Tere me oleme oma rännusaadetega nüüd parajasti liikumas, kaugel Aafrikas ja eelmises saates oli juttu ühest Etioopia kuulsamast kirikust, seal see püha kolmainu katedraal, mis asub Etioopia pealinnas Addis Abebas ja seal saates sassis räägitud, mida me enda jaoks seal kirikus käies avastasime näiteks seda, et kui erinevad on ikkagi Etioopia kirikud, Euroopa kirikutest ja ka need etioopia, kristluse lood, et need on väga teistsugused tihti ja eriti just see kõige tähtsam lugu nende jaoks kuningas Saalomoni ja Seeba kuningannat lugu kellest sai armastajapaar etioopia Kristuse lugudes ja neil sündis poeg, menelik ja see menelik pani siis aluse Etioopia kuningate soole. Ja selles samas saates oli juttu ka siis Etioopia viimasest kuningast, sellest Hailasel asjast, kelle hauakamber asub sealsamas Addis Abeba püha kolmainukatedraalis. Aga need tänases saates siin ma tahan kõnelda Etioopia loodusest. Me tegime seal Etioopias päris palju loodusretki. Käisime näiteks mitmetel Ida-Aafrika alangu järvedel ja liikusime Etioopia lõunaosas vannides ja seal Etioopia keskel, seal tõusime niinimetatud Etioopia katusele ehk siis Etioopia peamägedesse, kus asub see Simieni mägede rahvuspark. Kõikidest nendest loodusretkedest ma siin saates rääkida Ta ei jõua, aga ma räägin kahest võib-olla kõige põnevamast. Esimene neist oli siis retk Ida-Aafrika alangule ühele järvele, mille nimi on Chamo järv ja teine siis sinna hästi kõrgele Simioni mägedesse. Kas pole veidrad hääled? See helisalvestis on nüüd siis tehtud simmani mägedes kusagil kolme ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast ja häälitsejado näed, seal elavad ahvid ja laadad. Need on ühed kõige kummalisemad ahvid, keda ma maailmas üldse olen näinud. Siin liikus neid päris suurte karjadena, mõnikord oli karjas isegi sadakond looma ja neil olid väga paksud karvakasuka, et noh, tõesti nagu sellised peaaegu maani ulatuvad pleedid. Ja miks neil nii paksud kasukad olid? Põhjus muidugi see, et nad elavad ju nii kõrgel mägedes, tihtipeale saab seal isegi lund ja siis peabki soe kasukas olema. Ja meiegi saime seal mägedes külma tunda, kui me seal olime. Aga nende kellade juurde me jõuame veel selle saate teises pooles ja alustame siis Ida-Aafrika alangult sealt saama järve juurest. No järv on tegelikult üpris suur üks suuremaid kogu Etioopia alangu järvedest, ta pindala on isegi suurem kui meie Võrtsjärvel. Ja ta asub sellises maalilises ümbruses. Kõik järv on ümbritsetud kõrgete küngastega ja sotsama. Järv ongi tuntud ka selle poolest, et seal on hästi palju aafrika linnu ja loomaliike. Eriti tuntud on saama järve krokodillid. Neid Niiluse krokodille, nagu neid teaduslikult nimetatakse, olin ma varasematel aafrika reisidel ju näinud lausa lugematuid kordi. Aga siin öeldi nüüd meile, et siin on neid eriti palju ja mõned nendest on kohe nii suured, et mujal Aafrikas vaatajaid nii suuri polegi. No seda krokodilli juttu oli huvitav ise üle kontrollida. Ja eks me siis läksimegi ühel hommikul paati ja sõitsime järve peale. Me sõitsime seal kalda ääres, käisime mõnedel saartel tõesti, see järv lausa kubises erinevatest lindudest ja loomadest võiks esimene, keda me seal kaldal nägime, oli suur lind, marapuu. No selline toonekurest