Tere ja kena päeva vikerraadioga. Algab saade, käbi ei kuku, milles uurime põlvkondadevahelisi sidemeid. Mõtestame perekondlikke väärtusi, aga räägime ka lihtsalt lugusid elust, neist lugudest, ühed on rõõmsad ja teised kurvad, nagu meil kõigil elus ikka. Täna on meiega kauaaegne balletitantsija ning teleseriaalis Õnne 13 Kristjani rollist tuttav Väino Aren kellega on kaasas kunstnikust tütar Krista. Ehkki mitte näitlejana, on mõnedki tema tööd seotud samuti teatriga. Nüüd aga räägivad saatekülalised ise. Küsimusi esitab Sten Teppan ja teie, teie kuulate. Tere tulemast saatesse, Väino Aren. Tere kutsumast ja tere Kristo. Tervist. Kes on Väino tütar? Meil on väga hea võimalus jälle kuulata lugusid sellest, kuidas elud on veerenud ja seekord siis perekond areni moodi. Ja Väino, teil on ju aastaid selja taga ikka päris uhke hulk. Kui te praegu niimoodi tagasi vaatate sellele, mis on tehtud ja kuidas elus on läinud, mis hinnangu te annate või mis sõnadega ta oma elu kirjeldaksite, kuidas teil läinud on? Võib öelda, et normaalselt ei ole erilisi mingisuguseid tõususid ja mõõnesid olnud. Ise imestan, et ta nii palju aastaid olen ära elanud. Kui olin 70, sain siin või 65, ma ei uskunud eluilmaski, et ma nüüd kohe läheneb mul 85. eluaasta. Miks te seda ei uskunud? Teame ka, mul on nüüd viimased 10 15 aastat on, tervis ei ole kõige parem ja ausalt öelda olen nagu väsinud natukene ja. Kas te olete Väino saanud elu jooksul teha enam-vähem seda, mida te olete tahtnud? Peaaegu jah. Väiksed niuksed. Lõiked on sees küll ka, mida ei ole tahtnud. Aga laser paratamatuks. Viljaka nõukogude korra aeg läks mu elu natukene toksima, olin Leningradis õppimas balletikoolis ja kell viis õhtul sain kutse. Ja järgmine hommiku kell seitse mul pea paljas pandi rongi ja neljaks aastaks sõitsin Tuulasse lennueke. See oli mu elu üks suuremaid, paukusid minu elukutse juures neli aastat kõrvale olla, see. Tulin lõpuks välja sellest. Ma arvan, et tänase jutuajamise juures jõuame selle hetkeni teie eluteel veel tagasi. Aga Krista, kui enamus Eesti inimesi teab teie isa Õnne 13 Kristjan nina, siis minu küsimus siia saate algusesse. Kas pigem isajuttudes olekus on elu jooksul tooni andnud ikkagi positiivsed noodid ja, ja kuivõrd me saame tõmmata võrdusmärki või ei saa tema ning tolle Õnne 13 papi vahele, et selle inimese vahele, keda inimesed teda teleekraani kaudu justkui väga maksab, võtad? No ma pean piinlikkusega tunnistama, et mul ei ole televiisorit. Ja May vaata Õnne kolmeteistkümned, mitte et ma ei teaks, mis see on, et ma olen seda arvutist teinekord küll järele vaadanud. Aga ma väga täpselt, et ei tea, millest jutt käib. Ja aiman, et see on üks kiuslik vanamees olnud selles seriaalis pikki aastaid ja minu isaga või vähemalt mälestustega minu isast sellel ajal, kui me palju koos olime, ei seostu küll mitte mingi asi, et sel ajal, kui me tihti suhtlesime ja elasime koos ja isa mind kasvatas, siis ta oli äärmiselt sõbralik, lahke ja väga hea ja tore inimene ja väga hoidis mind ja me saime väga hästi läbi. Nii et mingit kiuslikkus mina, tema karakteri see ei ole tajunud, aga vot inimene vanast peast ka muutub ja ma ei ole vanast vanemas eas temaga nii tihedalt koos elanud, et võib-olla seda peaks tema abikaasa käest, kes. Väino, kuidas selle kandma ei saa ikkagi jätta teemat puudutamata, lubame Õnne 13-st väga palju täna ei räägi, aga ikkagi, et seesama Kristjan ma tea, annab seda protsentidest kuidagi mõõta, kui palju seal teid ennast sees on ja kui palju tegelikult on lihtsalt tegemist ühe tegelaskujuga rolliga. Ei mind seal küll ei olnud arenicu areng näinud, selles rollis ei ole, aga kui see Tõnis Kask kadunukene selle kutsus mind sinna õnnesse tegema siis esimesed aastad oli hirmus range, kutsus meid Kiisaga paar päeva varem enne võttepäeva proovidesse ja küll ta noris mu kallal noris ja lõpuks on see, et ta vist pani paika selle, tema pani paika selle rolli, nagu mul see nüüd õnneks on. Mul oli vahepeal jah, niukene Tõnisega niisugused suhted, et ma ütlesin kuule, Tõniset lase kirjutada seda, et Christian Läks kalale uppus ära. Et ma ei jaksa enam. Aga pidasin vastu ja, ja ma ütlen seda, et tänu sellele see roll või see kuju niisugune nagu on seal tänu temale ja, ja kuidagi mul on ta hakanud ka istuma ja ja ta on läinud kogu aeg stabiilselt ühtemoodi. Eks ma usun, kuulajate jaoks on ka igaühele oma mälestus või hetke Väino Aren iga või, või tekib pilt isiklikust