Tere ja Rõõm kohtuda saates käbi ei kuku, on täna külas meelelahutaja ja poliitik Aivar Riisalu, kes võttis kaasa kolmest tütrest vanima, Kadri vanematekodust kaasa saadud pagas on mõjutanud Aivar Riisalu valikuid väga otseselt ja võib juba ette lubada, et me kuuleme nii mõndagi üllatavat. Paneme kõrvuti rõõmud ja mured ka need, mis tegid haiget toona 12 aastasele kadrile, kui isa otsustas emast lahku minna ja uut elu alustada. Mina olen Sten Teppan head kuulata. Tere tulemast saatesse, Aivar, tere ja Aivariga on kaasas üks tütardest, Kadri Rõõm näha. Tere. Aivar. Kuivõrd Kadri saab varsti enda eest ise rääkida, siis, siis ma palun sul sissejuhatuseks mõne lausega rääkida oma ülejäänud lastest, sul on tütreid ju veel, kus nemad on ja millega praegu tegelevad, kui kaugel? Elus minul ongi jumala andnud ainult tütreid ja selle üle on mul siiralt hea meel. Üks minu tütardest, keda praegu siin ei ole, mina nimetan teda aju pagulaseks ehk tema viidi kaasa koos oma tehasega Leedumaale, kui kahel aastal Eesti aasta ettevõtteks valitud PKC Eesti koli sära paneveesisesse oma tehase. Ja minu tütar sunniti kaasa minema, kui hea spetsialist tema nüüd leedustub ja vähemalt väliselt ta näitab, et ta on rahul. Mis tema hinges toimub, ega ma 100 prossa öelda ei oska. Ja minu natukene noorem tütar on praegu üliõpilane temaga ma pean tegelema selles kontekstis, et motiveerima teda ta ülikooli mitte mingil juhul pooleli jätaks, sest et tõbi ettevõtluse, ITd, mis ei ole väga kerge. Aga ma pean teda piitsutama, et selle suudaks ära lõpetada, sest siis tema tulevik on sillutatud nagu väga hästi. Kadri, millega sina tegeled? Mina töötan juristina kuu aega tagasi vahetasin töökohta ja nüüd töötan IT valdkonnas Nortalis. Ja ma olen juristi tööd juba teinud väga kaua aega. Kui sa mõtled, kas see valdkond on sinu ette või kätte sattunud pigem juhuslikult või sihipärase töö ja tahtmise tulemusena, siis, siis kuidas on läinud, ma mõtlen, et ikka, kuidas noored inimesed oskavad nii tõsistest asjadest unistada või teha panuseid, et elus sinna suunas veeretada? Ega ma ei oskanudki sellest unistada, et tegelikult, et tollel hetkel, kui mina ülikooli hakkasin minema, siis oli väga populaarne eriala, oli haldusjuhtimine, isa ütles, et ei ja ärikorralduse kohta ta ütles ka ei, et neid ärijuhte tuleb nii palju ülikoolist välja, et tuleb ikkagi õppida korralik amet. Et tegelikult see oli isa, kes suunas juura valdkonda ja. Ma ei saaks öelda, et see oli vale valik. Et mulle väga meeldib oma töö. See kõlab saate sissejuhatuseks päris paljulubavalt, see räägib Aivari käekirjast isana juba nii mõndagi. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus niimoodi sagardi kasutasid sõna suunab, aga mõtlesid sinna sundis või midagi niisugust, aga nende detailide juurde me jõuame. Kui suurest perest Aivar suisa pärit oled? Mina olen pärit klassikalisest perest, kus oli isa, ema ja kolm last, mul vanem õde ja noorem vend ehk mina olen selles mõttes keskmik, kes pidi vanema õe peksu taluma ja hilisemalt olema minust kaheksa kaks aastat noorema venna tagajärjel täiesti vanemliku hoolitsusest ilma jäetud kõigi poolt unustatud. Ma olin viimase piirini viidud, ma pidin kogu aeg töötama. Ja mitte keegi must ei hoolinud, et tegelikult see on läbi huumoriprisma öeldud. Ma loodan ka. Mis on esimesed pildid on, kui sa mõtled tagasi oma lapsepõlve, need päris esimesed, mis su silme eest läbi jooksevad, kus kohas esimesed aastad üldse möödusid? Mina olen ju läbi ja lõhki maapoiss ehk pärit Läänemaalt kullamaalt. Ega ma oma lapsepõlvest mingeid selliseid eriti kusid, mälestusi justkui ei olegi, ma kujutan endale, kui ma tagantjärgi mõtlen ette, et see oligi üks päris pidev sellise noh, rutiinse töö tegemine. Me pidime kodus kogu aeg emal eelkõige aitama midagi teha. Mul ei ole koolist mingeid erilisi mälupilte, loomulikult maailm avardus oluliselt, kui gümnaasiumiaeg kätte tuli, siis algas minu nagu öeldakse, karjäär. Aga lapsepõlv, ta justkui nagu on kusagil. Kui keegi küsib minu käest, et mis hetke ma endast esimesena mäletad, et on siis nii kurb, kui see ka ei ole, aga minu esimene teadlik mälupilt tuleb aastasse 1966 järsku. Ja see oli siis see hetk, mis mul on meeles, kui meie perre tuli esimene auto et siis ma mäletan ennast seal auto kõrval seismas, kui vana sa olid? Viieaastane esimest viit aastat rohkem ma küll ei mäleta. Esimest koolipäeva kuidagiviisi mäletan siis on tükk tühja maad koolist ja siis hakkab jah nagu midagi tuleb. Ma ei saa muidugi nii lihtsalt selle saate kontekstis leppida, sest muidu me peaksime enam-vähem varsti juba joone alla tõmbama, aga proovime koos midagi sealt välja kaevata. Mis olukorrast näiteks isa ema sulle meelde tulevad, kui sa mäletad auto kõrval seismas, siis kas tõesti töö on see, mida sa isa-emaga seoses mäletad? Minu ema töötas haiglas ja isa töötas algul sides ja hiljem siis kolhoosis. Nemad olid kogu aeg kuhugi kadunud, emal olid väga pikad tööpäevad. Meil olid mingid loomad kogu aeg. Ma arvan, et umbes kolm lehma sellega seonduvalt veel ka mingeid vasikaid, lambaid ja loomulikult oli ju lastel kohustus neid toita, lasterali kohustus sõnnikut välja visata. Kui niimoodi küsida, siis ma mäletan väga selgelt, kuidas talvel pidin sõnnikut põllule vedama Salvo kelguga, see oli selline plastmassist kelk talle sellepärast et muid muid vahendeid ju polnud. Ja suvel üks intsident, mis mul tuleb enda elust meelde, oli see, et ma võisin olla kümnene. Kui me niitsime isaga lehmadele, siis heina. Aga meil oli selline traktor, millel oli kahetaktiline mootor ja siis ma olin päev otsa seal hobuseniidumasina peal. Ja õhtuks mul oli vingumürgitus selline, et ma ikka sõna otses mõttes pidin oma ajud välja oksendama. Sellest päevast edasi seda traktorit ei kasutatud, aga mul see surmatunne on meeles siiani, et see ei olnud mingi torena. Selliseid episoode tuleb palju meelde, kus sa sellega, ma ei heida seda oma vanematele ette. Vastupidi, ega meil ka millestki puudu ei olnud. Et selle tõttu ma arvan, Ta oli tavaline Eesti küla laps, eluna. Vaevalt, et keegi küsis su käest, kas see meeldib sulle või mitte, lihtsalt tuli teha just nimelt, aga mis arvasid sellest, kui palju seal nii-öelda kõrvaltegevusi oli sealkandis, kus saama lapsepõlve veetsid? Et noh, äkki hing ihkas kuhugi mujale, ma mäletan jälle oma kogemusest, et tihti ülejäänud kamp tagus kusagil palli, sel ajal, kui ise pidin laudas tööd tegema, mis oli mõnikord üsna frustreeriv, kas sul oli teisi väljakutseid, mis sopid ootama? See nüüd kõikidele raadiokuulajatele, kes arvavad mind tundvat pigem sellise eputava lava inimesena ja kuidas iganes, kogu aeg võtab sõna kui saab ja ma tegelikult Ma arvan, et sellel ajal kujunes välja minu suhteliselt üksildane iseloom. Ehk ma isegi ei tundnud puudust kellegiga koos palli mängima, sest ma ei tundnud puudust mingist sõpradega suhtlemisest ega mingitest kampadest. Ma arvan, et sellel ajal võis välja kujuneda minu siiras soov olla iseendaga kahekesi. Ja muuseas naudin seda tänaseni. Minu jaoks kõige suurem õnnistus on see, kui ma saan reede õhtul mõelda, et sellel nädalavahetusel ma ei pea mitte kuskile minema. Ma ei näe mitte kedagi, ma lähen metsa oma koju, kus mul läheb, naaber on 500 meetri kaugusel ja ma tunnen ennast jube hästi. Ma pean siin korraks kadri jälle mängu tooma, kui suisa kirjeldab, et ta on juba lapsepõlvest saadik justkui üksildaseks loodud või et ta naudib seda tunnet. Mina teda nii hästi ei tea, nagu avalikkus ka mitte. Sina küll, kas sa kinnitad neid sõnu, kas ta tõesti räägib tõtt enda kohta? Ja räägib küll, et ta on tegelikult täiesti kaks erinevat inimest. Et see, mida tunneb avalikkus, ei ole see inimene, kes pärast tõkkepuu langemist