võib-olla isegi suurem ja toekam. Hästi jämeda ja ausalt öeldes päris inetu sellise robustse nokaga neid Marabuusid, ma olin ju ka varem Aafrikas näinud, aga siin ma nägin tõesti esimest korda seda, kuidas nad olid oma pesa peal. Pesad olid puude okste vahele puude võradesse ehitatud ja olid sellised suured ja laiad, ehitatud jämedates toks raagudest. Meenutas Meie toonekure pesa. Krabu ongi tegelikult meie toonekurgede sugulane, võiks siis pesa püka natukene sarnane olema ja seal kaldal puude otsas nägime ka erinevaid ahve. Kõige suuremad nendest olid kahtlemata paavianid jälle Aafrikas üsna levinud ahvid ja ühe puu otsas, silmasime siis Aafrika üht kõige uhkemat kotkaliiki. No ta oli, ütleme meie kaljukotkasuurune, aga palju värvilisem peapoolne osa oli üleni helevalge ja nokk suur, vägev oli erkkollane, nii et väga kuninglik ja suursugune lind. Aga seal vees oli ka igasuguseid linde, näiteks päris kalda ääres jalutasid jalad kark, jalad, need on siuksed kiivitaja moodi linnud. Aga nagu nimigi ütleb, on nendel hästi pikad ja peenikesed jalad all. Tõesti nagu kargud. Ja seal vees olevatest lindudest hakkas kõige suuremana silma üks lind. Ta oli oma poolteist meetrit kõrge, nii et vaata, et väikese inimese mõõtu. Tal oli hästi pikk, pruuni värvikael tohutu vägev ja väga pikk. Ta meenutas oma kehakujuga Meie hall haigrut ja ongi tegelikult meie haigru sugulane. Ainult et maailma kõige suuremakasvulise haigru liik nimi on tal ka vastav koljat haigur. Ja see koljat haigur seisis seal vees täiesti liikumatult nagu raidkuju ja siis korraga käis niisugune välkkiire nokko vette, nii et vesi lendas igas kaares laiali ja kust ta siis nokka veest välja võttis, siis oli tal seal noka vahel üpris priske kala. Nii et see koljat haigur, samasugune kalastaja lind nagu meie hall haigurka, meie hall haigurd püüab kalu samamoodi. Kalad on nende mõlema kõige tähtsamaks toiduks. Aga kui me nüüd seal jõe peal ikka päris avaveele läksime, siis nägime juba neid klassikalisi aafrika veehiiglasi ehk siis jõehobusid ja krokodille. Ja peab ütlema, et sotsama vee värv oli väga veider, peaaegu nagu mingi puljongisugune halli värvi, täiesti läbipaistmatu, hästi soe. Ja üldiselt nagu meile öeldi, ka üsna madal ja hästi mudase põhjaga. Ja nüüd, kui need suured jõehobud krokodillid seal vees olid, siis eks neist paistis ainult välja see pisikene osa, mis ulatus sellest veepiirist kõrgemale. Need jõe hobudel ainult tõsti pead. Aga nende peade järgi said aru, et nad olid seal järves rühmadena umbes selliste poole tosina suuruste rühmadena ja jõehobud. Kui me neid vaatlesime, siis oli üks tore seik, kus oli üks jõehobuema koos oma pojaga ja nad ukerdasid seal siis kahekesi aeglaselt madalas vees kalda poole aga nad mitte ei ujunud kalda poole, vaid kõndisid mööda põhja. Jalad ulatusid, põhjavesi oli nii madal ja nii nad seal siis läksid, pead napilt eest väljas. Aga muda oli Nympidel, et aeg-ajalt see poeg, kes nüüd ema sabas liikus, jäi väga hätta. Ta jäi nagu sinna mudasse kinni, hakkas nagu aina sügavamale vajuma, nüüd varsti vajuska pea täitsa vee alla, vaata et upub ära. Ja siis ema muidugi aitas teda ja hästi naljakalt õrnalt nügis oma vägeva taguotsaga poega niimoodi ettevaatlikult sealt