Vikerraadios algab saade, käbi ei kuku, mina olen saatejuht Sten Teppan, aitäh, et olete meiega. Vladislav Koržetsi teame muheda vuntsina ja vuntsiga, kes pigem paistab kärbsetegagi sõber olevat, kui kellelegi liiga teeb. Aga tema keerulisevõitu lapsepõlve meenutades saab selgeks, et siia punkti jõudmiseks on läbi käidud nii paksust kui vedelast. Teekonda aitab meelde tuletada ja oma repliikidega ilmestada üks Vladislav kahest lapsest tütar Brita ja polegi muud. Hakkame minema. Head kuulamist. Niisiis on tänases saates, kui nii võib öelda, üles rivistatud osa perekonnast. Koržets, tere tulemast, Vladislav, tere tulemast. Tere olemast. Tere tulemast ja tere tulemast ja Vladislav iga, kes on ju inimestele kindlasti võib öelda igas asendis tuttav nägu ja hääl on kaasas, võib-olla mitte nii tuttav nägu ja hääl, üks tema lastest, tütar Brita, tere tulemast. Tervist. Vladislav, et asi saaks alguses nii-öelda õigesti aetud, siis me võiks perekonna ülevaate kohe ära tehasest pita. Tegelikult ei ole ju teie ainus laps. Ja neid on kaks, poeg on ka veel Britas tibakene, noorem Kaarel, nii et minul ja mu naisel on kaks last, kui, et rohkem polegi, et me mooduste kärg perekonda mingil moel ja nii me olemegi kaks last ja ja siis on veel peotäis lapselapse Britta, millega teie tegelete? MINA OLEN kaasatud meie pererestorani Kalambuur, kus kogu selle saali majandus on minu vedada. Lisaks kirjastan ma natukene raamatuid, näiteks ka isa viimase ajaraamatud on, on minu abil siis nagu kaante vahele nagu siis sebimisel kaante vahele saadud ja siis viivad teine. Selline suurem korraldustöö on on isa Riho Sibula ja Ain agana kontserttuur, laulud või nii? Jätsid rääkimata, et sa oled veel ka aastaid olnud tegev kirjastuse tuum tegemistes ja täiesti olen. Tundub, et kallan puurist ei ole korsetasitest, siis mitte keegi pääsenud. Eks see ikka ühisettevõtmine ole. See ei ole nii, et mulle tuli mõte ja teeme pigem see oli selline ühine otsus ja enamat nagu ettevõtlikkust ja soovi avaldasid koguni mu poeg Kaarel, keda meil täna siin pole ja tütar Brita, et et proovida, täita ta seda inimestele väga tavapärast unistust ja soovi, et meil võiks oma kohvid korrusele. Et see on ju see, millest paljud inimesed mõtlevad tegelikult, et oleks tore niimoodi elada. Me mõtlesime, et me proovime siis järele, et mida see tähendab. Ja tegelikult vist ei ole see väga tavaline, et üks perekond on niimoodi ühiselt ühe asja kallal. Selles mõttes on tore teiega siin täna istuda ja rääkida, kuidas on asjad niimoodi kujunenud. Et te olete sellesse punkti täna välja jõudnud ja me alustame neid jutte tavaliselt siin saates ikka lapsepõlvest ning Vladislav antud juhul siis sinu omast. Kui mõtlen, et sa oled siberi poiss, kas see kõlab natukene liiga pentsikult ja me siin räägime, et oot, üks või teine on, ma ei tea, Hiiumaa poiss midagi, seal on omajagu annust romantikat sees või sellist toredat kõla nostalgiat eksAga Siberiga vist. Seal sündimisega nostalgiat väga mängus ei ole. Minul ei saa olla eriti, ma ei mäleta sellest midagi, sest ma olin 11 kuud vana, kui kolisime emaga, tulime järgi siia isale juba Eestisse ja oleks palju tahtmata 11 kuuga oleks midagi ära registreid ja seal just nimelt, et seda ongi palju tahta, et sealsetes eesti külades oli eestlasi seal siis ka mina tulin ilmale. Aga juba üsna noorena jõudsin siia Eestisse ja ma käisin seal oma seal veel elavatel sugulastel külas, siis kui ma olin 16 aastat vana ja noh, see vaat see oli mul elamus ja, ja siis ma tajusin mingit teistsugust olemist ja teistsugust elu mõõde. Sellist väheke vägevamad, kui on Eestis, kas sa jaanid, mäed ja jõed ja, ja seal teine loodus ja see on teine tunne ja ongi olnud nii, et paljud, kes on tulnud nii-öelda täiskasvanud muina Eestisse, aga sündinud Siberis on sinna tagasi läinud. Sest nad ei suuda ära harjuda eesti oludega, et kõik see loodus ja see, et see on juba nende sees, minul seda ei juhtunud, mina olen üles selgunud ikkagi Eestis täiel määral. Aga kas läbi vanemate meenutuste ja läbielamiste siberi mälestus kuidagi lapsepõlves jõudis sinu teadvusesse ka? Jõudis jõudis ikkagi ka ikka, see oli kooliski narriti mindets, Lavka tuli Siberist, püksid olid paberist, äkki käis üks pauk püksis, oli auk. Selline värsikene noil aegadel ringi käis, miks, miks nad harjusid? No see oli sellele vemmalvärsse ka neid Venemaalt tulnud eestlasi kui Venemaa eestlasi või Siberi eestlasi. Ju pärast sõda tuli Eestisse üksjagu ja suhtumine nendesse tollal ei olnud sugugi alati positiivne sest Venemaalt tulnud eestlased olid nii-öelda ideoloogiliselt kindlam kaader. Paljud neist olid nii-öelda juhtivatel kohtadel partei või muu oli niipidi ja, ja seetõttu selline üleüldine suhtumine Venemaa eestlasest, see ei olnud eriti hea. Aga uuesti selle eelmise küsimuse juurde, et kuidas teie lapsepõlvekodus, siberi minevik teemana üleval oli? Oli kogu aeg üleval, sest ka minu vanemad aga kasvasin ma koos emaga, et ma ei elanud koos isaga, see oli juttudes kogu aeg sees. Sest minu ema ju tuli siia Eestisse ka koos minuga esimest korda siis ka tema oli parajalt hädas, sest tema, selline eesti keel oli arhailine, tollal kaasaegset eesti keelt hästi ei vallanud, ta oli oma vanematelt saanud selle keele mis oli juba mitukümmend aastat vana ja ei ole mugav niimodi sulanduda. Aga ta sai hakkama, tase hakkama muidugi oli seda raske kõrvalt vaadata, kui keeruliseks need situatsioonid võisid kujuneda ühele Siberist tulnud eesti perele. Minu ema, õed ja vennad ja, ja kõik jäid Siberisse, tema oli ainukene sellest oma perekonnast, kes ära tuli. Tiba juurteta olemine oli. Et Eesti inimestele oli ju tihti mingi konkreetne maakoht kusagil maal sugulased, kelle juures käia see juurde ja ja see kodukoha, see, see tunne olemas. Meie jaoks oli see abstraktne ja kus on kuidagi teistsugune ja see on natukene ebamugav. Kas ma saan õigesti aru, Vladislav, et solid oma emaga üsna kahekesi? Ja me elasime kahekesi, sest mu isaga juhtus see lugu, et Tal tekkis siin teatud ebamugavusi, ebameeldivusi oli Stalini aeg selline vägev, ta oli kusagil siin laojuhataja laos tekkis puudujääke ja teades, millised karistused on ootamas, läks ta tagasi Siberisse Nende karistuste eest ära. Sealt ta tuli tagasi kümmekond aastat hiljem, aga paraku oli tal siis juba teine naine kaasas. Mida sa oma lapsepõlvest sellega seoses mäletad? Kas sinu jaoks oli see kunagi küsimus mõttekoht või, või valus teema, et peab temaga kahekesi hakkama saama? See oli mulle ebamugav teema, tähendab, meie käisime Siberis tegelikult, et masin unustasin rääkida, kui ma olin viieaastane, siis me emaga käisime seal isa juures ja siis oli seal juba mingeid märke