Tere, me oleme nendes siinsetes rännusaadetes juba päris mitu kuud seigelnud seal Mongoolias väga põnevas Sise-Aasia riigis. Ja minu jaoks oli ta põnev juba enne Mongooliasse minekut ja mul olid mitmeid küsimusi, mis ma tahtsin endale seal selgeks saada, aga selle maaga juhtus küll niimoodi, et kui seal ringi sai käidud, siis tegelikult sain nendele küsimustele vastused, mida ma olin kodus mõelnud, aga sealsamas tekkisid hoopis uued, veel põnevamad küsimused. Ja siis läks küll niimoodi, et enne sai see reis otsa, kui ma kõikidele oma küsimustele vastused sain. Nii et Mongoolia kuulub kindlasti minu jaoks nende maade hulka, kuhu ükskord tahaks veel tagasi pöörduda. Aga kui me nüüd möödunud suvel seal Mongoolias ringi reisisime, siis selle reisi lõpus saime me omamoodi sellise koondpildi Mongoolia kultuurist. Ja ütleme ka siis sellest Mongoliks olemisest. Põhjus selles, et me veetsime kolm viimast reisipäeva Naadamil seal pealinnas Ulaanbaatarist, seal toimus siis aasta kõige tähtsam rahvusfestival ja seda peetakse seal vaati 11. juuli paiku ja kestab vähemalt kolm päeva jutti sinna otsa veel kaks puhkepäeva lisaks nädalavahetusel need kokku viis vaba päeva inimestel tõeliselt pidupäevad ja kõik need päevad on täis kirevaid erinevaid sündmusi paraade, suur kogunemisi ja tingimata võisteldakse seal siis kolmel mongoli rahvusspordialal ja need kolm alan siis vibulaskmine, maadlus ja ratsavõistlused. Aga need vibulaskmine, maadluse ratsavõistlused ei ole seal üldse sellised, nagu meie oleme siin Euroopas harjunud, kui need on sellised erinevad spordialad. Nad on väga mongolipärased seal. Neid Naadami festivali sündmusi me saime jälgida ju seal päris otsast lõpuni. Ja tegelikult see meie sõit oligi niimoodi planeeritud juba ammu. Et me jõuaksime reisi lõpuks täpselt Naadami alguseks sinna pealinna kohale. Ja need tänase saate muljed, need ongi õieti sellest, mida me siis seal Naadamil ise kogeda. Nõnda algab üks mongoli laul. Laulu nimeks on mongoli keeles nooriun, nostay Halium ja see tähendab tõlkes minu nelja aastane pruuni karva hobune. Ja see on niisugune ülistuslaul oma hobusele, seal saateks on muide seesama pill see hobusepea viiul, millest ma seal ühes varasemas saates, kui sai räägitud Mongoolia nomaadid perest, siis sellest hobusepea riiulist sai seal päris pikalt räägitud. Ja nüüd see, et lauldakse ülistuslaulu oma hobusele, kirjeldatakse seda hobust saan mongoli lault traditsioonis väga tüüpiline. Et just ei kiideta hobuse sugu kui sellist ja hobuste toredust, vaid see laul on alati pühendatud ühele konkreetsele hobusele. Ja õieti seal Mongoolias me nägime ka selliseid ratsude monumente, kus ratsanikku üldse ei olnud ja needki olid pühendatud ühele kindlale hobusele, näiteks ühe aasta Naadami hobuste võistluse üldvõitjale ja seega on, et kamoon kooliale väga tüüpiline. Et siis hobune on kõige tähtsam, palju tähtsam kui ratsanik, kes istub hobuse seljas, need meil Euroopas tundub nagu harjumatu. Aga seal on tõesti nii, et kui näiteks hobune võidab suured ratsavõistlused, siis mitte ei kiideta ratsanikku, ei kiideta treenerit, noh, neid ka kiidetakse, aga kõige kesksem kuju on ikka see hobune, hobune ise. Aga nüüd, Ma siis võib-olla enne, kui hakkan rääkima nendest sündmustest, siis ka sellest paar sõna, et miks seda peetakse seal just alati 11. juuli paiku, iseenesest need kolm võistlusala rahvussporti, need on Mongoolias iidvanad. Need olid ju isegi kirjeldatud