Tere me oleme oma saatesarjas ikka rändamas nendel Mongoolia lõpmatutel avarustel ja eelmises saatesse kõneldud siis nendest nomaadidest, sellest, kuidas me läksime külla ühele juhuslikule Kobi kõrbenomaadi perele ja mis perenaine siis tegi, kui korraga mingit kontvõõraid oma õue peal nägi ja et kuidas nende koduvälja nägi ja mida meile seal pakuti ja mida me üldse kuulsime seal peres olles niisugusest tavalisest tänapäeva Mongoolia nomaadi elust. Aga tänase saate ma tahaksin pühendada tervenisti Mongoolia toitudele ja jookidele ja üldse mongolite söögiharjumustele ja traditsioonidele sest need seal olid ikka väga erilised, kui võrrelda sellega, millega meie, eestlased siin harjunud oleme, nii et imestamist ja üllatumist oli terve selle Mongoolia-reisi jooksul nende toitude ja söökide osas ühtepuhku. Nõnda kõlab siis üks Mongoolia rahvalik laul ja nüüd on siin lauljaks naine laulab ju, eks ole, uljalt ja julgelt ja Mongoolia naised enamasti sellised ongi. Et kui võrrelda näiteks nende islamimaade aasia naistega, siis nad on teistsugused, et islamimaade naised hoiduvad ikka enam-vähem oma mehe varju ja on hästi tagasihoidlikud. Mongoli naised sageli ei ole, nad on võrdväärsed meestega ja ka näiteks toidu tegemisel on niimoodi, et mõningaid toite teevad, et mehed ja mõningaid toite teevad naised. Nii et, et see tööjaotus on seal üsna niisugune võrdne. Aga miks nende mongolite toidud ja joogid meile seal nii erilised tundusid? Põhjus, onju seesama, et põline nomaadi kultuur ja iga rahva traditsiooniline toidusedel ju õieti sõltubki kohaliku maa loodusest ja kliimast ja eluviisist ja Mongoolia määratutele avarustel on ju alati niimoodi olnud, et põldu seal praktiliselt pidada ei ole võimalik. Maapind on viljatu, kliima on väga karm, talved on pikad, suved on hästi põuased ja palavad ja siis jääbki üle ainult et hinge sees hoidmiseks ainus võimalused, tead neid loomakarju. Aga need Mongoolia kariloomad, no nad on ikka teistsugused kui eesti omad. Ma arvan, et Eesti lehmad ja lambad ja hobused ei peaks ühte aastat ka seal Mongoolia oludes vastu, nad seal on ikka väga sitked ja väga vastupidavad ja kariloomi nende kohta öeldakse seal niimoodi, et meil on Mongoolia suur viisik ja see suur viisik tähendab siis hobune, lehm, lammas, kits ja kaamel viis kõige tähtsamat karilooma ja neid me seal siis aina uuesti nendel avaratel maastikel nägime, stepis, kui kõrbes, aga stepi nomaadidel praegusel ajal seal Mongoolias kaameli, et näed väga harva ikka lehmad on suurte loomadena tavalised ja mõnikord ka jakid ja kõrbenomaatidel neljal enamasti olnud lehmi. Aga siis olid jälle suurtest loomadest just kaamelid, need tähtsad. Ja muidugi nende kõrbe nomaadide puhul ei tohi unustada, et see Kobi kõrb seal Mongoolias ta enamasti ei ole ju päris Kõrbsist, päris kõrbes sa loomi pidada ei saa. Aga poolkõrbes nii nagu seal, seal on ikka mingisugust poolkuivanud rohtu ja mõnel pool on kusagil kõrbekaevusid ja kuidagiviisi on loomapidamine seal kõrbes ka võimalik. Ja vot nendest loomadest saadakse siis kõik eluks hädavajalik, mida üldse ette võib kujutada, ja toitudest on siis muidugi kõige olulisemad need piima ja lihatoidud. Ja vot sealt tulebki sisse, et igapäevane menüü on kas lihatoidud või piimatoidud ja seda