teisest naisest ja nii edasi. Kuidagi. Aga veel ei olnud see abielu nii-öelda otsa saanud minu jaoks äkki üks võõras mees habetunud ja kergelt muhukov, millise ja kuidas musitas siis habe torkis ja see ei meeldinud mulle üldse. Mul ei tekkinud isaga seetõttu sellist suhet nagu, et enne seda räägiti mulle kogu aeg. Ega mulle ei räägitud, et isa tegi puudujäägi ja pidi Siberisse jalga laskma, jutt oli lihtne, isa on geoloog kusagil seal ja no ta tegelebki, seal oligi nii kullakaevandustest kui seedri käbide varumises tegev ja, ja minu jaoks oli ta mingil ajal romantiline isik kusagil kaugel. Aga siis, kui ma temaga kokku puutusin ja ega me väga lähedaseks ei saanudki jah, et ta tuli tagasi siia Eestisse, aga tal olid juba. Tal oli juba teine pere ja poolvennad mul ja elas omaette. Ta püüdis küll, ta üritas küll kuidagi minuga kontakte luua ja isegi halvasti Kalev ei saanud. Aga aeg tegi oma tööaeg, tegi oma töö ja see lahusolek tahes-tahtmata mõjus, et ta ei olnud mulle sugugi nii oluline isik, nagu minu ema. Räägime lapsepõlvest Eestis, mis kuulus, kas lasteaed ka mingil kujul või tuli. Tuli koola ikka sõim ja lasteaed ka ja seest üksik naine kes peab tööl käima, peab ju lapse kuhugi panema, see ei olnud kerge aeg, see oli, me elasime ikka vaesel, et kui hästi vaeselt tol ajal elasid paljud vaeselt muidugi ei osanud seda ju liiga tähele panna. Lastest on niisugused, eks, ja mis antud on ja nii edasi ja ehkki kui kusagil vahel juhtusin külla mõni mõni sõber kutsus korra tuppa kusagilt sealt Nõmme kandis, kus me elasime ja kui seal oli sellist mingit eestiaegset mööblit ja palju raamat või nipsasjakesi siis läksid ikka niimoodi silmad pähe suureks küll. Politsei seltskondlik tüüp meeldis sulle lasteaias ja koolis käia. Nii ja naa. Ma olen olnud tegelikult selline päris osav ja hea suhtleja, lapsepõlvest saadik, aga see, et mulle koolis oleks väga meeldinud käia küll tõele ei vasta. Et teatud kriteeriumide või mõõdupuude järgi olin ma ikka selline peaaegu et raskesti kasvatatav. Teatud kriteeriumite järgi ja kas see on koht, mida sa oled nõus selgitama ka? Ja sellest võib pikemalt rääkida mõõdukesest sest mind kasvatas tänava suurel määral ema muidugi ka jõudumööda, kuidas ta suutis. Aga tema kasvatas oma oskamisi mööda. Et ta armastas mind, selge, see väga armastas. Et aga kui ta mind nahutas, siis ta ise nuttis. Et ja tema pisarad olid mulle palju valusamalt kui see keretäis, mis ma sain. Aga keretäisi tuli mul saada vaheldusest, minu teod. Minu teod ei olnud alati kõige sellised. Korralikumad. Mida tähendab tänavalapseks kasvamine või see, et sind on kasvatanud. Tänav, mis siis inimesega juhtub? Mis tänav nõmmel nagu ei olnud täna väga oli see ümbruskond ja see läbimine ja et, et mingitest kasvatusteadustest või meetoditest ei olnud juttugi. Mind kasvatati nii nagu osati, lihtsalt mingeid põhimõtteid seal ju väga ei olnud, see oli see, et et sa peaksid oma kohustused täitma. Sa peaksid olema viisakas teiste vastu ja oligi nagu kõik, eks ole, kogu kogu kasvatus ja ma niimoodi nägin, mis ümber toimub, ma võtsin koju hoiakuid, arusaami vanematelt, poistelt, kellega ma läbi käisin ja, ja ja seal oli igasuguseid hoiakuid ja mitte hoiakud ei olnud sellised ontlikud. Sa oled pätt või? Ütleme pool pätte pool bet, pool pätt, selline küll, et kusagilt selline vastu okslikus oli mul sees seal, et lapsepõlve paremaid sõpru, Toivo mõisteti hiljem surma, temaga me käisime läbi ja, ja ta on hinges siiani, aga nii see oli. Selline on see reaalsus, et et tal oli väga tugev isiksus Stahli, täiesti selgelt sotsiopaatiline. Kui ma tagantjärele mõtlen, aga näiteks oma sõpru hoidista ülimalt, kuid mingi abstraktne laiem kaastunne inimese vastu, tal puudus. Aga sinu jaoks autoriteet. No ma ei oska, tuli sõber Ta oli tõepoolest sõber, mul isegi mitte autoriteeta. Kui algas see aeg, et ta niimoodi kolooniates käis ja, ja, ja pahandusi oli, tuli vahel minu juurde ja rääkis, et ta tahab kõik selle jama ära lõpetada ja alustada uut ja sellist puhast elu uuelt lehelt ja korduvalt oli neid, ta üritas ja see ei õnnestunud ja nii et need vaevad olid ka minu juures kuidagi või minuga jagada. Osas sellest seltskonnast, kellega ma läbi käisin, olid nagu teistsugused väärtused, selline ütlemegi peaaegu et kriminaalsed väärtused. Peaaegu miilitsas nimekirja ei saanud või saiti lastetoas olid Marvel küll, jah. Kas sa kevadest mäletad tsitaati, mida nüüd ma ei mäleta, kes neist ütles Tõnissonile, et kas sinu süda sugugi ei valutanud parve põhjalaskmise pärast, no sina parve põhja lasknud, aga kujundina saame seda kasutada, et kas sa mäletad ennast muretsema ka selle pärast, et äkki emal süda valutab või või? See ei ole üldse see, see oli eriline mure. Tähendab, ma räägingi, et ema, pisarad olid palju valusamalt kui see nahutamine, mis ta mulle tegi, et see ta minu pärast nutma pidi kannatas, et see oli mulle väga valus. Sellega oli keeruline olla halb olla. Vot see ongi see kasvatus, mis mulle võib-olla mõjus. Ema, pisarad mõjusid mulle rohkem kui igasugused noomimised koolidirektorite või ükskõik kelle poolt. Mida sa kooliskäimisele tegelikult siis tähendas, et mul vist ei ole mõtet aga küsida, kas keegi õpetajatest lemmikuna sulle meeldib? Need on sealt jäänud hoidest olla ikka oli, ikka, oli ikka, ega need vahekorrad minu vahekorrad õpetajatega olid ka väga erinevad, sest ega mani ühe ülbaliselt bet ka ei olnud, et. Ma käisin ikka väga omatahtsi koolis. Mingi sisemine sobimatus, et mul oli raske kohaneda koonilised tissid, liimiga sellest osa saada, ma tegin täiesti rahumeeli pikki päevi, läksin varem koolist ära, tulin hiljem kooli. Valetasin seal muidugi eneseõigustuseks nii palju kui võimalik, eks ole, aga aga seejuures oli palju õpetajaid, kes suhtusid minusse väga hästi. Sest ma ei olnud jõhker ega häbematu, aga ma olin tiba teistmoodi kuidagi. Ma ei suutnud seda koolikorda ja distsipliini omaks võtta. Brita kui praegu teie isale otsa vaadata, siis minu jaoks tuleb see küll mõnevõrra üllatav on, on niisugune niisugune lapsepõlv või, või kooliaeg ja, ja minevik, milles ta siin just rääkis. Kas need teemad on kunagi kodus ka läbi jooksnud, kas teie jaoks on nüüd juba nii-öelda kuuldud jutud? On küll räägitud sellest, et mina seda kindlasti tean. Aga räägitud sellest, mis valguses Ja ma arvan, et sellest ei räägitud, võib-olla, või ei mäleta mina sel ajal, kui ma ise koolis käisin või noh, vähemalt mitte mitte siis, kui ma veel väike olin. Küll aga leidsin ma kuuris sobrades kunagi isa päeviku mis oli väga punane. Aga see andis mulle muidugi head toetust, kuna ka minu päevik oli punane. Minu klassipäeviku või selle päeviku leidmine oli sündmus. Ma