mälupangast nii-öelda minu puhul, muide, selleks ei olegi esimeses järjekorras mitte Õnne 13 Christian vaid hoopis härrasmees, kuldse kiivriga. Manivad Lügav tuleb meelde ja tembu vembutembu vembu. Jah, aga läheme Väino ajas tagasi, nii kaugele kui te mäletate, kui te mõtlete oma lapsepõlve peale, siis mis pildid teil silme eest läbi jooksma hakkavad, mis teie jaoks need esimesed mälestused oma kodust, oma vanematest ümbrusest üldse on? Lõuna-Eesti omad Tartukad, põhiliselt õde-vend sündisid Tartus, aga mina sündisin hoopis maal. Minu ema õde oli ämmaemand ja Pala küla peal. Ma ei tea, kus ta nüüd kella alla ta kuulub, kas Jõgevamaa või Tartumaal, siis ta kuulus Tartumaal. Ja mina sündisin Maal, seal nende tädi kodus. Ja seda on nad rääkinud, õde on eriti rääkinud seda, et kui ma sündisin, siis olid need õde ja vend teisi tuppa löödud ja see suur grammofon His Masters Voice suure toruga. See oli mängija pandud. Kas oli Artur Rinne või oli see ja see oli, laulis küll, yles pidime küll valeks pidime. Ja tuldi, ütlevad vaata Helsingis vennake. Ja põhiliselt siis need noorusaeg kooli ma läksin, ma võin uhkusega ütelda, et esimesed kaks aastat ma käisin Tartu seal, kus praegu Miina härma eskonnal käisin esimest kaks aastat seal koolis mida ta lapsepõlvest mäletab, et päris esimese mälestuse, millega ta toimetasid, kellega elasime peale sõja ja sõja ajal Tartus Elva tänaval, seal kohe selle staadioni ääres uksest välja, opti üle aia. Olime kohe staadioni nii hästi palju, tegime muidugi sporti vennaga koos ja ja üldse peale sõja Räksi. Ma läksin, neljas klass oli Vanemuise Aia tänava toekale praeguse Vanemuise väikese teatri vastas on koolimaja. See siis ta oli seitsmes mittetäielik keskkool. 46. aastal tuli Tallinnast, tuli Eino hooli lavastama Carmenit, kõrvani son, poistekoor. Ja siis 11 poissi selt vastast koolimajast võeti ja sattusin nende hulka. Siis hiljem jäin ma Urbelile silma, jaurboli kutsus mind oma balletistuudiosse. Ja siis 49. aastal juba võeti palgale ja ja 50. aastal käis Tartus suurkomisjon, siis see aegne nautatinet kodanlike natsionalistide. Olin sihuke kuulus ballettmeister ja balletikooli looja Anna ekstan. Temale jäin ma kuidagi silma, ütles, et sa ei taha tulla Tallinnasse Estoniasse. Tulingi Tallinnasse Estoniasse 50. aastal. Kas sõjasündmused kuidagi teie perega mõjutasid, kas teie pere jäi terveks? Nendesse? Ja meil oli, vedas selles mõttes, et kuna me olime Tartukad, aga vanaisa isapoolne isa elas Peedul ja temal oli seal kodumaja ja me läksime sõjapakku sinna ja terved, siis suurse sõjasuvi mööduski seal lahingute aegu olime seal keldris. Õnnetult need sattusime, Peedu sattus kahe tule vahele, ühel pool olid venelased, sakslased. Nädala olime täidis kinni, ei julgenud välja tulla. Mida see aeg poistele tegelikult tähendas teile ja teie vennale, ma mõtlen, et ühest küljest põnev ka või oli see ikkagi niivõrd õudne kõik, et ei õudust. Keegi ei oskanud karta midagi karta, nihukest. Isegi põnev oli, niisugune episood on meelde jäänud, et jõe ääres seal Peedu jõel olime, suplesime kalal, olime juba lahingud, käisid ja nägime, kui tank sõitis üle Peedu silla. Saksa sõdurid tulid välja. Ei olnud seal midagi sillal natuke ja kass, kes igale kärakas siis lendas õhku need, seda Urm kartus oli see, kui kelmi keldris ja ja paistelised lahingud olid lõppenud ja olid hirmsad jutud selle kohta, et kui venelased tulevad, siis kõik tapetakse viiakse Siberisse. Ja siis see oli küll siuke tunne trepist alla põmst, amps, amps, amps, sõdurisaapad tehti uks lahti ja eks Vene ohvitseri sõdur olid seal. Need olid väga lahked, tulge välja, et mis te siin tekitate. Ja ema pandi kohe seal ühte mahajäetud majas pannkooke ohvitseridele tegema ja ütleks isiksus kergem. Mida tähendas nädal aega elu keldris? Juua oli suurem piimanõuga, ainult teine piima nõuachi tehtud sigari tapetud ära, seal oli sealiha ja leiba ja välja minna sealt ei julgenud ja ängistav tunne paha. Paha oli olla seal. Kui te mõtlete oma vanematele Väino, siis olid nad lapsepõlves ranged teiega või missugune kodune kord oli. Ei olnud ranged, võrdlemisi vabad käed, mõtlen suveti, talveti ka muidugi, aga tegime sporti ja jooksime ringi ja mäletan seda ikka suveti oli see, et staadionil sai sealt karatud hüpatud ja siis ruttu jälle tuppa. Märga leiba suhkruga. Leivakasseti ämbrisse, suhkrut peale jälle uuesti tagasi. Aga ei, ranget ei olnud. Ühe korra ma pidin isa käest korraliku