tunne ja ongi olnud nii, et paljud, kes on tulnud nii-öelda täiskasvanud muina Eestisse, aga sündinud Siberis on sinna tagasi läinud sest nad ei suuda ära harjuda Eesti oludega, et kõik see loodus ja see, see on juba nende sees, minul seda ei juhtunud, mina olen üles selgunud ikkagi Eestis täiel määral. Aga kas läbi vanemate meenutuste ja läbielamiste Siberi-mälestused kuidagi lapsepõlves jõudis sinu teadvusesse ka jõudis, jõudis ikka ikka ikka, see oli kooliski narriti mind, Lavka tuli Siberist, püksid olid paberist, äkki käis üks pauk püksis, oli auk. Selline värsikene noil aegadel ringi käis, miks, miks nad narrisid? No see oli sellele vemmalvärsse ka neid Venemaalt tulnud eestlasi kui Venemaa, eestlasi või Siberi eestlasi. Ju pärast sõda tuli Eestisse üksjagu ja suhtumine nendesse tollal ei olnud sugugi alati positiivne sest Venemaalt tulnud eestlased olid nii-öelda ideoloogiliselt kindlam kaader. Paljud neist olid nii-öelda juhtivatel kohtadel partei või muud liimipidi ja, ja seetõttu selline üleüldine suhtumine Venemaa eestlasest see ei olnud eriti hea. Aga uuesti selle eelmise küsimuse juurde, et kuidas teie lapsepõlvekodus, siberi minevik teemana üleval oli, oli kogu aeg üleval olla, sest ka minu vanemad aga kasvasin ma koos emaga, et ma ei elanud koos isaga. See oli juttudes kogu aeg sees. Sest minu ema ju tuli siia Eestisse ka koos minuga esimest korda siis ka tema oli parajalt hädas, sest tema selline eesti keel oli arhailine tollal kaasaegset eesti keelt hästi ei vallanud, ta oli oma vanematelt saanud selle keele mis oli juba mitukümmend aastat vana ja ei ole mugav niimodi sulanduda. Kas ma saan õigesti aru, et solid oma emaga üsna kahekesi ja me elasime kahekesi, sest mu isaga juhtus see lugu, et tal tekkis siin teatud ebamugavusi ebameeldivusi oli Stalini aeg selline vägev, ta oli kusagil siin laojuhataja laos, tekkis puudujääke ja teades, millised karistused on ootamas, läks ta tagasi Siberisse Nende karistuste eest ära. Sealt ta tuli tagasi kümmekond aastat hiljem, aga paraku oli tal siis juba teine naine kaasas. Mida sa oma lapsepõlvest sellega seoses mäletad? Kas sinu jaoks oli see kunagi küsimus mõttekoht või valus teema, et peab temaga kahekesi hakkama saama? See oli mulle ebamugav teema, tähendab, meie käisime Siberis tegelikult. Ma siin unustasin rääkida, kui ma olin viieaastane, siis me emaga käisime seal isa juures ja siis oli seal juba mingeid märke teisest naisest ja nii edasi. Kuidagi. Aga veel ei olnud see abielu nii-öelda otsa saanud. Minu jaoks oli äkki üks võõras mees habetunud ja kergelt muhu pohmellis ja kuidagi musitas Sis habetunud. Ei, see ei meeldinud mulle üldse. Ega mulle ei räägitud, et isa tegi puudujäägi ja pidi Siberisse jalga laskma, jutt oli lihtne, isa on geoloog kusagil seal? Jah. Ega me väga lähedaseks ei saanudki jah, et ta tuli ju tagasi siia Eestisse, aga tal olid juba. Tal oli juba teine pere ja poolvennad mul ja elas omaette. Ta püüdis küll, üritas küll kuidagi minuga kontakte luua ja isegi halvasti Kalev ei saanud. Aga ta ei olnud mulle sugugi nii oluline isik, nagu minu ema. Räägime lapsepõlvest Eestis, mis sinna kuuluks, kas lasteaed ka mingil kujul või tuli tuli koolal ikka sõim ja lasteaed, ka üksik naine, kes peab tööl käima, peab ju lapse kuhugi panema. See ei olnud kerge aeg, see oli, me elasime ikka vaeselt. Kui hästi vaeselt tol ajal elasid paljud vaeselt, muidugi ei osanud seda ju liiga tähele panna, lastest on niisugused, eks, ja mis antud on ja nii edasi ja ehkki kui ma kusagil vahel juhtusin külla mõni mõni sõber kutsus korra tuppa kusagilt sealt Nõmme kandis, kus me elasime ja kui seal oli sellist mingit, et eestiaegset mööblit ja palju raamatut või nipsasjakesi siis läksid ikka niimoodi silmad pähe. Suureks küll. Politsei seltskondlik tüüp meeldis sulle lasteaias ja koolis käia. Nii ja naa. Ma olen olnud tegelikult selline päris osav ja hea suhtleja, lapsepõlvest saadik, aga see, et mulle koolis oleks väga meeldinud käia küll tõele ei vasta. Et teatud kriteeriumide või mõõdupuude järgi olin ma ikka selline peaaegu et raskesti kasvatatav. Sest mind kasvatas tänava ema muidugi ka jõudumööda, kuidas ta suutis. Aga tema kasvatas oma oskamisi mööda. Ta armastas mind, selge, see väga armastas. Et aga kuigi ta mind nahutas, siis ta ise nuttis. Et ja tema pisarad olid mulle palju valusamad, kui see keretäis, mis ma sain. Aga keretäisi tuli mul saada. Minu teod ei olnud alati kõige