Tere ja tore, et kuulata. Täna räägivad oma perekonna loo ema ja poeg siirigend Ashilevi sai tuntuks 80.-te aastate alguses Ervin Lillepea dueti partnerina laulus tule õeke. Muusika juures püsib ta tänaseni. Lisaks laulmisele toimetab ta õpetajana oma laulustuudios. Siiril on kaks last, tütar Sandra ja poeg, Chimm. Ashilevi silmapaistvalt loominguline kirjanik ja teatriinimene. Chimm räägib muuhulgas sellest mida tähendab elu keskmisest eestlasest tumedama nahavärviga noorele mehele maal, kus sa püüad pilke juba koduuksest välja astudes. Siiri aga sellest, kuidas sündis nõukogude ajal liit Ghanast pärit mehega ning mil moel on mõjutanud see tema aga ka lähedaste elu. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast saatesse, Siiri, tere ja siiriga on kaasas üks tema lastest, rõõm näha, Simm. Tere. Aitäh, et tulite. Tänane saade, ma loodan ja usun, tuleb üsna unikaalne. Mitmel põhjusel, esiteks simman loominguliselt, tänaseks päevaks, vaatamata oma noorele eale saavutanud märkimisväärselt palju seda nii kirjamehena kui ka teatritöid tehes, aga mis saate kontekstis olulisemgi siis sa oled pidanud kõik need oma eluaastad Eestis ja eriti Nõukogude Eestis hakkama saama tumedama nahavärviga kui eestlased üldiselt. Ja mu meelest kõrvalt vaadates näib see olevat võrdlemisi suur väljakutse ja Siiri ka teie kaudu on selles saates kindlasti oma eriline moment olemas. Sest jällegi mõeldes tagasi nõukogude aega, võib-olla tänapäeval see nii suur sündmus enam polegi. Et üks Eesti neiu leiab endale mehe Aafrikast ja toob ilmale lapsed, kelle nägemine ilmselt põhjustas sünnitusmajas omajagu furoori. Vot mina olin ise nii oma oma mulli sees ja, ja elasin oma elu ja olin väga õnnelik ja ja ma nagu sellele üldse tähelepanu ei pööranud, mis toimub ümber minu. Et ma elasin ainult oma elu. Ja mul oli see nagu kõige olulisem, et vot siiamaani mul ei ole eriti oluline, mida keegi teine mõtleb, et ma tahan elada seda elu, mida mina tahan ja, ja kui ma olen selle üle õnnelik, siis on minu meelest kõik hästi ja muidugi ka minu pereliikmed. Aga kui Siim sündis, noh, loomulikult ei olnud see nagu igapäevane nähtus. Et sünnib veidi tumeda tumedama nahavärviga, väikene ilmakodanik. Natuke ma sain sõimata, umbes niimoodi, et no muidugi, et peab kõik mehed järgi proovima, et väga huvitav, Ta oli ju väga huvitav moment, umbes nii, aga Maydenud jälle sellegi sellest välja. Ja sellel ajal, kui ma sünnitasin No vot, see oli nagu ühe ühe niisuguse arsti väike niisugune noh, niisugune kompliment minule ütleme nii, aga ma ei teinud sellest absoluutselt välja. Ja, aga pärast olin Simm haigla kõige armastatum laps. Et kui näiteks tale pandi, seal olid enamus olid vene õed temale pandi nimi, ma ei mäletagi, kuidas see vene keeles oli, kas Tšernov, kavitšernovski või midagi nihukest, midagi, midagi mustaga seotud. Tali lemmikpoiss nendel, et kui näiteks teistele aeti vahest lapsed segamini, toodi vale laps sööma, vot siis ei olnud lapsed ema kõrval, eks ole, toodi sööma. Et siis minu laste oldud kunagi segamini, mul oli õige laps käes. Ja tegelikult hirmsasti teda armastati seal ja, ja hoitud ja, ja noh, ta oli tõesti väga-väga armastatud seal, et tegelikult sisuliselt ma ei tundnud mitte mingisuguseid äratõukamise või probleeme või niimoodi aga näiteks selline naljakas juhtum oli küll, et meie palatisse toodi üks naine, kellel oli siis keisrilõige teatavastiku, ta tuuakse palatisse, siis ta veel veidikene magab. Ja siis, kui ta üles ärkas, siis tema esimene küsimus oli see, et kust te teate, tüdrukud, kus palatisse neegri laps sündis. Kell tüdrukud olid muidugi vait, sest keegi ei julgenud. Alates. Mina ütlesin rõõmsalt, minul. Aga personali jaoks tuli see täieliku üllatusena, kõik võib loomulikult, ega nad ei teadnud ju, aga kuidas, kas meelega? Te rääkimata, või sa üldse ei tõusnud teemaks nemad muidugi vaevalt oskasid sellist asja küsida, et. Ei, no nad ei osanud seda üldse küsidagi ja ja kui ma tulin ju sünnitama, et siis siis ei olnudki selliseid teemasid üldse, ma tulin juba suure valuga sisse, mis siin oli, muud teemad olid käsil, et kedagi ei huvitanud, et kellegi lapsed tegid või mis värvi ta tuleb või ma ei tea mis iganes. Aga Sandra kaali jälle niimoodi, et, et tegelikult nad kõik mäletasid mind, et neil ei olnud mitte mingisugust üllatustest. Sandra sündis ju üsna varsti kolm aastat oli vahet ja noh, kõik mäletasid mind, personali kõik sama ja ma läksin samasse haiglasse ja, ja Sandra oli tegelikult üllatavalt valge, nii et nad tükk aega küsisid, kas on ikka sama. Noh, kas on ikka sama mees või noh, võib-olla teine mees, valge mees ei son Sava, et sandali absoluutselt valge nahaga, nii et kui näiteks Sandra leks olnud ütleme, esimene siis ei oleks ilmselt mitte keegi sellest aru saanudki, kui ma poleks ise võib-olla öelnud. Nende teemade juurde jõuame varsti tagasi, aga Chimm soojendusküsimus sulle ka jällegi võib-olla enda stereotüüpide ümberlükkamiseks, kui ma kasutan sinu elukäiku kirjeldades niisugust sõna nagu olelusvõitlus. Ja just siis välimust silmas pidades oled sa ise sellest aspektist kunagi neid asju niimoodi kogenud, nendele niimoodi mõelnud, kuidas sul läinud on? Eks ikka olen mingi vanuseni ilmselt tunduski, et see on natuke nagu ebaõiglane, et ma pean saama nii palju tähelepanu olukordades, kus ma seda üldse igatse ja see tegi mind nagu väga ettevaatlikuks siukseks. Tagasihoidlikuks tegelikult, et, et ma küll olen loomult ka väga selline nagu esineja kui, kui on selleks sobilik hetk ja sellepärast ma jõudsin ka otsapidi lõpuks teatrisse. Aga, aga mulle ei meeldi kogu aeg olla rambivalguses või kogu aeg olla nagu siukse suure tähelepanu keskmes. Aga paratamatult, mida iganes ma ka ei teinud, piisas sellest, et ma väljusin oma kodust ja juba olid inimeste pilgud mulle pööratud. Et see nagu nõudis harjumist, jah, aga kuna see on nagu kogu aeg niimoodi olnud siis praeguseks ja noh, praegu me elame ka natuke teistsuguses maailmas. Praeguseks ei ole enam nagunii suur teema või ma nagu võib-olla nii palju. Aga noh, sellegipoolest minust sirgus ikkagi nagu väga väga niisugune nagu enese teadlik inimene või võima kuidagi. Et lisaks sellele, et ma niisama nagu tegin oma toimetusi ja rahmeldasin ringi, siis alati säilis ikkagi ka mingisugune selline kõrvalpilk mis nagu jälgis seda, kuidas mind jälgitakse või midagi, et see nagu, ega see nagu väga hea ei olnud jah või või mingisugune nagu mõnus asi, et oleks tahtnud lihtsalt vahel olla niisama. Mis sa arvad, kas sa oled elus pidanud rohkem pingutama selle nimel või kuidagi eriliselt end tõestama, et kompenseerida võib-olla seda kohati yldiselt negatiivset tähelepanu või, või kõrgel male tõusvaid kulmukaari, mis sind saadavad või on saatnud kunagi. Mulle näiteks väga meeldib, et inimesed teavad mind nüüd mingisuguste asjade järgi, mille nimel ma olen ise pingutanud ja mis on mulle kuidagi olulised ja väärtuslikud, ma pean siin silmas just oma raamatuid ja erinevaid lavastusi, kus ma olen näitlejana üles astunud või mida ma ise lavastanud. Ja ka saateid, mida ma olen teinud teles ja raadios ja praegugi raadio kahes saadet. Et see mulle meeldib, kui, kui see tähelepanu nagu asja eest. Aga ilmselt muidugi ma igatsesin väga seda, et, et kui ma saan tähelepanu, siis see on nagu mille käest, mis ma olen teinud mitte