kodukülas autost välja astub. Et ta helistab ja olla omaette ja väga tihti tuleb teda metsast taga otsida, sest ta isegi telefonile ei vasta, kui vahepeal teda millekski vaja on. Talle meeldib tema, tema rahulik olek seal puid langetades, oksi põletades ja ja ta liigub nagu rohkem metsas omaette kui see. Nüüd oleme kõik kogu aeg koos, terve nädalavahetuse suhtleme üksteisega, seda kindlasti. Me ei, ei tee kogu aeg. Eesti mees on tantsulõvi, see ei käi absoluutselt sinu kohta kahjuks mitte. Väga huvitav ja üllatav iseenesest, kuidas sa kirjeldaksid oma isa ja ema inimestena? Ma ei usu eriti horoskoope, aga ainus kord, kus ma horoskoope usun, on oma vanemaid vaadates. Isa on mul ammu surnud, aga ema on elus. Minu vanemad olid lõvipere. Ja looduses on ju ka, kes ikkagi natukenegi on ennast harinud, teab, kuidas lõvipere looduses toimib. Emalõvi. Kõigepealt saab endale justkui kutsikad, siis ta püüab neile saaki, õpetab neid elama, hoiab ja kaitseb neid. Mingitel helgemate hetkedega, toit olemas, on, tuleb isalõvi, sööb kõigepealt ise kõhu täis ja siis söövad kutsikad ja siis kui emalõvile jätkub, siis on hästi, kui ei jätku, siis on väga pahasti. Veduriks meie peres oli selgelt ema. Minu isa on mulle õpetanud ühe olulise asja mida ma tema juures nägin, et ta. Ta oli hästi tubli mees, ta oskas kõike. Aga ta oli selline inimene, kes kadunukest sobigi, väga halvasti rääkida, aga ütleme, üks asi, mida ma julgen siiski öelda tal jäid asjad pooleli ja see mulle ei meeldi. Ja eks sealt ma olen saanud selle kroonilise kiiksu, et asjad tulevad teha lõpuni ja asjad peavad olema korras. Naeran, et ma isegi ei ole kolinud oma koju sisse, enne, kui ehituspraht on koristatud, et ma ei taha elada niimoodi, et üks tuba on valmis. Lähme nüüd, hakkame nagu peale mööbel tuppa, noad-kahvlid sahtlisse, siis kolime sisse. Seda põhimõtteliselt ma olen proovinud järgida ja, ja selles mõttes. Ma oma isaga lähedane, ütleme otse välja, ehk kuna ma olin ema haldusalas, sest tema korraldas ka minu töö tegemist ja mida iganes, siis võib-olla see ongi see tragöödia, aga, aga samas ka pluss, et et ühe olulise asja ta mulle ikkagi selgeks õpetas, vii asjad lõpuni. Ja tegi seda selles mõttes parimal moel, et oma isikliku näitajate siseasjad pooleli. Kas sa oled nõus laiendama natukene seda teemat või mõtet, et te ei saanud eriti lähedaseks, mis selle põhjus võis olla. Eks need asjad lähevad. Väga isiklikuks, ega mul ei olnud väga kerge isa, ehk ma arvan, et mul oli väga paljude eesti perede ärriti maaperede tüüpiline isa kellel oli teatud probleeme ja need probleemid käisid üle üle ema üle laste lasteaia, sinna, kuhu ta jääb, et lihtsalt hästi üldiselt ütlen, et see on üks põhjus, miks ma ei ole kunagi alkoholi tarbinud mida ei usu mitte keegi, mitte keegi ei usu ja mind ei huvita, kas nad usuvad või ei usu. Aga ütleme niimoodi, et, et see on üks selge põhjus, miks alkohol on minu jaoks täiesti autentne. Ma ei taha sellest midagi teada, sest ma tean, mida ta inimestega on võimeline tegema. Külas oli seda näha vägagi ja noh, kui sa oled sellisest külakeskkonnast pärit, siis siis ma arvan, et inimesed, kes on seda kogenud, saavad väga hästi aru. Ka mina, nende hulgas ma enam-vähem kujutan seda atmosfääri tegelikult kodus ette küll ja see vist ilmselt ka teiste toimetamiste suhtes oli pigem selline, et vastuvaidlemist ei sallitud. Ma ei ole mitte kunagi elus peksa saanud ükskord lisaproovis mulle peksa anda, aga ta ei saanud mind kätte. Meile nagu kunagi mingit ihunuhtlust ei jagatud ja see on ka põhjus, miks ma arvan, et kas olid sina, keda ma raputasin. Et ükskord, kui Kadri Karjus ja ma ei saanud aru, mis tal viga on ja ma ei osanud mitte midagi teha, siis ma mäletan nii selgesti, ma võtsin, ma raputasin teda ja viskasin ta nagu voodisse. Aga ma arvan, et see on ka ainus kord, kus ma sind ohverdasin. Peksa ma ei ole sulle, kui keegi on emade. Seda mina ei tea, seda tehti minu selja taga, mina olen põhimõtteline vägivalla vastane ja jälle needsamad, las ta läheb sinna lapsepõlve, aga mulle ei meeldi vägivald, vägivald, et selle sõna tihti ka füüsilises mõttes, vaid vaid sõna otseses mõttes, et pigem nagu kui inimesed hakkavad teineteist ruineerima ka vaimselt või verbaalselt see mõistlik nagu laiali minna. Mida väike poiss Aivar veel tegi, lisaks sellele, et ta vedas Salvo kelguga sõnnikut siis kui tööd ei pidanud tegema, mida sa tegid? No vot, nüüd ongi küsimus, et ei olegi piltina. Meil seal maal ei olnud ju mingisuguseid erilisi huviringe koolis, orkestris mängisin pilli. See oli kõik nagu kooliga seotud jalgratas, mul oli, sellega ma seal looduses ringi sõitsin. Ema ei lubanud mind isegi, see on avaliku ujumiskohta minna, mis oli meie kodust paari kilomeetri kaugusel, eriti ma isegi vahest jõe ääres käisin kalal. Mõne kala sain ka. Lugesin palju, ma arvan, mulle tohutult meeldis lugeda. Maa elu ongi selline naljakas, et ta nagu filmilint, ma käisin mõned päevad tagasi oma vanas koolis. Siis ma seisin sealsamas matemaatika klassis, kus mind siis piinati, sest matemaatikat ma ei osanud. Ja rääkisin nende noortega ja. Mul oli mõnes mõttes nagu kergendus, et ma ei ela täna enam seal, et ma tegelikult sain sellest maailmast välja sellepärast, et et maal elades pahatihti on see oht, et sa, sa jäädki sellesse keskkonda ja ja tegelikult sa võid terve elu teha hästi tublilt tööd või, või veel hullem, oma elu ära põletada sihukeses väikses kohas. Aga kogu see maailm jääb nägemata ja see on väga-väga kurb. Tegelikult inimesed peavad olema hästi. Nad peavad proovima või püüdlema millegi poole ja mis ma nende kiituseks oma lapsepõlve kohta tahan öelda, et et mingit mingit liidriomadused olid mul justkui kogu aeg olemas, sellepärast et just siis samalt seal, kooliajal õpetajatega mõnigi õpetaja oli veel alles, kes lõpetasin keskkooli 79. aastal, aga õpetajaid oli veel alles koolis tööl käia. Siis meenutasin, et kui mind võeti oktoobrilapseks, Ma olin tähekese juht, kui mastasin pioneeriks, siis me olime pioneerirühma nõukogu esimees. Pärast olin kooli pioneerimaleva nõukogu esimees, ma olin kooli komsomolisekretär. Ma olin isegi keskkooli ajal vabariikliku õpilasstaabiülem ehk vot siis gümnaasiumisse jõudsin siis, kui ma kuhugi sattusin, juba siis mind alati valiti nagu juhiks. Ja võib-olla see oli mingi asi, mida ma ei oska seletada, aga aga kummaline jah, et ja hilisemalt kaitseliidus on kogu aeg olnud pealik. Ehk ma ei tea. Ma tulen meie jutu alguse juurde tagasi, kui sa siin ise ütlesid, et huumoriga pooleks rääkisid sellest, kuidas vanem õdesid peksis ja kuidas tagant tuli vend, kellest sai pesamuna ja sind jäeti täielikult tähelepanust ilma siis siis kuidas see päriselt oli vanusevahet, et oli siiski omajagu, mis tähendab seda, et lastena vist koos väga ühte liini ajada ei saanud, et et igaüks tegeles oma asjadega juba vanusest tulenevalt. Ei noh, tegelikult, kui ma ütlengi, et ilmselt lapse heas kujunes, kuna mulle see sõpradega mängimine ei olnud põnev. Õde oli selgelt minust vanemana, tema ju ka meenutab ikkagi, et tema pandi seda venda hoidma. Aga mina tänu sellele jäin nagu täiesti haldusalast välja. Ehk vanemad olid tööl, õde hoidis venda ja meil oli muuseas hästi suur pluss oli tegelikult see, et meil oli hästi, kaua oli vanaisa, ehk vanaisa tegelikult kasvatas mind, ma arvan, 15. eluaastani oli tema minu jaoks kindlasti hästi suur iidol ja, ja tegelikult nagu mehe eeskuju. Tema oli selline esimese maailmasõja veteran ja mul on nii tohutult kahju, et matan suri juba 75. aastal, aga hästi kõrges vanuses ja kui ma ei osanud mitte kunagi küsida, aga ma arvan, et oli ka vabadussõdalane. Sest ema, see oli ema, isa ema on nii palju öelnud, et ta läks 1914. Ta oli kuus