Tere, Eestis elav lätlanna Nitalince tervist. No kuulsime praegu ühte lugu ja teie mõistagi ise valisite selle meie saatesse, miks ja missuguse on tegu, on son poets esimese plaati yhe looga ja mis on ka, et see on tegelikult viimase paari aasta mu kindel lemmik. Neid on võrreldud ka brainstorming'u, mis on eestlastele päris tuttav. Kuid ma arvan, et Nende lood on isegi sügavamad. See konkreetne lugu on kirjutatud aastal 2013 esimesest albumist, nagu ma ütlesin ja räägib sellest, et inimene peab astuma üle oma puhkusest tihti paluma vabandust ja ka muud. Sambuets load on väga ilusa sõnumiga. Ladeiedita, kus te sündisite ja missugune teie lapsepõlvekodu oli sündinud, olen Riias. Tegelikult pean tunnistama, et ma elasin väga sellist keskmist nõukogu aja elu tol ajal, et minu vanemad olid mõlemad töötajad, ema oli Köstner, on endiselt õigemini isa käis merel, pärast töötas automehaanikuna. Mul on aasta noorem õde, elasime korteris, käisin koolis, olin tubli. Tegelikult ja lõpetasin kooli hõbemedaliga aastal 1988, tegelikult oli suur võimalus lõpetada kullaga, aga need olid need segased ajad, kus sa pidid jääma oma põhimõtete juurde. Või siis olla sõnakuulelik. Aga kaheksateistkümneaastastel on väga raske nõuda seda, et nad oleksid sõnakuulelikud ja noh, tänu sellele ka mina ainus neli ajalugu oli ajalugu protestivaimu täis. Jah, et meil oli õpet, kes oli vanakooliõpetaja, kes ütles, et viie saavad need, kes vastavad raamatu järgi, kes raamatu järgi ei vasta, paraku võiks kõik, kui hästi sa ka ei vastaks, viie ei saa. Ja ega keegi ei vastanud ausalt öeldes raamatu järgi, nii et jah, aga see oli väga huvitav kogemus. Et teil on hea tunne, et see niimoodi just läks, tühja sest kui medalist sellisel juhul absoluutselt jah, ma arvan, et need olid sellised esimesed iseseisvad sammud selle vabadusse, pooled. No endal nii vaimult tol ajal tundus, aga aga ütleme nii, et praegu, kui tagasi mõelda, et mitte ükski medal või selline auhind ei määra seda, kuidas seal edasi elus läheb ja sa võid olla täielikult viieline ja väga tubli õpilane, aga kui puudub see tahtmine edasi minna, siis sellest suurt kasu ei ole. See on ka see, mida ma õpetan oma lastele, et hinded ei saa kunagi olla eesmärk iseenesest, et sa pead ikka olema, sa oled, sa pead olema tubli ja tegema oma no okei, ei saa öelda õppimissüdametunnistuse järgi, aga nii palju kui sa suudad. Ja need hinded on tõesti nagu teisejärgulised. Te olete öelnud Teie kodus, tegemist oli tavalise sellise, kuidas te ütlesitegi nõukogude kodugel, et te nüüd väga seal sellistest rahvakultuuritraditsioonidest kinni ei pidanud. Ta oli see, mis ikka jõulud, lihavõtted, jaanipäev ja need olid kindlasti need päevad või tähtpäevad, mida tähistati ja pigem jõulud olid natukene vähem nagu tol ajal vist oli, ja aastavahetus. Ja mäletan, et paar korda mu vanemad püüdsid juurutada traditsiooni, et Lätis millegipärast pidi käima õnne karu. Ja oli siis kokku lepitud õnne karu suure kasukaga, aga kuna kaks aastat me veetsime õega voodi all kui õnne karu tuli, siis rohkem seda nagu jätkata. See oli vist ainult selline päris traditsioon, aga muidu jaanipäevade liid lõketega ja jõulud piparkookidega