nagu mäletan, nõusid, sellel ajal sa sellest rääkisid. Ja sai räägitud, jah, ja ega ma ju ei varjanud seda, et et ma ei olnud mingi priimus koolis, vaid pigem pigem see poiss, kellega oli probleeme. Mingil hetkel mulle tundub, pidid sa jalgadele maanduma. See toimus väga aegamisi ja pikkamööda ja ütleme nii, et minu vabanemine osalt ja selline asi sai teoks võrreldes nüüd kooli süsteemiga, siis kui ma tulin ära tehnikumist, kus ma õppisin, noh, mul paluti sealt ära tulla direktsiooni poolt ja hakkasin ise keskharidust omandama kaugõppe kaudu. Kui ma jõudsin selleni, et, et õppimine on mõnus ja meeldiv. Et Seste muudel juhtudel oli see nagu kohustus ja, ja maalin mingi sundseisus, mis mulle ei meeldinud olla, kuid nagu ma hakkasin seda vabatahtlikult tegema iseenesele eesmärgiks seadsime nii, asjad muutusid. Mis hetkel sa tundsid ära elus, mida sa teha tahad? Mäletad sa seda? No neid äratundmisi on olnud ju erinevaid ja need on muutunud ajas. Mina tahtsin näitlejaks saada, sest ta oli üks koht jällegi vat seejuures, et ma olin nagu pätipoiss, eks ole. Samas olin ma tegelikult väga huviline ja Nõmme pioneeride maja oli mu teine kodu justkui vahepeal täiesti, et ma käisin seal paljude ringid läbi ja proovisin, otsisin seda, mis mulle meeldib. Lõpuks jäid nagu fotoring ja näitering. Ja näiteringis ma kogesin seda, et et mul on hea olla laval, et ma saan piisavalt tähelepanu. Mul õnnestuvad asjad kuidagi ja, ja see oli väga hea tunne ja siis ma ikka mõtlesin, et peaks ikka näitlejaks saama ja aga noh, ei saanud oma ehtima seal juba 14 15 aastaselt lugesin läbi paksud raamatud Stanislavski, näitleja töö iseendaga ja juba proovisin üritada meetodit. Ta saab, et samas ma olin Aksele rant ette arenenud. Tagantjärgi vaadates on see selge. Teatud asjades olin, ma ei olnud hea kohane, vaid olin ette jõudnud ja siit ka see üks mingi konflikti aluskooliga. Näitlemise mõttes üks vähemalt üks arvestatav filmiroll sai siiski tehtud, kui palju see hinge näris, et, et see näitlejakarjäär siiski olemata jäi. Eks ta natukene närvis, aga aga kuidagi ma sain sellest üle, mitte liiga raske ei olnud ju, see tung ei olnud ka nii hirmus vägev, et jällegi me elame ju inimene elabki tihti müütides ja ettekujutustes ja mingil hetkel sain ma aru, et see näit leia elukutse ei pruugi üldse nii tore särav olla ja ma kogesin, et ma suudan ka ilma elada. Kui ma praegu soorolli meenutan, siis või tegelaskuju oli see ju ka omajagu, kuidas öelda? Huligaani moega tüüp. Ikka ikka ei olnud juhus, et sina teda mängima satused ju siis ei olnud ikkagi juhus, et ju ikka muu olekus silmades. Selliste pool pätikest kumas. Räägi, Vladislav, mis päev sinu elus oli see, kui esimene laps sündis perre. Ma mäletan, et ma ikka ootasin seda päeva, Eton tulemas, joon tulemas, olid ilusad suveilmad, mäletan täpselt ja päev või paar varem käisin koos sõpradega, ei leia Tom Toomas vindiga veel hipodroomil mängimas ja eco ootasin, ootasin, et see oli selline, mingi nädal-paar oli mul täidetud sellise ootusega. Tegelikult ma olin tudeng veel sellel ajal ise. Aga noh, see oli suveaeg jah, selline vabam aeg ja kuidas sa, naise leidsid? Naise see osa. Et kui ma õppisin instituudis, et üks grupiõde elab hästi lähedal niimoodi 150 meetrit on tulnud Pärnust kolinud Tallinnasse siin õppida ja sellel grupi õel on õde veel kuidagi ema ütles mulle hetkel saab Vladislav laisk et ei viitsi pruutiga kusagilt kaugelt otsida, vaid võtab kohe kõrvaltänavast. Aga me niimoodi hakkasime läbi saama ja ja tekkis meil side ja ega sealses palju polkijat mingil hetkel ka tulid. Pulmad. Brita, missugused teie mälupildid lapsepõlvest on esimesed, mida te arvate mäletavatend? Nojah, need ei ole mingisugused väga koloriitsed, võib olla. Põdranahka seinal mäletan, et minu voodi oli selle põdranaha ees, siis ma, kui ma ei saanud und, siis mul kujutasin voodi alla ette mingeid tegelasi, kellega ma vestlesin. No ma arvan, et mingite esimeste mälestuste sekka mingeid selliseid, siis ma olin pissipotil kuskil meie pisikeses kodus kuskil köögil mingid sellised sellised pisikesed katked või siis hüppasin lastesõimes ja olin aluspüksid pähe pannud endale. Et noh, mingid sellised pisikesed mälestused kui nüüd esimestest rääkida Nii, aga isa pilt kusagilt, mis tegevustega seoses tema ette kerkib. Ma arvan, et kõige rohkem mingid esimestes mälestustes on lasteaiatee mul meeles. Mis oli selline üle kilomeetri kõndida, loomulikult, mingit autot meil majas ei olnud ja lasteaiateel. Me vestlesime, isa õpetas mulle näiteks matemaatikat või vilistamist võimelised, arutasime mingisuguseid teemasid, mis mind parasjagu huvitasid. Seal on päris omapärane, õpetas lasteaiateel matemaatikat. Lasteaia lapsel õpetas matemaatikat ja vilistamist. Need on kaks väga tähtsat asja, millega elus peab hakkama saama. Mõlemad on olulised. Ja noh, muidugi muidugi ma mõtlesin, et ma teen näpiks matemaatikat, õpetades sellist arvutamist ja muudesse õpetades Piritale tulevase koolitee juba lihtsamaks, eks ole, aga võib-olla tegin liiga lihtsaks, ma ei oska öelda, et et noh, ma olin selleks ajaks ju diplomeeritud matemaatikaõpetaja juhtumisi. Elanikke huvitavaid Ilgse teiseks ja on küll eriti selle pinnal, mida sa natuke aega tagasi rääkisid oma koolipõlvest. Ja siis tuleb välja, et diplomeeritud matemaatik veni. Ja mitte matemaatika, matemaatikaõpetaja siin väike vahe sees on, eks ole, ehkki noh, mul oli sooviga niimoodi matemaatikuks saada, aga need ongi need väga huvitavad valikud ja, ja mis, mis ette jooksevad, et tegelikult ju ka seal juba kuuendas, seitsmendas, viiendas, neljandas klassis. Kui ma kooli ei läinud maha vahel vahel lihtsalt ei läinud, siis ma läksin raamatukokku. Ma käisin läbi Tallinna muuseumid oma popipäevadel. Ma teadsin täpselt, mis kell kusagil ma võitsin päevi ajaloomuuseumis ja mujal, mul olid eksponaadid mulilt, stendide kaupa, olid peas peaaegu, eks ole, et kuidagi et et minu huvid kuidagi olid täiesti olemas. Lihtsalt kuul ei suutnud neid rahuldada sellisel moel, nagu, nagu, nagu nad rahuldamist vajasid. Ja kui nüüd juhtus see, et et mind ei võetud lavakunstikateedrisse vastu, siis noh, sõjaväkke ei taht nagu minna. Nõukogude ajal väga, siis ma helistasin tollasesse, Pedagoogilise instituuti, küsisin, et kuhu on kõige väiksem konkurss. Mulle öeldi matemaatikasse. Ja siis ma taipasin äkki mulle selgeks, et et ma olen tegelikult matemaatikat saanud selgeks ja väga lõdvalt nagu iseenesest. Ja et ma olen lausa nautinud. Eriti siis, kui ma iseseisvalt juba kaugõppes sain keskhariduse, ma lausa nõudma tee Zenjovi integraalide võtmist või, või tuletis teie kõiki ja, ja et, et see, see on mulle pakkunud tegelikult sellist