aastat sõjas ega temaga oma isast siis nagu ülearu palju ei teadnud. Ja kuna minu ema sündis ju alles 36. aastal ehk minu vanaisa oli väga vana mees juba siis, kui ema sündis. Ja ma ei osanud ta käest tollel ajal nagu seda kõike küsida, ta rääkis mulle väga selgelt, mis juhtus esimeses maailmasõjas ja, ja tema eietused lõppesid nagu täpselt sellega, kuidas ta siis hobustega nagu rinne lagunes ja nad põgenesid Eestisse ja sealt edasi, nagu ta ei rääkinud enam midagi, aga ta ei rääkinud ka seda, et koju ei tulnud. Ehk ma arvan, et ta osales vabadussõjas ja ta lihtsalt ei julgenud nõukogude ajal sellest mitte kellelegi rääkida. Ütleme, tegemist oli noh, minu jaoks erakordse inimesega ja tema sabas tolgendasingi kogu aeg ehk Me käisime, ajasime mingeid asju, sõitsime, meil olid mingid hobused, seal sõitsime nendega ringi, ma mäletan, seal igast asju toimetasime ja ja noh, minu jaoks nagu tohutu tult. Nagu soe inimene samas hilisemalt juba kui aastad on oma töö teinud, siis ema mulle mõnikord vihjanud, et eks see kõik ikka päris nii ei olnud, et, et temal on seal mingid omad hädad, aga las ta jääb sinna, kuhu ta jääb, et et ikkagi ka pigem pistik ikkagi mingit selget agressiivsust ja midagi sellist võis ka selles inimeses olla, sest tegelikult sõjas käinud inimestel on probleemid ja midagi teha ei ole. Ja, ja noh, ütleme nii, et klassikaline tagantjärgi kahetsus on minu jaoks see, et me peaks õppima oma lähedastelt õigel hetkel küsima noh, siis võib-olla natukene enne, kui nad meie hulgast hakkavad ära minema. Et mis nad siis tegelikult teinud on, mis, mis neil tegelikult ütlemata on elus jäänud. See kõik on väga suhteline muidugi. Aga ma küsin niimoodi, et kas enda arvates olid lapsena hea või halb? Tema on ikka väga hea. Ma olin kogu aeg ju selline Mcu nägu ja füüsiliselt ei olnud üldse mitte tugev alati noh, näiteks kasvõi koolis niuksed natuke pätivate poistega, ma suutsin neid veenda, et neil pole mõtet mulle peksa anda. Mida nad tahtsid teha, sellepärast et ma õppisin hästi, mul olid prillid. Aga hilisemalt jah, ma naeran, et kui ma kooliajal olin oma mõnest klassivennast pool pead lühem, siis täna Neile, kes veel elus on, võin ma kõigile ülevalt alla vaadata, et mina kasvasin hästi hilja veel, ma olin 21 aastane, kui ma veel pikkust viskasin. Ma olin ikka eeskujulik õpilane, õppisin hästi. Käitumist võeti mul vahel alla, aga selle olid selged põhjused. Näiteks no eks ma ikka oma arvamust avaldasin. Vahest sõnakas jah, aga midagi väga hullu ei olnud. Mäletan siiamaani ühe pedagoogika, meenutame, kuidas ta kümnendas klassis pani mind avalikult nurka seisma. Seal ja minu protest, aga ma keerasin näo väljapoole ja siis ma vaatasin Sa kogu ühiskonnale, et näete, et see meetod ei ole õige, mida minuga praegu tehakse. Et vaadake siia. Aga ei, ei, ma olin ikka pugeja, ütleme ausalt, ma olin pugev. Täna siin toolis istudes ma tunnen ennast väga koduselt, sellepärast et ma arvan, see võis ollagi üheksandas klassis, kui ma tulin, siis hakkasin sealtsamast maalt käima Tallinnasse, nädalavahetustel siia, Eesti raadiosse, Norte report, trite kooli kirg nagu tele ja raadio töö vastu ja kõik see oli see mulle hästi sobis, see oli nii tore, ma tegin seda pikki aastaid, ma arvan, kuni ülikooli lõpuni me olime siin viisil või teisel seotud erinevate asjadega. Et mäletan nii selgelt seda esimest korda, kui ma sain selle liftiga sõita. Ma polnud kunagi varem liftiga sõites. Maaliinide bussijaam oli siin kõrval ja jube mugav oli käia hommikuse tirtsu bussi peale olin kohal. Õhtul sõitsin jälle koju tagasi ja niimoodi ma võisin siin käia nagu, nii palju, kui ma tahtsin, see oli nii tore. Last võib-olla kooliajast üks suurimaid emotsioone, aga kuna ma siis hilisemalt olin juba ütleme tolle aja mõistes siis vabariikliku õpilasstaabiülem ehk siis õpilasomavalitsuse, üle-eestilise õpilasomavalitsuse juht, kümnendas üheteistkümnendas klassis siis algas mu poliitiline tegevus. Siis see raadio käis paralleelselt kõrvale, aga see raadio oli nagu esimene asi, mis, mis mind siis sellest külast nagu eemale tõi. Kas sa vene kroonus olevat käinud? Ei, ei ole. Jah, need head põhjused istuvad siin kõrval, et tollel ajal oli ju niimoodi, et ma abiellusin vara ja minu kaks armast tütart päästsid mind sellest. Seda ma olen neile kogu aeg suure sügava tänutundega meenutada. Kahest piisas, kahest piisas ja kuidas see seadus või süsteem toona siis toimis, mis see täpselt oli, aga sa tegutsesid. Kuidas ma nüüd viisakalt ütlen, eesmärgipäraselt. Ei, see pigem noh, ütleme niimoodi, et eks hilisemalt sattusin kõrgkooli ja seal oli võimalus ohvitserikursused ja kõik sellised asjad. Et tegelikult ega ta nii otseselt eesmärgipärane ei olnud, et lapsed ikka sünnivad tunnetest. Noh, ma oleks pidanud siis seal ülikoolis ka natukene manööverdama, aga ei olnud vajadust, ehk see, see oli nagu selles mõttes selline hästi turvaline nagu peenemast keeles öeldes päkkapp, et et kui nad juba olemas olid, siis ei olnud enam probleemil. Kui vana sa oled, abielludes esimest korda 19. Ja lisaks said, kui vanalt 21 väga vara alustasin, see oli isegi nõukaaja kohta üsna vara, tõesti, eks. Ja ma olin ju ilus poiss, aga mind võeti kohe ära. Aga sa oled möku ja pugeja ja täpselt ega ma ei suutnud ei öelda ja et maapoiss satub suurde linna. Minu esimene abikaasa oli minu arust mõnevõrra vanem. Ja noh, ütleme niimoodi, et ei ole kõditavamat tunnet, kui piltilus, naine ütleb, et sina oledki see, noh, kuidas sa ütled, et ei, ei, ma tahaks veel mõelda, noh, midagi ei ole siin mõelda. Mina tänaselt endiselt ohvitserina ütlen, et käsk tuleb täita. Kui esimene tütar sündis, on selle päev sul meeles või õhtu või öö. Ja seal on ikka meeles ja tollel ajal ei saanud kõrval olla, aga see oli detsembrikuu mingi 15. Ja siis ikka on meeles ja ega ma ei osanud midagi väga arvata, aga see oli kõik nii võõras. Ühel. Aga noh, tollel ajal oli lihtne, siis nädal hiljem saadi koju. Kas seal kodu oli olemas? Mitte päris enda oma, aga meil oli enam-vähem normaalne elamine. Ehk mina suutsin oma perele esimese kodu muretseda küll, alles seal oli puhtalt nagu minu organiseeritud oli, läks seitse aastat aega, eksime, sain 87. aastal, kui lapsed olid juba enam-vähem siuksed olemas ja suureks hakanud. Vaikselt saabusime, sain esimese kolmetoalise korteri Keilasse Harju KEKis töötades, nii et mul läks natuke aega, aga seni abikaasa suhtes sellest. Hoolitseda kui sa oled 21 ja saad lisaks, siis, kui palju see sinu maailma mõjutas, kui palju segi lõi. Ma saan aru, et ega sa väga valmis ei saanud olla selleks. Need on nüüd hakkabki see kõige tänamatum periood selles mõttes laste suhtes, et see tähendas tollel ajal seda, et mina õppisin ülikoolis. Ma jõudsin koolist koju umbes kell viis ja siis ma läksin tööle, töötasin Keilas kinomehaanikuna kinos läksin pool kuus või niimoodi tööle ja siis ma, kui ma pool üks öösel tulin ja hommikul kella kuus 33 rongiga uuesti kooli sõitsin siis ma arvan, et minu lapsed ei näinud mind üldse. Ei saanud veel aru, katkes olen, aga, aga tegelikult sealt hakkas see suur tragöödia selles mõttes peale, et et ega ma nende kasvatamise protsessis lihtsalt füüsilist eriti osaleda ei saanud, sest raha oli vaja teenida. Hilisemalt ma mäletan veel seda, et kui ma juba siis olin ülikooli ära lõpetanud ja töötasin sellistel nagu lipsuga ametikohtadel, siis nädalavahetustel käisin ma kõrgepingeliinidelt võsa lõikamas. Ehk ikkagi läksin laupäeval pühapäeval varahommikul metsa ja tulin hilisõhtul tagasi, et ega ma laste jaoks eriti olemas ei olnud. Kahjuks. See kirjeldus tegelikult minu meelest räägib sinu kohta nii mõndagi, et veel kord see kuvand, mis sinust Aivar on pigem käib suhteliselt laia kaarega mehe kohta, ütleme