lihavõtted ja need olid need ainult selline konkreetne traditsioon, mida ma mäletan, oli see, et vana-aasta õhtul pidid kindlasti ära vahetama voodipesu ja ema ütles, et see tuli tema emalt, et mu ema on suurest perest pärit, oli perekonda 11. laps ja elati küll mitte väga jõukalt, aga kui nii võib öelda, aga korra tunne, et, et see tuli väga tugevalt mu ema pere poolt. Ja vanemad andsid teile ka nii-öelda suuliselt edasi mõningaid tarkusi. Üks asi on see, et jälgite ja vanemad on ise oma tööde ja tegemiste ja suhtumisega eeskujuks, aga siiski ütlesid teile ka üht-teist nutikat. Miks see on, kuigi nad ei olnud sellised suured rääkijad aga pigem nagu õpetasid oma tegudega, aga aga kindlasti see ka eesti keeles on see ütlus, et kohtle teisi nõnda, nagu tahad, sind koheldakse ja seda mul ema alati jalad deklas ja pean tunnistama, et see on see, mida ma olen oma elus väga järginud. Ja see tõesti aitab, mind on väga aidanud ja see on ka see, mida ma oma lastele edasi püüan anda. Ja teine asi, et ei tohi kunagi oodata, et, et keegi teine teeb sinu asemel ära. Et rääkimine, arutamine, see kõik on hea, aga ära oota tee ära. Ja see on teine asi, mis ma arvan, et on väga tähtis meie elus, et väga tihti, et me ootame, et miks mina, miks võib-olla keegi teine ja ega ma ei tee liiga palju ei, pigem tee siis pärast saab rääkida, et kas oli vaja, ei olnud vaja, et ma ei tea, kas see natukene libe teema, et kas oli. Ma mäletan, et siis, kui ma hakkasin Eestiga rohkem nagu suhtleme siin käima siis tihti küsitega ja mis on, mis on vahe eestlaste lätlaste vahel? Ma tükk aega mõtlesin ja ausalt öeldes ma ei osanud nagu öelda. Me oleme suhteliselt sarnased. Aga siis ühel hetkel mul nagu tekkis see arusaam, et tegelikult, kui eestlane ongi see, kes seitse korda mõõda, üks kord lõikab siis paraku tihti kipuvad lätlased olla need, kes seitse korda lõikavad, siis mõtlevad, see on meil natukene omane. Ja sealt võib-olla ka tulevad need kõik need naljade eestlaste, selle aeglase kohta, tegelikult seal on väga põhjendatud ja see on väga hea omadus, et no iga asi on omal kombel hea, et lätlased on rohkem tegutsejad, ka sellele on oma positiivsed küljed ja pealegi ütleme noh, lätlased on lõunapoolsemad ja temperament on selle võrra natukene tulisem. Aga mis see tähendab, et laud peab alati lookas olema ja ma pean tunnistama, et ka Lätis on erinevad need piirkonnad, kuigi ka väike riik, aga, aga nagu ma ütlesin, et minu ema tuleb Ida-Lätist ehk siis Latgalast, kus need elulood on olnud päris rasked inimestel eluolud, kuid samas see külalislahkus, mis sealt pärineb teiste piirkondadega Läti piirkondadega, et ta ei ole nagu võrreldav inimesed, on väga külalislahked. Ja, ja see, mis alati oligi, et kui tulevad külalised, ükskõik sul võib olla kodus väga, väga tihti, aga sa pead tegema kõik, et see laud täiesti olekski lookas ja ja sellist. Ma olen kogenud ka oma teise suguvõsa läti suguvõsa kaudu, et mitte igalt poolt see suhtlemine ei olnud seesamasugune. Aga meie peres oli alati ja eks ma olen seda üle võtnud ka. Kui kodus ei olnud eriti suurt midagi lauale panna, ikka pidi see laud olema lookas, kõlab päris huvitavalt, mis sellisel puhul laua