Tere ja vahvalt kuulata vikerraadiot, mina olen Sten Teppan. Täna tuleb käbi saates palju juttu kasvatamisest ja kasvamisest tingimustes, mil põrkuvad vanavanemate kohati risti vastupidiselt arusaamad kiitmisest, karistamisest, vestluste, ka loomariigist, kõigile hästi tuttav Aleksei Turovski võttis saatesse kaasa poja Mattiase kes annab loenguid keskkonnaeetikast ja tegeleb loodusharidusega laiemalt. Temalt kuuleme isikliku loo sellest, millised on tagajärjed, kui sa ei kohane kooli ega kaasõpilastega. See on avameelne ja siiras jutuajamine. Soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Aleksei Turovski. Aleksei kan Gazas, poeg Mattias, rõõm näha, terroristid Aleksei, et asjad saaks sirgeks räägitud, siis Mattias ei ole tegelikult ju teie ainus laps. Me võiks korra nii-öelda piiluda teie perekonnaalbumi kaante vahel, et lastest, kes veel vastu vaatavad. Mul on kolm last. Vanem minu lastest ei ole nii ilus öelda, kuna too tüdruk, esimene laps on mulle Evelin. Siis on mul kaks poissi. Evelin on tublisti, nendest on esimesest abielust. Poisid on kaheaastase vahega 33 aastane Marcus ja 31 aastane Mattias. Rohkem mul lapsi minu teada ei ole. Ja mul on praegu üks lapselaps. Sina, kes sa tunned ju oma isa ka teises võtmes, kui avalikkus teab teda läbi meedia ja esinemiste siis kas need kaks pilti omavahel on sarnased või on seal lähedal seisva isiku jaoks, nagu sa oled poeg, ka olulisi erinevusi, milles tavaline? Kus võib-olla sinu isa puhul nii ei tea, kuidas nüüd sellele poliitiliselt korrektselt läheneda? No ma pean ütlema, et huvide konflikt, kuna ma olen juba üle 10 aasta olnud aisa üsna ametlik mänedžer, seal on ka tema avaliku avaliku imidži eest hoolt kandva, nii et sellepärast minu reservatsioon, et see osa, mida, mida avalikkus teab temast, see on esindatud. Alexis, igal pool enamustes situatsioonides ta ise suhtub endasse kui alati, kui haridusest rääkida ja tema peatööst, mis ongi sisuliselt siis ikkagi hariduslik taati, ütleb, et ta on õppevahend, mitte õppejõud, paneda situatsiooni, kus ta saab hakata olema õppevahend ehk siis hakata nii-öelda nagu endast haridust väljutama, siis siis see lihtsalt on kuidagi mingisugune automaatne asi tema jaoks, ehk siis nagu nii-öelda neid loenguid, mida, mida ta ametlikult avalikult loeb. Ta võib lugeda ka lihtsalt kuskil köögis olles ja temaga juttu rääkides aga nagu elulistes küsimustes elulistes teemades, et et seal kindlasti on märkimisväärne vahe. Kuna ma olen tema poegi temaga hästi palju aega koos elanud, siis tulevad mängu igasugused eelistused. Et meil on erinevad arusaamad paljudest erinevatest nagu aspektilistest elulistest aspektidest, kõige lihtsamad näited a la mingi koristamine ja Puhtus, eks mingisugused sellised sellised suhtumised, et mida tähendab erinev arusaam koristamisest ja puhtusest, et üks tahab koristada ja teine ei taha või see on liiga primitiivne, et midagi keerulisemalt veel koristamise puhul. Mul on siin selline väljend, mida me kogu aeg Alexile meelde tuletan. Koristada ei tule mitte seni, kuni seal on niisugune tunne, et ma nüüd koristasin vaid seni, kuni puhtaks saab. Kui midagi must, siis selle põhjus on see, et ta tehakse, et ta mustaks saanud, eks. Seega me peame selle põhjuse likvideerima. Aga Aleksei suhtumine koristamisesse Kas ma saan õigesti aru, et ma kohtun esimest korda perekonnaga, kus muna õpetab kana või ja, ja kindlasti kindlasti küll isapoolne seletusi. Ma tegin, ma olen parasitoloog ja ma olen siiamaani elus ja enam-vähem tervise juures see tähendab automaatselt, et ma jälgin väga täpselt praktiliselt automatism, eks ole, need hoiakud on automaatselt laadi, eks ole, iseenesest toimivad, et oleks steriilne. Kõik loomulikult noad-kahvlid, klaasid on mul alati puhtad ja mina tegelen sellega. Ma tegelikult eriti ei lase teistel nõusid pesta. Aga mis tolvusse puutub? Jah, sul on õigus, Matias, sul on õigus ja sa õigesti mind õpetad ja mina loomulikult võtan õppust natukene puudulikkust. Selle tunni tunnistan üles. Et kas seda saab nimetada ikkagi, et muna õpetab kana, et õpetamise eesmärk on ikkagi õppida, eks. Nii et võib-olla pigem see on lihtsalt muna, kaagutab kana