siis niimoodi, eks. Aga kui ma kuulen, et sa käisid veel mingit võsa elektriliinidelt lõikamas, siis see tähendab, et sa võtsid asja ikkagi tõsiselt või kohusetundlik Kulteks. Süüa oli vaja? No oli vaja jah, aga aga mõned aga ei tee välja sellest otsivat võib-olla lihtsamaid lahendusi ja nii edasi. Aga sa ei ole selles mõttes tööd tõesti päriselt kartnud, hoolimata sellest, mida sa praegu teed ja mida mõned tööks ei, ei pea, võid olla. Noh, praegu ka inimesed seda ei tea, et kui ma koju jõuan, siis ma panen traktori käima. Kevadised põllutööd algavad aprillis lõpevad oktoobris. Ma harin umbes sadat hektarit maad, mul 10 hobust. Ja ütleme niimoodi, et minu talu on ikka väga korras. Seda võiks küll eeskujuks tuua. Polon ühes külas nagu kaks elu ehk samas külas on minu vanemate tütarde kodu. Ja umbes 700 meetrit eemal on minu tänane kodu ja tegelikult need kaks majapidamist on omavahel orgaaniliselt ühendatud ja ma suudan mõlemas majas välja arvatud teie, see elu seal ma ei käi nii tihti, aga ma suudan kõikides oma angaarides ja koorides riiuli täpsusega või öelda, kust mingi vidina leiab. Kui sa tuled ja küsid minu käest kuullaagrit number 20 siis ma ütlen sulle, et kui me ise kodus ei ole, mine selle angaari seal vasakul, kolmanda riiuli teises reas, ülevalt selle pappkasti peal on kirjutatud kuullaagrid, sealt saada. Nii ma ei tea, kas kadrikuullaagrite kohta oskab öelda midagi, aga kõlab usutavalt, jälle. Ja ini on küll sellepärast, et ega teda kogu aeg saadaval ei ole, aga, aga kui midagi on vaja otsida, et ala kruvikeerajat ei leia üles, et, et kui me majas oma kodus remonti tegime, siis sai kõik asjad kuhugi ära pandud. Ja, ja selliseid elementaarseid asju ka nagu kruvikeeraja või mutrivõti nagu ei ole. Et kui on vaja radiaatoreid õhutada sügisel, siis esimene inimene, kellele helistada, et mul on vaja sellise suurusega ja selle kujuga kruvikeerajat, kus ma saan ja siis vastus tuleb väga kiiresti ja alati on ka seal Ütleb Kadri, räägime sinuga sinu lapsepõlvest. Kas sul on oma pildikesed paremini kuidagi meeles või missugused need on, kui sa tagasi mõtled, et et mis päriselt võiks meeles olla? Noh, nagu isa ütles, et ta oli väga noor, kui me sündisime minu ja minu, siis õe vanusevahe on aasta, kaheksa kuud, nii et me oleme siuksed, suhteliselt ühevanused. Ma ei mäleta seda, et oleks puudu olnud, aga kas on nagu selliseid pidevaid igapäevaseid mälestusi pigem ütleksid, et et võib-olla on sellised erilised asjad meelde jäänud tänu sellele, et teda kogu aeg ei olnud. Ma mäletan, et meid viidi kahekesi laste maailmapoodi ja noh, see, kui sai Tallinnasse, oli Keila tüdruku jaoks ikka nagu suur asi. Ja siis poes mingisugused teised lapsed nutsid ja siis isa kükitas maha meie juurde, võttis käest kinni ja ütles, et te olete ikka nii head lapsed teie üldse. Ja siis ta ostis meile mõlemale nuku. Ma arvan ka, et pigem on nagu sellised ühised tegemised, et ema, meil suhteliselt hilja oma oma nii-öelda vanuse kohta hakkas autojuhilube tegema, et see vajadus tekkis siis, kui vanemad hakkasid maja ehitama maale. Ja siis ema läks kodust ära, siis meil oli isaga pidu, et tollel hetkel oli selline. Ma arvan, et see oli kakao või šokolaadipulber nimega Malus. Ja, ja siis alati meil oli kodus selline suur savikauss ja kohe, kui uks ema selja taga kinni läks, tuli see kauss välja. Ja säält siis ta sai terve kausitäie seda šokolaadi headust, mida me siis sõimed noh, ema oli meil ikkagi selline. Noh, et kui rääkida, et kas peres on nagu halb politseinik ja head politseinik, siis ema oli meil selline väga konservatiivne. Ja isa oli siis see, et kui isa oli üksi lastega kodus, siis lastel oli alati pidu ja ta ise ei mäleta seda, aga ta oskab ka kass Arturi kooki teha. Et seda me tegime ka, et see iirise sulatamine seal pliidi peal pärast oli ilmselt kodus probleem. Sest et me tegime selle valmis ja sõime ära, aga koristamine ja lugupeetud emaganud alati ma ei saaks öelda seda, et ma ei mäleta, et oleks olnud, aga jah, et, et need on sellised välja vabad, sellised nagu mingid kindlad asjad, mida me alati koos tegime, et et sellist nagu jooksvat igapäevast elu ei, ei mäleta. Või võib-olla ei osanud ka tegelikult tollel hetkel nagu aru saada või puudust tunda, et noh, ema oli alati olemas, meil olid vanavanemad ka Keilas. Et me ei olnud nagu kunagi üksi. Ja ma arvan, tänu sellele me võib-olla ei oska ka nagu öelda seda, et kas nüüd isa oli või ei olnud, et me teadsime, et on olemas. Kas sa, Kadri, oled kunagi käinud ka nendes paikades, kus isa üles kasvas ja mida ta siin pikalt kirjeldas? Ja ikka olen käinud, et kuigi meil lapsepõlves oli lähedasem suhe oma ema vanematega sellepärast, et nemad elasid kõik, noh, elasime ühes linnas ja isa isa vanemad olid natukene kaugemal. Et me oleme neil kogu aeg küll külas käinud, aga sellist nagu pihta ka maal viibimise aega ei olnud, et mõned korrad on olnud ja siis mu ema kirjeldab ka seda, et lapsed jooksid tulles vastu vanematele viige meid ära. Et tegelikult midagi halba ei olnud, et see oli, see oli lihtsalt selline, noh, lapsed ikka igatsevad oma vanemate järgi ja esimene asi, kui sa neid uksest nagu tulemas näed, siis see reaktsioon on selline, et nii tore, et te siin olete ja noh, lapsed on ikka emotsionaalsed, et ega meil seal midagi viga ei olnud ja vanaema isa, ema teeb väga hästi süüa. Ta teeb väga palju alati süüa. Ja tänase päevani Meikari nüüd natukene harvem, aga me ikka iga jõulude ajal käime seal vähemalt üks meist on ka alati isaga kaasas. Ja noh, need on vanaema ikka vanaema, no võta ikka veel natuke kotletti, announce lapsekene ei söö midagi, et et seal on tegelikult noh, vanaema on selline soe inimene. Kas see on Aivar Super portree ühest eesti vanaemast, eks ole, nii ongi ja mitte ilmselt ainult sinuga teie pereseks. Aga minul on temaga selles mõttes noh, ütleme minu jaoks on ta natuke liiga ülevoolav ja ma alati õudsalt kurb selle üle, et et noh, Ta ema jääb ju alati emaks ja ta ei taha aru saada. Ma olen tänaseks ju mul on mingi oma arvamus ja ma ei pea mõtlema nii, nagu tema tahab, aga ta on harjunud, et ma mõtleks ikka täna ka nii, nagu tema tahab. Reeglina kipume ikkagi suhteliselt nagu häält tõstma ja siis mul on alati hästi paha, et ma seda teen. Kas seesama ülevoolavus ei ole tema liini pidi sinusse ja ilmselt on jah? Et, aga noh, häda on lihtsalt selles, et noh, keda nüüd kõiki maailma asju ka enam ei tea. Aga kui ta arvab, et tema tõde on ikkagi põhiline, noh siis tekivad mitte konflikt on vale sõna, ütleme nii, et käime viimastel aegadel saame täitsa rahulikult rääkida, ma olen õppinud ära, ei põle selle maailma pärast enam ülearu palju. Meie jaoks on head jõulud need, kui saab rahulikult laua taga istuda, kotletti süüa ja vanaema ja isa ei vaidle poliitiliste teemadele. Kadri sina ja sinu õde te kasvasite üles siis ikkagi pigem linnatüdrukud. Et ja Me kasvasime Keilas, kuni ma arvan, 91. aastani maalne kolisime, siis mina olin juba üheksaaastane meil ei olnud nagu sellist ka maale kolides sellist tüüpilist maaelu. Et vanemad vahepeal kasvatasid sigu, siis mul oli oma notsu, et kõik, kes ütlevad, et sead ei saa mitte millestki aru, saavad väga hästi aru. No iga kord, kui ma tulin, siis ta tuli mulle vastu ja ma teadsin küll, et see oli minu notsu. Ja siis nad pidasid kanu vahepeal. Me ka tööd ei karda, et ega taskuraha ikkagi nagu niisama ei antud. Et omad asjad oli vaja korras hoida ja ja põhimõte oli alati see, et õppimine on lapse töö ja õppimine on, peab olema korras ja, ja noh, see oli see, mida siis keegi ei kontrollinud. Pisoppida, see tuli mõlemalt, et haridus on oluline. Aga noh, ema, selles mõttes oli see, kes, kes rohkem võib-olla kontrollis, et isa oli see, kes