keretäie sama asja eest kah, aga see läks ka nii, et ema sai pool sellest rihmast vastu jalgu. Elasime Kiviõlis üks periood ja suuremate poistega läksime Purtse jõele vähki püüdma. Viieaastane poiss. Päeva see oli kadunud ja terve Kiviõli linn oli paanikas, et laps on kadunud. Välja ilmusin ise lahtimäega. Ämber oli käes olnud väike ja midagi ei saanud ja siis ema peitis mu laua alla, kus linaal ees. Isa tuli, tõmbas meka jalgapidiselt välja ja paar sahmaka sain aga ema aastasse vahel. Baerakette sai, tema sai poole, sellest aga rohkem ma ei ole karistada saanud ei ema ega isa. Ega see vist oli aeg üldiselt, kus lapsed pandi ka varakult tööle, kui töö tuli teha. Ei meigi sunnitud tööle. Ei vend käis küll, ma tean, saksa okupatsiooniaeg käis kuskil lambakarjus, eks oli, Vorbuse mõisas. Ja siis oligi üks periood, kus kutsuti meile väga siukest nagu särk ja püks kutsuti suur hobuse, väike Vorbus. Vend tiris mind igale poole kaasa. Suveti oli periood, kus natuke hakkas vastu. Meil selle Elva tänav Puiestee pärnapuud. Kästi meil neid pärnaõisi korjata puu otsas, see oli niisugune tüütu tegevuse. Kuidas kool tundus, oli põnev koht käia, mõtlen kohe esimestest klassidest alates. Ei olnud, ma ei olnud eriti niuke kolmedega. Mul olid. Pea oli, kui vaiba kuuris käisin, seal Vanemuise vastaks, siis oli mul juba pea pulki täis teatri pärast ja spordimõtted ja kõik muud, et õppimine ei. Esimesele kirjas, et ma peaks hästi õppima hakkama, sain ära, lõpetasin. Mis hetkest, Väino, te mäletate end teadlikult elus valikuid tegemas või et mil te ära tundsite, mida te oma eluga peale tahate hakata. Kui. Urbel võttis mind oma stuudiosse Polity stuudiosse. Kuidagi hakkas mulle see teater ja polit hakkas meeldima. Innuga olin selle asja juures kui vanatalituses. Kui Vanemuises võeti mind palgale ma olin 16. Estoniasse tulin, siis olin 17. Miks see teile huvitav tundus või või miks see teile meeldiks, kas seda on võimalik kuidagi seletada ka, sest seal valik veelkord ei ole ju nii tavaline üldse. Mis tegelikult alguses sattusite peaaegu et ehitusvaldkonda. Ma õppisin. Poolteist või kaks kursust Tartus ja ehitustehnikumis teatri kõrvalt ka teater sai, sellega selle kooli enam ei tea. Teater on üks niisugune. Aga no nii imelik värk, et kui sinna satud ja kui vähegi tahad, siis see sind ära, nii et lase olla. Kuidas ta oma esimese abikaasaga tutvusite? Esimese abikaasaga teatris tema baleriin. Kui ma sõjaväest tagasi tulin, läks mul veel nii hästi, et mind võeti teatrisse tagasi ja ma sain ikka ennast vormi ajada. Jäädi miljöös käimistes, sattusime need teine sümpaatiasse. Abiellusime ja aasta hiljem oli 61, oli Krista nelja. Jah, tal oli väga õnnetu ja saatused. Haigus viis ta ära sai, ta ei saanud isegi 50 aastaseks. See sõjaväe kohta on kaks korda jutust läbi käinud, need olid päris pikad aastad. Et mulle oli see hirmus pauk, sellepärast et et balletieriala päevast päeva peab olema treeninguse vormis olema ja ja neljaks aastaks ära sellest kõrvale, olgugi, et kui me olime aasta ära teeninud, siis tuli Žukov, tuli võimule tema siis vähenedes seal või selle merevägi oli parem viis, läks nelja peale, lennuaeg oli neli, läks kolmepäevane, nii et ma sain kolme aastaga hakkama. Aga mis. Sain sinna issi niux ise trupi jätmisel tehnik Plaskisid, tegin ta ikka kirsasaapad jalas ja nendega tantsitud. Rääkige sellest ajast ja sellest keskkonnast, mida toona Vene kroonu endast õigupoolest kujutas. Vist see õhkkond oli niisugune, et meid hinnati väga selles, et terve kultuur, linna garnisoni ülema autojuht oli eestlane, meie polgu ülemautojuht oli eestlane. See garnisoni kokku oli eestlane. Mind pandi staabikirjutajaks ja laohoidjaks ja kõik eesti poisid olime enam-vähem paigas ja niisugust asja nagu neid kogu aeg räägitakse, see sinna ja see, seda mina küll ei olnud ja kui kolme aasta jooksul meil Kas vett ja vilet sai ka, oli see mahv ikkagi kõva? Meil ei olnud, ma ütlen, et meil eesti postil vedas sellega, et meil niisugust riigi grilli minimaalselt muidugi tegime, aga, aga põhiliselt pääsesime kõik võrdlemisi kergelt, see sõjaväe nihukest režiimist. Kui te küsisite isa käest selle füüsilise trilli kohta sõjaväes siis tolleaegse balletiartisti käest ei saa üldse niimoodi küsida, sellepärast et nende drill oli nii kõva ja nii hull nõukogude aegne ma ei, ma ei tea, kuidas see praegu on ka balletitantsijad. Tal oli nii suur füüsiline koormus, et ma arvan, et ta võis vabalt