pihta, aga, aga kana saab, aru pole, pole viga, munakene, et ja kaagutama ongi väga tähtis õppida. Ja ma ei ütle, et ta nüüd meelega jätab asju koristamata otseselt või. Ta lihtsalt ei ole väga suur, väga suures osas nagu teadlik, et see, see ei ole lihtsalt, et noh, prioriteetne tema jaoks, et see ei ole midagi, mis, mis tema nagu uudiskünnise nii-öelda ületakseta ta kodus ringi kõndides. Teda ei häiri mingisugused asjad, nagu testimisi, tolmused, riiuli tõi mind seevastu jällegi häirivad. No vot, meie saate sissejuhatus on igati paljulubav. Vaatame, kuhu me välja jõuame, selle kõigega. Me räägime siin palju kasvamisest ja kasvatamisest, aga et seda oleks lihtsam teha või et kontekst oleks paigas. Siis me alustame alati lapsepõlvest. Aleksei, läheme ajas 70 või natukene rohkem aastat tagasi. Te sündisite Eestist eemal saite küll õige varakult siia elama. Mis on teie esimesed lapsepõlvepildid? Lõvist isast, emast, muuseas, emast suhteliselt vähe tollest ajast, kui ma olin kolme-nelja-viieaastane hiljem kaheksa, üheksa ja nii edasi aastat vana Enesekindel hiiglasporbulane, mida see sõnnikumardikas Ja vot see hetk, see tunne on mul ka praktiliselt meile, see on kirjeldamatu see ahhaa reaktsioon, see arusaamise plahvatuslik hetk muidugi ta on täiskasvanud, ta nii kindlalt teab, kuhu on vaja minna ja läheb sinna, mis keelt kodus muide räägite. Tegelikult korraga rääkisime õige mitmes keeles. Isaga loomulikult vene keeles emaga. Vanemad läksid lahku siis, kui ma olin, kui ma ei eksi, kuue aastane. Ei ole üldse mitte. Ma ei saa aru kõikidest nendest klišeedest, teleseriaalidest, filmidest, laps õudusest ja, ja ma ei tea seal süütundest absoluutselt ümmarguste silmadega jookseb silla peale jõkke hüpata, sest ta arvab, et tema pärast isa läks ära. Mitte mingisugust muret tunned, et mis nüüd edasi saab? Isada? Nii see oli pidevalt, mitte mingisuguseid kriisiseisundeid või stressihetki. Minus ei tekkinud. See on muidugi huvitav, pigem ma arvaks ka, et kuueaastane, jaga seda ära, et kuidas siis niimoodi. Mis seal ikka jagada, isa, nüüdsest elab Moskvas ja mina käin tal seal Moskvas temaga suhtlema rääkimas elamas ja siis me oleme loomaaeda ja siis me loeme raamatuid ja siis Medeni. Niikaua kui vanemad olid koos, siis kas kujunes välja pisikese Aleksei jaoks ühe ja teise roll perekonnas? Peamiselt isaga võib-olla lihtsalt sellest, et minu isa oli, andku talle hingamist. Sündinud jutuvestja lektor, rääkija. Mida pisikene Aleksei endast kodus kujutas, oli ta vanematele hea laps. Ma usun küll, ma mäletan, et mind kiideti ja mulle väga meeldis, kui mind kiidetakse. Eks ma sain mõnede pahandustega kaha kama tädi Heleene, minu hoidja, käärid, suured käärid, nendega ma ka. Küülikunahast poolkasukad, mis on ematooli seljal. Ja ma pügasin seda tema kasukat, nii et sellest tuli festike teha ka seda ma mäletan, kuidas ma emal olid väga paksud sinkjasmustad. Tõesti nagu must atlasiid, patsid. Kuidas see kooliaeg meelde on jäänud, oli see niisugune koht, kuhu ta kibelesite, ma mõtlen, et teie vanemad mõlemad olid ju akadeemilise taustaga ja kõrgelt haritud ja tähendas erilisi ootusi Ta sai ka, mida te ajasite ema kutsus, arvatavasti palkas mulle koju nagu ripediitorid. Aga seda Kuuendas klassis, kus ma kahel aastal nii on, no mitte just pidevalt permanentselt kogu aeg nii-öelda, aga, ja kahel aastal korraga olin päris haige. Mull tuli poolteist kuud olla lastehaiglas ja peale selle ema peamiselt tudengid palus, et nad aitaksid mind kodus või pidin kodus veel pikalt olema, eks ole. Matemaatikaga kui mul oli mõni kolm ja mul oli mõni koolema, küsis kas sa oskad öelda, miks kolm on. Ja siis me rääkisime sellest, kui mul. Viis, mille eest oli viis pandi, mis arvad küsisema? Jah, sedasi ja see oli alati tore. Eluaeg eelistasin tegelikult õppida omaette. Kuna ma tõepoolest oli nii pikalt kodus, siis ma harjusin sellega suurepäraselt ära ja kuidagi minuni jõudis väga hästi õppida. Pärast hommikul alati küsis minu käest, kuidas ennast tunned. Ja kui mul oli selline tunne, et jaa, täna istuks kodus Loveks edasi, vaata, kui ma eile õhtul lugesin Alfred edunud preemi raamatuid loomade elu, eks ole siis