Tere, Eestis elav armeenlane Stefan Airapetjani til. Tere. No kuulsime praegu tõeliselt ilusalt Armeenia rahvalaulu täpselt, millesse kõneles. Kõneles ühest neiust, kes läks ümber maailma rändama, põgenes kodust ja koju, tahtnud tulla tagasi. Ja miks ta kodust põgenes lihtsalt maailma? Oli riiklusi jää selline seikles himu, õline. Ja see Armeenias selline tuntud laul ka vä? See on väga tuntud laul ja see on rahvalaul, kuid nimetatakse rahvalaul, kuid sellel on olemas autorssa jätnova, see on hästi kuulus rahvalaulude kirjutaja ja tema on kirjutanud hästi palju rahvalaule ja üks nendest on Wilkom, tas kes kirjutab samamoodi rahvalaule. Ja selline suhteliselt vana laul ka või on, ja et näiteks see keel, milles ma nagu laulsin, ta ei ole puhas Armeenia keel, et ta on nagu see hästi-hästi vana keel, et mida ma isiklikult tegelikult ka ei tea, aga ma kuulmise järgi nagu õppisin ja mõned sõnad ikka nagu tead, aga see on nagunii vana keeled. Et ma pidin ka küsima tõlkimisse, tähendatad. Te just ei räägi selles keeles, aga laulda saate küll täpselt. No selge on see, et teis on muidugi muusik peidus või mitte, peidus Stephanie, aga kõigepealt ikkagi tuleme teie lapsepõlve koju, et kust te sündisite? Sündisin. Viljandis ja see on minu lapsepõlvekodu Armeenia peres mu ema poolt on siis vanaisa armeenlane ja vanaema on ukrainlane, aga isa poolt on kõik armeelased. Aga jah, meil on, nagu võib nimetada puhas armeenia pere, kuidas vanemad Eestisse sattusid? Ema, põhimõtteliselt kasvasin üles, seda tuli, kui ta oli hästi väike laps ja ka isa tuli hoopis juba täiskasvanuna, et ta oli juba 18. Ja siis ta tuli siia õppima. Ülikooli suse teaduskonnas õppis isad. Teie lapsepõlvekodu oli siis Viljandis, Mulgimaa pealinnas, et kõlab väga toredasti. Milline see lapsepõlvekodu oli? Ma käisin eesti lasteaias ja kui mul oli sünnipäev, siis isa kutsus terve rühma. Kõik lapsed oli meie juures, ta tegi hästi suure sünnipäeva mulle. Et jaa, et ma mäletan seda väga hästi ja tellisest, sellise kahe kolmekorruselise tordi ja pildid on olemas ja hästi toredad mälestused, vaatab. Aga see oli igal aastal siis niimoodi, kui teil sünnipäev oli, see oli nagu noh, mitu korda, aga mida suuremaks kasvasid? Seda hõredamini see läks juba sünnipäeva tähistamine, et noh, juba teistmoodi ja ja siis ma ütleks seda ka, et tegelikult kui ma käisin lasteaias, siis ma ei oskand veel nii hästi eesti keelt rääkida. Ma olen vaatanud videosi, kus ma ei oska tõesti nagu rääkida, aga ma suhtlesin väga normaalsed ja kuidagi lapsed said minust aru ja hästi sõbralikud olid ja väga hea meeleli. Teie rühm vist liiga suur ei olnud ka tollal Viljandis, et või palju seal lapsi oli, kes kõik koju kutsuda. See oli küll ei olnud niimoodi, et viis, kuus inimest oli ikka meil väga suuri. Teil oli siis oma maja, et kutsuda või korter, meil oli korter, meil oli korteri ja meil oli see viljandi järgmisson. Seal on kahe näha meie Viljandi järvi ja kodust korterist. Kohe on näha, et seal on korter ja, ja kujutan ka ette, aga ütleme, väljas mängida ja meil oli suur nagu plats ja siis sai. Selline org oli, sai mäest, olla, uisutada ja väga põnev. Kas teie kodu oli pigem Armeenia kodu või olite Armeenia kodu koos selliste väikeste Ukraina kodudetailidega, kuidas te võiksite selle kohta öelda et temal, ukraina juured ja isal, mitmes põlvkond, eks ole armeenia juuri? Ma arvan, et me elasime nagu kõik inimesed tavaliselt, et võib-olla meil