Tere, sõbrad, põlvkondadevahelisi suhteid ja sidemeid uuriv saade käbi ei kuku, pakub teile täna kohtumise isa ja pojaga, kelle elu on jalgpall. Olev Reim on vutimurule toonud nii mõnegi hilisema Eesti koondislase ja muidugi poeg Martin, kellest on saanud rahvusmeeskonna peatreener, oli nende mustamäe poiste hulgas, kes isa otsitusel nahkkera taga ajama hakkas. Tänases vestluses ei pääse me jalgpallist, aga esikohal on teemadena lapsepõlv, kasvamine ja kasvatamine. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse olev tele ja Martin, rõõm näha. Tervist. Mis te arvate, kas me tänases vestluses, mis on kaunikesti pikk saame hakkama niimoodi, et me jalgpallist väga palju ei räägi? Laste omavahelistes vestlustes, kui te kokku saate pääsete, sellest teemast on seal üldse võimalik olevat. On ikka tähtsamad asjad, mis on juhtunud, mis on väga hästi läinud või, või, või ütleme, ei ole õnnestunud, sellest ikka räägime natukene ja täpsustame asju, eks mina ka vaatan neid mänge ja tema treeneri ülesandeid ja ja ma tunnen kohutavalt suur rõõm, et on nii kaugele jõudnud. Alates eks ole lõvide poisist ja kuni Eesti rahvuskoondise peatreenerina välja. Meil oli enne olnud ainult üks päris korralik eesti rahvusest treener son. Tarmo Rüütli. Ta oli hea treenida ja nad, ma olen tähele pannud, et nad on väga sarnased. Martin on õnneks võtnud võib-olla rüütist, isegi iseloom on, ta ei ole kunagi kuri. Ta ei õienda, ta ei karjuv tai. Seal väljakul ei tee inetuid liigutusi nagu, nagu, nagu mõned treenerid, onju. Mulle meeldib, et isa tegi kohe sellise üsna põhjaliku ülevaate, mida ja kuidas ta on märganud treeneri käekirja juures, aga Martin veel omavahelistest vestlustest kõneledes siis needsamad asjade arutamised mida need sinu jaoks tähendavad, ma tean, suisa tegelikult üsna konkreetne, sirgjooneline, ma olen märganud, kui ta kommenteerib või analüüsib, mis Eesti jalgpallis toimub. Et kas sinu jaoks tähendab see nii-öelda vaibal käimist juba siis pikki aastakümneid, sest sa vist oled Eesti jalgpallielu tegelastest kõige kauem suures pildis olnud persoon ja ma mõtlen seda, et minu esimene mälestus sinuga seoses on, ma arvan, sa võisid olla äkki 15 16, kui sa kusagil toksisid palliga ja võtsid särgi seljast ära ja mäletad neid trikke, eks? No mäletan küll jah, et see oli sel hetkel, kui oli meil vene aeg. Tallinna Kalev mängis liidu meistrivõistluse korvpallis. See hetk, kui ma käisin seal mängu poolajal nii-öelda Baliga Kõksimas, siis need olid liidu meistrivõistlused ja 16 17. Näed, vaata kuskohast hakkab minu mälu sinuga pihta, eks ja kogu see aeg sisuliselt oled sa olnud suures plaanis vahepeal siis pikki aastaid-aastaid mängijana ja nüüd koondise peatreenerina, aga küsimuse alguse juurde tagasi, ehk on need analüüsid ja asjade arutamise lisa ka sinu jaoks vaibal käimine või mis stiilis need sünnivad? Ma just tahtsin algus öelda, et päris hea väljakutse ka sulle, et täna ilma jalgpallita me seda juttu kindlasti ei saa rääkida. Sest kui meie nüüd kokku saame, siis ma arvan, muud juttu on seal pigem vähe kui, kui jalgpalli, et et jutt käib rohkem jalgpallist ja selles mõttes ja see on see jalgpall mulle isale vaatajatele kord rohkem elu kui, kui mulle. Me läheks nüüd ajas ikka päris palju tagasi sest oled ise on juba mees 80 pluss, eks, et nagu öeldakse. Tehke järgi või makske kinni, pole ka naljasi. Mõelge tagasi jäänud lapsepõlve koju, mis esimesed pildid on, mis teil meelde tulevad lapsepõlvekodus, kus oli. Saime soli nõmmel sündisin nõmmel Valdeku tänaval 35. aastal, 30. juunil, see on aasta keskmine pääst lausa ma elasin üle küüditamised lasta saadeti lapsed ruttu koju, pingejooksuga ruttu-ruttu-ruttu, nagu jõuad tee peal, ma nägin, kuidas juba Vene soldatid autodega olid majade ees ja lükkasid inimesi autodesse. Inimesed karjusid, nutsid alasid, see oli õudne ja ma läksin koju. Kaks õde ja ema olid kodus, kaks vanemate ja vanemate minust tükk maad, vanemad üks, üks, 15, vanem, teine seitse aastat. Ja, ja siis vaatasime tasapisi aknast välja ja kartsime, ootasime, et nemad ka juba teadsid, et asi on hulluks läinud, täitsa. Ja korraga oligi meie maja ees veoauto ja kolm vene madrust tulid sisse, andsid kella. Õde tegi ukse lahti, tegi reveransi, sest ta oli Estonia teatri baleriin. Ja, ja oskas seda ennast nagu esitleda ja kõik ja puha ja ja venelase, küsisid isa järgi, sest isa oli kaitseliidus. Aga isa oli juba metsas või oli ära läinud, kosunud. Ja siis tuli teises toas tuli ema välja, ema oli puhtas vene keeles ja prantsuse prantsuse keeles ja siis need venelased nagu ehmatasid ja kuidagi nagu taldusid, sellepärast et pärast, kui nad olid ära läinud, siis me nutsime üks pool tundi üksteise kaisus tagatoas seal, et et näete, saime neist lahti ja