emotsionaalset rõõmu miks siis mitte minna seda õppima, siis ma läksingi seda õppima. Oh, mul hakkab kohe aju valutama, kui ma kuulen niisugusi sõnu nagu integraal ja nii edasi, et sa olid päriselt matemaatikaõpetaja. Ega ma eriti ei olnud, ma olen mõnda aega töötanud, et noh, tegelikult ma jäin pärast lõpetamist tööle kateedri juurde matemaatika kateedri juurde, sest vahepeal selgus, et et ma olen ka matemaatika peale üksjagu andekas ja ja et ma võikski hakata nagu mõtelda akadeemilisele karjäärile hoopiski. Ja oli ka selline etapp mu elus ja ma üsna tõsiselt plaanisin seda tegelikult olidki nagu käed löödud, aga aga siis ma nagu murdsin seda kokkulepet ja läksin hoopis ajakirjandusse. Brittany, et seda ikkagi öelda ei saa, et te pidite õpetaja perekonnas kasvama, mis on omaette kogemus, nii mõnegi jaoks teil siiski õpetajat kodus ei olnud, millega tema tegeles? Ema oli tol ajal met tõde kuskil basseinis basseini metele. Kooli ujulas seal oli vaja ju tohterdada pidevalt lapsi, kes olid ennast vastu teravaid nurki katki teinud. Brita, kuidas kodus kasvamine ja kasvatamine käis, mis roll oli isal, mis roll oli emal? See oli see klassikaline mudel selles mõttes, et kui mingi käkk kokku keeratud, ütles ema, et ma räägin isale ära ja, ja nagu selline käredam pool oli, oli, oli ikka isa, kuigi ega ta siis ainult käre ei olnud, et, et, aga noh, paraku ka ei olnud mina eriti kergesti kasvatatav laps. Et ses mõttes natuke on, kuigi mitte küll võib-olla kõiges, aga isaga ses mõttes päris palju sarnasust sellel kooliteel olnud ja, ja nii edasi, et. Teie puhul väljendus raskesti kasvatatav, milles, Tegelikult on kindlasti isa sellele õige vastama või kuulama, aga võib-olla põhimõtteliselt olid ikkagi suhteliselt sarnased sarnased asjad, et, et juba esimeses klassis seisin ma tihti ukse taga, mitte seal ei olnud seespool klassi ja, ja ilmselt võib-olla, kui, kui siin rääkida sellest, kuidas võib mõjuda dada siis ühe inimese lapsepõlv ja suhtumine, kuigi ta on tolleks ajaks võib-olla juba muutunud nagu teist inimest või et siin ongi see küsimus, on ta siis nüüd geneetiliselt või on ta siis hoiakute või, või mingi asjaga edasi andnud? Ta on mingitpidi, et et minul küll oli, oli see kooliga kohanemine ikka maru raske ja ega ma taga ära ei kohanenudki see süsteem ja, ja teatav kord ja see tobedus ja, ja, ja kõik, see sellega oli, oli üsna raske, tegin mina samamoodi popipäevi, kui olid, oli tunne ja olid mul käskkirjad seintel ja ei saanud ka kuidagi kuidagi seesmiselt nagu kohanetud selle maailmaga maailma korraga. See ühe tütarlapse kohta kõlab pigem ebatavaliselt minu meelest oma isa-tütre. Ta olla raku. Et see pilt oli sarnane. Diagnoos oli sarnane meil. Meil jah. Aga sa märkasid seda ise ka, jaa, muidugi, muidugi. Ma ei lisakski sind õnnelikuks. Midagi ei vaata, ega see ongi, niiet et me näeme ju ja mina ka ju näen omaenese puudusi, kui need teistes esinevad eriti teravalt. Ja siis nad häirivad mind eri, eks ole, ta kuidagi ja, ja Britas olid minu enesejooned tugevalt sees. Need jooned tegid elu elu raskeks. Mida ma võib-olla poleks tahtnud eneses näha ülimat iseseisvust, testimeelsust, allumatuse. Kas see tähendas, et te saite omavahel väga hästi läbi või vastupidi sellega on täpselt nii ja naa, ega Brita ei pääsenud ka füüsilisest nahutamisest. Ja noh, tagantjärgi ma tunnistan, et ei osanud teisiti, lihtsalt ei osanud, nii nagu minu ema ei osanud minuga toime tulla võimuhierarhia või asja kehtestamiseks kusagilt, nii ka mina ei osanud sale tulla, tänapäeval on see justkui tohutu kuritegu või kui lapsevanem lööb last, eks ole, sellel ajal seda veel sellesse niimoodi suhtuda. See oli traditsiooniline rahvapedagoogika sõnastatud ja, aga oligi nii. Ja ega ma siiamaani ei tea, kui õige on see tapmulisursumis praegu kehtiv, eks ole, füüsilise karistuse suhtes. Ma, ma ei, ma ei oska seda ütelda, mitte et ma tahaks ennast õigustada, aga see, see on suutmatus konflikte lahendada, aga konfliktid tekkisid, sest britt abis olla pisikesena juba väga väikesena ülimalt jäärapäine. No näiteks mida, millesse saab väljendada, ülim jäärapäisus keeldus söömast või midagi eeldus mõnda asja tegema. Hakkas vastu ukse kinni, läks välja näiteks ja, ja, ja sellised asjad täiesti tavalised, et ta ei allunud korraldustele. Lihtsalt ei allunud ja kõik, eks ole. Korduvatele korrastada. Kõik, eks ole. Et ongi, sul on selline, sul on selline selline loom kodus, kes su sõna ei kuula. Kuidagi. Praegu on seda juba nagu tore justkui meenutada, sest kõik saavad endaga hakkama, elu on edasi läinud, aga Britta mida see situatsioon toona teie jaoks tähendas või kas te ise saite endast aru? Tegelikult, ega ikka alati ei saa küll, et mingil hetkel kui nüüd mõelda, võib-olla see kodune asi ei olnudki nõnda hull, sest vanemad siiski olid väga kogu selle olukorra juures, mida ma nüüd emana nagu teistmoodi võib-olla oskan hinnata. Aga sellel korra juures nad olid. Loomulikult nad ei osanud ja tegelikult kas, kas mina oskan, täna on järgmine küsimus, et millal toimub see teadlikkuse nagu muutumine või teadlikuks saamine inimesega, et tihti seda noh, keegi ei ole ju õppinud lapsevanem, kas sul on järsku, minu meelest on lapsevanemaks olemine kuskilt kandist natukene isegi skisofreeniline seisund eriti kui sa ise oled olnud või, või kuidagi selle ühiskonnakorra suhtes või kuidagi maailma. Sa järsku oled vahendaja, sa pead hakkama sobitama teist inimest nende asjadega, kes sulle vastu mässab hoolimata sellest, et võib-olla sa ise ka väga paljusid asju õigeks ei tunnista, jah, sa oled leebunud nende suhtes, jah, sa ei tegele enam nende probleemidega, sest sul on elu elus palju tähtsamad asjad ja võib-olla palju mingid muud asjad, millega sa, millega sa tegeled, et, et see ongi, ongi üks keeruline värk, lapsevanemaks olemise asi, et. Ja mingi koha pealt ei ole lihtne, eks ole, et oleneb jälle kustpoolt vaadata seda asja. Küsimus oli nüüd, et kuidas, kuidas see olukord oli või kuidas see paistis mulle lapsena? Koolis oli küll raske ja tegelikult ega, ega inimene tihti ei saagi aru, kui teda hakatakse mingitesse raamidesse parema ja ta ei suuda sinna sisse minna. No palju see inimene ennast lapsena analüüsida suudab, miks, nagu teised istuvad ilusti, aga mina ei saa, miks teised on vait, aga mina ei saa, miks teised ei kommenteeri, aga mina ei saa, et et kõik sellised asjad, mind saadeti isegi Paldiski maanteele, ma mäletan kontrolli mingil hetkel, sest õpetajatel oli õigemini siis konkreetsed, ühel õpetajal oli, oli tunne, et noh, mul on psüühiliselt midagi mädasti, kuigi sealt, et tunnistati mind täiesti terveks inimeseks, eks ole ta tol ajal võib-olla õpetaja või ükskord