Tere ja kena päeva neile, kes vikerraadioga tänase saate käbi ja känd kannavad samasugust nime. Jaan Tätte teater meritsi rändamine ja laulmine kitarri saatel on need, mille kaudu isa Jaani põhiliselt teame. Aga seekord räägime muust. Illustreeritud parmupilli entusiasmist, poja Jaan noorema ehk meisterjaanikommentaaridega. Meenutame lugusid lapsepõlvest ja täiskasvanuks sirgumise eest, aga ka isaks ja perepeaks olemisest. See saade on kasvamisest ja kasvatamisest küsimusi, esitab Sten Teppan, olge meiega. Tere tulemast vikerraadiosse, Jaan Tätte. Tere, tere. Ja teist, kordan veel samamoodi. Tere, Jaan. Ehk siis isa ja poeg on täna küsimuste risttule all, aga kasutades juhust ma saate alguses tavaliselt ikka korra, pööran tähelepanu teistele pereliikmetele ka, keda parasjagu siin ei ole, kui me lastest räägime. Solonen teine poeg ka, kes on mõnevõrra vähem olnud avalikkuse valgusvihus ja võib-olla mõni ei teagi, et olemuselt son Ta ei ole selline avaliku elu tegelane tõesti, aga aga ta on väga sama tore, nagu meie siin kahekesi ajab. Mis asja, kus tema on Tartu Ülikoolis doktorant bioloogia alal? Sul on läinud kuidagi nii, et üks poegadest, see, kes sinuga koos siin praegu istub ja sinu nimekaim on kannab justkui osa sinu pärandist kaasas ja läheb ühte liini pidi. Ja teine poiss on võtnud ka ülevaldkonna, mis sinuga tegelikult kunagi nooruspõlves seotud oli, eks. Ja eks ma peas selliseid salamõtteid olen mõelnud, et see on jagunenud, kuna peale keskkooli minu esimene valik oli ka Tartu Ülikooli bioloogia, kuhu me isegi sisse sain. Jaan noorem, sa oled kunagi öelnud, et kui parmupill sinu kätte sattus, siis lõpuks ometi oled sa leidnud midagi sellist, millega sa enda arvates väga hästi hakkama saad. Ütle, kas su elus on olnud tõsiseltvõetavaid alternatiive ja muid võimalusi veel, millele sa oled siis kas teadlikult selja pööranud ja, ja muusika suuna valinud seda eelistades, et on midagi nii tähtsat, mida kõrvale panna. Ma käisin filmikoolis, õppisin filmi lavastajaks ja seal tegelikult läks täitsa hästi, mul. Aga lõpuks lihtsalt sai inspiratsioon otsa ja liiga palju stressi oli kõige sellega seoses jää. Et ma ei saa ju teha filmi, kui, kui ma ei tunne seda hullupõlemist, et ma just pean tegema seda. Ja siis ma jätsin selle nagu ajutiselt katki, et kes teab, võib-olla kunagi midagi teen, aga aga jah, umbes siis selle filmikooli lõpuaastatel just tuli. Mil moel, kui palju sa vennaga kokku puutunud ja tema tegemistega, kas see maailm, kuhu tema on sukeldunud fotograafia näiteks sealjuures on sinu jaoks täitsa teine maailm ja on teil mingisuguseid kokkupuutepunkte? Muidugi on, et minu meelest see on üsna hästi aru oma oma vennast ja mõlemad, võib-olla oleme üsna sellised tehnoloogia, sõbralikud inimesed. Ja näiteks üks kokkupuutepunkte on veel selline, et mu vend oli kunagi ka arvutimängur ja üsna isegi tuntud siis seal arvutimänguringkondades siis mõned inimesed senimaani arvavad, et mina olengi minu vend hoopis, et näiteks minu youtube videol keegi kommenteerib, et mõõk ikka, et mis sa ikka teed, mõõk oli mu venna sisse kasta, nimi, et nad arvavad, et mina olengi mõõk. Ma küsiks puhtast sportlikust hasardis taajaan, vanem ka selle nime asja ära. Jaani osas tundub pilt üsna selge, siin on põlvkondadevaheline värk ikka selgelt mängus ja selles mõttes see poiss, kes praegu sinuga siin on, oli siis õnnetusega õnnelikus olukorras, et ega tal valikut suurt polnud. Tema nimeks sai Jaan ja nii lihtsalt pidigi olema. Aga kuidas sa teise poisi küsimuse nimeküsimuse ära lahendasid? Noh, eks ma püüdsin mingit ime imeasja välja mõelda, panin tähtasid paberile, siis ma olin veel niisugune suur loominguline inimene ja et millistes tähtedesse nimi võiks koosneda ja ega ma ei mõelnud, et seostubki juba mingi olemasoleva nimekombinatsiooniga ja sain selle tere ja. Ja siis naine küll sai aru, et see on, tulen künterist või sellest tüvest, aga nii ta jäia. Ja kui ma oma isa helistas, et kas andnud lapsele nimi pandud ja ma ütlesin talle Gunter, siis tema ollakse kohe vist peast segi, nii et kui ta õhtul emale ütles, et tema tuli töölt, et mis, mis siis nimi on siis ta oli öelnud kontor. Jah, et see põlvkondadevaheline asi ära seletada, siis sinu isa nimi ka ju Jaaneks. Missugune su enda perekond oli, kui suur? Mul oli õde veel isa, ema ja õde-vend. Klassikaline Eestimaa pereõde oli neli aastat vanem, Anu või on siiamaani. Ja isa töötas maakonna velskri-na inimeste arstina. Velsker-ämmaemand ja ema oli raamatupidaja esineja erinevates kolhoosides ja sovhoosidest. Kui sa mõtled lapsepõlve peale tagasi, siis esimesed pildid, mis sul silme ees jooksma hakkavad, on missugused. Ta on natukene, võib olla seotud sellega, kui me kuskilt kodust ära läksid need kuskile, kas sõitsime kanakülla, kus sugulaste juurde metsade keskele või pärnu randa suvitama või siis ka väga tähtis oli, meie peres käis väga suur pritsimängija, siis need mulle väga meeldisid need iga kolmapäevast pritsiõhtut, kus koolidirektor oma naisega ja siis meid, minu ema isa kogunesid ja mängisid mets ja võtsid vist sealpool pudelit viina ka selle aja jooksul ja rääkisid midagi. Sulle meeldis sellepärast, et nad rääkisid. Rääkisid jah, parem paremini kui, kui kaine peaga