siis õde ikka oskas käituda nende vastu, et seal oleks võinud juhtuda. Noh, nagu tänapäeval räägitakse palju vägistamist, tont teab, eks ole. Kui ei ole noori mehi või tugevaid mehi. Mainelapp, viieaastane. Ma panin olev tähele, te ütlesite, et ema rääkis prantsuse keelt see tahab natukene lisauurimist suguvõsa ajaloo kohta, kuidas nii? Suguvõsa ajalugu oli selles, et isa lõpetas Valga mingi mingi tööstuskooli või mingi mingi tolle aja kohta väga tähtsa kooli, mis oli võib-olla teatud määral nagu, nagu praegu oli ülikool ja siis oli isa lõpetas ka Valgas selle, selle kooli ja, ja, ja kas saadetega, kuidas ta sinna Peterburis. Ja siis isa sai seal emaga tuttavaks, tuli tuli välja, et on kindralmajori tsaari õukonna liikme. Nii et tema poolt siis suguvõsal uhked juured ja on, on küll, on küll, on küll, sest kõik kõik, kes sind ka pildi peale on kõik on kõrgkõrgema haridusega kus ta oma vanaisast ise ka päris mälestust omanda või see ei ole. Tema oli enne surnud minu vanaema sõbranzonast, vanaema, tema, tema suri, üks aasta. Ei, üks aasta peale ving, mina sündisin 35 ja tema suri 36. Vene intelligentsi perekondades räägitegi prantsuse keelt, see oli tol ajal oli igal pool räägiti niimoodi. Hiljem ma sain teada, et et see vanaisa, abielluski, prantslanna kett, saadav keel täitsa selgeks, et muidu õpetati koolis ja nii edasi, aga kui niisugune inimene on perekonnas tema abikaasa, siis siis tuli see prantsuse keel kõigile väga hästi. Nii et Martin, sinu vanavanaema oli prantslanna, Rõnson tuleb nii välja, jah, ei anna sinu soontes kuidagi tunda või lööb välja vahel või. Ma olen rohkem seda mõtelnud, et mul jah, nagu vanaema oli venelanna, et kuigi tema oli, siis ütleme prantsuse, vene segu. Et et mul nagu vene verd. Rohkem see see niukene veerand veerandi jagu, aga. Olev kaste 30.-te teise poole Eesti Vabariigist ka mälestusi kaasas kannate, märkas poisiklutt seda aega enne, kui needsamad madrused veoauto ukse taha. Tulid ja, ja mäletan, ma käisin lasteaedades kaheslazzas, käisin seal mõnest päris mälestused on veel üks lehti tapsairiks üks tüdruk, kes oli, kellest sai hiljem kiirjooksja ja geoloogia insener. Väga palju lauldi ja mängiti ja ja ringmänge ja eriti palju laule just siis oli Riho Pätsi laulud olid väga-väga-väga hinnas, minu kodu kohal, kõrvallauset oli metsaalune ja ta oli keskelt, oli nagu tühi. Lapsevanemate aitasid meil ehitada värahta, saime sealt mingisugused puud maha võtta, mis olid niuksed kehvakesed ja latt peale, hakkasime mängima jalgpalli niimoodi ja siis mängisin terve algkooliajajad, terve keskkool ja minuga juhtus üks õnnetus, kui ma olin viiendas klassis. Vot see oli väga vaene aeg, noh, see see vene aeg oli õudne aeg, kui need olid, seal oli väga hea, sakslased olid väga intelligentsed inimesed, hoidsid lapsi ja jumal hoidku, nagu nägid jälle taskust klopsi kommid ja šokolaaditahvlid ja ja viisid mootorrattaga sööma nõmmele, sinna, seal. Aga ohvitserid üürisid kortereid, meil oli viietoaline korter, siis noh, isa oli rikastuda Peterburis suli lossis niukse korteri ja siis üürisid, et meil kaks suuremat tuba ja nii kaua, kui nad olid aasta jagu või midagi nii, nad elasid seal ja kamin ja siis kaminaküte kõike puha muretsesid, puud aitasid minu isad siis. Ja kõik mängisid pilli, koduse laagi klaver olnud, aga nii palju raha perekonnal ei olnud, et mina olen saanud ka õppida muusikat ja mina kahjuks ei ole seda saanud, aga mõlemad õed olid küll ja ema mängis klaverit viienda klassi õnnetuse koha pealt, jah. Jah. Õnnetus juhtus selles, et ma läksin, lapsi võeti, lihtsalt läksin nõmme lauatehasesse. Minu töö oli see, et. Ma läksin redeliga lauavirna otsa, teised poisid andsid mulle laudu. Staabeldasin laus lihtsalt panime ritta kõik ilusti niipidi ja siis teistpidi ja niimoodi korraga ma lendasin alla lauahunnikusse. Umbes kahe meetri kõrguselt murdsin hüppeliigese. Ma ei saanud enam jalgpalli trennis käia. Mind viidi haiglasse, haiglas ei olnud unerohtu, mind ei saadud magama panna, vaid kaks arsti panid selle luu paika. Jube valus oli, oli see tavaline, et poisingletit toona tööle suunata ja ei olnud ju süüa kodus. Ja peale selle, mis ma veel tegin, käisin soome kelguga lio jaamas. Liiva jaam ei olnud neist kaugel, neli, neli bussipeatust. Mööda Vabaduse puiesteed sõitsin soome kelguga ja me teadsime, millal rongid tulevad Viljandisse, Pärnumaalt ja sealt tulid inimesed nahal, kes käisid maal süüa toomas. Igaüks andis mulle midagi sellist, et Maitlesin pakid vanainimeste pakid koju koju viia. Kuidas ta olevama vanematega läbi sõita, mis te mäletate, sealt olid nad nõudlikud teie suhtes. Isa oli küll nõudlik, eriti õppimise suhtes, ma ei olnud nii nii tark jälgi palju meelde nagu Martin Martin. Uskumatult köik jäi pähe. Kuidas te hakkama saite, aga mina, mina sain hakkama, lihtsalt isa nõudis kogu aeg, enne ei saa rahu, kui, kui on üks kord üks peas näiteks. See on mul meeles ja isa oli mul väga nõudlik ja lausa kuri kohe. Tunnistas jah, põlistas ta siis, mille eest? Kui ma ei mõelnud, ma hakkasin vahepeal mõttel, teate, mis ma mõtlesin, nii, ma mõtlesin seda, et kas me ei saa toas, on alles piss, mis tal oli, sest oli kaitseliidus, seda püssi käisiniilimus ikka kohe, see on ikka alles alles või ei ole, ja siis isa keeras või käis pissil või kuskile ära, siis ma läksin ruttu materjali, palju asju oli, oli segast. Kuidas see sõjaaeg ja sündimine sellesse perioodi 30.