mitte millegi sellise eest, mis on nagu väljaspool minu kontrolli, et et ma ei armasta üleliigset tähelepanu jah, et et see pigem nagu ärritas ja nagu kuidagi häiris mind Kuidas ma siia jõudnud oleme, hakkame nüüd seda siis Siiri abiga kõigepealt meenutama Siiri, mis teile endale oma lapsepõlvekodust kõigepealt meenub esimesed mälupildid. Minu lapsepõlv möödus nõmmel sõna otseses mõttes Nõmme mändide all. Mul tegelikult tulebki kõigepealt see meelde meie kodu seal Nõmme, Nõmme mändide all, siis ma olen siiamaani ütlen, et ma olen nõmme, tüdruk, mis siseb mujal, nüüd elan. Ja vanaisa, kes oli mulle kõige tähtsam inimene kogu maa peal. Ja meie kaunis aed. Meil tuli oli selles mõttes väga tore, et meil oli Vana-Mustamäe tänav nõmmel ja seal kõikides nendes on seal kõik eramajade, kõikides majades olid umbes üheaegsed lapsed, nii et me olime kõik omavahel sõbrad. Ja, ja siis mängisime koos ja tegime lollusi koos ja, ja nii edasi ja nii edasi ja see kõik meenuki mulle Kuidas sai vanaisast just vanaisast teie jaoks kõige tähtsam inimene? Ma ei oska seda öelda. Ma armusin temasse esimesest silmapilgust, kui ma ennast mäletan ja me olime, tegime väga palju asju koos ja ta õpetas mind väga palju ja ja mul on siiamaani igasugused õpetused ja tähelepanekud, mis ta, millele ta näitas, pööras tähelepanu mulle, kõik on mul meeles ja õpetas elama, õpetas elama ja õpetas asjadest õigesti aru saama ja, ja nii edasi ja nii edasi. Meil oli lihtsalt niisugune side hingeline. Mida teie kodune maailm tähendas, kes, mis eluvaldkonna inimesed isa-ema olid, kuhu perre nii-öelda sündisid? No tegelikult ma sündisingi loominguliste inimeste perre sellepärast et minu isa oli eluaegne rahvatants ja rahvatantsujuht. Ja ema oli, nüüd on nüüd meditsiinitöötaja terve elu olnud, aga tema tantsis ka rahvatantsu ka terve oma elu koos isaga. Ja kas siis isapoolsed vanemad, vanaema ja vanaisa oli mul Nõmme kultuurikeskus asutajad, siis oli nõme kultuurimaja ja vanaema oli seal esimene direktriss ja vanaisa oli esimene kunstiline juht ja lõi seal esimese rahvatantsurühma. Ja pärast hiljem siis praegune Von Krahli teater, mis oli siis tookord oli trükikoda kommunist, klubi vanaisa töötas ka seal siis tema lõi ka seal nagu loomingulise õhkkonna sisse, tema oli see esimene, kes seal moodustas ka rahvatantsurühma ja ühesõnaga tekitas sinna seda loomingulisust sinna klubisse. Ja siis ongi huvitav, et Simm sattus ka sinna mingi aja pärast, aga emapoolsed vanemad? Mulle ema ema oli, mina kutsusin teda kunstnikuks, sest ta maalis ja tegi klaasikildudest igasuguseid selliseid pilte, no nii ülihästi, et see oli lihtsalt fantastiline, tal oli isegi mingid näitused kusagil. Aga tegelikult muidugi ta töötas mingil muul alal, ma ausalt öeldes täpselt ei teagi, ta töötas siin-seal. Aga ema, isa oli mul laskur, oli kolmekordne maailmarekordimeister ja neljakordne maailmameister laskmises. Mil moel see plika ja nii-öelda teie elus avaldus loomingulises? Nojah, see, millega vanemad ja vanavanemad tegelesid, et kas kuidagi reguleeri selle ka mis teile tähtis oli ja kuhu teid lapsena suunati ja mida tegema pandi. Jah, tegelikult küll, aga ma ei ütleks, et nüüd teadlikult sellepärast et ma mingi aeg tundsin väga huvi näitlemise vastu. Siis ma tundsin väga huvi maalimise vastu ja siis, kui ma otsa kooli läksin piima, siis ma olin otsa kooli meister laskmises. Tegelikult ma sain võib-olla kõik need kõik need anded mingil määral endaga kaasa. See laskmine huvitas mind kõige rohkem, aga kuidagi ma jõudnud sinna trenni ja edasi minna ja siiamaani mu sõbrad ütlevad, et et sa oleksid võib-olla ka maailmameister olnud, miks sa seda ei teinud, et võib-olla pole veel hilja, on tulemas järgmised olümpiamängud, aga ma tegelikult siiamaani kibelen ikkagi aeg-ajalt lasketiiru minna, aga nüüd ma pole viimasel ajal tükk aega sinna saanud. Nii palju kui ma ennast üldse mäletan, olen ma kogu aeg tahtnud laulda. Et ma tulin siia maailma üldse suure kisaga. Mul on vanemad rääkinud mulle, et see oli metsik, et ma ainult karjusin. Ja, ja oli vait ainult siis, kui isa minuga tantsu lõi, mind veidikene kehast eemal hoidis, mitte keha vastas kehast eemal, kõik pidi olema ära, ära suunitletud, täpselt, kuidas asi toimuma pidi. Ja, ja siis, kui ma olin laps, siis me käisime seal Kloogarannas, eks ole, päevitamas kogu aeg vanematega, see oli kohustuslik iga suvi ja siis olid suved nagu ka kenamad, kui praegu ma mäletan, et suved olid ikka üsna palju pikemad kui praegu. Nii et mul sai kõrini sellest Kloverana päevitamisest mingi aeg ja siis oli samamoodi, et ma armastasin väga kiikuda. Simmi tütar armastab väga kiikuda ja mina armastasin ka väga kiikuda, ma istusin ainult selle kiige peal ja kogu aeg laulsin. Ja siis teatavasti ilmus lastest järjekorda sinnas, kõik tahtsid ju kiikuda, eks ole. Ja siis ma tegin kõigile selgeks, et ei saa praegu kiita. Ma pean kõik oma laulud ära laulma, number üks ja teine asi on see, et võib-olla praegu keegi filmib mind seal nurga taga, see on mulle eluliselt oluline ja siis nad kõik kannatamatult ootasid seal, et millal siis nende järjekord tuleb, et millal ma oma laulikuid lauldud seal. Ja siis mind pandi kuueaastaselt muusikakooli, sest nähti, et ilmselt mingi muusikapisik on minus sees. Siis ma läksin klaverit õppima, kuueaastaselt õppisin lõpuks 15 aastat klaverit. Et ilma klaverit tema ka üks ükski päev elada ei saa, ma pean iga päev saama mängida ja siis läksin ka Ellerheina lastekoori, seal ma olin siis ka kuskil 10 aastat laulsin ja, ja siis edasi otsa, muusikakooli juba koorijuhtimist ja laulmist õppima ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis ühel hetkel tule, õeke, kallis ja üle-Eestiline tuntus ja. Ja see oligi otsa kooli ajal, sa tule, õeke, kallis. Et ma ei olnud veel kooli lõpetanud siis ja, ja minu õpetajale, Uno Loop. Ja tema oli siis nagu läbi käis läbi ütleme tegevlauljatega juba termin lille peal juba tegevlaulja, aga mina ei olnud ju veel. Ja siis tema vist teatavasti otsis omale naislauljat Ma saan nii nagu asjast aru igatahes mind toodi krati, pidi sinna kohale tema ansamblisse, mis oli tookord raster. Ja siis läkski see tule õeke, siis ta esitaski oma loo Oidi lauluvõistlusele ja kuna mina olin juba tema kõrval seal, siis me tegimegi selle loo kahekesi ära ja ja, ja see, mis sealt see autasu võit tuli, see oli minu jaoks muidugi ulme, sellepärast et ma ei kujuta ette, et ma olen ja ma läksin sisuliselt esimest korda lavale ja kohe midagi saavutasin, et mulle ei jõudnud nagu sa eriti kohale. Aga noh, muidugi oli tore, nii, mulle jõudis kohale. Ma ei tahaks selle lapsepõlvest teie omast päriselt lahti lasta. Tuletame pahandusi meelde, need on ikka need huvitavad juhtumised, sest mõnel puhul kaasnevad nendega ka karistamised ja see mõnede arvates on mõnede arvates küll ei ole osa kasvatamisest, mis võis olla suurem käkk mille siiri kokku keeras või korraldas. Tegelikult ma olin üsna pailaps sellepärast et mul oli väga range kasvatus ja ma teadsin, et kui ma midagigi valesti teen või midagi ütlen siis ma saan sellest kohe karistada, ma sõitsin tihti nurgas, ma sain peksa ühesõnaga korralikult kasvanud nõukogudelaps ja tegelikult sellest ma muutusin päris arglikuks, nii et ma olin päris niukene, arglik, kuigi ma muidugi vahest jõudsin ikka midagi kokku keerata