sellised korralikumad mida tähendab tänavalapseks kasvamine või see, et sind on kasvatanud tänav, mis inimesega juhtub. Mind kasvatati nii nagu osati, lihtsalt mingeid põhimõtteid seal ju väga ei olnud, see oli see, et et sa peaksid oma kohustused täitma. Sa peaksid olema viisakas teiste vastu ja oligi nagu kõik, eks ole, ma niimoodi ju nägin, mis ümber toimub. Ma võtsin koju hoiakuid, arusaami vanematelt, poistelt, kellega ma läbi käisin ja, ja ja seal oli igasuguseid hoiakuid ja mitte hoiakud ei olnud sellised ontlikud. Kas sa oled pätt või? Ütleme, pool pätte, pool bet, pool pätt, selline küll, et kusagilt selline vastu okslikus oli mul sees seal, et lapsepõlve paremaid sõpru, Toivo mõisteti hiljem surma, temaga me käisime läbi ja, ja Ta on mul hinges siiani, aga nii see oli. Aga sinu jaoks autoriteet? No ma ei oska, tuli sõber Ta oli tõepoolest sõber, mul isegi mitte autoriteeta. Kui algas see aeg, et ta niimoodi kolooniates käis ja, ja, ja pahandusi oli, siis ta tuli vahel minu juurde ja rääkis, et ta tahab kõik selle jama ära lõpetada ja alustada uut ja sellist puhast elu uuelt lehelt ja korduvalt oli neid ja ta üritas ja see ei õnnestunud ja nii et need vaevad olid ka minu juures kuidagi või minuga jagatud. Osas sellest seltskonnast, kellega ma läbi käisin, olid nagu teistsugused väärtused, selline ütlemegi peaaegu et kriminaalsed väärtused peaaegu Samiilitas nimekirja ei saanud, isegi saiti lastetoas olid Marvel küll. Mida sa kooliskäimisele tegelikult siis tähendas, et mul vist ei ole mõtet küsida, kas keegi õpetajatest lemmikuna sulle meelde on sealt jäänud hoidist olla ikka oli, ikka oli ikka, ega need vahekorrad minu vahekorrad õpetajatega olid ka väga erinevad, sest ega ma nii ühe ülbaliselt bet ka ei olnud, et ma käisin ikka väga omatahtsi koolis. Mingi sisemine sobimatus, et mul oli raske kohaneda koonilised tissid, liimiga sellest osa saada, ma tegin täiesti rahumeeli pikki päevi, läksin varem koolist ära, tulin hiljem kooli. Valetasin seal muidugi eneseõigustuseks nii palju kui võimalik, eks ole, aga aga seejuures oli palju õpetajaid, kes suhtusid minusse väga hästi. Sest ma ei olnud jõhker ega häbematu. Aga ma olin tiba teistmoodi kuidagi ma ei suutnud seda koolikordaja distsipliini omaks võtta. Brita, kui praegu teie isale otsa vaadata, siis minu jaoks tuleb see küll mõnevõrra üllatav on, on niisugune niisugune lapsepõlv või, või kooliaeg ja, ja minevik, millest ta siin just rääkis. Kas need teemad on kunagi kodus ka läbi jooksnud, kas teie jaoks on nüüd juba nii-öelda kuuldud jutud? On küll räägitud sellest, et mina seda kindlasti tean. Aga räägitud sellest, mis valguses Ja ma arvan, et sellest ei räägitud, võib-olla, või ei mäleta mina sel ajal, kui ma ise koolis käisin või noh, vähemalt mitte mitte siis, kui ma veel väike olin. Küll aga leidsin ma kuuris sobrades kunagi isa päeviku mis oli väga punane. Aga see andis mulle muidugi head toetust, kuna ka minu päevik oli punane. Minu klassipäeviku või selle päeviku leidmine oli sündmus. Ma nagu mäletan Sellel ajal sa sellest rääkisid. Ja sai räägitud jah, ja ega ma ju ei varjanud seda, et et ma ei olnud mingi priimus koolis, vaid pigem pigem see poiss, kellega oli probleeme. Mingil hetkel mulle tundub, pidid sa jalgadele maanduma, see toimus väga aegamisi ja pikkamööda ja ütleme nii, et minu vabanemine osalt ja selline asi sai teoks võrreldes nüüd kooli süsteemiga, siis kui ma tulin ära tehnikumist, kus ma õppisin, noh, mul paluti sealt ära tulla direktsiooni poolt ja hakkasin ise keskharidust omandama kaugõppe kaudu. Kui ma jõudsin selleni, et, et õppimine on mõnus ja meeldiv. Mis hetkel sa tundsid ära elus, mida sa teha tahad? Mina tahtsin näitlejaks saada. Sest ta oli üks koht jällegi vat seejuures, et ma olin nagu pätipoiss, eks ole. Samas olin ma tegelikult, Ta on väga huviline ja Nõmme pioneeride maja oli mu teine kodu justkui vahepeal täiesti, et ma käisin seal paljude ringid läbi ja proovisin, otsisin seda, mis mulle meeldib. Lõpuks jäid nagu fotoring ja näitering. Ja näiteringis ma kogesin seda, et et mul on hea olla laval, et ma saan piisavalt tähelepanu. Mul õnnestuvad asjad kuidagi ja see oli väga hea tunne ja siis ma mõtlesingi, et peaks ikka näitlejaks saama ja aga ei saanud oma ehtima seal juba 14 15 aastaselt lugesin läbi paksud raamatud, tõde Stanislavski, näitleja töö iseendaga ja juba proovisin üritada meetodit. Ta saab, et samas ma olin Aksele rant ette