mudast üles, nii et ta sai siis jalad mudast välja pea vee peale ja läksid aga jälle kalda poole edasi. Aga noh, nende krokodillide ka oli muidugi niimoodi, et ega nendest ka muud ei olnud näha, kui ainult need sakilise harjaga tumedad seljad nagu mingit vettinud puu, rondid ja muud mitte midagi. Polnud väga huvitav, need olid küll päris palju, aga näha polnud krokodilli midagi. Ja siis meie teejuht pakkus niisuguse võimaluse, et et kui tahate neid üle nii näha, läheme krokodille kaldal otsima. Et ronime kaldale, seal on üks jõe suue, jäävad seal jõe suudme jõe käärudes, seal peaks päris palju neid krokodille põõsaste vahel siis olema. Ja katsume neile siis vaikselt ligi hiilida ja vaatame, kui lähedale me neile saame ja kuidas nad seal on. Nii et selline minu jaoks ka päris esmakordne, et hiilimisjaht krokodilli televõsas? No võib-olla võib tunduda, aga natukene hirmutav, aga ma olin meie teejuhis kindel. Ta oli seal jõe suudmes ennegi käinud ja teadis nende kohalike krokodillide käitumiskombeid, et ma arvan, et riskisin ei olnud ja otsustasime, et lähmegi nii. Ja seal paadis oli siis peale meie eestlaste veel meie teejuht ja siis oli paadimees ja siis oli veel püssimees. Püssimees oli nagu turvamees turvamees küll rohkem inimeste eest kui loomade eest, sest siinkandis pidi tõesti elama sellised röövlijõuk, kes aeg-ajalt üritavad üksikuid turiste, kes looduses liiguvad, rünnata ja neid siis paljaks röövida. Ja siis me läksime niimoodi kalda poole ja paat sõitis lihtsalt lõpuks mutta kinni. Aga sealt oli veel randa ikka päris sadakond meetrit. Ja siis ei jäänud muud üle, kui üle paadiääre vette kõigi ees läks meie turvamees ja nii kui ta Te astus, nii oli näha, mis varsti ka meiega hakkab juhtuma, ta noh, oli näha, et, et see vee sügavus oli võib-olla kõigest kämbla jagu ja siis algas muda. Aga kui nüüd see püssimees sinna astus, siis ta vajus enam-vähem põlvist saadik sinna mutta sisse. Ja kui ma seda nägin, siis ma tõmbasin endale jalga matkasandaalid, need on mul troopikas kahtlase põhjaga vetes liikumiseks hästi tugeva tallaga ja püsivad hästi jalas ja siis, kui ma üle paadiääre prete astusin, siis vajusin kab põlvist saadik vette, siis katsetasin jalga välja tõmmata ei saa kätte, sest skandaal hoiab seal tihkes mudas jalga, nii kõvasti kinni, mitte kuidagi ei saa jäänud muud üle, kui tõmbad jala ilma sandaalita välja, siis käsikaudu kobad seal mudas, niimoodi küünarnukkide nii muda, kuni lõpuks leiad skandaali üles ja siis oli selge, et skandaalidega siin minna ei saa, võtsin näppu ja läksime siis kalda poole. Sky püdel muda, selline pehme, soe noh, täitsa mõnus nagu mudavannis kõnnid, aga muidugi minek käis aeglaselt. Aga siis päris seal kalda ääres juhtus üks väikene jama, seal oli siis niimoodi, et pinnas oli juba läinud, kaunis kõva, kas ja kui ma siis ühe sammu astusin, siis tundsin korraga labajalas sellist teravat valu nagu oleks mingi orgi otsa astunud, siis tõstan jala veest välja, vaatan jala laba küljes ripub kalaskelit sihukene käelaba pikkune kala sõrme pikkuse ogaga, mis tal sealt kuskilt pea juurest välja tuuritas. Otsesele oga ma olin siis nendele jalga astunud. Meie teejuht ütles, et ohtul midagi, see on üks väiksemat kasvu, sega liikmeil siin