-te lõpp 40.-te esimene pool elu veel mõjutas, oli vaene ja raske Slovski juttu olnud, aga, aga kas see kõik, mis toimus, rikkus kuidagi lasteaia mängumaid ja lapsepõlve ka või teil olid ikka omad tegemised ja ei pannud tähelegi? Ja peale seda, kui sakslased olid ära läinud, siis oli pulkade ehitamine, vot see oli põhiline siis kõikidel poissi hoidva kolka, kes tegi natuke suuremad, et kahe käega tõmbasid sakslased jätsid maha gaasi tordikut, aga võib-olla venelaste omad ja need kummid olid väga head nendesse lõigata, siis need kolmnurga vahele läks, eks ole, said siis kivi võtta või midagi otse tisse said kive, millega sai neli 50 meetrit. Poisid kas sõjategevus ka otseselt puudutas kuidagi teid? Ja puudutas, kui kui oli see märtsi pommitama otsele ma elasin ka üle. Me olime oma maja keldris, kõik isa käis üleval ja kartulijahust tehti ikka puder ja siis lõigati välja, paberitükid tehti ristis igale poole, siis klaaside, lendad laiali, tuppa ei välja, vaid, vaid noh, jäid alles, isegi meie meie maal jäid alles, olgugi et kuskil 150 meetrit eemal kaks maja said täistabamuse, kui oli märtsipommitamine, pühiti kohe maadelt ära. Kui see pommitamine lõppes, siis ummik põgenesime meie taara del verega kõik läksime. Seda, et isaga korrutustabelit õppisite ja nõudlik oli, sellest oli juttu, aga, aga rääkige oma emast ka, et. Aga noh, kui ma nüüd ausalt ütlen niimoodi, mis juhtus, sellest ma ei ole tahtnud palju rääkida, aga juhtus niimoodi et kui minu vanaisa suri siis minu ema Jäi vaimuhaigeks, ta tahtis minna Peterburi, aga ei lasknud siis välja, et vaadata, mis seal, mis seal Taara isaga juhtus ja puha ja siis ema elas seda niivõrd üle, et järsku läks see asi ja jäi haigeks. Aga ometigi ta ei, ta ei olnud nisukene nüüd noh, nagu hullud, lähvad. Karjuvad ja ei tea, mis kõik oli kodus paikselt lahulik, mis ta hakkas tegema, Dali maalimist õppinud, ta hakkas kodus maalima, nii et meie koduseinad tapeetide peal tapeedid olid, noh, igasuguste viguritega, eks ole, seal ta hakkas nende järgi siis maalimanahalisi igasugused isa tuli koju. Jälle uued. Toad olid täis ehitatud niimoodi ja ta mängis klaverit. Isa ei viitsinud prantsuse keelt õppida, aga ema ei õppinud eesti keelt, ka. Mina rääkisin temaga vene keeles, ma rääkisin väga hästi vene keelt, siis jumal, klassis olin selles osas parim keskkooli lõpuni. Kas koolis teile, venelased on venelased? Nii ja ema hakkas mul alkoholis rahu. Valgois hakkas mull järgi käima, et kui ma koolis sulen, tuleb mulle vastu. Ja kui ta tuli, siis ta muusitlus. Kõik kohad läbi. Et et vot just seda näinud, aga see näitab venelaste suhtumist. Nüüd ma natukene lähen edasi sellega, kui ma panin, treenib lõvidega võitsime kõiki venelasi, Eestis mängisid jalgpalli väga hästi, sel ajal kui Martin oli seal gümnaason, ütleme venelasi põhiliselt võitsid kõik eestlased said tappa igalt poolt ubakivi oli esimene, kes pani, eestlased ka mängib, tal oli üks vanem meeskond, kavisad pisu, vihased vanemad poisid ja siis olid need nooremad, selle käivitasin mina selle lõvide meeskonna ja ma tahan öelda seda, et tänapäeva vaat kui ma olen nii vana, siis need veneri ta minust ikka tükk maad nooremad, 70 60, võib-olla mõni veel 50. Kellega me mängisime, alati võitsime Eestimaa ei kaotanud ühtegi mängu, 10 aastat mitte ühtegi. Võideti venelased tegid, venelased, kui nad mind näevad, ükskõik kus kohal täna kõik kallistavad mind ja Washington ka velguda ja tuletavad meelde lõvid aega, kui nad said peksa igal pool. Seal on jah, see lugupidamine, ma tahan lihtsalt öelda vene vene retoorika teevad niimoodi, ma pean kannatama. Vastu, et kronoloogiliselt asi selgeks saaks, et ma ise pildi ette saaks. Kuidas teie eluolev läks niimoodi, et te saite lõpuks kokku Martini emaga, ma saan aru, et teil oli varem ka sündinud üks lapseks. Ja ma läksin Tartusse õppima EPA metsandusteaduskonna metsamajanduse osakonda. Kui ma olin kolmandal kursusel, siis sain tuttavaks ühe tüdrukuga nimega Linda. Ja temaga me siis me olime 10 aastat abielus. 