arenenud. Tagantjärgi vaadates on see selge, teatud asjades olin, ma ei olnud hea kohane, vaid olime ette jõudnud ja siit ka see üks mingi konflikti aluskooliga. Näitlemise mõttes üks vähemalt üks arvestatav filmiroll sai siiski tehtud, kui palju see hinge näris, et et see näitlejakarjäär siiski olemata jäi. Ja eks ta natukene näris, aga aga kuidagi ma sain sellest üle, mitte liiga raske ei olnud ju, see tung ei olnud ka nii hirmus vägev, et jällegi me elame ju inimene elabki tihti müütides ja ettekujutustes ja mingil hetkel sain ma aru, et see näit leia elukutse ei pruugi üldse nii tore särav olla ja ma kogesin, et ma suudan ka ilma elada. Kui ma praegu soorolli meenutan, siis või tegelaskuju oli see ju ka omajagu, kuidas öelda? Huligaani moega tüük ikka ikka ei olnud juhus, et sina teda mängima satused ju siis ei olnud ikkagi juhus, et ju ikka mu olekus silmades selliste pool pätikest kumas. Kuidas sa, naise leidsid? Naise? See osa? Et kui ma õppisin instituudis, et üks grupiõde elab hästi lähedal niimoodi 150 meetrit on tulnud Pärnust kolinat Tallinnasse siin õppida ja sellel grupi õel on õde veel ja kuidagi ema ütles mulle hetkel saab, Vladislav laisk ei viitsi pruutiga kusagilt kaugelt otsida, vaid võtab kohe kõrvaltänavast. Aga me niimoodi hakkasime läbi saama, jah. Ja tekkis meil side ja ega sealt siis palju polnudki, et mingil hetkel ka tulid. Pulmad. Brita, missugused teie mälupildid lapsepõlvest on esimesed, mida te arvate, mäletavad pend? Nojah, need ei ole mingisugused väga koloriitsed, võib olla. Põdranahka seinal mäletan, et minu voodi oli selle põdranaha ees, siis ma, kui ma ei saanud und, siis mul kujutasin voodi alla ette mingeid tegelasi, kellega ma vestlesin. No ma arvan, et mingite esimeste mälestuste sekka mingeid selliseid, siis ma olin pissipotil kuskil meie pisikeses kodus kuskil köögil mingid sellised sellised pisikesed katked või siis hüppasin lastesõimes ja olin aluspüksid pähe pannud endale. Et noh, mingid sellised pisikesed mälestused kui nüüd esimestest rääkida Nii, aga isa pilt kusagilt, mis tegevustega seoses tema ette kerkib. Ma arvan, et kõige rohkem mingeid esimestes mälestustes on lasteaiatee mul meeles. Mis oli selline üle kilomeetri kõndida, loomulikult, mingit autot meil majas ei olnud ja lasteaiateel. Me vestlesime, isa õpetas mulle näiteks matemaatikat või vilistamist võimelised, arutasime mingisuguseid teemasid, mis mind parasjagu huvitasid. Seal on päris omapärane, õpetas lasteaiateel matemaatikat. Lasteaia lapsel õpetas matemaatikat ja vilistamist. Need on kaks väga tähtsat asja, millega elus peab hakkama saama. Ja mõlemad on olulised. Ja noh, muidugi muidugi ma mõtlesin, et ma teen, lepiks matemaatikat õpetades sellist arvutamist ja muud asja õpetades Piritale tulevase koolitee juba lihtsamaks, eks ole, aga võib-olla tegin liiga lihtsaks, ma ei oska öelda, et et noh, ma olin selleks ajaks ju diplomeeritud matemaatikaõpetaja juhtumisi elanikke huvitavaid jõnksu täis, eks. Ja on küll, eriti selle pinnal, mida sa natuke aega tagasi rääkisid oma koolipõlvest. Ja siis tuleb välja, et diplomeeritud matemaatik või nii ja mitte matemaatika matemaatikaõpetaja siin väike vahe sees on, eks ole, ehkki noh, mul oli sooviga niimoodi matemaatikuks saada, aga need ongi need väga huvitavad valikud ja, ja mis, mis ette jooksevad, et tegelikult ju ka seal juba kuuendas, seitsmendas, viiendas, neljandas klassis. Kui ma kooli ei läinud maha vahel vahel lihtsalt ei läinud, siis ma läksin raamatukokku. Ma käisin läbi Tallinna muuseumid oma popipäevadel. Ma teadsin täpselt, mis kell kusagil ma võitsin päevi ajaloomuuseumis ja mujal, mul olid eksponaadid mulilt stendide kaupa olid peas peaaegu, eks ole, et kuidagi et et minu huvid kuidagi olid täiesti olemas. Lihtsalt kuul ei suutnud neid rahuldada sellisel moel, nagu, nagu, nagu nad rahuldamist vajasid. Ja kui nüüd juhtus see, et et mind ei võetud lavakunstikateedrisse vastu, siis noh, sõjaväkke ei taht nagu minna. Nõukogude ajal väga, siis ma helistasin tollasesse Pedagoogilise instituuti, küsisin, et kuhu on kõige väiksem konkurss. Mulle öeldi matemaatikasse ja. Ja siis ma taipasin äkki mulle selgeks, et, et ma olen tegelikult matemaatikat saanud selgeks ja väga lõdvalt nagu iseenesest. Ja et ma olen lausa nautinud. Eriti siis, kui ma iseseisvalt juba kaugõppes sain keskhariduse, ma lausa nõudma tee Zenjovi integraalide võtmist või, või tuletis teie kõiki ja, ja et, et