kuskohast see oli üldse Puiatu Viljandi külje all seal, kus Puiatari kool oli seal üsna lähedal Mida sa ümbruskond sinu jaoks tähendas, oli see pigem vaikne kant või või seltskonda, kellega ma ei tea, mida iganes teha, mängida oli olemas. Ja seal olid sõbrad siin-seal ja klassi, no meid oli ka kaheksa tükki vist seal kooliklassis. Ja tegime neid õuemänge ja talvel eriti suusatamine ja, ja kõik, kõik, mis maapoiste elu juurde käis, luurekad ja ma küll eriline sihuke pätt poiss ei olnud, ma olin väga karmi kasvatusega, pahandusi ei teinud. Aga minu elu sai lõhestatud ikkagi alates üheksandast eluaastast, kui kui see Vilsandil tuli minu maailma ja olin seal käinud ja näinud ja siis mind enam miski muu seal oma kodu juures nii väga ei huvitanud, kui ma igatsesin, unistasin ainult, millal tuleb suvi ja ma saan jälle Vilsandil. Sinna me veel jõuame, ma ei tahaks nendest esimestest aastatest kuidagi lahti lasta, kui keegi ütleb, et tema kasvatus oli karm. Tahab selgitust juurde saada, mis sinu pilgu läbi siis või kogemuse kaudu tähendas karm kasvatus. Võib-olla see, mis on tavaline tol ajal oli, et sa pidid õppima, kontrolliti pimesi vihikuid, öised vihikute ümber kirjutamised, kui oli seal sodimisi või mahatõmbamisi kaelarätid, riikimised, iga päev ülikonna pressimine ja siis tohutu kohusetunne siis mis kodust kaasa anti. Et sa pead tegema seda ja sa pead tegema seda ajani, et kõik nagu vastand sellisele boheemlane. Aga samas oli sealjuures ka väga kultuuriline kõik Me käisime, vaatasime ära kõik Viljandi Ugala teatrietendused ja luges palju raamatuid. Mis roll isal, mis roll emal sinu kasvatamisel oli jagunesse kuidagi ajasid nad ühte asja või kuidas see käis? Ja oli selline nagu hea ema on ka väga hea inimene, aga isa oli väga hea inimene, tegi oma seda tohtritööd väga hästi, nii et kui ma räägin nagu inimestega, kes teda mäletavad ja seal kontserditel tulevad mingid vanemad inimesed minu juurde ja neil on sihuke õnnis naeratus näol ja pisaraid silmas, et ma tundsin sinu isa ei olnud küll tal on siis palju rääkida, kuidas ta meid aitas ja mida ta tegi ja aga sinna maaelu juurde käib. Alati siis loomapidamine ja meil olid sead, lehmad, kanad, jänesed, aiapidamine, põllupidamine, heinategemine, nii et see kokkuvõttes elu, mida ma sellest lapsepõlvest mäletan, oli raske töö tegemine üksikute väikeste hetkedega, kui siis sõideti kodust korraks ära neljaks tunniks, näiteks et kauem ei saanud olla, sest sa pidid siis seda lehma heinamaal teise koha peale tõstma või midagi sellist. Aga see pigem oli iseenesest mõistetav, eks, et kui sa kogu aeg niimoodi kasvade oled, siis sa pead seda elu loomulikuks osaks ka väga palju muud ei osanud tahta. Ei, no eks ma ikka oskasin, sest see, kuhu me ükskord jutuga jõuame, see Vilsandi värk ja see teine maailm, ühesõnaga Tallinna sugulased, kes külas käisid ja mida need rääkisid, siis ma sain aru, et on veel üks paralleeluniversum kuskil siin lähedal kus ei tehta nii palju põllutööd. Äkki seal on mõni näide tuua sellest kui nõudlikud kodus sinu suhtes oldi. Üht-teist loen juba välja sellest, kui tuli öösel vihikuid ümber kirjutada sodimise pärast, et see kõlab ikkagi juba üsnagi radikaalselt. Mu arvates aga on see juba ekstreemsem näide või midagi veel. See on küllaltki ekstreemne ja seda ma ei saa ka öelda, et et ma ei oleks vahel tappa saanud või noh, mitte niimoodi keegi käega ei ole näkku löönud, aga vitsa antud, kui oli vaja vits anda. Ja tagantjärgi mõtlesin, et asja eest tuli ette seda, et anti, anti ja põhjus oli alati üks, et ma jäin kauemaks õue, kui oli ette nähtud. Kõlab üsna süütuna, kõlab süütuna, aga kui sind ikka on otsitud seal kuskil ümber majade võsades, metsades, onnides ja sind ei ole ja ei teata, kus sa oled, siis tekib sellest kõigepealt hirm ja siis lõpuks karistatakse, et sa enam ei teeks niimoodi. Karistaja oli, ema käskis ja isa tegi. Või siis vahel ema on ka millegiga äganud selja tagant. Noh ütleme, kui ma seda vihikut kirjutanud läheb valesti ja ja siis ikka, aga see ei olnud pidev, aga seda on elus olnud. Võib-olla, kui mu ema praegu kuulab, et ega see ei ole midagi, ülekoht oli, et minul on väga, võib-olla isegi kurb, et ma ei ole peksnud oma laps. Mis need laste jaoks põnevad kohad, sündmused, inimesed olid? See, kus me kauaks ära jäime, see oli seal minu, mul on kaks lapsepõlveelu kohta, üks oli päris seal Puiatu erikooli kõrval ühes vanas mõisamajas, seal olid rohkem need pahandused, kui pidid ise kase otsast pitsa murdma tooma ja ei midagi lihtsalt lastega oled kuskil lauavirnades mul meeles, seal lauavirnad läbi aastate me seal elasime lauavirnade otsas ja nende all ja vahel ja mida ma põhiliselt mäletan, mida meenutan, vahel on see, kuidas mingid suuremad poisid rääkisid juba UFO-dest ja maailmalõppudest ja kuidas me õega koju minnes sealt siis õhtul lauavirnade juures siis vahepeal kuskil kuuse all palvetasin, et armas jumal, tee niimoodi, et maailma lõppu ei tuleks. Päriselt ja ma olin, mina olin siis kindlasti selline nelja-viiene. Kuidas te selle peale tulite, ei tea. Aga õde õde oli kamraad või ikkagi? Jah, jah, aga ta oli siis kambas kogu aeg. Ta pidi vist minu eest vähesel vastutama ja siis pani vahel kinni mind mustapesu kasti ja keeras