Tere eelmises rännusaates olid meil siis jutuks need Mongoolia üsna eripäraseid toidud ja joogid, mida me seal koha peal kogeda saime ja eripärased selle poolest, et need olid ka teisest küljest tõelised nomaaditoidud, enamasti siis kas lihast või piimast. Aga see tänane saade, see tuleb nüüd siis selline, kus minu jutukaaslaseks on seekord Peeter Vähi. Peeter Vähi on maailmas tõesti väga palju ringi rännanud ja oma rännakutest ka eesti televisioonis sarju teinud ja samavõrra on ta ju tuntud ka muusik, kuna ja heliloojana ja tänases saates me vahetame siis Peeter Vähiga oma rännumuljeid ja mõtteid sealt Aasia avarustelt, nende rahvaste, kultuuride ja looduse kohta. Tere, Peeter Vähi, tere ja tänan kutsumast saatesse ja tänase saate põhiteema oleks siis need aasiaavarused. Üks kuu aega varem oli saade maailmaavarustest meie kahe vestlus aga täna siis aasia avarustele. Niisiis aasia sobib meile mõlemale sest me oleme seal päris palju käinud, aga teie puhul on see kõikidest maailmajagudes dist kõige rohkem läbi tajutud, võib-olla kõige rohkem käidud. Et siin alguses kõlas üks muusika, mis oli just teie poolt välja valitud, et paluks paar sõna kommentaariks selle muusikaloo kohta. See on lugu, mida me esitame kesi. Nimelt teeb siin selles loos kaasa üks tuva väljapaistev laulja, tema nimi on mon, kus märgen ja mina siis elektroonikal kasutan ka klahv ja löökpille ja salvestasime selle juba aastal 1992 plaadiriiulist ma otsisin välja ühe saksa firma, erren Klamp plaadi. Seal siis lugu jah, kõlab, aga mul mongušnergeni kohta võib-olla seda, et täna on mees, kes harrastab sellist kõrilaulu või mitmehäälset ooperit on laulu ja ta on veel eriline selle poolest, et tuvas onju ja nii nagu Mongoolias ja Burjaatias väga erinevaid kurgulaulu stiileril on kõrge hoomei Porbanna tör kõtt aga tema valdab, me valisime praegu küll ainult ühe laulu, kus ta ikkagi eelkõige püüab ühe stiili raames olla, aga ta valdab väga erinevaid laulustiile, nii et mul oli väga hea meel, et temaga oli võimalus nii-öelda koostööd teha ja plaadistada. Ja aga ikkagi, Aasia on kõige kodusem kõige rohkem käidud paiku ja ma olen aru saanud, et see tuleb ju lihtsalt sellepärast, et ta kunagi kuulusime me selle suure impeeriumi koosseisu ja siis ei olnudki kaugmatku ja Reises urt võimalik mujale teha kui selle piirides. Aga ida pool Uuraleid tegelikult algabki või Aasias. Ja vist olete te käinud alguses seal kohe täitsa tõsise mägimatkaja kunagi raske seljakott seljas. Jah, minu esimesed Aasias käigud on kahte tüüpi olnud. Esiteks mägi matkajana ja ka suusamatkal, noh näiteks Taimõri poolsaarel, seal, kus teiegi olete, olete, olete käinud Butaraana mägedes, aga ka Kamtšatka all, Sahhalinil ja Tian, Shannis, Pamiiri alais Sajaanidesse ja minu teine niisugune ütleme, viis käia nendes kohtades oli, kuna ma kaheksakümnendatel aastatel mängisin sellises suhteliselt menukas poprokkbändis nagu vitamiin ja suur osa meie reisidest. Need olid ikkagi tollase nõukogude liidu raames ja muuhulgas siis ka Siberis isegi mitte ainult Lõuna-Siberis, vaid ka, kus on rohkem linnu ja ilmselt kuulajaskond nagu Krasnojarski aulannude Chittaa. Sellised linnad aga käisime Kaug-Idas Vladivostokis Habarovskis, Petra Pauloskam tšanskis Josma Sahalinskis, aga