vastata selle sõjaväe kohta, et see ei olnud midagi. Sa mäletad seda, et hommikul oli teil treening tantsis, oli proov. Tööpäev oli tavaliselt nii, et kell 10 või kell 11 on treening, tundsin tund aega. Siis on väike paus, peale treeningut oled higine märkletušijal, siis hakkad päevased proovid kuni kella kaheni või kolmeni. Seal ka peaaegu Patti, et läheb duši alla ja õhtul etendus. Oli üks periood, kus me Hendrik, kerge niisugune mees kutsus meid varietee. Peale etendust läksime Viru varietees, kus kella 12-ni polüheni olime seal. Mis Kristo teile lapsepõlvekodust meelde tuleb, missugused on esimesed mälestused, kui te tagasi mõtlete nii kaugele, kui kui arvata, mäletavad? Esimesed mälestused võib-olla on kalamaja Suur-Patarei tänava korterist, kus me elasime, mõnda aega, mis vanematele tundus hirmsa kohana ja sealt tuli ära kolida, aga minu meelest see maja on isegi tänase päevani alles. Et seal oli vist külm ja tualettruum oli koridori peal ja rotid jooksid ringi, aga ühes toas oli merevaade. Aga see oli nii külm tuba, et seal elada ei saanud. Aga minu mälestused on natukene kallutatud, sellepärast et isa oli väga kõva film ja ja ta filmis minu sündi oma abielu, et on terve elu töötanud selle kaheksamillimeetrise kaameraga ja minu mälupildid võivad olla pärit nendest filmitud lõikudest. Proovime neid pilte siis kuidagi siin taastada, annate filmilindilt või, või vahetu mälestusena meeles mis olukorras isa ema lapsepõlvest silme ette kerkivad. Mis situatsioonid, mis, mis momendid nendega seoses? Põhiliselt ikkagi tööga seotud, et tolleaegsetel tantsijatel oli vähe. Väga vähestel tantsijatel olid lapsed, see oli füüsiliselt raske elukutse, meid oli vähe ja see tähendas seda, et lapsed, need vähesed olid ikkagi tööl kaasas ja, ja kasvasime teatris. Ja selle tõttu on need mälupildid vanematega seotult ka ikkagi põhiliselt tööga ja, ja teatris ja laval ja prooviruumides. Ja seesama üks pilt, millega ma täiendasin seda isa sõjaväeosa, et üks pilt mul on selline, kus nad tulevad välja proovisaalist, terve hulk tantsijaid nii märjad ja nii lõõtsutavad, et ma, ma mäletan siiamaani, ma arvan, et ma võisin olla kuue-seitsme aastane, võib-olla, aga mul oli tunne, et need on loomad. Et see oli nii hirmus tegelikult ja niimoodi. See oli päevast päeva ja aastast aastasse, et see oli ikkagi väga raske töö. Ja siis õhtul, kui avanesid eesriided, siis oli see kõik ühe hetkega kadunud ja sündis ime. Emotsionaalses mõttes tegelikult tohutult raske. Kas väike laps teadvus teadvustas endale seda seltskonda kus ta sai väga vahetult ise juures viibida, seal olid ju kõik tuttavad nimed ja näod. Ei teadvustanud seda on paljude näitlejate laste käest ka küsinitud, kes ise tänaseks päevaks on teatriga tihedalt seotud, ei teadvustanud, laps ei teadvusta seda, lapse jaoks on see loomulik kasvamis keskkond ja nii nagu sõja ajalgi tehakse ju, kas oli kas nad tundsid hirmu ja tegelikult lapsepõlv on alati õnnelik, ükskõik kuskohast, aga ei oleks. Aga seda, et see keskkond teatud määral meid kujundas, see on kindlasti selge, et meid oli tegelikult nagu neli enam-vähem ühevanust last. Ülle Ulla ja Endrik Kerge tütar mulla kerge. Siis Elon asbriidi poeg Egon Spriit ja Hendrik Rummi ja Berta Krummi esimesest abielust sündinud poeg Andres Krumm, et meil oli nagu neli enam-vähem ühevanused, natuke väiksed vanusevahed. Ja me olime väga selline tore sõpruskond, aga meist kellestki ei saanud teatriinimesi. Kõigist said kunstnikud. Nii et kõik on kunstiga seotud. Nüüd tegelikult seda visuaalset pilti kindlasti kujundas ja määras ja ma olen mõelnud ka, et miks see nii oli. Ikkagi väike laps, kes hästi pikka aja ta ei saa. Mis toimub laval, ta näeb, mis toimub, proovides seal emotsionaalselt, et väga tugev mõjutaja, aga sa ei saa sellel ajal midagi rääkida, sa ei tohi, sest et on etendus. Aga ainukene, kuidas saad, seda sa jälgid ja sa õpid jälgima väga tähelepanelikult end ümbritsevat keskkonda pid nüansse vaatama, tajuma, et sa saad vaadata ja kuulata, et see kindlasti oli üks mõjuta või vähemalt ma arvan, et oli ja üks mäng, mida ma mäletan, et me mängisime selle Andres Krummiga oli see, et me koridoris teatri garderoobid ja vastas oli hästi pikk puidust stange, kus tehti soojendusharjutusi. Ja siis me riputasime ennast sinna tagurpidi ja mängisime tagurpidi maailma. See oli kohe selline mäng, mida ma mäletan seda kaua. Linnas on mul meelde jäänud et lapsed leiutasin ise. Ilmselt