mul tarvitses öelda emale aitäh juba parem mitte midagi muud või ütleme mind jäätiku. Aga noh, sõnastamine on väga tähtis sellise ilmaga, nagu mul oli Koolis mul olid toredad rahulikud suhted, klassikaaslastega viidi distantseeritud niiviisi, eks ole, suhted, sest alati oli teada. Ma igal juhul ma tegelen igasuguste loomadega. See oli huvitav ja mind jäeti rahule, sest no lastel on selge, keegi tegeleb ja tõesti tegeleb oma asjaga. Vahest teda kiusata ei ole huvitav. Matias sa oled saanud nüüd päris pikalt lisa kõrvalt kuulata, et kõlab usutavalt tema suust, et ta oli nii tubli. Ei? Ei tule. Minu isa on lootusetu, romantik kaunistab ja ta ilustab ja sellel on kahtlemata väga suur oma väärtus. Aga noh, me teame ka, on tehtud igasuguseid uuringuid psühholoogiast, neuroloogias, et see, kuidas inimesed nagu mälestusi kasutavad, rakendavad, ongi selline kuidagi selline polaarsustesse minema, et kui sul on mingi positiivne mälestus, siis aja pikkuse aju siduma seda positiivset mälestust teiste positiivsete mälestustega. Mul on väga kahju, et ma kunagi ei saanud tuttavaks Markusega Aleksei isaga vanaisa margiga, see kindlasti oleks mulle tohutult palju juurde andnud just hilisemas elus lahtimõtestamisel. Et, et miks mu isa on selline inimene, nagu ta on, et ma olen teda kõik need aastad, mis ma teda mäletan, mäletan teda nagu mingisuguse püsiväärtusena. Ta jõudis isiksusena nii sügavalt välja kujuneda, sündis siin mina siis, kui temani 40 aastane ta ongi tõesti nagu rändrahn või, või selline naftatanker, onju, et ta lihtsalt läheb ühes ja samas suunas ja teda ei kõiguta mitte miski. Ükskõik kui väga sa ka ei tahaksite vahel näiteks tolmuimejaga põrandaid nimeks. Et seda ei toimu lihtsalt. Aga oma isa-emaga ehk siis oma vanaemaga. Aga nii ta ka ma sain tuttavaks tegelikult terve minu minu suureks kasvamisega täiskasvanuks saamiseni elasime ka koos. Nii et tema tegelikult päris palju on ka mõjutanud kindlasti meie pere dünaamikatimine kasvatust ja läbi selle ma olen saanud küll noh, perspektiivi. Aleksei noh, et sellesse, milline Aleksei on ja miks ta selline on. Kui sa küsisid, et kas et kas ta tubli laps siis seda, et sisuliselt, et jah, olin vastasid eks, ja, ja et ma sain hästi palju kiita ja meil nagu väga tubli. Ja, ja siis, kui ma nagu enda kogemusega seda võrdlesin, siis madusin, et vähemalt minu puhul kiip Ta saamine ja hästi käitumine ei korreleeruv väga ilusti meie meie perekonnas lapsepõlves. Ja sellepärast ma arvan, Aleksei ongi sellises siis pettekujutelma, kõik oli kogu aeg hästi tore ja kõik oli, kõik oli hea ja midagi pahan, pahandusi ei tehtud, et et lihtsalt ma arvan, et see kasvatuskultuur teeb midagi hästi, saad kiita, et midagi halvasti saad, kiita said, sa oled ikkagi oled tubli. Sellepärast, et noh, sa oled ju ikkagi minu kallis majakene ja ma arvan, et, et hästi palju siin mängib ka see, et jah, nagu juba käis läbi, et oleksime mõlemad vanemad olid haritlased. Seda võib jagada, et võib-olla ütleme, et intelligentsus siis on võib-olla mingisugune asi nagu elutarkus mida inglise keeles oleks palju lihtsam nimetada võistlema. Ja siis on veel selline asi nagu nolecz eksist teadmised. Mulle meeldib mõelda sellest niimoodi haritlaste puhul, peamine fookus on suunatud intelligentsi poole kindla peale, Aleksei, mõlemad vanemad ja Aleksei, selle tulemusel äärmiselt intelligentsed inimesed. Aga seda, seda teist osa, seda elutarkust, sellist eeskuju nagu tal ei olnud. No näiteks ei mõeldud selle peale, kui Aleksei lõhub oma kasuka ära. Et mis tagajärjed sellel tegelikult on sellele, kui ta ei saagi korralikult nuhelda selle eest, eks ole, et millised järeldused ta teeb. Kas omal nahal ka tunnetasid seda, kas vanaema püüdis ka kuidagi sind kujundada, või oli see noh, paratamatu olukorras, kus ühe katuse all aastaid elata, et oli see mõju temalt sulle analoogne sellega, mida isa kirjeldas? Ei, ta ei olnud minuga mitte kunagi kuri, täpselt samamoodi nagu Aleksei kirjeldas, et et ma arvan, et tema jaoks oli pat lapse peale pahandada vihane, olla ta selles mõttes otseselt mind väga palju ei et ei kasvatanud, aga ta hästi palju osales selles protsessis, võib-olla võiks