see, see on mulle, kuna tegelikult sellist emotsionaalset rõõmu miks siis mitte minna seda õppima, siis ma läksingi seda õppima. Ema oli tol ajal met tõde kuskil basseinis basseini metele. Kooli ujulas seal oli vaja ju tohterdada pidevalt lapsi, kes olid ennast vastu teravaid nurki katki teinud. Brita, kuidas kodus kasvamine ja kasvatamine käis, mis roll oli isal, mis roll oli emal? See oli see klassikaline mudel selles mõttes, et kui mingi käkk kokku keeratud, ütles ema, et ma räägin isale ära ja, ja nagu selline käredam pool oli, oli ikka isa, kuigi ega ta siis ainult käre ei olnud, et, et, aga noh, paraku ka ei olnud mina eriti kergesti kasvatatav laps, et kuigi mitte küll võib-olla kõiges, aga isaga ses mõttes päris palju sarnasust sellel kooliteel olnud ja, ja nii edasi, et. Teie puhul väljendusse raskesti kasvatatav, milles. Juba esimeses klassis seisin ma tihti ukse taga, mitte seal ei olnud seespool klassi ja, ja ilmselt võib-olla kui, kui siin rääkida sellest, kuidas võib mõjutada Ta ta siis ühe inimese lapsepõlv ja suhtumine, kuigi ta on tolleks ajaks võib-olla juba muutunud nagu teist inimest või et neil ongi see küsimus, on ta siis nüüd geneetiliselt või on ta siis hoiakute või, või mingi asjaga edasi andnud tav mingitpidi, et et minul küll oli, oli see kooliga kohanemine ikka maru raske ja ega madega ära ei kohanenudki see süsteem ja, ja teatav kord ja see tobedus ja, ja kõik see sellega oli, oli üsna raske, tegin mina samamoodi popipäevi, kui olid, oli tunne ja olid mul käskkirjad seintel ja ei saanud ka kuidagi kuidagi seesmiselt nagu kohanetud selle maailmaga maailma korraga. Aga see ühe tütarlapse kohta kõlab pigem ebatavaline, lihtsalt minu meelest oma isa tütar ja parasjagu küll äraku. Et see pilt oli sarnane, diagnoos oli sarnane meil meil jah. Sa märkasid seda ise ka ja muidugi muidugi. Ma ei usu, et see sind õnnelikuks tegi, ei vaata, ega see ongi nii, et me näeme ju ja mina ka ju näen omaenese puudusi, kui need teistes esinevad eriti teravalt. Ja siis nad häirivad mind eriti, eks ole, ta kuidagi ja ja Britas olid minu enesejoone tugevalt sees need jooned, mis tegid elu elu raskeks ja mida ma võib-olla poleks tahtnud eneses näha ülimat iseseisvust, protestimeelsust, allumatus. Kas see tähendas, et te saite omavahel väga hästi läbi või vastupidi sellega on täpselt nii ja naa, ega Brita ei pääsenud ka füüsilisest nahutamisest. Ja tagantjärgi ma tunnistan, et ei osanud teisiti, lihtsalt ei osanud, nii nagu minu ema ei osanud minuga toime tulla võimuhierarhia või asja kehtestamiseks kusagilt, nii, ka mina ei osanud soole tulla, et tänapäeval on see justkui tohutu kuritegu või kui lapsevanem lööb last, eks ole, sellel ajal seda veel sellesse niimoodi suhtuda, see oli traditsiooniline rahvapedagoogika sõnastatud ja, aga oligi nii. Ja ega ma siiamaani ei tea, kui õige on see tapmulisursimes praegu kehtiv, eks ole, füüsilise karistuse suhtes ma, ma ei, ma ei oska seda ütelda, mitte et ma tahaks ennast õigustada, aga see, see on suutmatus, konflikt, aitäh lahendada, aga konfliktid tekkisid, sest Britta võis olla pisikesena juba väga väikesena ülimalt jäärapäine. No näiteks mida, millesse saab väljendada, ülim jäärapäisus keeldus söömast või midagi eeldus mõnda asja tegema. Hakkas vastu ukse kinni, läks välja näiteks ja, ja, ja sellised asjad täiesti tavalised, ta ei allunud korraldustele. Lihtsalt ei allunud ja kõik, eks ole? Korduvatele korrastada ja kõik, eks ole. Et ongi, sul on noh, selline selline loo kodus, kes su sõna ei kuula. Aga Brita, mida see situatsioon toona teie jaoks tähendas või? Kas te ise saite endast aru? Tegelikult, ega ikka alati ei saa küll, et mingil hetkel kui nüüd mõelda, võib-olla see kodune asi ei olnudki nõnda hull, sest vanemad siiski olid väga kogu selle olukorra juures, mida ma nüüd emana nagu teistmoodi võib-olla oskan hinnata. Aga selle olukorra juures nad olid. Loomulikult nad ei osanud ja tegelikult kas, kas mina oskan, täna on järgmine küsimus, et millal toimub see teadlikkuse nagu muutumine või teadlikuks saamine inimesega tihti seda noh, keegi ei ole ju õppinud lapsevanem, kas sul on järsku, minu meelest on lapsevanemaks olemine kuskilt kandist natukene isegi skisofreeniline seisund? Sa järsku oled vahendaja, sa pead hakkama sobitama teist inimest nende asjadega, kes sulle vastu mässab hoolimata sellest, et võib-olla sa ise ka väga paljusid asju õigeks ei tunnista, jah, sa oled leebunud nende