ka päris Kaug-Põhjas, nagu isegi Norilskia säärased linnas olid. Natuke ka nii valitud, et saaks võimalikult kuskile, kaugele ääre peale põnevasse kohta. Või juhtus lihtsalt. Tähendab, osalt juhtus aga, aga teinekord ikkagi, Me nagu vaatasime ka umbes ikkagi maakaardile ja mõnikord vaatasime selle järgi, et, et kus parajasti soe on, kui Eestis ei olnud võib-olla kõige meeldivam aastaaeg, siis sai vaadatud kusagile lõuna poole. Noh, muidugi Norilsk ei käinud selle, see ei klapi selle jutuga, aga mingid kohad olid ka, kuhu muidu oli väga raske saada, kuhu oli tarvis erilubasid või näiteks jäid küll käimata neist sellised kohad nagu Kuriili saared, aga isegi sinna kavatsesime minna, aga ikkagi ju siis ei, ei leidunud seal kontserdi. Vodkakott oli kaasas näiteks ma arvan, et näiteks kas enne või pärast seda kontserdi võib-olla nädal või kaks siis veel mägedes kolamist käis üldiselt. Et aga vahel oli niimoodi, et oli ikkagi noh, näiteks aparatuur ei jõudnud järgi, meile ei mahtunud mingisse lennukisse, vahel oli paar-kolm vaba päeva, nii et sai ringi vaadata. Aga tõsi küll, jah, mina mõnel korral kasutasin seda võimalust, et näiteks olles purjetanud ja sul andnud ees kohapeal noh, küllaltki Baikali ääres, et miks mitte siis vaadata juba baikali järve ja ja käia Sajaanides või budistlikes kloostrites seda nõuka ajal küll nimetada palju kloostrites, sest neid oli ainult kaks kogu nõukogude perioodi vältel või siis jäin tõesti pärast kontserte Kamtšatka all jäin sinna ronida kusagile vulkaani otsa, et see oli jah, selline säärane võimalus. Aga muidugi see kõik ikkagi piirnes Uraalide taguse nii-öelda põhja Aasiaga kuni Kaug-Ida välja. Et need ajad, millal oli võimalus hakata käima Himaalajas, transHimaalajas, Tiibetis, karkoorumis? Kobi kõrbes, see kõik tuli märksa märksa. Hiljem, aga ikkagi esimene tõsine mägimatk Uuralites ida pool. Mis aastale, kuhu? Ma arvan, et see oli minu tudengipõlves, võib-olla ta selles mõttes ei olnud kaugeltki mitte nii tõsine, noh hiljem on ju käidud ikkagi kõrgustel Himaalajas seal kuskil kuue, 7000 meetri vahel, mis on hoopis mingi muud muud ase tolleaegsete võimaluste, tolleaegsete võimaluste piires. Aasta võis olla 1975, kui ma olin 20 aastane, lõpetanud muusikaakadeemias esimese kursuse ja siis läksime mägimatkale, see oli Pamiiri Alai nii-öelda mäestiku sellises osas, mida nimetatakse fani mäed usbeki ja tadžiki piiril ja minu jaoks on see mitmes mõttes väga oluline, kuna ma kukkusin ja sain vigastada väga väga raskelt, olles ka tükk aega teadvusetu, tus seisundis. Ma ise julgen koguni oletada, et ma võib-olla viibisin mingi hetkega kliinilise surma seisundis sest kõik need asjad, niisugused nägemused, mida ma hiljem olen kuulnud kliinilises surmas viibinud inimeste kohta, et need enam-vähem vastaseid ja see tegelikult mitte ei olnud ainult mingisugune eriline kogemus ja kindlasti kellelegi ei soovita püüda seda järgi teha, sest see piir ilmselt elu surma vahel on ju väga habras. Aga see on noh, niisugune viibimine säärases seisundis, see muutis ka kogu minu maailmapilti kogu järgnevaks eluks ja. Mulle tundus, et pärast seda ma ei ole enam päris see inimene kui olles enne seda sündmust Nojah, eks me oleme ju peaaegu eakaaslased ja selle tõttu, kui