10 aastat ja sellest abielust sündis poeg Ülo kes järgmine aasta saab 60. Ja temast sai ka väga hea sportlane. Jälle see ju juhtus niimoodi, et mina tegin, esin ka kuldturismiga, kuna olin Tartus atleetvõimlemine, atleetvõimlemine ja käisin isegi Tartu poisid käisid Pedas esinemas, kõige puha, mina olin ka nelja hulgas ja et jah, Linda Linda, Linda oli, siis oli poe müüa ja ühe teise oma kursusekaaslasel käisin seal poes, vaatasin kaks ilusat tüdrukut ja siis oli ju nii kaua, kuni nad lõpetasid ja saatsime nad koju. Tõnisel tutvus hakkas ja läks ja läks ja läks niimoodi hääletada. Sa kõik sai millegipärast otsa ja siis saiaalide ellu. Martin, see sai otsa. Noh, seal on kurb, kurb öelda, rääkida, aga siis ma hakkasin vaatama, Lindale hakkasid meeldima pikad poisid kah, kahjuks see meeldib kõigile naistele, aga mina ei ole pikk mees. Ja siis siis tasapisi ja minul hakkasid ka meeldima, lühemad, natukene naised. Üks neist kuidagi üheaegselt, tasapisi hakkasime teineteisest eemalduma. Ema nimi on Kersti, Kersti. Kersti, kuidas teie ellu tuli ja Kersti? Teate küll, see oli päris, päris naljakas oli majavalitsuse insener. Kui ma lõpetasin. Ma sinna kohta, kus saadet ei olnud, inimene oli ees, ütleb alles järgmine lahkuma, pidin kuskil minema tööle. Ja siis mul soovitati tule. Väga hea koha peal Tähtvere linnaosas oli majavalitsus. Ja oli vaja seal inseneri kes tegeleb remonttöödega ja, ja korterite vaatamisega kõika. Kuidas seis on? Ma pidin tegelema ainult riigist, sõltub majadega korteritega. Korraga tuli minu juurde üks, üks vanamemm tuleb ja kummardab mulle, ma tõusin püsti ja räägib mulle kõrva sisse. Pliit, pliit suitseb ja kempsus ka on midagi lahti, käike puha, et ta oli nii armas mutikene, et ma mõtlesin. Aitan teda. Siis ta ütles mulle kõrva, siis meil on eramaja. Mõtlesin tasa. Küll ma tulen ja õhtu läksin töömeestega sealt läbi ja paar õhtut tegid nad seal tööd peale oma oma põhitöö. Haltuurat. Tegid tegid ära, ei mingit tööd, aga ma pidin selle tegema akti, selle kohta kõige puha. Aga aadressi panin hoopis teise riigimaal, kuskil. Seal oli võimalik, lihtsalt olin ülemus seal. Selles mõttes selles asjas ja. Ja kõik sai korda. See vanaema oli siis minu ema, ema tähendab vanaema, kes seal käis abi abi paluma. See jutt ei vahelt ära. Ja, ja mis hetkel kersti mängu tuli, et oleme kas abi palumas seal tööd tegemas? Tuli teine päev mulle õunu, pirne, marju, kotitäis kõik, ja, ja vanaema saatis, on teile ülimalt tänulik ja kõik ja puha. Ja siis tore tüdruk, oli minul. Ilusad jalas. Noh, ja siis seal kõigi meeste nõrkus. No vot, ja siis niimoodi. Ja mul oli emal ka siis eelmisest kooselust abielust ka poeg, nii et kokku kui sõitsin, see oli meil nii-öelda kolm poissi. Errol jah, kuna Martin sujuvalt mängu tuli, siis kui sa vaatad tagasi oma lapsepõlve, siis missugused on pildid? Esimesed, mida sa mäletad? Lapsepõlvest mäletan muidugi seda, et siis oli ju selles mõttes huvitav aeg, et kõigil oli kodus ühesugune mööbel, kõik olid ühesugused korterid, parkett, kõike oli nagu, nagu sarnane, aga aga jah, kuna meil oli neli tuba, siis aga meil oli jälle siis nii-öelda ka kolm poissi, eks, et et ka vanemad poolvennad siis elasid meie juures siis ruumi nagu oli ka vaja, et aga ma tean seda, et mängisin ka kodus näiteks isaga just neid sportmänge õues ei saanud, et hokimäng oli üksnes taburrettidest tehtud väravad ja plastmassist hokikepid ja ütleme see aega. Ma arvan, et, et mingi aeg oli isegi mu lapsepõlves, kus hoki oli äkki nagu kõvemini nagu jalgpall, sest mõlemad spordialad olid sellised välja välja surnud nagu eestlaste jaoks, aga aga Nõukogude liidus oli ju hoki, et noh, niisugune number üks spordiala ja siis, kui need lahingud seal 70.-te 80 aeg Ameerika Ühendriikidega, need siis see hoki nagu kruviti päris üles ja ma isegi hokitrennis vahepeal käisin, et et jalgpallist nagu nii palju juttu. Vähemalt meedias ei olnud nii palju, kui seda näidata. Aga poolvennad on sinust omajagu vanemalt, kui palju te koos mängida tegelikult saite, pakkusid sa neile selles plaanis üldse pinget, et sa olid ju pisike mutrike, sel ajal? Ma arvan, et tegelikult ega meie ei mänginudki koos, selles mõttes jah, et mul olid ka nagu isal olid vanemad õed, mu minu poolvennad olid 12 ja kaheksa aastat vanemad, et et selliseid mänge ütleme õues ka, et siis me ei olnud Kirsti. Pojal ei ole mingit sportlikku alget, tema isal ei olnud, emal ei olnud spordiga mingit pistmist, aga aga minu vanem poeg sai minul kulturismi. Ta oli Eesti kahekordne kulturismimeister, noorte meister, temal, spordimees ja Martin, muidugi. Spordimees, meil meil oli see suur tuba, oli meil täitsa nagu lahinguväli kohe etet mantlil ootasin koga koju, kui oli hea ilm, suvalisse läksime välja mängima. Tribla, ma näitasin ta, kuidas liigutada palli, kõike. Midagi teadsin, ma