öelda, et sekkus, ehk ta teadis, mis on sulle hea just ta sekkus sekkus siis kasvatamise protsessi, eksis, ta, sekkus minu vanemate püüdlusesse oma lapsi kasvatada. Mu isa oli 40, mina sündisin, aga ema oli 20. Ühesõnaga noor, et noor inimene saab lapse siis tohutu vastutus kindlasti, tema jaoks on ka tohutu hirm ja, ja hästi-hästi palju hästi palju muresid ja küsimusi on, eks. Et kui tuleb mingisugune selline noh, sekkuja ja et minu ema vanemad siis on just nagu rohkem selle nii-öelda, kui ma enne tõin selle intelligentsuse versus elutarkus, et nemad on rohkem selle elutarkuse poole peal, on siuksed, sihuksed, praktilised inimesed täiesti tüüpilises mõttes pannkoogivanaema. Ema ema, eks mõlemad on maal sündinud ja sellised hästi traditsioonilised Eesti inimesed ja seevastu siis isa suguvõsa haritlased kõik ülikoolis käinud, kõrgelt haritud, nii et see oli tegelikult kahe maailma vaatama, kui mine, mis meie lapsepõlves toimus ja mille tulemused. No mina ja mu vend ja seal võib olla ka poolõde Evelin, oleme, eks. Miks mu ema jaoks võib-olla oli vana Ma siis sekkumine just nimelt sekkumine, mitte selline positiivne nähtus, vaid võib-olla ütleme igatahes mitte üdini positiivne nähtus vaid, et see oli selline segunenud oligi, sellepärast et mu ema oli kasvatatud mingite kindlate väärtustega ja nende väärtused olid, olid osaliselt konfliktis väärtustega, mis tulid minu isa ja siis Anita poolt, eks. Nii et ta oli kogu aeg nagu kahe tule vahel, tal oligi keeruline mõista. Et kuidas siis peaks ja mida siis peaks. Ma saan põhimõttelist arvaga näitega kuidagi seda kinnitada või seletada, mida see siis tähendab. Üks kindel näide ja minu ema oli absoluutselt veendunud, et lapsi poodi Pille oli terve elu mustamäel ringi jooksnud ja mänginud koos oma vennaga neljandast viiendast eluaastast alates. Kui oli vaba päev, siis nad läksid parki mängima ja seni koju ei tulnud. Kui nii vanaema siis akna peal hüüdis, et uhuu sööma ja, ja Anita jaoks oli täiesti täiesti mõeldamatu. Absoluutselt vastu, ehk siis me räägime vati sees kasvamisest ja mitte vati sees, kasvanud võib niiviisi. Kui me käisime näiteks siis ema vanemate on ju juures külas, tegin midagi päti, mida juhtus, siis me saime karistada ja me saime karistada niimoodi, et mul on elu lõpuni see kindlasti meeles ja muidugi see oli selline mõneti võib-olla traumeeriv sellel hetkel, aga ta oli noh, jällegi tagantjärgi ütlen, et asjakohane mingisugune selline nüanss, et laps teeb mingisuguse pahanduse ja saab selle eest karistada. See ei olnud mõeldav Anita jaoks ja Aleksei oli nõutu, ma, ma julgeks öelda tema jaoks nagu ka ei olnud probleem noh, vaadates mingisugust suuremat pilti siis noh sellist ja ongi see maailmade põrkumine, eks. Nii et nüüd me olimegi nagu kahe tule vahel, et ühes kohas meile öeldakse, et pole hullu, kui sa pahandust teed ja siis me õpime, et selge pole hullukuma pahanduste ikka olen tubli. Siis ma lähen järgmisesse kohta, teen pahandust ja saan vitsa konkreetselt. Õpetas nagu maailmast ilmselt kaheti arusaama või ütleme niimoodi, et selliseid huvitavaid järeldusi Tegelikult see, mida te räägite, vist natukene, seletab ühte Aleksei tsitaati, mis on ühest tema varasemast intervjuust meelde jäänud. See kõlas umbes niimoodi. Et vanavanem, ehk siis vanaisa või vanaema ei peaks, kui ma lapselapse kasvatamisse, see on ikkagi vanemate töö ja kas see on seotud sellesama teie perekonnalooga, kus teie ema ikkagi andis selgelt mõista või tal oli väga selge oma poliitik otseselt sellega seotud ja mille tulemused teie omakorda arvata peaks kõrvalehoidja vanemana? Hariduses haridusliku haridusteaduses on, on üsna kindlaks tehtud maal, ma olen üsna kindel, et ma ei eksi, kui ma seda väidan. Et lapse stabiilseks arenguks on kõige tähtsam, ongi stabiilne kasv, keskkond, see tähendab leidunud. Et kõik, kes osalevad kasvatamises ja kes lapse jaoks on, siis nii-öelda kasvatajad või õpetajad peavad olema samas paadis, nad peavad olema nii-öelda mängureeglid selgeks teinud, et vot, et seda situatsiooni ei tohi lubada, et üks inimene ütleb, et niimoodi teine inimene ütleb, teen Amodi, mina ei arva, et vanaema või vanavanem või kolmas