kasti kuidagi niimoodi kummuli, et ma sealt välja ei saanud. Kui pidi mind hoidma. Nii oli lihtsam, oli lihtsam ja. Olid sa lahtise käega kirjutamise mõttes juba varakult? Jah, see mulle meeldis, kui anti seal mõnele lapsele kõige kohutavamaid kodukirjand teha, siis ma lausa jooksin koju ja ja kirjutasin need vihikud olid 12 lehekülge, kirjutasin kohe otsast otsani täidised. Kirjandeid. Puhas humanitaarmatemaatikaõpetajast oled nõus rääkima või füüsikaõpetajast? Midagi halba ei ole öelda, eks ma sain aru, ma sain ikka, mul pidid viied olema, mul ei tohtinud nelja alla, sellepärast noppisin endale kõik selgeks. Ei tohtinud nelja alla. Emale ei meeldinud, kui neli oli. Kas oli sul sisetunne, et emale ei meeldinud neljad või see oli kodus välja öeldud ja sa teadsid, et nii ongi. Ei, ma sain aru, et neli ei ole ikka hea hinne kolmest rääkimata, kui kaks oli, siis ma peitsin pisikut klaveri sisse kuskile ära, kus nad vahel üles letti Vihikute ära peitmine oli Mismõttes abiks et siis ei nähta, et ma olen kahe saanud. Hiljem tuli välja. Ikka tuli välja, kuna seal väike koht ja õpetajad olid kõik sõbrad ja tuttavad isal-emal. Kui koolis oli vaja midagi teha, siis millal sinod saab alati? Teatrit tegime juba seal. Seitsmes kaheksas klass, ma mäletan, minu esimesed kirjatööd, kirju kirjanikuna olid näitemängud, et kui ma nägin telekas kahte kahte lavastust, üks oli väike nõid ja teine oli kuidas kuningas kuu, pealegi, kus siis ma kohe kirjutasid nad oma peast uuesti üles. Kahjuks need säilinud ei ole. Ja siis oma klassiga mängisime naid kooliüritustel. Kui kehalise kasvatuse tund oli, siis kas sind valiti esimeste või viimaste hulgas võistkond olin ikka paksuke. Maksuke, päriselt olidki füüsiliselt nende vormist väljas vä? Või noh, mitte sportlik ja nii, et see, millega meie kehalise kasvatuse tund algas kolme kilomeetrise soojendusringiga siis isa oma töö, kui Hagnast alati vaatas, kuidas ma seal teistest palju hiljem lonkisin, sinna järgi. Kas sa mäletad seda hetke ka oma elus, kui sa teadlikult hakkasite kuidagi kujundama oma tulevikku? Ei, ainult need kirjandeid kellegagi aastal kirjandad, kelleks sa tahad saada siis esimestes klassides, ma tahtsin metsavahiks, mul oli üks eeskujulik sugulane, metsavaht, siis kui tema sai metsatehnikuks, siis ma tahtsin ka metsatehnikuks, siis tahtsin metsaülemaks. Ja kui tuli Vilsandil, siis tahtsin juba Vilsandi majakavahiks ja kui ma selle lisandiga seotud olin, siis siis ma tahtsingi, olin kindel, et noh, minu elu seotud loodusega, selleks ma läksin ka bioloogiat õppima, teadmata, et see on täppisteadus, kus on ainult matemaatika, füüsika, keemia ja loomulikult visati sealt peale. Kursust välja, mis seal Vilsandil juhtus, kui sa üheksane olid? See tuleb mul vahel meelde see sinna jõudmine. Ma sain nagu aru, et ma jõudsin kuskile väga õigesse kohta, et ma läksin küll toredate sugulastega kaasa ja elasime seal sellist tavalist, suvitajate elu, aga see sinna jõudmine, see pilt, avarus, need lõhnad, need värvid, augusti kulunud hein merenägemine ja seal Viljandimaal ju ei ole meredega midagi ja ja see puudutas mind nii sügavalt, et ma siis edaspidanud must nagu ei unistanud ega mõelnud. Ja esialgu siis põhiliselt suved. Suve suved ja 30 suve. Kõik suved alates üheksandast eluaastast, kuni siis kuskil 40.-ni olin nii-öelda suvitaja. See kõlab mõnes mõttes nagu immigratsioon peaaegu sellest keskkonnast üsna tükiks ajaks ära, kus sa muidu olid, kus su sõbrad olid kooli mängukaaslased, kuhugi üsna eraldatusse. Jah, aga sinna ma tahtsin. Muidugi ennem kodus tuli kõik heinad ja tööd ära teha, ennem ei saanud minna, aga siis et põhiliselt mitte terve suvi seal ikka augustikuu oli meieaegsel, aga lapse jaoks juba üks kuu on ka. Kaheksa mis hetkel sa pilli kätte võtsid, esimest korda? Siis ma olin 13 sealsamas Vilsandil üks lastekirjanik Heino Väli tütar oskas mõnda duuri mängida ja kuna ta mulle väga meeldis see tüdruk siis ma tahtsin ka seda pilli proovida. Ja siis ta õpetas mind seal, siis pani neid sõrmi sinna peale ja ma esimest korda tõmbasin selle molli. Siis oli selline tunne, nagu oleks taevas lahti läinud, et kui sa tõmbad üle keelte ja sealt tuleb, see oli neli kurblik. Ja see oli, see oli võimas suvi, siis koju läksin, siis kohe hankisin kitarri endale ja siis mängisin, mängisin. Kas seal muusika suhtes mingisugust äratundmist oli kooli ajal ka enne kusagilt targete sattus? Ma teadsin kõiki neid laule juba 10 aastaselt, mida Eesti kogu eesti rahvas teab ja ma tean siiamaani peast seda, mida kõik laulavad sünnipäevadel ja ja laulmine oli meie peres ema kaudu just temal kirjutatud laulik, need on siiamaani, ta kirjutab kõik üles, mis Ott Lepland laulab. Ja ei, laulmine oli väga tähtis. Nii et kui ma olin väike poiss, siis aeg-ajalt nagu klišee kutsuti mind tagant toast välja, et nii laula nüüd laula, laula seda laulu. Siis ma mäletan, üks minut super asi, mida ma laulsin aastaid oli. Sa laulad, kui ta koidab, see päev ida viimsena näen Cuculevastuma kohtus seal. Millegipärast seda, see oli minu põhi, leivanumber. Umbes kuueaastaselt lihtsalt siis isale, emale, külalistele, külalistele. Jaan, kui sa kuulad oma isa, Jutasin ja, ja mõtled oma vanavanemate peale, ehk siis Jaani isa ema