sul on, see sõltus rändamisest juba veres, siis ka minu kogemus oli selline, et ma käisin nii palju kui võimalik seal Uuralites ida pool ja nii kaugele, kui vähegi võimalik ja ükskõik mis viisil, kas siis kambaga matkates või vahel ka kahekesi. Ja huvitav on see, et sai käidud paljudes kohtades põhja piiril, seal Põhja-Siberis Kaug-Idas Kuriilid, komandöri saared, siis lõuna pool Kesk-Aasia afganistani piiri lähedal ja veel siin Kaukasuse poolel Türgi ja Iraani piiril igal pool, noh, nii kaugele kui andis, kummaline oli see, kui, siis nõukogude kord nagu varises ja maailmaks ja siis siis ma vaatasin, et ma olin käinud nagu koer, käib mööda oma õuepiire ja märgistab neid, et noh, nii kaugele kui vähegi andis, nii kaugele ma läksin. Ja see on ka minu maailmareisidel ikkagi see väga oluline alus või põhivõi mall, millest ma siis maailmas ringi rännates olen nagu lähtunud. Muide, paljud kohad seal tollase nõukogude liidu raames, kus sina oled käinud ja mina ei ole käinud ja võib-olla ma nüüd järgmisel aastal satun sinna, kuna meil on just planeerimisele selline suhteliselt ulatuslik ekspeditsioonil võib olla palju nimetada, aga noh, turismireisiks on seda jälle liiga vähe nimetada. Ja piirkondades, mis puutub ka ja kuutiasse ja peaaegu kuni põhjapolaarjooneni välja avalik. Info, ma isegi lugesin seda, mind tegid muidugi kadedaks on võimsalt ette võetud. Õieti ütleme, siberi taiga osa ja siis sealt lõunapoolsed stepid ja Rohtlad ja mäed Mongoolias. Aga ma juba tegelikult ette natuke kardan ja ja olen valmistunud ka selleks, et ma mõnes mõttes pettunud selles tegelikult see ei puuduta mitte ainult Siberit ja Kaug-Ida ja kindlasti Mongoolias mitte tegelikult väga paljusid selliseid, ütleme, kaugeid eksootilisi ja võib-olla sellistest suurtest metropolides kaugeid piirkondi. Teatud ajani on olnud nad eksootilised ja mitte ainult, et noh, eksootika pole omaette eesmärk, aga nad on elanud oma eluiga, rahvas on rääkinud kas siis oma keelt või järginud oma traditsioone. Ja minu isiklik kogemus on selline, et kuidagi väga suur ja järsk pööre on nendes piirkondades toimunud umbes meie aasta 1000 paiku. Ja miks just siis eelkõige selline, ütleme, globaliseerumine, internatsionaliseerimine, see on toimunud tänu sellele, et mobiiltelefonid, internet, see on jõudnud noh, peaaegu igasse jurtasse kõrgmägedes on moblamastid, eks ole, taldrikud jah, vaadatakse telekat jurtades. Näiteks isegi seitsmekümnendatel aastatel, kui ma alustasin oma esimesi käike, et siis ei olnud midagi säärast ja mulle tundus, et kõik elasid oma elu ja, ja noh, ütleme kurd oli kurdia, Usbekkolivus vekaga. Nüüd tahavad kõik olla maailmakodanikud, nad on tuttavad sellega, mis toimub Ameerikas, nad suhtlevad inglise keeles. Mungad vaatavad, pornofilme kloostrites. Ühesõnaga, selles mõttes on maailm nagu palju muutunud ja vot need piirkonnad, kus mina ei ole käinud ja teie Hendrik olete käinud juba noh, nii-öelda seitsmekümnendatel aastatel. Vot, ma ei ole seda nii-öelda originaalselt seda elu näinud. Kui ma nüüd järgmisel aastal lähen nendesse mingitesse piirkondadesse, siis ma arvan, et ma ei leia enam, osaliselt on see muidugi selles sovjeti tuga noh, sellise nõukogude mentaliteedi kunagi omaks võtnud mingil ajal vene, aga