oli selline traditsioon, et näiteks pühapäeval me pühendasime ainud perele. Ja pühapäeval me sõitsime vahest Tartusse või Tallinnasse või kuhugi reisima või noh, välja lihtsalt jalutama koos perega. Sest ülejäänud aega vanemad töötasid, meie jooksime muusikakooli kooli tantsima, palju tegi. Ja siis pühapäev oligi selline aeg pere jaoks ja siis võin öelda toidu poolest näiteks Emogokas, mu ema on väga hea kokk, nagu et ta kokas ka ukraina toite ja Armeenia tõite. Et meil on olnud alati kodus, need armeenia maitseained on ja võib-olla selle poolest eks olla ja no loomulikult kasvatus, minu isa näiteks ei rääkinud üldse vene keeles või eesti keeles mitte mingis keeles minuga ainuld Arvine keeles ja kui me väiksena tahtsime, vastuta talle eestivene keeles ütles ma ei saa aru. Isa oli kangekaelne, oli oligel õdesid-vendi. Mul on vend, kes on minust kolm aastat noorem ja praegu ta tegutseb, ta on samamoodi muusik ja tegeleb praegu igasugustel video salvestamisega, muusika, muusika, videosi ja plaadi, nad vist varsti teevad. Ja temal on bänd nagu fuajees nad kahekesi poisiga. Siis nad on varsti Eesti laulul või olid juba? Ma ei uurinud, ma ei jõudnud lapsega koos seda uurida, et et jah, et eesti laula, neid võeti, et nad vist esinevad poolfinaalis või kus nad? Esinevad Eesti, Eesti ja täpselt hoiame pöialt siis ja vanemad elavad ikka Viljandis, het. Kell ema kolis ka praegu Tallinnasse, seda vahepeal läks õppima, kus meedikuks ja isa reisib. Vahest oled siia, vahest on seal, et meil on seal nagu kohvik, armeenia kohvik ja siis tema nagu vahest seal tegutseb. Viljandis ja aga ütleme, mingid sellised puht Armeenia tavad või traditsioonid veel lapsepõlvest meenuvad, no toit ja ka ütleme kui võtame kalendri, et ka mingid armeenia tähtpäevad kindlasti, kas te pidasite neist kinni, oli siis mingi eriline päev kodus või võtsite niimoodi rahulikult? Võtsime rahulikult ja et ei olnud sellist kalendripäevikut. Teie vanemad muide rääkisid mõlemad eesti keelt, kuigi isa keeldus teiega rääkimast ja absoluutselt mõlemad rääkisid räägivad tänase päevani. No kas lapsepõlvest alates siis veeti Armeeniasse ka sugulastega tutvuma ja kuidas nende asjadega oli? Ja esimene kord, kui me läksime Stefaniga minu vennaga koos Ärmeenessessis, mu vend oli väga pisike, ta oli mitmekuune, võib-olla 10 või 11, hästi pisike, olin siis suurem juba. Aga noh, ma ei mäleta sellest nii hästi, väiksed lapsed. Aga kui me kasvasime natukene ülesse, siis me külastasime Armeeniat, nii ka suvepeaaegu ja me veetsime mitte kaks, kolm nädalat, et me veetsime seal kolm kuud. Ja ma olen väga tänulik oma vanematele selle eest. Sest Mul oli puudu siin Eestimaal seda soojust. Sõbrad, noh, seal on niimoodi, et seal Ramegi istu, kõik käivad väljas ja ja mängivad üksteisega ja palju lapsi on kohe koos ja jalkat mängida. Võrkus aps, ma ei tea, 20 inimest on, et ei ole niimoodi kahekesi mingid võrku või niimoodi, et see oli väga põnev. See on ilmselt natuke kliimas ka kinni, et seal on soe ja, või iseenesest juba tahad õue minna ja, ja siin on külm ja inimesed tõmbuvad rohkem oma kodudesse ka lapsed. Et sel päeval, kui me teiega vanemad muretsevad või väljas oli sel päeval, kui me teiega siin saadet salvestame, väljas on juba nii miinus kaheksa kraadi ja väike tuuleke ka ei ole üldse meeldiv. Aga kas ma kuulsin õigesti, et teie venna nimi on Stefan? Nii et teie olete siis vennaga, Stephanie Stephanie? Väga ilus ka, olid