ka, aga ma ütlen, et ma eriti ei mäleta mingeid meeletuid kokku keeramise peale selle, et ma aeg-ajalt sain võib-olla koolis kolme ja kus see millegi eest, et see oli nagu meeletult jube asi. Et millest ma ka kindlasti sain karistada ja, ja noh, see oli väga jube. Aga võib-olla niisugune suurem ehmatus minu elus, ma mäletan, ma ei oska öelda, kui vana ma olin, aga panin ikka väike, et noh, vennaga Me kaklesime päris tihti ja nohikali põhjustatele kakeldaja ja siis ma vihastasin, võtsin joonlaua ja viskasin venna poole ja selleks vennale, no õnneks mitte silma, aga silma kõrvale, aga, aga verd tuli ikka päris palju. Vot siis ma mõtlesin küll, nüüd on kõik nüüd mind ilmselt lüüakse maha mitte kanda nurka, aga maha ja ma olin selle täiesti vastu võtnud juba selle otsuse, et siin on minu lõpp. Sest see, see ei ole võimalik, sest seda ei saa andestada enam. Oot, aga õnneks ei olnud mitte midagi hullu, aga see ehmatus muidugi oli nii suure mulle, et ta on mul siiamaani meeles. Kas te mäletate Siiri, kuidas seesama range kasvatus ja karistused ja mulle tundub pigem mööda nööri käimine mõnes mõttes teid oma vanematesse suhtuma pani või võikujundusse kuidagi suhteid? Tegelikult oli niimoodi, et millegipärast sellel ajale oligi see range kasvatus nagu õudsalt, ma ei tea teema et, et ma ei olnud üksi selline kannataja. Et me ikkagi noh, sõpradega rääkisime ja ütleme nii, et peaaegu no ma ei tea, peaaegu igaühel oli, oli ikkagi karistusmajas, kui midagi tehti, siis ta sai karistada füüsiline noomitus ja see oli jah, see oli nagu väga tavaline, et näiteks et sellest ma näiteks õppisin oma elus seda, et ma mäletan, kui ma seal kuskil põõsal nutsin järjekordses karistuses, siis ma tõotasin omaniku, minul on kunagi lapsed, siis mina ei löönud Te kunagi isegi siis, kui tõesti nad teevad midagi niisugust, mis on paha. Et ma püüan kuidagi teistmoodi hakkama saada ja minu arust ma olen seda seda täitnud seepärast, et ma küll ei mäleta, et ma oleksin nüüd mingi õudselt kukkunud peksma oma lapsi. Ja ma olen selle sool on kuidagi kahetähenduslik, kui ma ei mäleta, võib olla. Suure, kui, kui midagi on toimunud, et võib-olla ma olen vahest suure vihaga võtnud maid pütist. Kinni või midagi võib ju, tegelikult ei mäleta ühtegi, aga. Aga aga vot seda ma tõotasin omale ja, ja see oli minu jaoks nagu väga-väga oluline, sest ma sain ise tunda kui valus. Ja ma leian, et see on õige, et saab ka teistmoodi. Kas vanematega on kunagi sellest nii-öelda rangest kasvatusest jutuga olnud? Ma ei oska seda nüüd nii konkreetselt öelda, et me oleme selle teema nüüd nii väga lahti rääkinud ega ei ole küll. Aga, aga ma tean seda, et mul enda emal oli väga raske lapsepõlv, sisuliselt on lapsepõlve ei olnud, sest siis oli sõjaaeg, toimus küüditamine ja minu tähendab ema, isa, minu vanaisa siis põgenes Rootsi. Ja sinna ta jäigi, nii et mina ei ole ta kunagi näinud. Ja vanaema ei ole näinud teda vana emailid ja ta oli ka mingi kolmeaastane või kolme-neljane. Lihtsalt jahu umbes niimoodi et aga eriti ei mäleta teda ja ta naguniimoodi öelnud, et, et minul ei olnud üldse lapsepõlve ja kõik möödus nagu seal noh, sõja ajal pidi ennast peitma ja süüa ei olnud ja midagi väga raske oli. Ja, ja nagu et juma nagu selle valasin välja See, et te sattusite siiri muusikat õppima on mille või kelle teene, kuidas see otsus ja valik ja rada sündis või valitud sai? No ma ise tahtsin väga. Ja siis viidigi mind sinna Nõmme muusikakooli katsetele ja ma sain sisse ja. Noh, hästi, muusikakoolis on paljud käinud, aga sealt edasi ikkagi juba tee professionaalsuse suunas, et sündis see, mis asjaoludel mingeid muid valikuid üldse. Ei, kusjuures ei olnud, et võib-olla see on väga igav niimoodi öelda. Aga ei olnud mingi aeg, kui ma olin laps, siis ma tegin, muidugi tegin nalja, sest ma tahtsin väga kuulsaks saada ja ja, ja siis mu vanaisa, keda ma väga armastasin, ütles mulle niimoodi, et et tead, kui seda kuulsaks saada, siis sa peaksid korstnapühkija, eks minema, sest naiskorstnapühkijad pole olemas ja kui sa oled esimene, sa saad kohe kuulsaks, siis tol korral käisid korstnapühkijad, eks ju. No need käivad ka ju majades aeg-ajalt jaja, ma pole lihtsalt näinud enam. Vot ja siis mul oli nagu see plaan vahepeal, aga tegelikult tegelikult see on jama seepärast, et see oli nagu mingi kõrval väike niisugune plaan, ahnii saab kuulsaks, et davai, teeme ära. Aga, aga tegelikult ma olin ikkagi muusikali ikka minu elu ja armastus ja, ja, ja õhk, mida ma hingan ja see on mul siiamaani, ma ei kujuta ette ilma muusikata ükski päev. Ja siis, kui ma lõpetasin selle nõmme muusikakooli, vot siis ma lõpetasin ka siis oli kaheksa klassi, eks ole, koolides ja, ja siis seal pidi kirjutama nagu õpetajale siis et kuhu ma lähen edasi õppima kas siis keskkooli või, või lähen kuhugi mujale või tehnikumi või mis iganes ja mina kirjutasin kohe Georg Otsa muusikakool ja siis õpetaja ütles mulle, et aga kui sa sisse ei saa, et kirjuta ikka midagi veel, et mis sa siis teed, kuidas ma ei saa, muidugi ma saan ja ma ei kirjutanud. Ja vot siis oli mul trots ja ma ei kirjutanud ja sain ja minu jaoks oli nagu absurdne, kuidas ei saa, kas niisugune niisugune võimalus on olemas, et ei saa, et ma ei ole ju nii ajukääbik? Et ma isa. Aga kuskohast tuli janu tuntuse järele, kuidas üks laps oskab seda tahta? Aga ma ei tea. Ma ei oska seda öelda. Lihtsalt ma küsisin, mis sa arvad, vanaisa, kuidas saab kuulsaks? Juba see kiikumise lugu kõlab väga huvitavalt just sellest aspektist, et ma pean oma laulud ära laulma siin ja et äkki keegi filmid nurga tagant keegi filmib. Jah, ma ei tea, kus laadale peale tulin. Päris omapärane. Kui palju siis ikkagi sinu isa, minu vanaisa Urmo sinu siukest muusikaarmastust süvendas, sest et tema ju oli ka terve elu. Ta nüüd lahkus alles hiljuti meie seast, aga ta oli ikka terve elu nagu meeletu muusikaarmastaja. Ja, ja kusjuures taju ma unustasin seda mainimata, et ta mängis klarnetit ja saksofoni, kõik võimalik, kes meie orkestrites ja bigbändides ja restoranides ja põhikoht, kus ta siis nagu õhtuti käis mängimas, oli see basseinid, restoran, mis on seal nõmmel rajal Glehni lossi juures. Ja õudne džässi armastaja ja nii et ta ei saanud ühtegi džässipala kuulata niimoodi, et ta pisarad ei lendaks ja sõnaga meeletu džässiaustaja. Te ise mängis ka väga palju džässi. Aga et sa küsisid, et kuidas ta mõjutab, kui palju. Sest mulle tundub, et see ei tulnud täitsa nagu ei kusagilt, see sinu muusikaarmastus. Võib-olla tõesti, aga võib-olla see tuli mingil mingil määral nagu mingite geenidega kaasa, sellepärast et et ausalt öeldes, kui ma olin laps, mina üldse ei teadnud, et ta mängib mingit pilli kuskil. Et seda ma sain nagu hiljem teada. Et ma nagu eriti seda ei teadnud, et. Ma ei ütleks, et, et mingi mõjutus sealt tuli. Sellepärast et muidugi ta käis minuga mul klaverit, kui ma läksin õppima ja siis mul oli väikene Pille niisugune mänguklaver ja siis isa joonistas mone klahve, joonistas paberile laua peal edasi, et ma saaksin mängida. Aga siis lõpuks vanatädi kinkis mulle siis klaver ja, ja siis ma sain nagu normaalselt harjutada. Et seda ta tegi jaheda, kirjutas neid klahve edasi, harjutas minuga ja tema oli see, kes mu kõrval istus, kume, harjutasin alguses pärast ma hakkasin. Chimme kas üldse või kui palju on sinu elus mõjutusi