oli kodune rütm natukene teistmoodi kui üldiselt. Kui vanemad käivad õhtuti teatriseks. Ja kodune rütm oli küll teistsugune kui teistel. Et minu vanemad jäid hommikul magama, kui mina koolis käisin, nad olid tulnud öösel varjet eest ja siis, kui mina magama läksin, siis nad olid veel varietees tööl. Nii et see rütm oli teistsugune küll aga noh, eri erinevaid eluperiood, et oli ka selliseid, kus ma mäletan, et ema oli äkki filharmoonia, aga pikalt reisi peal siis. Ma olin isaga kahekesi, see oli ka mitmeid aastaid järjest isa tegi süüa mulle siis, kui ma väga väike olin ja me läksime alles mustamäele elama. Mustamäel ei olnud siis mustamägi õieti ei olnud, seda alles ehitati. Kohe meie maja tagant algas mets, sai suusad alla panna ja suusatada. Ja sealt mustamäelt läks linna ainult üks buss number 35. Ja siis ma käisin veel lasteaias siinsamas televisioonimaja lähedal Pärna tänaval ja isa viis mind igal hommikul selle number 35 õudsa täis bussiga loksudes siia Pärna tänavale. See oli ka minu meelest kangelastegu, ma olen seda meenutanud, et noh, see oli nii väsitav töö ja tõusta varahommikul selleks, et viia lasteaeda, et tänapäeval on nii, et sa võid oma lapse viia ükskõik mis kellaks. Kuidas sul nagu mugav on nagu noh, siis pidi ikkagi laps olema hommikul mingiks kellaajaks seal, mis nende jaoks oli väga hull, varajane aeg. Kui palju Krista pidi olema lapsel kõige selle juures iseseisvust, kas te pidite ise väga tubli olema ja hakkama saama olukorras, kus vanemaid võib-olla õhtul siis kui vaja, parasjagu käepärast ei olnud? Ma ei mäleta, et ma oleks väga tubli olnud, aga ma ei mäleta ka mingeid probleeme, et tõesti, mul oli selline periood, kus ma nagu kartsin nende pärast, ma ei tea, võib-olla see oli ühiskonnas või keskkonnas mingi selline aeg, kus äkki juhtus midagi inimestega siin, et kas nad ikkagi jõuavad sealt varietees nagu eluga koju ja selline lühike periood, mis mul meeles on, aga muud tublidusest ma ei mäleta, ma ei mäleta, et mind oleks tööle sunnitud, absoluutselt, ma ei mäleta seda. Väino kas kristalli hea laps? Ja Krista oli hea laps, ma pean tunnistama, et ta räägib siin küll, aga et ega me ka ideaalsed vanemad ei olnud seoses just selle meie tööde pärast, et ta oli väga palju ka ikka üksi ja, ja oleks pidanud olema veel rohkem, võib-olla tähelepanu temale. Aga paistab, et ta siiamaani on hakkama saanud. Eks väike detail tuleb meelde, see 35 bussiga, see oli tõesti nii paksult oli rahvast täis hommiku varaja. Ja siis ta ütles, miks minul kelku kaasa ei võta, kõikidel teistel on kelgud kaasa, siis mina tahan ka kuramuse kelguga kõvel sinna trügida. See mulle on meelde jäänud. Ja mul on meelde jäänud see, et sa ütlesid, et ma olin hästi unine siis, sest vara ja siis buss oli nii täis, et ma mäletan, et isa ütles, et, aga maga püsti seistes sai magada tõesti, sest sa oled litsutud inimeste vahele, mingi kasukas oli seljas, vöö oli kinni, ööga kinni tõmmatud ja siis sai niimoodi seistes tukkuda. Isiksuse väikene niisugune detail oli ka Krista rääkis, kui mustamäel elasime, siis üle väljaku tühi plats ja see 37. keskkool oli seal vastas Krista klassi jätnud ja meie aknad olid nagu paralleelsed ja siis kunagi Krista rääkisid, õpetaja oli olnud. Teadis, kus meie hakanud näed, sinu ema ja isa ärkas ülesse, kuskil. Läks tuli põlema kella 11-ks. Jah, aga niisugune elu oli, kas tütar oli kokkuvõttes ikka vapper või, või tuli mõnikord nende pisaratega ka tegeleda mingil moel, kui vanemad lähevad kodust ära. Ma saan aru, et ta ei olnudki vanavanemaid kusagilt võtta või kedagi sinna passima ja valvama tütart viis oli meil suur. Pluss oli meil ideaalne vanaema ämm minu esimene kes ikka väga palju aitas ja Kristad hoidis. Ja ma lapsepõlvest mäletan vanaemalt kindlasti sama palju kui vanemad või natuke rohkem. Aga ma jälle kui tagantjärele üldse ei ütle, et see oleks kuidagi halb olnud või, või noh, kui, kui isa praegu ütles, et, et nad ei olnud väga head vanemad, et see, et laps saab ise otsustada ja ise nagu kasvada, kui mingit baasreeglid või sellised asjad on paigas siis pigem annab see ju fantaasiale ja nagu mõtetele võimaluse areneda, et pigem on see positiivne ikka kui see, et sa kujuneb nii, et kellelegi käskude ja keeldude või vanema põlvkonna eeskujul, mida sulle ette on pandud. Meil kolmel oli väga hea läbisaamine ja, ja me tõesti usaldasime teineteist, et võib-olla see võimaldas ka sellist noh, mitte nii tihedat sellist