ka mingid sellised elutarkused, mida vanemad ja ka vanavanemad ja võib-olla ka armeenia sugulased teile niimoodi kaasandsid, õpetasid. Ma oskan öelda ainult seda, et nad nagu kõik vanemad tahtsid kasvatada meid headeks inimesteks, et me oleksime duubli, tee vale, et ei varasta, ei suitseta ja, ja loomulikult armastaks oma sugulasi ja ütleks, et hoolitseks vennast, õest nagu sellised sugulastest ja niimoodi. Aga Ma võin öelda seda ka, et näiteks kui ma käisin Armeenias, siis ma tulin Euroopast ja näiteks mulle väldid, ma ei tohi, pane lühikest seeliku või lühikesed püksid ja ei tohi siin mingi kleepsud auto aknad olla või selliseid asju, et seda vaadeldakse seal väga halvast küljest, näiteks. Et selliseid asju nagu hoiatada, et mul näiteks ja poistega ei tohi väga seal nagu koos kuhugi minna või kahekesi ainult sa pead nagu alguses ütlema oma vanaemale, et sa lähed näiteks jalutava kellegiga, et ta teab seda inimest ja niimoodi, et seal võivad muidu kohe taga rääkida, et oi, sinu lapselaps läks poisiga välja, aeda jäi Euroopast tulnud halb tüdruk ja niimoodi Ei too, et, et selliseid asju on, aga tänases Armeenias, no võib-olla eriti just pealinnas Jerevanis ei näe siis sellist pilti, et tüdrukutel on hirmsa kuumaga lühikesed püksid ja lühike seelik või siiski see oli vanasti nii, see oli. Täiesti varastini selles mõttes, et aeg jookseb, kõik muutub. Et see võib ka olla, et ka tol ajal näiteks Jerevanis ei olnud niimoodi. Mina olin rastanist, kus oli nagu väiksem küla ja oli veel rohkem vana traditsioonidega. Aga Jerevanis oli teistmoodi, seal oli palju turiste, loomulikult. Ja seal oli teistmoodi. Seal ei vaadatud niimoodi. Tuleme jälle teie Eesti elu juurde tagasi, selles mõttes, et te käisite eestikeelses lasteaias ja sellele järgnes eestikeelne kool. Ma õppisin Carl Robert Jakobsoni gümnaasiumis kuulus kool Viljandis ja ta oli kodu lähedal ka. Nii et siis praegu ei ole enam, praegu on kellaga gümnaasium on tehtud nüüd ühisgümnaasiumiks, et seal saab kuni üheksandail õppida. Ja mina õppisin seal koolis. Muusik Stefani ja, ja kus see huvi siis tekkis? See huvi tekkis lapsepõlvest, kui ma kuulsin raadiot ja laulsin raadio järgi ja peegli ees, siis vanemad näkitseda ja andsid mind muusikakooli. Ja te õppisite seal, õppisin palju asju seal riiuli klaverit, siis käisin viivala muusikastuudios Hedi-Kai Pai juures ja seal oli palju tegemist ka muid aineid nagu solfeed ja, ja ajalugu ja sümfooniaorkester ja hästi palju tegemist. Elise. Ja kui kooli lõpetasite, siis said aru, et edasi tahaks nagu muusikaakadeemiasse minna. Ma enne muusikaakadeemiat ma lõpetasin otsa kooli ja oopis laulu erialal popdžäss ja siis mul oli väike paus. Ja siis otsustasin, et lähen edasi muusikaga teemiasse. Kuskile siiakanti jääb nüüd kohtumine oma tulevase abikaasaga liiga, kes on rahvuselt pakistanlane? Säiligist pausi hääl, mõtisklemist, hääl, mis edasi teha. Ja siis ma läksin tööle ettekandjana, tema töökoht oli kõrvuti, see oli Tallinnas, see oli Tallinnas ja täpselt. Ja Ta jooksis paar korda läbi. Wind yhe äärmus. Ja mina loomulikult ka. Nii lihtsalt see käiski, jah, mis aasta see oli siis see oli. No me oleme koos juba kolm aastat, see oli siis 2015 16 niimoodi. Siis see oli just nagu enne aastavahetust. Ja nii see läkski. No millised mõtetel käisid peast läbi, oli huvita tunne, minu mees on Pakistanist ja mina olen armeenlane ja elame Eestis ja. See inimene nagu mina olen valguses