just vanavanematelt. Meeletult-meeletult, ja tegelikult peamiselt ikkagi et vanaema on olnud minu mõjutaja, meil on kuidagi õega niimoodi ära jagatud, see, et et õde oli nagu vanaisa tütreke, mina olen oma vanaema pojake. Ja nii need jõujooned umbes jooksevad umbes täpselt. Kas see, mida ema rääkis nende ranguse kohta on ka lapselapsele nende jaoks siis lapselapsele kuidagi tunda ennast andnud või sinu jaoks kõlab see Ei, see on väga tuttav jutt ja, ja ma ei ütleks, et see oli nende Ram, kus ma ütleks, et see oli vanaema rangus vanaisa, sinu isa urma kunagi karistas sind või ma oleks väga üllatunud, kui tema Tegelikult oligi ja vanaemal oligi haarangus, ma lihtsalt ei väljendanud ennast, ütleme niimoodi, konkreed isiklikult. Teie vanaema, pigem ma kirjeldaksin teda sihukese ema lõvina, kes kes on siiani ikkagi ma ütleksin selle perekonnapea, et meil on ikkagi tõeline sihuke matriarhaad, siis kehtib meie perekonnas ja, ja kõik suured otsused ja kõik suured keelud tulid temalt ikkagi. Et tema on ikkagi meie perekonnapea ja selles mõttes see, see ei ole olnud ainult mingisugune hirmuvalitsus, vaid ikkagi tema sees on meeletu jõud ja meeletu hoolivus ja ja tohutu sihuke ennastsalgav armastus tegelikult kõigi oma laste vastu, et ilmselt sellest tuli ka see, see karm liin kasvatusel. Et ta lihtsalt hoolis ja armastas nii väga, et, et ta pigem siis juba kuidagi oli ise karm, kui, et lasi nagu elul hiljem olla meie suhtes karm, kuna me olime kuidagi halvasti kasvatatud, kuidagi lollid katsud seda ennetada, nagu me oleme. Kronoloogiliselt sündmustega jõudnud siirinud sellesse hetke kui suur võis olla hirm minna ühel hetkel oma vanemate juurde uudisega, et perekond hakkab tekkima. Jah, ja milline ja milline veel pealegi? Ja siis paneme justkui tol ajal Me kõik oleme rääkinud. Kui kaua see aega võttis, et, et langetada otsus, nüüd ei ole enam pääsu, põgeneda pole kuhugi. Jah, aga seda ma tegingi, ma põgenesin, et ma ei julgenud oma vanematele sellest üldse rääkida, sest ma, sest noh, kuna mul oli niisugune karm kasvatus ees, ma kujutasin ette, et see jätkub või ma ei kujuta ette, mis moel või mismoodi või ma ei tea, mis üldse saab ja ja ema, mul oli vaja. Ta lihtsalt endale mõtlemisaega. Mismoodi ma seda ütlen, sest kõik oli juba selge, ootasin juba Chimmi ja, ja ma olin tegelikult ise väga üliõnnelik. Pidasin sõpradega nõu, mismoodi seda teha. Sest tol ajal oli see tõesti niisugune uudis, et, et noh, keegi ei kujutanud ette, kuidas sellist asja saab öelda oma vanematele. Ja siis aga ma üürisin oma tulevase mehega siis laste isaga üürisime siis niisuguse toa mustamäele. Ja, ja seal me siis seal me siis olime varjus peidus, minu vanemad ei teadnud üldse, kus ma olen. Aga need ei kestnud väga kaua, paar-kolm päeva või ma ei oska öelda. Aga no ma kujutan ette, et nad olid ikkagi mures, aga siis oli miilits, eks ole, miilitsasse mind nagu otsima ei, ei andnud. No vot, ja siis ma mingi aeg siis ikkagi helistasin, sest ma teadsin läbi telefoni, ma peksa ei saa. Telefoniputkad siis ja siis ma läksin, helistasin, mobiil ei olnud mitte midagi sellist ei olnud ja ja, ja siis ma teatasin, et nüüd on kõike, et nüüd on kõik, jah, ma lähen mehele. Ma olen elus ja terve, aga ma lähen mehele ja ma ootan last. Ja muidugi siis oli tükk aega vaikus, aga õnneks mu ema parim sõbranna oli ka ema juures sellel ajal tema siis lohutas ja tema oli väga niisugune, oskas hästi nagu asju lahendada ja, ja rahustada kõiki, ta on siiamaani sihuke ülitore inimene. Siis ma võtsin oma mehe taksosse ja tulevase ja sõitsime siis Vanematega Sis tutvuma, Nemad juba teadsid, siis nats asub. Nojaa, no läbi. Ja kui ma ütlesin, et ta, see, kellega sa abielus ma siin kohviga siis ka aru, mis asja. Sest no see nimi ei ole mingi eesti nimi. Ja, ja siis, ja siis ma läksin, tutvustasin, aga siis nad nägid, et ta on ka inimene ei olegi mingisugune, ma ei tea, mingi ahva Aafrika ei oska öelda novot ja, ja siis siis me tutvusime ja kuna ta rääkis päris hästi vene keelt ja isegi eesti keelt natukene rääkis ja siis nad said suhelda ja ja isa sõbrastas sõbrustus temaga ikka koheselt. Tegelikult noh, isa oli alati meil niisugune koheselt Sõprus pärast esimest pitsi kohe kindlasti seltskondlik ja hästi seltskondlik, aga emal võttis natukene muidugi aega, aga tegelikult ma ei mäleta, et oleks mingit suurt tragöödiat olnud, vot sel momendil, kui ma siis nüüd tutvustama tulin temaga. Et tegelikult võib-olla see hirm oli mul nagu suurem kui ma, et kujutasin, ma ei tea, aga muidugi nad ei tahtnud, et ma abiellun temaga loomulikult. Aga, aga kuna ma ootasin juba last, siis see oli nagu ütleme niimoodi ajendiks, et nad ikkagi siiski siis oli vaja luba, kui välismaalasega abiellud ja mehe poolt oli juba ammu vanemate poolt luba, aga minu loa saamiseks muidugi ma nägin natukene vaeva, aga siis ikkagi ma sain selle. Siiri, kui enesekindel te sel keerulisel perioodil olite, siis kui oli vaja tuttavatega läbi arutada, kuidas käituda ja ja vanematele oma tulevast abikaasat tutvustada ja sündmuste areng lahti seletada. Oh ma olin väga enesekindel, sellepärast et ma olin väga armunud. Mul tekkis nagu mingi aeg niisugune tunne, ma õudselt tahan last metsikult, tahan last ja ma leidsin inimese, kellega ma tahtsin last ja kes oli minu jaoks kogu maailm tol ajal. Ja mulle tundus väga põnev üldse kõik see, kuidas tema elu ja nii edasi. Ma teadsin juba tema elus ka, kes on tema vanemad ja kuidas ta üldse sattus siia Eestisse ja ja ma juba suhtlesin tema tema isaga ka sellel ajal. Ma ei tea, ma tundsin ennast nii kodus tema kõrval. Ja siiamaani näiteks mul on seda võib-olla natukene niimoodi imelik öelda, aga siiamaani ma tunnen, et kuskil seal Ghanas on minu teine kodu. Mind nagu väga tõmbab siiamaani sinna ja ma andsin omale lubaduse, et ma ennem ei lahkus siit ilmast ka, ma olen seal vähemalt korra ära käinud, ma tahan näha, miks mind sinna tõmbab, ma ei tea, kas mingi eelmine elu või ma ei oska öelda, millek, mis see oli, aga ma olin väga armunud ja ma olin väga enesekindel ja ma teadsin, et ma tahan seda elu muidugi siis ma ju ei mõelnud, mismoodi see võib kunagi lõppeda. Et võib-olla me jäägi kokku ja, ja mis iganes. Ühesõnaga ma läksin läbi tule ja vee nagu ka nagu meie vanaema emalõvi, mina olin tol hetkel nagu mingi ematiiger, läksi läksin läbi tule ja vee oma eesmärkide poole, no vahepeal mulle tulevane mees siis ühesõnaga vahepeal ta nagu nõrk, kes sellepärast et ta tundis ka siin ennast väga võõrnas, kõik näitasid näpuga talle järgi, kui ta käis ja ja, ja mõnitas kommentaariga, tema võttis seda naljana, naeris vastu ja umbes niimoodi, et Hei sullegi ja lõu ja ja umbes niimoodi, et natuke naljakas, vahest ütles eesti keeles siis muidugi kõik olid jahmatanud, issand räägib eesti keelt. Ja nii, et siis ta vahepeal nõrk, kes ja mõtles, et oi, et ma ei tea, kõik on nii raske, et äkki ei tulegi midagi välja, siis mina olin just see, kes tõmbasin ta jälle üles, ütlesin ei. Lähme võiduka lõpuni. Kõik, mida ta tegi, ta õppis siin. Ta õppis siin oli Tallinnasse merekoolis, õppis, et tegelikult tema sattuski niimoodi, et tegelikult Ghanast üldse siia neid tudengid ei võetud. Et selle riigiga ilmselt ei olnud siis nagu liidul kokkulepet või Eestil kokkulepet ma ei tea, siis oli ikkagi Nõukogude liit, eks ole. Aga kuna tema isa