veel siis ei olnud niisugust rahvusvahelistumist, aga nüüd on veel tulnud nagu kolmanda lainena peale, et kõik see autentne kultuur mõnikord isegi seda taastatakse kuidagi poolvägisi. Aga noh, osalt isegi turistide jaoks Aga nüüd siis selle tuva muusiku lugu, kus te ise Peeter Vähi kaasa mängida, aitäh et selle saatel need meenutada ikkagi seda, et kuidagimoodi on läinud teil sedaviisi, et just oriendi huvi ann muusikas muutunud jaga keskseks see ei ole mitte ainult see budismi huvi, ma olen ju isegi Eestis nendel festivalidel kuulanud Tiibet, tee munkade muusikat. Aga see on ka huvi islami vastu ja võib-olla veelgi laiemalt, et kuidas on, on suhtumine islamisse, ütleme budism, islam, kas nad teie meelest on mingil kombel võrdeliselt huvitavat võrdsväärselt haaravad? Praegusel ajal see islami halvustamine on nii massiliseks läinud, et minule hakkab isiklikult vastu. Kui te küsite islami budismi suhteid, siis on teatud maid, kus nad eksisteerivad koos kas või Hiina rahvavabariigi territooriumil, on, on nii ühte kui teist kui palju ja ja isegi Tiibetis, mis üldiselt on budistlik maa traditsiooniliselt, ka seal on tänapäeval islamit. Ja mingil määral võib-olla ka võistlevad omavahel noh, minu jaoks on nad lihtsalt kaks erinevat, et maailmavaadet, kui ma ise olen rohkem seotud jah, budistliku maailmavaatega ja noh, ütleme isegi kuulun vastavasse kogudusse siis järelikult mulle see religioon on millegi poolest tundunud sobivam. Anav ja mõnikord isegi öeldakse, budism ei olegi religioon, sellepärast et seal ei ole ei ainujumalatega jumalat kui niisugust ei ole nagu keskpunktis kuidas teatavasti ei olnud ju jumal, vaid oli täiuse saavutanud inimene. Aga noh, islam on ikkagi see nii-öelda jumala religioon, eks ole, nagu öeldakse, et raamatu religioonid need on, eks ole, juudi usk või judaism kristlus ja siis kõige uuem neist on, on islam kui viitasite sellele, et, et sellesse suhtutakse läänemaailmas väga halvasti ja eriti praegusel momendil siiski kindlasti on selleks omad põhjused ja kõik need terroriaktid, mis on maailmas toimunud, ega neid ei saa olematuks muuta. Noh, nendel omakorda on kindlasti mingisugused põhjused, miks nad on nii toimunud, nagu nad on. Aga noh, kui vaadata moslemeid inimesi lihtsalt käies küll araabiamaades, noh ma olen paljudes riikides moslemiriikides käinud nii Aafrikas, Araabia poolsaarel, mujal araabiamaades ja kuni siis Kaug-Ida nii välja kuni Indoneesia, nii välja, mis on ju teatavasti kõige arvukam ka islamimaa on üldse Indoneesia muidugi ja ma mõtlen rahvaarvu poolest kõige rohkem moslemeid elab seal. Et kui inimestega kokku puutuda, siis ma arvan, et eestlastel ei ole põhjust solvuda, kui ma tulen isegi välja sellise väitega, et nad on tegelikult palju külalislahkemad ja sõbralikumad niisuguses igapäevaelus. Ja ometi miski on viinud tõesti selleni, et, et paljud islamimaad on, kus sa põhiliselt näed turvamehi ja sõdureid ja aastakümneid kestnud sõdu näiteks Afganistan on muidugi selles mõttes eriti kurb näide terve põlvkond inimesi, kes tänaseks võib-olla neljakümnesed, viiekümnesed isegi vanemad, mitte midagi ei oska midagi muud teha, kui sõdida, turvata. No neid põrguid, mis ei ole islamiga seotud ja kus kaan võideldud aastakümneid, on ju teisi. Ma