ei taibanud, et pakistanlane või niimoodi alguses ma vaatasin nagu inimene ja ta oli hästi euroopalik ja ta rääkis ka eesti keelt, see oli loomulikult põnev ja haarad. Ja, aga, aga siis vaikselt nagu suhtlemisega siin rohkem Methodon pakkis tollane, et ta käitus nagu alguses. Euroopalikud, sellepärast ma ei, ma ei tundnud sellist, et see on nagu selline pakistanlane absoluutselt teiste traditsioonidega ja teine suhtumine ja niimoodi et selle verest Abiellusite siis 2015 16. Ei mäleta. Numbritega halvasti minu meelest teab täpselt pea 2016 vist. Aga enne seda krediitide tutvustama vist oma tulevast ka oma vanematele ja kuidas see välja nägi? See oli, sõitsime Viljandisse tutvustamisele ja minu mees avaldas väga toreda mulje. Esialgu oli niimoodi, et kui ma ütlesin, minu mees on pakistanlane siis. Mu vanemad ei näidanud, et nad on šokeeritud. Aga ma tean, et nad olid šokeeritud. Aga, aga pärast, kui nad said teada, et mis inimene ta on siis nad olid väga rahul sellega. Ja vend, mis ütles noorem vend vennale meeldis. Kohe, ma ütleks, vend oli esimene kes sai tuttavaks minu abikaasaga. Ja talle väga meeldis. Nii et vend oli sissejuhatuseks sellele täpselt natuke keerulisem valeprotsessile, kui te isa ema palge ette ilmusid. Pulmad olid Eestis. Ja siis pärast pulma Me sõitsime Pakistani Ali venna pulma ja sain kanda nende traditsiooni riided, mis on väga ilusad, läikivad. Mulle väga meeldisid need riided, need kliidikesed ja väga ilus rahvariided harile täpselt. Kas nad on natuke sarnased Armeenia rahvariietega, midagi kuskilt kaugelt? Ei ole üldse ei ole absoluutselt nendel on kõik läiki, meil on natukene tagasihoidlikum ikkagi Armeenia ja meil on võib-olla erinevad sellised nagu kujud, rohkem sellised et nende rohkem selliseid särajal läikivaid, sellised. Ja kuidas siis vanematega see kohtumine välja nägi? Nad olid väga sõbralikud. Tegelikult me juba saime kokku nende, ega siin Eestis, siis nad tulid meile siia külla, enne kui me läksime sinna Pakistani. Nii et oli niimoodi, et juba tuttavad inimesed ja et juba teadsin neid. Ja siis mulle väga meeldis Pakistanis, sest nad on hästi soojad, sõbralikud inimesed samamoodi nagu armeenlased ja meie kultuur. Mingis mõttes sarnaneb Need arusaamad ja seda, kui tuleb inimene külla ja vastuvõtmine ja seda soojus, et meil on Armeenias täpselt samamoodi sarnane. Aga kui ma vaatan teid praegu Stefani ja et ütleme, kui te olete niimoodi Pakistani tänavapildis, Pakistanlannad on ka tumedate juustega ja, ja tumedate silmadega ja, ja et seal väga ei eraldu, selles mõttes Mulle ütlesid ja et ma olen pakistanlane. Ja kui ma ütlesin, et ei, ma olen armeele lööke ja et ma sarnanen siin tõesti, et et ma ei olnud erinev seal Aliiga omakorda käisite Armeenias ka sugulastele näitamas oma meest. Helmite, aga ma väga loodan, et meil õnnestub seda teha sellel aastal. Et see on selline reis, mida te ootate ja teil on selline huvitav kodu praegu, et räägite omavahel liiga eesti keelt absoluutselt. Ja kohe niimoodi tahategi, et ei, mitte inglise keeltega. Kuidagi lihtsam selles mõttes et ma oskan inglise keelt ka, aga noh ma räägi rohkem nagu eesti keelt paremini kui inglise keeles ja ja tema räägib, Kaja tahab praktiseerida iga päev ja siis ongi niimoodi, et eesti keel Ja teil kasvab äike, tüdruk kodus, safiir, Raatangi, tõeline safiir, vääriskivi teil seal ja lapsega te räägite niimoodi, et kumbki räägib oma emakeeles teie armeenia keeles