praeguse ajani välja ehk nagu Mongoolias öeldakse, et on valge toit ja punane toit, valge toit on siis need piimast saadud toidud ja punane on siis lihast saadud toidud. Ja näiteks praeguse aja linnades, see, mida me seal kogesime, on toidulaud muidugi mitmekesisem, seal süüakse mitmesuguseid toite, aga kahtlemata väga eelistatakse ikka neid valgeid ja punaseid. Ja kui me seal Mongoolia pealinnas Ulaanbaatarist olime, siis me käisime ju seal mitmed söögikohtades ja mõnikord olid need täitsa peened restoranid ja vaatan menüüd ikka rodu igasuguseid lihatoite ja kui sa siis mõne neist tellid, siis võid kindel olla, et väga võimas ports liha. Aga mingisugust kartulit, köögiviljasalatit seda väga kitsalt juurde pandud. Ja kui mõtled, et tellid seal Ulaanbaatari restoranis järelroaks mingeid puuvilju, siis ära seda looda, neid lihtsalt ei ole, sest mongolid ise Neid ei tarvita ja näiteks huvitav omapära veel, mis kohe seal avastad, et puuduvad kalatoidud. Ja kui me selle eestlaste seltskonnaga nüüd seal olime seal Patarei restoranides, siis kis vahel tekkis ikka sel pinnal ka niisugusi mööda mõistmisi, ütleme pehmelt. Ma toon ühe näite. Läksime sinna esimesse kohta sööma ja meie seltskonnas oli siis üks taimetoitlane ja tema siis palub kelnerilt, et ma sooviks mingit taimetoitu. Teener ütles, et saab küll. Ja siis, kui talle see toit ette toodi, siis seal taldriku peal oli kanapraad ja siis meie taime toitlasest eestlane ütles, et talt midagi segamini ajanud, et, et ma tahtsin taimed aita ja kelner vaatab jälle talle täielikus arusaamatuses otsa. Et te ju ütlesite, et ei taha lihatoitu ja vot see siin ei olegi liha ja enam meile eestlastele täielik arusaamatus, kuidas niimoodi aetakse segamini. Aga kui sa tead paremini mongolite niisugusi sügavaid juurdunud toidu arusaamasid, siis sa tegelikult, et saad sellest aru, asi selles, et et kui mõelda nüüd Mongoolia nende lõputute kuivades Teppide ja kõrbete peale ja et sa elad pidevalt rändkarjakasvataja elu ega siis ei tule kõne allagi, et seal oleks kunagi kodulinde peetus. Et kanaliha on olnud alati tundmatu ja siis jälle ütleme seal neid teisi linde, keda küttida, neid ikkagi sealsetes kehvades pides ja kõrbetes on alati nii vähe olnud, et need ei ole kunagi olnud mingi tähtis oluline toit mongolite jaoks ja ja sellest pärinebki, see sügav võõristus linnuliha suhtes. Ja üks niisugune krõbe äärmuslik näide. Ma leidsin selle reisiraamatusse, oli see maadeuurijad, Shevalski, kes kirjutab oma ekspeditsioonidel Mongoolias seal kusagil 19. sajandi teisel poolel, mis ta toob niisuguse näite, et nadolid Sise-Mongoolias järve ääres järve nimi oli kokku noor ja tema ekspeditsiooni, see oli päris palju kasakad ja päris palju mongolid ja kasakad olid väga rõõmsad, et oi, siin järve peal on nii palju parte käisid neid küttimas, said hea saagi, tegid sellest õhtuks korraliku pardiroa ja siis, kui nad seda sööma hakkasid, siis mongolid vaatasid seda suurte silmadega ja, ja nad ei, üldse ei kannatanud seda välja niimoodi psühhovski kirjeldab. Neil tekkis iiveldustunne talumatu iiveldustunne sellest, et keegi pistab endale linnuliha suhu ja nad läksid lihtsalt eemale ja ei vaadanud seda pealt. Päris kummaline aga seletab natukene seda sügavat mongolid, et