oli välisminister Ghanas ja ta hästi tihti käis igal pool välismaal seda tassis oma poega kaasas, kuna ta üksi kasvatas oma poega. Nii et tema nagu sisuliselt tema ei olnud. Ja, ja siis ta sattus Moskvas pikemaks ajaks, võttis oma poja kaasa. Aga Moskvas on teatavasti olid ülikoolid ja sinna ta oma poega panna ei saanud, poeg istus niisama, vahtis silmad pärani seal ja siis ta leidis, et Tallinnas on nagu merekool, kus on nagu nooremad saavad õppija, mitte ülikooliealised. Ja siis ta panigi Saisi sahkerdada teda, nii ta siia saata. Ühel hetkel sündis Chimm, missugust furoori tekitas? Haiglas? Seda me juba kuulsime. Nüüd see kohta Chimm, kus sa võiksid oma esimesed lapsepõlvepildid Meie ette välja laotada. Mida sa arvad end mäletavad lapsepõlves? Maieldad juhtus haiglas vaevalt, aga kusagil vanus on võib-olla neli, viis äkki. Ma arvan, et mu kõige varasem mälestus on sellest ajast, kui ma olin võib-olla kas kolme aastane, võib-olla kui ma olin haige, mul oli vist kõrge palavik ja ma olin oma sellises hällilaadses voodis või noh, võrevoodis, See ei olnud kolme aastane, see oli mingi kuud, olid, sa polnud isegi aastane, minu meelest? Ei, aga, aga mälestus on see, et ma et mul oli mingi mänguasi, mille kohta ma ütlesin kogu aeg, et see jänku ja, aga tegelikult see oli. See oli, sai olnud aastanegi, aga seal siis olid hällis. Ja ma ei saanud ju aimata järele mingeid sõnu. No kas sa ütlesid, Me kõik imestasime, et sotsid, jänku. Mõne kuu ta. Kõik nagu olid mu hälli kohal seal ja püüdis selgitada, et see ei ole jänku, mis asi see oli tegelikult? Olimegi pärdik ja ahv Pärdiga nüüd meil siin kogu aeg vastu, jänku jänku sellisel Hertzeni tänava kodus Pelgurannas, nii et kui, kui ma mõtlen lapsepõlve peale, siis esimesena meenub mulle Pelgurand. Meenub see mets, meil maja taga ja meri, mis sellise metsa kõrval kohe on siiamaani. Nii et ma olen niimoodi nagu metsa ja mere ääres kasvanud, et mingil määral noh, kuigi see on selline paneelmaja lapsepõlv või paneelrajooni lapsepõlve, siis ikkagi see mets tõi sinna juurde võib-olla sihukesele Nõmmeliku elemendi ka, et mul on siiamaani ikkagi väga meeldib näiteks metsas olla. Ja, ja teine koht, mis seostub lapsepõlvega alati on Elva, sest et Elvas ma käisin lapsest saadik iga suvi koos oma vanavanematega. Sest et mu vanaema keeruline elu teekond viis teda ka nooruspõlves sinnakanti, kui nad pidid seal emaga põgenema igale poole, et nad, et ta on ka Elvas elanud ja noos, nii et sealkandis olid tal siuksed, tugevad sõprussidemed. Ja sellest ajast peale, kui mu vanaema oli noor inimene on meil seal selline perekondlik, tugev side perekonnaga, kellega me siiamaani käime läbi ja nüüd on juba mitu põlvkonda edasi liikunud, nii et minu inimene, keda ma pean oma oma vanemaks vennaks, lausa elab siiani sealkandis ja ja nüüd juba meie lapsed sõbrunevad vaikselt omavahel, õpivad rääkima ja kõndima ja sõbra sõbranna vahetasin niimoodi, et, et see, et, et Elva, jah, oli minu jaoks maapealne paradiis, ma alati kuidagi killusin, kilkasin autos, hakkasime Elvale lähenema ja, ja nimetasin seda kohta paradiisiks. Kui mitu aastat sa said isaga koos kasvada? Seda vist teab ema täpsemini öelda. Aga no. Kuus aastat kuskil tähendab, tegelikult on niimoodi, et tegelikult me ei kasvanudki nii väga koos, sellepärast et kui me abiellusime ja Siim sündis, siis temal just sellel ajal lõppes, lõppesid merekooliõpingud siin ja sisuliselt. Tol ajal oli niisugune seadus, et kui sa lõpetad kooli välismaalane, siis sa pead kohe tagasi kodumaale minema. Ja selleks, et ta saaks ja ta kauem kuna meil olin, olin perekond, et selleks, et ta saaks jääda kauem, ta pidi kusagile edasi õppima minema ja, ja siis ta sai sisse. No siis oli Leningradis Sant-Peterburg sinna ülikooli. Ja siis ta sõitis ära sinna, nii et me ei olnud, me ei elanud koos. Meil oli niisugune visiitabielu selles mõttes ja siis hakkasin, Simm oli hästi pisike veel ja siis ma hakkasin pidevalt seda Leningradi vahet sõitma. Kui vähegi võimalik, siis ma olin seal, vast olin pikemalt tuli tagasi, nii ma kaotasin oma sansi filmis mängida, Siim teab sellest juba minust oleks ka näitlejad. Ja mind valiti näkimadalate ühesse peaosasse ja, aga ma, mul oli nii, kuidas öelda suur armastus, nii meeletu pereelu ja tegelikult mul oli tol ajal oli seda, kuidas öelda seda tuntust ja tegevus niivõrd palju, et ma nagu ei noh, ma ei tea, ma nagu ei jooksnud iga kutse peale välja, et ma nüüd jätan midagi katki sellepärast. Ja ma olin Leningradis ja, ja ma ei tulnud siia siis kui oli neetud, kuidas öelda. Nagu pidi pihta hakkama asi. Ja mind aeti sealt jah, taga ja emaga rääkis veel, et sind aetakse taga, sul hakkavad need filmivõtted, mõtlesin onu ja ma tean, jah, oli jah vist midagi. Niiviisi ma kaotasin oma filmirolli, rohkem mindi kutsutud. Aga, aga siis jah, meil oli niisugune visiitabielu, kui tema sai, siis tema tuli siia. Nii et sellepärast ta noh, ta, ei nii suuri mälestusi tal ei saagi olla. Ei, mul ei ole isaga seoses küll eriti mingeid mälestusi ja et oleks kusagil koos käinud-teinud-näinud mida ta mõned üksikud sihuksed, mälupildid. Leningradis küll koos, aga see oli nii pisikene, et ma ei tea, kas Amele Ei, ma mäletan, noh, mul on mingisugused unenäolised mälupildid sellest Leningradist ja mingid hetked, mis said koosveedetud, aga, aga neil ei ole mingit nagu lugu küljes mingit konteksti. Nii et ma ei tunne oma isa. Ei ole ka hiljem ütleme seda, mis kunagi tegemata jäi teatud põhjustel nagu, nagu proovinud järgi aidata. Ei, ma ei ole proovinud teha, sest et ikkagi lõpuks kui tuli teismeiga, kui ma hakkasin päriselt tajuma seda, et ma väga eristunud tänavapildis igal pool nagu kõigist ümbritsevatest inimestest ja kui ma pidin selle kõigega tegelema kuidagi psühholoogiliselt, emotsionaalselt, et et see oli see aeg, kus ma nagu päriselt tundsin vajadust saada mingisugust tuge võib-olla isa poolt või, või saada mingisugust taju, nagu selle nagu isaliini suhtes, aga, aga seda ei tulnud. Ja siis ma ei tahtnud seda ka ise minna otsima, sest et ma olin põhimõtteliselt lihtsalt nagu noh, otsustanud, et mul ei ole isa ja kui keegi küsis, et kas, kas nagu raske ei ole, siis ma ütlesin, et ei ole, et ma, ma, ma tõesti ei tunne, et mul oleks midagi puudu, et selles mõttes mind on nagu mul on, mul on, mul on kaks, kaks ema põhimõtteliselt ja üks väga eriline vanaisa oli, et, et seda nagu lünkama, ma nagu päris niimoodi ei tajunud, et üks inimene on puudu, aga seda ma olen tagantjärele hakanud aru saama, et muidugi mul oleks olnud palju küsimusi ja ma oleksin võib-olla märksa enesekindlam inimene olnud, kui ma oleksin saanud nagu temaga ka kuidagi koos kasvada. Aga noh, seda ei olnud ja ja, ja noh, nii nii siis läkski teisiti. Ehkki laste puhul vist on see natuke erinev, ma olen aru saanud, et Sandraga vist on teistmoodi läinud suhe isaga vä? No tegelikult Sandra, erinevalt Simmist, et Simm nagu mäletab midagi mingi unepildis, eks ole, oma isaga sanda nagu ei mäletanud üldse isegi mitte unepildis, sellepärast et Sandral ikka ülipisikene, kui, kui meie teed läksid lahku. Aga Sandra lihtsalt ise niisugune väga niukene tahab kõike teada ja tohutult aktiivne inimene ja ja ta otsis ise sisuliselt oma isa üles. Kuigi tegelikult no üheksa aastat, vot ma ei teadnud temast mitte midagi, kas ta on elus surnud