suhtes, jah, sa ei tegele enam nende probleemidega, sest sul on elu elus palju tähtsamad asjad ja võib-olla palju mingid muud asjad, millega sa millega sa tegeled, et see ongi, ongi üks keeruline värk, see vanemaks olemise asi, et ja mingi koha pealt jälle lihtne, eks ole, et oleneb jälle kustpoolt vaadata seda asja. Koolis oli küll raske ja tegelikult ega, ega inimene tihti ei saagi aru, kui teda hakatakse mingitesse raamidesse parema ja ta ei suuda sinna sisse minna. No palju see inimene ennast lapsena analüüsida suudab, et miks nagu teised istuvad ilusti, aga mina ei saa, miks teised on vait, aga mina ei saa, miks teised ei kommenteeri, aga mina ei saa. Et kõik sellised asjad mind saadeti isegi Paldiski maanteele, ma mäletan kontrolli mingil hetkel, sest õpetajatel oli õigemini siis konkreetselt ühel õpetajal oli, oli tunne, et, et noh, ma olen psüühiliselt midagi mädasti, kuigi sealt, et tunnistati mind täiesti terveks inimeseks, eks ole. Tol ajal võib-olla õpetaja või ükskord oli küll, nii et peale vestlust seal jah, nii-öelda. Aga see on jälle küsimus, et mida peetakse selleks terveks maailmasse suhtumiseks, terve tegelikult võiks olla ikkagi see, et sa ennast ei kahjusta teisi kuidagi. Ilmselt on see, kui me räägime nagu tervise mõttes sellest asjast. Siin siin on üks jälle paradoks, et ma rääkisin raskustes, mis minul ja Laural meil olid, Brittaga samas mina maju toetasin teda teades, nähes tema konfliktsituatsioone koolis. Mul oli see ju tuttav, ma sain hingeliselt aru kuidagi, eks ole, et samastada kodus jälle lohutate, et pole häda midagi, et ennast kuidagi häbi, et see oli kahe valge leida värk seal. Oli küll, et, et tõesti oli ja, ja ma olen mõelnud just, et tegelikult nüüd ma olen juba vanem ja mul on kaks last, üks on 22 aastane ja teine on üheksane ja tegelikult ka see, kuidas mina nende kahe, kelle vanusevahe on üsna suur nii-öelda kasvatamisesse või toetamisse või noh, see sõna kasvatamine, aga las ta olla suht on, see on ka ma, ma püüan nüüd kuidagi noh, et ega mul oli samamoodi selle vanema lapsega just et kui temal tekkisid koolis konfliktsituatsioonid. Paraku, millest ei saa Aitäh. Järjepidevuse kuskavate järjepidevuse. Et ja, ja siis ongi nagu keeruline selles olukorras olla, et sa saadki aru, et mingit pidi, noh Sa pead talle ütlema, et sa pead hakkama saama, ela üle. Noh, katsu olla kohane, kohane sul on ju niimoodi lihtsam, mina aja asjad ära, keerasid, jama, Pakkumine räägi selgeks, et see on alati parem variant, kui pea liiva alla peitmine. Aga noh, see selgeks rääkimine selles vanuses ja minna noh, nagu see on keeruline, eks ole. Et aga samas, kui lapsepõlvele tagasi mõelda, siis kool kooliks, aga tegelikult see elu, mis meil kodus oli, igatpidi oli ju väga võib-olla ebatavaline, mingit pidi võrreldes paljude eakaaslastega, et meie kodus olid ju tihti peod, külalised väga tihe lävimine ja vanemad lubasid mul sellest osa saada. Lisaks jõlkusin ma isaga kaasas Brade juures alates siis ott tarderist laste luuletajast, kunstnik Toomas Vint, nõmme, vana kohvik, õllepaleed Vikri toimetus. Mitmed sellised kohad oli ka minu lapsepõlve, eks ole, või noh. Ja et see on nüüd selline elukool mingit pidi varaselt ja maailma nägemine, mida, mida paljud ei, ei saa siit elust, eks ole. Ja noh, ma olen elu jooksul ära tajunud ka selle, et igaüks peab oma vead ise ära tegema. Et inimeseks kasvamine käibki läbi selliste asjade kusagilt, et ma ei usu väga sellesse kasvamisse või sellesse tulemusse, kus kõik nii, nii nii väga nobedalt sujub, ei ole sisemisi ega välimisi konflikte, et kuidagi ma ei ütle, et igav, aga, aga ma ei usu, et see päris nii on, ma usun, et see konfliktid ja pinged läbi teisme ja veel ka edasi, tihti on loomupärane asijat, kellel kergemalt, kellel raskemalt mina ja Britame, oleme sellise raske vormi esindajad olnud. Ja siin võib-olla ongi, et ei olegi teatud, et me ei ole tegelenud väga kasvatamisega, vähemasti mina ei ole, sõber Peep Ilmet tavatses öelda, kui meil mõlemal lapsed väikesed olid ette, et mis kasvatusest me räägime, lapsed lihtsalt kasvavad, ei mingit kasu. Et see see kuidagi olid, nad kasvavad meie juures meiega, nad näevad, mis meie teeme, kuidas me maailma suhtume ja võtavad sealt siis seda, mida suudavad. Kuigi on ju tore öelda, et minu sõnade, mitte tegude järgi paraku elu näitab, et kuidagi vist on see noh, kuidagi ikka käib teistpidi, et ikkagi see, mismoodi vanem on, mis on tema hoiakuid ja