või neljas inimene ei võiks osaleda aktiivselt lapse kasvatamises. Aga nad peaksid olema siis kokku leppinud, et et nad edastaksid ühte ja sama sõnumit, et see minu meelest on küll väetist. Loomulikult vanavanematel on väga suur, väga tähtis, väga tänuväärne roll mängida lastelaste kasvatamisest, kuid jah, jälgides, et vot see olukord, need suhted ja seosed, eks ole, oleksid raudselt kindlal alusel ja. Et tegelikult on meie tsiteerin sind või sinu enda mõte, et et lapsevanema kohustus oma oma lapsest kasvatada hea lapsevanem täpselt. Kas nendel keerulisematel hetkedel, mis näiteks teismeeast saabuvad, ju üldjuhul suutsid sa isa-emaga tülli ka minna, praegu distantsilt, justkui analüüsid seda kõike väga loogiliselt ja vastased on olemas. Aga siis ei saanud neid olla sinu jaoks. Kindlasti, kui ma olin nii-öelda pulbitsev teismeline, siis mul olid ka kindlasti omad probleemid, aga ma ei, ma ei heitnud väga palju ette midagi oma vanematele. Et minu eksistentsiaalne kriis algas mõnevõrra varem kui, kui tavaliselt või siis et minu teismelise probleemid olid segunenud hoopis teistsuguste muredega, mul oli väga suured kohanemisraskused koolis, et ma lihtsalt ei suutnud selle keskkonnaga kuidagi siis suhestuda ja, ja, ja see tekitas, tekitas mul siis õppimise probleeme. Ja loomulikult kuna koolid on sotsiaalsed asutused just nimelt ka sõlmitaksegi, siis eeskätt tegelikult suhtlemist teiste enda vanuste inimestega, siis noh, ma olin selline nii-öelda nagu memmepoeg, eks siis ma tihti nutsin. Meil oli ka veel üleni poiste klass. Nii et seal oli seda siukest maskuliinsus, maskuliinsus vildakas käsitlusest, mis meie ühiskonnas kahjuks domineerib, minu meelest tulenevaid selliseid võimuvõitlusi oli, seal oli seal rohkem, kui oleks võib-olla olnud segu klassis. Et ühesõnaga, mind hakati siis ühel hetkel kõrvale heitma sellest sotsiaalsest grupist, mida minu klass endast kujutas. Et ma muutusingi siis mingisuguseks, noh ma ei tea, kas alamaks liikmeks või ma ei kujuta ette, kuidas seda nimetada, ühesõnaga kiusama, eks. Ja see asi läks nii hulluks, et, et kuuendat klassi ma pidin kordama. Ja siis uuel uuel üritusel ka nädal aega õppeaasta alguses pidasin vastu, aga siis sai ka ikka üsna kiiresti selgeks, et et pole kasu sellest sellest midagi, et, et on toimunud nagu vahetusklassis. Ma käisin vanalinna hariduskolleegiumis ja väga hea kool on koos vanematega, otsustati et mind pannakse eksperimentaalses koduõppeprogrammi, mis sisuliselt loodigi ainult minu jaoks. Et see oli väga selline isiklik lähenemine, siis põhihariduse andmisel ja suur respekt VHK-le ei visatud üle parda, ei visata telepardavaid nad nad. Et see oli nende jaoks ka väga raske. Ma mäletan, kui raskeks ma seda ja nende jaoks ka tegin. Näiteks näiteks mulle ei meeldinud koolis käia, nagu Aleksei tegi, aga sellegipoolest ka selle koduõppeprogrammi raames ma ikkagi neli vahel ka viis päeva nädalas pidin käima lihtsalt ma sain eratunde. Et õpetajad siis tulid raamatukogus. Me kohtusime kooli raamatukogus, me kohtusime, andsid mullegi siis eratunde. Aga, aga kas siis ma üritasin nagu viilida, ma tahtsin olla kodus, ma tahtsin need raamatud või asjad ise kodus läbi töötada siis kooliminek oli ikkagi problemaatiline. Mäletan, Aleksei ka kindlasti, mäletad, et üks naljakamaid selliseid seikasid, mul olid teksapüksid olid märjad lülitunud pesumasinast välja ja nad olid märjad ja siis ma olin, ema oli juba ära läinud, ema oleks mind sundinud raudselt minema kooli, ükskõik kuidas, mis pükstega, mine kas või pidžaamas. Isa oli kodus, eks ma luuletasin, et kuule, et ainsad korralikud teksapüksid on märjad, et kuidas ma niimoodi kooli lähen ja läksin siis visa juurde ja et isamaal on probleem. Ja, ja siis me mõtlesimegi kahe peale, et noh, et ega ilmselt midagi ei ole teha, et eks sa siis, eks sa siis pead järgmine nädal minema matemaatikasse. Ja, ja siis siis ikkagi ütles, et aga sa pead kooli helistama ja teada andma neile. Ja siis ma helistasin, palusin matemaatikaõpetajat, sest sekretär esimesed pool aastat sellest, kui see, kui see selline süsteem meil käima läks piisas sellest, et ma helistaksin siis, et te olete