juba seal mongolite salaajaloos, mis pandi kirja 800 aastat tagasi ja millest meil ka oli ühes varasemas saates jutt. Ja neid Naadamit peeti siis läbi sajandite kõikvõimalikel tähtsatel suur kogunemistel, noh näiteks kui kogunesid kokku sõjapealikud või, või kui peeti näiteks suurejoonelist pulma, siis alati need kolm võistlusala seal olid ja kui mõelda, Need on ju sõdalaste alad, vibulaskmine, oskus vastane käsitsivõitluses pikali saada ja oskus hästi kiiresti ratsutada. Nii et mingis mõttes on see nooda olnud ka läbi aegade nagu sõdalaste treening ja parimate sõdalaste selgitada vaatamine. Ja nii on see seal käinud tegelikult sajandeid ja sajandeid. Aga miks just 11. juulil? Vastus on nüüd juba Mongoolia uuemas ajaloos, 1921. aastal, 11. juulil kirjutati alla siis iseseisva Mongoolia riigi valitsuse loomise kokkuleppima. Noh, kas nüüd just see kõige õigem kuupäev on tähistada iseseisvalt, Mongoolia selle üle võib väga pikalt vaielda. Sellel 21. aastal oli Mongoolias meeletu segadus, aga nii otsustati, et juba 1922. aastal toimus esimest korda Mongooliasse selline üleriigiline Naadan ja sinna juurde kuulusid nüüd juba ka näiteks sõjaväe paraad ja riigijuhi kõne. Ja need asjad sellisel riiklikul moel, üleriigilised Need on siis kestnud tollest 22.-st aastast kuni tänase päevani välja olid ka sotsialistliku ajal siis sellel sotsialistliku ajal oli küll kuuldavasti niimoodi, et seal oli vibulaskmine nendest kolmest alast keelatud ja põhjendus olevat olnud see, et vibu on ju relv ja äkki siis vibu ohustab ka kuidagimoodi sotsialistlikku korda. Ja tol sotsialistliku ajal oli ka siis oma rahvusliku meelsuse näitamine hästi tagasihoidlik ja vaoshoitud, aga kui ma kooli ja siis üheksakümnendatel sai juba tõeliselt iseseisvaks vabaks rahvusriigiks, noh, siis tuli see vibulaskmine tagasi ja nüüd Naadamitel ülistatakse seda mongolite sugu ikka niipalju kui kellelgi vähegi jaksu on. Ja niimoodi on need siis käinud üsna ühtemoodi viimased 20 aastat. Aga üks asi on veel nende mongoli Naadamite puhul vaja kindlasti rõhutada, et see Ulanbaatoris peetav, no ta ei ole sugugi ainus, mida seal Mongoolias peetakse. Neid Naadameid peetakse väga palju kohapeal erinevates Mongoolia nurkades ja mõte on enamasti nagu selles, et nüüd nende kohalike Naadamite võitjad need saavad siis autasuks selle, et pääsevad sinna pealinna Naadami lõppvõistlustele. Ja teisest küljest need maal peetavad noodamid on tihtipeale isegi sellest Tulanbaatari Naadamist ehedamad sest seal on ikkagi need vanu traditsioone kohapealseid näha ja maainimesed kannavad seal tihti ikka väga traditsioonilisi rahvariided ja peavad kinni väga vanadest kommetest, mida pealinnas ei näe. Ma toon ühe näite, meie sattusime kab täiesti kogemata Ta ühele küla laada, mille see oli siis, kui me olime seal Mongoolia päris lõunaotsas. Paiga nimi oli, vajan dalai ja seal siis parajasti, kui me sinna saabusime, peeti ratsavõistlusi, avar step, palju inimesi, finišipaik, aga leid ratsanike pole mitte kusagil. Lihtsalt oodati, millal nad jõuavad sealt kümnete kilomeetrite trite pikkuselt rajalt siis lõpuks ja finišisse ja inimestel oli palju aega ja neid oli huvitav jälgida. Ja seal ma sain näha ühte sellist kommet mis on väga klassikaline, vanaaegne, mongoli meeste tervitas ja ma kirjeldan siis seda. See oli siis niimoodi, et pikkade halatide moodi kuubedega mehed tulid ja tundsid nagu 11 ära, mõlemal olid siis jalas sellised ülespoole keeratud