olen kongos näiteks olnud, see on kajal terved põlvkonnad on üles kasvanud, et minu peas on see asi sedamoodi see islam, kui sa temaga otseselt kokku puutud ja räägid mõne imaamiga, kes on mõistlik inimene. Mäletan, minu esimene kokkupuude oligi just nende nõukaaegsete reisidel on samas kandis läksin ühte mošees, ajasin juttu mitu tundi ja siis ma enda jaoks järsku avastasin, et see on täiesti inimlik saanud nii lähedane kristlusele, kui üldse olla saab oma põhimõtetelt kõige lähedasem usund võib-olla üldse, mis kristlase laule saab. Ja ometi on need asjad sedamoodi pööranud, nii et et see on jälle üks hea asi. Kui sa maailmas rändad, et sa räägid inimestega ja suhtled vahetult ja saad mingisuguse sellise arusaama, mida sa ütleme, meediat kuulates või raamatuid lugeda, siis mitte kunagi. Ja sageli on muidugi ka isegi väga autoriteetsetel sellistel meediakanalitel, olgu see siis BBC või CNN või, või mis iganes, neil võivad olla ikkagi ka omad, niisugused ütleme, poliitilised eelistused ja nende kaudu avaldatud tõde saab isegi mõjutatud või kallutada võtnud ja noh, mitte ainult poliitiliselt teinekord on need ka teatud majanduslikud huvid, aga kui sa ja rändad mööda maad, siis see jääb suuresti kõrvale. Ja ometi on niimoodi, et kui sa rändad nendel aasiaavarustel siis seal ju ikkagi Aasias väga tihti on seal siis ka need pühakojad. Ja näiteks ma tänavu suvel tulin just sealt Kobi kõrbest, kus sai oldud sealsetes Mongoolia nendes vähestes budistlike kloostrites, mis seal olid ja mingis mõttes minu jaoks, ütleme, askees Aasias väga tihti seostub islamiga. Ja samas need kõrbete maastikud, need üksluised maastikud, mis just selle tõttu, et nad üksluised on, panevad oma sisemise maailma võib-olla elama. Muidugi, ausalt öeldes mulle mõnes mõttes isegi meeldivad need vähese taimkattega või peaaegu ilma taimkatteta need kõrgete liivadüünides kõrbed kuidagi kõige rohkem noh, elamiseks on nad praktiliselt kõlbmatud, aga kuidagi mingisugune igavikulised tunne ja teadmine, et sa lähed veel 100 kilomeetrit edasi ja veel 100 kilomeetrit ja mitte midagi ei, ei tule seal. Vot te mainisite, kobi kõrbet Mongoolia osas, et mina ei ole jälle Kobi kõrbe Mongoolia osas käinud, ma olen seal Hiina poolel käinud ja sealt siis edasi sinna tahtlemakaani nõkku läinud, väga elutud kõrbed, jaga karmid kõrbed tegelikult ja muidugi autoga sõites, seal on isegi üks, näiteks Jeemenis oli säärane asi, et džiibiga tahtsime sõita läbi kõrbe ja 450 kilomeetrit aga see on peaaegu välistatud, et keegi läheks ühe autoga seda läbima. Tuleb kaasa palgata teine auto, lihtsalt kaks Pedueeni sõitsid kaasa meie järel, sest kui sul ühe autoga juhtub seal midagi, sa oled näiteks sõitnud 200 kilomeetrit ära ja auto läheb rikki. Mida see tähendab, see on kindel, praktiliselt 99 protsenti, kindel surm, sest sa ei saa sealt mitte kuidagi välja. Sa ei jaluta ju välja, eks ole. Isegi auto ei trügi rikki minna, sul jääb auto, jääb põhja peale Kinni liiva sisse ja siis. Ja no on need karmid paigad ja muidugi aasiamaastikud, eriti need kõrgemate, täpselt samasugused, väga karmid paigad ja Aasia mägedest kahtlemata. Ta Tsee, Himaalaja ümbrus on see kõige-kõigem. Ja kui nüüd mõelda mägede peale seal Himaalaja, siis tegelikult minu nagu