oli küll, nii et peale vestlust seal jah, nii-öelda. Aga see on jälle küsimus, et mida peetakse selleks terveks, kas maailmasse suhtumiseks terve tegelikult võiks olla ikkagi see, et sa ennast ei kahjusta ja teisi kuidagi. Ilmselt on see, kui me räägime nagu tervise mõttes sellest asjast. Siin siin on üks jälle paradoks, et ma rääkisin raskustes, mis minul ja Laural meil olid, Brittaga samas me mina maju toetasin teda teades, nähes tema konfliktsituatsioone koolis. Mul oli see ju tuttav, ma sain hingeliselt aru kuidagi, eks ole, et samastada kodus jälle lohutate, et pole häda midagi, et ennast kuidagi seal oli. Kahepalgeline värk, seal. Oli küll, et, et tõesti oli ja, ja ma olen mõelnud just, et tegelikult nüüd ma olen juba vanem ja mul on kaks last, üks on 22 aastane ja teine on üheksane ja tegelikult ka see, kuidas mina nende kahe, kelle vanusevahe on üsna suur nii-öelda kasvatamisesse või toet, võtame sisse või noh, see sõna kasvatamine, aga las ta olla suht on, see on ka ma, ma püüan nüüd kuidagi noh, et ega mul oli samamoodi selle vanema lapsega just et kui temal tekkisid koolis konfliktsituatsioonid. Paraku, millest ei saa Uskumatu järjepidevus uskavad täielik järjepidevuse. Et ja, ja siis ongi nagu keeruline selles olukorras olla, et sa saadki aru, et mingit pidi, noh Sa pead talle ütlema, et sa pead hakkama saama, ela üle. Noh, katsu olla kohane, kohane sul on ju niimoodi lihtsam, mina aja asjad ära, keerasid, jama, Pakkumine räägi selgeks, et see on alati parem variant, kui pea liiva alla peitmine. Aga noh, see selgeks rääkimine selles vanuses ja minna noh, nagu see on keeruline, eks ole. Et aga samas, kui lapsepõlvele tagasi mõelda, siis kool kooliks, aga tegelikult see elu, mis meil kodus oli, igatpidi oli ju väga võib-olla ebatavaline, mingit pidi võrreldes paljude eakaaslastega, et meie kodus olid ju tihti peod, külalised väga tihe lävimine ja vanemad lubasid mul sellest osa saada. Lisaks jõlkusin ma isaga kaasas tema sõprade juures alates siis ott Arderist, lasteluuletaja, kunstnik Toomas Vint, nõmme, vana kohvik, õllepaleed Vikri toimetus. Mitmed sellised kohad oli ka minu lapsepõlve, eks ole, või noh. Et see on nüüd selline elukool mingit pidi varaselt ja maailma nägemine, mida, mida paljud ei, ei saa siit elust, eks ole. Ja noh, ma olen elu jooksul ära tajunud ka selle, et igaüks peab oma vead ise ära tegema. Et inimeseks kasvamine käibki läbi selliste asjade kusagilt, et ma ei usu väga sellesse kasvamisse või sellesse tulemusse, kust kõik nii, nii nii väga nobedalt sujub, ei ole sisemisi ega välimisi konflikte, et kuidagi ma ei ütle, et igav, aga, aga ma ei usu, et see päris nii on, ma usun, et see konfliktid ja pinged läbi teisme ja veel ka edasi tihti on loomupärane asijate, kellel kergemalt, kellel raskemalt mina ja Britame, oleme sellise raske vormi esindajad olnud. Et ja siin võib-olla ongi, et ei olegi teatud, et me ei ole tegelenud väga kasvatamisega, vähemasti mina ei ole, sõber Peep Ilmet tavatses öelda, kui meil mõlemal lapsed väikesed olid, et mis kasvatusest me räägime, meie lapsed lihtsalt kasvavad ei mingit kasvatust. Et see see kuidagi oli, nad kasvavad meie juures meiega, nad näevad, mis meie teeme, kuidas me maailma suhtume ja võtavad sealt siis seda, mida suudavad. Kuigi on ju tore öelda, et minu sõnade, mitte tegude järgi paraku elu näitab, et kuidagi vist on see noh, kuidagi ikka käib teistpidi, et, et ikkagi see, mismoodi vanem on, mis on tema hoiakuid ja ellusuhtumised ikkagi last väga mõjus. Ja no ega ma, mul oli ka mõned sellised lausungid, millega ma Bridati teisi kasvatasin, üks neist oli, et elu on karm, aga selle eest ebaõiglane. Ja selliseid tõdesid meile, lapsena jagati. Kui vend Kaarel pilt ilmus ja oli kontaktivõimeline juba siis kuidas te omavahel läbi saite? Mina ikka hoidsime teineteist, küll kaklesime ja hoidsime, ma ei, ma ei tea, ega me nii jube palju vist ei kakelnudki, mina olin ju suurem õde. Ma olin hästi tuus, ma sain nagu väljas tänaval lastele, mina jagasin nagu, kes võib vankrit lükata niisugune ja, ja niimoodi. Aga eks me ikka mängisime ja tema näiteks oli hoopis alluvam, kui mina. Ongi sama pere lapsed, aga üsnagi erinevate hoiakute ja asjadega. Kaarel kasvas nii, et et tema ei saanud kordagi füüsiliselt nahutada. Vot ongi kuidagi teine laps ja kusagil teised hoiakud, teised suhted. Kas temas oli mingit sellist alateadlikku kohanemistarkust? Kusagilt ma ei saa ütelda, et üldse PT tegi ikka kusagilt tehineb kuidagi nii nii muuseas ära, et ta oli kogu aeg selline nagu nunnu juust, kui, eks ole. Et vanemad oleks kuidagi teistmoodi teise lapse väljunud, e ei no seal küll oli mingi periood, et võib-olla Kaarel oli päris väikesena üsna rängalt haige. See võis mõjutada Ta ta ja siis oli see tähelepanu temale ja tema hoidmine ikka üüratu. Et ja muidugi läbi selle võis, võis tulla mingid erinevad hoiakud, et et nad ei kasvanud päris samamoodi, selles mõttes. Jälle ma räägin, ma ei oska rääkida kasvatusest, ma olen küll lugenud, mis on pestallotsi kirjutanud või koomenski kunagi kasvatusteooriaid, rääkimata kunagisest moeautorist Benjamin Spock ist, eks ole, aga, aga siin hakkabki ooperit, ta oskab hästi öelda nende teooriate kohta ja keda, kuidas see oli? See oli üks inglise lord, kellel oli laste kasvatamise kohta seitse teooriat ja nüüd on tal seitse last, jäi ainsatki teooriat enam. Mida Britad toredat lapsepõlvest mäletate lisaks selle paleedes käimisele ja, ja Pikri toimetuses ängimisel, et. No need olidki toredad asjad või, või noh, ühed toredad ja sellest siis Nõmme lapsena. Noh, olime hästi palju õues. Kasvasime ka nii et tegelikult üsna iseseisvalt ikkagi, et läksime hommikul õue, kondasime seal kusagil ringi ja mängisime luurakat metsas ja mida iganes ja, ja minule meeldis üldse väga palju ringi konnata, et ma käisin linnas koolis, ma oleksin hommikul kooli ja õhtul ma mitte ei sõitnud bussiga näiteks kodusuundavaid tõmbasin kuskile piirid tala hoopiski, ma ei tea, mida need vanemad pidid tundma, sest minul otsustasin näiteks hülaseid korjama minna ja tulin ükskord õhtuhämaruses koju, siis kui juba ammune aeg oli, kõik oli õppimata selline seikleja seiklejahing oli lapsena sees. Ma mäletan seda, et minu jaoks väga tähtis isik oli postiljon, sest tollel ajal ei, ei elanud me loomulikult rikkalt ja perekonda tabas tihti sõna nimega pankrot või seisund nimega pankrot. Ma mäletan seda sõna, et me oleme pankrotis. See on küll niimoodi pool naeruga öeldud, aga siis olid need rahakaardid, olid, mis aeg-ajalt isale tulid. See oli vist autorikaitse. Minule ja autorikaitse ja olid ka honoraride teedi. Tulid raha kaartidega. Ta oli suurim sõber. Ja ta