Aafrikas ja tõmbasin siis selle uga välja. Teekaaslasel oli mingit desinfitseerivat vedelikku, panin seda peale plaaster peale. Aga sealt edasi ma juba seda võsa matka tegin ainult sandaalid jalas, sellepärast et tegelikult, kui me nüüd vaatama hakkasin, siis seal rannas oli päris palju samasuguseid kalade skelette suurte ogadega. Aga nüüd seal võsas me liikusime siis niimoodi, et muidugi tee ütleks kõige ees, sest ühtegi radasin ei olnud, meil ei olnud aimugi, kus suunas minna. Ja tema otsis kohti, kus võsa vähe hõredamalt. Ja me kõik Liksame hästi vaikselt ja õitsema, silmaga hoolega lahti. Ja kui siis mingi jõelõik nagu silme ees paistis, siis kohe jäime paigale ja uurisime hästi hoolega, et kas kusagil on seal need rannas vedelemas mõnda krokodilli. Noh ja, ja neid tegelikult oli ikka õige mitme koha peal ja siis hakkad niimoodi hääletult talle põõsaste taga ligi hiilima. Aga huvitav oli, see ligi, nendele ei saanud, eemalt tundus küll, et magab seal nagu ront. Aga siis, kui lähemale jõuad teatud piirini, siis viskub tohutu kiirusega ühe sekundiga karsumdi vette. Ja tõesti oligi nii, et me ei saanud ühelegi krokodille seal jõe kaldal lähemale kui umbes 50 meetrit. 50 meetri pealt on ka huvitav muidugi jälgida krokodille ja saab ka pilti teha, kui on korralik teleobjektiiv, toredaid pilte, aitäh. Aga minu jaoks oli ikkagi huvitav kogemus, et need krokodillid võivad nii arad olla, vähemalt metsama järve krokodillid ja ma mõtlesin, et võib-olla on siin põhjus selles, et kohalikud külamehed peavad neelasin salamisi jahti. Ja sellepärast nad kardavad inimestest krokodilliliha teadagi maitsev ja nahkhinnatud käsitöö asjade tegemisel. Et kuskil rahvusparkides mujal Aafrikas olin ma näinud palju julgemaid krokodille. Aga siin võib-olla siis salaküttimine, oli nad araks teinud. Nii et ja need krokodillid ei olnud ka nii väga suured, keda me seal nägime, niisugused kolme-neljameetrised, Niiluse krokodillid. Ta on täitsa niuksed keskpärased. Aga siis pärast seda jalgsi luuret Läksime uuesti paati ja siis otsisime veel krokodille niimoodi mööda järve sõites ja vot siis sattusime sellele päeva kõige pirakamale krokodille, ta oli täitsa veepiiril ja kui niimoodi hästi vaikselt paadiga lähenesime, siis oli see huvitav. Ta üldse ei kartnud. Ja kogu aeg mõtlesime, et millal ta sealt ära läheb, me läheme lähemale, lähemale, lähemale. Lõpuks ausõna, jõudsime kusagile nelja meetri peale sellest monstumist ja tema ikka täiesti rahulikult lebab seal maas. Ja niimoodi lähedalt sellist suurt elukat vaadata oli ikka päris põnev. Krokodill vabas looduses keha kaetud tohutu paksude soomusplaatidega, käpad laiad ja vägevate küünistega nagu mõnel muinasjutu lohel ja suu justkui kurjalt muigel, noh, Niiluse krokodillid ongi selline näoilme tüüpiliselt. Ja siis need hästi vägevad kihvad seal suus. Ja eriti kummaline oli tema värv. Harilikult ma olin harjunud nägema pruuni toonilisi krokodille seal Aafrikas, aga see siin oli hoopis roheline. Natuke oli ka pruuni sees, aga, aga valdav doonoriroheline. Ja vot see krokodill oli tõesti minu Aafrikareiside võib-olla kõigevägevam krokodill, esiteks selle poolest, et ta oli tõesti suur, no ma pakun ikka oma viie meetri pikkune ja teiseks siis