toasekretärile, ütleksin talle toime kahjuks täna ei saa, et mul on nii halb olla mis iganes tema ütles, okei, ma ütlen edasi, aga ühel hetkel sekretäril viskas kopsu üle maksa ja siis neil tuli uus poliitika, et kui ma tahan poppi panna, siis ma tahan õpetajale konkreetselt endale, ütleme nii, et palusin matemaatikaõpetaja tolleaegne matemaatikaõpetaja oli väga range, väga-väga konkreetne inimene. Ja, ja ma ütlesin talle vaadake, õpetaja, ma kahjuks ei saa, aga oli tulla sellepärast, et mul on püksid märjad. Ja no ta ikka läks ikka väga endast välja, sellepärast et minu meelest oli see tohutult lugupidamatu ja olgem ausad, see oligi toodud lugupidamatu. Aga noh, nii oli. Ja siis vist läks kõne edasi Aleksei peale ja, ja ma ei tea, millest nad seal rääkisid, aga Aleksei vabandas ja. Kuidas üritasime neid kuivatada? Meil oli gaasiahi. Tegime siis praeahju ukse lahti, panime. Nüüd jälle hea näide sellest on kahe maailma põrkumisest. Ja Pille oleks kindlasti Mattias toimetanud. Et, et mu isa, isa, jumal tänatud. Poiss, tal oli Pille emaks. Kui see trikk läbi oli ja kõne lõppes, siis noh, ikkagi oli, et dokimatice tubli, tubli, tubli. Viljandi. Vastus Anne Parksepa küsimusele. Lasteraadio küsis poistel isadepäeva puhul, mis nad isast oskavad öelda. Vanem poiss rääkis pikalt ja väga asjalikult ja tõsiselt. Aga jah, Mattias kuue aastane ütles hästi lühidalt, isa on üliTorre, aga tal on suur viga. Ta üldse ei luba ropendada. Ja ja mina ei lubanud ropendada üldse ja see oli küll üks asi, kas Aleksei võis olla väga karm, et seesama viia tulid mõned asjad, kus ma olin ka väga väga, ma ei tea. Ma arvan, võib-olla palju öeldud jah, aga mu ema oli hästi-hästi siiras inimene ja ma arvan, et see on, see on peamisi väärtusi, mis, mis temalt on minu sisse tulnud, minu külge jäänud, nii et ükskõik, kui valusad või ei võiks tagajärjed selle siiruse tagajärjed ka ka esmapilgul olla, siis lõppkokkuvõttes noh, enda vastu peab olema aus. Kas su ema praegu enam ei ole, ja Pille sõdi kaks, kaks aastat ja kaks kuud tagasi. Kui kaua te, Aleksei Pillega koos olite? Matias, kuidas isa jama rollid jagasid omavahel, kui me räägime kasvatamisest, mida tähendas isa sinu jaoks või on tähendanud ja mida ema? Isa on olnud alati selline püsiväärtus. Et ta nagu ta oli nagu selline akadeemik totali oligi teadlane, ta oligi haritlane. Poeeblust ka. Ei, ei mina, mina seda. Tal oli nii-öelda argielus platsis ikkagi, et ta oli platsis, aga ta ta ta ei osalenud. Et selles nagu pereelus, nii palju oli kohal, siis ta oli alati tore, alati selline noh, heasoovlik ja kunagi ei jätnud kasutamata võimalust, et mulle öelda, kui tubli ma olen. Olenemata sellest, kas ma parajasti olin tubli või ei olnud. Nii et noh, ta oli nagu püsiväärtusi ja loomulikult me tohutult fännasime Marcusega. Isa noh, sellepärast et ta oli nii tark ja ta oli, temaga oli nii huvitav igast asjadest rääkida ja kui tal oli, oli parajasti võimalust ja aega, mida õnneks tal ikka leidus, et meiega suhelda, meiega mängida. Kas neile raamatuid ette lugeda, noh siis ta oli nii paeluv, et meiega me olime väga rahul ja ega me midagi muud ei osanudki nagu tahta sellel hetkel. Ema oli see, kes päädkap. Ema oli see, kes ütles, et sa pead koristama, sellepärast et muidu on must ja ema oli see, kes tegi süüa ja ema ütles, et tule nüüd aita mind sellega pesema, aknad ära ja kodutööde tegemise vajadus ja sellised elulised reeglid ja see oli kõik ikkagi peamiselt ema töö. Ja, ja isa isa osales selles pigem sellise kõrvalise tegelasena mingis mõttes, ma arvan Loomulikult Pille reguleeris seda suurepäraselt. Alati maalin, peamine vanem, kui oli terviseprobleeme ja loomulikult seosest ei õpingutega kooliga. Enamasti Pille siis suunas mitte võtta üle. Räägime lõpuni selle kooli loo nii-öelda ja räägime vanemate pilgu läbi. Ehk siis mida see tegelikult tähendas, kui laps ei kohane koolis, Aleksei, kuidas te Pillega seda lahendasite, kui seal üldse võimalik oli, mis toimub? Isa ema südames ja peas, sel ajal? Püüdsid meid aidata, katsetasime igasuguseid variante, siis kui Mattias pidi veel koolis käima enne seda, kui meil õnnestus tõesti leida see variant, milles Matias rääkis, eks