otstega saapad ja peas teravatipulised mütsid. Ja kui nad tulid niimoodi lähemal, üks neist oli noorem, teine oli vanem, siis mõlemad panid üksteisele õlgadele käed ja noorem mees suudles vanemat meest mõlemale põsenukil, aga vanem mees vastu musi ei teinud. See on niisugune mongoli kommed, noormees, nagu sellega näitab üles oma austust vanemale mehele. Ja selle järel pistsid mõlemad mehed käed põue ja tõmbasid sealt välja tubakakotti. Niisugune suur, väga uhke, selline riidest tikanditega värviline, kokku volditud tubakakott ja selle seest õngitsesin kumbki välja siis niisuguse pisikese kummalise ümara pudeli, väga kalli pudeli, kahtlemata see pudelike oli kaunistatud selliste hõbekaunistustega igalt poolt. Ja siis nad võtsid mõlemad sealt pudelilt korgi ära ja raputasid teineteisele käe selja peale, sealt pudeli seest ühte pulbrit. Ja siis kumbki tõmbas selle pulbri sealt käesilla pealt endale niimoodi ninasse. Ja see on siis nüüd see hästi vana, kuulus mongolite nuusktubakavahetamise komme. Ma olin sellest lugenud. Ja kui me olime seal volanbaatoris esimesel päeval, siis me käisime ka seal ajaloomuuseumis ja seal olid vitriinis väljas just need tubakakotid ja need tuba, ka nuusktubakapudelid ja need olid väga sarnased nendele, mida mina nüüd seal nende meeste käes nägin. Ja vot sellist pikka ja otsast lõpuni sellist must tuba ka vahetamist, tervitamist meeste vahel, Ulaanbaatari siis ma ei kohanud, aga seal kaugel kolkakülas, vat seal ma seda nägin, sealsel Naadamil. Aga nüüd siis selle jupikese hobuse ülistuslaulu järel, räägin siis sellest Tulanbaatari kolmepäevasest Naadamist. Ja sellel esimesel päeval me jõudsime õhtuks täpselt õigel ajal Ulaanbaatari peaväljakule, see on mõistagi nimega Tšingis-khaaniväljak ja seal oli siis avaparaad, see oli täis siis erinevates mundrites sõjamehi ja politseinik, kuid ja olid ka sellised tee vanaaegsetes Tšingis-khaaniaegsetes riietes sõdalased, kõik niisugused valitud pikakasvulised, sihvakad, rühikad, noorukid, no need olid siis need presidendipalee auvahtkonna mehed ja siis sõitis president kõigi nende väeosade eest sealt läbi oma musta autoga ja iga kord, kui ta ühe selle väeosa juurde jõudis, siis need hõikasid kõik hästi pikalt ja venitades urraa umbes selliselt, nagu meie oleme harjunud kuulma seal punasel väljakul seal Moskvas. Ja siis pärast seda lõppes see paraad ära, need sõjaväeosad marssisid sealt minema, siis tuli väikene vaheaeg ja siis päris õhtul algas siis selline hästi suurejooneline rahvaliit, šõu sealsamas Tšingis-khaani suurel väljakul ja seal oli väga suur lavasele esinesid järjestikku igasuguseid laulu- ja tantsutrupid olid suured ekraanid, kus jooksid pidevalt mingid hoogsad videod, välkusid prožektorid ja siis õhus olid droonid, droonid kandsid siis üle mongoli riikliku televisiooni jaoks kogu aeg otseülekandes kogu seda suurt show'd seal. Ja noh, suur hulk rahvast oli seal selle lava ees, aga minu meelest oli palju huvitavam veel vaadata. Ta on neid inimesi, kes seal hiiglasuurel väljakul lihtsalt ringi patseerisid, seal oli hästi palju rahvast, ruumi oli palju ja seal olid küll siis niuksed, perekonnad ja inimesed paarikaupa ja sõpruskondade kaupa ja nad lihtsalt jalutasid seal, vaatasid 11 ja siis omavahel niimoodi suhtlesid ja just nende riideid, neid pidupäeva riideid oli põnev vaadata, sellepärast et seal oli, esiteks osal olid siis sellised klassikalised rahvariided, aga kuna nad olid tulnud