kõige põhjalikum retk on olnud ikkagi seal Tiibeti platool ja ka sealt ma olen siis läinud sinna Džomolungma baaslaagrisse maailma kõrgeima mäe baaslaagrisse. Aga iseenesest seal mägedes mägede elamused mägede elamusteks, aga, aga see, mis selle mündi ikkagi andis, oli see, et et mul oli teejuhiks Indrek Park, kes valdab, eks ole ka tiibeti keelt ja teemat ja praegu mida kauem sellest möödas on? Keda rohkem muutuvad mulle tähtsaks mitte need tipud, vaid hoopiski need kloostrid, kus me käisime ajapikku omandavad aina suurema tähenduse ja see on huvitav, kuidas Tiibetis on ju ka see budism on väga eriline, seal ta austatakse väga palju looduste, paljud mäetipud iseenesest on pühad lihtsalt sellepärast, et nad on mäetipud ja seal on need värvilised palvelipud lehvimas, mägedes aga ikkagi kloostritest, see on nüüd valdkond, mida Peeter Vähi valdab minust kordades paremini. Aga ma ikkagi ei saa unustada seda Sammeer kloostrit. Mis on siis vist vanim kloostri asupaik üldse, Tiibet diskuigi, need ehitised on seal uued mitme sajandi jooksul aina uuesti üles ehitatud, aga kui me matkasime üles ja siis ühe mäe nurga pealt vaatasime sinna alla sinna Samie kloostrisse, mis on siis mandalakujuline, see korrapära ümbritsetud müüriga keskel siis Meeru mäge sümboliseeriv peade peale selle ümber siis vastavalt Tiibeti budismi kosmoloogiale kõik muud ehitised, mis olid muidugi ka siis nende hiinlaste poolt meelega ära rikutud, sinna vahele oli ehitatud mingeid töölissöökla ja nii edasi. See terviklik mõju koos nende maailma kõige võimsamate mägedega. Et see on näiteks minu jaoks aga terav ta värvikas elamus. See samm ja klooster on ka mulle jätnud väga sellise sügava mulje, noh raadiokuulajatele teadmiseks, et tegemist on nõndanimetatud geoloogi koolkonna kloostriga, see on seesama koolkond Tiibeti budismis, mille eesotsas on ka ilmselt kõige tuntum selle koolkonna nii-öelda ülemlaama pealama ehk siis täna elav ja tegutsev, tema pühadus 14. dalai-laama, keda eestlased teavad ja, ja aga see klooster jah, on väidetavalt Tiibeti vanim klooster ja noh, niisugune legend on võib-olla see suure tõenäosusega ongi tõsi, et et sa seda kloostrit on siis aidanud rajada mees, keda peetakse üldse tiibeti budismi rajajaks, on siis guru Padmasambhava. Mis astel teie seal käisite? Tiibetis üldse ma olen käinud kahel korral, aga selles kloostris ma arvan, et kui ma nüüd ei eksi, see võis olla kas mingi 2002 või 2004 või midagi, midagi niisugust. Ma olin vist 2008 seal, et küllap ta nägi siis samasugune välja. Noh, võib-olla nüüd on isegi natukene kõik seal nagu läinud, vabamaks niisugune õhkkond, sest Hiina riik, Hiina rahvavabariik, ma mõtlen, on sellises pidevas muutumises ja ja ma nagu näen positiivsemas suunas esimesed korrad, kui ma käisin veel 1990.