Tere ja hea meel on taas kohtuda. Saate käbi ei kuku, jutud saavad täna räägitud isa ja pojaga. Kunagine Eesti kontserdidirektor Enno Mattiisen on muusikaga seotud, seotud olnud kogu oma elu. Sinna mahub ka periood õpetajana Tallinna muusikakeskkoolis. Tema klassi nimekamaid oli Aivar Mäe, kellest hiljem sai rahvusooperi juht Enno poeg Mihkel Mattiisen saiaga ansambliga tšemm, Eesti popmuusikas koguni ühe ajastu sümboliks. Niisiis ei ole käbi kännust kaugele kukkunud, aga missugused on mälestused teekonnast ja kes on olnud kaasteelised, sellest kohe lähemalt. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast saatesse Enno Mattiisen, tere jõudu ja Mihkel poeg. Rõõm näha, rõõm näha jälle taaskord. Tere. Tänase saate puhul peab ütlema küll sissejuhatuseks, et Pealkiri käbi ei kuku, meil ei jätkunud siis kännust kaugele. Peab ikka üsna hästi paika ka küll lennukas, see teeb tuju heaks ja, ja paneb silmad särama, et poeg on kõndinud üsna täpselt sama rada ehk siis tema maailma muusika. Ei, no loomulikult on mul väga hea meel tema üle. Mina olin ka see mees, kes koos Peetriljega panime, omad poisid, panime muusikakeskkooli. Naised olid neil parasjagu Moskvas erinevate liidu kongressil. Ja see oli neile suur üllatus, kui nad tagasi tulid. Me teatasime neile pidulikult. Poisid on muusikat. Kes? Ma isegi mäletan seda, kui me olime Peeter Lilje pool ja siis ta tegi meile mingeid muusikalisi katseid seal ja mäletan oma pojale ja minul, et et enne, kui me sinna muusikakeskkooli läksime Ja seal muidugi probleeme ei tekkinud katsetega, sest Mihkel oli ka enne juba viieaastasest peale, oli Venno laulu poistekooris, käis terve maailma läbi ja seal tuli kõva drilli. Ja nendest asjadest me saame põhjalikumalt rääkida, aga kui juba korraks teema tõusis, siis Mihkel, kas muusikakeskkooli panemine oli sinu jaoks ka hea uudis olid juba niivõrd kodune muusikas, et sul ei tekkinud kordagi tõrget, et miks ma pean või, või mida iganes. No ega me seda nüüd täpselt ei mäleta, et ma olin ikkagi ju nii väike, et palju see väike laps ikka ise otsustab, mis kooli nüüd peaks minema, et ega see väike inimene, kes pole koolis käinud, ei teagi, mille poolest koolid erinevad ja nii edasi. Et aga ma arvan, et minu jaoks oli see üsna loogiline, kõik tundus seepärast, et ma olin ju tiites peale muusika sees elanud ja ma ei tea, võib-olla ma ei teadnudki, tol hetkel on olemas koole, kus muusikat ei õpita, et et see on täiesti võimalik, sest juba väga väiksest peale vanemad vedasid mind kogu aeg kontsertidele. Isa töötas muusika valdkonnas, ema töötas siinsamas majas raadiomajas ja et ja mu vanemad sõbrad olid ju enamik, kõik olid muusikud, ehk siis minu jaoks oli see kõik niivõrd loomulik. Ja see oli ka väga hea, et see pole olnud puru täis muusikakool, pats Järvika, kõik üldharidusaineid. Ainuke probleem oli siis muidugi see, et muusikakeskkool oli kivimäel. Meie elasime mustamäel, iga hommik, ma vedasin teda koolik kahe bussiga. Nii et see oli mingi tunniajane minek peaaegu vist, no ja siis ma läksin sealt, läksin talle järgi, siis sõitsin bussiga tööle kesklinna ja pärast läksin talle järgi jälle järgi, nii et ühesõnaga bussis ma käisin väga palju aega, autot mul ei olnud. Siis sa pead ikka ka hea tahtmine olema, eks. Absoluutselt ja ma olin täitsa nõus sellega. Ega see mul tükki küljest ära ei võtnud. Mul on väga hea meel. Nii hakkame lapsepõlvepilte lahkama Venno, kui te mõtlete enda lapsepõlvele tagasi esimestele eluaastatele, siis mis hetkest teie mälestused algavad, missugune teie lapsepõlvekoduni? Lapsepõlvekodu oli mul, meil oli väga tore kodu Tähtvere linnaosas Tartus. Ja ma käisin ise viiendas keskkoolis, seal sinna oli ka 10 minutit jalutada. Sai kõvasti trenni tehtud võrkpalli. Ma laulsin Tartus ka poistekooris, Tartus oli väga poistekoor ja sealses dirigent dirigendi varuti otsida noori poisse, kes tahaksid mingit pilli mängida. Mina tahtsin ka, et mina tahan, mina ütlesin, ma tahan saksofoni mängida. Saksofoni eriala muusikakoolis ei olnud ja siis pakuti välja, et klarnet no see on umbes nagu saksofon. Erinevad pillid küll, aga normaalne. Ja sealt tekkis huvi. Ja see oli palju käidud kontserdil. Tahtsin minna Tartu muusikakoolipraktika õpilaseks Audu regi juurde ja sealt ma sain, nagu selle muusikapisiku. Ja 66. aastal kolisime Tallinna. Panevat pant toodi siia tööle sellega üks huvitav lugu. Ega ma siis ei mõelnud ka muusikakeskkooli peale, mille ma ka lõpetasin, aga olin inglise keele eriklassis seitsmes keskkool, kus on praegu prantsuse lütseum. Ja ma tulin tavakoolist inglise keele eriklassi mis oli minu jaoks paras pähkel. Teised juba vabalt rääkisid inglise keeles, kirjutasid mina, tegin kõkmek. Ja siis mulle võiti eraõpetaja. Ma jõudsin neile järgi klassikaaslastele, aga siis meile anti jälle suveks anti ports raamatuid läbi lugeda, mida mina muidugi teha ei viitsinud muidugi Võsul muudki teha. Kalal käia, luurakat mängida ja mida kõike iganes. Ja siis tuli meile külla muusikakeskkooli õppealajuhataja Aino mäe. Ja ta ütles, et ma olen pilli mänginud ka ja laulnud kaob palju ja ja siis mina kurat, esimest september juba