võõristust ütleme, mingi kana või muu sellise linnuliha suhtes, aga aga miks nüüd kala ei olnud seal kolan patarsiga üldse Mongoolias kusagilt nagu söögikohtades leida, et see on nüüd jälle teised põhjused, need on nüüd ajaloolised, sellised usulised põhjused. Sellepärast et mongolid on olnud traditsiooniliselt ju budistid ja tiibeti budismi haru hoidjad ja seal tiibeti budismis on lihtsalt kala tabu. Miks kala ei tohi süüa, ma olen selle kohta lugenud erinevaid põhjendusi, aga ikkagi kindel, et Tiibeti budismis on kala söömine patune ja isegi keelatud. Ja nüüd on niimoodi, et, et kuigi näiteks seal Ulaanbaatarist ju on linnastunud mongolid ja on ka restoranid siis sügav veendumus, et kala, see ei ole, mitte mingi toit, see püsib seal ikka siiamaani visalt alles. Aga kui me nüüd oma reisil seal Mongoolia pealinnast juba steppides kõrbetes saime, siis nende päevade jooksul me saime ikka maitsta neid täiesti ehtsaid traditsioonilisi mongoli toite ja jooke. Ja nendes telklaagrites, kus me olime, seal pakuti ka ikka traditsioonilisi toite, kuigi nad vahel olid natukene siis kohandatud ka valgetele turistidele. Ja üks asi, mis kohe esimesest hommikust seal nagu väga silma hakkas, oli see, et hommikusöögiks pakutakse suppi, see oli tavaliselt lihasupp kas siis loomalihast või lambalihast või muust lihast, sinna oli siis pandud hulka veel makarone ja nuudleid ja noh, kuna me olime turistid, siis ka näpuotsaga porgandit või kartulit. Ja hommikuks siis lihasupp ja lõunasöögiks jälle lihasupp ja õhtusöögiks jälle lihasupp, muid toite ka, aga kogu päeva jooksul alati sa võid süüa suppi ja see on jälle midagi väga mongoli pärast, et hommikust õhtuni sööme ikka suppi, see on kõige parem asi ja see on täiesti selgesti seotud jälle selle maadliku eluviisiga. Hakkame mõtlema, et miks lihasupp on selge, liha on alati käepärast võtta. Teiseks miks supp, suppi on ju lihtne teha, saab kiiresti valmis ja peale selle on ta toitev ja rammus. Ja, ja kolmandaks veel ka sellepärast, et siinses kuivas kliimas on inimeste vedeliku vajadus pidevalt väga suur ja niimoodi, kus sa seda suppi sööd, sa saad kõhu täis ja saad ka siis oma vedeliku vajadusele leevendust. Ja nüüd mongolid ise seal kõrbes või stepis nad reeglina teevad seda supp b just kuivatatud lihast ja miks kuivatatud lihasse on jälle ju sügavate loomulike ajalooliste põhjendustega, sest eelmistel sajanditel ei olnud mingit võimalust liha kuidagimoodi pikemalt säilitada. Ja kuivatatult oli see võimalik. Ja teistpidi see Mongoolia suve kliima, see on soodne liha kuivatamiseks, nii et seda tehakse tänapäevani välja. Ja see käib niimoodi, et lõigatakse sellised pikad ja hästi õhukesed liharibad ja pannakse seal keeris lae alla, niimoodi rivisse kuivama. Sinna juurde ei panda ka praegusel ajal mitte mingisuguseid toiduaineid, isegi mitte soola. Ja niimoodi on see traditsioon siin olnud tuhandeid aastaid. Ja ma siis maitsesin ka need kuivatatud lihasid ja, ja mulle nad täitsa meeldisid, ta on siukene hästi sitke, tihe, aga tal on väga palju erinevaid huvitavaid maitsenüansse, olgugi et seal ei ole mitte mingisuguseid maitseaineid juurde pandud. Ja kui ma seda maitsesin, seda kuivatatud liha seal Mongoolias mulle tulid meelde teised rahvad hoopis siit väga kaugel, kes