niisugune imelik värv oliivroheline. Ja nüüd, kui me seal niimoodi lähedal olime, sest lammas nii liikumatult võis arvata, et noh, et ei tea, et kas ta ei saagi liigutada, On ta vigane või ei tea, mis tal on. Silmad olid tal igatahes lahti, liikumatu pilt. Meite kahtlemata Nancy ja oli täiesti võimatu ära arvata, miks ta seal niimoodi liikumatuti meie tema nina all seal nii lähedal ei tee väljagi, võib olla ohtlik ka jälle ma lootsin meie kohaliku teejuhi peale, et küllap tema neid samu järve krokodillide arvamisi ja mõtteid oskab natukene ette aimata. Aga siis ühel hetkel juhtus, kõik juhtus välgukiirusel. See oli siis niimoodi, korraga oli see roheline hiiglane püsti kõigel neljal alal ja pööras enda tohutu kere ühe ropsuga niimoodi 90 kraadi ümber teaga meie suunas ja peaga vee suunas ja siis ajas oma tohutu vägevad lõuad laiali ja lasi kuuldavale madalaurina moodi hääle. Ja siis sööstis meie paadi kõrvalt täie hooga vette, see kõik käis nii tohutu kiirusega tõesti võib-olla sekkunud. Ja oligi läinud, vesi lendas igale poole laiali, pritsis ka meie paati natukene ja siis oli vesi rahulik. Krokodill oli kadunud sinna piinlasse vette, nagu teda üldse poleks olnud. Nii et selline huvitav seik. Hästi suure aafrika krokodillid. Siin kuuldus jälle nendesamade loomade häälitsusi, keda kuulsime saate algul, mäletate, kes need olid? Jahmedge laadad ja nüüd ma tahagi nendest rääkida ja ka sellest Etioopia mägismaast ja sellest Tseemiani rahvuspargis, kus me neid päris palju saime näha. Symeni rahvusparkiminek, see oli juba omaette elamus, sest see buss muudkui keris ja keris mööda kitsast mägiteed kõrgemale, aga lõppu ei paistnud, oli täitsa selge, et meid ootab ees täiesti teistsugune loodus, kui seal allpool ja tee pealt võtsime bussi kaasaga siis niisuguse tegelase, see pidi olema siis Symeni rahvuspargi pargivaht ja tema ametinimetus oli skaut. Aga vot sellist kauti ma ei olnud maailmas mitte kusagil elu sees näinud. Las ta nägi välja nagu üks kõige tüüpilisem tavalisem vanemas eas väikest kasvu mehenäss. Tal olid jalas niuksed kulunud püksid, seljas, selline väljaveninud roheline kuub ja püssi asemel oli tal relvaks käes puust malakas. Vot selline skaut ja ronisega buss istus meie hulka ka, ühtegi sõna ei rääkinud. Ja tegelikult edaspidi oli kõigil meie retkedel seal pargis kaasas aga mitte ühtegi sõna ei rääkinud, mitte midagi meil ei näidanud, lihtsalt kõndis meiega kaasas, et selline pargivaht. Ja me ka nagu ei saanud pihta, et mis värk on, siis meile seletati ära, et otsin simmani rahvuspargis ongi selline kord. Noh, see algab õieti sellest, et Symeni rahvuspargis ei ole sugugi mitte ainult Need, kaunid mäed ja loodus, et seal on ka päris palju külasid, külade ümber ka põlde ja karjamaid. Ja et kui kunagi see Etioopia valitsus ja rahvuspargi rajas, siis nad lihtsalt ei raatsinud neid Põlis külasid siit ära kaotada ja külarahvast sunniviisiliselt ümber asustada. Nii nagu tegelikult muide, on tehtud väga paljudes Aafrika riikides. Aga siin siis otsustati, et las inimesed elavad siin edasi, aga tuleb piirata nende tegevust, põllupidamist, karja kasvatamist, keelata ära ja Okt ja nii edasi. Nii et inimeste elu läks nagu kuidagi kitsamaks. Ja siis nagu vastutasuks selle