või kus ta üldse elab või millega ta tegeleb, sellepärast et me rääkisime suure pauguga lahku. Ja siis ma juba teadsin ja, ja tänu sellele mingid kontaktid olid olemas. Siis Sandra hakkas sellega tegelema, otsis oma isa üles, läks talle küll, aga nüüd ta suhtleb temaga ikka päris päris tihedalt. Kas õega omavahel neid asju arutate ka või sa oled põhimõtteliselt selle teema enda jaoks lukku keeranud ja ja ei, ei küsi ka tema käest midagi õe käest. I Me saame Sandraga rääkida küll, kui on vaja rääkida, aga ilmselt nii väga ei ole vaja rääkida, sest et meil on kuusk teineteise taju võib-olla piisavalt terav või me nagu mõistame mingeid asju juba niigi. Võib-olla ma oletan, liiga palju, ma ei tea, sest et ega tegelikult ju ma ei teagi, mis, mismoodi tema suhe isaga on arenenud ju mul on seal tegelikult nagu päris suur mingi lünk jah, mida, mida Ma võib-olla kunagi hakkan täitma, aga võib-olla ei hakka ka, et ma ei teagi, ma olen nagu kogu aeg niimoodi kahe vahel, et et üks osa minust ütleb, et vahet ei ole, et ei olegi vaja teada. Ja teine osa minust tunneb ikkagi uudishimu, et, et ma ei ole veel nagu sellist otsust vastu võtnud, et minna näiteks ise sinna või või kuidagi uurida Sandralt, et kuidas siis ikkagi nagu on see kõike nii et et üht-teist oleme rääkinud, aga ma ei ole niimoodi eraldi maha istunud, et kas südamerahu küsimus ei ole? Ei, kindlasti on. Muidugi on, ma arvan, et samamoodi nagu emal on see, et enne surma ikka tahaks nagu seal ära käia, on ju, et siis ilmselt minustki on mingisugune väike lootus, et võib-olla mingi ühe vestluse võiks ikka nagu maha pidada ei saa ka ühel hetkel kunagi. Aga millal, seda ei tea ikkagi. Et samas on minust niisugune suur mõistmatus võima võib-olla mõnes mõttes nagu ei taha nagu andestada talle seda, et ta üldse nagu julges nagu hüljata mindi Sandrat ja ema emaga koos üles kasvades, ma ju nägin ka seda, et, et, et üksikemana nagu kahe lapse kasvatamine ei ole mingisugune niisama värk, et et see oli katsumus, seda enam ma nagu imetlen oma oma ema ja imetlen eriti oma vanaema veel, kes, kes lõpuks ju ikkagi on meid toonud nagu läbi tule vee nagu oma oma jõu ja tarkuse ja südame suurusega, et et noh, mõnes mõttes ma jah nagu lihtsalt niimoodi klassik klassikaliselt lihtsalt nagu vihane oma isa peale, nii nagu paljud noormehed kannavad siukest isa isa poole suunatud viha terve elu oma südames. Kas sa mäletad, millal sa märkasid peeglisse vaadates, et midagi teistmoodi? Eks teisme eas nagu tuli pigem eneseteadlikkus varem nagu mitte, sest et et siin enne sai räägitud sellest nagu nõukogude likust mingist mentaliteedi või suhtumisest, mida võis tänaval kohata, et mina seda lapsena küll ei tajunud, mitte kuidagi. Pigem jah, teismelisena hakkas nagu kuidagi pikenema see nimekiri mingitest nagu negatiivsetest kokkupuudetest lambi hetkedel, kas siis bussis, teel kooli kui koolist tagasi või, või kuskile jalutades või et et siis hakkas mind nagu koormama, et siin võib jälle nagu jääda mulje, et, et see kõik on olnud kuidagi jube, kohutav. Aga see oleks nagu kuidagi jälle sihuke kallutatud. Ma olen alati kuidagi üritan vältida siukest nagu madalaima ühisnimetaja järgi üldistuste tegemist, et et mul kindlasti ei olnud nagu mingi raske lapsepõlv. Ja mul kindlasti ei ole ka olnud nagu mingisugune nagu uskumatult traumaatiline teismeiga või midagi sellist, et näiteks ma ei ole nagu füüsiliselt kakelnud kunagi kellegagi noh, näiteks, mis on võib-olla esimene asi, mida võiks mõelda ta noh, ju siis said tänaval molli nagu palju või midagi sihukest, et et vahel nagu juustu sikutati tänavale ja vahel nagu anti jalaga vastu tagumikku, on ju mis on ka alandav ja nagu kuidagi noh, räige tegelikult, et ilma mingi põhjuseta nagu kuidagi saada nagu sellist tähelepanu, aga noh, mingid sihukest nagu füüsilist ekstreemsust nagu muus osas pole olnud ja tegelikult mulle pole kehtestatud mingeid eraldi tingimusi võimul. Mul pole olnud mingit eraldi nagu mingi niisugust rada käia, et ma olen olnud nagu täiesti nagu hariliku sihukese noh, üks õpilane, teiste seas koolis ja, ja üks, üks laps teiste lapsena. Põrgatan selle küsimuse uuesti välja nüüd Siiri teie otsa vaadates, et kas te mäletate, kui tuli esimest korda Simmile seletada, et miks tal näiteks ei ole blondid juuksed nagu emal või või et. Aga mina ei mäleta seda momenti, oleks pidanud kunagi midagi seletama, et miks, miks ei ole nii või naa või et ma lihtsalt nad olid minu lapsed ja siiamaani muidugi on minu lapsed ja ma armastan neid meeletult, igavesti rohkem kui ennast. Seletasin seda, mida, mida kõik emad ilmselt lastele seletavad. Seletusi vajasid ikkagi nagu teised inimesed, vahel vahetevahel, et et eks minu Sandra puhul ju siiani ilmselt eeldatakse, et me pigem võib-olla ma ei teata, et meie poole peaks pöörduma inglise keeles näiteks jah, seda küll jah, et siis et vahel, kui inimesed üllatusele Too kuidas sa nii hästi eesti keele oled ära õppinud. Seda kuidagi nagu noh, et näed, emakeel niimoodi see tuli, et me omavahel pole pidanud ilmselt nagu midagi lahti seletama, sest et ma olen alati tundnud seda, et tegelikult kui kui me, ma ei tea, kõik elaksime pimedas toas või kui me, kui keegi meist ei näeks siin Eestis, siis siis keegi ei saakski aru, et, et me, Sandriga oleme kuidagi teistsugused, et see on nagu puhtalt selline nagu mingi väline kvaliteet ja sellepärast ma ei ole kunagi suutnud seda ka nagu enda jaoks kuidagi üle tähtsustada. Küsin niimodi, Siiri, kas Simmis ja tema õest siis ka loomulikult, et on midagi niisugust, mille puhul ta ilmselgelt saate süü ajada geenide kraesse, mis tulevad Aafrikast. Või on ikkagi siin Eestis sündimine kultuuriruumis, meie ühiskonnas üles kasvamine kujundanud nad sajaprotsendiliselt eestlaseks just nii nagu siin rääkisid, et et ei tuleks selle pealegi, kui näiteks telefonis temaga rääkida. Et seal on keegi teine kui eestlane. Aga kas nende DNA-s geenides edasiantu isa poolt avaldub mingilgi moel, mida te olete tähele pannud? Simmis, ma nagu ei näe, et noh, mingi Molda nüüd avalduks, et ma, ma ei tea, siin ongi niisugune hästi tubli eesti poiss. Et noh, kui ei vaataks, et, et ilusalt tumedad silmad ja lokkis juuksed, eks ole. Aga Mul ei tule vähemalt meelde, ma ei tea, kuidas sa ise muidugi tunned, aga aga Sandras ma tunnetan sellepärast, et noh, Sandra, ise ka nüüd laulab ju ja tal on oma bänd ja et vot seal ma nagu tunnetan. Ta tegi vahepeal ka ühte ühte ühe Aafrika lauljanna repertuaarist mõned laulud. Ja, ja siis kui ta seda, kuidas ta seda esitab, võtab ja kuidas sa seda läbi elab laulu ajal ja kuidas sa seda edasi annab? Vot seal ma nagu tunnetan, et on nagu mingi mingi aafrika geen sees. Et tegelikult päris tugevalt tunnetan seda. Aga tavaelus no ma ei tea, Sandra on kogu aeg olnud selline vägev ja aktiivne ja, ja ka otsustaja tüüp ja ja, ja selline emotsionaalne ja et ma ei oska nüüd öelda, kas nüüd Aafrika geenid, et meie eestlaste seas on ka selliseid inimesi Näiteks varaga. Mina nii, nii kuidas öelda, nii vägev, võib-olla ei ole, aga noh. Emotsionaalne olen küll, jah. Muusikute elukutsest ja ametist on üldiselt jällegi stereotüüpne arusaam see, et nad on õhtul kaua kodust ära ja peavad palju reisima. Sel juhul küsimus Začimm, kas sina ja sinu õde saite näiteks õppimistega ise hakkama ja pidite omal käel toime tulema. Või