peale, siis kas ja kui palju sul selle kandiga üldse pistmist on olnud, kus su isa lapsepõlverajad on ja ma ei mõtle praeguses Viljandit, vaid seda Viljandi piirkonda ja me oleme seal ikka olnud. Et minu meelest, kui me väiksemad olime, siis me olime ikka täitsa pikemaid perioode seal ja hiljem siis mingite pühade jaoks sõitsime sinna, kui vanaisa veel elus oli. Ja siiamaani, kui me lihtsalt mööda sõidan, siis natuke naljakas on sealt kohast mööda sõita. Ilma peatumata, noh, et need majad ikka seisavad sealsamas. Sellised, sõidad mööda, et jah, on küll mingi tunne. Mis hetkel jaan, sinu tulevane abikaasa sinu ellu sisse sõitis. Minu, sinu, sinu abikaasa, jah. Kas sõitis siis aastal umbes 85? Kui ma peale Vene sõjaväge läksin, ei läinud enam tagasi ülikooli katsetama, vaid läksin Pedasse õppima kultuurharidust ja siis tema tööd. Tema õppis seal tantsujuhina ja tantsujuhid olid kõik ilusad tüdrukud, sealt oli valida. Enne kui me selle valimise juurde edasi läheme, siis sa mainisid enne sõjaväge, mida see kogemus sinu jaoks tähendas, oli seal midagi niisugune, mille kohta on nüüd aastakümneid hiljem ka head välja tuua või kasulikku või õpetlikku. Huvitav on see, et halb ikkagi läheb meelest. Ja ja seal oli alguses päris palju halba kaks kuud, kuskohas? See oli Aserbaidžaanis, alguses Tbilisis ja sealt edasi Aserbaidžaanist, soli polkus valmistati afganistani, sõjasõdureid ja seersant. Aga ma sain sealt minema. Need, kaks kuud ma nägin nagu seda seersandi õpet olles enamuse sellest küll hospidalis, küll kollatõvega Küldisenteeriaga. Aga siis ma sain ühe suure armee kindrali lõunarinde ülemjuhataja suvilavalvuriks ja nii et ma olin seal siis üle pooleteist aasta olin lihtsalt ühes imekaunis Kaspia kaldal suvilas. Kasvatasin troopilisi vilju ja hoidsin maja korras ja Barney kannade. Et ma nägin selle sõjaväe õudus ära ja ma sain aru, et see ei ole minu jaoks ja ma pean midagi tegema ja siis seal eesti poisse oli, sõitsid mustade Volgade kaja ja vanemad juba ja siis rääkisid mingisuguses tatsas suvilast, et kuskil on ja nad on seal käinud ja viivad sinna suuri kindraleid ja seal on niisugune paradiis ja et seal töötab üks sõdur kohapeal ja siis ma sain aru, see on minu ala, ma pean sinna saama iga hinnaga väeosas, kus ma olin, oli üks asfaldi plats, Ma palusin, küsisin, et kas ma võin sellest teha juurviljaaia. Öeldi, et tee tore algatus ja siis mingite suur marssimis plats oli. Aga seal enam ei marsitud, see oli kõik läbi, see asfalt oli pragunenud, siis kangutasin seal asfaldi üles puukaigastega. Ja see kõik võttis kokku üks poolteist kuud, et kui teised magasid, siis mina kangutasin asfalti, rajasin kodus, saadeti seemneid. Ja seal kõik on nii soe ja kui kasta, siis seal juba pooleteist kuu pärast tuli pandi lauale redised ja koriander ja tilli ja sealt siis pandi lisaks. Siis tuli ajakirjanik, reporter rindeajakirjanike tegevust looja. Järgmisel päeval viidi mind ühte pakku korterisse roose lõikama. Ma ei teadnud, mida tähendab roosilõikamine, aga neid roosimasinal lõikama läksin ja siis oli seda kindrali naine ja ma loomulikult meeldisin talle. Ja siis järgmisel päeval tuli Tšaika ette ja viidi mind sinna suvilasse. Ja see oli seal kõik läbi mõeldud. Sihikindlalt tegutsesin ja. Ja nüüd siis hüppame tagasi selle hetke juurde, kui abikaasa sinu ellu tuli. Mis hetk see elus sinu jaoks tähendas? Tegelikult, mis parasjagu sinu jaoks pooleli, siis oli. Ei olnud päris selge, et kelleks ma tahan saada, et sõjaväest pääsemine bioloogiasse, mitte tagasi minemine, saades aru, et, et ma ei oska, ma ei saa hakkama. Ja siis olid mul juba tekkinud paar sõpra, kes olid sellised eriti üks sõber, Juhani püttsepp oli ta nimi kes kirjutas luuletusi ja kuidagi mul hakkas meeldima see ja siis Vilsandil mehed ka ütlesid, et kuulsid minu esimesi laule seal Heino Väli ja Johan Saar ja siis ma sain aru, et, et et need ei ole kõige halvemad laulud. Ja sain aru, et äkki ma olengi kultuuriinimene, õppis ja siis läksin sinna Pedasse, kuigi ma sealt palju ei lootnud. Ja vedas peale esimest kursust, siis nagu ikka, minnakse proovima näitlejaks saama ja siis sain sinna ja ja siis vahe ja see naine, et ta minu teele seal sattus, oli nagu loomulik asjade kulg, et ühel hetkel tekib su kõrvale naine. Vaevalt sa teda valinud niimoodi teiste hulgast, et kui see mulle meeldib, see ei meeldi. See aasta on tark, see on lootustandev, et tookord ju noorena korraga sul lihtsalt on üks naine kõrvad. Ja korraga on ta ka lapseootel ja, ja kõik läheb niimoodi loomulikku rada. Ja ja siis ühel hetkel sünnib poegadest esimene, kas sa mäletad seda päeva või jääd? Mäletan? No siis oli see lavaka aega oli nagu väga tähtis ja kõik tundus nii oluline, mis me seal tegime ja siis mul ei olnudki vist oma autot ja siis tuli üks kursusevend Toomas Saarepera. Tema oli natuke nagu ärimees ka, tegi suhkruvatt ja mingeid asju koos Toomas Hussari ka tema autoga, siis kihutasime sinna sünnitusmajja ja siis ta, ma ei tea, kas sul alles on siis tabanis. Kui sul on alles ja missugused on sinu jaoks esimesed pildid mida sa arvad sellest maailmast, mäletavad? Ta on natuke meie mähe korterit, seda majakest seestpoolt. Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla kaheaastane või? Mäletan mingit mingit seina sellest ja. Ma ütlen mingeid hetki, kui ma vaatasin ühte punast mingit grillimasinat, mis meil oli. Ja siis kuidagi nagu tajusin, et ma olen kusagil maailmas. Võib-olla ma nagu tagantjärgi omistanud sellele rohkem tähendust, aga, aga mul selline nagu tunne või mälestus on sele seoses. Nii, aga isa ilmub, mis kontekstis nimodi esimesena kaadrisse? Nii isa kui emaga üldse kõik teised inimesed kuidagi tekivad, nagu natuke hiljem isaga seoses ma mäletan kunagi, kui ma olin väike ja ema oli kuskil ära siis kui ta tegi lihaga makarone. Nii, Salid söögitegemises, kõva käsi noore isana vä? Ei, aga ma sain hakkama kõigega, kuna see minu ema oli superkokk, ta käis pulmades ja juubelitel tegemas ja tegi väga hästi ja siiamaani mu naine imetleb minu ema kokakunsti. See söögitegemine ei olnud võõras eriti seal peale sõjaväge, kus ma siis kaks aastat üksi endale ise toitu valmistasin. Mulle saadeti kodust kokaraamatut, mäletan ajaviiteks, ma tegin kõik pirukad, koogid, mingi retseptiraamat oli. Tegin sealt järjest kõik ära. Kas sa lasteaias käisid? Viimasesse rühma läksin natukeseks ajaks, aga, aga seal ma ei tundnud eriti hästi ennast. Kuidagi kartsin kõiki lapsi ja ei lahkunud oma laua tagant kordagi. Istusin lihtsalt laua taga. Mida poiss kujutas endast seal esimestel eluaastatel? Juba siis ma sain aru, et see on natukene erakordne, et kui ta oli kaheaastane, siis ta rääkis täislausetega väga selgelt kõik jutud ära. Kõik sõnad, mis maailmas on minu meelest ta teadis. Emme luges talle ette. Anti mütoloogia ei tea, ma ei tea, mis asja, see muidugi lapsel kõik kohe meelde ja ja ma ei mäleta, kuidas, aga mingisugune nagu Jaanil nüüd vahel meeldib piltide peal esineda mingisuguse Nintsanad, siis selline väikene mingi mõõgaga mingi vigurite tegemine hakkas tal ka juba väga vara, nagu see oleks mingi eelmise elu taak. Kas sa ise mäletad seda? Ja ikka mäletan, mul on mitu paari isegi mingeid nuntšakusid alles, mis ma mis asja nuntšakud. Jajah, aga isetehtud, mingid kadakapulgad ja vahele pandud nööre, et selliseid asju mul alles ikka lapsepõlvest veel. Kuskohast ta tuli? Ei tea, aga ei tahaks nagu liiga tehniliseks minna tegelikult aga aga ma mäletan ka mingi viie aastasena nägin unenägusid, mis tagantjärgi ma saan nagu aru, et meenutavad väga midagi aasiapärast. Nägin grammigi draakonid tihtipeale unes, kuigi kuigi mul suht nagu ratsionaalne inimene, et no ikka tahaks mõelda, et ma kuskilt siis raamatust või pildi pealt näinud midagi taolist, aga. Olid ka multifilmid, filmid, konnad. Ja nendest natuke hiljem nagu valasid õli tulle, aga, aga selline lembus mingisuguse võitlejahingepoole hakkas nagu, väga vara pihta, ma mäletan, ma nägin unenägusid, kus ma võitlesin inimestega või mingite kollidega väga väiksena. Samamoodi nagu see nimi, meisterjaan, tegelikult on mul juba seal umbes kümneaastaselt, et nagu ligi võetud sellega nalja pärast, siis hakkasin kasutama artisti inimene. Aga kümneaastaselt takistas olla, miks see oli siis, kui me mängisime Vilsandil, ühtede lastega lauamängu ja siis ma ütlesin, et ja nüüd meisterjaan võidab. Aga siis ma sain mingi vale kaardi ja ei võitnud ja siis need sõbrad kutsusid mind mõnda aega meister Jaaniks nalja pärast. Ja, aga mul hakkas see meeldima ja siis ma hakkasingi seda ise kasutama. Kui kuhugi vaja oma nii-öelda nik neil siis kirjutada, siis muistse meisterjaan. Kui sa võtad sealt vanusest kaks, kolm eluaastat nüüd natukene edasi, siis mis hetkel sa ära jagasid või aru said, millega su ema ja isa tegelevad? See tuli kuidagi väga sujuvalt, et ei olnud mingit ahhaa momenti, vaid see oli algusest peale kuidagi niimoodi, et isa, näitleja mängib kitarri. Ja siis mäletan ka seda, kui ta mesilasest näitemängu, kes ütles, et kõik see käis kuidagi hästi loomulikult, et mul oli alati tundnud, et umbes nagunii tehaksegi. See ei ole mingi erakordne, see käibki nii, et siis need näitlejad käivad üksteisel külas, vanasti vähemalt käisid tänapäeval vist mitte nii palju ja siis meie korter oli kunagi olnud noorsooteatri ühiselamu kõigil oli seal tee tuttav ja väga palju pidusid ja asju oli seal need, need näitlejad olid meil majas kogu aeg. Ja see käis nagu loomulikud on kaasas siis teatrielu, kui nad nägid mingit tükkega, vedasime nukuteatrisse, kui sa oled ka tuttavad ja. Kas sind pandi varakult magama või sa said ka neid vanade meeste jutte kõrvalt kuulata ja kogu sellest lõbust osa ja siis sai ikka vähemalt vähemalt suvel Vilsandil kindlasti. Naatan sai tihtipeale uinutatud kuskil öisel verandal paksu suitsuvine sees. Niimoodi, et teha sellest ringi, käisime kitarri mängiti, paljud seda ei kuulatud ja mulle meeldis kuulata seda. Kas sa mäletad end mõtlemas isana, et mis poisist või poistest saab, et ja kui teadlikult tuleb sinna panustada et neist miski või keski saaks? Loomulikult armastasin väga oma lapsi ja kõik tegid niikaua nii palju, kui ma kodus olin, nii palju ma tegin. Kõike ei olnud nii, et pere on kuskil eraldi ja mina olen kuskil eraldi. Aga see suunamine võib-olla mingite selliste kompavate sünnipäeva- või jõulukingitustega ikka neid pill on läbi elu kingitud ja kui nägin, et Jaan neid ka näppima hakkab, siis sai korra ja annan isegi vist pool aastat