eest, kus siis riik sellise võimaluse, et vot te saate turistide pealt raha teenida ja siin oli siis niisugune kord igas külas oli selline nimekiri, et millisel päeval, mis külamees peab nüüd kaasa minema, kui nüüd järjekordselt turistid tulid, need tuli sinna kahekaupa pajarühma kaupa, siis igaühele anti kohustuslikus korras kaasa vot selline skaut. Ja noh, ega ta seal midagi ei teinud, lihtsalt käis kaasas, aga muidugi kui ta ära läks, siis turistid tavaliselt annavad ju mingit jootraha enda meelest päris väikest aga külamehe jaoks päris korraliku raha. Ja mõte oligi siis selles, et need kilomehed siis ei saa väga kurjaks selle rahvuspargi reeglit seepeale, et hakkavad aru saama, et looduskaitse on ka hea asi ja turistid on ka heada, vaata, annavad lisateenistust ja, ja umbes niimoodi. Aga noh, see selleks meie seal rahvuspargis olime peaaegu kaks päeva ja ka ööbisime seal. Ja see ööbimine oli sihustes hästi Spartalikes kivi onnides. Ja öösel ausalt öeldes kannatasime päris kõvasti külma käes, päris imelik oled troopilises Aafrikas, kannatad külma käes, aga noh, me olime ju nii kõrgel, selles oli asi, aga päevased retked olid tõesti toredad, käisime seal küll jala matkamas ja siis mõnikord tegime kitsaid puu vaid mägiteid mööda Pussy Riotit, ehkki ja noh, need maastikud, need on väga erilised. Need Siimeni mägede maastikud, nad on ikka maailmakuulsad, nad on niivõrd maalilised Pealt pööritavad, sügavad orud, kuristikud, kõrged alpiaasad ja kõik see nii kõrgel, et metsa sellisel kõrgusel ei ole sellised avarused. Ja kui puid on, siis nad on ühekaupa või siis selliste ka täna siin ja seal. Aga kui ma hakkasin neid puid siis lähemalt vaatama, et mis liigid need siin all, vot siis see oli tõesti hämmastav, milliseid puuliike siin oli täiesti minu jaoks tundmatuid ja tegelikult just selle poolest imelikke, et need kuulusid sellistesse taimeperekondadesse, mida tavaliselt oled harjunud pidama nagu rohttaimedeks või siis vähemalt madalates põõsastes, mitte kunagi kõrgeteks puudeks. No näiteks seal oli kibuvits. Tal olid parajasti valged ilusad õied, niukesed, sulgjat, leheteid, selge, kibuvits, mis kibuvits. Aga mitte sugugi põõsakujuline, nagu me siin Eestis oleme harjunud, vaid täitsa paraja puukõrgune ja eestikeelset nime tal ei ole, ladina keeles nimi on roosa abishiinika ja vot see abis siin ikka see ju kavi Abessiniale Abessiinias, Etioopia vana ajalooline nimetus ja eks siis ütleb ka juba seda, et seda puukujulist kibuvitsaliiki ei kasvagi maailmas mitte kusagil mujal kui ainult siin Etioopia mägedes. Ja üks kõige kummalisem puudetukk, millele ma sattusin, see koosnes naiste Punadest. Noh, kes nüüd Eesti taimi natukene teab, siis teate naistepuna rohttaim, eriti liht-naistepuna on üsna tuntud ja hea ravimtaim kollaste õitega, seal awasadel kasvab meil Eestis. Ja vaat siin need Etioopia mägedes olid need naiste punud nii kõrged, et nende all sai toda noh, umbes nii nagu võib-olla Eestis sipelgas aasal jalutab Meie naiste munade all. Ja oli veel üks väga kummaline puu, millest ma tahaks rääkida, see oli siis lobelia lobeliad, puukujulised kasvasid seal mäenõlvadel ühekaupa laiali. Kui mõelda veel Eesti peale, meil on ka üks lobelia, Leaksin Eestis olemas, vesi, lobelia