vaatas tunnistust, kiitis heaks, pani allkirja alla, et, et ütlased tubli. Ja, aga noh, maatöö noh, mis me ikka pidime, muru, pidime niitma ja ja meil olid ka marjad alguses siis marju pidi korjama. Ja, ja noh, siis kui vanemad lahku läksid ja isal oli uus elukaaslane, siis uus elukaaslane muidugi oli selline väga aktiivne igatpidi ja siis olid suvilad ja majad ja kõik marjad oli vaja ära korjata, et et põhimõtteliselt siis suvevaheajal me veetsime alati aega nii-öelda siis isa juures. Ja, ja seal oli jah alati see, et et oli vaja varju korjata, kive korjata, Ta aeda tuli vaja värvida ja et ei olnud sellist, et nüüd saaks öelda, et me oleme ära hellitatud jõmpsikad ja ja pole kunagi oma kätega mitte midagi pidanud tegema ja isa, ma ei tea, kas ta seda ise tragöödaks nimetab, aga tal on ainult tütred ja siis ta kohati neid tütreid kasvatas nagu poisse. Et noh, ma tean, mis asi on generaatori rihm ja autorehvivahetamisega ilmselgelt saan hakkama ja kuigi mul autojuhilube ei ole, siis traktoriga ikka oskan ka sõita. Et, et jaa, selles mõttes meid ikkagi kaasati kõikidesse asjadesse, et ei ole siin midagi, printsessid. Kodus hea Aivar, see tuli kõik iseenesest kuidagi või sa oled järginud mingit teadlikku joont, et mis või kes peab tütardest tulema, et ma ei kujuta täpselt ette seda võimet näha pikka plaani ette ja teha, teha tõesti eesmärgipäraselt tööd selle nimel, et et, et nad ei jääks hätta siis, kui rehv katki läheb. Teedel. Nüüd tagantjärgi ma küll ei oska nagu öelda, et ma oleks midagi sellist spetsiaalselt pidanud välja mõtlema. Ega lapsed on ju nagu väiksed ahvid, noh. Et sa pead ise ees tegema, siis nad ütlevad, et näed tee nüüd nagu mina tegin ja siis nad teevadki. Ega ma ei ole kedagi nüüd ninapidi kuhugi kõrvale viinud, pigem ma olen ikka tüdrukuid tegelikult füüsilisest tööst säästnud. Mina ise ei ole neid sundinud väga palju tööle, aga ma arvan, et siis võib-olla see minu elukaaslane sundis teid tööle. Ehk ütleme siis, kui te olete teismelised, aga siis jälle mina kadusin teie jaoks ära, noh. Et kui see väiksem õde oli sündinud, siis peale seda ma hakkasin kohe bändi tegema. Ja siis te tegelikult elasite ikka suhteliselt nagu teil oli veel üks kasuõde nagu pooluda siis kuidas seda nimetada seal täpselt teie vahel, te olete kolmekesi siuksed tiinekad ja siis oli see väike õde Te pidite sellega kogu aeg tegelema ja mina olin kogu aeg mängudel ju, ega ma neljapäev reede laupäev ma olin bändiga kuskil. Ega ma seda aega väga üldse ei mäleta, see oli ikka väga intensiivne, see kestis umbes 10 aastat ja siis siis te olite juba suured selles mõttes, kui ma neid uuesti mäletama hakkan, siis. Ja ei olnud enam populaarne, läks laiali. Täiesti juhuslikult, olite teiega juba keskkooli järele? Ei no seda peab jah ütlema, et eks, isase aktiivne seltsielu on, on olnud nagu selline. Ega teda väga pole näha olnud, ei ole see üldse tööelu. See on tööelu ja vaat see ongi see suur vahe, et kui keegi ütleb mulle, tee oma kodus pidu ja kutsun 20 inimeste, teeme ilgelt kihvti pidu, ma ei tee seda elu sees mitte kunagi niisugust asja minu sünnipäeval ei käi inimesi, mäletan mulle õudselt vedas, ma sain 50 ja kui siis kõik minu eakaaslased panid, kes linnahalli kinni tellisid omanimelise etenduse, kes Estonia kontserdisaali minu 50. sünnipäeval valgest viis minu bändikaaslast ja kogu lugu, mitte kedagi. Ehk tegelikult mine käi seal laval ära see neli tundi ja ma ütlen sulle, et see on üks vastikumaid töid, mis maailmas on olemas. Aga ta lihtsalt õiele hästi sisse ja natuke sai eputada. Ja et nii ta oli, et selles mõttes me, meil on alati olnud nagu keegi olemas, et selles mõttes, mis iganes valikuid isa seal oma kiire tööelu kõrval on teinud siis need valikud on olnud sellised, kes on siis meie eest hoolitsenud ja õpetanud, kuidas elus hakkama saada. Kadri, kas sa mäletad endi õde, mingit käki kokku keeravad, mis isa ikka tõsiselt närvi ajas? Tead, ega me teda nagu väga närvi ajanud ja ma arvan, et enamus meie pahandusi olid sellised nagu küla peale suunatud, et me elasime sellises kohas, kus siis noh, kui me koolis ei käinud, siis neid oli seal seitse tükki, seitse last. Ma teen ühe eepilise kõrvalpõike siia ehk kui niimoodi üle lageda välja vaadata, siis meie küla nägi välja täpselt nagu Astrid Lindgreni Bullerby. Ühes talus oli kaks tüdrukut. Teises talus olid tüdruk ja poiss ja kolmandas talus olid kaks poissi täpselt nagu Bullerby kopipäist ja, ja ka need majad oli täpselt niimoodi üksteise kõrval kolm tükki, et selles mõttes, et neil oli Lindgreni lapsepõlv. Bullerby lapsi on ikka kõik lugenud, saavad aru, millest me räägime. Naabrinaine ka muidugi Utates meile heinategu, et nendel olid lehmad, seal pidi heinaga tegema suvel, et kõik need seitse viidi siis ühte kohta ja siis me tegime seal heina. Aga ma ei tea, kas isa üldse nendest hättustest kunagi teada sai, sest et ema võib-olla sai, aga kas ta isale rääkis ka, ma ei tea, aga küll me oleme seal. Meile üks proua ei meeldinud, kes meiega samas külas elas ja siis me oleme talle ikka külma, panime ussi talle tee peale ja siis me oleme naelu pannud, siis nalju teinud. Uss tee peale, selles mõttes ikkagi rästik või nastik. Ikka rästik, ja kui sa rästikule seod selle kalapüügijõhvi külge ja liigutatega metsast, siis kuigi ta on surnud, sest ta ju liigub tee peale, tädi ikka ehmatas seal selle peale. Et, et ja, aga ma ei, ma ei tea, kas, kas isa nagu üldse tehakse? Ma oleks meedia sõnajalaväemiin, miin on lihtne panna, aga see, mida Kadri kirjeldab, see on ikka väga maitsekas. Ma kiidan heaks, ütleme niimoodi, ma ei teadnud küll seda. Aga isaga ma arvan, et meil konfliktid on umbes samal tasemel nagu, nagu temal oma emaga, et, et ka mina olen ääretult kergesti süttiv inimene ja mul ema ikka aeg-ajalt ütleb 40 isaga jälle siin sõrad koos on, et te olete nii sarnased, et noh, see ongi vahepeal võimatu, et omavahel läbi saate. Et ta ikka siin kirjeldama mind mul kasaka hobuse iseloom ja et, et meil on pigem jah, ikkagi konfliktid selle pinnalt, et ma teen ise mingi otsuse ära ja siis ma hiljem räägin talle, et oli selline situatsioon ja ma otsustasin selle lahendada nii. Ja siis ta ütleb, et ehis oleksid pidanud minuga enne aru pidama, et noh, ma võin eksida, aga mulle on jäänud lihtsalt mulje, et ta ühelt poolt on küll ärati, kasvatanud meil täiesti iseseisvaks jagunema minema olin veel selline, ma ei näe ühest silmast midagi. Ma arvan, et see on kõige suurem mure, oli vanematel, on see, et et mida iganes, aga sa pead nagu oma eluga ise hakkama saama. Selliseid hellitamist ei olnud kunagi, et kui kukkusid, siis tõuseb püsti, astu edasi ja proovi uuesti. Tänases elusituatsioonis on ka nagu see, et kohati see iseseisvus on selline, et kuigi talle meeldib üksi olla ja me üldiselt igapäevaelus nagu 11 ei sega, et meil on selline vajaduspõhine suhe, mulle meeldib seda vajaduspõhiseks kutsuda. Et noh, et sa tead, et keegi olemas alati telefonikõne kaugusel, aga me ei ole see pere, kes üksteisele noh, iga päev helistab ja küsib, kuidas sul läheb. Ja siis kohati ongi see, et mina elan oma eluõed, elavad oma elu ja kõik teevad nagu oma otsuseid ise ja siis, kui nendest hiljem juttu tuleb, siis mulle tundub, et isa lihtsalt tunneb ennast nagu vahepeal välja jäetuna, et, et ta nagu tahaks rohkem osaleda. Aga kuna meid on nii iseseisvaks kasvatatud, siis me teeme need otsused ise ära. Ja pärast võtame siis ta võib-olla tunneb, et, et noh, ma oleks tahtnud nagu sellise tähtsa otsuse juures olla, võis olla nagu pakkuda tuge ja võib-olla me ise võtame talt selle võimaluse nagu väga tihti ära. Õnneks ikka väga fundamentaalsete otsuste juures saanud ette öelnud või õigemini sa oled alustanud mingeid protsesse, siis küsinud, et kas see on okei ja ega mul siiamaani ei olegi, ma pole ju, ma pole ju pidanud sulle kunagi kätt ette panema, noh kasvõi kõik, mis puudutab noh, kooliga oli sama asi, millest siin alguses põgusalt oli juttu, et et ma ju näen neid ärijuhte ja avaliku halduse bakalaureuse, noh ütleme nii, et siis nad lähevad parteikontoritesse märkmepabereid jagama. Ja täna nad istuvad seal valitsuses, noorekesed sädistavad ümber laua ja üks lollus ajab teist taga. Noh, sinu eakaaslased on täna kõik Eesti riigijuhid. No andke andeks, no see ei ole normaalne, inimene peab õppima endale päris elukutse. Miks ma käskisin tal juurat õppima minna, sest mina ei saanud õigusteaduskonda sisse? Läksin, õppisin kinomehaanikuks kutsehariduskeskuses ja selle tõttu ma saingi kinos töötada ülikooli kõrval pärast hiljem õppisin raamatupidamist. Ma ei ole küll kunagi pidanud sellel erialal töötama, aga, aga mul on vähemalt elukutse, millega ma mitte kunagi nälga ei jää. Ehk ma ei ole mingi avaliku halduse mees, ma olen ikka ikka raamatupidajana. Kadri, kui kui vana sa oled, kui isa-ema lahku läksid? 