peal oli? Seda kogesin isegi hiljuti käisin oma sugulaste juures, kus jällegi, et täna me oleme juba harjunud väga peenete söökidega, aga seal oli kõik väga tagasihoidlik, aga kartulid tehtud kolmel erineval viisil ja seda kohe nagu tundus, et seda on kõige palju ja et ühesõnaga, et inimesed tulevad, kõik sugulased tulevad kokku, iga igaüks toob kaasa see, mis tal kodus parasjagu on ja väga-väga püüavad nagu tekitada seda peotunne just selle lauaga. Jah, siis mõtlesin ka, et mis on nagu kodust kaasa tulnud, on kindlasti see, et laud peab pärast alati olema ära koristatud ja ei saagi magama minna ennem kui see laud ja köök on korras, et see on nagu aamen kirikus, peab olema. No see on selline perenaise tarkus küll, jah, aga kas siis Lätis on see võib-olla millegi erilisega seotud, see mingi uskumusega ega ei ole kuulnud? Ei, tõesti ei ole kuulnud, olid asjad, mis olid näiteks uskumusega seotud, ma mäletan, et mul alati öelda mitte kunagi ära jäta ööseks raamat lahti ja ärriti lapsele, kuidas ma siis mäletan, et kus ma siis jään ja nii edasi, aga ema ütles, et öösel tuleb kurat ja loeb. Kust see tuli, ma ei tea, aga tema ütles, et temal oli see ema kunagi nii rääkinud ja eks ta läks meil edasi ja minu lapsed on seda kuulnud kindlasti. Te olete lõpetanud Läti Ülikooli, siis inglise keele filoloogia alal ja inglise keel oli minu, võiks öelda, et kirg juba kooliajast saadik ilmselt vedas õpetajaga tegelikult keele tuleb mulle alati väga meeldinud. Ja alguses küll sai natukene teine otsus, et läksin õppima teisel alal, mis tundus tol ajal, et praktiliselt nagu mõistlikum. Aga no ma olen väga rahul, et ma ikka jätsin pooleli, need esimesed õpingut, õmblustehnoloogiat õppisin, läksin inglise keelt õppima, kuigi ma läksin pigem sellepärast, et Mulle meeldis see ala. Ma ei seostanud seda kuidagi tulevikus võiksin tõlkijana töötada, see oli pigem nagu, et sellepärast, et väga meeldis. Aga noh, see, mis see praegu näitab, et tegelikult sa pead õppima ja mis su reaalselt meeldib, et siis pärast elu mängib sulle ette juba kõigi võimalus, isegi kui sinul see tundub, et see on täiesti võimatu ja, ja utoopiline, aga noh, minu puhul see läks nii. Ja siis saite tuttavaks oma tulevase abikaasaga. Ja see oli aasta 1993 ja tuttavaks saime töö tõttu küll töötasime mõlemad erinevates riikides, esimene aasta oligi meil suhtlesime telefoni teel. Siis aastal 93 saime kokku ja tasapisi arenes meie suhe ja tegelikult esimesed 10 aastat me elasime Lätis, kus sündisid ka meie kolm tütart. Ja, ja kuigi meil oli juba kokkulepe, et kunagi tuleb see päev, et me kolime Eestisse. Ja, aga noh, ikas see kolimine tuli suhteliselt ootamatult nagu kõik asjad elus. Ja siis, kui vanem tütar pidi hakkama koolis käima esimeses klassis käima, et siis me kolisime ikka Eestisse. Nii et laste isa on eestlane. Teie olete lätlanna? Jah, aga selleks, et seda läti keelt lastel mitte, kaob. Et tegelikult esimesed viis aastat me pidevalt reisisime Läti ja Eesti vahel, sellepärast et vanem tütar lõpetas meil esimesed viis klassi paralleelselt, nii Eestis kui Lätis, et kuna mul oli valetis kooli koht olemas ja, ja õpetajad olid väga vastutulelikud nii Eestis kui ka