olin juba õppinud, eks ole, seal. Vendadega nagu selliseid asju koos teinud, et et mida me mingisuguseid muid mänge, et siis oli täiesti popp, kõigil olid ka linnakorterite kõrval kuskil linna ääres suvilad, eks, et siis ütleme, ala indiaanlasi mängisime kuskil ja siis ma nagu suurte suurte vendade järgi, et ka neid igasuguseid meisterdasime Tomahuke ja ja vibusid ja need sulgede asjadega, et et niuksed, niuksed asjad olid, aga. Kus kohas neljatoaline korter asus, mida see keskkond linnas endast sinusuguse poisi jaoks kujutas? See oli kinokajas, nii et ma olen nagu Mustamäe lapsepõlve veetnud, et Vildede kondisse siin tede ütleme, Mustamäe polikliiniku kõrval tegelikult ja meil oli maja taga suur staadion, sellise 50. leninkuul kool ja selles suur staadion, nii et selles mõttes mul vedas, et et hästi palju lapsed käisid siis õues igast mänge. Las ma räägin, et mänge mängimas ja seal ikka mängiti. Nii et terve staadion oli rahvast täis, mängiti 11 11 vast õue lastega ja seal olid eestlased venelased segamini ja. Tuleb meelde, et siin mõned sinu ealised, kes on umbes samas piirkonnas üles kasvanud meenutavad, et ikka oli konflikte ka rahvuste pinnal. Kas sina seal Vilde tee kandis, pääsesid nendest ja teil oli ikkagi nagu aru saab, üsna üks ja noh, nagu öeldakse, sport ühendab, et pole väga vahet või, või oli. Ma ei mäleta, nagu, et meil kodu juures oleks olnud, et ütleme, seal kuskil õues mingisuguseid konflikt kindlasti olid Eesti poisid omavahel ja vene poisid oma alaku jalgpalli mängimiseks siis oli nii-öelda nagu sportlik selline või, või mingisugune hokilahingud pigem, missuguseid konflikte tekkis sel ajal juba, kui me selle Eesti võistkonnaga hakkasime käima mööda Eestit nii-öelda mängimas jalgpalli nii-öelda võistlusi või ütleme, kui siis vene võistkondade vastu mängiti või oli mingi kuskil Ida-Virumaal või või kasi Lasnamäe kandis, et siis oli küll nii, et üksi ei tasunud seda peale mängu nii-öelda kuskile koju ja siis me pidime ikka võistkonna koos lahkuma, sest ta oli, oli, oli olukordi, kus, kus ikka tuldi nii-öelda tapa alla. Martin, sinu isa on rääkinud sinust ikka väga soojades toonides ja ja mul on hea meel näha, kui uhke üks isa oma poja üle on. Ma küsin seda pärast tema käest ka, aga kõigepealt sinu käest, kas sa mäletad end ikkagi lapsepõlves ka mingisuguseid pahandusi korda saatmas? Ütleme, et eks mu vaba aeg sai sisestatud nii-öelda sportmängudega, aga ka vahest olid sõbrad, kus sai siis nii-öelda ikka ka mingid niuksed pahandusi tehtud samalt rakuhulkadega kuskil need sama 50. kooli aknad sisse lastud või kivi, seda tehti nihukest asja, et Beutrovi hirmuga ehtledelt, mis, mismoodi see pidi välja nägema, aga minu meelest oli meil ka ikkagi kodus rihm olemas. Ja noh, ikka ma arvan, et see ei olnud niimoodi, et, et ma nüüd ainult pai sain ja tited, toll oldi ikka nõudlik, nõudlik ka, et. Kas on mõnikord hoovi peal haiged, said katkisi koju läksid? Ma mäletan just, et et kui ehitati sinna polikliinik kõrvale kolm Niukest kõrgemat tornmaja seal olid suured augud, kui need majad veel valmis ei olnud ja talvel, siis ju on augus vesi jää peal, et seal seal peal sai turnitud ja läbi jää kukutud ja tuldud ja noh niukseid asju ikka kõigiga. Et eks ma ikkagi oli niukene, normaalne poiss, kes lihtsalt ei püsi, ütleme nii, et kodus ei olnud ju väga midagi teha, eks telekast midagi ei tulnd, arvuteid janud, telefonid olid, olid seal õue peal, need metallist kastid on ja mis olid? Kaks kopikat sisse topitud, töötaks, et kas lasteaias käisid. Ja lasteaias käisin ja lasteaed oli veel ka maja taga ja mul ema lasteaiakasvataja, sel ajal seal seal kapil. Peale, et tõenäoliselt sulle pigem meeldis, eks sa oled ju seltskondlik tüüp või vähemalt sa pead olema harjunud kollektiivis olema, kui sa sportmänge juba mängisid ja siis lasteaedadest ilmselt pakkus rõõmu, jah. Ma arvan küll, et, et ma ei tegelikult ma võib-olla valetan, kui ütlen, et ma ikka aeg-ajalt otsin üksindust ka, aga see on pigem kuidagi trenniga seotud. Et mulle näiteks meeldib käia üksi jooksmas mitte suure pundiga. Seepärast, et mul on, esiteks on see tempo juba valik enda järgi, aga see, et siis ma saan rahulikult võib-olla asju mõelda, sest muidu kellegi teisega jooksed, siis. Peab ju teisi asju kuulama. Käib niukene mõtete vahetamine, aga aga mulle meeldib üksi joosta, aga muid mänge, asju mulle meeldib? Jah, et ühiskonnas nagu või tegid kindlusi, no see oli, see oli tõesti siis, kui ma olin kodus haiged, et tõesti midagi oleks kodus teha, siis see tuletab meelde, seal on hästi populaarne, oskasid teha neid või temal tekkis olisus, kindlused, täitsa indiaani kindlused või midagi, Dorne'i. Väga hästi papp oli meil olijad, tuttavaid-sugulasi oli välismaal ka ja, ja mul oli