12 12. Minu vanemate, nagu ma arvan, kõige õigem otsus, mida nad on teinud, et nad said aru, et nad ei sobi kokku, aga nad ei läinud kunagi riidu. Et see, et nad ei elanud ühe katuse all, ei tähendanud seda, et isa ei oleks olnud olemas. Et isa oli alati meie kodus kohal ja oodatud ja meie nagu haridustee oli selline, et see on lapse töö ja see on teie enda asi. Meil ei olnud ka ilmselt kellelgi kunagi nii suuri probleeme õppimise või hinnetega, et vanemad oleks pidanud sekkuma, kuigi sellist sekkumist ma mäletan küll, et minu minu õde Karin. Tema oli selline hästi nagu pehme. Tema on selline õrn haldja nik naisterahvas, väiksemas väike tüdruk siis isa teda küll lasteaias käis seal kaitsmas, käis poistele veenva häälega loenguid pidamas, kuidas tüdrukutega käituma peab. Aga üldiselt ma ei mäleta, et oleks kunagi nagu pidanud üldse sekkuma, et, et me saime. See on päris huvitav moment jälle, kas sa mäletad ise Aivar seda käitumisõpetust lasteaias? Ei, mäletan? Ikka, muidugi mäletan, mis asi saab isal niimoodi katus ära Pealt ajada. Küsimus on lihtsalt selles, et meie ühiskonna üks suuremaid tragöödiaid on see, et me tegelikult mehi kasvatada ei oska ja Eesti ühiskonnas laialt levinud häda pered lähevadki lahku, nagu ka minu pere läks lahku. Too pere ja veel paljud pered on mul pärast hiljem lahku läinud. Et siis poisid, kes jäävad emase juurde, emad hakkavad need üle hellitama ja nad ei kasvata neist meest, sellepärast et nad panevad oma varjatud instinktid kõik sinna selle poisi sisse. Ja need noored, et poisid ei saa üldse aru, mis on tegelikult nagu mehelik. Ja selles suhtes mul on eesti meestele selge Messitseks või sõnum, et kui te tahate lahku minna, siis võtke oma asjad kaasa ja astuge uksest välja, jätke lastele nende kodud, jätke oma naistele, kellega te olete lapsed saanud, nende keskkond alles tuleb majanduslikult toetada. Kui ei saa hakkama, siis. Ma ei tea, noh, ei saa öelda, et ärge minge lahku, kui on ikka vaja minna, siis tuleb minna. Et, et mina nagu käitusin täpselt niimoodi, et ma mõtlesin, ma olen alati elus teinud. Ma olen astunud uksest välja, võtnud oma isiklikud asjad ja mina alustan otsast mitte minu pere ja ma arvan, et selles keskkonnas ütleme niimoodi, et noh, lastel nad ei olegi väga suuri etteheiteid, kuigi jah, ma olen ise ka samal meelel, et ega see vale otsus ei olnud, noh, tuleb eluga edasi minna. Naistevastane vägivald on praegu väga aktuaalne maailmas, tegelikult hakkabki peale lasteaiast koolist koolikiusamised kõik siuksed asjad, vot see mulle ei meeldinud. Ja kui lapsevanemad ei ole võimelised oma lastele selgeks tegema, siis ausalt öeldes noh, mis siis, et ta on väike poiss. Aga kas sa lähed räägidki temaga ja kui see teda ehmatab piisavalt, siis on okei, noh täna pannakse vangi. Ma arvan, nõukogude ajal oli see väga okei, ei ole ikka olukorda, kus laps õpetajale peksa anda koolis noh, niisugust asja ei ole olemas. Kadri, kas ma saan sinu jutust õigesti aru, et isa, ema lahkuminek tegelikult ei olnud väga dramaatiline sündmus või või kui sa mõtled tagasi 12 aastaseks, siis noh, kas sa said aru, mis tegelikult juhtus ja miks tegelikult juhtus, sest no 12 on ikkagi kõigest 12. Ma mäletan küll seda, et ma ikka nutsin terve öö, et minu õde oli selline, kes elas alati sissepoole, me tollel hetkes jagasime magamistuba ja siis kui ema selle uudise ütles, siis noh, mina olin see, kes, kes ulus siis terves asjas. Et aga mina peaksin ütlema seda, et, et kohati nende lahkuminek võib-olla minu ja, või noh, meie ja siis isa suhet isegi parandas. Et mis iganes see põhjus oli, kas ta tundis ennast süüdi või, või siis ma ei tea, ma ei oska öelda, mis tema hinges sellel hetkel toimus või kuidas ta nagu seda situatsiooni oma lastega nagu hindas. Aga ta leidis meie jaoks oluliselt rohkem aega peale seda, kui, kui pere oli lahku läinud, et et, et ma ei saaks öelda, et see nagu negatiivselt oleks mõjutanud, eks jah, see oli nagu sokk ja teda nagu kogu aeg iga päev seal ei olnud, et noh, isegi kui ta hilja tuli, siis ta oli ikkagi õhtuti olemas ja nädalavahetused hommikuti õega ronisime vanemate voodisse ja siis me seal lõbustasime niimoodi. See jäi ära. Aga teiselt poolt ja mina ütleksin küll seda, et kui nüüd võtta seda, et millal ta rohkem olemas oli, siis, siis pärast seda lahkuminekut oli On olemas mille üle üks mees enda sees võitlust peab, sellisel hetkel, kui ta astub uksest välja, võtab enda kompsud ja ukse taha sinna korterisse jäävad või elamisse 12 aastane ja kümneaastane laps. Noh, ega inimesed on ju piisavalt egoistidega, nad sellel hetkel selle peale eriti ei mõtle. Ehk juba minemas ollakse, siis on katus sõitnud ja On midagi, mis tundub sellel hetkel õige? Elus on alati kaks poolt. Ja kindlasti ei ole see raadio saada siin, miks me nendest erinevatest põhjustest räägime? Selge on see, et süüdi on see, kes läheb justkui väliselt suures osas see ongi niimoodi, aga aga ma olen oma elus veel läinud pärast seda ka. Ja mida rohkem ma olen läinud, seda rohkem ma võin täna öelda, et tuleb minna, kui on vaja minna ütleme, sinu vastutusala ei vähene, vaid vastutust võtma lihtsalt siis teisel moel ja teisel viisil. Aga iseennast ma olen lohutanud sellise võib-olla vähe demagoogilise lausega, aga lapsed on meie elus külalised, kui nad tulevad, on meil tohutult hea meel. Aga nad suudavad meid oma külas olekuga nii ära väsitada, et sellel hetkel, kui nad on võimelised iseseisvat elu alustama isegi õnnelikud, et nad lähevad, sest külalised alaliselt kaks korda tulles ja minnes kaatris julmalt on julm, aga see on minu maailm, mina mõtlen niimoodi. Ja sellepärast ma Arvasin, mis peaks hakkama vanadekodukohta endale ära broneerima. Aga ei, tegelikult ma siiralt-siiralt arvan, et, et vaatamata sellele, et, et see, et see niimoodi, onju nad mullegi mulla peale ajavad. Ja ei, ei, ma ei saaks küll nagu selles mõttes isale midagi ette heita, et ta on, ta on olnud nagu selline inimene, kes on alati olemas isegi distantsilt ja kuigi me aeg-ajalt ei julge, talle helistan, aga noh, see on meie probleem. Et aga ta on andnud meile kõik vahendid selleks, et et me saaksime ise oma eludega hakkama. Et ta on andnud meile hariduse ja, ja ta on loonud meile sellise turvalise keskkonna, kus noh, võib isegi öelda seda, et kas me nüüd valime endale kaaslasi, kellega me lapsi saame, et et isegi ma arvan, et see, et ta valis meile selle inimese emaks on on ka õige otsus, sest et kõik see, mis ta vahepeal ise nagu oma noorusest või või vajadusest nagu ennast teostada ja peret üleval pidada, et see teine pool siis selles suhtes nagu siis kõik selle ära, mida, milleks