mingit haridust saanud, kuskil käisid pilli. Minu elu jooksul kokku ikka mingi poolteist aastat umbes kitarriõpetaja. Saiake riiulid ja menüüd, süntesaatorid ja kõik asjad kingitud, aga aga kui ma olin ümber maailmareisil, siis naine poeg ka ise siis noh, kirjade teel suhtlesin, ma sain aru, et mingi kuradi parmupill on tulnud meie maailma ja ja Margiti ütles murelikult täiesti, et on seal Vilsandil üleval toas ja muudkui mängib parmupill. Minu jaoks parmupill on. Mängida, et kas seal mingid vaimsed probleemid ja kui seal laeva peal, noh, sellelt igast igast jõukamaid mehi ka aeg-ajalt kõik arutasid, kelle poeg avas selle restorani ja tegi selle ja ja see pani sihukese äri käima, küsiti, et mis minu pojad teevad, siis mõtles, et mul üks mängib parmupilli. Aga päris tühja ei, ei pusinud. Sa rääkisid oma vanemate nõudlikkusest sinu suhtes. Kui sa nüüd ise distantsilt vaadata, kas sa mingil moel kandsid seda liini oma poiste suhtes edasi ka, et enne kui ma lasen sind meister Jaanil ja nooremal rääkida tema versiooni, siis sa võiks ise rääkida endast oma versiooni sinust kui isast. Ma selles mõttes ei ole olnud hea isa, nii nagu minu isa ja ema olid head. Et vabadust on olnud palju ja keeldusid on olnud minimaalselt elus. Sophia, see oli pigem see põlvkondade vahe, et ma tahtsin, et kõik oleks teistmoodi, kui mul oli. Aga tänu sellele ka, ma arvan, mu pojad ei ole kunagi pidanud minu meelest midagi varjama või valetama, nad alati räägivad ausalt ära, mis jama juhtunud. Ja mina nii küll ei julgenud. Meil oli päris palju saladusi, õega. Aga see, et sa tahtsid, et sinu poeg saaks kuidagi teistmoodi üles kasvatatud, see tähendab, et ta sulle endale oli mingisugune mingil põhjusel teatud trots ikkagi oli selle lapsepõlve suhtes või. Mitte lapsepõlve võib-olla selle aja suhtes, et kogu see maailm, mitte mitte minu kodu, vaid ka see aeg, kus ta välja kasvasime, oligi riigi hirmus elamine ja see mulle nagu hästi meeldinud. No saad aru, riigi hirm oli põhjendatud, kuna kõikide nende vanemad olid Siberis ja nii edasi, et see hirm oli igati põhjendatud, et ma pean seda riiki kartma ja püüdma olla hea kodanik. No kuidas sa siis kasvatasid seda vabadust, mis, mida sa oled nii palju anti ja sinu silmade läbi paistab samamoodi nagu sa just rääkis vä? Ja paistab küll, et pigem on vist üsna selline mõistlik režiim olnud meil. Ega mingeid, väga suuri pahandusi endale naljast ei teinud, noh mingid sellised väiksed pubekate asjad ikka, et mingit mingit peod ja värgid. Aga ei midagi väga hullu nagu. No räägi ikkagi, mida te vennaga korraldasite siis, kui isa-ema kodus ei olnud parasjagu? Vend oli hästi selline tagasihoidlik, et täitsa väiksena koos olime vennaga, siis me umbes tegime soola söömise võistlust lihtsalt, et kes rohkem soola jaksab siia. Aga, aga noh, hiljem kui seal mina oma esimesi mingeid läbusid hakkasin korraldama korteris siis meil kodus on ja siis mu vend, nendest, keda sa ei tahtnud võtta, et tubli oli, et ta ei tahtnud võtta osa. Poisid on iseloomult üsna. Päriselt, või kuskilt suure ringiga vaadatuna on nad väga sarnased eemalt vaadatuna ja see, mis lapsepõlvest kaasa on tulnud, see ikkagi isegi vahel, poeg Jaan ehmatab inimesi sellega. Ma olen kuulnud, et kes temaga pidanud suhtlema, et issand nii viisakas laps on seal. Kõik arvavad, et kui sa teed mingit jõu, mida iganes, mees asju, et siis sa siis sa oledki pätt ja kaabakas, aga, aga ei ei, nad on sarnased, aga sünnid on erinevad, huvid nagu igavik. Kaks last on erinevad. Kui sul koolis pusimist oli aeg-ajalt ikka tuleb eteks, kellel vähem, kellel rohkem mõtlen õppeainetega siis kes laua juures aitas, kui vaja oli. Või sa tegid soolot? Eks see on ikka aidatud ka, kuigi koolist ma erilisi raskusi ei mäleta, aga aga ma olin selline teadlik keskmine, et ma tegin nii vähe kui võimalik, et ilma mingite suuremate probleemideta see kool läbi täheliselt. Ja, ja selleks ei pidanudki nagu väga palju tegema tegelikult. Kas sa isale mäletad teemasid kooliga seoses? Mäletades ennast siis minu meelest mu poega ei õppinud kodus üldse. Aga. Erinevalt nooremast pojast, kes ikka vahel midagi nagu õppis, minu meelest, aga jaanima ei mäleta. Temas mäletan ainult. Asju kuskile unustamas jälle tuli sealt Gustav Adolfist kalamajja läbi balti jaama, siis ikka oli, kas jõudis koju oliga Scanid sinna kuskile ostuputkade juurde jäetud või Salvo kelk või midagi ikka käisime neid asju otsimas. Aga sinul, sa pead valutama ei pannud, et loetud poiss nagu üldse ei õpigi kodus. Aga hinded ei olnud tulnud üldse hästi. Mis need hinded, mis kusjuures mingil hetkel oli natukene nagu murettekitav mu enda jaoks sest kohati oli tekkinud selline tunne, et see, kuidas sa koolis nagu hakkama saad, et see nagu võrdub see, kuidas sa elus hakkama saad. Ja siis ma mõtlesin, et ma olengi selline eriti keskmine inimene ilmselt et täpselt nagu noh, mingi neljad, viied pooleks, selline tüüpiline värk, võib-olla mõnikord mõni kolm kaane kohta unistusest siis räägin mingeid, mõtlesin, et äkki ma olen hästi tavaline ja noh, siiamaani ma mõtlen võib-olla niimoodi, ainult et nüüd ma olen võib-olla leidnud, et see tavalises on üsna ebatavaline, isegi et neid nii-öelda keskmiseid on üsna vähe. Et ma ise üritaks olla