väga erinevatest Mongoolia nurkadest, siis need rahvariided olid tohutult erinevad ja huvitavad. Aga kõige rohkem oli inimesi seal Ulaanbaatarist, sellised, kellel olid siis stiliseeritud rahvariided. Et muist element olid nagu rahvariietelt, aga must olid nagu väga siukesed moekad nagu kuskilt viimase moeajakirjast pärit ja vot see kombinatsioon selle arhailise hästi moodsa vahel, seda oli hästi põnev vaadata ja, ja seal oli igasugu variante ja minule nakatunud täitsa meeldivad, et igaüks nagu leiutas midagi vanast ja uuest kokku ja siis oli seal muidugi vanemaid inimesi, kes olid ka silma paistnud selle poolest, et neil rippus rinnas tohutult palju Medaleid. No umbes nii nagu meil isamaasõjaveteranidele. Tegelikult need medalid ei olnud sugugi neil sotsialismiaegsed, sest see sotsialismiaeg, ega see ei ole praeguse aja mongolite silmis mingi eriti tore aeg. Aga ilmselt neid medaleid jagatakse praegusel ajal ka päris ohtralt. Noh, näiteks üks vanem daam siis vaatasin, et mis tal seal rinnas oli, tal oli umbes 10 erinevat meditsiiniõe medalit, nii et ta oli ilmselt töötanud meditsiiniõena ja saanud siis siin 20 aasta jooksul kümmekond medalit ja ta oli nende üle ikka tõeliselt uhke. Aga see õhkkond seal väljas. Mul oli hästi selline haavatud ja sõbralik, meie ju mongoli keelt ei osanud, aga väga tihti nagu me tahtsime pilti teha, hea meelega lubasid seda ja eriti meeldis neile koos poseerida pildistamise jaoks. Ja noh, see pidu käis seal ikka väga hiliste öötundideni välja. Aga järgmine Adami päev siis me sõitsime juba sellistele uutele suurtele võimsatele, nendele sündmustele ja need toimusid siis Mongoolia suurimal staadionil, see on seal Ulaanbaatarist, ta on tõesti suur pealtvaatajaid mahub tribüünidele üle 12000 12000, nii et täitsa võrreldav siin meie Tallinna lauluväljaku pealtvaatajate hulgaga. Ja seal siis olid tribüünid, tribüünid, seal olid kohad nummerdatud, me siis otsisime ka oma kohalt välja. Ja kui me juba sinna toolidele maha istusime, siis ausalt öeldes ei olnud mugav, sest need olid hästi tihedalt koosneksid kitsukese toolid, toolide vahetesti, väikesed ja lisaks veel Se Mongoolia palav, kesksuvine päike paistab sulle otse lagipähe, hirmus kuum nagu saunas. Aga me pidasime need mitmed tunnid seal ikka vapralt vastu ja see, mis seal õieti toimus, see oli niisugune pööraselt suurejooneline Mongoolia ajaloo mängimise etendus. Nii et see algas kuidagi umbes sellest pihta, kuidas mingite muistsete aegade deemonid üleloomulike mõõtmetega tulid sinna platsile ja siis vaprad mongolid võitlesid nendega ja hävitasid neid ja ja siis tuli juba see aeg, millest ma sain aru, et mis toimub, sest üldiselt seal olid, diktor, rääkis kogu aeg mongoli keeles, kommenteeris kõiki neid sündmusi, aga noh, meie ei saanud sellest keelest aru ja siis noh, lihtsalt selle järgi, mis laval toimub, siis oma peas on ka mingi kujutus Mongoolia ajaloost, siis saad niimoodi lahti mõtestada, mis seal toimub, aga kihutasid sinna igatahes sõja vankrites. Sõdalased, kellel olid punased rüüd ja võimsad kiivrid, no selge, need olid ju rooma sõdalased ja neil aastasid siis vastu hunni sõdalased, see oli kindlasti nüüd siis lõike, kui Della ründas seda Euroopat, võitles seal Rooma riigi vastu, seal käis ikka tõsine võitlus, kümned ja kümned mehed madistasid omavahel, aga kes nüüd võitjaks sai, sellest päris hästi aru ei saanud. Noh, tegelikkuses oli ka ju niimoodi etega tillaju päriselt Ta