samamoodi kuivatavad liha ilma soolata ja ilma igasuguste maitseaineteta ja reeglina on need arktilise trahvad. Ma olen näiteks Põhja-Siberis Taimõri poolsaarel kanassaanide juures söönud kuivatatud põdraliha või siis ka saamide juures siin Põhja-Euroopas jälle kuivatatud põhjapõdraliharibad või siis näiteks Gröönimaal nende hittide juures, seal oli siis kuivatatud kalad samamoodi ilma maitseainet Ta ja huvitavaid nüüd siin kusagil väga kaugel Arktikast kusagil Sise-Aasia keskel. Samamoodi. Aga seda kuivatatud liha seal Mongoolias, seda oli ikka hästi mitut sorti, nii et noh, Eestis olin ma võib-olla siin kuivatatud, et veiseliha saanud maitsta ka siin oli näiteks siis kuivatatud kitseliha ja kuivatatud lambaliha ja ja isegi kuivatatud kaameliliha kuivatatud kaamelilihase tundus kõige eksootilisem ja kui me seda hambal proovisin, siis ta oli üllatavalt maheda maitsega, mahedam kui näiteks kuivatatud veiseliha. Ja see kaameliliha, mida me nüüd seal suvel sõime. See oli seisnud ilmatu kaua aega, ta oli valmis tehtud eelmisel suvel säilinud üle terve talve ja oli täiesti söödav ja minu meelest täitsa hea maitsega. Aga kui ma nüüd mõtlen kõigi nende söömaaegade peale seal mongolitega koos siis kõigevägevam nendest oli üks selline kord, kui mongolid tegid meile lamba pada ja seda ma kirjeldaks natukene pikemalt, see oli, ükskord olime stepis seal telklaagris jällegi ja siis kohalikud ütlesite, et, et me teeme teile täna lambapada, see oli täitsa rituaal, tehti üles lõke, suur lõke ja pandi sinna selliseid parajaid, rusikasuuruseid, kive hästi palju ja anti need tulikuumaks ja kõrval seisis niukene vana päevinäinud tahmane pada, sinna laoti siis kordamisi lambaliha kiht ja siis seal nende tulikuumade kivide kiht ja niimoodi terve pada täis. Ja kõige peale siis põhiliselt ilmselt meie pärast, et meile meeldib, et ei ole ainult liha, nad ise oleks siis selle kohe täiesti lõpuni liha täis ladunud, aga siis kõige peale pandi siis ka niukene korralik kiht veel meile köögivilju ja kartuleid ja sibulaid ja valati sinna peale veel päris palju õlut. Vaata selline kraam siis pandi lõkke kohale kaashästi kõvasti pojale peale ja mingit tunni pärast päris ruttu oli ta valmis ja siis suurte liudade pealt sõime seda. No maitses ikka tõesti hästi koos oma mongolite autojuhtidega sõime ja ja muidugi püüdsime neile järele jõuda sellesse liha söömise tempos, aga ega hästi küll ei jaksanud ja lõpuks, kui me ainult ägis esimesele lambaliha kõhutäie käes, siis ütlesid mongolid nüüd näha, hakkame siis maiustama ja see maiustumine tähendas siis seda, et nad võtsid needi jämedaid lambaluid ja purustasid neid ja hakkasid sealt seest välja urgitsema kondiüdi. Ja, ja see oli ka omaette kunst, oli mingi eriline nuga, niukene, hästi raske nuga ja siis ta pöörab seda konti niimoodi omal peos lööb igast küljest kõva löögi noaga sinna luu pihta ja siis murrab selle üsna kergelt niimoodi pooleks ja saabki katsuda üdi sööma. Ma proovisin ka noaga seda lüüa, no ei tulnud ikka hästi välja, nii et nad pidid aitama neid jämedaid konte mul katki murda. Aga noh, see luuüdi, see on niisugune tume ja noh, kui nüüd mõelda, et seal mingi maius, kellel on, kellel ei ole ta ju magus ei ole, aga ta on väga huvitava maitsega. Ta on väga