ellusuhtumised ikkagi last väga. Ja no ega ma, mul oli ka mõned sellised lausungid, millega ma Bridati teisi kasvatasin, üks neist oli, et elu on karm, aga selle eest ebaõiglane. Ja selliseid tõdesid meile lapsena jagad. Kui vend Kaarel pilt ilmus ja oli kontaktivõimeline juba siis kuidas te omavahel läbi saite? Mina ikka hoidsime teineteist, küll kaklesime ja hoidsime, ma ei, ma ei tea, ega me nii jube palju vist ei kakelnudki, mina olin ju suurem õde. Ma olin hästi tuus, ma sain nagu väljas tänaval lastele, mina jagasin nagu, kes võib vankrit lükata natukene ja, ja niimoodi. Aga eks me ikka mängisime ja tema näiteks oli hoopis alluvam, kui mina. Ongi sama pere lapsed, aga üsnagi erinevate hoiakute ja asjadega. Kaarel kasvas nii, et et tema ei saanud kordagi füüsiliselt nahutada. Vot ongi kuidagi teine laps, teised hoiakud, teised suhted. Kas temas oli mingit sellist alateadlikku kohanemistarkust kusagil, et ma ei saa ütelda, et üldse tempe tegi, ikka kusagilt tegid need kuidagi nii nii muuseas ära, et ta oli kogu aeg selline nagu nunnu juust, kui, eks ole. Et vanemad oleks kuidagi teistmoodi teise lapsega käitunud? Ei, ei seal küll oli mingi periood, võib-olla. Kaarel oli päris väikesena üsna rängalt haige see võis mõjutada ja siis oli see tähelepanu temale ja tema hoidmine ikka üüratu. Et ja muidugi läbi selle võis, võis tulla mingid erinevad hoiakud, et et nad ei kasvanud päris samamoodi selles mõttes. Ta ütles, et jälle ma räägin, ma ei oska rääkida kasvatusest, ma olen küll lugenud, mis on pestallotsi kirjutanud või koomenski kunagi kasvatusteooriaid, rääkimata kunagisest moeautorist Benjamin Spockist. Eks ole, aga, aga siin hakkabki ooperit, ta oskab hästi öelda nende teooriate kohta ja keda, kuidas see oli? See oli üks inglise lord, kellel oli laste kasvatamise kohta seitse teooriat ja nüüd on tal seitse last, jäi ainsatki teooriat enam. Mida Britad toredat lapsepõlvest mäletate lisaks selle paleedes käimisele ja, ja Pikri toimetuses hängimisel, et. No need olidki toredad asjad või, või noh, ühed toredatest siis, eks nõmme lapsena noh, olime hästi palju õues. Kasvasime ka, et tegelikult üsna iseseisvalt ikkagi, et läksime hommikul õue, kondasime seal kusagil ringi ja mängisime luurakat metsas ja mida iganes ja, ja minule meeldis üldse väga palju ringi konnad, et ma käisin linnas koolis, ma läksin hommikul kooli ja õhtul ma mitte ei sõitnud bussiga näiteks kodusuundavaid tõmbasin kuskile Piritale hoopiski, ma ei tea, mida need vanemad pidid tundma, sest minul otsustasin näiteks hülaseid korjama minna ja tulin ükskord õhtuhämaruses koju, siis kui juba ammune aeg oli, kõik oli õppimata selline seikleja seiklejahing oli lapsena sees. Ma mäletan seda, et minu jaoks väga tähtis isik oli postiljon, sest tollel ajal ei, ei elanud me loomulikult rikkalt ja perekonda tabas tihti sõna nimega pankrot või seisund nimega pankrot. Ma mäletan seda sõna, et me oleme pankrotis küll pool naeruga öeldud, aga siis olid need rahakaardid, olid, mis aeg-ajalt isale tulid. See oli vist autorikaitse. Minul ei autorikaitse ja olid ka honoraride teedi. Tulid raha kaartidega? Postiljon oli suurim sõber. Ja ta tõi sularahas neid koju ja siis ma ootasin elupuu, hekk on meil hoovis, ma ootasin, millal ta tuleb, nagu et kas täna tuleb see raha päev, sest siis me saime kommiraamatuid. Ja siis ma tahtsin ise ka postiljoni saada, sest see oli minu suur eeskuju ja vanaemal oli vana postiljonikotita, see oli vanaema postiljonivõtt, oli kunagi postiljon pööningule ja siis ma võtsin selle postiljoni koti ja kõik kirjad, mis isale tulnud ja käisin, panin nõmme postkastidesse laiali, näiteks allika postiljon. Et noh, eks neid igasuguseid seiklusi oli palju, et lapsena kui need just mida läbi vanemate võtme või läbi isa, siis näiteks tema sünnipäevapeod, kus olid karvased ja sulelised, kõik koos ja mulle nad ju nii õudsalt meeldisid kõik ja, ja siis tehti isa küpsetas pliine või, või tegi mingit muud head. Või siis mingi stiilipidu on mul meeles, kus kõik olid sõjaväevormides ja keegi oli veel miilitsaks ennast riietanud, on muidugi sinna lõpuks kutsuti ka viilid siis mingisuguse ühe üle üleaedse või naabri poolt ja et, et see oli lapsele jube kihvt tegelikult, et selline selline elu, et vahel, kui kedagi ei olnud külas käinud, siis ma muutusin juba murelikuks ja rahutuks ei olnud normaalne seisund ja ma olen varem ka rääkinud seda, et minu koolide vahel algas läbides labürinti