ei kaotanud ja roomlased päriselt ei võitnud, olukord jäi nagu nihukeseks segaseks. Aga siis läks see ajalugu seal staadionil ikka edasi ja ühest kohast ma sain kohe kindlasti aru, siis tuli sinna selline hõljuvates riiet desväärikas naine ja ta lennutas taeva poole viis väga suurt õhupalli. Selge, see pidi olema Tšingis-khaani ema, sest tema tõi ilmale viis poega ja selle järel kappasid juba staadionile Tšingis-khaani sõdalased ja pidasid seal jälle võidukat lahingut. Ja siis selle järel ilmus juba välja Tšingis-khaan isiklikult. Tal oli valge hobune valge rüü, mis oli ääristatud kuldsete servadega ja ta ratsutas otse sinna püüne peale keset staadioni. Tal olid ka valged juuksed ja valge habe. Ja siis ta rääkis sellise madala kõmiseval häälega hästi aeglaselt ja väärikalt. Ilmselt jagas rahvale tarkusesõnu, ta meenutas mulle ausalt öeldes natukene koguni jõuluvana ja ta oli väga erinev sellest, mida Euroopas Tšingis-khaani kujutletakse. Aga mongolite jaoks ta tegelikult just selline ongi nende kujutluses selline tasakaalukas rahva isa, kelle jaoks on kõige tähtsam mongolite endi ja käekäik. Aga noh, etendus läks ikka edasi tundide kaupa. Mingil ajal ma sain aru, et nüüd on see koht, kui on punaarmeelased, seal olid siis kuulipildujatega vankrites sellised kõrgemütsiga mehed, suur viisnurk otsa ees ja need pidasid ka seal oma lahinguid. Ja nii see Ajaloo edendamine läks kuni tänase päevani välja. Ja kokku ma vaatasin kella, see kestis neli tundi, noh, ikka väga võimas show meie jaoks natukene nagu aasiapäraselt, võib-olla ülepaisutatud ja paatoslike kaga kahtlemata rahvale sisendatakse, kui võimas olnud mongolite ajalugu ja kui tublid on olnud mongolid läbi ajaloo ja kui see siis seal lõpp, kas siis oli juba lõuna käes ja pärast lõunat me läksime siis esimese võistlusala juurde, see oli siis vibulaskmine, see käis sealsamas peastaadioni kõrval ühel teisel staadionil ja see oli seal umbes siis niimoodi, et seal olid jälle kümned ja kümned võistlejad korraga staadionil. Aga seal ei olnud ainult mehed, seal olid ka naiskonnad ja meeste märklauad olid kusagil umbes 60 meetri kaugusel naistel nii kümmekond meetrit lähemal ja siis nad nii meeskondadena seal võistlesid kordamööda. Et kes siis kõige paremini märklauda tabab ja need mongoli tibud. Need on ju tohutu suured, nii et nad on, ütleme, väiksemat kasvu mehekõrgused ja see vibu on hästi kõva ja raske vinna tõmmata, nii et see käis neil niimoodi, et algul ta veab selle vibu vinna hoopis taeva poole ja siis, kui see on juba niimoodi vinnas, siis langetab selle aeglaselt täpselt märklaua suunas ja siis laseb noole vihinal lendu. Aga see, mis mind seal natukene isegi kohutas, oli see, et need kohtunikud seisid täiesti seal märklaudade kõrval, nii et seal võib olla üle 10 märklaua üle 10 vibuga laskja ja iga märklaua kõrval kummalgi pool seisavad rahulikud kohtunikud, et kui mõelda, et seal sellel päeval lasti kindlasti lendus sadu nooli ja mõelda, et üks nool läheb millegipärast paljugi, mis põhjusel noh, nii paar meetrit viltu, siis see tabab mõnda nendest kohtunikest. Aga seal Mongoolia vibulaskmisvõistlustel seda hirmu kohtunikel ei olnud, ma ei tea. Nad võib-olla lihtsalt ei osanud ette kujutada teada, et ükski vibulaskja siin Ulaanbaatari lõppvõistlustel võib-olla nii vilets, et laseb märklauast nii kaugelt mööda. No ja siis sealt edasi, samal päeval me käisime veel seal ringi, seal oli palju staadionit, palju igasuguseid