ole, nagu koduõpe või pool koduõpe. See oli päris raske, aga ole kallis, tegeles sellega, kui sa oled sellises olukorras ja tegeles seni, kuni leidub mingisugune tõepoolest positiivne, produktiivne väljapääs. Võte. Natukene veel kaugemale mõeldes siis tegelikult need kohanemisraskused tekkisid mul ju isegi veel varem, et mul olid tegelikult ju lasteaias ka, ma olin see laps, kes iga hommik siis lihtsalt ja sunniviisiliselt tuli, tuli lasteaia välisuksega ennast lapsest eraldada, et üldse saaks ära minna ja siis ma istusin akna peal ja lihtsalt vaatasin ja nutsin, kuidas, kuidas mu ema või isa läks ja kadus kuhugi nurga taha ja ja õhtul ei tahtnud ja õhtul ma ei tahtnud ära, sul oli juba huvitav ja tore, see oligi lihtsalt nagu mingisugune patoloogiline võimetus kohaneda muutusega. Et kui ma sellega lõpuks ära kohanesin, poole päeva pealt oli jube tore ja siis lõi välja mingisugune peidetud ekstravert. Mulle meeldibki mõelda, et ma olen intraverdina kasvatatud Ekstra vett sest mu isa on kindel introvert, aga tema on siis ekstra Verdiks kujunenud introvert või elu selline, nii et ma olen väga aktiivne introvert. Aga kindlalt intrast. Kuidas vennad omavahel tunduvad, on ühe pere lapsed, ühe ühtede vanemate lapsed või? Oo jaa, ma ei mäleta, mis vanusest peale, aga, kuid nad on kas või mõnda aega teineteisest lahus ja siis saavad kokku. Siis ma tean, et mul tuleb, mina olen ka näiteks seal, eks ole, ja see kestab siiamaani. Jah, see on osalt osalt ilmselt sellest, et, et minu vanaisa siis ema poolt, kes on simmani Õnneks elu ja tervise juures väga-väga tore mees, et tema oli noorest peast selline üsna keevaline mees ja tema võis niimoodi väga-väga järsult vihastada. Ilmselt mu ema siirus pärineb ka osaliselt sealt. Et kui on mingisugune keskkonnategur, mis sind ikkagi konkreetselt hõõrub, siis käsi läks niimoodi laks vastu lauda ja kõik võpatasid ja ja, ja silmad välkusid, eks. Ja teisest küljest siis selline ei saa poole pealt tulnud vajadus artikule põhimõtteliselt mu isa on ju professionaalne targutaja, olgem ausad. Et vajadust targutada, mis siis sulandub kokku sellise keevaverelise verelisusega. Siis siis sellepärast ongi minul ja mu vennal need vestlused tihtipeale lähvad väga-väga keevaliseks. Aga õnneks me oleme väga palju arenenud viimastel aastatel ja, ja asi on tublisti tublisti fragmaatilisemaks läinud. Aga me oleme, me oleme vennaga selle sellest päris palju mõelnud ja kindlasti ema surm on meid ka hästi palju lähedasemaks teinud, et et me oleme palju vähem hakanud vastanduma ja palju rohkem ikkagi keskenduma nendele ühistele joontele, mis meid seovad. Aleksei kas te olete teadlikult oma laste kasvatamisel kunagi kasutanud samasuguseid võtteid või põhimõtteid, mida loomariigi esindajad teevad lugudikult? Näiteid? Loomad ei karista, ei anna vitsa. Kasutad haigusvõtteid oma laste õpetamisel. See puudutab loomulikult püsi, soojasid, liike, imetajaid ja linde, kelle lastest mitte mingil juhul mitte mingil moel elusaid loomi ei saa, kui neid ei õpetata aktiivselt. See tähendab, keelates, mitte karistades, keelates kindlaid asju ja keelates, nii, et väike loomake satub keelamisest vaimustusse. Keelamine kui õppimise motivaator. Küsimust ei tohi jätta vastamata. Sa ei tea täpset vastust. Ütle nii. Ja katsu seletada, miks sa seda ei tea. Ja siis ütled, otsime koos, aga igal juhul ei tohi ignoreerida laste küsimusi. Mattias, kas see seletab sinu jaoks mõndagi või? Jah, ei, seda teist ma väga nüüd, kui ma oma lapsepõlve peale mõtlen, siis ma ja tunnen ära. Aga seda esimest, kas sa oskaksid mõne näite tuua, kus sa oled rakendanud seda teadmist? Ma lasin sul näiteks matemaatika või rehkendada umbses nurka ennast, eks ole, et siis sulle näidata, kuidas ja milles on viga ja kuidas seda õigesti. Kui vaadata minu suhtumist vähemalt põhikooli ajal ja keskkooli ajal matemaatikasse ja keemiasse matemaatikasse peamiselt, eks siis jah, ilmselt sul ei õnnestunud väga hästi motiveerida sellest sellest vaimustuda. Aleksei kaste oma ämmale ja äiale ka rääkisite, seda tuletasite muidugi, et loomariigis ei karistata. Muide, selliselt loomulikult. Aga noh, ega ma ei suutnud ümber veenda