vürtsika väga tugeva maitsega. Ja kuidas sulle meeldib siis, ta on tõesti väga hea ja kahtlemata on ta hästi rammus ja hästi toit. Aga nüüd siis nendest mongolite valgetest toitudest nendest piimatoitudest ja jookidest. Et mongolite on ju nii, et nad lüpsavad kõiki oma kariloomi, mitte ainult lehma või kitse, vaid ka lammast ja hobust ja kaamelit. Ja siis enamasti see piim, tehakse jogurt tiks ja siis jogurtist tehakse juba edasi igasuguseid toite. Ja, ja noh, see jogurt mongoli jogurt maitseb hapumaalt kui need meie jogurtid ja loomulikult seal ka mingeid maitseaineid sees ei ole. Ja kõige põnevam oli minu meelest kaameli jogurtit maitsta, seda ei olnud kerge saada hel. Õhtul, kui me olime jällegi seal, kobi kõrbes laagris, siis oli juba näha, et me ei saagi üldse reisi jooksul seda kaameli jogurtit maitsta ja siis palusin kohe eraldi meie giidi paja noodet, kas, kas sa äkki leiaksid siit ümbritsevast kõrbest kuskilt nomaadide juurest maitsta seda ehtsat kaameli jogurtit? Ta sõitiski autoga minema, käis mitmes peres ja kuskilt ikkagi tõi selle võidukalt ära ja siis valas meile eestlastele sinna kaussidesse laiali. Ja no eestlased vaatasid seda ja minu meelest nad olid väga pika mokaga see, see kaamel, jogurt, ta nägi välja nagu keefir, aga ta silmanähtavalt niimoodi kobru, kas ja kui sa teda nuusutasid, sealt tuli ikka niuksed, vänged, haput, lõhna, noh, umbes võib-olla midagi sellist, et kui sa paned nüüd selle keefiri näiteks toasooja seisma ja hoiad seda seal niimoodi nädal aega, et ta käärima läinud, midagi sarnast ta seal oli. Ja ükski eestlane seda ei tahtnud puutuda. Mina natuke maitsesin, ettevaatlikult, aga ka põhjani joonud. Ja siis jälle, kui paja naa nägi seda, et tema suure vaevaga toodud võrgutis üldse ei kõlba, siis ta algul oli isegi natuke solvunud, sai sellest kiiresti üle, kes siis uuesti, et kas tõesti keegi ei taha, kõik ütlesid ei taha. Ja siis ta võttis ühekaupa hakkas niit kausse suurima mõnuga alla kulistama ja kui ta seda tegi, tal oli nii õnnis nägu peas, sel ajal, et ma mõtlesin, et no et ma ikka proovin ka järgi ja jõin siis vähemalt oma kausi põhjani tühjaks. Noh, ega ta nii hull ei olnudki, kui alguses tundus, polnud viga midagi, aga, aga pärast oli natukene selline terav hetke. Sest ma sain aru, et mu kõht päris samamoodi ei arva, et pole häda midagi. Ta hakkas niisugusi imelikke hääli tegema mul ja, ja siis ta niimoodi Klungsus ja korises ikka paar tundi kohe pärast seda kaameli jogurtikausi tühjaks joomist ja mul oli isegi mure, et jumal teab mis saab, aga õnneks midagi hullu ei olnud, kõht rahunes maha, kõik oli korras. Ja, ja siis mõtled jälle, et noh, et pajanaa jõi need mitu kaussi järjest. Ei, mitte midagi häda ei ole see mongoli kõhtiase mongoli seedimine, see peab ikka olema, aga natukene teistsugune kui eestlasel. Aga kui ma nüüd mõtlen selle peale, et millise karilooma piima köige rohkem mongolid ise austavad, siis see on kahtlemata see hobusepiim. Seda nad nimetavad siis Iraagiks ja siin noh, väike selline sõnade arutelu võib-olla Eestis, kui keegi ütleme, märapiima vastu huvi tunneb, siis on võimalik hankida kõige lihtsamini, seda ei rahani kusagilt, kui sa tahad tingimata seda leida. Ja, ja Iraak, Iraan, need kõlavad üsna sarnaselt, aga