kasvatust läbi viia. Kuidas need hiljem sündmustele tagasi vaadates, Krista tundub? Küsin sama küsimuse teie käest, et olite te oma vanematele hea laps või nad lihtsalt ei saanud kõikidest asjadest teada. Nad ei saanud kõikidest asjadest teada, loomulikult ei hakka praegu ütlema ka Kooli asja oli näiteks ja ma ei pea silmas lapsevanemate koosolekut. Ei olnud, neil ei olnud asjakooli. Üks kord tõi, tuli isa mulle kooli järgi see mul meeles võib-olla neid koordile rohkem, aga ma mäletan, et mul minu vanemad ei toetanud väga isetegevust. Üsna suure põlu all oli selline nagu rahvatants ja laulukoor ja igasugune isetegevus, et see sellesse suhtuti üsna irooniliselt. Ma sain aru ka, nagu seda mulle selgitati, miks see nii oli? Minu ema ütles, et et mingisugune nagu koos näegimine, et et see ikkagi ei arenda inimese loovust ja, ja võib-olla nad võib-olla nad oskasid ka vaadata minu füüsilisi ja selliseid looduslikke eeldusi ja juba tegid sellest järelduse, et ega sealt head nahka ei tule. Näiteks kõlab kuidagi julmalt. Nojah, aga nii oli, ma leppisin sellega. Aga siis ükskord ma ikkagi proovisin minna mingisse näiteringi proovi vaatama ja ei olnud, olin ennast unustanud, kuna see oli põnev ja siis ma mäletan, et isa tuli mulle kooli järgima, sain pragada. Et noh, selles mõttes, et ma olin unustanud ennast kuhugile, aga üldiselt nad ei käinud koolis ja nad ei käinud ka lastevanemate koosolekul. Tavaliselt olid neil alati, kas proovid, etendused, sellel ajal ei olnud ju mingit asja. Aga mida ma pean küll ütlema, et, et isa aitas mul õppida ja kui ta siin vahepeal rääkis, et tal ei olnud väga hea pea, siis võib-olla see pea paranes vanemas eas sellepärast et et mina õppisin lõpuks füüsika-matemaatika eriklassis. Ja ma mäletan, et mul oli mingil perioodil kohutavaid raskusi füüsikaga, ma lihtsalt ei saanud mitte midagi aru. Ja isa tegi mulle kõik selgeks ja ta tegigi selgeks, nii et ma saingi otsa peale ja õppisid minuga päris palju. Ma olin ikka väga suur inimene, kui sa minuga õppisid reaalaineid ja ta, kuidas ta seda oskas. Ja ma mäletan siiani, et muidugi need võtted olid natukene vananenud, eks ole aga ta oli nii loogilise mõtlemisega, ta oli ülihea selgitaja, rahulik õpetaja, nii et sain ikkagi väga palju tänu temale hakkama. Ja teine, mida ta õpetas, mulle oli auto juhtimine. Olen nüüd ka 30 aastat roolis olnud, aga ma ei oleks, minust oleks saanud autojuhti kui isa. Lisaks sellele sõiduõpetajale ei oleks minuga eratunde teinud. Tütre õpetamise koha pealt siiski natukene juurde, see on vist vimka, mida elu ette viskab, et siis kui ise ei ole koolis väga tahtnud pingutada või ütleme nii, nagu te sõnastasite, see ei olnud teie jaoks esimese tähtsuse järjekorra asi omal ajal koolis käia ja seal hästi õppida. Siis ühel hetkel tuleb tütre kõrval maha istuda ja hakata vist ilmselt endale ka asja selgeks tegema uuesti. Ja, ja selleks, et, No eks paratamatus ikka ainuke laps, kallis, armas et teda peab aitama ja ju ma siis nii palju ennast kokku võtsin ja päris turakas ei olnud, et ma sain teda aidata. Ma ei mäletagi seda seni rõhutanud seda, et sind õpetasin aga juurde siis nii oli. Krista, kas te balletisusse ikka proovisite jalga? Ja ikka proovisin balletisusse, proovisin ja proovisin. Varvaskingade naistel olid varvaskingad, mitte balletisussid, olid nagu meestel, aga varvaskingade peal seisin ja, ja täitsa osavalt. Aga noh, sellest oli ikkagi vähe. Aga mingit soovi minul minul balletitantsijaks saada ei ole kunagi olnud täiesti siiralt. Väino, võttes arvesse, et perekond oli nii ema kui isa ikka väga teatri- ja balletiusku, siis kas teile oli see tähtis ka, kuhu tütar oma eluteel kulgema hakkab, kas te vahel arutasite ka, et mis tema saatus või tulevik võiks olla, et ma kujutan ette, ta ikka soovisite natukenegi, et ta teatriga saaks olemas. See see niisugused mõtted käisid küll, sest see seda enam, et see 37. kool oli kunstikallakuga, eks ju ja tal kätt oli ja joonistamiseks ja nii ja naa, aga niisugust päris konkreetseid plaane ei olnudki, et mis, mis tast saab? Instituutide sistlika sisse sai ja see, mis meid rahuldas. Mida perekonnad tol ajal tegid siis, kui oli vaba ja ühine aeg? Meil oli meie perel oli väga vähe ühist aega ja selle vähese öise aja sõideti alati maale. Ja kui aega oli üks päev, siis isa istus seal autosse, pakkis meid siin kõiki ja me sõitsime sinna maale öösel, et seal hommikul ärgata, mäletad. Aga ema oli pigem nagu puhkuseks