temal tollel hetkel nagu aega ei olnud. Et, et ma arvan, et ka see on nagu väga oluline, et kui sa ise nagu alati ei saa kohal olla, siis siis laulud, lood sellise keskkonna, kus need noored inimesed saavad ennast turvaliselt tunda ja seda ta kindlasti on teinud. Noh, inimesed on erinevad selles mõttes mina olen halb õnn. Ma ma väga selgelt tunnen, et ma ilmselt olengi halb õnn selles, mõistes, et ma ei ole võimeline elama, abielluma oma klassiõega elama elama temaga terve elu, noh mitte midagi teha ei ole, noh, ma olen olnud väga paljudes suhetes mis on kestnud umbes viis aastat. Olenemata sellest isanud on alati olemas, ei kahetse midagi. Et no ma arvan, et siin ongi see, et kui mõne mõne naisterahva käest küsida, et milline mees on siis see kirjeldus on ilmselt teistsugune. Et mina ütleksin seda, et teda isana mitte kellegi teise vastu välja, et jah, me jookseme vahepeal peadpidi kokku ja, ja ütleme nii, et kui kaks tulesädet omavahel riidu lähevad, siis seda tulevärki on seal rohkem kui küll. Aga meil on mõlemal see oskus. Et noh, kõigepealt me vihastame, meil on sähk, viha, siis me karjume üksteise peale. Aga meil on õnneks olemas nagunii palju seda nii-öelda hoidu, et kui nüüd välja mõelda, et miks me tegelikult riidu läksime, siis me alati vabandame ja kallistame. Ja lepime ära, et selles mõttes, eks igal konfliktile elus on ka mingi põhjus, et vahel lihtsalt asjad lähevad. Nii. Aga et noh, et ma oleksin nüüd kuude kaupa riius olnud või ei, meil on alati see, et saame kokku ja kallistame ja kõik on hästi. Kas sa mäletad Aivar end mingil hetkel eluperioodis muretsemast selle pärast, mis tütardest saab? Aus vastus on see, et ega ma täna küll selle peale ülearu ei mõtle sellel lihtsal põhjusel, et et need hullemalt hetked on möödas seal keskmise tütre nagu eneseotsingud olid põhikooli lõpus natukene probleemsed ja üks raske otsus, mis me oleme elus teinud, et me oleme isegi jäänud ühiselt arutelu tagajärjel klassikursust kordama. Ja vaata, see ongi, mis on nagu selle koolisüsteem, mida vanemad peavad suutma nagu aduda, on see, et noh, kui ma käisin lasteaias teda kaitsmas siis tegelikult mõnes mõttes ma kaitsesin teda ka koolis. Ehk võtsin ta ära sellest koolist, kus ta käis ja ma panin ta veel hullemasse kooli, ehk ta läks prantsuse lütseumis askemata, eriti prantsuse keelt ja ta käis seal peaaegu pool aastat ja ta sai tegelikult päris hästi hakkama, aga tervis ei pidanud vastu. Tal on lihtsalt üks tervisehäda, mis on hästi levinud, aga, aga mis natuke elu segab siis me panime ta tagasi sinnasamasse Keila kooli, aga lihtsalt need järgmisesse aastasse ja sealt edasi toimus inimesel nagu nipsuga. Ta muutus oma. Kuna talle siis teistest natukene vanem. Ta muutus seal selliseks autoriteediks, temast sai pigem liider kui, kui peksupoiss. Ta hinded said korda, sest ta mingite õpetajate sellest mõnitavast suhtumisest sai vabaks. Absoluutselt, kõik olid kindlad, et ah seal mingi tüdruk, kes elus ei suuda midagi õppida. Läks rahulikult, ülikooli, lõpetas ülikooli ära. Täna ta töötab suure tehase toodangu pioneeritoodangu planeerija, ehk vastutab selle eest, et mingid Scania konveierid üle maailma seisma jääks, võeti Eestist kaasa, renditi talle luks elamine tõsteti palka peaaegu nii palju, kui ta küsis. Ehk ehk sellisest nagu nagu peksupoisist tänu sellele minu võib-olla isegi intuitiivsel sekkumisele Tast sai täiesti teine inimene, et seda ma loen natukene oma mitte teeneks, aga pigem selliseks sisenemiseks töövõiduks, et me julgesime seal natuke eksperimenteerida. Et noh, mis on vanema jaoks kõige hullem, et laps jääb klassikursust korda, mis on mingil piiliku isa oled. Aga seda ei kartnud. Et, et sellised otsused on elust, et et see on nagu võib-olla sellisest suunamisest nagu kõige jõhkram näidena. Aga muidu noh, ma ju tean, ma ei ole muuseas sundinud neid mitte kunagi Nad ei tea, millega ma täna tegelenud ettevõtlusalaselt mul on üsna mitmeid firmasid, aga, aga nad ei tea sellest mitte midagi. Ja jällegi täpselt sama asi, et seesama keskmine tütar siis ükskord ma võtsin ta enda juurde tööle. Ja siis ta pidi töötama Kadri tolleaegse elukaaslase alluvuses ja nad ei saanud omavahel eriti hästi läbi. Ja ausalt öeldes täna pole meil seda elu Gazastki ja, ja ütleme, et minu tütar ka pigem võitis sellest, kui ta läks ära nagu minu haldusalast läks iseseisvat karjääri tegema, et, et ju nad pärivad selle kõik siis, kui õige aeg on, aga täna ma küll ei kurna neid sellega, et nad peaksid nagu umbes mingeid minu äri nagu lõhutult ajama, seda ei ole vaja. Klassi kursusega. Kordamise otsused või mõtted, kuidas niisugused asjad oma peas läbi mõeldakse, et sa kasutasid sõna intuitiivne, aga, aga mäletad sa kaalutlemas plusse ja miinuseid? Kõrvuti panna probleem oli selles. Ma ma ju nägin, kuidas ta selles koolis nagu sureb ära, mis see tähendab, no sõna otseses mõttes, tal olid halvad hinded, Dali stressis, ta ei saanud enam mitte millegagi hakkama nii, ja, ja noh, selge oli see, et ta oli sattunud selles, noh, kuidas ma ütlen talle karjas nagu nõrgem ja, ja teda nügite sõna otseses mõttes nägite nii õpetajate pooltega, kui kui oma õpetajat sind ei kaitse, siis hakkavad kaaslased nägema, et sa oled nõrk ja hakkavad nõrku ju, ikka Klohmitakse. Ja siis oli vaja teha restart nagu heas. Tänan kaasaegses, kes kõik saavad aru, sellest tuligi ta sellest keskkonnast välja võtta. Ja proovida nagu täiesti teise keskkonda viia seal ka ei saanud noh ütleme ei olnud nagu väga mõistlik seal näha oli. Ikkagi stress läheb, läheb liiga suureks ja siis samasse keskkonda tagasi, aga mitte enam nendesamade inimeste juurde. Ehk siis selles mõttes räägime Tallinna kooli ja Keila kooli vahest, eks siis tahaksime Keila kooli tagasi, aga nüüd aste teise klassi või noh, selles mõttes nagu aasta nooremate juurde ja väga hästi sai hakkama, väga edukas oli, väga-väga särav, kõik oli super, seda otsast lapsi ise ei tee, aga laps jookseb kokku, ta isegi ei julge rääkida seda, sa pead ise äranägemine. Aga öelda, et sina teadsid, mida te teete, oleks vist ka vale, või, või sa siiski julged nüüd hiljem öelda, et sa teadsid, mis sa sel hetkel teed? Ei, ma teadsin seda, et tuleb muuta. Asju tuleb muuta. Kadri, kas sa mäletad? Ühel hetkel oli sinu isa ju. Vaata et superstaar laval nautisite seda olukorda, kas sinu tegemistesse ka kuidagi jõudis? No üldiselt me oleme alati, kas nüüd vanemate otsustest tulenevad või hiljem juba ise teadlikult tegelikult avalikust elust eemale hoidnud. Ja ei no loomulikult ma teadsin, et ta on tuntud ja teatud ja noh, eriti kui sa elad sellises kohas nagu Keila siis kõik ju teavad kõiki, et poemüüjad, tead täpselt, kes su vanemad on ja kui sa käid klassivennaga lihaleti ääres, siis pärast emale öeldakse, et kadril on mingi uus poiss. Aga, aga ei, loomulikult ja me teadsime ja noh aga me ei ole iseennast kunagi nagu upitanud tema nime valguses või kasutanud seda kuidagi, nii et täna ma olen Kadri Aivari tütar, Riisalu. Et pigem on see nagu see, et me teeme oma asja. Ja kui keegi küsib, siis ma ütlen, et jah, ta on mu isa elus on olnud igasuguseid olukord, et kunagi ma olen olnud seltskonnas, kus üks seltskonna liige pidas sütitava kõne pool tundi, kui hull inimene nagu minu isa on ja teades seda, kui nagu põlema ma tavaliselt lähen igasuguste vestluste peale, siis ma olin terve selle aja väitma, ei öelnud mitte midagi. Ja siis ta lõpuks küsis, et Kadrigule, et kuidas nagunii vaikne oled, ütlesin, et noh, et et see inimene, keda sa siin maa põhjas ajatanud oled, viimased pool tundi on minu bioloogiline isa. Noh, see reaktsioon, mis seal siis, miks sa ei öelnud? Et iga inimese nagu õigus on rääkida, mida ta tahab, aga et minu jaoks ei ole siin mitte