mäletad sa, et ema aitas vene keelt näiteks teha või oli ta üldse käeulatuses selleks? Kõik aitasid, aga meil oligi sihuke pere. Töögraafik oli, oli selline väga segane selles mõttes, et tema ikkagi pidi väga palju ära olema ja, ja ema üpris varases eas pidin nagu harjuma sellega, et pühade ajal näiteks ei ole ema kodus, et jõulude ajal või aastavahetusel nagu ei ole, et siis teeme mingile oma oma hetkel nagu teeme siis selle mingi ühisistumise või aga midagi tegemata sellepärast ei jäänud. Et ikkagi, kui ema ei aidanud koduseid töid teha, siis aitas vanaema või, või kui vanaema ei osanud mingit asja teha, siis aitas vanaisa kui vanaisa ei osanud, saadeti vanaisa sõbra juurde matemaatikat matemaatika järeleaitamistundi näiteks, et et kõik aitasid sinuni kohusetunne. Koolipõlves käisid nad koos ja, ja ikka, et noh, kodust teksti kaasa nagu sihuke distsipliini taju. Aga mul jällegi läks see vastuolu vastuollu sellise motiveeritusega, et ma nagu teadsin, et peab nagu olema tubli ja hästi õppima ja ma teadsin seda veel eriti hästi, sellepärast et ma käisin väga ranges koolis seitsmendas keskkoolis, mis hiljem muutus Tallinna Inglise kolledžis. Ja seal nagu oli ikkagi esmatähtis see, et õpilased saavutaksid vabariigi parimaid tulemusi ja et see kool oleks kõikide edetabelite tipus, oli niisugune nagu sisemine surve nagu väga tugev, et kogu aeg nagu saavutada midagi, aga see kõik kuidagi see ei motiveerinud mind ja sellepärast ma lihtsalt ei õppinud näiteks mingeid asju, mis mind ei huvitanud, see tekitas nagu erinevaid probleeme, näiteks no kasvõi omaenesehinnangu suhtelised, sain aru, et okei, et siin ma nüüd olen. Ja siis ta nagu geeniuste seas ja, ja hinded on halvad ja, ja ilmselt siit varsti lendan. Ja siis mulle tundus, et kui ma siit lendan, et ega mul kuskile minna ka ei ole, et ma olen nagu, nagu pooletoobine. Ega mingi kool mind ei hakka tahtma, nagu ma mäletan, et vahel, kui me sõitsime bussiga koolivates, ütles, et et nad siin varsti raskesti kasvatatavate laste koolis kokku ei võta. See nagu hirmutas mind väga. Et et jah, siuksed raskused, aga samas mul oli noh, õnneks ma nagu leidsin enda jaoks ikkagi teatri ja kirjanduse mingil hetkel ja siis ma sain aru, et okei, et midagi, ma vähemalt millestki ma vähemalt nagu suudan huvituda. Ja miski ilmselt nagu tõmbab mind ka käima ja, ja seda ja kõige suurem sihuke avastus või selline elumuutev avastus jah, oligi ülikooli minek, kus ma sain, kus ma sattusin esimest korda omasuguste sekka, kus ma sattusin loominguliste inimeste sekka ja sain nagu esmakordselt elus nagu tunnistust sellele, et loomingulised elualad on ka täiesti täiesti mõeldav valik elukutseks, et et senise ei tulnud mulle pähegi. Kuidas aega läbi said? Tülitsesime ikka nagu. Tülitsesime ja üle õla kõige, et kes kauem arvutis saab istuda või, või kes võib võtta mingi mänguasja või kes enne mingi tüli algatas, kes on süüdi ja nii edasi. Ma mäletan, auto tagaistmel oli õudne möllata. See oli kohutav ja ma olin sunnitud vahest mitu korda auto seisma jätma tee äärde, sellepärast et lahkun. Rõhutada seda, mis seal tagaistmel toimus, oli seal vahepeal muutus ikka asi väga hulluks. See oli täiesti metsik, et iga kord, kui me kuhugi sõitsime, lapsed panid, aga alguses oli vaikus ja siis hakkas pihta et ema Sandra ütles nii, ei, tema ütles hoopis niimoodi. Ai, ta lõi mind nii ja nii edasi, seal läks ja läks, et vahetada ja mitu korda pidasin auto kinni, sõid hästi. Meil oli nagu erinevaid kohtunikke vaja jah, et vahe vahel see oli ema või vanaema või vanaisaga, aga vahel see oli näiteks siis ema, vennatütar minu nõbu Grifiti, kes kui ta vahel meil külas oli, siis ta vahel nagu oli see, kes ütles, et kes siis päriselt süüdi oli lõpuks. Ja kuidas, kuidas, kuidas siit edasi minna eluga. Tegelikult sinna Sandra olid väga erinevad lapsed, hästi erinevad Simm oli niisugune hästi rahulik ja tagasihoidlik ja korralik ja ma tean, et talle ei meeldigi. Aga hästi sihuke korralik pesu ja niisugune noh, kui on vaja teha, siis on vaja teha ja ja, ja sisuliselt käis muusikakooli ka lõpuni ära ja et aga vihkasin. Nojah, aga Sandra samamoodi, aga Sandra on terve elu olnud siuke tohutul rahmeldis. Et Sandra üks põhipõhjuseid, miks ta pidi muusikakoolist ära tulema, siis ma panin mõlemad lapsed muusikakooli, minu jaoks oli nagu elu loomulik käik, et ma kujutan ette, et mu lapsed muusikakooli, et see ei ole nagu üldse võimalustki. Ja, ja siis oligi niimoodi, et Sandra vist kolm aastat pida seda klaveritest, ta ei suutnud istuda sekunditki klaveritooli peal ja mängides talt sisakest tagumik nihverdama, dastaga tagasi. Ta ei suutnud absoluutselt mitte asjagi ühtegi asja teha, et ta peab kohapeal nagu olema mingi aeg endale õudne nähverdaja. Ja siis ma panin ta palestrasse tantsima, siis sealt rahmeldas ennast välja. Siri, kas te olete kunagi end avastanud mõttelt et ma ei saa lapsevanemana hakkama või et olukorrad muutuvad nii keeruliseks, et ajab hulluks. Oli küll momente, kui ma mitte, et ma ei saa hakkama mitte seda, aga mul oli väga palju finantsilisi probleeme sellel ajal, sellepärast et ma olin üksi, kes, kes oma kahelapp kahte last pidi finantseerima ja kõiki maksis. Ja vahepeal oli aeg pikk periood, kui muusikutel ei olnud lihtne, eks. Jaa, tähendab õnneks mul sellist sellist aega eriti nagu ei olnud, tähendab, oli üks raske periood oli, kui kaotad termal, 10 aastat laulsin kabaree-s ja kabaree Tallinnasse, oli mu põhikoht hotell Tallinnas ja kui need ära kaotati, vot siis oli raske aeg küll, et siis ma ei teadnud, mida ma nüüd siis tegema hakkan, et kus ma nüüd siis lähen ja Fila filharmoonia kaotati ka raju tuli Eesti Kontsert. Et siis oli küll mingi aeg, aga, aga ma kohe leidsin rakendus, ma läksin teletorni restorani. Et siis ma nagu kohe leidsin jälle uue koha ja, ja siis ikkagi läks jälle nagu raja peale ja see oli ka põhjus, miks ma hakkasin oma vokaalstuudiot tegema, miks ma hakkasin ise õpetama, eelnevalt May, õpetan Smi lihtsalt nii palju tööd lauljana. Aga siis mul tekkis selline mõte, et mida ma veel oskan, Hamoskaksin võib-olla oma oskusi edasi anda. Ja, ja siis ma tekitasin omale õpilased ja nüüd on see asi juba nii suureks kasvanud meile straadi koolini välja. Vot, ja, ja vot siis oli mul küll momendid, et, et ma pidin ikkagi paluma abi oma sõpradelt sõbrannadelt rahalises mõttes, et ma olin ausalt öeldes pidevates võlgades pidevates ja mul oli eraldi märkmik, kus ma kirjutatud, palju ma kellelegi võlgu olen ka sa pidid sinna maksma või sinna maksma või sinna maksma. Ma ei tea, siis ei olnud võib-olla häbiasi, ega tegu võib olla nii, pole kaebee asi viia klaastaarat ära, eks ole. Ja siis mul oligi põhiline käik oli see, et ma mäletan, üks laps oli käekõrval. Teine oli vankris, esimene asi, ma läksin klastaraga klaastaarapunkti andsin selle klaastaara ära ja selle rahast läksin, ostsin süüa, nii palju, kui mul oli võimalik sellest rahast osta. Et selliseid momente mul oli. Siin tuleb ka vanaema mängu jällegi, kes ikkagi nagu jah. Ei, vanaema tegelikult ja aitas väga palju selles mõttes, et ma ei kujuta tegelikult ilma temata oma, ütleme loomingulist elu ette sellepärast et ma olin Philas ja, ja ma olin seal orumets ansamblis oli vahepeal pikemalt minu töökoht nagu Vello Orumets ansamblis ja siis meil olid ju ette kirjutatud, need