Lätis siis mul õnnestus sellist eksperimenti läbi viia, mis osutus, ma arvan, et väga edukaks, aga ühel hetkel lihtsalt muutus liiga formavaks ja ka lapse jaoks. Aga see oli väga-väga huvitav kogemus. Kuna mina olin esimesel aastal ikka väga paindlikuma plaanide osas Ecolin kududel väikeste lastega ka siis mul oli see võimalus sõita ja tegelikult see oli väga teadlik lähenemine, et me olime kolm nädalat siin ja nädal aega Lätis, et just kooli pärast. Et kanda lastele seda võimalust väiksemad, siis käisid lasteaiast Eestis ja ka Lätis ja ma arvan, et see pani väga hea põhja sellele keeleoskusele ikka ka. Nii et mõned aastad nägis elu nii välja, et ta oli nii Eesti kui Läti keskne paralleelselt. Ja nüüd siis olete jäänud Eestisse, päriselt? Praegu oleme päriselt jäänud Eestisse ja muidugi me käime Lätis ja minu perekond on Lätis, kuid praegu on juba see käimine pigem koolivaheajad ja suvel muidugi palju rohkem, me oleme seal. Aga jah, praegu Eestis, Teie räägite lastega läti keelt ja isa räägib eesti keeles. Mõlemad keeled on lastel olemas, pluss mõni võõrkeel hakkab ju ka tulema ja muidugi inglise keel tuleb iseenesest neil kõikidel, et vene keel on suuremal tütrel on. Ta on praegu 20 ja õpib Tartus juba ja kuna tema vist rohkem oli Lätis, tema esimesed seitse aastat möödusid Lätis, et siis temal, see vene keel tuli ka natukene paremini kaaslaselt. Väiksematel on natukene keerulisem, võib olla, aga räägivad ja läti keel on kohustuslik ja käivad suviti ka Lätis laagrites, mis väga-väga aitab ka seda keelt elusana hoida ja arendada. Endale on ka muidugi, see on mõnus võimalus vahetada seda elukeskkonda ja lastel tekib, ma arvan, et neil tekib rohkem seda kosmopoliitsed elu lahenemist ja samas nad on kindlasti suutelised, et mõista teisi inimesi paremini. See, et sa pead erinevate seltskondade vahel kogu aeg nagu ei saa öelda, et ellu jääma, aga, aga ikka, et olla osa sellest seltskonnast, et see paneb sind ikka pingutama rohkem. Ja ma arvan, et see on ainult suutlus, nende jaoks kohaneb paremini ja no teie enda kohaneminendita algusaastatel siin ma saan aru, et ei valmistanud, et liiga suurt peavalu said hakkama. Ei, ma arvan, et minul läks väga hästi, et esiteks kuna ma ei, ei kolinud tühja koha peale, et meil oli ikka pere väga-väga tugev, suur ja tore pere Eeess, kes mind tõesti toetas ja meil on kõikidel ühes ühes vanuses lapsed umbes siis ka lastel, see ei olnud võõramaale tule, vaid neil oli oma sugulased ees täiesti poolt, nii et ka nemad väga hästi kohanesid kohe, et mul endal ka läks, läks ja tõesti väga lihtsalt. Ja kuidas eesti keel tuli, eesti keel, hakkasime tasapisi õppima juba Lätis, siis kui hakkasime mu elukaaslasel koos elama, leidsin endale eraõpetajat. Muidugi, need olid sellised esimesed beebi sammud ja ma jõudsingi nii kaugele, et minu nimi on ja ja ma elan aga tegelikult, et kuna ma olen alati elus tundnud. Mul on meeldinud keelanud igasugused siis ka selle ma võtsin projektina ja hakkasin ka ise õppima. Oli mingi vist aasta aega, kus ma käisin kord nädalas isegi Eestis kursustel Lätist ja, aga edasi juba ja iseenesest, et ma hakkasin rääkima ja muidugi, et kuna ma sattusin ikka eestikeelsesse