siis nii-öelda keskmine terral emapoolne kes oli kahest huvitatud indiaanlastest, kauboid ja sellest maailmast palju kõigest kirjandust selle kohta. Aga ka mingi aeg saadeti välismaalt niukseid indiaanlasi, aga Boy niukseid kujukesi värvilised, väga kihvtid, uhked ja sealt kuidagi hakkas mind ka natukene nagu nakatused. Et noh, meil ju oli, ütleme, lapse tinasõdurid ja kuidas nimetatakse, aga noh, need olid niuksed metallist või tinast valatud. Aga, aga need olid ikkagi sellised, kus käis ka võib-olla keha otsast ära või olid niuksed hästi painutada. Nojah, et need olid hästi, aga, aga see kindluse ehitamine tuli ka kuidagi niukses. Sõjamängud olid ju ka mingi üks üks teema tol ajal lastele, et et ja nii, et suure koogi aluse peale siis Dicticu haaval selle väävli osas sai nagu maha lõigatud ja liimiti tikud tikkude peale nagu ja tehti siis nii-öelda need müürid, vallid koos tornidega ja majad ja tõstuk, sillad ja asjad ja kuradid kindlasti, et ju siis nii on väga suured ei olnud, et need plastmasskujukesed on suured liiga sinna, siis sai tehtud isegi sõdureid plasteliinist voolitud näppude vahel ja hõbepaberist pandud isegi nagu rüütleid tehtud ja mingid ise tehti nii-öelda mänguasjadeks. Kas sa mäletad Martin sealtsamast lasteaiaperioodist või siis äkki juba kusagilt esimestest klassidest end mõtlemas kelleks sa tahad saada? Oi ei, kindlasti mitte, et. Ma mäletan seda, et mulle meeldis õudselt jah mängida, kuna see jalgpallivõimalus tuli kooli ütleme, et ubakivi endised siis vanemad, nende õpilased tulid koolidesse gruppe looma. Ja minu 40 neljandas koolis praegusesse Mustamäe gümnaasiumis. Siis nii-öelda minu klassi ja seal oli tiitcamper ka veel, kes siis tegi seal ühe, teisest klassist, et pärast pandi see kooli peal nagu kokku, aga ütleme ka sportimisvõimalusi ei ole, ei olnud nii, et praegu ütleme neti lahti, vaid ükskõik, mis alaga minna tegelema, siis oli nii, et noh, polnudki jalgpall, tuli sai sellega tegeleta enne seda, tegelikult ma käisin judos Lutsar juures asunud enne kooliminekut ja sest jalgpalli näeksin seitsmeselt, Lutsar tubas siis nii-öelda must olümpiavõitjat teha. Saatis kirju ja kaarte kogu aeg teenisusel. Aga milles oli küsimus? Lutsar oli minu tartlane sõber, eks ole, ta tuli ka Tallinnasse tööle ja kõik ja puha. Ja Lutsarile poeg Martin võib-olla kakski. Raskem ja kaks senti pikem, võimekad, me olime parim partnerid. Kogu partnerid, uskuge, ärge uskuge, nad olid kogu aeg baaris. Ma ei näinud kordagi, et Luts oli poiss, oleks võitnud. No see on isa ei tahtnud, pole näha, aga ütleme, vaheti olnud, kuidas seal mis oli, aga kindlasti mulle judo sobib, sobis, ja mul noh, ma arvan, et mul läks seal päris hästi läinud, et kuhu, kas ma ei võiks olümpiavõitja, seda ei pea need kunagi, aga, aga see oli ala, mis, mis mul tuli hästi välja, mida ma tegin tegelikult ennem. See on päris huvitav koht, enamuse puhul vist ei ole nii, et sobivat samavõrd hästi nii individuaalala eriti veel võitlussport ning samahästi ka meeskondlik ala, mille juurde sa lõpuks profina jõudsid. No ütleme nii, et ühest küljest küll, teisest küljest ma vaidlen vastu, et praegult. Ma olen ka nüüd 10 aastat pidanud oma jalgpallikool ja ja näinud neid lapsi nagu erinevas vanuses ja ma ütleks, et judo Jalpel sobivad väga hästi kokku ja ütleme nii, et need lapsed, kes käivad, juudas seal on väga palju jalgpalli juurde oma kehavalitsemine, oskus ennast kehaga kaitsta, see odavus on, see annab märgatavalt juurde nii ordinatsioon kui siia juurde veel panna, ma olen jälginud, et üks sport on veel, mis väga hästi jalgpalliga sobib usu, värvut, tennise jällegi mingi teatud aeg, kui, kui laps on noores peas, ütleme seitse kuni 10 11 12, kus ta peaks hakkama juba võib-olla midagi eelistama valima siis tennise annab väga hea orientatsiooni palli suhtes. Need, kes ka tennist mängivad, tajuvad palju paremini palli lendu, distantse, et need on, ütleme jalgpallis mängijad, kes lihtsalt pallist mööda ei löö või alt läbi jookseb ja niimoodi Suisa Martin on meenutanud neid lapsepõlvemänge seal neljatoalises korteris. Selliste sõnadega, et ega sa väga kaotada ei armastanud, et sinu ambitsioon paistis juba väga varakult välja. Sa nutsid ka, kui sa kaotasid mõnikord või. Ma arvan, et ma vist kõik korrad otsinguga vaatasin, isegi kui trepist üles tulles neljandale jäin ei võitnud ära, siis, siis ma arvan, gamma tegin meelega. Andsin talle viimase astme, et ta võidaks viimase astme, muidu ma läksin, andsin talle võimaluse, pane juurde mõne juurde, jalgpallis ka niimoodi kogu aeg. Kes võidu ja ütleme nii, et ega ma ju ei mäleta, kas ma olen nii palju pisike, aga kui sa sellest juttu tegid, siis mul praegu üks pisike tütreke kodus. Ta vist väga minu moodi ta ei, ta ei kannata