kohti, kus mängiti rahvalikke mänge, võisteldi ja söödi ja joodi natukene tohutu massiüritus. Ja see päev siis seda mööda meil õhtusse said. Nüüd siis selle kolmanda Naadami päeva juurde seal Mongoolia pealinnas Ulaanbaatarist sellel hommikul me läksime siis staadionile, kus toimusid mongoli rahvusmaadluse lõppvõistlused. No ja see oli ikka väga teistmoodi kui need Euroopas peetavad maadlusvõistlused. Esiteks, seal on ka teistmoodi reeglid, et mongolite, sellel ei ole mingit kaalukategooriaid, on niimoodi, et on ainult täiskasvanud mehed kõik ühes ja siis noored teises rühmas, nii et vanuse järgi kaks rühma. Aga need täiskasvanud mehed Nendel mingeid kaalupiirangut ei ole. Ja sellest loomulikult tuleb ju see, et mida suurem ja raskem sa oled, seda rohkem sul eeliseid on, nii et need olid ikka sellised prisked vennad enamasti ikka päris korralik kõht ka ees, need natukene sumomaadlejad meenutasid koguni. Ja siis nad tulid sinna staadionile kohe suures hulgas ja seal oli niimoodi, et igal vaatlejal oli kaasas oma treener Mongoolias neid ei nimetata treeneriteks, vaid need nimetatakse julgustajat, näiteks mongoli maadlejad, nendel on siis jalas nihukesed, pika varrega, võimsad saapad, liibuvad lühikesed püksid ja siis õlgadel on nisugune jakk, mille rinnaesine on täiesti lahtine. Ja siis nad seisavad seal niimoodi rivis ja siis algab nisugune tseremoonia, et see tundub vahel nagu mingi tantsutseremoonia ja vahel tundub see lausa nagu mingi religioosne tseremoonia. Aga igal juhul kõigepealt siis iga maadleja tantsib oma julgustaja või treeneri ümber tantsu ja see käib niimoodi aeglaste liigutus, sest ega niimoodi käsi kõrgele tõstes pidulik aeglane tants. Ja siis, kui see on tehtud, siis hakkavad need julgustajad või treenerid niimoodi järjestikku seal rivis nagu laulma või. Mulle meenutas see peaaegu mingit imaami palvet, niukse veniva häälega pikalt midagi laulab. Tegelikult ta tutvustas oma maadlejat, treeneriks ta oli nii, et ta siis kirjeldas, kust ta pärit on ja mis võite ta on saavutanud ja selle sees ta siis ka kutsus väljavastast ja vastase väljakutsumine käibele selle reegli järgi, et välja võib kutsuda see, kellel on teisest rohkem varasemast ajast, temal on väljakutsumise õigus. Nii, ja kui see, kas siis läbi sai, siis läksid mehed kokku ja seal oli siis ka nii, et kohe mitu paari korraga maadlesid ja pusisid ja müdistasid seal keset seda rohelist muru ja reeglid Mongoolia maadluses on suhteliselt lihtsalt seal ei ole nii, et sa pead teise selja peale panema, piisab sellest, kui sa saad vastase liia tasakaalust välja, nii et ükskõik, mis kehaosaga puudutab maapinda seal maadluse käigus ta võib siis jala taldadega võib maapinda puutuda ja siis käelabadega võib maapinda puutuda. Aga kui näiteks küünarnukiga või põlvega läheb korra vastu maad stan kaotanud. Ja siis kui juba on selgunud, et kes võitis, kes kaotas, siis on jälle üsna eksootiline tseremoonia, siis võtab see võit ja selle kaotaja jaki seljast ära. Ja tõstab käe üles ja siis kaotaja peab tema käe alt läbi minema, niimoodi kummardades. Ja kui ta niimoodi läheb, siis võitjannatale niuksed kõva vapsu annab siis vastu õlga või, või koguni vastu pead. Aga see mõte ei ole mitte selles, et ta nüüd kuidagi alandab seda kaotajad. Mõte on nagu selles, et see on nagu selline julgustav vaps, et tule järgmine kord jälle võistlema ja siis võistle juba paremini ja siis, kui ta seda kaotajad niimoodi ära on