keskkonda, siis keel juba tuli väga, väga kiiresti ja ja, ja muidugi õppisin, isal on alati on huvitav niimoodi võrrelda, et tuleb inimene siia elama, saab mõne aastaga hiljemalt selle keele, kes, kuidas, kellel on rohkem keelevaistu, saab kiiremini, kellel vähem saab aeglasemalt, aga saab ta niivõrd selgeks, et on võimeline suhtlema ja Eesti ellu rohkem sisse elama ja nii Eestis kui Lätis on piisavalt neid inimesi, kes elavad seal terve elu ja ei võta mitte vaevaks keelt selgeks saada. Jah, aga ma arvan, et tihti me küll mõistame neid hukka, aga see, mis ma olen ka oma ümbruskonna siin näinud, et kui sul ei ole selle keelega kokkupuudet, siis tegelikult sa võid ju õpilased. Aga niikaua, kui sa seda ei kasuta, sul ta, ta jääbki sellisel no väga, väga madalal tasemel. Ja on näiteks lätlased või teiste rahvuste inimesed, kes abielluvad siin, kes tulevad perr, mis on venekeelne näiteks. Ja nad ütlevad, aga mul ei ole, kellega rääkida, ma lihtsalt ei ole, sellepärast et kõik see keskkond, online-keelne paraku ja sa võid muidugi püüda, aga, aga see on palju käänulisem tee kindlasti jah, nii et üks asi on see, et seal keel selgeks, aga teine asi on ka see ettevõtlikkuse leida endale need inimesed häälega seda keelt praktiseerida, et absoluutselt. Ma ütleks, et Eestis tegelikult on olukord palju parem, kuid on Lätis, esiteks, nii palju kui mina olen aru saanud puhtajalooliselt, et kui Lätis oli ühiskond väga läbi põimunud läbi segatud kõik, et ma ise lõpetasin, segakoolid seal, nii nimetatakse, kus olid nii vene kui läti klassid kõik koos. Ja täpselt sama oli ka töökollektiivides, kus ikka ka lätlased ja venelased olid koos kõik siis ma saan aru, et Eestis olnud natukene teistsugune olukord, et need ühiskonnad on olnud rohkem juba ka nõukogu ajal eraldati üksteisest ja tänu sellele näiteks lätlased õppisid palju paremini ära vene keelt, võib-olla tol ajal praeguseni kehtiv ja seetõttu vene rahvusest inimestel ei olnud vajadust seda läti keelt üldse õppida. Ja noh, nii see on jäänud ja paraku on ka täna täpselt sama olukord, et on palju noori, mida Eestis on palju vähem. Tegelikult kes ei räägigi seda läti keelt, koletis Te olete alates 2014.-st aastast vandetõlk, teil on see kvalifikatsioon ja mis see tähendab? See tähendab, et tõlkin haldusdokumente, tõlgin igasuguseid kohtudokumente ja seal muidugi paralleelselt tõlkinud ka kõiki muid tekste, sellepärast ütleme nii, et seda tööd vandetõlkide ei ole nii palju. Aga see on jälle see teema, millest ma rääkisin, et, et sa pead õppima asju, mis sul tõesti sinu kirg, mis on, mis sulle meeldib ja siis elu mängib ise ette nagu nende võimalusi sellepärast tõlkimisega tõsiselt hakkasin tegelema alles peale seda, kui kolisime Eestisse, et otsisingi endale võimalusi, et kuidas laste kõrval võiks mugavalt tööd teha ja see osutus päris heaks valikuks minu jaoks. Ja see ongi täna teie põhitöö ja see on põhitöö ja ma tõesti naudin seda. Nii et läks hästi. Lisaks kellele te olete läti rahvuskooli Taurenis ja tähendab tõlkes liblikas? Te olete selle rahvuskooli nii-öelda idee algataja, ma saan aru? Jah, et see oli see aeg, kui me kolisime Eestisse, et ühel hetkel ma sain aru, et kui