-te aastate alguses siis oli niisugune luuramine iga välismaalase järel ja see oli selline väga ebameeldiv. Aga nüüd iga mõne aasta tagant, kui ma selles riigis olen käinud ja selle aasta kevadel käisin viimati võimul, olid minu teoste ettekanded Shanghais ja siis ma vaatan juba varsti oled nagu päris vabas maailmas paistab nagu paremas suunas. Jah, õnneks küll noh, see, et ta on selliselt sotsialismisuunalt kapitalismi läinud majanduses see on juba ammu ja noh, see on meile kõigile teada, aga ka mulle tundub, et see ideoloogia ja kui riik on jõukam ja siis puudub nagu ka vajadus sellise noh, ütleme KGB stiilis luuramise järgi ja muidugi eriti tunnetatav oli see siis, kui ma tulin põhja koreast rongiga Pekingisse. No siis oli täiesti selline tunne nagu kunagi võib-olla oleks ma tea Stalini-aegsel Nõukogude Liidust Ameerikasse sattunud Aga nüüd ütleme sealsamas Tiibetis kloostritest et kas see ongi siis olnud endal ka niisugune kõige mõjuvamaid kloostreid Ma ei julge öelda, et see nüüd kõige mõjuvam on kindlasti ka need Laasas pealinnas olevat templid on ka ikka väga ägedad ja minu jaoks võib-olla üks olulisem on koguni seal Laasast umbes 140 kilomeetrit niimoodi ida ja kirde suunas ja seal on üks trikungi org, kuna ma ise olen seotud Tiibeti budismi tri, kumb kagi ö koolkonnaga meie ees on siin laual üks heliplaat, kus teevad kaasa, nagu te näete kaadri kumbagi koolkonna mungad, kus sellel plaadil noh nii-öelda koosmusitseerimine siis noh, minu jaoks on muidugi see kahtlemata olulisem, sest noh, siin on meil teatud vaimne side ja nende munkadega ja ka selle koolkonna kõige kõrgema ülemlaamaga tema pühaduse Chezzangrympodžeega on niisugune isiklik side ja suhe ja nii vaimne kui ka inimlik. Et siis noh, zombie kloostris ma käisin ikkagi kui lihtsalt külaline võib-olla samamoodi nagu ma astun mingisse igasse teise mošees ka austusega sisse või ristiusu kirikusse näiteks mõnda katoliku kirikusse, olemata katoliiklane. Ma vaatan, imetlen ja hästi kaunis kirik on, vitraažid on ilusad ja kindlasti mingi püha tunne Tud sinna trikungi kloostrisse Tiibetis. Tähendab, kui mina satun, siis ma tunnen nagu, et ma oleksin teatud mõttes nagu koju tulnud. See on muidugi, seoseid on palju rohkem ja ja palju isiklikku maid, aga ma ise mõtlen vaikselt, et tegelikult Mongoolia, kus ma nüüd hiljuti käisin ja kus ma siis oma peas nagu võrdlesin neid muljeid tiibeti k et seal seesama budism on väliselt näiliselt võib-olla tundub, et üsna sama tiibeti budism, aga, aga tegelikult heldene suu kloostris või kandaani kloostris märkasin mingisuguseid erinevusi ja kui ma mõtlen laiemalt see Mongoolia ja Tiibeti omavaheline side, nad on geograafiliselt ka ju suhteliselt lähestikku ajaloo jooksul on olnud kord mongolid, valitsejad, tiibetlased, valitsejad erinevatel sajanditel ja see budism on, on seal ikkagi Mongoolias teist nägu, kui Tiibetis. Tõsi, see on tegelikult muidugi Mongooliasse on tulnud Tiibeti budism ja tegelikult ka väga mitme lainena, aga noh, võib-olla kõige põhilisem on niisugune, ütleme seitsmeteistkümnes, 18. sajand, kui ta niimoodi massiivsemalt tuli ja eelkõige just Tiibeti budismi kelluugi koolkond, see nõndanimetatud kollase mütsiliste koolkonda see on kõige-kõige uuem tiibeti budismi koolkond ajaks peetakse kaapat, mis on väga paljudes mongoli kloostrites aukohal sellise teravatipulised kollase mütsiga. Aga seal on ka kagi koolkonda, vähesel määral Mongoolias. Aga mingil määral muidugi mongoli budismi on suuresti mõjustanud ka Mongoolias aastasadu eksisteerinud selline šamanistlik religioon. Ja mingitel aegadel jälle on olnud Mongoolia ja Burjaatia väga lähedased ja ka Need on omavahel noh, teatud mõju teineteisele avaldanud ja Burjaatial olles omakorda viimase, see ikkagi paarisaja aasta jooksul alates juba 18.