ja Aliibakisteni keeles. Aga omavahel räägite siis eesti keeles armeenlanna ja pakistanlane ja laps on siis sellises keelekeskkonnas, et kuuleb kõike ja võtab omaks ka kõike. Ta räägib juba natuke. Ei, ta ei räägi veel, ta on 10 kuune alles. Aga ta reageerib igale keelele. Ja selles mõttes reageerib küll juba paremini, et kui isa ütleb talle. Siis ta reageerib. Teie stega, nii olete praegu siis kodune hetkel ja teil on siis akadeemiline puhkus ja aeg-ajalt laulan ka aeg-ajalt laulate ka te õpite muusikaakadeemias muusikapedagoogikat ja uuesti loodate, et siis lähete jälle kooli. Kui laps läheb lasteaeda? Täpselt palju te saite õppida muusikaakadeemiasse enne, kui laps teatas, et ta kavatseb siia ilma tulla. Pool aastat ühe semestri tegin ära ja siis, kui tulen tagasi, teen teise semestri ja jätkan. Ja unistate sellest, et kui see ükskord läbi saab, et siis saab teist muusikapedagoog. Ja et võib-olla koorijuht võib-olla tegelen ansambliga, võib-olla tegelen hoopis laulustuudio, et mul on veel aega mõelda, enne on vaja ära lõpetada seda kooli siis laulate ka, et aeg-ajalt esinen kohvikutes loomulikult mitte nii tihti väga harva, kuid on neid esinemisi ja, ja see pole ka nii lihtne, sest siis tuleb terve pere vaatama minu last. Ja mina aeg-ajalt käin piilumas, kas temaga on kõik hästi. Ja siis lähen edasi laulma. Pere on siis lapsega kaasas, kui te esinete täpselt mida te kohvikus laulate. Ma laulan erinevad laulud nagu džässi ja Soul ja erinevad lood pop, lugusi ja ja kes neid saadab? Vahepeal saadan iseennast, vahepeal tuleb vend appi. Kitarriga ja vahepeal minu sõbrad, klaverimängijad. Tema elu, kui tihti seda juhtub piisavalt, või tahaksite, et oleks rohkemgi. Loomulikult tahaks, et oleks rohkem, aga samas ma tahan ka pühenduda lapsele aega. Kõik on väga hästi. Kuidas tuleb nii, tuleb? No Eestis elab armeenlasi ikka üksjagu ja käite te nendega läbi ka. On teil ühiseid üritusi? Ja ma käin, me käime safiiraga koos aeg-ajalt pühapäevakooli armeenia pühapäevakooli. Siis väiksena käisin mina ja siis meil oli selline ansambel nagu piin ja aga praegu on kõik laiali läinud õppima. Ja, aga jah, me käime aeg-ajalt perega koos, siis suhtleme nendega. Ma tahan, et laps ka räägiks armeenia keelt on ja siis on selline koht, kus ta saab õppida, näha teisi armeenlasi lapsi. Et. Et juba maast madalast no te olete ristiga harjunud, et siin sündinud, aga ütleme siis nii, et mis on Eestis see, millega on raske harjuda, et kõik inimesed, kelle käest ma olen seda küsinud, on alustanud sellega, et külmunud Olen küll, aga ma ütleks seda, et mis mulle meeldib, Eestis on konkreetsus täpsus ja selline noh komportsus, et mulle väga meeldib, kuidas Eestis see liiklus on ja kõik on hästi selline täpne, niimoodi. Aga võrreldes Armeeniaga siis loomulikult puudus soojust. Särg Su siin on? Jaa, aga see loomulikult põhineb ilmast, et milline ilm, selline ka inimesed ja ja et ja soojust võiks olla rohkem. Sõpru palju, kellega te läbi käite niimoodi, et või ei ole aega ütleme, külalisi vastu võtta ja ise külas käia, nii palju või kuidas sellega on, on käinud? Küll, aga mitte nii tihti hetkel tõesti ei ole, aega, on käinud küll meil hästi palju erinevat rahvust. Et meil on käinud külas hispaanlasi, ameeriklasi, Pakistallesi hästi palju ja ja niimoodi. Kus need sõbrad on tekkinud eri rahvustest ja kuidas te nendega kohtunud olete ja sõbrunenud ja? Erineval teel, aga loomulikutenalile sai veel