hakkas juba see Läti vahel sõitmine tasapisi et hakkas selgeks saama, et ilmselt me kaua nii ei saa jätkata, et ma hakkasin otsima siin Eestis võimalusi, et ma lootsin, et võib-olla siin Läti kool paraku ei olnud ja siis tekilgi leidsin veel mõned emad väikeste lastega ja sai kokku lepitud, et hakkame tasapisisisesele kooli tegema. Leidsime siin kohaliku õpetaja ja ühesõnaga see kool läbis erinevaid variante, et kuidas me lapsi õpetasime, oligi kohalik õpetaja, õpetasime ise, aga see osutus päris keeruliseks, sellepärast et millegipärast neil ei olnud seda ressurssi, et just õpetajaid. Ja nüüd juba seitse aastat neil käib õpetajad Lätist, et seal sa oled kriips, mis on praktiliselt Läti Eesti piirilinn. Ja kool on kasvanud, kui esimesed on neli aastat, viis aastat me töötasime nagu huvigrupina, kool ei olnud registreeritud ametlikult, aga lapsi tuli muudkui juurde huvilisi ja siis aastal 2013 sai otsustatud, et nüüd on aeg kool ka ametlikult registreerida. Ja tegime laste seas ka küsitluse, et lapsed said ise valida koolile nime. Ja nii tekkiski meie liblikas eksis taurens ja peale seda ma arvan, et kool on väga stabiilselt arenenud ja me peame väga suur tänu muidugi ütlema Eesti integratsiooni sihtasutusele. Ja need, kes on pakkunud pühapäevakoolide baasfinantseeringut. Ja seetõttu tõesti on tekkinud selline kindluse tunne, et me teame, et järgmine aasta me saame jälle need lapsi vastu võtta ja praegu meil on lapsi praktiliselt sellised, kes regulaarselt käivad, on kuskil 30 ringis. Aga on ka see selline passiivne nimekiri, kes ühinevad meiega üritustel ja nii et sisuliselt on tegu Läti pühapäevakooliga. Tehniliselt lauk päeviti aga, aga põhimõtteliselt Piano nädalavad jäänud veel jah, läti kultuuriselts meil on aga et see oli just midagi lastele, nüüd see, ütleme nii, et läti kultuuriselts kasvas välja tegelikult algselt sellest meie koolis. Et seal me, teie kool oli esimene ja see oli esimene, et seal me kõik saime kokku ja kuna hakkasid tekkima need üritused meil tasapisi ja siis tekibki see tunne, et peaks kaasama ka need, kellel ei ole kooliga seost. Ja sealt kasvas välja kultuuriselts ja huvitav, palju lätlasi praegu Eestis võiks elada ametlikult, ma arvan, et see on need, kes on registreeritud, on kuskil 2000 ringis terve Eesti kohta? Jah, kui ma eksi, jah, aga tegelikult neid on palju rohkem, sellepärast et on need, kes siin töötavad, kes ajutiselt, kes ei ole residendid, sellest nüüd siis on päris palju üliõpilasi nii Tallinnas kui ka Tartus. Ja nende kohta praegu andmed puuduvad. Aga need 2000, kes on siis registreeritud, nad elavadki päriselt. Nad elavad päriselt ja võib öelda, et suurem osa neist Tallinnas või siiski või nii-öelda jään vastuse võlgu, ma arvan, et ikka suurem osa on kuskil Tallinna ümbruskonnas vähemalt. Aga kindlasti on suur kogukond Tartus, kes ka aktiivselt tegutseb ja ka neil on oma kultuuriselts ja, ja laulukoor ja no eks need muidugi, et kui on suuremad üritused, siis nad toimuvad koos, aga siis on siin ja seal, aga need ei ole piiriäärsetel aladel vast ka Valgas kindlasti ja kas tee pühapäevakool Taurenis on pakkunud ka, ütleme, eestlastele huvi pigem mitte et kuna ta on ikka