nagu suvila moodi maa. Mina ei ole seda tahtnud kunagi suvilaks nimetada, sest suvila minu jaoks tähendab seda, et inimesed lähevad kuhugi päevitama. Aga seal ikkagi isa tegi väga kõvasti tööd ja emo ka. Ja meie ka praegu töötame seal tegelikult, et me teeme oma erialast tööd, noh, täna on see võimalik arvutite tõttu. Krista. Te jäite üsna varakult emast ilma. Mida see aeg teie jaoks tähendas? Noh, kindlasti see oli raske aeg, aga kuna tollel ajal ei olnud mingisugust kirjandust, ega sellest ka ei räägitud, kuidas selliste keeruliste psüühiliste seisunditega hakkama saada, siis mina käitusin nii, et proovisin seda eitada. Ja lihtsalt ei tegelenud tema haigusega, mida ma nagu endale praegu natuke ette heidan, sest isa sai raske koorma kõik endale. Ja ema suri sellel hetkel, kui minul olid kunstiinstituudis just parasjagu eksamid või noh, nii-öelda sess. Ja siis Ma tegin näo, et see on olulisem ja ma ei keskendunud sellele ja, ja niimoodi palju aastaid kuni lõpuks ühel hetkel siis kuidagi piir sai ületatud ja siis ma hakkasin seda nagu tajuma niimoodi loomulikul muidugi see oli kindlasti raske. Ma olin juba siis täiskasvanud inimene ja ju siis oli aeg ise niimoodi edasi minna ja võtta vastutus ja otsuseid teha, et ma arvan, et see ei ole mind väga palju muutnud. Marwan. Ma juba vabandan ette, see kõlab võib-olla halvemini, kui ma mõtlen, aga et kas selleks sai kuidagi ennast nii-öelda nagu valmis ka vaimselt panna, et see ei olnud ju väga äkiline. Ja sai küll, võib-olla võib-olla see noh, oli ka kas tõesti oleks olnud äkiline, siis see mõju oleks võib-olla teistsugune olnud, et me ju teadsime, ta oli pikalt haige. Ja muidugi mind mõjutas ka see, et me ei ela, ma ei elanud enam emaga koos, elasin omaette siis. Nii et ma ütlen, et kogu raskuse sai tegelikult enda peale isa. Ja ta oli ikkagi ei noh, ma olen selle üle mõelnud hiljem ka ülitubli, et meesterahvas sellisel hetkel niimoodi hakkama sai. See oli temal oli see küll kohutavalt raske jällegi, et tänasel päeval ei tundu nagunii, et on kõik hooldamis võimalused ja teenused, kui sul on raha, sa saad seda tellida. Ja vähemalt pakutakse võimalusega, tollel ajal ei olnud mitte midagi. Noh, inimene hakkas surema, siis ta suri kodus ja see oli üsna julm ja hirmus. Aga noh, nii on, et kindlasti see on ka midagi õpetanud. Kui tal need viimased aastad olid pidi kogu aeg valuvaigistit saama. Ja see aeg ei olnud ühekordseid süstlaid. Ma tulin õhtul teatrist koju siis ma hakkasin süstlaid süstlanõelu keetma. Ta tahtis iga paari või kolme tunni tagatissüsti saama. Kui kaua Väinose raske periood teie jaoks kestis? Ikka tükk aega, sest tütar oli vahepeal üks kergem operatsioon mis tal Tartus tehti. See läks korda. Aga see haigus? Vähk on niisugune, c saad ühest kohast lahti. Teises kohas tuleb see ikkagi Eestis üks neli-viis aastat. Siin saates maika peatud mõnikord Nendel rasketel hetkedel ka inimeste elus, et, et aru saada, kuidas nad sellest välja on tulnud ja kuidas nad vastu peavad, et nad ise ära ei murdu. Kui palju teil endaga nagu võitlust oli, ma saan aru, et olukord on niisugune, et noh, mida sa ikka teed, et lihtsalt elu läheb ja läheb ja ja paratamatu justkui. Teater on olnud minu elu kogu aeg ja, ja see, ma sain sellest lahti ja ikka tänu teatrile, et ma pidin pühendama ennast sellele elukutsele, mis mul oli ja see kergendaks selle asjaga. Tegelikult oli muidugi raske hoop. Kas niisuguses olukorras on võimalik kuidagi nagu lohutust ka leida või et polegi nagu õigeid sõnu võib olla või kuidas? Raskesti haige inimese kõrval kui ennast üleval pidada ja teda toetada? See on äärmiselt raske, peab ennast õudselt kokku võtma, et ei tohi näidata välja, kui raske temal on. Kui ema suri, oli mul etendus ja pidin täitsa niuke koomiku rolli tegema. Keila rahvamajas oli see siiamaani, mäletan. Läksin sinna kõrvalpoodi ja ostsin kaks väikest suveniirpudelit konjakit. Kulistasin need alla, tavaolukorras oleks võib-olla see mõjunud, aga siis tegi etenduse ära ja midagi, aga noh, see nagu kergendas aga naat ema sureb ja ma pean lolli mängima laval. Et ega see kerge ei olnud. Kas lava peal on võimalik sära unustada? Ja on võimalik, on, on. Minu meelest see näitab ka väga hästi seda, kuidas inimene tegelikult saab ise ennast juhtida. See näitab ka tavaelus selliseid hetki, et inimese võime sest juhtida on suurem, kui me arvame või usume. Tihtipeale räägitakse, et meie ümber on halvad inimesed, et nad