võimalikult selline keskmine. Kas sul on ka kusagil sahtlites vihikuid, mida sa täis kirjutasid siis kui oli vaja kirjandit? Pigem mitte kirjandid ei meeldinud mulle kunagi, sest mul ei olnud enda meelest kunagi öelda midagi, mis on mingil 18 aastasel inimesel öelda mingi teemal olemise talumatu kergus või midagi sellist, ma võin lihtsalt masinlikult tsitaate panna ja kirjutada seda, mis mulle öeldakse, et ma pean kirjutama, kui ma tahan head hinnet saada. Aga aga see pole mulle kunagi meeldinud. Üldiselt isal oli teistmoodi, temal oli oma mõtteid, mida väljendada. Aga mul väga harva oli mõni selline originaalne mõte, mida ma oleks tahtnud nagu panna siis kirja. Kuigi naljakas, nagu seik on see, et kui Isamaa esimees näitemängu küsitles, siis ma kohe kihutasin näitemängu ühte vihikusse, siis seitsme aastane olin, vist sisendas. Üks tore lause, mis praegu, mul meenus Jaan Jaani lapsepõlves kooliskäigust. Ma ei tea, mis vanuseastmesse oli, aga nad pidid vanematest kodus või koolis rääkima ja ja sisa kohta ta ütles, minu isa on rõõmus ja lihtsameelne. Ja teine lause, mis, mis väärib äramärkimist, oli mingite kõne käändude lahtimõtestamine. Kus ta siis mõtles välja, et mis on vananaistesuvi. Ta kirjutas, et seal nende naistesuvi, kes arvavad, et see jääb neil viimaseks. Kas sind ennast isa juurde teatrisse ka mõnikord niimoodi seesmiselt sikutas kuidagi nagu seesmiselt, et tahaks sellest tööst osa võtta või no näha lähedalt, kuidas seda tehakse, sest sinul oli justkui see võti ju olemas. Ahjaa, ma ikka nägin ka seda, et et ma saime hiljuti proovisaalis istutud. Jaa. Jaa. Sa oled isegi kahes näitemängus osaleja, käin õhtuti kohal. Lapsone Kaljo Kiisa isegi tagumikku kokku löönud, seda ma mäletan. Et teatrist on ta siis nagu toredaid mälestusi, see tähendab, et sinu esimesed ise teenitud rahad tulid teatrist või. Aga kus sinu omad, muide tulid rahad esimesed ise teenitud rahad. Kuivenduskraavides ja meil sihukest tööd oli ja metsasihtide puhtaks tegemine, seal liikusid muide päris korralikud rahad maaparanduses. Aga sa teatrilummus hoolimata sellest, et sul olid mõned väga toredad seigad, isiklikult, polnud sinu maailma ekstrist jalust ei niitnud, kuigi kui aus olla, siis on selline piinlik seik, et ma isegi kandideerisin lavakasse. Aga noh, muidugi ei saanud sisse, et tegelikult ma ei ole ikka nagu seda näitleja nagu loomugalist. Kandideerima läksid, sellepärast et see oli nagu mingi asi, mida ikka tehti. Ma mõtlesin, et miks mitte, papp teadis vä jah. Tunne pärast oli siis. Mul oli väga imelik tunne, et ma ei saanud aru, kas ma tahan, et ta saaks sisse või ei taha ja rohkem ma lootsin, et, et, et ei ole vaja. Sest mulle tundus, et see, kas Jaan suudab seda näitleja distsipliini pidada, et see on nii. Ega see pole näitleja, elu ei ole kerge, elus on päris raske ja nõuab küllalt palju enesepiitsutamist. Kaugelt paistab võib-olla, et on niisugune pidu ja pillerkaar. Kas isa on osanud kunagi ja tahtnud sinuga kuri olla? Eriti ei mäleta küll. Et, et see niimoodi nagu süstemaatiliselt küll midagi ei ole olnud, et võib-olla ta võib nagu vihastada mingil hetkel, kui kui noh, läheb asi nagu kriitiliseks, ma mäletan, et kui ma õppisin autoga sõitma ja umbes kurvis kiirust maha ei võtnud, siis, siis ta võis nagu nagu veidike käratada, onju, aga aga jäi nagu mingit süstemaatilist kuhjustamist küll ei olnud. Millest see tuleb, kas see on nagu sinu loomus isana lihtsalt niivõrd leebe? Ma kardan, et seal kuskil on see leebus jah, et meenub mu naise hirm. Kui me olime juba päris palju koos elanud. Ja siis ta ükskord oli mures, et kas kas midagi on väga halvasti meil see, miks noh, et me nagu ei riidle ei pahanda, kas sa oled näinud neid riidlemas? Ei ole vist elu jooksul. Mulle meeldib, kui mu ümber on rahulik ja mõnus. Kuidas sulle tundub, meister Jaan Jaan noorem kui kui isa läheb väga pikaks ajaks kodust ära, noh, okei, sina oled juba täiskasvanud mees, ajad oma asju, onju, aga kui ta läheb pikaks ajaks kodust ära ikkagi aastateks põhimõtteliselt siis sa vahel niimoodi oma ema kõrvalt vaatasid, et mida ta mõtleb või miks ta seda talub või et kuidas ta sellega toime tuleb? Siis ei osanud nagu tähele panna, praegu võib-olla üritaks nagu jälgida niimoodi. Aga tol ajal noh, võib-olla see ümber maailma reis oli nagu seal kõige põhiline käimine, et et siis tegelikult ema oli nagu seal Vilsandil ma ise olin Tallinnas ja käisin seal külas Vilsandil siis nagu tundus kõik korras olevat. Noh, ilmselt see ikkagi nagu ükskõik, kas siis sa oled üldse abielus kellegagi või mitte üksinda Ta talv otsa Vilsandil olla või kaks talve isegi Vilsandile üksinda võib-olla nagu üsna huvitav kogemus, onju. Aga tundus, et tema sai sellega üsna hästi hakkama. Kas isa ja ema on väga erinevad, inimesed, väga sarnased, inimesed sinu pilgu läbi? No esimesena ütleks kohe, et erinevad aga, aga mitte täiesti erinevatest maailmadest. Jah, see, see tuleb sealtsamast nagu Jaan Gunter ja mina ja Margit, et et ma arvan, oleme margitiga sama palju erinevad kui Jaan korteriga. Minul on täiesti ükskõik, kas ma pargin joone peale või, või mitte, aga ma arvan, et mu kuldpere ei suudaks ka füüsiliselt seda teha. Nii nagu mu naine ei suudaks joone peale parkida parklas. Ma