ka üldse, kui tal midagi välja ei tule või, või või, või, või ütleme, hakkama ei saa, siis ta läheb kurjaks, pahaseks, et aja jooksul pidi ka, et loomulikult kui sa oled spordimaailmas sees mängija või treenerina, see ju alati üritad teha kõik selleks, et ikkagi võita. Aga noh, kuskil mingil maal tuleb ka nii-öelda nagu Sa tajud ka, et see ei ole võimalik alati alati võite kuskil tulevad mingid tagasilöögid nii ja siis seda pead suutma nagu üle elada. Aitäh, et te teate, kui sa siin räägite mitu korda oma oma pisemas tütrest, siis ma tsiteerin sinu vanemat tütart, kes ühes telesaates mõned aastad tagasi iseloomustas oma isa muuhulgas sõnadega et tan, päris kuulus. Ja ma nüüd täpselt ei mäleta, aga see kõlas umbes nii, et ta ei ole kõige pikemat kasvu, mis on nagu huvitav, et üks tütar oma isa puhul selle ära märgid. Ja see pidi olema ju väiksest peale niimoodi, et tõesti ei ole oleviga kumbki hiiglase mõõtu. Lepime kokku. Kas see kusagil seal töötas sinu vastu ka? Ma mõtlen, väiksematele on ju alati raske enesetõestamise vajadus või soov suurem selle arvel sa lihtsalt pead kogu aeg võitlema endast, suurematega alatiivsest, oled pisikene. Kuidas sulle mõjus. Kindlasti see piiras ära mingisugused talad, millega üldse tegeleda, eks, et jalgpall nagu sobis ju nii-öelda seal on natukene seb diapasoon või see laiem, eks, et seal võivad olla suured pikad kui ka lühikesed ja kiiremad, et mulle selline jalgpall, judo, hoki sellised asjad sobisid, et, et kus on vaja Niukest võib-olla osavust rohkem ja ja, ja kiirusteta. Et ma ei ütleks, et noh, loomulikult, eks, eks ikka nii nagu noores põlves ikka tuleb ette igasuguseid kasvude või kaalu või mis iganes kohta tehakse, aga ma arvan, et ma sain suht hästi. No kehalise kasvatuse tunnis, kui poisid relvi pandi, siis olite viimane. Aga kui valima hakati võistkondadest mehi, siis kas sa pigem võeti esimeses järjekorras sind või, või vaadati nende lühemate ja väiksemate peale ikkagi viimasena mõtlesin kunagi mängima. Nojah, aga eks ma olin ikka üks esimesi vist väetisest, et ma hea juba koolis ma olin juba kohe esimesest klassist niuke hästi sportlik ja liikuv, et, et selles osas mulle jah, oli natuke lihtsam lühikesena nii-öelda hakkama saada. Nagu. GPS-i ja nagu Maradona ka sama lühikesed, aga kõige tehnilise mõtles üldse maailmas sündinud. Tema on ka selles mõttes Eestis ei ole temale vastus, las tema palliga oskas käituda. Ta võis palli tund aega ja irolu metsaga koos olime suurturniir Tbilisis, issand jumal, see Coulsoni merch. Noh, seal oli üks vaba päev ja mantine inroogasid vastamisi Kõksima pallidel küll peaga, küll rinnaga võtsid linna tossu jalaga tagasi kogu aeg. Kõik jooksid oma treenerite järgi, kus treenerid ei tea, aga see ei tulutu kuskil, tehke, tulge vaatama, mida nad oskavad. Uskumatu, pärast tegid grusiinlased ettepaneku tulla Martin Reimi olumets üldse proosas enama jalgpalli mängima. Et mis jalgpall teil on meil ikka jalgpall ja nimetati tol ajal Gruusiat Nõukogude Liidu Brasiilias. See oli pigem pigem ubakivi nõudmine et meil olid kindlad normid, mida pidi oskama ja nende nende harjutamine, et need, see oli päris niukene, rasiigi raske rasketöödel. Sa oled hiljem teinud endale kõrghariduse, millest ma eeldan, et jalgpall hoolimata sellest, et seal väga professionaalsel tasemel ja palju aeganõudvalt sinu ellu tungis, üsna vara, sa tegelikult koolis seal ka kompromissi teinud, et see ei seganud sulle ka õppimist. See aeg 80-lt, kui mina oleksin kooli 70 18 aasta ei olnud õppimine popp, siis tänapäeval juba naljalt onnid keegi ülikooli ei lähe, siis mida aegsete esimesed neli algklassi käisin 40 neljandas seal, mul läks väga hästi riiet seal mul olid jah nagu kõiki, et siis viidi kokku spordiklassi Arte gümnaasiumi 49. keskkool. See oli võib-olla õppimise spordi mõte, sellise hea õppimise mõttes kindlasti mitte. Et sealt see õppimine nagu läks kindlasti allamäge. Siis ma pean küll lisa ka nii-öelda nagu tänama, et tema oli see, kes lugusid õppimist surkis tagant, et mu nagu koolis probleeme ei olnud, lihtsalt. Võib-olla võtsin liiga lihtsalt küll keskkooli lõpus hakkasin jälle pingutama, siis ikka sai nagu nelja viitega lõpetatud. Aga mul oli jah, nagu ka see mõte, et ülikool ikkagi ikkagi minna, aga jällegi oli see hetk, kus taheti kõik selle viide. Seltskond annab edasi kehakultuuri õppima ja mine tea, võib-olla ma oleks ka sinna läinud. Kui ei saa, nagu ei tahtnud mind noh, tema nagu rääkis, et päris ülikooli sinna TTÜsse, õigemini TPI oli see seal. Ma arvan, et ülikooli ajal oli see, kus, kus jalgpall muutus nagu professionaalsemaks, tõsisemaks veel. Kuna see hakkas, siis seal langes selle ajaga kokku, kui Eesti seal uuesti vabaks hakkas, eesti koondis uuesti 92, kolm on ju koondise