magavatest isa sõpradest kuidagi niimoodi, et, et hommikul, et see, tolle aja selline boheemlaslik. Selline kogukond Ja huvitavam, seda enam, et seltskond koosnes ju kultuuri- ja kirjanduseliidi tuttavatest nimedest, eks jah, et noh ei ole võib-olla viisakas kõiki nimetada, kes eks ole. Mu elutoa põrandal löödi, moodustasid, kes moodustasid ja ka siin on palju tuntud isikuid olnud. Brita, kas niisugune sõna nagu nõudlikkus, seostub teil kusagilt elu rajalt isaga? Ja ma mäletan, et kui ma ei viitsinud õppida või kuidagi teha mingeid asju, siis siis ta ütles, et TD muidu saab sellest jalatsi pealse õmbleja. See oli selline kuidagi nali, sest tegelikult ta ju teadis, et, et eks minu noh, eks mul olid ka mingisugused oma tunnistused, võib-olla, et mis ei olnud päris päris selle ametiga seotud, et. Seejuures no tagamaana ma jalatsi peas õmblejad ei pidanud üldse halvaks amet, eks jälle, et ma olin täiesti rahul ja nõus sellega, et mu tütar või poeg võivad mõned väga lihtsa töö võtta. Sellise, mis ei vaja haridust, mis on tuim ja rutiinne hoopis olulisem, ma tundsin, on see, et nad ise oleksid rõõmsad ja rahul. Et see on hoopis tähtsam kõikidest, et ma pidurdasin ennast ja püüdsin teha nii, et, et oma oma ambitsioone ei kannaks igal juhul üle lastele. Britta, missugune isa väga halvas tujus oli? Eelkõige väga vaikne, ilmselt endasse tõmbunud. Siis oli kohe näha, et ei taha suhelda, et sellel hetkel väga, kuigi ma ei saa küll öelda, et seda väga sagedasti ei oleks olnud, ma ei mäleta, vähemalt, et oleks olnud. Aga mis vahel, ega tuju rikkumine või see siin võivad olla täiesti abstraktsed ja ebaselged põhjused. Et üks nendest on selline ürgne surmahirm, mis on inimeses sees ja mis võib mingi ängi või, või kummalise tujutusena suvalisel päeval peale tulla. Ükskõik kui hästi kõik muud asjad elus on. Me oleme teadlikud sellest, et meie päevad on loetud, kui hästi me oma hingesügavuses sellega leppida suudame. Ja see on juba omaette küsimus. Mina mäletan ja üldse ma vaatan ka oma lapse pealt, et kusagil selles vanuses mingisugune kaheksa, seitse, 809 see surma teema tuleb inimesele, minule tuli ka, ma ei saanud õhtuti magada, sest ma vallutasin maailma juba selles vanuses. Ja, ja kuidagi ma vaatan oma lapse pealt ka, et see elu Võrus või noh, midagi hakkab koitma ja see kuskil selles vanuses lapsel võib ka täitsa peale tulla, et minul oli see väga tugevalt näiteks peal. Ja mäletan minagi, ma olin üheksa või 10 või mis ma olin, kui tead Ta saamine surma olemusest ja päevade loetusest pani mind ikka patja nutma ja ahastama. Lapsepõlvest juba tuleb selliseid asju ja need ei ole, pühitakse päris ära. Need jäävad meid saatma, et me teeme sellega ka toime tulema. Just, aga ma arvan, et vanema asi või noh, et kuidagi, kuidas mina täna vaatan, et kui minu lapsel need asjad tulevad, ma püüan neid temaga niivõrd-kuivõrd, kuigi hirm on nii ürgne ja tugev tung, mida sa nagu sõnadega naljad teise pealt maha ei saa, et see on kuidagi läbielamise ja, ja kuidagi kogemusega ilmselt nagu kuidagi hajuv. Üks asi, mis tänapäeval ma panen tähele, et ei ole nagu tihti vanematel nad on lastega nii vähe koos, et võib-olla aegagi märgata neid asju, mida lapsed enda sees läbi elavad, et et natukene sellele sügavas plaanis nii-öelda tundekasvatus või noh, nii-öelda see sügava hoiaku see on ju kõik see tähtsam siin ilmas, ma arvan, et mitte niivõrd, isegi koolihariduse nagu faktiline selline pool. Ema südamest räägitakse ju palju, aga isal on ka süda. Kas sa valetad end? Muretsevad toi, südant valutavad laste valikutega muidugi edasi, muidugi muidugi mu lapsed ei ole teinud alati kõige targemaid, kõige mõistlikumaid ja kõige otstarbekam maid, valikuid. Ja siit olen mina saanud selle kogemuse, mida ma juba nimetasin, et igaüks peab oma vead ise ära tegema. Mina oma tarkusega ei saa seda õieti suunata ega juhtida. Ma võin nõu anda ja ma olen andnud, aga seda ei pruugita kuulda. Aga sellises olukorras sa lähed patsutavad õlale, ütled, et, et see on elu, see ongi elu ja see ongi elu. Just nii see ongi, see eneseleidmine või otsing ongi kuidagi aega, et me kõik tahame ju tegeleda siin maailmas nende asjadega, mis meile mitte üksnes raha sisse ei too ja ära ei elada, vaid, mis meile ka loominguliselt midagi pakuvad. Naudingut valmistada, nii-öelda ennast leida. Et Kaarlit ei ole täna siin, aga noh, tema näide mulle vägagi, eks ole selline minu jaoks õpetlik. Ta läks mingil ajal pima EBSi