läheneb mul ikka lugemata. Ja siis Aino ütles mulle, kuule poiss, oled tegelenud muusikaga päris kaua. Kuule, tule, muusikakeskkooli, mina ütlesin, kes tulen siis vabane, vabanesin kohe sellest inglise raamatute lugemisest ja nii ma läksin. Liilus aeg rääkige oma kodust oma vanematest. Minu isa oli ajaloolane, kes muuseas kirjutas ka Tartu rahuraamatut Edgar Mattiisen, Mattiisen ja professor. Tema töötas Eesti põlemas akadeemias ajul õpetajana, õppejõuna, vabandust ja Ämari seal raamatukogu juhataja Nendel muusikaga mingit pistmist, isa tahtis laulda küll, aga talulise väga valesti. Aga hirmsasti tahtis laulda. Ema oli väga ilus, lepiku hääl. Kas enne oli hea poeg, lapsena korraldas ta pahandusi ka või? Kiusasin kassi, Meil oli kass miisu ja ma sain iga päev tema käest tuuseldada. Aga ei, ma olin hea poiss. Õppisin ka niimoodi enam-vähem. Matemaatika oli muidugi minu jaoks kõige raskem, sest mul naine ütleb, et matemaatikas on imelihtne ainult loogikat. Mina ütlen selle pööration kursis juure loogikat. Mul olid ikka kolmed ja kahed võttemaatik. Sain ka järeleaitamistunde. Aga noh, selles mõttes jälle humanitaarained olid, püüad kõik. Alates laulmisest ja eesti keeled ja noh üldse keeled inglise keel näiteks inglise keeles musi, midagi, midagi. Ma olin nii palju juba teistest ees, tänu sellele inglise keele eriklassile. Kui nõudlikud vanemad kodus solid väikese lennuga No tähendab mind põhimõtteliselt nagu kasvatas rohkemgi kui vanaema ja tema oli väga nõudlik. Emal ja isal ei olnud eriti aega, nad olid seltsi inimesed ja ja palju oli tööd neil ja tähendab ei olnudki mingit vajadust minu plekk keda või karjuda või, või hirmsat pahandajaid, muidugi ma sain vitsa, mõnikord ka. Aga see oli rohkem nagu mitte vanemate poolt, vaid vanaema poolt. Panevat Me nimetasime annaks. Mis ellusuhtumist või väärtusi või põhimõtteid ta püüdis siis edasi anda või õpetada või mida ta tähtsaks pidada? No tähendab, tema ei kannatanud vandumist. Tema oli väga heasüdamlik, aga samal ajal äärmiselt range, nii et temaga kogu aeg mind nagu kamandas. Ega, ega ma ei, ma ei olnud selles mõttes vanaemale ja vanaisale paha laps. Millesse rangus väljendus, mida ta ootas? Et asjad oleks tehtud puhtust korda, kõik, nii et abimajapidamistöödes puude lõhkumisest meil oli puupliit, nii et see polnud niisama ja ahjuküte ja nii et õpetas mulle tööd ka ja vana seesamamoodi ja samamoodi minu isa, kes oli õppimata ehitusmeister, ütleme nii. Tõsi, kid töid alates pottsepatööst, lõpetades maalritööga siseviimistlejana, tema ehitas praktiliselt üksi üles Võsu suvila. Kõik need juurdeehitised, mis seal on, tema tahtis teha kogu aeg, kogu aeg, nii, poiss, hakkame nüüd, hakkame, teeme nüüd siia kuuri ja, ja sinna paneme selle katuse peale ja ja mina abitööline rohkem seal. Aga eks muidugi õppisin ka tema kõrvalt. Need. Mul oli iga hommik iga hommikuks ta kirjutas mulle paberi peale kohe niimoodi varjäänused pedantne kirjutas tänase päeva ülesanded, mida täna tuleb teha, sealt kaevata Ta sees sein üle värvida, seda teha, toda teha, neid kive laduda. Täna oleme toomelaudu ehituse jaoks Marin kogu aeg rakkes, selles mõttes, ega mul Võsulini väga tilulilu niimoodi ei olnud, muidugi oli ka, aga ja siis me käisime kogu aeg seal võrkpalli mängimas ja nii et tema oli suur spordifänn ka. Mida veel lapsepõlvest meenutada, kas sõpru oli palju? Toona vist olid ju ajad, kui sai huntidega koos igasuguseid asju ajada. Ta oli, oli siis oli ikka niimoodi tänapäeval minu meelest nagu küttembek klass põhikursus, ütleme konservatooriumis, ega seal eriti läbi käidud, tähendab meie, meie käis tänapäeval juba isegi tõenäoliselt niimoodi. Ühe kursuse tudengid ei tunne, ei tunne juba 11 ka ja see on probleem, aga meil oli hea, meil oli väga, väga läbi, käib läbi käiv klass ükskõik oluses Tartus õigusi keskkoolis mida vabal ajal tehti vabal vaba aega oli väga vähe, sellepärast kui sa juba käin muusikakeskkoolis, sabad, pidime harjutama pilli harjutama oma, noh, ütleme klarnet peale, selle tuleb klaverit harjutada ja selle selle peale kulus ikka lõviosa ajast. Ja vaba aeg läks minul võrkpalli peale. Ma olin päris kõva köik kõva käsivõrkpallis olin isegi vahepeal oli Eesti noortekoondis, aga noh siis juhtus see, no see võrkpall, eks ole, ploki. Ja siis mul pakkis löödise pöial pahupidi. Nüüd see käib, pöial käib, aga enam võrkpalli ei saa mängida. Et kahjuks muide sel juhul väga hea ajamid. Aga muusikat see pöial kuidagi ja vigastus ei seganud. Ei seganud sest klarnet on niimoodi, et selle pöidlaga eriti midagi teie on ainult niimoodi natukene, aga need, need on kõik korras, need olid kõik korras. Pöidlaga. Mihkel, kui sa mõtet oma isa vanemate ehk enda vanavanemate peale, siis missugused sinu emotsioonide mälestused nendest on, et kas isa tahab ühte või, või teist neist? Mina ei leia tegelikult väga, et Alex, kas nüüd ema moodi või isa moodi, et pigem ema, mood võib-olla tõesti pigem ema moodi, jah, ja tõenäoliselt mina olen pigem oma vanaisa moodi hääle pärast ja, ja taliga selline kõva häälega. Et aga ma arvan, et isa on ikkagi nende võib-olla kahe mingi sümbioosi mingi omaette ikka inimene nagu, nagu nagu ma ei oska nagu enda lapse puhul ka öelda, et oleksin väga just kas mina või minu abikaasa. Aga minul oli oma vanavanematega väga palju kokkupuuteid ja ma sain nendega väga hästi läbi ja mul on väga soojad mälestused neist ja, ja nad on minu elus mänginud tähtsat rolli, sest nagu siin juba isa rääkis, oli meil Võsul suvila ja kõik suved veetsin algusest lõpuni sealsamas Võsul suvilas ja üsna tihti tuli ette ka olukordi, kus minu vanemad olid tööl. Ehk siis mina olingi seal oma vanaema ja vanaisaga, et mis sulle meelde tuleb, kas nad püüdsid sind kuidagi kasvatada ka või vanavanemad üldiselt võtavad oma lapselapse suhtes üsna sellise pehme hoiaku või vähemalt kui vanematel see tihti on, kuna nad olid ju ma olin nende nii-öelda vastutusel seal suvilas, siis ikkagi nad ju pidi kasvatama. Ma arvaksin pigem niimoodi, et noh, vanaisa oli mul selline hästi suur sõber, tegime koos igasugu toredaid asju, mängisime palli, minul temaga kogu aeg, selline nagu sõbrasuhet. Vanaema oli siis vist rohkem selline kasvataja tüüp, kes pani mind seal peenraid rohima ja nii edasi ja ja oma elu ainukese, ma ei mäleta, kas oli rihma hoop, vitsa pole ma saanud vanaema käest sealsamas suvilas mäletama, viskasin naabritüdrukule liivakastis liiva silma ja siis see on ainukene kord oli, ma sain kerge, sellise lataka oli ausalt välja teenitud. Küllap ta oli jah, et eks tänapäeval kasvatusmeetodeid on erinevaid. Teistes on mul noh, elus ainukene kord, kui ma olen saadud mingi laksu kirja, et aga ega ei olegi vaja liiva visati inimestele silma sellega. Et ja vanaema meenub, on see noh, ta andis mulle kogu aeg seal ikkagi selliseid, et töid ja tegemisi et õpetada inimest, et, et kogu aeg ei ole ainult tilulilu, et ja kurb hetk mul meenutada. Ta käskis mul mingi peenra seal, mis ma pidin seal tegema, pidin seal mingid taimed, pidin on ju üles kaevama, et ta saaks siis uued taimed sinna vist hiljem istutada. Ise eriline botaanik ei ole, aga siis juhtus see, et mina läksin ühel hetkel uhkelt tema juurde, siis mul on töö tehtud. Ja siis tuli vanaema tuli üle vaatama ja siis vaatasin, et hakkab nutma. Ja siis selgus, et ma olin ühesõnaga natukene üle pingutatud ja kaevanud absoluutselt kõik seal üles Vistali ise veel värskelt istutanud, et tahtsime parimat, aga tegin halvimatest selline mälestused ja ka ära unustada ühte ühte asja ära. Meil oli Merigas ja no muidugi meri. Te tegite meres seal, kui tihti käisid. Vanasti oli ju niimoodi, et suvi oli suvit, meri oli soe. Loomulikult see suvila seal merest ma ei tea, 500 meetrit mitte rohkem, ikka 200 200. Aga et meres veetsime küll palju aega mul sellega meenub isegi, kuidas põiskord noh, oled seal vees vees, ei raatsi välja tulla ja tegelikult vist nii väga soe vesi ei olnud ja siis ma mäletan ühel hetkel, kuidas ma tulin välja, siis ma kõndisin kodupoole lihtsalt hambad plagises, niimoodi üksteise vastu värisesid kered ju ma olin ikkagi noh, ega seal mingi hüpoteerimine ei olnud, aga, aga mul oli ikka väga külm ja tuju oli sinine. Ja õnneks õnnestus saunu küdes aeg. Nii et mind kohe saadetisi saunalavale ja seal ma lõpuks soojenesin ülesse. Lasteaias käisid, käisin aga vat lasteaiast. Ma tõesti nüüd väga palju ei mäleta, ma tean seda, et minu puhul oli olnud see tavaline hommikuti tahtnud minna lasteaeda ka õhtusele ei tahtnud lasteaiast koju minna. Aga mul on üks selge mälestus on mul tegelikult lasteaiast ainult ja see oli niimoodi, olime lastega õues ja siis mingi poiss sõitis seal jalgrattaga niimoodi käed lahti. Ta ei hoidnud lenksu kinni, on ju, see oli minu jaoks mingi lihtsalt see totaalne ulme ja asi, mis, mida ma tahaksin ise väga osata, et, et see on põhimõtteliselt ainuke asi, mis saab lasteaiast, mäletan. Ma jätsin alguses küsimata, aga ma küsin nüüd Enno, et Mihkel ei ole jutt, ei ainus laps, et kes veel teie lapsed, millega nemad tegelevad tänapäeval. Vanem tütar on mul 42 või kolm juba ja natuke natuke ühesõnaga 73 sündinud. Mihkel on 76 sündinud. Koona saamichirule 40 x seda pane kolm aastat juurde. No 44 ja tema toimetab, korraldab, ühesõnaga, Räise broneerib hotelle, broneerib lennukipileti, korraldab. Ja tegelikult hariduselt on ta sealt üldse sotsiaalvallast ja praegu ka ta on, nüüd on läinud ka tööle kooli sellise nõustaja, õppejõu, psühholoogi roll ja nii edasi, et see on asi, mis on tema hetke suur kirg. Nojah, siis ja see on üks tütar on meelse noorem tütar, see on nüüd 22 aastane ja tema õpib Tallinna Ülikoolis psühholoogiat ja no vähemalt on nüüd üks poiss ka meil perekonnas on muidu muidu on neli tüdrukut lapselast. Jajah, mul noorem õde sai poja ja muidu on meil selline tüdrukutega. Tüdrukud ei kanta aga läbisaamine väga hea ja suurepärane, kõik kõiki austavad armastavad mingeid probleeme, ei ole. Mihkel, mida sa mäletad lapsepõlvest õdedega seoses üks vanem, üks noorem, et kuidas ta omavahel haakesite olite te mänguga? No minu noorem õde on niivõrd palju minust noorem, et meie lapsepõlv ei möödunud koos. Et mina olin vist mingi 18, kui ta sündis üle. Aga vanema õega me leidsime väga palju koos aega. Ja Me elasime alguses, elasime mustamäel väikeses kahetoalises korteris neljakesi, vanemad magasid elutoas ja minul oli siis väike tuba koos õega. Nii et me olime ikkagi väga palju nii-öelda ninapidi koos ja ta oli selline vanem õde, kes kehtestas ennast üsna palju, nagu ikka tahtis palju õpetada, kamandada niimoodi. Aga me saime väga hästi läbi. Ja no muidugi jah, tema oli vanem, tema otsustas selles mõttes rohkem, näiteks et et mis muusikat näiteks seal kuulame, see oli põhiliselt ikkagi tema otsustada. Et see, mida tema tahtis, seda me seal kuulasime. Ja see oli ikka põhiline muusikal ikka Metallica. See oli hiljem siis kui enam tema ei määranud minu ees, et see oli siis, kui olime kolinud juba suuremasse korterisse. Mul oli oma tuba, et seal mustamäel ikka käisid. Mustamäe oli niimoodi, et nad olid kahekesi üheksa ruutmeetrises toas ja mina neid panin õhtul magama, mis panin magama. Lugesin neile raamatut kahe voodi vahel, olin pikali. No 90 protsenti päevadest mainin muidugi loomulikult ise enne. Ma jään, ma mäletan, vaat seda märganud seal kahe voodi vahel, meil võttis mu õe selle suure kaisukaru, võttis endale peale, hakkas lugema ja siis lõpuks maga siis. See oli selline standard standard, absoluutselt, seda ma mäletan täiesti. Ja oligi aga sisse, kui sa räägid, et Metallica ja asjad need tulid, noh, kui ma olin 12 aastane, siis me kolisime kesklinna, kus kõik said oma staadioni, suur korter. Et aga enne seda ikka jah, kui õde tahtis kuulata Anne Veskit, siis mina pidin kuulama, Anne Veskit tahtis kuulata rock hotellis, minagi pidin kuulama rock hotell ja ega seal mingit juttu ei olnudki. Et mitte rock hotellihoid, Ivo Linnat. Ma arvan, mõlemad olid. Laen on Ivo Linna, tema täielik iidol ja tänan kõiki Ivo Linnaplaadid ka seal, kus Ivo Linna teeb lihtsalt kaasa ja ta võib autos. Ivo Linna loomulikult kogu aeg käib. Talvist nüüd omakorda autos määravad juba lapselapsed, mida, mida peab kuulama, et aga paneme veel rollid kodus paika, et emast ei ole kuigi palju juttu olnud sellest, et isa kahe voodi vahel muinasjutte luges, sellest küll, aga kuidas kodus Mihkel, sinu pilgu läbi see rollide jaotus kujunes, et kas olid nii-öelda hea ja halb politseinik või, või sõber ja siis kelle poole sai hädaga minna ja, ja teine pool siis, kes lahutas, kui mingi probleem oli, et mäletad risti ei olnud otseselt niimoodi, et ikkagi mõlemad kasvatasid ja kumbki neist ei olnud mingi noh, ütleme siis ülemäära range või no ema oli rangem kui isa jah, ikkagi natukene ja, ja, aga, aga selles mõttes ikkagi mõlemad tegelesid kasvatamisega, et ei olnud see, et et sinuga tegime ainult pulli ja siis ema kasvatas, et mihklil tegelikult. Kasvasid ise, olgem ausad, see tähendab teda ei olnudki vaja kasvatada, kasvas ise, tal olid mingid eeskujud, kelle järgi nagu joonduda või kasvõi mingid sõbrad sulle. Nojaa, aga ikkagi ema ja isa on ju need, kes teevad ikkagi selle töö ära isegi siis, kui nad mingit otseselt otseselt kasvatustööd ei tee, aga te ju tegite, et selles mõttes oli kõik väga okei, aga mul ei olnud kummagi vanemaga probleemi. Et Meil oli läbisaamine hea, kas õppisid ja said enda asjadega täiesti ise hakkama või oli sul vaja üht-teist küsida ja appi kutsuda kedagi ja selles mõttes oli taolistes küsimustes ma ikkagi pöördusin ema poole. Ja eks isal oli päris palju tegemist ka ja lihtsalt ema on olnud ise väga tubli, tubli õppur. Nii et see kooli asi on temale emale nagu südamelähedasem kui isale ja siis ega ma nüüd mingi superõpilane ei olnud, aga ma sain ilusti hakkama. Lemmiktund oli muu kehaline kasvatus. Väga palju meeldis mulle korvpalli mängida, seda ma tegin ikka ka vahel siis kui oleks pidanud olema tundides. Et see värin ikkagi fänn ja, ja meil oli see korvpall, oli seal sõpruskonnas väga tähtsal kohal korvpalliga ja ma lõpetasin siis, kui ma ei mäleta, mis klassis ma olin, ma olin vast kuskil noh, äkki üheteistkümnendas klassis või siis ma võtsin sarnane juhtum nagu isal võrkpalliga oli, et võtsin korvpallis söötu vastu ja pöial läks nii-öelda pahupidi, klaverit mänginud ei saanud. Ja noh, ta paranes ära ja kõik, taasta sellest ja ei olnud probleemi, aga see noh, see oli see hetk, kus ma siis sain aru, et vist klaverimängijale kõige mõistlikum ala ei ole, et ma väga armastasin korvpalli ja tegelikult siiamaani mängiksin võib-olla hea meelega kase pianisti elukutsega väga hästi kokku ei lähe. Üheteistkümnendas klassis sa teadsid kindlalt, et sinu tulevik on seotud muusikaga ja sa mõtlesid päriselt selle peale, et ta ei saa oma tervist ohtu seada ja ma ei oska öelda, kui kaugele ma mõtlesin, aga siin tõeliselt lähemates piirides, et mulla, mingi klaverieksam näiteks tulemuseni ja kus on vaja reaalselt mängida. Ma pean paranema, on ju, ehk siis niimoodi see kuidagi teadmine tekkis ja siis juba oli see tulid otsused, et lähen edasi muusikaakadeemiasse õppima ja nii see läks. Need ained, mis mind ei huvitanud, nagu ongi mingi füüsika, matemaatika, keemia või seal muidu mul on ainult üks asi, et nad saaks kuidagi need ained läbi ja ma teadsin, et mitte elu sees ma neid asju nagu ise ju tulevikus ei hakka tööalaselt nii-öelda kasutama ja et see ei ole, see ei ole minu ala. Ja mis oli mul, ütleme koolis võib olla, mis mul tekitas mingeid pingeid enda jaoks, oli see, et ma mäletan seda, et mul vahepeal niimoodi trimester või veerand või mis seal parajasti oli, et siis mul vahepeal need jooksvad hinded seal nendes reaalainetes ja taolistes olid ikka päris kehvad. Mäletan hirmuga seda, kui tol ajal e-kooli ei olnud, on ju, siis oli see, et ma teadsin, et okei, mul ei ole praegu hea ainete sees. Ja siis, kui ma kuulsin kodus telefon helises, kui on ema, võtab vastu. Ja siis kuulen, hääletoon läheb nagu tõsiseks kuulen juba, mis juhtuda sai aru, ahah klassijuhataja helistajas, selge pilt nii-öelda. Ja see luges, ütles nii mihkli praegu matemaatikas kaks-kaks-kolm, kaks-kolm ja, ja siis lugesin füüsikat ja kõik seal, et pani ema toru ära ja ühel hetkel, kui neil, kuna sai läbi ja siis hakkasime rääkima, et mis nüüd siis toimub. Et vestlus käis, Mihkel ema ei anna mul selline karjuja tüüp üldse kui ta nagu eriti vihane oli, siis ta pigem vist üldse muga ei rääkinud, et pilt oli, häält ei olnud. Aga muidu rääkis niimoodi rahulikult, töiselt proovis aidata. Midagi ei meeldinud siis, eks ta heitis ette, aga ta oli selline. Nad on selline vaiksemat sorti tüüp, et et ütleme, mina olen oluliselt emotsionaalsem inimene või kuidagi väljendan ennast teistmoodi ja et eks ongi inimesed erinevad ja siis ta tegi mulle tõsiselt selgeks. Ja siis arutasime, mis, mis nüüd saab ja tegelikult oligi niimoodi, et mul lihtsalt kuidagi selline strateegia, et ma veerandi või trimestri või need vahet ja siis seal ma ei mäleta, mis seal et ütleme, oletamiste trimestri lõpuks, mul olid ikkagi kaitse korras. Tunnistuse saamise ajaks oli okei, et aga lihtsalt seal niimoodi vahepeal jooksvate hinnetega, vot nendega vahel pinged. Kas märkun said või? Muidugi ikka mille eest? Segasin tundi, kippusin seal ka võib-olla vahel kõva häälega rääkima ja et selles mõttes ma ei olnud mingi pätt absoluutselt, aga noh, ma ei tea, võib-olla mingitel hetkedel liiga artistlik tüüp seal. Jajah, kus võiks rohkem suu, võib olla kinni hoida, et sain muidugi märkus ja ja siis, eks seal oli ju noh, mingeid spikerdamise asju tuli ette kindlasti. Matemaatikaga oli nagu oli ja siis ma mäletan seda, et ma ikka kippusin spikerdama, sest ma tahtsin läbi saada, oli mingi kontrolltööle tulemas, mul oli täitsa hirm, oli kõik see, seda nii ei oskagi spikrid tehtud. Aga õpetaja teadis, et mingeid nippe seal kasutanud ja siis ma ei ole matemaatikas väga tubli. Ja siis oli kontrolltöö ja ma vaatan, ta jälgib mind terve aeg. Issand, mida ma teen nüüd, et ma ei saa ilma spikrite teha ja mingi läbi tohutu imema, kuidagi suutsin ära spikerdatud. Ja mäletan seda, kui õpetaja hakkas neid kontodelt töid kätte andma ja lõpuks siis ta kutsus klassi ette kõik, et nii sina, tule hinnas, sina, tule hinnaseened essi. Mihkel. Ma ei tea, kuidas sa seda tegid, noh, et ma ei tea, kuidas sa suutsid spikerdanud, ma jälgin, aga viis, palun. Ta oli nagu enda peale vihane, et ta ei suutnud seda tuvastada ja ta ei saanud mind vahele võtta, et taoliseid asju tuli ette, et aga need olid, olid ained, mis mind väga huvitasid ja mida ma tegin väga hea meelega ja mis mulle sobisid, aga tänase mattas isa ema ja need seal. No lihtsalt ei huvitanud absoluutselt ja ja üritasin leida nippe, kuidas läbi saada. Enno, äkki sa oled nõus rääkima, meenutama seda, kuidas sina oma elus esimest korda selliste asjadega nagu pahed kokku puutusid ja kuidas nendega tegeleda tuli siis jagu saada? No kõige suurem pahe, mis mulle siiamaani on, on suitsetamine sest mina oma elu esimesed 16 aastat ei tõmmanud ühtegi suitsu ja siis hakkasin tõmbama. Kahjuks küll siiamaani. Lugu on selles, et ega mul ei ole, ma ei vaja nikotiini, mina vajan seda protsessi, teed suitsupaki lahti, võtad sealt ühe suitsu, siis võtad välgumihkli, paneb suitsu põlema, laotan kaks mahtude, ma võin vabalt koodi suitsu ära visata eraldi ja suitsukallis. Loomulikult vanemad ei aktsepteerinud seda. Poiss. No mida sa pahvistada? Suitsu? Mu vanaisa oli, sõitsime sinna ka. Lõpeta ära vaata, vaata oma vanaisa köhib ja turtsub, aevastab, mis seal kõik on, hakkad sina ka varsti niimoodi lõiget, kusjuures ma ei ole siiamaani hakanud. Aga jah, mind muidu loomulikult üritati kõigest sellest pahast eemal hoida. Öeldi selle peale, parem õpi rohkem ja ma mõtlesin, Mihkel rääkis sellest matemaatikast. Kunagi üks huvitav lugu selle matemaatika eksamiga, kui võib rääkida muidugi ja meil oli matemaatika eksam, oli ka nagu Mihkel ütleb, et kahed ja kolmed ja niimoodi ja matemaatika eksamiori vaja see kindlasti ära teha, muidu poleks saanud lõputunnistus kätte, sest matemaatika riigieksamiaine. Aga mullu naine nagu Mihkel ütles, ka Mihkli ema oli väga kõva käsi matemaatikas ja jaotati ülesandeks, et siis minu naine Tiina oli seal neljandal korrusel demoni seal õues me viskasime ülesanded, tema reedab, Ühisin kinni, laedas niuhti ära ja siis meil oli õigus käia toritis vahepeal siis keegi läks jälle tualetti, küsis ja tõi need lahendatud ülesanded ära. Ja siis kirjutasime ilusti need eksamilehel ümber. No see oli kõik perfektne ja mina andsin ülesande ära, mis oli lahendatud väga hästi. Ja õpetaja ütles, et ma peaks seda panema, viie. Tahtsin, aga ma ei saa seda panna. Sa oled kogu õppeaasta õppeaja jooksul saanud väga halbu hindeid ja ma ei saa seda panna viit. Küll ma panen selle nelja miinuse. Igasuguseid asju sai seal tehtud ja selles mõttes muidugi jah. Minu naine päästis mu. Minul meenus praegu üks, teine asi koolipõlvest et kui pandi klaverit õppima, kõik oli hästi, et õppisin, õppisin ja siis ühel hetkel klaveriõpetaja avastas enda üllatuseks, et ma ei tunne nooti. Ehk siis ma olin kogu aeg nagu sellest kuidagi noodist eemale viilinud. Ehk siis mõtlesin õpetajale, palun mängige mulle ette veidi, kas ta julenud siis öelda, et ma veel nooti ei tunne. Et ma peaks, ehk siis, aga mul oli see kuulmise mälu oli niivõrd hea, et et õpetaja mängis mulle ette ja siis ma tegin nagu vaataksin nooti, tegelikult mängisin lihtsalt mälu järgi seda, mida õpetaja rääkis, et see oli selline, et mõnda aega ma sain niimoodi läbi, siis ühel hetkel seal tuli välja päris huvitav. Enne kui sa mõtled niisuguse nime peale nagu Juss Tamm, siis mis hetkest sa seda poissi mäletama? No mina mäletan seda poissi, siis tuli see ansambel Jam, ma olin temaga kohtunud, aga tänu tema isale, kes laulis meeskooris Tegelikult seal keskkooli ajal oli juss mul ju väga suur sõber Jameerus, suhtlesime palju, ta käiski. Ka külas ja täpselt ja aga noh paremini õppisin ma tundma siis, kui nad tegid mihkliga seda džämmi. Nojah, tegelikult need varasemad külaskäigud olid kindlasti ka tihti sellisel ajal, kui isa oli tööl näiteks ja mismoodi sina, Henno, mäletad seda džämmi algusaega, mis hetkel sa ära fikseerisid, et poiss on sattunud millegi niisuguse keskele mis sai ühel hetkel üle mõistuse populaarseks Eestis. Sai küll ja ei, ega mul midagi selle vastu ei olnud. Maninu varemgi tunnetanud tema huvi selle kergema muusika vastu. Limbedas klaveril mingeid lugusid tagus trummi minu diplomaadikohvri vastu. Ja seda ma mäletan, ise ka kuulasime, et allikat ja siis isa, mingi vana diplomaatkohver oli mu trummi asemel ja siis mängisin neid lugusid kaasa. Henno saaled, et eluaeg olnud seotud muusikaga. Töötanud kunagi pedagoogina Tallinna muusikakeskkoolis juhtinud Eesti kontserti. Aga muusikat õppinud inimesed ilmtingimata muusika juurde ju ei pruugi jääda, see kõik oleks võinud minna ka teistmoodi. Vetka mõrdade lõpetasin konservatooriumi pärast, seal oli sõjavägi ka orkestris. Tulin sõjaväest tagasi, tööd ei ole, kõik kohad on täisorkestrites. Helistasin ühele oma vanale sõbrale perekonnatuttavale Leoliivile, kes oli silikaatdirektor Leon, sul mingit tööd. Kalandrimusinisti õpilaseks, mõisi, mis loom, see kalender, kalander? Nigola Andresen, see, mis tegi vanasti oli põrandakattematerjal materjal nagu reliin ütleme küll, linoleum või niimoodi veel vastikum haisuga ja juba läksin männikule kaadriosakonda ennast vormistama ja siis helista mulle minu kadunud sõber Tõnu Tarum, kes siis töötas kultuuriministeeriumis kuule ennast nagu sõjaväest tagasi, mis teed? Kuule, ma hakkan kalandrimasinistiks. Tere hommikust. Tahad hakata, mõtlesin, et ei taha isegi midagi paremat pakkuda. Meil on just üks koht vabamuusika osakonnas jalast vaja tegeleda filharmoonia kliendiküsimuste probleemidega. Filharmoonia kammerkoor, meeskoor, kõikvõimalikud filharmoonia, levimuusika bändid ja. Okei, ma tulen. Palklannad 120 rubla valk kalandrimasinisti õpilasena. Marek, saanud õpilasena 250 rubla kuus. Need, kes siia, see oli see aeg, kus töölised olid väga-väga hinnas. 200 rubla kuus oli professori folk kõrgkoolis umbes. See ongi see, et ühesõnaga, et kõik ei ole tegevmuusikud orkestris või ma ei tea, lavalaudadel vaid lähevad hoopis teist teed. Neid inimesi on ka vaja. Kes toovad siia muusikuid, kes hoolitsevad nende eest, kes korraldavad Ma ei tea, kontserte eri paigus otsivat. No ühesõnaga, see on äärmiselt huvitav. Ja nii, et need rublad kalandri masinistina või mis ta oli, kalendri jäid igal juhul teenimata, aga Mihkel küsimus sulle, kas sa oled elus teeninud raha millegi muuga kui muusika? Midagi niisugust, mis kuidagi muusikasse ei puutu, kui ma olin, ma ei mäletanud, pakume olin 16 äkki või tassis mingeid suvetööd teha, et kuskil minna natukene raha teenida. Ja siis ma läksin, ma mäletan kuhugi mingi ehitustööle ja siis need pandi katusele, on, ma ei mäleta, et ma pidin seal mingi labidaga seal mingi kruusa või mis asja seal katusel viskama. Ja mäletan, et seal see mulle kohe üldse ei istunud, ma mäletan, hästi, palav päev oli ja siis seal katusel terve päev otsa päikese käes. Igatahes jäi mu ainukeseks päevaks siis ehituse valdkonnas. Ja ühe päeva mina hindamine tagasi läinud, aga seitsmeteistaastaselt läksin ma tööle Frenskeite ringi paketid, värgid, särgid seal neid lauakaunistusi vaja teha, siis loomulikult banketi ajal, siis käia ringi inimestele šampus, serveerida suupisteid ja nii edasi. Ja seda ma arvan, ma tegin ikkagi päris pikalt, ma pakun, et äkki kuskil isegi aasta aega. Chamblist minu bändikaaslane Juss tuli ka sinna tööle. Ma mäletan, millal me lõpetasime, see, kui me käisime nendel bankettidel inimesi teenindamas ja kui hakati juba autogramme küsima, siis läks asi kuidagi veidraks, ehk siis me tundsime, et on aeg nagu selle asjaga lõpetada. Aga see on siis ütleme jah, ainukene selline muusikaväline, ütleme töö, mida ma olen kunagi teinud, nii et sa jõudsidki heite ringiga tegeleda siis enne seda, kui jam tõusis laineharjale täpselt. Ja siis hetk oli selline, et sa kõnnid ringi, uhke ülikond seljas, käe peal on valge rätik, teises on šampusepudel ja inimene, kellele sa üritad jooki valada, küsib sinu käest autogrammi ja nii oli, ma mäletan seda, see oli Estonia kontserdisaali fuajees oli mingi üritus, mis iganes seal kuidagi, see hakkas pihta. Mihkel võiksid mõne lausega kirjeldada, mis alised, tõuge või moment või sündmus, mille pealt jussiga otsustasite, et nii nüüd me päriselt hakkamegi bändi tegema, et see ei ole lihtsalt üks lugu või et see ei ole ju lihtsalt projekt üheks kaheks õhtuks, vaid et see on bänd ja me teemegi seda kooliajal jussiga tegime siis koolidiskosid ja meil oli kogu aeg mõttes see et tahaks ise mingil hetkel bändi hakata tegema ja kuidagi kujunes niimoodi, et ma juba koolipeal juba üsnagi hakkasime rääkima, et me teeme bändi ja me teeme bändi ja natukene kaagutasime enne munemist nii-öelda mis natukene päris kõvasti eest ja, ja, ja ühel hetkel siis saime aru, et juttu me juba räägime, aga bänd ei ole. Ja tahtmine oli ikkagi suur, nii et ma mäletan täpselt, et see oli 23 juuli 1994 kus just sai oma isa kaudu kusagilt ühe mingist süntesaatori. Ja siis mina oma isa kaudu, kes suhtles Peeter Vähiga, saime Peeter Vähi süntesaatori esimene nende kahesüntesaatoriga, läksime kuhugi prooviruumi ja hakkasime siis elus esimest korda üldse puutuma. Mingeid taolisi Pille ühtlasi kuidagi siis hakkasime kirjutama oma elu esimest lugu, mida me üldse oleme kunagi kirjutanud, kumbki mitte midagi sellist teinud. Ja kuidagi samal sellel 23. juulil 94 mees sealsamas tegime mingi demo variandi sisse kirjutasime seal kohe ka sõnad ja kõik nii edasi. Ja kuidagi siis demovariandi, noh ju kriitikameel oli piisavalt madal. Tõime selle siiasamma majja raadio kahte ja juhtus nii valitseda, isegi mängiti mingil määral ja see sai isegi kuraditosinat sisse. Selle nimi oli, miks minema lähed, ma arvan, see ei ole mingi suur hitt, aga selles mõttes arvestades, mis asi ta oli. Lugu isegi oli tegelikult täiesti okei, ma tagantjärele kuulan, et ei olnud üldse paha, aga teostus muidugi ja sõnad ja see oli selline. Päris jube, aga, aga igatahes teda hakati isegi siin mängib raadio kahes teataval määral ja ta sai sinna tabelisse kuidagi. Nii et kas Mihkel võib siis öelda Ansambli Chamm vähemalt esimesed katsetused olid tehtud pilliga, mida Peeter Vähi kasutas kunagi vitamiinilugudel tegemisel. Ma ei tea, mille jaoks ta seda kasutas, seda ma ei mäleta, aga ma kahtlustan küll jah, et igatahes seda ma mäletan selgelt. Et isa Peeter Vähi, kes selle pildi sai, mille jaoks Peeter seda kasutanud, seda ma ei oska öelda, aga, aga see oli tol ajal väga populaarne pill üle maailma, et ma arvan, et eks ta kasutas seda kõigi jaoks, mida valesti tegi, aga see tahtmine, mis asi sind tagant tõukas? Sul potentsiaal muidugi, nagu ma nüüd hiljem aastate jooksul kinnitus olema saanud oli, oli väga-väga suur muusikuna niikuinii. Aga mis sind toona kõditas, kui sa oled seitsmeteistaastane, kas tüdrukute tähelepanu või raadioeeter või tõesti, mis asi see oli? Heina tegelikult meie ju mõlemad jussiga olime muusikakeskkoolist ja puhtaks klassikalise taustaga. Meil ei olnud ju mingit sellist põhja nagu ütleme, Georg Otsa kooliõpilastel ühte, mis läheb sinna popmuusika kanti džässmuusika kanti, see oli meil kõik null, aga me olime mõlemad, ütleme seal keskkooli kandis ja võib-olla ka natuke varem, mõlemad olid hästi suured popmuusikafännid ja kogu aeg kuulasime. Me käisime kogu aeg ringi, meil olid klapid peas. Lihtsalt see tohutult huvitav, seal oligi tahtmine endale ka proovida teha suvalisi näiteid, et kui mingid koolipoisid kuulavad, ma tea, biitleid seal terve ajaonju, siis nad ühel hetkel lähevad ka keldrisse ja proovivad ka biitlid olla nii-öelda, eks. See on sama efekt umbes henna. Kas sa mäletad ka seda aega, kui Cham sai nii populaarseks, et Mihkel, nagu öeldakse, arvati taskuraha pealt maha, oli see Chamiga seotud sündmused, seal oli küll. Oli oli ka, nad teenisid ilusti need poisid. Ühel hetkel oli, poistel on rohkem raha, kui vanemad. Kontsertidel džämmi omadel käisid. Ilmselt vanematest inimestest publiku seas, eks ma arvan ja ma arvan, et sa käisid eelkõige mingitel plaadiesitlus nende seal oli. Kontsertitel palju ja ööklubis isegi olen käinud. Mis pilguga sa vaatasid seda, kui Mihkel ja Juss asja ajama hakkasid, kas uskusid, et sellest tuleb midagi? Ma arvan, et ma uskusin, et tuleb ja ma arvasin ka, et üks hetk, see lõpeb ära üht-teist stiil ja ühte tümpsu kaua idee. No tegelikult muidugi, kui mõelda, et kui me lõpetasime, siis oleksime võinud väga vabalt edasi teha, et esinemiskutseid oli endiselt palju, et aga ma lihtsalt konkreetselt oli mu selge soov ära lõpetada ja loomulikult igal asjal on oma aeg ja ja ega