suunatud läti keelele õppimisele ja kultuuri ja siis pigem mitte, aga see, mis on kindlasti meil on juba paar aastat, me oleme väga rõõmsad, et meil on tekkinud ka need väikselt läti lapsed, kes siin on juba kolmas põlvkond, ehk siis kelle vanavanemad on siia kunagi sattunud ja kes endiselt püüavad elustada seda läti keele kultuurioskust. Et see on selline väga meie jaoks positiivne suund, praegu nad ise tita, elate väga toimekalt, elu üks asi on põhitöö, siis on see Läti pühapäevakool ja siis on ka eesti lätlaste koor. Ja on neil ka koor olemas. Me käime koos kord nädalas ja praegu meil on järgmine aasta on Lätis tulemas Läti laulu- ja tantsupidu. Et valmistume etet just eelmine kuu käisime Stockholmis, kus oli Põhjamaade väike laulupidu, mis oli ka väga tore üritus, et see on, ütleme nii, et see on veel üks võimalus, kuidas seda kogukonda kokku hoida ja tegelikult see on väga-väga mõnus ja tore muidugi, et Me ei pretendeeri tõsisele tasemele ja professionaalsusele, aga see kindlasti on üks viis, kuidas suhelda, nii et lauluinimene igal juhul olete. Jääb üle muidugi natuke kahetseda, et siin saates seda ei tihanud demonstreerida, aga mis seal ikka? No kui tihti te üldse Lätimaal käib niimoodi, et vot nüüd võtame pere kokku ja sõidame? Kindlasti käime siis, kui on koolivaheaeg. Et siis ongi, et võtame pere kokku, suvel oleme elanud ka kuude kaupa Lätis, nii et me ikka satume sinna, kui on mingid tähtpäevad minu perel, siis meiega käime, räägime veel mõne sõnaga teie lastest, nagu juba enne kuulsime, on vanim teie kolmest tütrest 20 aastane, nooremad on, kes on 15 ja 13 tüdrukut käivad koolis väiksemad ja tunnevad ennast vist pigem eestlasena, aga oskavad väga ilusti ära kasutada neid olukordi, kus nad tunnevad, et nad saavad olla teistsugused, et ühesõnaga läti keele oskusega oma teadmistega. Et kui oli mingi aeg, kus pidi väga ikka püüdlema ja noh, selle poole, et nad et nad jätkaksid seda läti keele õppimist, siis praegu ma arvan, et et nad juba naudivad seda, et meil on see, see oskus. See annab elus nii mõnegi võimaluse juurde. Muidugi nagu me oleme ka korduvalt siin meie jutuajamise käigus tõdenud teie sõpruskonnas Rita on lisaks kaasmaalastele ka teistest rahvustest inimesi. Tal on selles mõttes ka selline lai haare. Ja ma arvan, et see ongi see, see tore võimalus ja tegelikult ka see keeleoskused. Muidugi, meil on, eestlasi, on päris palju, on väga häid sõpru ja ja kusjuures see kõik see arvamus, et eestlased on väga reserveeritud ja ei taha sind omaks võtta, et mina, mul on väike kogemus ka teiste riikidega minetleks vastu pidi, et see on nagu selline väline, et reserveeritud ja keegi ei tule ja kohe ei räägi sinuga. Aga sel hetkel, kui sa nagu läbil seda esimest ma ei tea, kontrolli varavad, siis tegelikult on need suhted väga soojad, väga meeldivad. Ja täpselt samamoodi meil on ka vene rahvusest sõpru ja ainult parimad sõnad tegelikult ja inimesed on teistmoodi avatud ja sellised nagu otsekoheselt, kui väga huvitav selline kompott, et sellest kõigest teil on külalislahke koduma, söandan eeldada. Ja külalismeil käib palju mis teil külalistele pakkuda. Või tegelikult mulle meeldib eksperimenteerida ka