tõi sularahas neid koju ja siis ma ootasin elupuu, hekk on meil hoovis, ootasin, millal ta tuleb, nagu et kas täna tuleb see raha päev, sest siis me saime kommiraamatuid. Ja siis ma tahtsin ise ka postiljoni saada, sest see oli minu suur eeskuju ja vanaemal oli vana postiljonikotita. See oli vanaema postiljoni võttali kunagi postiljon pööningule ja siis ma võtsin selle postiljoni koti ja kõik kirjad, mis isale tulnud ja käisin, panin nõmme postkastidesse laiali, näiteks. Allika postiljon. Noh, eks neid igasuguseid seiklusi oli palju, et lapsena kui need just rääkida läbi vanemate võtme või läbi isa, siis näiteks tema sünnipäevapeod, kus olid karvased ja sulelised, kõik koos ja mulle nad ju nii õudselt meeldisid kõik ja, ja siis tehti isa küpsetas pliine või tegi mingit muud head. Või siis mingi stiilipidu on mul meeles, kus kõik olid sõjaväevormides ja keegi oli veel miilitsaks ennast riietanud, on muidugi sinna lõpuks kutsuti ka viilid siis mingisuguse ühe üle üleaedse või naabri poolt ja et, et see oli lapsele jube kihvt tegelikult, et selline selline elu, et vahel, kui kedagi ei olnud külas käinud, siis ma muutusin juba murelikuks ja rahutuks ei olnud normaalne seisund ja ma olen varem ka rääkinud seda, et minu koolide vahel algas läbides labürinti magavatest isa sõpradest kuidagi niimoodi, et, et hommikul, et see, tolle aja selline boheemlaslik. Selline kogukond Jajah, või huvitavam, seda enam, et seltskond koosnes ju kultuuri- ja kirjanduseliidi tuttavatest nimedest, eks jah, et noh ei ole võib-olla viisakas kõiki nimetada, kes, eks ole. Mu elutoa põrandal. Ja kes moodustasid ja ka siin on palju tuntud isikuid olnud. Mulle see sõna pankrot, jäidet kõrvu ei taha üle tähtsustada, eks seisund, olukord on rohkem või vähem tuttav inimestele, kas nõukogude ajal või pärast seda. Aga võib-olla üldises plaanis oleks ikkagi huvitav teada, et kuidas üks perekond majanduslikult toimetas olukorras, kus isa on loominguline töötaja minu nägemuses üsna ebastabiilse sissetulekuga seeder. Ega, ega ma täpselt ei tea, tunnistan, kuidas nõuka ajal asjad käisid, aga no kui vahepeal ikkagi pankrot nagu sisse sõitis, siis ilmselt ilmselt see kuidagi kuristiku serva peal kõndimine oli mitte väga mugav tunne vä? Ei, ta olnud nii hull midagi, tähendab kui ma läksin Pikresse tööle, kuhu mind kutsuti, siis ma hakkasin saama ju päris korralikku palka. Esiteks ja minul otsustamisele akadeemilisest karjäärist nagu loobusin, oligi see, et ma nägin, et ajakirjanikuna toimetuse töötajana on võimalik stabiilne ja korralik, kui sissetulek, seda sellele lisandusid honorari stabiilselt, eks ole, peaaegu iga kuu mingit honorari ja ja seesama tarvidus pere toita pani mind rohkem kirjutama erinevaid lugusid, näidendeid, kõik see oli minu jaoks täiesti arvestatav sissetulek, mis honorari tõst tuli, eks ole. Pankrotiasju selle sellepärast ei saa väga tõsiselt võtta, et jah, ma vahepeal olin vabakutseline, ei viitsinud enam ametis käia. Siis juhtus küll seda, et, et see, see rahakaart, mida me ootasime, oli oluline. Aga Ta oli ka noh, mingil ajal mängiti mu estraadinäidendeid ja muud, et see raha, mis postile tõi jälle olid vägagi korralik arvestatav raha. Ütelge pigem nii, et see hoiak oli meile üsna muretu. Et nõukogude ajal oli sellist muretumat hoiakut võimalik endast tunda, sest üürid olid väikesed, leib maksis vähe. Tarbeasjad olid küll üüratult kallid, eks ole, mõni televiisor või või saapapaar, viis, eks ole, maksta sul kuupalga või mitu, eks ole, aga, aga noh, need ei olnud ka esmatähtsad asjad. Et nälga jäämist polnud karta. Väljatõstmist korterist polnud karta, eks ole, ja muu on juba kõik luksus. Ikka mõtlen, et su elu, Vladislav on tõesti väga huvitavaid, mitte vastuolusid, aga, aga erinevate pakkumisi täis, et seesama matemaatika hetk sinu elus ja siis sinna otsa hoopis nii humanitaarne töö kui vähegi võimalik. Mitte, et need automaatselt 11 välistaksid, aga ikkagi huvitav, et üks inimene enda seest nii muidugi leiab. Ei inimene ongi rikas, seda enam õieti kooliski käinud. No haridust on sa mujalt, haridus on jah, aga mujalt saadav ja on, on väga-väga tarku ja õppinud inimesi, kellel puudub ka kõrgharidus, näiteks. Nad on ise pead, nad on minu ettekujutus koolist, oligi ju, tegelikult minu jaoks ideaalkoolist oli umbes selline, et on sellist raamatukogude tsükkel läbida ühe raamatukogu, lähed järgmisse, töötavad selle läbi, siis lastakse järgmisse klassisüsteemi asemel hoopiski, eks ole, et et noh, nii, nii, nii nägin mina eneseharidust umbes ja ja raamatut saatsid mind ju lapsepõlvest saadik. Ma olin noorus juba nooruses, mulin, hull lugeja, nüüd ma lähen, mis vähem, ehkki loen iga päev ikka medali. Ja, ja sealt tuleb suurel määral hariduse ja noh, et. Ja suhtlemisest. Me ei pane tähele, kui palju oma haridusest me omandame teiste inimeste käest nagu möödaminnes nende juttudest. Et see on väga oluline osa. Brita kas niisugune sõna nagu nõudlikkus seostub teil kusagilt elu rajalt isaga? Ja ma mäletan, et kui ma ei viitsinud õppida või kuidagi teha mingeid asju, siis, siis ta ütles, et TD muidu saab sust jalatsi, pealse õmbleja. See oli selline kuidagi nali, sest tegelikult ta ju teadis, et, et eks minu noh, eks mul olid ka mingisugused oma tunnistused, võib-olla, et mis ei olnud päris päris selle ametiga seotud, et. Seejuures no tagamaana ma jalatsi pealse õmblejad ei pidanud üldse halvaks ameteks jälle Ma olin täiesti rahul ja nõus sellega, et mu tütar või poeg võivad mõned väga lihtsa töö võtta. Sellise, mis ei vaja haridust, mis on tuim ja rutiinne hoopis olulisem, ma tundsin, on see, et nad ise oleksid rõõmsad ja rahul. Et see on hoopis tähtsam kõikidest maak, pidurdasin ennast ja püüdsin teha nii, et et oma oma ambitsioone ei kannaks mingil juhul üle lastele. Brita, missugune isa väga halvas tujus oli? Eelkõige väga vaikne, ilmselt endasse tõmbunud. Siis oli kohe näha, et ei taha suhelda, et sellel hetkel väga, kuigi ma ei saa küll öelda, et seda väga sagedasti ei oleks olnud, ma ei mäleta, vähemalt et oleks olnud. Aga, aga jah, ta oli muidugi oma omas maailmas pigem ja ja kohe häälest on aru saada, et ega mis seal ikka nagu ikka inimesed kipuvad olema, kui nad pahurad on, aga minuga ta oli küll kurinoh, seda ma loomulikult mäletan, aga see ei ole see, ilmselt see küsimus, eks ole, et, et, et siin on lihtsalt mõeldud, et kuidas. Paha tuju vahel olin kuri muidugi noh, see oli ka selle vahel ära teeninud ja, ja minu poolt oleks olnud ebaaus teha head nägu, kui mu sees kobrutab, kui ma olen pahane, et, et ma pidasin vajalikuks oma pahameelt ka vahel välja näidata. Sest noh, me ei ela üksi, me ei ela ainult enesele. Me elame mitmekesi koos