kasvab vees, niisugune väike tagasihoidlik taim. Haruldane, leidub ainult väga selge veelses järves on looduskaitse all ja vaat siin nüüd vot sulle lopsu Globelia on kuuemeetrine puu ja jälle seesama lobelia liik, mis siin kasvab seal nüüd jälle selline, mida tõesti jälle, mitte kusagil mujal maakeral ei olegi, ainult siin Etioopia mägedes. Nii et tõesti väga eriskummalised üksikud puuliigid seal siineni rahvuspargis. Aga loomadest kõige kummalisemad olid kahtlemata just need, kel laadad. Etioopia mägede ainulaadsed ahvid, keda jällegi ei leidu ka mitte kusagil mujal maailmas ega Aafrikas, kui ainult siin, Etioopia mägismaal. Neid pidi siin palju olema, nii et me olime täitsa kindlad, et mingil hetkel me mõne Kelada karjaga kohtume ja meid siis ka natukene õpetati, kuidas käituda, kui sa nendega kokku juhtud. No jutt oli umbes selline hetki, laadad on küll suurtes karjades, aga nad on rahumeelsed loomad ja inimesele ohtlikud ei ole. Nad ei teegi nagu inimesest välja. Kui oled nende juures, siis tuleb käituda hästi rahulikult, et võimalikult vähe ennast liigutada. Kõnelda sosinal omavahel ja kui ennast liigutad, siis hästi niimoodi, sujuvalt ja aeglaselt. Aga kui seal seal niimoodi oled, siis võid olla vabalt kuskil kolme meetri kaugusel nendestki laadadest. Ja nad ei tee sust välja, noh, nii meile räägiti. Ainult et üks on väga tähtis asi, et mitte mingil juhul ära vaata karjajuhile, kui sa seal karja juures oled. Otse silma Karja juht on siis suur isane sest seal kehtib seesama reegel, mis loomariigis üldse väga sageli kehtib. Et kui sa vaatad otse silma karjajuhile, siis karjajuhi jaoks tähendab see väljakutset. Nii tema on siis juba aukohus, üks etapp peab astuma võitlusesse, kui sa talle niimoodi otse silma vaatad ja ta lihtsalt peab ründama, nii et seda mitte mingil juhul ei tohi teha. Noh, ja siis, kui me seal juba omapead ringi matkasime, eks me siis Ühel hetkel seal sattusimegi ühe Kelada karja juurde, seal võis olla koos noh, mõnikümmend ahvi. Ja nii siis õpetuse järgi läksime vaikselt meile lähemale ja tõesti nad ei teinud meist absoluutselt välja, otsisid sealt maast rohusest mingit toitu. Ja siis me tõepoolest lihtsalt kükitasin maha sinnasamasse ahvikarja juurde ja nemad nagu toitu otsetes liikusid edasi. Nii et lõpuks me olime nendest ahvidest ümbritsetud. Ja see oli väga imelik tunne, et oled keset ahvikarja ja mõni nendest siis liikudes sattus siis kuidagi täitsa kogemata Ta isegi lähemale kui kolm meetrit, aga sina püsid täitsa liikumatult, kuigi tekib kange tahtmine kätt välja sirutada ja puudutada seda kohevat karvakasukat. Aga noh, mitte mingil juhul muidugi ei tohi neid puudutud aega üldse nendega püüda suhelda. Et siis nemad ei püüaga sinuga suhelda ja nii ongi kõige õigem. Ja millised nad siis olid? Ikka suured ahvid. Tõepoolest, need isased, need olid ikka noh, kui sa ise olid seal maas kükitama, sest nad olid umbes sama suured kui kükitav inimene. Ja siuksed pikkade sorakil karva kasukatega väga iseäraliku välimusega. Ja isadel oli eriti võimas kasukas, pea ümber oli nagu selline kõrge sonkris parukas ja seljalt rippusid Allaseks pikad-pikad, karvad noh nagu niisugune paks villatekk oli nagu peal. Aga see isade, kõige pilkupüüdva