tasuline kõrgkool, eks ole, infosüsteemide juhtimine midagi nii edasi, et ma natuke kahtlesin küll, kas see tema eriala on, aga ikka vajasime õppemaksu kokku? Jah. Et saaks ikka makstud, et las poiss õpib piss kuni viimase kursuseni. Siis lõpuks sõnastus temast teadmine, et see ei ole tema rida. Et on valel erialal ja nii edasi, et me tihti läheme mingite müütide järgi, et näiteks seesama infotehnoloogia ja asi, kõik selline moevärk ja justkui tulus võrke, tundub, et miks mitte õppida, eks ole. Ja võib mitu aastat minna, enne kui sa taipad, et pole minu rida siis mu poeg töötas veel siin-seal müügimehena, kõik olid seal ta, ega need halvad töödelnud, täitsa tiptop, kui tööd, aga sisemises rahulolus oli küsimus. Aga siis ta hakkas koos minuga käima sellistel kokanduslike tõstel ja talle hakkas see asi meeldima, ta vormistas ennast töötuks täiesti, võttis ametitest lahti, tegi teeninduskoolis läbi erinevad kokakursused ja koolid, tused. Kui ta oli minuga mõnda aega juba teinud ja hakkas iseseisvalt retsepte koostama ja miskit värkis matki, taipasin, et poisil on kätte. See on asi, mille peale tal on tõepoolest anneta. Ja, ja nii ongi, et kui me selle oma pere, restoronikese või kohviku tegime kalambuure, siis siis peakokaks on seal Kaarel. Ja see on tema rida ja see on tema eneseteostus. Kas sa mäletad ennast lapsi nagu kassipoegi ninapidi nii-öelda piima alustassile surumas, et hoida neid mingi tegevuse juures? Brita rääkida Brita ja klaver on üks teema, eks ole läbitud etapp. Ja ega see on läbitud etapp, entusiasmi häälest väga ei vastanud sellega ei kaskede poolest. Aga see oli isa kinnise teed klaver. Kelle idee, see oli, see kuidagi järsku tuli kuidagi, väidetavalt hakkasin kuidagi väga äkitsi viisi pidama ja ma ei tea, kust siis see mõte tuli kohe klaverit vaja minna õppima, kas ma ise tahtsin või kuidagi vanemad. Ja siis siis osteti kohe siuke jube kihvt kabinetklaver. Tõnis Mägi, Riho Sibul ja isa koos tassisid selle kuskilt või valisid välja kuskilt Narva maantee, ma ei tea korruselt suure klaveri koju, see oli ka hiljem muide videos aed on see klaver staariks. Mida meie aias filmid, eks ole, isa lugu ja siis siis mina sain isegi muusikakooli, Riho õpetas mulle veel lauluma käinud, see koopaorav. See oli päris raske laulma, peletan. Seal paluti midagi lihtsamat laulda, siis ma laulsin Teistri Tõnul torupill, aga ühesõnaga kogu see asi oli selline, et noh, jälle, eks ole, tahab püsivust, pidevat tööd, eks ole. Noh, minul ei olnud seda teadmist lapsena, et et mingi eesmärgi nimel on vaja tehnikat teha ja, ja vanemad küll püüdsid mulle seda selgitada, aga see ei läinud läbi. Minu meelest ma pidin isegi eskord kempsu pesema, kuma klaverit harjutada ei tahtnud, et seis oli lausa see oli, aga see ka ei muutunud, ma panin seal pausi ja kuidagi ja lõpuks ma ikkagi pääsesin mingite imenipp ei õnnestunud, möldritel murde ei olnud ja õpetajad tegid küll minuga veel eratunde, sest mind peeti ikkagi andekaks inimeseks kuidagi üldse see õppesüsteem, et Tšerni mingisuguste töödide asjadega panna, lask, pillist huvid? Ma mina ei tea. Noh, ja minu laps on samamoodi, et ta mängib kannelt, mängib klaverit, aga akadeemilist õpet ma talle selles valdkonnas hetkel ei ole võimaldanud, et pigem on ta õppinud pärimusmuusiku hea käe all ja oma õpetajat ja nii kuidas tuju tuleb ja loomulikult tehnika tahab hoolt ja vaeva, aga mina selle läbi viia sellise asja. No küsimus on ka selles, et kas on eesmärgiks saada professionaalseks, absoluutselt ei tasuks ka nagu jah, see tasub, tasub nagu järele küsimust, et kas on õnnetus, kui minu lapsest ei saa professionaalset muusikut? Ma tahaks näha, et ta teeb asju rõõmuga ka lapsena. Just nimelt. Vaat see on kusagilt elamise rõõmu, ei saame ära võtta meie ambitsioonide nimel. Meie arvame, et meie laps peaks olema virtuoos klaveril viiulil või mine tea, milles, Samas on tarka natuke tööharjumust aidata ikkagi lapsele kujundada. Ma arvan, aga kuidas see täpselt on? Ja eks see kõik on. Aitäh teile, selle jutuajamise eest oli huvitav kuulata ühte perekonna lugu. Aitäh pida. Aitäh, Vladislav. Soovin pärituult. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan ja kuulame jälle nädala pärast. Pikem versioon vestlusest isa Vladislav ja tütar Brita korsett siga asub kuulamiseks vikerraadio koduleheküljel. Otsige saadete seast üles, käbi ei kuku ning te leiate sealt ka varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.