ja me peame peame tegema midagi selleks, et teistel ei oleks paha olla. Aga mis vahel ega tuju rikkumine või see siin võivad olla täiesti abstraktsed ja ebaselged põhjused. Et üks nendest on selline ürgne surmahirm, mis on inimeses sees ja mis võib mingi ängi või, või kummalise tujutusena suvalisel päeval peale tulla. Ükskõik kui hästi kõik muud asjad elus on. Me oleme teadlikud sellest, et meie päevad on loetud, kui hästi me oma hingesügavuses sellega leppida suudame ja see on juba omaette küsimus. Kuidas kellelgi on inimesi, kes kuidagi võib-olla kunagi ei taju midagi sellist või ei ole, ei ole selle spiimi või ängi kütkes ilmaski. Minuga, nii see pole olnud, aga püüan seda mitte teistele levitada, tõepoolest, võib-olla tõmbun oma tuppa või kuidagi, tegelen kuidagi vaatan, kuidas noh, mul ei ole väga ränkasite pressioone, õnneks. Kuigi kuigi see mina mäletan ja üldse ma vaatan ka oma lapse pealt, et kusagil selles vanuses mingisugune kaheksa, seitse 809 surma teema tuleb inimesele, minule tuli ka ma ei saanud õhtuti magada, sest ma vallutasin maailma juba selles vanuses ja, ja kuidagi ma vaatan oma lapse pealt ka, et see elu Võrus või noh, midagi hakkab koitma ja see kuskil selles vanuses lapsel võib ka täitsa peale tulla, et minul oli see väga tugevalt näiteks pea. Ja mäletan minagi, ma olin üheksa või 10 või mis ma olin, kui tead Ta saamine surma olemusest ja päevade loetusest pani mind ikka patja nutma ja ahastama. Et on olnud need nii, et lapsepõlvest juba tuleb selliseid asju. Ja need ei ole, pühitakse päris ära. Need jäävad meid saatma, me teeme sellega ka toime tulema. Just, aga ma arvan, et vanem asi või noh, et, et kuidagi, kuidas mina täna vaatan, et kui minu lapsel need asjad tuleb, ma püüan neid temaga niivõrd-kuivõrd, kuigi hirm on nii ürgne ja tugev tung, mida sa nagu sõnadega naljalt teise pealt maha ei saa, see on kuidagi läbielamise ja, ja kuidagi kogemusega ilmselt nagu kuidagi hajuv. Aga, aga et, et märgata, et noh, üks asi, mis tänapäeval ma panen tähele, et ei ole nagu tihti vanematel need on lastega nii vähe koos, et võib-olla aegagi märgata neid asju, mida lapsed enda sees läbi elavad, et et natukene sellele sügavas plaanis nii-öelda tundekasvatus või noh, nii-öelda see sügava hoiaku see on ju kõik see tähtsam siin ilmas, ma arvan, et mitte niivõrd, isegi koolihariduse nagu faktiline selline pool. Võib-olla natukene filosoofilist laadi lähenemine ka aga kui sa mõtled oma elust läbi libisemisele ja nendele vastuoludele ikkagi, mis on ette tulnud lapsepõlves ühtmoodi olemine ja välja jõudmine sinna selliseks, nagu me sind tänapäeval teame siis kas selleks saab olla mingi retsept või juhtnööre, mida järgides võiks niimoodi õnnelikult käppadel maanduda, nagu kasvõi see ei ole meie poolt juhitav? Sa pead lootma lihtsalt sellele, et saatus on sinu vastu armuline ja kõik lõpeb õnnelikult. Mõnel. Kui mitte, siis sellele küsimusele rastata vastata on äärmiselt keeruline, retsepti ei ole olemas. Inimeseks olemine, inimesena kasvamine on selline. Elukestev asi, mul loll, selle koha pealt ma ei tea. Ma ei tea, miks ühinemisega läheb nii ja teise kana. Ma tõesti ei tea. Ema südamest räägitakse ju palju, aga isal on ka süda. Kas sa mäletad end muretsevad toi südant valutavad laste valikutega. Muidugi muidugi, muidugi mu lapsed ei ole teinud alati kõige targemaid, kõige mõistlikema mõistlikumaid ja kõige otstarbekam maid, valikuid. Lademe ka vahepeal niimoodi bambusse Kabanud oma asjadega. See käibki elu juurde ja siit olen mina saanud selle kogemuse, mida ma juba nimetasin, et igaüks peab oma vead ise ära tegema ise jõudma mingitele järeldusele järeldustele mingi muutumiseni eneses. Mina oma tarkusega ei saa seda õieti suunata ega juhtida. Ma võin nõu anda ja ma olen andnud, aga seda ei pruugita kuulda. Jälle see, see, see ongi see, et see ei loe väga minu tarkuse loe. Neil on oma tarkust vaja. Aga sellises olukorras sa lähed patsutavad õlale ja ütled, et, et see on elu. See ongi elu ja see ongi elu, just nii see ongi, see eneseleidmine otsing ongi kuidagi aega võttev. Me kõik tahame ju tegeleda siin maailmas nende asjadega, mis meile mitte üksnes raha sisse ei too ja ära ei elata, vaid, mis meile ka loominguliselt midagi pakuvad. Naudingut valmistavad nii-öelda ennast leida. See ei käi ludinal kellelgi. Võib-olla kellelgi käib, aga, aga sugugi mitte, et, et Kaarlit ei ole täna siin, aga noh, tema näide mulle vägagi, eks ole selline minu jaoks õpetlik. Ta läks mingil ajal õppima EBSi tasuline kõrgkool, eks ole, infosüsteemide juht, juhtimine midagi nii edasi, et ma natuke kahtlesin küll, kas see tema eriala on, aga ikka ajasime õppemaksu kokku ja et saaks ikka makstud, et las poiss õpib piss kuni viimase kursuseni. Siis lõpuks sõnastus temast teadmine, et see ei ole tema rida. Et on valel erialal ja nii edasi, et me tihti läheme mingite müütide järgi, et näiteks seesama infotehnoloogia ja asi, kõik selline moevärk ja justkui tulus võrke, tundub, et miks mitte õppida, eks ole. Ja võib mitu aastat minna, enne kui sa taipad, et Pole minu asi pole minu rida siis mu poeg töötas veel siin-seal müügimehena, kõik olid sellised, aga ta ega need halvad töödelnud täitsa tip-top, kohe tööd. Aga sisemises rahulolus oli küsimus, kuma tema või tema tema tema rahul olles minu rahulolu siia puutub, puutub ikka, kui sina maksad peo kinni. Ei, ei, ei see, see noh, oli. Mina ütlesin selle kohta, et võiksid ju proovida ära lõpetada, aga kui ikka diplom oleks taskus nii-öelda kõrgharidus käes, aga aga kui ei viitsi ega midagi? Õige on see, et mina ja meie maksime selle selle peo kinni, eks ole, tema õpingud, no mis siis, eks ole. See on ainult raha. Tõepoolest elus, aga see on ainult raha, mitte seda raha liiga palju oleks. Aga siis ta hakkas koos minuga käima sellistel kokanduslike tõstel ja talle hakkas see asi meeldima, ta vormistas ennast töötuks täiesti, võttiski ametitest lahti, tegi teeninduskoolis läbi erinevad kokakursused ja koolitused. Äkki ta taipas ära, et see on asi, mis teda huvid ja siis kui ta oli minuga mõnda aega juba teinud ja hakkas iseseisvalt retsepte koostama ja miskit värkis matki, taipasin, et poisil on kätte. See on asi, mille peale tal on tõepoolest anneta. Ja, ja nii ongi, et kui me selle oma pere, restoronikese või kohviku tegime kalambuure, siis, siis peakokaks on seal kaarel. Ja see on tema rida ja see on tema eneseteostus. Ta sai selle asja, kus ta saab ennast väljendada, mida ta teeb sisemise rõõmu ja huviga, eks ole. Et selliste asjadeni jõudmine on elus väga tähtis. Et tegeleda ja see käi ludinal see võib-olla mõnel inimesel käibed kuueaastaselt viiulit mängima ja mängib, eks ole, 66-ni