mängud. Et siis ma olin Est paral teisel, teisel kolmandal kursusel, et see oli päris päris keeruline aeg nii-öelda mõlemat asja koos teha. Sest nõuti nii jalgpallis, et ikka kaks korda päevas treeningut, kui, kui koolis ei olnud mingit e-õpet või kuskilt arvutist või saatematerjali kõiki tööloengus üles kirjutama, et et need olid ajad, kus ma kindlasti nägin päris palju vaeva, et jooksin kahe trenni vahel loengutesse ja ja siis tagasi trenni ja läksin spordilaagritesse hiljem järgi. Meil oli ju siis aeg, kus me käisime Küproselt talviti kolm kuud treeningul treeninglaagris, näiteks läksin nädal, kaks hiljem tegin detsembrikuus ülikoolis eksameid. Ma arvan, et ma olen pooled eksamit teinud individuaalselt õppejõududele. Emaga hakkasin mõttena, Martin ütles. Kuidas sul koolis on, kuidas on, kõik on korras, kõik on hästi nii edasi. Ema ütles, et kuule, käi läbi, läksin TPIsse, läksin dekanaati ja küsima, et mul poeg õpib siin, et kuidas tal ikka eksamid tehtud, on tal kõik korras, vintse lugu, kõik tudengid oleks niisugused nagu teie poeg, on mingi probleem ja kõik on korras. Millise pilguga sealt lapsepõlvest, Martin, mäletad sa oma isa ja ema kas nad suutsid vahepealt kuidagi mingis olukorras ka tüütuks muutuda sinu jaoks või? Kindlasti mitte emasest emale. Emal emaga jalgpallist ei räägi, et selles mõttes äge ema ei kannata, kui kui isa hakkab jälle jalgpallist rääkima. Niuke tasakaal olemas, mina olen muusika ja sport, seda ma vaatan kogu aeg, siis naine läheb teise tuppa. Aga õnneks on teine telekas. Kui on ikkagi nii-öelda ameti valimise koht, et mida ma hakkan peale oma edasise eluga, siis kas Martini jaoks oli see iseenesestmõistetav, et seal ei tekkinud muid arutelu koht, et äkki sport? Päris no tegelikult ma võin ise rääkis seepärast, et see oli. Ma arvan, et isa ei teagi täpselt, sest oli aeg, kui ma, kui ma läksin keskkooli lõpetasin, läksin ülikooli siis oli ju see jalgpalli segased ajad olid, eks, et Eesti nagu tekkis ja kadus kuidagi jalgpalli niukene vundament väsiga kuidagi ära, et kui ennem sai, ütleme noorteliselt lõvide võistkonnast mindud siis Tallinna sporti ja mängitud ste liidu teist liigat või kuskil siis kadus nagu kõik ära ja tekkis üks tutvus, kus ma sain siis oma erialal Soome pooleks aastaks tööle paberitehasesse suurde ja tegelikult oli see aeg, kus ma tegin seal tööd ja jalgpalli mängisin väga vähe, seal oli mingi soome, kolmas liiga, kus ma natuke toksisin, oleks ma sinna jäänud pikemalt tööle või? Niimoodi ma olekski, võib-olla siiamaani töötaksin paberitehases ja siis oli aeg, kus üks kotkas laevaga sõitsin, Helsingi-Tallinna vaheta ja Flora võistkond oli seal peal, Aivar Pohlaga kutsuti tagasi mängima, tulid nii-öelda uus inimene jalgpalli nagu etteotsa, kes siis nagu koondas Eesti mängijad, et see oli ka minule nagu edasi, et oleks see läinud aasta edasi või poleks seda olnud, siis võib-olla ma poleks edasi mängida. Aga sel hetkel peas, kas sa mäletad endal küsimus, et mida ma teen või kas nii või naa või, või siis lihtsalt elasid elu? Elasid elude pärast siis oli nagu kool kunagi unistasid lapsepõlvest võib-olla, et Moskva Spartaki mängida, sest teisele poole nagu ei, ei vaadanud, siis oli nagu seega ära lõigatud välismaale kuidagi ei olnudki tekkinud sellist, mis nüüd, et kuhu jalgpalliga jõuda ei olnudki nagu mingisugust perspektiivi. Olev näit olevat seda tüüpi inimene, et pöörata jalgpalliusku enam-vähem igaühe, kes ette satub. Martinil tütarde peale mõtete, siis kumb peale jätkas teie soovi, et nad nägiks jalgpalli või, või nende soov mängida telefonis. Nii pikka pausi? Kusjuures ma võin, vanem tüdruk käis päris mitmeid aastaid jalgpallitreeningutel aga tema on, ütleme rohkem kunstiinimene tegeleb laulmisega, et jaa pisem, aga ta on veel kolmele, aga ütleme hetke liikuvuse järgida, võib külmi mingit jooksuala teha. Spordigeenidega, mulle tundub niimoodi. Ta on tihtipeale tuleb, tuleb meile, Me hoiame, edastan nii, liigub ringi kogu aeg, et ja vanaemal on nagu jalga haige ta ei leia. Siis mina lähen ja ta armastab ronida igale poole. Nalja karjatab, mine vaata rutledega, ta ei kuku jällegi noh, niisugune hästi-hästi energiline tüdruk on, et ma, ma kujutan ette, et et varsti peaks ikka trenni panema, tead kui nuhtan, praegu saab alles alles neli, aga no võib-olla isegi neljana meil tüdrukute noh, nii noort sots ei ole Martin koolis, aga ta kindlasti tuleks sinna panna, ma usun seda. Jõudsimegi sinna välja, kuhu ma arvasin, et me jõuame ja loomulikult ei, räägime siin mingist ujumise trennist või ping pongist, et me räägime ikka jalgpalli. Ja see oli, oli puhas rõõm, aitäh, Martin. Aitäh, aitäh, Olev, aitäh. Saate nimi on, käbi ei kuku, ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kuuleme taas.