üle 60 aasta vanad talust pärit meest, eks ole, et lapsi peksta. Et see ei ole produktiivne, seda lausa ei tohiks teha, kusjuures ma ei ole kindel, et see teeb lapsele väga palju halba. Ma olen veendunud, et see head ei tee lapsele. Mul tuleb üks sihuke seik meelde. Et me olime siis mustamäel, kus vanavanemad elasid, ilus suvine päev oli vist pühapäev. Mina ja mu vend ja vaatasime siis aknast välja, lahtine aken, upitasime lausa aknast välja. Siukseid kaks toredat mudilast, kuue kaheksane, umbes siis toredad igasugused tädikesed tulid turult ja kõndisid turult lihtsalt kodu poole ja me siis tekitasime suhtluse, et kui nad meie piltide litasime, olime tere ilus päev siis tädikesed olid kõigi issand, kui tore, nii tore, toredad lapsed siin siis. Teine osa sellest suhtlemisest oli kõik ropud, sõnad, mida me üldse teadsime. Sa ei tea seda. Aga no eks ole. Ja see kestis umbes niimoodi 20 30 minutit ja meil meil ilmselt see oli meie jaoks sotsiaalne eksperiment, kuidas inimene reageerib, kui, kui temaga siis rääkida kahte erinevat, mingisugust emotsiooni. Väljendades tädikesed muidugi üsna šokeeritud, esimesel korrusel elasime ja ühel hetkel vaatame, et et meie enda siis maja trepikoja uks läheb lahti, vanaisa tuleb välja sealt, kirves on käes. See uks oli täitsa sealsamas akna juures. Aken oli siis trepikoja lähedal ja muigas meile jube toreda näoga, muigas meile ja kõndis sinnasamma metsapargi poole, kus mustamäel. Mina olin seal siis, et oot, kas nüüd läheb mingit kuuske tooma, veed, mis, kas jõulud on käe või mis, mis toimub, kadus ära kuhugi nurga taha, vahepeal saime jälle natukene ennast lõbustada nende täpikestega ja siis ta tuli tagasi vanaisa ja tal oli suur suur männioks käest, Mikiver jälle põlgas meele. Ja läks siis majja sisse, siis meil hakkas natuke nagu hoidma, et et huvitav, kas see on kuidagi seotud meiega. Ja siis, kui ta välisukse juurde jõudis, siis ta hüüdis, meelepoisid. No ja siis kutsuti meid akna juurest maha, mõlemad oma nurka, püksid maha ja siis me saime selle länni oksaga. Nii et tolmas ja väga väärtuslik õppetund, et ole ebaviisakas, et mingil põhjusel sa isegi rääkisid, et vaata, et, et viisa ebaviisakust ei salli. Et Aleksei, eks võib-olla me siis otsustasime, et noh, et Aleksei ju siin ei ole, et, et nüüd on, kus me võime siis ebaviisakal järelikult olla saab ropendada isuga ropendada isuga täpselt ja, ja tegemist oli nii suure väärtuskonfliktiga, et siis ei tekkinud küll minu emal ei tekkinud ka mingisuguseid poleemikat selles suhtes, aga mulle sellest ei räägitud. Kas ma saan aru, et te saite väga kompleksset haridust? Sõimegi olime, me olime tihti segaduses. Aga samasuguses olukorras Aleksei oleks teinud, mida võtnud pojalt ühe, ühe põlve peale, teised teise põlve peale käe ümber ei kujuta. Sest ma ei kujuta ette, et me oleksime tema lähedased, lihtsalt ei mäleta. Ma ei kujuta ette, et mul oli üks väga tõsine. Te ju küsisite, et mis sa siis teed, annad mingile meile peksa või? Meil oli üks selline vestlus ja siis ma ütlesin, ei. Sõbrad aga teid mornilt ignoreerima seitse, viis ilmselt või niiviisi, eks ole. Ja see sõnapaarile õudsam kui nukitsamees. Jah. Ja siis nad hakkasid muretsema, näost on näha, kuidas laps, eks ole kus on vaid see võib-olla tõesti midagi väga ebameeldivat ja siis nad palusid, näitaksin, kuidas mornid ignoreerimine teostatakse, kuidas see käib. Ma siis näitasin. Nii et võib-olla kokkuvõtvalt, kuigi selline pedagoogiline lähenemine, laps, lapsi natukene nagu segadusse ajada selliste asjadega võib-olla ei ole kõige elutervem siis, siis siis ma arvan, et ma olen ikkagi päris hästi välja kukkunud ja, ja ma olen, olen saanud huvitavaid, huvitavaid perspektiive ja ma olen õppinud nägema haritlasi poolt seda intellekti, intellektuaalset lähenemist ja siis nüüd seda elutervet elutarkuse lahenemist julgen või loodan öelda. Ma nagu näen natukene laiemalt tänu sellele ka ikkagi igasuguseid erinevaid situatsioone. Aitäh teile selle vestluse eest. Aleksei ja Mattias Turovski, isa ja poeg. Soovin pärituult. Kuuleme veel aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan, täname kuulajaid ka ja nädala pärast kohtume taas.