või 76-ni, eks ole. Ja mängibki viiulit ja ongi kõik, eks ole. Ma ei tea, kas kadestada või vastupidi öelda, et nii vaene elu või on see nii rikas elu siis, eks ole, sellises hingele selles mõttes keeruline ütelda. Kas sa mäletad ennast lapsi nagu kassipoegi ninapidi nii-öelda piima alustassile surumas, et hoida neid mingi tegevuse juures? See viiuli sissetoomine on ka huvitav hetk, muusikakooliga vist tihti kipub niimoodi olema, et lapsed peavad olema paar-kolm-neli aastat väga sellest Britta rääkida. Britaja kõlada määr on üks teema läbitud etappe ja ega see on läbitud entusiasmi häälest väga ei kostunud sellega kaskede poolest. Aga see oli isa kinnise teed klaver. Kelle idee, see oli, see kuidagi järsku tuli kuidagi väidetavalt hakkasin kuidagi väga äkitsi viisi pidama ja ma ei tea, kust siis see mõte tuli kohe klaverit vaja minna õppima, kas ma ise tahtsin või kuidagi vanemad. Ja siis siis osteti kohe siuke jube kihvt kabinetklaver, Schröder, klaver ja mida käisid valimas vaatamas, see oli kellegi tuntud muusiku Tennoweroni oli taimi, vana klaver, Tõnis Mägi, Riho Sibul ja isa koos tassisid selle kuskilt või valisid välja kuskilt Narva maantee, ma ei tea korruselt suure klaveri koju, see oli ka hiljem muide videos aed on see klaver staariks. Mida meie aias filmid, eks ole, isa lugu ja siis siis mina sain isegi muusikakooli, Riho õpetas mulle veel laulu, ma käinud, see koopaorav. See oli päris raske laulva peletaja. Seal paluti midagi lihtsamalt laulda, siis ma laulsin Teistri Tõnul torupill, aga ühesõnaga kogu see asi oli selline, et noh, jälle, eks ole, tahab püsivust, pidevat tööd, eks ole, kuidagi distsipliini ja teine asi, et ei olnud huvi, tähendab, noh, ei olnud huvitav mängida neid. Noh, minul ei olnud seda teadmist lapsena, et, et mingi eesmärgi nimel on vaja tehnikat teha ja, ja vanemad küll püüdsid mulle seda selgitada, aga see ei läinud läbi. Minu meelest ma pidin isegi ykskord kempsu pesema, kuma klaverit harjutada ei tahtnud, et seis oli lausa see oli, aga see ka ei muutu, et ma panin pausi ja kuidagi ja lõpuks ma ikkagi pääsesin mingite ime. Õnnestunud möldritel murde ei olnud ja õpetajad tegid küll minuga veel eratunde, sest mind peeti ikkagi andekaks inimeseks kuidagi üldse see õppesüsteem, et Tšerni mingisuguste töödide asjadega panna lask, pillist huvid. Ma mina ei tea. Noh, ja minu laps on samamoodi, et ta mängib kannelt, mängib klaverit, aga akadeemilist õpet ma talle selles valdkonnas hetkel ei ole võimaldanud, et pigem on ta õppinud pärimusmuusiku hea käe all ja oma õpetajate ja nii kuidas tuju tuleb ja loomulikult tehnika tahapoole ja vaeva, aga mina selle läbi viia sellise asjaga. No küsimus on ka selles, et kas on eesmärgiks saada professionaalseks, absoluutselt ei tasuks ka nagu jah, see tasub, tasub nagu järele küsimust, et kas on õnnetus, minu lapsest ei saa professionaalset muusikut. Ma arvan, et inimesed on ka erinevad, et Aini puhul mina näen seda et teda nagu noh, niimoodi panna tegutsema on väga keeruline, sunniviisiliselt Me lähme tülli, me ei saa hakkama, ma annan endale aru, et mina ei ole selline ema, kes suudab sellist asja läbi viia, et panna lasta õhtute kaupa lisaks muudele õpitöödele harjutama pillitundide kaupa, et võib-olla siin on ka mu oma kogemus või kuidagi nagu et et, et ma tean, et ma ise ei suutnud seda, eks ole. Ja ma näen, et see ei ole kasum. Küsimus minus on küsimus lapses jälle vastuseid ei ole tegelikult olemas, et kui mul oleks teistsugune laps, kas ma siis teeksin seda, ma ei tea. Küsimus on ka meie eesmärkides või soovides, kas peab olema laps ilmtingimata igas valdkonnas kõige samaaegselt kõrgtasemel. Ma tahaks näha, et ta teeb asju rõõmuga, Galapsena, just nimelt. Vaat see on kusagilt elamise rõõmu. Ei saame ära võtta meie ambitsioonide nimel. Meie arvame, et meie laps peaks olema virtuoos klaveril viiulil või mine tea, milles. Samas on tarka natuke tööharjumust aidata ikkagi lapsele kujundada. Ma arvan, aga kuidas see täpselt on? Brita palju isa teie lastesse ehk siis oma lapselast kasvamisse tahab sekkuda, puutub, panustab, mil moel? Tallinna ma vastan ise, et ega see on sellega. Sellega ei ole liiga hästi. Tähendab, ega Simmul kevadel movi sellel sügisel jälle küsis minult mu pojapoeg, näed et vanaisa, et, aga kuule, me ei läinudki sel suvel sinuga kalale jälle? See on küll piinlik, see on valus, eks ole. No tegelikult see, see ütleb kõik kõik ära, et ma olen jätkuvalt inimesena suhteliselt enesekeskne hõivatud oma tegemistest ja töödest, mida ma pean väga oluliseks. Kas, aga kui ma eneselt päriselt küsin, et kas saab midagi olulisemat ja tähtsamat olla kui pojapojaga koos kalale minek? Siit, ma ei taha vastata sellele küsimusele saabki et noh, ongi, ongi, et kahjuks ja paraku eks ole, Pean ütlema, et ma ei ole ideaalne, vanaisa ei ole seni vähemalt olnud. Noh, samas näiteks minu vanema lapsega oled sa küll päris palju tema sellises ka suht keerulises kujunemised ees nagu olnud toeks. Ma olen andnud mulle ka ma olen püüdnud olla, sest jällegi, et, et meil see teatud konfliktsus ja on ikka päris pärilik üsnagi kusagilt, et me me ei tule väga nobedalt maailmast elust läbi. Kas sa põlvkondadevahelist mõistmist selle peale oled mõelnud, kas sa saad neist aru, kes tulevad mitukümmend aastat hiljem, kes on sinu poja või tütre lapsed? Kellest saan, kellest ei saa? Mulle on, ei ole omased ja ma ei jaga mõningaid hoiakuid, ma ei saa neist aru, mis on nooruses, ma ei saa nende terminoloogiat, teste, keeli asjadest tihti aru, et need on teised, aga põhiolemuselt ei ole inimene muutunud. Noorus on ikka ülbe. Ta on seda alati olnud, eks ole, noorus on alati ebaõiglane vanemate põlvkondade suhtes, oma hoiakutest on seda alati olnud, ise olin selline. See kõik kestab, see on samamoodi. Vanem põlvkond kipub ikka targutama. Jätan ma, eks ole. Ehkki peaks väga hästi teadma, et sellest targutamisest õpetamisest pole tuhkagi kasu, eks ole, noorus on alati hukas, eks ole, nagu juba savitahvlitel lugeda võis. Ehk et siin mingi konflikt oleks, ma ei oska öelda, aga aeg muutub. Ja tõepoolest, et mina ju väga täpselt enam ei kujuta ette, millised on sellised hingelised, hoiakud, tulipunktid, moevoolud, viieteist- aastaste hulgas. Ma võib-olla ei tahagi seda õieti teada. Teistpidi jälle, miks ma peaks kõike tahtma elus teada. Et need on nende mured suurel määral. Kui ma mõnele konkreetsele inimesele saan abiks olla, siis teen seda hea meelega oma kogemuste baasil. Aitäh teile, selle jutuajamise eest oli huvitav kuulata ühte perekonna lugu. Aitäh pida. Aitäh, Vladislav. Savin pärituult. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja kuulame jälle nädala pärast.