arvan, et Jaanil ei ole sellega probleemi. No seal parkimine on ikkagi natuke natuke nagu, ma ei taha kellelegi teisele nagu ebamugavusi põhjustada oma parkimisega, onju, aga noh, mingi muudes alades küll, nagu ma lähen võib-olla üle joone natukene. See vajab natuke lahtiseletamist, et seal ma saan sellest kujundust küll aru, mida sa siin kasutada ka? Tagamaad tähendavad siis seda, et sinu poolt mitte ülbus, vaid pigem selline, mis asi? Noh, et ei taha, mitte et ma sellest pääseks, aga ei taha nagu olla karjaloom või põika, mõtled, et noh, kui autot ei tule, Ma lähen punase tulega üle tee, aga mu naine ei lähe kuigi kilomeeter või näha, et et ei ole mingit autot. Et seadus kui selline ei ole. Absoluutne igas olukorras, et kui sul endal mõistus peas on, et kunagi ma oli nii ülbe, võib olla Marko Matvere mõjutustele ütlesin, et kõik igasugused reeglid on meile ka siseasjadest midagi aru ei saa. Ma korra küsisin su isa käest seda ma küsin sinu käest, et kas sa mäletad enda vanematelt ootusi, mida eluga peale hakata või kuhu liikuda? Eks seda natuke tajuda, et muidugi. Neid oleks hea meel, kui ma teeksin midagi hästi ischet. Aga siiski on seda hämmastavalt vähe nende puhul olnud. Mis, mis on prestiižne. No näiteks, et et ma oleksin neid noh, näiteks filmilavastaja või midagi hästi, siis sel ajal kui ma veel ei olnud muusikaga kuhugi jõudnud ega millegi muuga midagi nagu eriti märkimisväärset saavutanud, onju et eks ikka vanemad võivad loota, et nagu laps teeb midagi, millest saab nagu sõbrannadele rääkida midagi või midagi taolist. Aga mu vanemate puhul on ikkagi sellist joont olnud nagu kõvasti vähem kui näiteks kui näiteks isapoolse vanaema puhul, et et vaatan, kui kui ma filmikoolist, siis nagu nii-öelda tegelikult lõpetasin bakalaureuse ära, onju, aga magistrisse ei läinud, vaid otsustasin hakata parmupilli mängima. Ja kui me sellest emale-isale rääkisin, siis ema küll küsis kaks korda vist ikka, et oled sa ikka täiesti kindel, et oled sa ikka nii kindel. Ütlesin, et jah, ma olen kindel. Siis sellega oli nagu kõik ja isa oli üldse reisil, need Ta ei öelnud ka midagi väga selle kohta, vaid lihtsalt, et õnnelik osad või midagi taolist. Aga näiteks siis ma käisin vanaemal külas isapoolsel vanaemal siis. Ja siis tema ikka küll rääkis tükk aega, et et ei, et mis selle muusikaga jamadit, muusikuid on nii palju juba, et ikka ikka peaksid ikka selle filmi asjaga jätkama ja et ühesõnaga, vanematel on nagu sellist sellist asja vähem olnud, et nad et, et neil oleks vaja, et ma midagi nende jaoks teen, vaid nad pigem vist on ikka mõeldud nagu, et mis mind ennast õnnelikuks teeb. Kas sa oled kunagi pidanud poiste pärast muretsema ka? Hunteri pärast kohe kindlasti mitte. Ma mõtlen jaanipärast ikka vahel, no see on vanemate mure. Jaan oli seal pikalt reisil kuskil Hiinas, Vietnamis sa ei tea ju, kui valmis nad siis on eluks, asjadeks? Ise arvad, et tunned maailma paremini, kuigi ma mäletan, et mina olin ka 18 aastaselt juba valmis kõigeks? Ei kartnud seda maailma, eriti kui Jaan tegi, nagu ta teeb, armastab väga teha neid aprillinalja toredaid, mina olin ümber maailmareisil, aga ma olin seal väga lähedal jaanuari siis Vietnamis ja ja, ja siis saatis ükskord mulle sõnum, et isa olen Vietnamis vangis, saad aidata, siis käib mul läbi sekundiga 20 nime niimoodi, kes mul Tallinnas on välisministeeriumis, kus. Ja, ja siis tuli 10 sekundi pärast aprilli. Sul on, peab ütlema päris jõulised aprillinaljad. Vähemalt kahest Me oleme kuulutena juba. Sa teed selliseid just nii sellepärast, et, et oleks ikka elamusi inimestel. Kui sa vaadata isa peale ja mõtled seda, et ta toimetab inimestest üsna eemal, siis kui palju temasse tegelikult vaatamata sellele lillelapse jutule niisugust praktilist meelt on, et praegu ma ütleks, et väga palju kunagi võib-olla oli teistmoodi, aga ta on hästi tubli näiteks võrreldes minuga, et nemad on praegu mingis laisest staadiumised. Et mul võib mingisugune lamp kodus ikka aega katki olla, ennem kui ma viitsin vaadata, et miks ta ei tööta näiteks et isa ikka parandab väga tublisti kõik ära, mis katki läheb ja ehitab Vilsandil uusi asju pidevalt ja. Kui sa midagi oskad, siis tuleb teha, kuidas oskad. Ma ei ole sündinud kuldsete kätega inimene, aga tahtejõud on, on või, ütleme, armastuse sunnil mingeid asju tegema seesama Vilsandi najal. Esimene asi, mis ma siin hakkasin ehitama, oli välipeldik ja ja mul ei olnud õrna aimu ka, kuidas üks puust asi püsti püsib. Selline kandiline. Aga hakkasin, peksin sinna nii palju materjali sisse, et sellest oleks maja saanud ehitada. Et lõpuks ta püsti jäi. Aga tasapisi õppinud, nii et nüüd ma võin teha ka ilma kruvide ja naelte ta mööblit, mis püsib või on väga tugev. Aitäh teile oli tore, et tulite rääkima, aitäh kutsumast ja mul oli väga tore kuulata. Joon rääkis. Me ei kohtunud nii palju pärituult teile, aitäh, aitäh. Stuudios olid Jaan Tätte ja Jaan Tätte isa ja poeg. Saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele ka nädala pärast taas. Pikem versioon vestlusest isa ja poeg Jaan Tätte asub vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadet, sealt käbi ei kuku ning seal on järelkuulatavad ka varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.