asjadega ja eks ma siis ka külaliste peal proovinud palju asju ära. Aga olen ka natukene piinanud nad läti söögidega. Ja viinud sellepärast, et see, et see hoiak on kohe väga selline ettevaatlik, et kui sa ütled, et see nüüd on lätiroog, et üks asi on, mis on Lätis väga populaarne, mida Eestis on harva näha, on külm punapeedisupp. Et ilma selleta, Ta suvel ma arvan, mitte ühtegi restorani ei leia ja kodudest on alati olemas ja ma tean, et ma ise teen ka seda tihti ja nüüd esimesed, kelle peale ma proovisin ja kes ei oska, ju ei öelda, nii hästi on just lapsed, et minu lastel sõbrad, kes tulid külla ja kui sa pakud ja sa ütled, et see ongi see kõik, mida peab sööma, midagi muud ei oleks, nad söövad ja siis meil on tekkinud terve selline huviliste ringis tulevad ja küsivad, et millal saab siis järgmine kord seda külma suppi, et ühesõnaga, et see on see pigem selline eelarvamus, et ta näeb nii harjumatu välja, et no miks ma nüüd sööksin seda, siis on mulle endale väga meeldivad magustoidud leivast, mis ka eestlastel on tuttavad. Aga noh, see, mida ma ei ole siin leidnud, on kihiline magustoit leivast. Ja see on väga hea, mida me ka kodus teeme. Kas seda võib nimetada Läti rahvus ja kindlasti, sest et leivasupp, see on levinud rohkem, aga see, ehk siis, kui sa paned üks kiht on siis leivapuru, siis on kas jõhvika või, või pohlamoos ja vahukoor ja nii kihiti, et tegelikult on väga-väga hea asi. Et nüüd ma olen ka enda jaoks võib-olla siin Eestis elades, ma olen avastanud veel ühe sellise traditsionaalse rooga, mis on põldhernes mat ilmet. Et eestlased eriti ei tea, mis asi see on, aga nad natukene meenutavad seal midagi tavalise herne ja oavaheline, mida siis valmistatakse väga sarnaselt, nagu põldubasid siin Eestis. Ja on üliHeatuid. Nii et ikka on pakutud ka seda, seda kõike on tore kuulda, kuidas te olete siin kohanenud, kuidas teie elujoon on liikunud ja milline on see elu teil praegus? Mul ei ole muud öelda, kui, et suur tänu Litalince, et saite aega meie saatesse tulla, sest elu on teil tegelikult ju kiire nagu meiega. Siit jutuajamisest võisime vabalt välja lugeda, aga te olete valinud ka puu ühe laulu. Mis me selle kohta võiks öelda? Et tegu on tegelikult eestlastele hästi tavalauluga, ma eeldan, puhu tuul ja tõuka paati, paat mis tegelikult on vana liivi pulmalaul, millest Lätis on tegelikult saanud hümni sümbol ja eriti just nõukogu ajal. Ja Ma arvan, et pole sellist lätlast olemas, kes seda ei teaks. See on iga laulupeo repertuaaris ja ka siis, kui inimesed istuvad lihtsalt laua ääres seal laul, mida laulavad kõik nii väga kõrgelt tasemelt kui ka lapsed ja inimesed tõesti naudivad seda ja väga tihti on nende pisarad silmas ja nii ta on arenenud meil, nii et sellepärast ongi selline valik ja ansambel on Nawesol Lätis väga tuntud professionaalne laulukoor ja see on nende esitusel. Aga sellel on nii palju variante ja nii palju esitajaid, et valik oli päris keeruline, aga ma arvan, et see on väga klassikaline praeguse variant. Täna siis selline valik ja lätlanna tita Lindse suur tänu teile veel kord saatesse tulemast ja veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris Tomba kuulmiseni ja nüüd sisselaule.