mõjutavad meid, keegi tegi mulle liiga või, või mingi hirmus sündmus pani mind tundma sellise või teistsugusena. Tegelikult sellised ekstreemsed olukorrad, millest Väina praegu rääkis, näitab seda, et kui sul on tahe ja võime siis sa saad iseennast juhtida. Et kui sul on see osa, sa võid seda nimetada rolliks või osaks, siis sul on võime see ära unustada ja tegelikult negatiivse emotsiooni puhul ei pruugi see nii halb olla üldse. Üks asi on muidugi see, kui sa surud oma emotsiooni kuskile sügavale kinni, aga teine asi on see, kui sa juhid iseennast, et tegelikult see, et see võime on olemas. Sellised situatsioonid näitavad seda. Kas see tähendab seda, et kui midagi niisugust tuleb läbi elada ja paratamatult meil mingil hetkel sarnaseid kogemusi ilmselt on kõigil, eks, et kas küsimus on selles, et et sa pead nagu iseennast aitama või? Ma arvan, et inimesed on väga erinevad, aga kui inimesel on ikkagi vajadus oma eluga edasi minna, siis tegelikult see võimalus inimesel ka on. Et inimesed leinavad ju väga erinevalt, et on inimosasid, kellel on vajadus kurbus ennast nagu kurbusena välja lasta. Aga võib-olla elutempo, kui sa ei taha seda näha või kui sul ei ole vajadust sellist, siis selline kiire olgu see siis lavaroll või minu tolleaegne eksamite roll nii-öelda tegelikult see võimaldab sellest kõrvale astuda, sest et ega sa muuta enam midagi ei saa, sa saad muuta ainult iseenese enda enesetunnet. Kuidas te lapselastega läbi saate? Kristel on väga tublid poisid, kaks tükki. Eile õhtul rääkisin, vanem poiss on praegu tablinis. Stipendiumiga õpib filmi operaatoriks, noorem poiss Läks siit Tartusse, iseseisvalt käib surnud, seal Treffneris lõpetab tänavast keskkooli. Nendega on kogu aeg kontakt. Aga noh, mul on veel praegune elukaaslane Anu Kaal kelle tütrel on kolm last ja keda ma olen ka peale oma abikaasa surma. Saime, saatus viis meid kokku ja need 300 nõmmelast, ma kutsun neid. Need on mul ka kõik väga-väga toredad ja saan nendega hästi läbi ja need kõik beebist peale hoidnud ja isegi võib-olla Krista poisse vähem hoida, et kui ma neid nõmme, lapsi hoidsin. Kas Kristab poistel on ka olnud teatrisse asja ja ikka teavad, et vanaisa Õnne 13. Me jõuame jutuga sinna tagasisidet, kuskohast alustasime? No küllap nad teavad ja, ja vanaisa ka koos on nad käinud, neil on kümneaastane vanusevahe üsna pikk, et nad on käinud koos vanaisaga teatris, siis kui vanaisa veel teatada, siis oli, aga kindlasti on geenid ka edasi kandunud, et noorem poiss vaatamata meie kadunud siis minu ema või tema vanaema etteheidetele eesti rahvatantsu, tõsi ja on kirglik tantsija kõige oma muude huvide kõrvalt ja tegelikult väga lavaline ja väga heas füüsilises vormis. Ja siis see vanem poeg, kes Mattias, kes õpib operaatoriks, tegelikult ka ikkagi see film, teater ja väga lähedalt seotud käbid on oma kändude küljest kukkunud. Mis teie elus, Krista, praegu kõige tähtsamad toimetamised on. Ma töötan praegu sellel eluperioodil Tallinna Ülikoolis balti filmi ja meediakooli instituudis õppejõuna ja, ja õppekava juhina. Tegelikult ma olen disaineri haridusega, jaa. Tegelen, et enne seda sisearhitektuuriga, kui ma lõpetasin keskkooli, siis peale seda ma läksin tööle Estonia teatrisse üheks aastaks või vist isegi kaheks aastaks. Ja Tri töö on teater on tulnud minu juurde tagasi nagu teistpidi nii-öelda kunstniku töö, noh ma olen olnud kolmele Rakvere lavastusele kunstnikuks ja vot üks nendest, ehk viimane siis Tiina Mälberg lavastatud jõulurännak selle kunstniku tööl on nüüd kulmineerub kohe paari päeva pärast. Ja see on nagu selline põnev lisaboonus sellele õppejõu tööle, et seal tüki teksti tor on suva, kas kellel on siis kunstniku nimi, aga kes on toonud rahva ette viru murraku, nii et selle tüki tekst on kõik viru murdes ja see on see keel, mida on rääkinud põliselanikud selles minu armsas kalurikülas, kust ma olen lapsena veetnud kuni tänaseni nii palju aastaid, et see on väga ilus mu kõrvale kuulata ja väga tore, et see jõuab rahva ette. Ja selle tüki lava siis seekord. Ta ei ole mitte ruumis sees, vaid on see imeilus Rakvere teatripark. Ma loodan, et loodus kujundab selle koos minuga ja aitab mind. Aitäh teile selle jutuajamise eest. Väino Aren, oli väga meeldiv, et võtsite kutse vastu, soovin jaksu. Aitäh, Krista. Savin pärituult ja kohtume veel, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, aitäh kuulajatele. Ka mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas.