Meie nõnguludeni kaunis on vaik on miinium, kui ta nii kaunis on. Vaik on kaedalu nänn-l alla Falcon kaid, nänn elu olla taluinen. Is elav soomlane Antti häkli. Tere. Teie reibas lauluhääl äratas nüüd ka kõige unisemad inimesed üles. Laul oli mõistagi väga kuulus soome rahvalaul. Ja ta on regilaul soome, soome värsiga regilaul ja seda on niimodi lauldud. Võib kahtlustada, et te olete laulmisega varemgi tegelenud. No koorilauluga natukene siin Eestis olles, aga varem ma mängisin tšellot 10 aastat ja ema on muusikaõpetaja, nii et ikka muusika on käinud alati eluga kaasas. No see te Soomes sündisite, see on need teada fakt, aga kus täpsemalt ja milline see teie lapsepõlvekodu üldse oli? Ma sündisin Helsingis aastal 86 ja siis kolisime üsna ruttu Helsingist ära maale Sibosse, mis on umbes mingi 25 kilomeetrit Helsingist siis Dave ja täitsa sinna Ingmani piimatehaste kõrvale, mille omanikud praegu Arla mehed, rootslased, aga seal oli jah, täitsa karjapõllud, lehmad ja jalkaväljak ja ja mõni maja oli ka seal meie mäenõlva otsas, meie meie kodu kõrval. Maaelu kolisime tagasi Helsingisse, ma olin siis kümneaastane ja siis Helsingis elasin kuni 19 aastaseks ja siis kolisin siia Tallinna. Ja olen siin olnud nüüd siis aastast 2006 ehk 11 aastat sai täis. Ja eesti keel on täitsa olemas. Jah, on midagi, tuleb välja. Et veel täiesti noor inimene, 31 aastane, no lapsepõlv peaks ikka meeles olema, et mis seal sellised säravamad, toredamad hetked, mida te sealt mäletate ja missugune vaim teie kodus valitses ja kõik sellised asjad? Oli väga hea vaim kodus, meil oli väga soojad suhted või on endiselt oma vanematega ja oma õe ja vennaga ma olen ise keskmine laps, õde on mul poolteist aastat vanem hiina, kes õpetaja, emakeeleõpetaja, siis soome keele õpetaja ja vend just see, kes on juhtumisi ka õpetaja, aga tema on kehalise kasvatuse õpetaja. Nii et meil on peres olnud palju õpetajaid, mina olen jälle olnud nagu seni mitte õpetaja, aga, aga jah, kui lapsepõlvest rääkida, siis. No mängud olid igasugused loomulikult jussiga oli rohkem sellised füüsilised mängud kolm aastat noorem, nagu ta oli ja meessoost või poiss siis oli, olid nagu poiste mängud, saime joosta ja ronida puude otsa ja sedasama jalgpalli mängida. Aga õe Hiinaga oli hoopis väga lähedased suhted, sest et ta on ainult poolteist aastat vanem. Tema mind õpetas lugema juba umbes, kui ma olin neljane või viiene ja mul oli ilge tahtmine kooli saada kohe viie aastaselt, aga ei lastud. Et õde läks, temal ei saanud, seitse. Mina olin natuke alla kuue, aga käisin selle õpetajaga rääkimas, et kas ei saaks, ta ütles tule järgmine aasta veel veel on vara. Aga kange tahtmine oli. Lapsepõlv nagu meenutab äkki natuke ka Astrid Lindgreni Bullerby laste, selliseid õdusaid ja hubaseid ja turvalisi lapsepõlve. Ja, ja meil oli noh, see maja oli juba selline tore, punast värvi, tellistest laotud rõduga, kus radu seal harja tipus elasid. Pääsukesed, mis muidugi eestlastele väga meeldiks, on onju, aga meil elasid seal ka. Ja Gazett olid maja ees ja oli üks kirsipuu, mis istutati mu venna sünni puhul, kus ta siis kirsse noppida, et ta oli tõesti jah, selline natuke Bullerby vili ja samamoodi neid lapsi oli meeletu Karima just meenutasin seda ükspäev oma naise Avega, et kuidas meil oli ikka kogu aeg olid mingid naabrilapsed külas või meie jooksime järgmisesse majja või noh, elu käis, trall käis. Need on toredad ja helged mälestused ja teil oli samas siis niisugune õpetajate dünastia, et siis pole ka ime, et juba ise tahtsite varakult kooli minna. Ja kuigi tol ajal ema veel ei õpetanud, ta oli muusikapedagoog, aga ta läks algklassiõpetajaks alles hakkas õppima seda pedagoogikat ülikoolist siis kui meie olime, noh, sellised algklassiealised. Aga enne seda ta oli muusikapedagoog, noh, ütleme nii, et ta oli sellistes laste muusikaringides ja tal oli klaveriõpilasi ja niimoodi, aga aga jah, selles suhtes ikka see õpetamine on olnud meil pidev pidev teema. Lapsepõlve meenutused on alati sellised hellad ja helged ja siis tundub, et kõik on ümberringi ka niisugune paradiislik ja turvaline ja nii edasi, et kui te korraks praegu mõtlete, et kas see soome, mida te mäletate lapse east, küll, aga ütleme hiljem ka noorest põlvest ja tänane Soome, et kas seal on väga suur vahe või siiski mitte. On ikka vahe on, isegi sellel Soomel on vahe, mille ma jätsin selja taha 2006 ja see, mis praegu on, seal on Helsingis on toimunud väga suured muudatused, ta nagu kasvanud suuremaks ja natuke selliseks äkki kliinilisemaks või külmemaks, et ta on nagu hästi-hästi jõukaks muutunud ja sinna on palju immigreerinud inimesi. Ja ta nagu võtnud sellest nagu skandinaavia luuki, võib-olla rohkem sellist nägu, mida ma ei mäleta, et oleks nii palju olnud, siis kui mina seal veel elasin. Ja sellest me jõuame veel rääkida, aga tuleme korraks ikka sinna turvalisse paika tagasi, et mängude ja lõbutsemist ja muu sellise ajaveetmise kõrval muidugi oli ka vaja tarkust koguda ja mis olid just need tarkused, mis teile võib-olla kodunt anti, et kuidas elus tuleb toimida nii, et sul kõik asjad sujuksid ja mida kindlasti teha ei maksa ja nõnda edasi. Ja no ema oli tõesti ja õpetaja ja ta õpetas sellist korda ja seda, et kodutööd saaksid tehtud ja et asjad tuleb lõpuni viia. Aga isa oli selline nagu pehmemate väärtustega, õpetas sellist hellust ja mõistmist ja mõistlikkust, et tema oli küll rohkem tööl siis kui meie olime väiksed. Aga oli jälle nagu hästi-hästi leebe ja üks näidis on äkki selline, et kui, kui tuli mingi halvem tunnistus, siis mina ütlesin isale ja kui läks arstina, ütlesin emale et sõjaki peegeldab natuke seda suhtumist, et isa oli alati selline hästi hästi mõistev ja ja toetas ja tahab siiamaani, et kõik oleks väga võrdne kolme lapse vahel ja ei tuleks mingeid eelistusi või et kedagi ei tõsteta kõrgemale kui teised ja ja emaga oli jah, selline noh, ema, tegelikult ei ole kuidagi range inimene, aga ta iseloom on selline, et ta on hästi täpne ja selline noh mitte päris pedantne, aga talle meeldib, kui asjad nagu liiguvad nii nagu ta on planeerinud ja ma arvan, et seda ma olen temalt õppinud. No siis nad isaga moodustasid väga huvitava paari et kaks niimoodi erinevat poolt moodustavad kokku terviku, aga mis tunnistustesse puutub, siis kui oli halvemises ema ei saanudki seda näha vä? Mõnikord sai aga üldiselt jah, pigem kui tuli niimoodi noh, mis Eesti süsteemis oleks äkki kolme kasvõi niimoodi, et siis siis ma viisin pigem isa juurde. No peaasi, et kõik oli ilusti läbi mõeldud, kellele, mida ikka teile oli seal Cap. Papa oli jah üks tegelane, papaia mummi olid siis ema vanemad ja nemad elasid Helsingis aga Talvet nad elasid umbes 15 aasta jagu talvinaat, elasid USA-s, Ameerika Ühendriikides, siis Florinal sinna me sattusime ka tegelikult kolm korda, mis siin kohalikel eestlastel võib tunduda uskumatu ja täiesti nagu kättesaamatu tol ajal, et 91 ja kaks ja niimoodi, et kuidas seal sai käia, aga aga mul oli selline võimalus olemas ja seda tänu sellele samale papale, kes oli olnud küllaltki tegus ärimees ja restorani omanik Helsingis seitsmekümnendatel ja siis tema oli jälle nagu veel karmim kui et kui ema oli selline täpne, siis papale selline, keda ma natuke kartsin, aga kes oli sellise omapärase huumoriga ja siis alati viis sauna ja ujuma ja siis tema tahtis nalja visata igal võimalikul hetkel. Aga tema naljad olid natuke sellised, mida nagu lapsena päris täpselt aru ei saanud. Aga ometi need tundusid põnevad ja mummi oli jälle natuke nagu minu vanematelt mummi oli nüüd jälle siis selline pehmem kuju, kes tegi alati süüa ja tal oli endal olnud neli last. Mu emal on siis kolm õde-venda. Ja ja seda oli näha temast, et ta ei olnud kunagi ei astunud vastu või olnud konfliktne kuidagi keeruline, vaid ta oli väga leebe, väga-väga vastutulev ja alati tekkisid võileivad, kui vähegi vaatasid sinnapoole ja ja ta oli valmis alati, nagu tegema laste heaks. Kõik. Tuli üks huvitav aasta, 2006 ja siis lõpuks siis rebisid ennast sellest turvalisest kodusoojusest natuke lahti. Ei läinud, teise maailma otsa, tulite Eestisse? Ja, ja ei läinud ka teise maailmasõtta, sest tegelikult enne seda kahte 1000 kuut oli 2000 2006 jaanuaris ma astusin sõjaväkke, kus ma mängisin tšellot, olin Soome selles kaitseväeorkestris üheksa kuud ja siis ühel neljapäevasel päeval oktoobrist passi ja järgmisel esmaspäeval ma õppisingi juba balti filmi meediakoolis Tallinna Ülikoolis. Ja see oli üsna selline järsk muudatus, oli tõesti sellisest mugavustsoonist väljaastumine, et sõjavägi oli selline. Selles mõttes lihtne, et söökanti katus oli olemas ja voodi oli olemas ja puhtad riided saidki, viitsisid viia, mustad minema. Aga siis tulin siia ühe seljakotiga ja hakkasin seda Eesti elu uurima. Ja see oli küllaltki järsk pööre. Ma mäletan, et esmaspäeva õhtul oli mingisugune loeng, mis oli veel muidu õppekava oli audiovisuaalne meedia ja see oli inglisekeelne. Aga tol esmaspäeval oli juhuslikult eestikeelne majandusloeng millest ma ei saanud mitte midagi aru. Ja see oli ikka tundus korraks, et kuhu ma nüüd sattunud olen, kuidas, kuidas nüüd nii läks? Tulnud olite Eestisse balti filmi ja meediakooli, aga mitte ükski asi ju üleöö ikkagi kaela ei 100, et mis ettevalmistus, et te olite selleks teinud või kuidas kõik sellele eelnes, siis välja nägi? No mul oli siin ja on endiselt üks onu ema, vend Juha, kes elab siin juba juba aastast 99 või nii. Ja tema oli nüüd see käivitav mootor, kes ütles, et aga otsin, et äkki on mingisugune meediakool Tallinnas siin on päris tore, vaata jaa oligi, oligi seesama BFM ja suvel siis astusin sisse käisin siis sisseastumisel katsetel ja sain sisse ja siis oktoobriks tõesti, olin vaba sellest sõjaväest ja alustasin siin. Ja ma mäletan, et me olime isegi sõjaväega sattunud siia Tallinna sest me olime sõitnud vussi gaasid terve tee Tšehhi välja, kus oli mingisugune too selline sõjaväeüritus, kus, kus me siis esinesime. Ja siis üks mu sõjaväekaaslane näitas, siin sõitsime Vabaduse väljakust mööda, et vaata, et see on nüüd see uus kodulinn, et kuidas tundub ja ma vaatasin ja imestasin nagu seal oli seal inglise kolledži mingisugune ujula, mis on see maja, kus on selline puunäoline nagu ehitis, et justkui oleks nagu puu otsa ehitatud mingisugune kast, mis on siis maja. Siis ma vaatasin seda maja, imestasin, et noh, pisut veider või et kas see nüüd on see uus kodulinn ja noh nagu ikka, need protsessid algavad selliste hästi lihtsate inimlike asjadega, et jääb meelde, et seal on üks lahe kohvik, see oli tore tänav, mida pidi saab käia ja Op sinnani ja siis kuidagi niimoodi see kaart hakkas tekkima. Alguses. Aga üleüldse, et just Eesti on see, kus te võiksite näiteks kõigepealt õppima tulla, edasi andis teile elu variante siia Eestisse jäämiseks, et kas see oli ka nüüd teie onu soovitus, et talle väga meeldis Eestis jäätvat tule Eestisse näiteks ära mine Prantsusmaale või mehikusse tule just nimelt Eestisse. Ja no tema oli kindlasti üks väga mõjutav faktor, kuigi nüüd, kui ma hakkan meenutama et siis, kui ma tšellot veel mängisin aktiivselt muusikakoolis, siis mu tšelloõpetaja oli eestlane alates äkki 14.-st eluaastast või nii, Allar Kaasik, kes on Pärnust pärit ja tema õpetas tšellot mulle ja tema poeg Holger Kaasik mängis ka tšellot seal Meie orkestris ja siis nad omavahel rääkisite eesti keeles. Ja siis olid veel ühed teised muusikud, eestlased meie muusikakoolis. Toivo Nahkur, kes õpetas klaverit mu õele teemasid tarhannalis Nahkur, kes praegu mängib ERSO-s esimest viiulit, tema mängis minuga samas orkestris, nii et eesti keel ja eesti kultuur, ta natuke vaikselt nagu just sisse juba enne, kui ma siia jõudsin. Ja ta ei tundunud nii võõras ta tegelikult tundus selline soe ja see keel tundus natuke naljakas, nii nagu ka siin eestlastele tundub soome keel naljakas, meil oli vastupidi soomlastena ja aga ikkagi armas, kuidagi tuttav ja omane selline noh, ikkagi nagu naabrit. Me oleme ja selline sama hõim, sama kultuur mingil määral. Sama keelegrupp. Alguses oli siis niisugune, et leidsite mõne tuttava tänava, kust saab punktist A punkti B, nii telemeelde see täna saidile omaseks, mingi kohvik sai omaseks ja niimoodi ta sammhaaval läks, aga kuidas muu kohanemine siis ikkagi välja nägi ja kas oli ka midagi niisugust, mis teile võib-olla tänase päevani tundub, et see niukkamis võõrasse võõras ja ma sellega ei harju mitte kunagi? No ma olen selline harju ja tüüp ikka pigem, et ma võtan omaks asju ja inimesi ja ma arvan, et tänu sellele ma olen siia jäänudki, et paljud need BFM-i soomepoisid ja tüdrukud kolisid suht kohe peale õpinguid tagasi Soome või kuskile edasi. Ja ma olin nagu see naljakas juhtum, kes ujus valesse suunda, jäigi siia pidama. Kas teil tekkis mingi variant kohe tööle asuda? Ja üsna kohe koolik kõrvaltacki, teine aasta bakalaureuses oli Indrek Treufeldt, kes nüüd kolleeg oli õppejõud Meil ja siis temaga kuidagi kupatas meid siia ETV-sse, mis oli väga tore, mis mulle väga kohe alguses meeldis, isegi kui keel oli mul väga puudulik, siis mul oli ilge tahe ikkagi hakata televisiooni tegema. Ja siis avanes läbi kooli selline võimalus. Ja siis päris varsti ma hakkasin ka televisioonis assistendiks puldi assistendiks, mis tähendas seda, et et soomlane trükist, tiitreid ja nimetiitrite kõikidele külalistele. Ja seda alati naersid. Kolleegid siis, et kuidas meil on nagu üks soomlane tulnud BFMist ja siis tema nüüd paneb tiitreid siin kõikidele. Eksimusi ei tulnud, et üldiselt mitte kõik, siis oli positiivne järjest positiivsed avastused. Midagi. Kes need sealt oli ka sellised üksikud, mingid väiksed apsakad, mis juhtusid näiteks mul ei olnud pesumasinat ja ma pidin minema Maakri tänavale pesumajja siis oma asju pesema ja siis selle suure IKEA kotiga, siis läksin sinna ja ja läksin vist viis enne seitsmed, tädid tahtsid seitsmest kinni panna ja mina arvasin, et mul on õigus need oma asjad seal pesta, tädid arvasid, et kindlasti mitte. Millest ma praegu saan väga hästi aru, aga toona tundus mulle täiesti uskumatu, et kuidas ma olen õnne seitsmelt ja mul on siin mustpesulat, kuidas pesta ei saa, siis ei tulge homme uuesti. Ja nad jäid väga-väga resoluutseks sellega. Ühel hetkel te võtsite naise Võttis naine mind, ma ei tea, mis pidi see käis või ikkagi mina võtsin vist naised Kuigisena kõlab Savinistlikult, aga aga kohtusime ülikoolis. Avega Ave õppis toona veel Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja ta sai paralleelselt mõlemasse magistrantuuri sisse nii tartu amma kui ka BFM-i amma. Miskipärast ta valis Tartu. Ja nii kui ta oli selle valinud, siis ta hakkas kahetsema seda. Ja õnneks ta mõtles ümber ja tal õnnestus läbi läbi tohutu bürokraatia ikkagi jõuda BFM-i lõpuks magistrantuuri ja meistri siis kursa kursavend. Ja siis pärast ma kutsusin ta oma sünnipäevale, mida me pidasime koos oma ühise sõprarysgoga. Ja lõpp on ajalugu, nagu öeldakse. Nüüd on teil pere, teil on pooleteiseaastane laps ja see on juba hoopis teine elu siin Eestis kui see, kui te siia tulite. Aitäh on, on ikka, seal on maaja ö vahed, et see väikse lapsega on, ikka ei anna võrrelda nende esimeste ülikooli aastatega, aga aga Tal on hästi tore, mina räägin soome keeles ja Averaagib eesti keeles temaga ja ta saab juba aru mõlemast keelest. Väga palju sõnu ta veel ei veereta, aga ilge tahtmine on ikka kommunikeeruda. Ja ta ähiseb ja näitab ja seda ja toda ja auto ja bussi ja külmkappi jäägaapi tahtis tulla juba soome keeles. Et ikkagi noh niimoodi ta kuidagi vormistab meid ümber vaikselt. Ja paljust peab loobuma ja enda iseloomu puhul olete ka märganud, et mingid muudatused on vaikselt toimunud enne kui te olete isegi aru saanud. Jaa, seda küll, et kõik kogu elu tiirlebki selle ümber ja läbi selle prisma. Aga mulle see väga meeldib, tegelikult see lapsega olemine on nagu oleks ise laps jälle mingil määral, et saab roomata mööda põrandat ja mängida autodega, ehitada klotsidest, torne ja, ja nõgesesöögi maha loopimise. Selle võiks nagu jätta ära juba. Selle arenguetappi võiks vahele jätta. Sellest võiks vaikselt juba hiilida edasi, aga, aga üldiselt muidu on nagu see avastamise rööm ja see, et kuidas ta imab kõik ikka sisse nagu svamm, köik, köik, mida meie õpetame ja ütleme, see jääb tal meelde ja siis kuidagi ta nagu oskab seda rakendada. Ja see tundub nagu täiesti hämmastav. Kõige muu kõrval te olete siis noor lapse isa ja noor pereisa ja siis olete ETV sopi režissöör. Ja kas selle kõige kõrval ütleme jäetel aega kohtuda ka Eestis oma rahvuskaaslastega, sest noh, neid siin ikka üksjagu elab ja et natukene niimoodi tunda ennast oma rahvuskaaslastega nagu teises keskkonnas, ehkki siin Eestimaa pinnal. Aga siiski Üsna vähe ega seda, mul ei ole kunagi olnud sellist aktiivset kommet hoida mingisugust. Soome seltsielu ei ole hästi aktiivne väliskodanik või kuidas öelda kodustatud välismaalane. Et Soome lippu tuleb muidugi hoida kõrgel, aga teisest küljest. Ma ei näe mingit vajadust, et hullult rõhutada seda, et kust ma nüüd pärit olen või et hoida oma juuri. Loomulikult on see väga tähtis, loomulikult ma igatsen Soome aeg-ajalt ja tahan alati nii, kui keegi ütleb saun, siis ma juba kisun ennast paljaks, jooksen sauna poole. Ja, ja samuti on ka Soome söökida jookide ja, ja laulude ja telesaade ja filmidega, et ma ikkagi nagu tahan, tahan seda oma emakeelt ja kultuuri nautida. Aga sellisel kujul, et ma peaksin alati võtma ühendust, kui tekib mingisugune Soome vanematekogu või soomemaid ja kelgutajate jäähokimeeskond, mis iganes, et ma peaksin seal nagu lehvitama soome lipuga, et noh, seda vajadust mul ei ole. Aga kui tihti te sinna Soome jõuate? No siia on ka olemas stampvastus, kus ma ütlen, et korra kuus, aga tegelikult harvem mida aastad edasi, seda harvemini hakkad, õnneks on nii, et mu vanemad jõuavad siia, et neil on ikka väga suur himu saada selle väikse Antoni juurde ja sinnasamma põrandale roomama koos temaga. Et üht või teistpidi me ikka satume oma perega. Aga sõpradega on nii, et mul on jäänud taki ühe käega sõrmedega lugeda. Mingi punt sõpru Soomest, kes on endiselt Helsingis veel ja nendega ühendust hoida, on miskipärast väga raske. Ma ei tea, mis, äkki ma olen ise muutunud või ma olen nii kohanenud või kuidagi, ma olen siit leidnud nii häid sõpru, et ei olnud sellist vajadust või, või tahed ikka on tore. Aeg-ajalt, kui sul on hea sõber, siis on võimalik jätkata täpselt sealt, kuhu me jäime, näiteks viis aastat tagasi aasta tagasi. Et see peaaegu lause pealt me teame, kuhu on nagu jäädud. Aga neid sõpru on üsna vähe. Seevastu teie uue kodumaa sõprusring on suur. See on suur ja see on lai ja see aina kasvab. Ja mul on tänu tööle hästi palju toredaid kolleege ja tänu ülikoolile on hästi palju rahvusvahelisi sõpru. Ja kohe esimesest päevast alates mul tekkis juba sõpruskondadesse esimene nädal, mis võib-olla oli teine nädal oktoobris 2006, kui ma siia tulin, siis ma bussipeatuses rääkisin nende kursaõdede ja vendadega, teate, mul on muidu sünnipäev, täna siis üks sõber ops ütles siis, kuule, kuidas nii, et kuidas sa saad nüüd koju lihtsalt bussiga minna, teeme ikka peo ja siis peaaegu terve see punt bussipeatusest, kes oli teel kesklinna toona. Me olime mustamäel, hotell Hermes ja võtsime bussi kesklinna ja läksime hoopis pittu. Läksime mingisse lokaali istuma ja tähistasime sünnipäeva, nii et saaks ikka tähistatud. Et kuidagi kohe-kohe algusest peale tekkisid mingid head klikid ja mulle tundus, et siin ollakse vastuvõtlikud ja et ma saan hakkama, saan läbi ja need inimesed on toredad. Teie sõpruskonnas on siis eestlasi ja soomlasi või on veel rahvustest inimesi? Püüan nagu meenutada tikaki, midagi on, aga üldiselt need on ikka siuksed. Võiks pastakast välja imeda nüüd mõne välismaa, et et on üks tore itaallane ja siis on üks tore türklane ja siis on üks tore ungarlane ungarlanna, õigemini ja need on tegelikult sellised tutvused on ja nende kõikidega ma saan väga hästi läbi, aga nagu nimme ma nagu ei hoia sellist nimekirjad, kust kõikjalt pärit mu sõbrad on. Eestis on tegelikult viimastel aastatel neid eri rahvusi tekkinud päris palju siin ja teile on see siiski ka silma jäänud või? Ma arvan, et pigem Eestisse väga silma ei paista. Et kui minna nüüd Helsingisse, istuda metroosse, siis seal on palju rahvusvahelisem punt kui Tallinna kesklinnas jalutades näed. Ja see meenutab rohkem minust isegi Pariisi juba kui Põhjamaad või Soomed veaki Stockholmi, Londoni või midagi, aga igal juhul ta nagu on mitmekesine ja palju, palju kirjum, see pilt on Helsingis ikkagi kui Tallinnas. Aga eks ta jõuab Eestisse ka, ta käib natuke käsikäes heaoluühiskonnaga ja, ja nii kui Eesti jõuab paremale järjele, siis üks on paratamatu, et siia hakkab ka kolima igast rahvusest inimesi. Et ja mina arvan, et, et see on keeruline teema, et on ta hea või on ta halb, aga ta on vältimatu selles suhtes tänapäevases suurlinnas elades. Lihtsalt on nii, ta lihtsalt on nii. Nagu paljude muud Eestit enda jaoks avastanud olete risti-põiki läbisõidetud või kuidas sellega on? Ja jällegi tänu tööle, teler asi on selles suhtes väga, väga tänuväärne elukutse. Ta on ikka väga-väga tore töö ja ma ei vist. Kuid kui teed telerežiid, on tunne, et ei oleks päevagi tööl käinud, sest kõik on alati nii tore, lihtsalt noh, mitte päris, aga enam-vähem nii on ikkagi, et mulle väga meeldib see, mis ma teen. Ja tänu sellele tänu tööle olen ma saanud sõita ka väga palju mööda Eestit ringi. Olen käinud Tartus, käin väga palju Pärnus pärast Saaremaal, Hiiumaal, Muhumaal, Viljandis ja nii edasi, nii edasi, Peipsi ääres. Peipsi on väga-väga toimas. Ma ei ole harjunud sellega, sest Helsingis on alati saarestik, saaretan ees, kui sa vaatad mere poole, aga Peipsis tundus, et see on nagu lihtsalt lõpmatu avarus, mis sulandus kokku taevas ja vesi ja ja, ja see nägi välja nagu suur meri, kuigi järv. Peipsi ääres on ka vanausuliste külad, sinna sattusite või? Mööda sõites lihtsalt noh, sibulat ja kala sai maitstud, aga aga pigem imestasin lihtsalt seda järve ja seda sauna ja järvevahelist jooksu oli palju. Aga lemmikkoht kõige nähtu põhjal ongi see Peipsi kant või veel midagi. Tahaks öelda Tartu, Tartu on nagu üliarmas, seal on alati selline tunne. Esiteks sugulased elavad, seal on Ave õde, tema mehe ja kahe lapsega. Ja Tartus on alati see tunne, et kui astun rongi pealt maha või bussi pealt, ma ei ole kiirena kuskile, et äkki istuks pingi peale, teeks vaikse õlle või midagi head. Et seal ei ole kunagi sellist halba kiirustamise meeleolu. Et Tartus on alati aega ja ruumi ja sellist hingamispausi või kuidas öelda? Samas tudengilinn ja selline vaimne linn ja see kõik ilmselt ka kuidagi mõjutab teid. Ja see kandub üle sinna meeleollu, aga Tartusse ma siiski kolida ei tahaks. Mulle tundub, et see jääb natuke vaikseks, selles suhtes on ikka, kuigi ta number kaks Eestisse ta on ikkagi suurlinn Eesti mastaabis aga tundub, et selle eriala töö nõuab seda, et sa oled ikka seal, kus Bulls tiksub kohe südame juures. Tuleme nüüd igasugustelt rännakutel jälle tagasi teie koju, kas te vahel ise ka mõnda näiteks rahvusliku toitudega? Tead, ma tahaks teha väga karjala pirukaid, sest mu isapoolsed vanemad on mõlemad karjalast pärit vaaria mummu ja nemad on ikka kohe hinge karjalased, nad räägivad seda karjala murrakut, teevad karjala sööke ja hingavad ja elavad seda Karjalat ennast, kuigi nad on sealt kaks korda olnud sunnitud ära kolima ja teisel korral enam ei saanudki tagasi. Sest alad läksid liidule, alad läksid nõukogude liidule, jah, ja nüüd ta enam kunagi tagasi ei saadud ja see on minu vanaema jaoks väga-väga suur teema ja see on eluaega teda kummitanud, jääb kummitama. Aga Karjala pirukad endal vapustavalt head. Karjala. Aga ta on üliolulised, aga see ei ole ainus Soome rahvustoit. Nojah, mulle kala väga maitseb igal kujul. Lõhekala leiva peal näiteks on väga ja asi, mida võiks iga kell süüa. Ja Soome rahvustoitudest lasime, meenutan, mämmi on selline, mis mulle maitseb. Mammi on natuke nagu leivasupp, aga tahkemal kujul, kuhu valatakse siis törts kohvikoort või vahukoort peale ja seda süüakse munade püharjal. Ja muidu saame rahvustoitudest-jookidest, kohv, ma olen ikka täielik kohvimaniakk, ma ei saa ilma selle kohvitaja nii nagu ülejäänud Soomegis, maika Lürpanserda, mõned tassid päevas, vahel rohkem, vahel vähem, aga ilma ilma ei möödumist päevagi. Läheb aeg ja siis terve päev ei taha kohvi. Loodan ka piir hommikuse tassiga, aga sinna on veel väga-väga kaua aega, teie puhul, loodame, loodame. Mida ütleksite veel eestlaste ja soomlaste kohta nii võrdluse mõttes? Ja soomlased on ka hästi töökad, aga nad on teistsugused, töökad, nad on sellised nagu graafiku järgi töökad ja nad jäävad väga järjekindlalt oma asju. Et see, miks mulle Eestis siin meeldib, nii väga, on see, et igaüks saab ise otsustada, et kui kaugele ta sebib ja kuidas ta oma asjad korraldad. Mõnes mõttes see on ohtlik. Mõnes mõttes on siin selline räige individualism, mille tõttu ei ole tugivõrgustiku või kui on, siis ta nagu hõre või selline ühiskonna poolt mitte ehitatud seal perekond ja sõbrad, aga Soomes on veel kolmas ja neljas lüli seal, mis on siis Soome ühiskond ja neljas lüli, Annaki kirik, mis ei ole nagu aktiivne, aga ta on selline passiivne, tugivõrgustiku osa ja siis soomlased tänu sellele minust hingavat vabamalt. Et Eestis on see, et natuke on selline nagu nagu, nagu, nagu raske hingamine või selline, et nad ei saa rahulikult lõdvestuda ja olla, sest kogu aeg on tunne, et kas saab äkki raha otsa või äkki äkki keegi veab alt või äkki äkki äkki homset päeva ei olegi? Kuigi tegelikult muidugi on, muidugi päike tõuseb ja muidugi saab õhtul magama minna, muidugi saad jälle sauna ja muidugi saad jälle kõhu täis ja ja see on kõik täiesti tehtav ja see kõik justkui minu arust võiks juba Eestis ka olla kättesaadav, nii et inimesed tunnetavad, tunnevad seda, et, et neist kantakse hoolt ja et, et keegi ei vea alt ja kõik on tegelikult väga hästi. See võtab aega, aga ma arvan, et eks ta jõuab siia. Et selles suhtes Soome on vana hea kindel ühiskond ja see on selge, et seal peabki olema nii, et inimesed hingavad vabamalt. Aga teisest küljest, Soomes on jälle see, miks mulle seal nii väga ei meeldi, aeg-ajalt on see, et on isegi liiga kindel ja seal on liiga aeglane, seal on see, et miski asi siin nähes ei liigu edasi. No sa võid pakkuda miljon, kihvt idee, et aga mitte ükski ei lähe edasi, aga siin on, tunned igal pool läks natuke kuskilt miski võrsuma ja see mulle väga meeldib. Suur tänu Eestis elav soomlane Antti häkli saatesse tulemast ja mida me kuulame lõpetuseks. Me kuulame laulu nimega mansika mägi ehk maasikamägi mida esitab Catheri Ülander, kes sai kunagi tuntuks läbi superstaarisaate aitäh ilusa lauluhäälega neiu. Ja lugu on lasse kurgi poolt tehtud, kes muidu ise raadiosaatejuht, raadio Helsingis, aga on teinud ka mõned laulud. Minust on üks väga armas ja väga tore viis. Suur tänu veelkord ja stuudios olid ka Haldi Normet-Saarna ning Maristomba kuulmiseni.