-st sajandist kohe väga märgatavalt on olnud mõjutatud vene kultuurist ja venelastest. Ja vot selle tõttu kõik need asjad on omavahelises seoses ja on täiesti loogiline seetõttu, et mongoli budism erineb tiibetlaste budismist ka seetõttu juba, et neil on oma keel, nad küll kloostrites kasutavad teatud puhkudel tiibeti keelt ja retsiteerivad sanskritikeelseid mantraid ka aga mongolite on oma keel, mis on jällegi väga sarnane Burjaadi keelele, nii et see on nagu teine kultuuripiirkond. Aga nüüd ma tahaksin küsida hoopis sellist asja, et kui mõelda kõigi nende reisis seriaalide peale, mis seal ETV-s maasturitega on käidud ja seal ühes selles seriaalis oli siis ka kulgemine läbi mitmete Aasia maade. See oli küll üks kümmekond aastat tagasi üsna ammu, aga väga värvikas ja pikk sari ja seal oli siis teemaks siiditee ja selle siiditee teemale ilmus hiljem ka veel üks raamat. Ja protsesside teema on mind alati väga paelunud, sellepärast et see on üks väga pikk, väga omapärane lõik. Nii Euroopa kui Aasia ajaloost kestis sajandeid ja ühendas kohe hulga aasia Euroopa maid ja seda mööda liikunud ainuüksi mitte kaubad, vaid ka ideed ja leiutised ja isegi haigused. Ja kui nüüd teie, Peeter Vähi ise suure osa sellest muistsest siididest läbi sõitsite, et kas siis kõige selle mõjul tekkis ka mingi täiesti niisugune uudne ja, ja isiklik ja ütleme, terviklik taju selle siiditee kohta. Kahtlemata tekib Afganistan, Iraan, Süüria tänase Türgi alad. Ja varem olin ühes ja teises punktis käinud, aga kuidagi need olid niisugused, ütleme nagu tükid, lendad pealinna ja võib olla pealinnast mõnekümne kilomeetri kaugusele autoga veel. Aga tegelikult esiteks emotsionaalselt ei teki seda taju, kui sa ikkagi Kobi kõrbest ei sõida idast läände läbi ja läbi Taklam orkaani näo, eks ole, kokkuvõttes tuhandeid kilomeetreid siis nagu ütleme seda siiditeed, kui niisugust ei taju. Jah, ma saan aru, kui sa ikkagi oled kuude kaupa teel ja meeles Molcamas pidevalt ainult need siilide teemat, siis ju peabki lõpuks tekkima selline täiesti isiklik taju ja tunnetus, et mis asi see siiditee ka tervikuna on. Ja teisest küljest on see siidideks igavesti paela v tähtis teema inimajaloos. Seda ei jõua kunagi päris lõpuni ammendada. Sajandeid on kestnud see sild seal Euroopa ja Aasia vahel ja seal ei ole kulgenud mitte ainult kaubad, vaid ka kultuur mõlemas suunas. Aga selle koha peal on vist paras panna meie tänasele saatele punkt saatele meie aasiareiside elamustest ja lugudest. Ja nendega on ju sama lugu, mis siidideega, et neid ei ole kunagi võimalik päris lõpuni. Kõike ära kõneldaja lisaks. Ma olen kindel, et meil Peeter Vähiga seisab veel ka edaspidi ees reise väga põnevasse ja mitmekesises maailmajakku, kuhu ikka ja jälle tahad uuesti. Siin kõlas nüüd jälle veidike seda muusikat, kus laulab tuva väljapaistev laulja manguš märg n. Pillidel saadab teda Peeter Vähi. Ja siinkohal see meie tänane saade saab sahk saade rännakutest, rännumuljetest ja mõtetest, mis me oleme saanud seal Aasia reisidel eelkõige siis just nendel mägialadel, kõrbetes steppides, nendel avaratel maastikel aga järgmine saade, see tuleb kordussaade talvine ja see kõneleb Alaska kelgukoertest.