Iraan on tegelikult rohkem turgi keeli kõnelevate rahvaste jook. Teda juuakse Aasias väga laialt, seda Iraani. Aga Iraak, Iraak on kitsamal alal ja see on just mongolite joon. Ja nende naabrid on siis näiteks kasahhid, nemad joovad umbes samasugust nagu see Airaag, aga nemad nimetavad seda jälle kumussiks, nii et tegelikult sai raag ja kus nad on üsna ühesugused joogid. Ja maitse poolest on kahtlemata see Airaagia kui muss, nad on niisugused teravamad, nad on rohkem hapud, Iraan on nisukene, mahe aga noh, sisuliselt on nad kõik ikka üks ja sama kääritatud märapiim. Loomulikult. Ja seda Iraagi tehakse seal Mongoolias üsna erineva maitsega, erineva kangusega. Aga ta ei ole kunagi rohkem kui kaks kraadi kange niuke mahejook. Ütleme ja mongolite jaoks on Iraagil ikka kaks täitsa erinevat rolli. Ühtpidi on ta igapäevane jook ja teistpidi on ta rituaali jook ja kuidas ta rituaali jook on, seda saime ka kogeda. Näiteks ükskord olime ühes pisikeses Mongoolia väikelinnas, seal olid parajasti rahvapidustused. Linnapea oli lasknud üleskonna hiigelsuure telgi ja selle telgi sees oli siis niimoodi, et igaüks võiks sinna tulla. Ja siis linnapea ise pakkus kõikidele inimestele pidulikku joogina Iraagi enda poolt tasuta. Nii et see oli kahtlemata selline pidulik jook. Ja ükskord me nägime ka, kui Iraagi kasutati nõidumise vahendina ja see oli niisugune lugu, et me olime eelmisel päeval kõrbes sõit mõttes juhtunud niukene äpardus, ühel autol oli lõhkenud autorehv. Ja nüüd järgmisel hommikul, kui me jätkasime oma sõitu too läbi kõrbe, siis enne ärasõitu Tuuli üks Mongoolia näitsik, tal oli ühes käes puupütt, seal sees oli Araak teises käes olikult. Ta kõndis kõik autod ühekaupa läbi ja valas iga autorehvi peale sortsu Airaagi. Ja kahtlemata oli see nüüd nõiduse võte, et täna rehv ei puruneks kellelgi. Tegelikult sellel päeval, ausalt öeldes läks niimoodi, et üks autorehv läks ikkagi puruks. No ma ei tea, millest see oli, võib-olla valas liiga vähe sinna rehvi peale või ei olnud õige raag või ei lugenud nagu õigeid sõnu peale. Nii et seekord Ta ei aidanud. Aga see Iraak oli tegelikult alati D iga päev kõikide söökide juures meil saadaval vabalt, seda siis võis juua nagu karastusjoogina ja ta oligi, ta oli niisugune jahutatud, selline hapukas jook kuumas kuivas kliimas väga hea jook. Aga sellest Aeraagist omakorda tehakse nüüd ka niisugust kangemat napsu ja seda me ka saime näha, kuidas seda tehakse tegelikult nomaatidel väga tavaline ja neil on seal oma keeride kõrval üks omaette telk ja seal siis tegelikult, et tehakse neid jogurteid ja igasuguseid jogurtist saadavaid muid noh, juuste ja muid asju ja muuhulgas siis tehakse ka seda kärakat ja seda meile näidati, kuidas see käib, see niimoodi, et seal plekkahi selle peale pannakse raudnõu suur raudnõu, mis on siis täisairoloogi ja, ja selle peale omakorda pannakse selline metallnõu, kus sees on külm vesi. Ja siis sellest raudnõust, kus Airaakon, sealt tuleb niisugune tila välja ja põhimõtteliselt kuumutatakse seda Iraagi aurud kerkivad üles, puutuvad selle külma poti vastu seal üleval ja, ja siis aur muutub jälle vedelikuks, siis voolab selle tila kaudu välja. Põhimõtteliselt ikka see vana eesti samagonniajamise võtta ju tegelikult ja seal lõpuks ta siis