on, osa oli nende rinnaesine, sest seal oli suurkarvadest tühi koht, niisugune Kolmnurkkujuline teravikuga ülespoole ja seal ei olnud üldse karvu ja see oli täiesti punane veripunane ja selle ümber oli siis nagu raam selline heledates karvadest osa. Nii et see punane kolmnurk hakkas tohutu hästi silma nagu mingi aumärk. Ja tegelikult, eks ta isagi laadadel ongi au ja uhkus ja umbes nii nagu võib-olla meestele meil siin on kõige uhkemaks asjaks kikilips. Vot see punane kolmnurk, see oli nendele sama tähendusega ja muidugi ka emagi laadadele kahtlemata väga ligitõmbav. Ja neid isasid oli selles mitmekümne pealises karjas rohkem kui üks, aga oli täitsa kohe selge, et see kõige suurem seal on karja juht ja teised olid nooremad, nõrgemad, need allusid talle kindlasti vastuvaidlematult. Väga suur osa sellest karjast valdav osa olid ikka emad ja lapsed, palju väiksemat kasvu ja ka lühema kasukaga. Ja millega nad seal siis tegelesid igasugu asjadega, aga põhitegevus oli ikka söömine, toidu otsimine. Ja huvitav on see laadade toit koosneb peaaegu täielikult ainult rohttaimedest selles mõttes ka väga eriline afi liik võrreldes teiste maailmaahvidega, et elavad nii tohutult kõrgel mägedes ja põhiline toit, ainult rohttaimed. Ja teisest küljest muidugi vaenlasi neil siin ei ole nii kõrgel ja Neil ei ole ka võistlejaid, seda rohtu neile siin jätkub, selles mõttes jälle muret too elu ja nii nad siin olidki, siis korjasid neid rohukõrsi siinsamas meie silma all endale niimoodi kinni pudesse toppisid neid kimpe endale suhu või siis urgitsesid Maasest mingisuguseid juuri, mis olid ilmselt söödavad või siis loopisid niimoodi ühekaupa sealt hästi kiirete liigutustega mingisuguseid seemneid, vilju ja kogu selle aja, kui nad seal meie ümber olid, siis nad omavahel tegid igasuguseid hääli. Need olid tõesti väga vahelduslik, vaata hääled. Ja kui see niimoodi nende suhtlemist seal nende keskel olles kuulasid, vahel täitsa tundus niimoodi, et oi-oi, siin on mingid inimesed, kes omavahel räägivad, mingi inimkõne ei saa küll aru, millises keeles. Aga tõesti sellised häälikud ja laused ja sõnad tõepoolest hakkas niimoodi tunduma. Tegelikult ongi niimoodi, et teadlased on nendegi laadad, vaheldusrikkaid häälitsusi päris hoolega uurinud ja nad on oma analüüsides jõudnud järeldusele, et Kelada hääled on väga inimkõnele lähedased just sellepärast, et, et nii palju erinevaid häälikute moodi häälitsusi ja umbes kõrgus ja, ja see toon on koobes nagu enim kõnel. Nii ütlevad psühholoogid niimoodi, et Keladadel on kogu imetajate riigis kõige sarnasema kõlaga keel inimese keelele, kas pole mõtlema panev. Ja kui nüüd siin lõpus viimast korda kuulate, neidki laadade hääli, siis kui tähelepanelikult kuulata, siis võib-olla tabata ise kaera. Kui lähedased on need inimese äälitsemistele? Aga siin siis saab see tänane saade otsa saade kahest loodusretkest Etioopias, kes kus üks viis sinna alla Ida-Aafrika alangu järvele ja teine siis sinna kõrgele Siimiani mägedesse, aga järgmises etioopia saates seal tuleme siis jälle tagasi loodusest, inimeste maailma. Ja ma tahan seal kõnelda nendest hästi kirevatest ja erinevatest rahvakildudest, keda me kohtasime siis, kui hakkasime reisima Etioopia lõuna otsa suunas.