rohkem sellist rahvusvahelist rahvusvahelisi inimesi näha. Aga isiklikult mina kohtusin hispaanlase ka Horhe flamenco laulmas, et me tegime koostööd, siis ma laulsin flamenko. Ja siis mul oli rannatemal, olid sõbrad, korealased. Ja niimoodi ikka ma ütleks, Eestis on järjest rohkem ja rohkem rahvusvahelisi inimesi, et ma mäletan, kui vanasti, vanasti ma poleks saanud öelda, et kes pakistanlane on või kui räägib mingi korea või sellist või jaapani inimest, siis oli kohe või kui põnev. See on niimoodi, aga tänapäeval on nii palju siin isegi akadeemias õpib nii palju Jaapanist, Koreast ja et nii rahvusvaheliseks on muutunud Eesti. Eesti on jah, rahvusvaheline natukene võrrelda Eestit Armeeniat, siis lihtsalt vaatasin huvi pärast üle, et Armeenia on pindalalt tükk maad väiksem kui Eesti, aga inimesi elab rohkem. Nad elavad tihedamalt ja üle kolme miljoni elanikkonna Armeeniasse. Minu vanaisal noh 17 last õdesid-vendasid väga palju. Et see on tänapäeval, on ka niimoodi kombeks, et on palju lapsi peres või see on natuke muutunud ootanud absoluutselt vanasti täpselt vahel sealse looduse, nende mägede ja kliima ja kõige selle järgi nagu väga puudust tunnete, kui siin on selline ilm nagu juba öeldud, Ta kui on sel päeval, kui me siin teiega istume Ma ütlen niimoodi vaevata sündisin Eestis. Ma olen armeenlane ja see, see on mind teinud hästi globaalseks inimeseks. Et Mulle meeldib ka Eesti ilm, ka mulle meeldivad need vihmad. Mulle meeldib Armeenia, näed ja ma oleks tahtnud ka Aafrikat näha, oleks tahtnud ka muu rahvuse loodust näha, et ma olen hästi selliseks rahvusvaheliseks muutunud ja uudishimulik olla kuidagi himulik, täpselt. Et mul on hästi põnev, kuidas teised rahvused on, sest mina olen ka teisest rahvusest ja siin sündinud ja see mind on teinud väega selliseks globaalseks ja rahvusvaheliseks inimeseks. Tuleme korraks kulinaarsete teema juurde, et kui teie abikaasa on väikese restorani omanik, eks ole, ja teab söögitegemisest, kui mitte kõik, siis peaaegu kõik. Ja teie TTK süüa. Loomulikult, ja rääkimata sellest, et teie ema, Nabele kiitsite on superhea kokk, et kõige selle taustal, et olete te siis nagu Eesti toiduga ka selle aja jooksul ikka ju ära harjunud, aga no väga paljud inimesed, isegi need teistest rahvustest inimesed, kes on Eestis sündinud nad ikka vahel ütlevad, et mage on see asi meil, et kuidas teil on, mida te eelistate? Ma eelistan maitsvat toitu. Kõik elate olema väga-väga vürtsikas või ei pea. No mulle meeldib. Mulle meeldib. Ja ise teen ka vürtsikat täitev kades eestitoit ei ole väga vürtsikas, aga sööta ikka võiseeni. Ka aga väiksena ikka olen see hapukapsast ja verivorsti. Aga järjest rohkem see nüüd praegu sellist vürtsikat toitu, selline Armeenia ja Pakistani, nii selline see, kui palju maitseained vürtsikat ja ja, ja meeldib ka hiina toitja sussi jällegi. Vürtsikas toit on väga hea külma ilmaga trane, see hoiab sind soojas ja võib aidata, et, et sa püsid terve, eks ole. Suur tänu Stefani ja Airapetjani till, et leidsite aega tulla meie saatesse ja vähe sellest te laulate meile lõpulaulu, millest see on? Kuna ma sain ka emaks, siis ma laulan teile laulu, emast laps laulab, et ta on juba suureks kasvanud ja laulab emale, et sa oled mind täiutanud, kasvatanud ja hoidnud ja hoolitsenud. Aitäh veel kord ja lisaks rumeenlanna Stefani ja Airapetjani tillile olid stuudios ka Haldi Normet-Saarna ja maris tumba. Ja nüüd siis see laul kuulmiseni.