saatnud, siis võitja tantsib tantsu, seda nimetatakse kotkatantsuks, niuke suur paks mees, aeglaselt hõljub niimoodi seal. Ja tal siis mõlemad käed on laialisirutatud ja liigutab neid üles ja alla noh nii nagu kotkas lendaks või niimoodi. Vot selline oli see maadlusvõistlus, aga me ei vaadanud seda lõpuni välja, sest et meile öeldi niimoodi, et päris finaalis võib see muutuda pealtvaatajatele natukene ohtlikuks ja see pidi siis minema tavaliselt niimoodi, et päris lõpp, puu, seal on ju tundide kaupa seda maadlust. Päris lõpus jäävad peamiselt alles ainult mehed pealtvaatajateni Pealt vaatajatest mehed on päeva jooksul siis tihti napsu võtnud ja siis nad on niisugused uljad ja meest täis ja ja nad võivad muutuda ise ka üsna nisukesed, eks maadlushimuliseks võivad hakata näiteks võõrastega tüli norima, nii et meile soovitati, et ärme seda lõppu päris vaatame. Aga öeldi küll seda, et nüüd täna õhtul selgub, siis tänavuse Naadami kõige parem maadleja kogu Mongoolias ja need auhinnad, mis ta saab, need on ikka tõesti pöörased, nii et ta saab näiteks maja, saab näiteks kallieebi ja igasuguseid rahalisi, suuri kingitusi ja nii edasi. Nii et esiteks on ta sellest päevast peale Mongoolia rahvuskangelane ja teiseks pidi olema ikka nii, et kui sa seal Naadami maadlusvõistluste üldvõitjaks tuled, siis sa oled ka rahaliselt elu lõpuni kindlustatud mees. Aga meie siis läksime sealt maadlusvõistlustelt pärast lõunat edasi juba ratsavõistlustele ja noh, need ratsavõistlused, need käisid linnast väljas, nii et tuli sõita kohe päris mitu kilomeetrit linnast eemale, kuskile step'i avarustele. Ja see pilt, mis seal avanes, oli ka ikka väga meeldejääv, see step on ju tohutult avar sõnad kilomeetrite ja kilomeetrite kaugusele, nii kaugele kui näed, igal pool on autosid, siis on rohelistel nõlvadel näha, neetikeerisid neid mongolite telke, mõned on niisugused väiksemad ja need on niisuguste rühmade kaupa, need on tavaliselt siis kas võistlejatele või nendele peredele või treenerit. Aga siis on ka sihukesi ilmatu suuri telke ja need on siis mõeldud pealtvaatajatele, seal pakutakse inimestele süüa ja juua ja igasugust muud meelelahutust ja inimsalku silmapiirini välja liikumas, igal pool seal stepis ja, ja nende vahel siis ka väga palju ratsanike, kes muudkui kappavad nende inimsalkade vahel. Sest noh, paljud pealtvaatajad on tulnud ka sinna hobusega ikka õige transpordivahend ratsavõistluste jaoks, hobused enam-vähem kõikidel mongoli meestel olemas nagu üks koht oli seal stepis, mis kohe silma torkas, seal oli eriti palju rahvast väga tihedalt koos. Seal oli näha ka niisugune tribüüne sadade meetrite pikkust, kuna igavene pikk tribüüne ja selle lõpus niisugune vaatetorni moodi torn, see oli selge, see oli nüüd see koht, kuhu need võistlejad pidid finišiks jõudma. Ja siis öeldi meile, et praegu on parajasti käimas ühe teatava vanusega hobuste lõpuvõistlus seal seal niimoodi seal mongoli Naadamile. Need ratsavõistlused koosnevad eri vanusega hobuste võistlustest, nii et meil on seal palju ja üks nendest, kus meie olime, see oli siis üheaastaste sälgude finaalvõistlus. Nii et noh, kõige nooremad hobused üldse, kes võivad üldse võistlema hakata. Ja nad pidid kohe tulema, aga ootame, mis me ootame, ei tule sealt mitte kedagi, läks tund läks veel palju rohkem aega. Mongolid väga stoiliselt olid seal ei teinud sellest üldse välja, aeg oli maha võetud. Mongoolias on tihti nii, et sel kellaajal mingit erilist