seda ma tundsin juba mitu aastat, et see aeg on juba möödas ja Enno kasse natukene kripeldama ei pannud tol hetkel, kui Mihkel, olles klassikalise muusika taustaga pühendas end millelegi nii kergemeelsele nagu see, kuidas iganes nimetada vaibakloppimine või päkapikudisko, oli. Ei, üldsegi mitte, ma ei ole mingis stiilis kinni, on seal klassika. Ja tegelikult, ma arvan, asi oligi selles, et sa nägid, et ma ju tegelesin klassikaga. Jah, käis käis hästi eriala tundides, Valdur Rootsiga neli oli tema eriala, õpetajaga oli väga pea. Ja Mihkel saavutas ka klassikalises muusikas päris häid tulemusi, ent pianistide konkurss orkestriga esinemine Rahmaninovi teine, klaverikontsertorkestri poolt väga hästi soojalt vastu võtnud ma et jõuda Eestis kuuehhanisti hulka, see on äärmiselt suur saavutus, seda enam, et Eesti pianistide koolon üliga Toimetamine džämmi, ka sinu kui tõsiseltvõetava muusiku staatust ei õnnestunud kuidagi kindlasti teatud ringkondades käisid mingid jutud, ma ei kahtle selles üldse on, ja ka minul isiklikult ei olnud küll kellegagi probleeme ja ma ei mäleta, et minu meelest keegi nii-öelda õppejõududest õiendamas käinud sellel teemal. Seda ma ei mäleta kuidagi, need kaks asja olid teineteisest niivõrd lahus probleeme, ma ei mäleta küll sellest, et mul oleks mingeid takistusi ette pandud, et mind ei oleks klassikalise muusika vallas esinema lastud või midagi sellist ei olnud absoluutselt. Emme, kuidas vanaisana ennast tunned? Vanaisana tunnemm ennast päris kindlalt sellepärast et mul on neli lapselast, nendest ainult üks on poiss. Mister Huud, mõtlen tallede, panime Rovin. Nemad tahavad ka minul kokkuse tappa. Ma olen papasi, tule siia. Nii ammu näinud sind. Ja ei, selles mõttes on meil väga hästi. Meie peres ma mõtlen ülihästi paremini vist olla ei saa. Tunne isana ja vanaisana on kuidagi võrreldav ka või. Ja kui ma olen oma ühe lapselapsega koos, siis ma tunnen palju suuremat vastutust endas kui nooreks oma lapsega. Nii oletame kuskil kiige peal või ma ei tea, kus koha peal turnida. Minu vastutuse määr on see, kas ta kukub sa haiget või murrab nalja. Sõrmeluu aga oma lapsed mul seda ei anna, nagu tonneta, teistmoodi, teistmoodi tunnetan jah. Et see on nagu lapselapse puhul on see nagu vesi topeltvastutus. Kuidas Mihkel isana kõrvalt paistab? On hullemaid? Ei, ei, ta on tal üldiselt tiptop võistlejana, temaga pole erilisi probleeme olnud. Mulle väga meeldib see isa roll ja, ja ma saan oma lapsega suurepäraselt läbi. Ma võin kinnitada, ma näen kõrvalt Ja see vastab tõele, jah, et kui niimoodi me räägime argipäevasest, mis muutuse siis muutuvad näiteks? Palju sa magada saad? Mis kell sa saad? Sellised lihtsad asjad, et olete, tulevad näiteks öösel kusagilt esinemast siis järgmine hommik, ega sul laps ei arvesta sellega, et sa tulid öösel esinemast, tema ärkamisaeg sellest ei muutu, aga õnnestub meil olnud üldse üldiselt hea magaja ja, ja ei saa üldse kurta, et aga see kõikjal selline nipet-näpet, et need on ju väikesed asjad. Kannatavad väga palju suuri emotsioone, mida varem pole tajunud, kui vana ta on praegu neljane? Neli pool ütleme et lapse sünniga ma mäletan, mida mulle juba üks välismaalasest sõber juba rääkis, siis, kui mu naine ootas last siis rääkisid toode, et sul sünnib tütar seal istet, siis sa saad, saad tundma nii-öelda täiesti uut laadi armastust, mida pole varem tundnud ja see on täiesti tõsi ja et see on, see on midagi väga erilist ja eks me vahel tülitseme lapsega, onju, aga üldiselt me saame hästi läbi ja mõistame teineteist ja arutame, kihvt on see, et me saame juba nüüd nelja aastasena on nii suure, Me saame täitsa ikka rahulikult arutada, temaga. Peab mingi ninnu-nännu ütlema, et me saame nagu rääkida inimene inimesega ja kui ta näiteks on paha tuju, siis ma küsisin, kas sa tahad minuga rääkida. Ja siis mõtlesin, et okei, sa ei pea praegu rääkima, kui sa hiljem tahad mulle öelda, et mis sind kurvaks teeb, siis tule minu juurde, räägime, et ja ja siis ongi ja siis vahel ta niimoodi on oma selle üks ära ja siis näiteks tulebki mingi 10 minuti pärast hakkab rääkima, et sellised asjad, et väga kihvt on seal selline pikem teema, kogu see lapse teema, aga üldiselt see on suurepärane kogemus, millega ta sinu kannatuse proovile paneb, ta kindlasti paneb, ma tean, oma kodustatud pannakse ja loomulikult tuleb neid asju, et. Ma olen siin üsna tegutsen päris kiiresti on intensiivne, üsna intensiivne ja ja vahel on niimoodi, et näiteks ma tean, et meil on vaja kodust minna ära poole tunni pärast. Ja siis ühel hetkel, vaat lastele hakkab kõik nagu jube kaua aega võtma, näiteks see, et saada jalga vinged püksid, see, et kuni me lõpuks sinna kinnasteni jõuame, siis on vahel nii uskumatult pikk protsess. Et vaat siis palun nii. Et, aga eile oli selles mõttes. Selles mõttes ma ei lähe endast välja, noh, enda võistlus, et, aga, aga noh, seda ma nädala mõista, et nüüd aitab nüüd nüüd on vaja nagu meil tõesti mingit tempot juurde panna, et see, see ei ole okei, praegu aitäh Enno ja Mihkel Mattiisen, kõige selle saate nimi on, käbi ei kuku, aitäh kuulajatele. Kaame nädala pärast kohtume taas kõike head.