tilkusid, manner, kus noh, seda sai ka muidugi maitstud, et mis maitse sellel siis on? Välimus oli selline, ta oli läbipaistev nagu vesi, lõhn oli noh, natukene nagu viinamoodi ja siis, kui väikse lonksu võtsid. Ta oli selgesti ikka viinast lahjem, aga kindlasti palju kangem kui mingisugune vein, nii et pigem ikka rohkem viina poole kui, kui veinipoole oma kanguselt ja ja mongolid ise nimetavad seda märapiimaviina, siis arhiks niukene nimi arhi. Aga kui jälle mõtleks tale eestikeelse nime välja, kui ta on ju tehtud ikkagi piimast, siis peaks ju ütlema piimaviin, mongoli piimaviin. Vähemalt kõlab selliselt luuleliselt ja kaunilt piimavill. Aga siinkohal pärast seda mongoli naise laulu Gadget, ma tahaks lõpetuseks jutustada veel ühe lühikese loo, see on tõestisündinud lugu, selle rääkis meile meie kiippajanaa, ta ise on ju linnainimene, noor, haritud linlane ja tema toiduharjumused on ikkagi loomulikult nagu ikka maakolitel. Ja siis ta rääkis niisuguse loo, et et nad on palju lugenud internetis ringi kolanud ja neil oligi palju eurooplastest tuttavaid, kes olid neil külas käinud ja nad olid väga hästi kursis sellega, et Euroopas üldse on väga trendikas süüa hoopiski taimetoite ja üldsegi mitte liha, et täitsa loobuda lihast. Ja siis nad mõtlesid, et see oleks põnev üks kord järgi proovida, aga poolt ka nagu põhjust, aga siis oli kord olnud selline talv, et Mongoolias oli hästi karm ja raske talv ja palju kariloomi sai hukka ka seda Mongoolias ikka aeg-ajalt tänapäevalgi juhtub. Ja see tähendas siis seda, et linnas tõuksid liha hinnad lakke ja nüüd pajanaa oma naisega otsustas, et nüüd on õige aeg, läheme üle taimetoidule, tuleb odavam ja pidi olema ka tervislikum. Proovime järgi. Ja siis nad vaatasid internetist igasuguseid huvitavaid taimetoidu retsepte, läksid poodi, ostsid igasuguseid juurikaid, hakkasid sööke tegema ja sõid siis ühe päeva ja sõitsis teise päeva ja siis pajanaats niimoodi, et üle kahe päeva ei olnud võimalik. Kolmandal päeval läksin turule, ostsin kõva hulga liha, tegin korraliku maitsva liha, toidu aga naine oli kangem, tema ei andnud veel alla, tema pidas vastu veel kaks päeva kokku viis päeva ja, ja siis andis ka tema alla ja suurima kergendusega läks uuesti juurikatoitude pealtele lihatoitude peale üle. Minu meelest väga siiras mongoli inimese ülestunnistus. Kui sa oled ikka mäletamatutest aegadest olnud alati liha ja piimatoitude peal, siis need lihtsalt peavad taanduma maamuna peal, kõige paremad toidud isegi siis, kui sa oled kolinud linna ja so paljud harjumused ja kombed on muutunud ja siia lõppu ma tahaksin siis lihtsalt rõhutada seda, et kui keegi nüüd tahab Mongooliasse minna ja ta on veendunud taimetoitlane siis peab olema valmis katsumusteks, sest noh, linnas võib-olla veel kusagilt midagi leiad, aga kui sa lähed maale? Ei, seal ei ole köögivilju, seal ei ole puuvilju. Nii et sellega pead sinna minnes lihtsalt arvestama. Aga sellega saab siis saade läbi ja see järgmine saade seal on nüüd siis selline lugu, et me oleme stuudios kahekesi, Mu jutukaaslaseks on Peeter Vähi, Peeter Vähi on teatavasti suur rännumees ja samastu helilooja ja muusik. Ja seal me siis kahekesi vahet ütleme, neid muljeid ja elamusi ja mõtteid rännakutelt erinevate Aasia maade avarustel.