tähtsust ei ole. Nad lihtsalt kõndisid seal ringi, ajasid juttu, tooja tundsid ennast hästi. Aga siis mingil hetkel tõesti hakkas seal kaugel-kaugel kilomeetrite kaugusel paistma niisugune vaevumärgatav tolmupilv. Kohe seltskond läks nagu elektrit täis, kõik kogunesid sinna hobuste raja serva. Ja minagi siis seal nende hulgas ja tuli ikka päris mitu minutit oodata, enne kui nad muutsid siis nii nähtavaks, et ta oli juba võimalik eristada hobuseid ja ratsanike. Ja siis edasi muidugi juba väga suure kiirusega, mille lähenesid. Ja noh, see, mis seal nüüd kohe näha oli, oli, et kõige ees olid kaks ratsanikku oma hobustega. Nende seljas istusid noh, sellised võib-olla kümneaastased poisikesed peas olid neil kiivrid käes olid ratsapiitsad ja siis nende piitsaga kumbki siis niimoodi selja taha, kuidagi väga osavalt ja hästi kiiresti nüpendasid siis hobuse tuharaid nii kõvasti, nagu nad jaksasid. Ja siis üsna varsti nende taga tulid siis juba kümned hobused oma ratsanike ja kõik ratsanikud olid, lapsed. Ei olnud ainult poisid, oli ka tüdrukuid ja päris paljud ratsanikud olid täiesti ilma sadulata, mõnel polnud isegi aluseid. Aga kõik püsisid väga kindlalt hobuse seljas ja muudkui ergutasid oma hobuseid ja see ergutamise hääl, see oli ka väga meelde, jäi. Väga tihti need lapsed kiljusid sellise peene häälega. Mõnikord oli veel väga huvitav hääl, millega oma isiklikku hobust ergutatakse. See on niisugune. Susin niisugune, et see, see käib umbes niimoodi, et. Niimoodi lõigatakse ja see on muidugi üldse mõngolitel ka täiskasvanutel selline tüüpiline hobuse ergutamise häälitsusse joon. Aga jah, tõesti kõik olid lapsed. Aga niimoodi seal Mongoolias käib seal hobuste võidukihutamisel peavad olema siis ükskõik, kas poisid või tüdrukud, agalati, lapsed ja nende vanus võib-olla siis alates viiendast eluaastast. Ja siis lõpetades kuskil kell 13. eluaastaga. Ja miks sellised pisikesed juntsud põhjendus väga ratsionaalne, laps on ju kergem kui täiskasvanu. Järelikult ta koormab seda hobust vähem, kui on vaja pikka maad kaua kihutada. Muidugi, neid lapsi on treenitud. Aga igal juhul on ju see vana asi, mis ma juba päris saate alguses rääkisin. Hobune on Mongoolias tähtsam kui ratsanik ja siis, kui need ületasid finišijoone, need ratsanikud seal kõik järjest, siis seal oli ka seda kohe näha, et laps tuli hobuse seljast maha, muidugi vanemad ruttasid ta juurde, hoolitsesid tema eest, võtsid ta oma pereringi niimoodi. Aga üldiselt muud inimesed nendele lastele rohkem üldse tähelepanu ei pööranud. Aga võitja, hobune, selle ümber oli silmapilk tohutu rahvamass ja siin taga on jälle niisugune väga vana mongoli usk. Sellepärast nad sinna kogunesid, mida nad siis sealt tahtsid teha, nad kõik tahtsid puudutada Võitjat hobust ja puudutada sellepärast, et nad tahtsid oma teo peale saada hobuse higi. Ja vot see on see mongolite kindel veendumus, et kui sa saad oma peo võitja hobuse higi kokku, siis sa oled saanud ülimalt hinnalise asja ja see toob sulle kindlasti edaspidi isiklikus elus. Aga nüüd selle mongoli hobuse ülistuslauluga, kus laulja kiidab nelja-aastast pruunikarvaliste hobust. See tänane saade saab otsa saadenaadamist, kus me siis kõigil nendel Ulaanbaatari Nathani päevadel ise osalesime. Ja selle saatega saab tegelikult nüüd otsa ka Mongooliasaadete sari üldse. Nii et järgmises saates läheme hoopis mujale. Ja see teine manner on Aafrika ja teine maa, on Etioopia. Nii rändame Etioopiasse.