millestki nagu kaasa rääkida, sest et minu jaoks on ta absoluutselt teine inimene. Ja kui sina soovid niimoodi väljendada, siis lase käia. Ma ei ole kunagi teda tuliselt kaitsnud, välja arvatud siis, kui keegi väidab, et on maailma kõige suurem joodik, siis ma ütlen, et ei ole. Et mina ei, ei ole oma isa nii-öelda alkoholi tarbimas suurtes kogustes kunagi näinud. Et ja et ta teeb ainult nalja kogu aeg ja ma ütlesin, et noh, et aeg-ajalt olema nagu sõbrad, käivad meil seal maal külas eks ikka on nagu selline ummutus siis, et milline siis minu isa peaks olema. Ja siis, kui nad sinna kohale tulevad, siis tuleb mingi mees, siniste tungedega nokatsioon, peaa tuleb oma traktoriga, viskab seal natukene nalja, et kõik ütlevad, et nagu seesama inimene mõtlesin ja et noh, selles mõttes ongi see, et ma ei häbene kunagi seda, kus ma tulen, ma olen väga uhke, kuskohast ma tulen, aga teiselt poolt ei, ei ole kunagi õigeks pidanud iseennast upitada selle nimelt, et ma nüüd olen tema tütar. Ma olen sundinud neid ühe korra käima ka meie oma kontserdil ja see oli aastal 2006, kui meil oli siis see niinimetatud lahkumiskontsert lauluväljakul, kus ma arvan, publikus oli umbes 20000 inimest. Sellel kontserdil, nad on käinud rohkem käinud minu kontserdil, julgen seda kindlalt kinnitada, kus võib-olla ma ei tea? Ei omaalgatuslikult, ilmselt oleme. Aga jah, ütleme nii, et täiesti välistatud Ja ei, pubides me pole kunagi käinud, et kui mingid suvetuurid, siis aeg-ajalt ja seal on mingid teised bändid veel aga kuskil ja niimoodi pubides pole küll kunagi käinud ja noh, muidugi mis oli eriti äge, kellel ei olnud veel väga, ei olnud enam esimeses nooruses, aga kui isa kunagi tegi tantsud tähtedega siis me saime ka stuudios käia, siis meid võeti kaasa ja see oli nagu väga äge ja sellel ajal meil on Austraalias on perekond ja siis noh, nende jaoks arusaam sellest, mida tähendab nagu tuntud nägu või keegi, kes osaleb siis nende tantsin, kuidas ta nagu saates, et noh, see on midagi väga suurt ja need on need inimesed, keda sa keegi kunagi ei näe ja sellised rikkad ja ilusad ja ja noh, et Eestis on, nende jaoks oli see nii suur šokk, et issand, nüüd teie isa on ka selles saates, sest noh, inimesed ei saagi sellest aru, et tegelikult Eestis ühiskonnas ongi nii, et me käimegi kõik koos Austraallased käisid meil ju sugulased, käisid ka sellel viimasel? Et noh, et nende jaoks ongi see, et reaalselt me näemegi nagu nii-öelda tuntud nägusi, kas televisioonist või kellel on nagu selline avalik karjäär. Me käime kõik koostamas, supermarketis on, enda jaoks oli see kiike. See on nii äge. Ma isegi ostsin neile, DVD-de, saatsin sinna, nüüd kõigile näitavad, et meil on Eestis väga kuulus sugulane 20. Naljakas, seda ma kogesin nagu parlamendis olles, et Eestis, kui sa oled parlamendiliige, siis igalühel on õigus sind näha, eelkõige siiski sõimata. Ja siis, kui sa lähed parlamendi liikmena mõnda teise riiki siis sa oled nii lugupeetud inimene, et noh, ütleme niimoodi, et suhtlemine seoses on ikka täiesti hoopis-hoopis midagi muud ja mis mind kõige rohkem naerma. Ma olen olnud hokiliidu president, siis kui ma käin rahvusvaheliselt IAAF-i kongressil, siis minu hääl on sama tähtis kui USA, Kanada, Venemaa, ja siis mõtled küll, Scolm klubi mängib esiliigas. Ei teagi, mis asi on, aga sa oled nagu IAAFi nagu täieõiguslik liige. Seal selle väikse riigi valu ja võlu ühe korraga. Sa oled Aivar olnud eesliinil päris mitmes valdkonnas tõesti ja vist üldiselt pigem inimene, kes keelt hammaste taga ei hoia, kui on vaja välja öelda, siis, siis lihtsalt tulebki. Kas sa oled midagi tegemata või ütlemata jätnud? Mõeldes oma perele ja tütardele, kas niisugusi olukordi on sulle elu ette veeretanud, et sa teadlikult mõtled, et pagan selle asja ma ikkagi jätan? Vaat nüüd hea saatejuht tegema poliitilise avalduse šokeerib sind ka üle kõige maailmas. Nii ma olen 90 protsenti asjadest jätnud elus välja ütlemata. Ma olen alati valinud sõnu kordades rohkem kui iga teine inimene, eriti netikommentaatorid. Ja ma olen tõsiselt eksinud. Kahel korral ja ma ei häbene seda tunnistada, et mul on olnud sellepärast pärast väga paha. Esimene eksimus oli see, kui need meie tuntud värvilised laulikud emmelaiade Luuna tegelesid narkoäriga. Siis ma ütlesin, et mis siin kohut pidada, andke nad mulle, ma niidan nad Mahana. Ja siis keerati nagu selleks näete, kuidas eesti ohvitser kuulipildujast niidab, nagu öeldakse inimesi. Ja siis ma sain aru, et vups, õppi mees. Ja teine juhus oli see, kui ma ükskord ühes tele-eetris ütlesin, et klaarimiseks on ju lihtne lahendus. Mul on 100 liikmeline nimekiri koos ja läheb nagu pole probleemi. Ütleme siis niimoodi, et elu on mind õpetanud tohutult sõnu valima. Jah, no kuidagi on läinud niimoodi, et üks sinu jõulistest avaldustest ma saan aru, on takistanud sul siiamaani ka vanaisaks saada või vahepeal on midagi muutunud? Ei ole muutunud ühesõnaga. Ma võin seda avaldust korrata, et kes mu vanaisaks teeb ja pärandusest ilma selles on segav nali ühendatud väga sügava tõega. Et loomulikult sa tahad oma lastele alati head ja ütleme siis niimoodi, et mehi, kellega lapsi saada, jääb järjest vähemaks, kahjuks on see probleem ja kadrit alaste norin ka, et, et sina, täna kui sa tahad endale korralikku meest saada, sul variant ei ole, sa pead kellegi käest ära võtma, et sinu jaoks enam seda nunnut poissi kuskil olemas ei ole. Et tegelikult on see päris õudne võitlus ja kurb on see, et siis otsitaksegi välismaalt ja noh, mis seal salata ka meie pere on praegu inglise keel ikka pidupäevadel midagi teha ei olene ehk tujus Figinglisse siis ongi täpselt niiet. Tegelikult, ega keegi meist pole seda steitmenti nüüd siis avaldust väga tõsiselt võtnud, aga eks elu on läinud oma rada. Ja ega siin on isa ebastabiilsed suhted tulnud jutuks, ega me ise väga palju paremad ei ole. Kusjuures ongi geenid, aga ma tahan tegelikult öelda seda, et kui keegi võtabki selle noh, ütleme laste laste teema üles, siis tegelikult nagu rumalale küsimusele ongi mõistlik nagu rumalalt vastata. Ehk ma ei hakka sellel hetkel kirjeldama, et tegelikult see ongi probleem, et ühel tütrel ilmselt on olukord, kus ta ei saagi lapsi teisendada, drell ei ole olnud mõistlikku meest ja ma olen olnud alati väga heakskiitev, kui ta on lolli mehe maha jätnud. Ja, ja ütleme siis niimoodi. Või vähemalt mitte lolli mehe vale sõna lolle ei ole olnud, aga, aga ühesõnaga mehe, kes ei ole nagu väärt selles suhtes olema, on maha jätnud ja kiidan heaks ja, ja selle tõttu, kui neid lapsi ei ole, siis neid ei ole ja et mitte hakata analüüsima, miks neid ei ole, siis on lihtsam öelda, et kuulge, ei saagi olla. Noh, meil on siin selline ähvardus peadma. Ja aga, aga mis ma ise nagu peale iga küsis, et kas ma olen nõus tulema rääkima, siis mille peale ma ise mõtlesin, on see, et ma mäletan seda hetke, kui isa, nii 36 ja siis ta teatas meile, tema nüüd saab lapse. Ja tollel hetkel mõtlesin, issand jumal, ma olen mingi 13 või 14 14 ilmselt. Et vanaisa, mille jaoks sul seda last veel vaja. Ja nüüd olen ise 35, ma veel ei saa aru, et ma oleks vana, et noh, et et see on hästi naljakas olukord, kui sa ise hakkad meenutama nagu oma vanemaid või sa mäletad reaalselt oma vanemaid, mida nad tegid siis, kui nad olid sama vanem kui sina ja ma mäletan nii hästi seda reaktsiooni, mõtlesin, pagan küll ise on nii vana ja nüüd veel hakkab siin selle titega jamama, et et ja see on täiesti nagu naljakas tänagi veel lapsi saada. See selleks. Tänane jutuajamisest, Kadri, palun aitäh, Aivar. Pole tänu väärt. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, külas olid Aivar Riisalu ja tema tütar Kadri, mina olen Sten Teppan. Tänan kuulajaid ka ja nädala pärast kohtume taas.