kontsertreisid mööda suurt nõukogude liitu ja siis sisuliselt me olime väga tihti nii, et kaks nädalat ära nädal siin kolm nädalat ära kaks nädalat siin vot umbes niimoodi. Ja, ja kui poleks olnud vanaema, kes oleks jäänud lastega siis, siis ma poleks saanud seda teha, ma ei kujuta seda ette. Meil oli Džiin põgusalt. Sa mainisid, et sa oled nagu esineja tüüp tegelikult. Kas sa oled tahtnud ka kuulus olla või tuntud? Siin ongi mingisugune imelik nüanssi juures, et ma ei ole kunagi tahtnud olla kuulus-kuulsuse pärast, aga kuna ma olen terve elu, mind on koheldud nii, nagu ma oleksin kuulus juba. Sest et see ei ole ju harilik, et nii lapsepõlves kui teisme eas, et inimesed lihtsalt ilma mingisuguse põhjuseta tegelikult nagu astuvad ligi ja hakkavad rääkima või tulevad, tahad katsuda mind või, või ma ei tea, pildistavad kuskil, et need, et see on niisugune asi, millega harilikult kuulsused on harjunud. Ta on ju see on see, mis käib nagu kuulsusega kaasas ainult autogrammid veel puudu? Jah, et, et mul nagu mingit nagu tegu ei olnud selle taga või mingit saavutust, ma lihtsalt nagu ütlen, tulin nagu astusin uksest välja kodust, et ja sellepärast ma igatsesin mingit teatavat mingit põhjendust sellele, jah, mis, mis oleks midagi enamat kui see. Et et mis, mis tooni on mu, mu keha kattev nahk, et see tundus mulle lihtsalt nii nagu jabur noh, et sel tasandil nagu võiks, võiks, võiks tekkida nii palju elevust. Et, aga ütleme, et noh, saate algusotsas. Sa küsisid sarnast küsimust, et kas, kas mu nagu mingi saavutusvajadus nagu on, on tulenenud osaliselt ka sellest, et mõnda nagu tõestada ennast kuidagi rohkem, kui võib-olla muidu oleksin seda teinud, kui ma oleksin olnud nagu harilik oma väljanägemisele väljanägemisega, et. Ma arvan, et päris nagu üks-ühele seda joont ei saa sinna tõmmata. Sest nüüd olles kuulnud, mida ka ema rääkis oma vanemate kohta ja, ja oma huvide kohta, et siis eks siin on ju selgelt näha, et meil ongi selline loomingulisus on, on, on meil kuidagi perekonnas sees väga tugevalt ja, ja ju see pidi nagu mingil moel mulle üle tulema ka. Aga teises küljes kuulsus, vajadus või siuke ma, ma arvan, et et see esinemisvajadus on nagu võib-olla osaliselt ikkagi seotud ka mingi kontrollivajadusega, et ma nagu, et, et kui mind nagu kui mind vahitakse või kui, kui, kui mind nagu jälgitakse, et olgu seal siis juba mingisugune nagu päris põhjus. Ja, ja ma ei, ma tahaks, et mul oleks siis ka midagi nagu anda, midagi päriselt anda. Aga noh, muidugi, meil on inimesi, kes on kuulsad selle poolest, et nad on kuulsad, et kui küsida, et mida nad siis teevad, siis nagu ei oskagi nagu midagi öelda lihtsalt noh, et on kuulus, aga ma ei oleks jah kunagi vist osanud nagu kuidagi tekitada endale kuulsust nagu ei, ei eimillegi pinnale või minna ei millegi pinnalt, et et seal pidi ikkagi olema ka mingisugune väga siiras, sihuke looming, loominguline tung, mis lihtsalt otsis väljapääsu ja, ja nii need elemendid kuidagi kokku jooksid. Lõpuks. Kui me räägime, ütleme vanusest kuni gümnaasiumini ehk see periood elus ja, ja üks klassikooslus siis tihti tekivad seal grupid või ütleme, toimub jagunemine. Ühed paistavad näiteks spordis silma, teised paistavad muusikas silma, kolmandad on tublid milleski muus. Kas sa ka oma klassis milleski esile tõusid, millal see võiks juhtuda ja, ja läbi mille? Ma ilmselt olingi see loominguline tüüp klassis selles mõttes, et millal see, millal see nagu avaldus juuda, avaldus kuskil seal võib olla kuuendas klassis või, või siis kui nagu inimesed oleksid teadlikumad tegema mingeid asju. Aga mäletan jah, et me kogu aeg nagu, et, et ühest küljest ma olin väga, väga nagu vähemotiveeritud või alamotiveeritud tuupima asju lihtsalt sellepärast, et kästakse, et noh, ma lihtsalt ei saanud aru, et milleks, et et mul on alati olnud vaja teada, et, et mis selle kõige nagu mõte on, mis on see suurem põhjus või, või noh, et ja noh, siiamaani ma nagu ei ei saa nagu vaimustuda asjadest lihtsalt käsu peale. Ja nii oli see ka siis, aga, aga mis mind tõesti tõmbas käima ja mis vaimustas, olidki erinevad siuksed, loomingulised projektid, et me hakkasime klassivendadega umbes 12 aastaselt koomikseid joonistama ja käisime neid paljundamas oma vanemate töö juures ja klammerdasime kokku ja müüsime klassikaaslastele ja koolikaaslastele ja mu pinginaaber Kristo Viiding, kes nüüd Draamateatris ja igal pool mujal näitleja, režissöör Kristo, isegi. Ühes koomiksipoes oma koomikseid sai, seal, ma ei tea. Läks nädala lõpus vaatama, kuidas müünud on, sai võib-olla kaks krooni, näiteks kassast endale. Et ja siis natuke aega hiljem me läksime näiteringi väikse kambaga sealt ja ja hakkasime ka ise filme tegema, et ühe teise klassivennad, Tõnis harjuse isal Tõnisson, Tartu peaarhitekt Tõnis Tõnise isal oli kaamera ja siis me lihtsalt tegime nagu filme pärast kooli, et ma vahel kirjutasin mina stsenaariumi lavastasin, vahel kirjutas keegi teine lavastus. Ja nii see kestis nagu kuidagi kooli lõpuni välja, kuni ma läksin ülikooli, hakkasingi neid asju päriselt õppima. Bändi tegime, koolis on, et oligi nagu, et põhimõtteliselt halbade hinnete eest saime nagu sõimata, aga aga kui oli aktus ja tulid tähtsad külalised näiteks Inglismaalt mingist sõpruskoolist, siis ikkagi nagu paluti, et me esinesime ka, et siis me jätame koolist väga hea mulje, et siin on ikkagi nagu, mitte ainult ei tuubita, palju vait. Näed, õpilastel jääb aega ja energiat üle ka loominguliseks tegevuseks, et nad on nii andekad meile. Et, et ma olin jah, see tüüp ja noh, kui oli vaja nagu midagi korraldada ja nii, et panin ka õpilasomavalitsus näiteks mind kuidagi võeti, seal on nii, et kui oli vaja mingit nagu üritust korraldada või kui oli vaja näiteks mingisugusel kooli aktusel teha mingi naljanäidend, näiteks nagu mis kuidagi parodeerinud mingile õpetajaid ja vanema klassi õpilasi, siis mina olin see, kes selle nagu kirjutas näiteks. Mulle tundub, et sinuga konflikti minemiseks tuleb päris kõvasti pingutada. Kas keegi on jaksanud selle maa kunagi läbi käia? Mu õde? Algusest peale aga aga. Aga muidu ma olen ikkagi nagu üsna sihuke nagu rahu rahuarmastav inimene, et isegi kui on mingisugune kui mingi konflikt on kuidagi niimoodi lõkkele löömas, et siis ma pigem olen see, kes suudab jääda nagu ratsionaalseks ja rahulikuks ja kuidagi astuda samm tagasi, et ma ei ole kunagi nagu tahtnud otseselt kuidagi nagu niimoodi nagu võidelda, aga eks eks semu nagu sihuke mässumeelsus sihuke transkressiivsus võib-olla avaldub siis mujal, võib-olla mu loomingus näiteks. Kas emaseerinud pidanud kunagi käima koolis? Ilmselt Simmi pärast mitte. Ma mõtlen koolis sisse, et klaarida asju. Pigem lõhnab jutt selle järgi, et et Sandra puhul võis see võimalik. Ja Sandra puhul ma käisin ikka ikka päris palju. Aga Simmi puhul, ega ma ei mäleta küll, et ma oleks käinud simman, ta andis mulle vahest teateid, et Sandra seal mässab seal koridoris. No erinevalt väga huvitavates längidega alati Timmule teadvustas, mida sa Andrusel teeb ja ja siis ei, ma käisin päris tihti Sandra pärast, jah. Erinevatel põhjustel. Mõni näide võiks olla no õppimise pärast ja siis Sandra ütles Sand armastas öelda õpetajatele seda, mida tema nendest arvavad. Ta ei mõelnud üldse et võib-olla ei peaks ütlema, et ta on ikkagi õpetad. Ja nii edasi ja siis ma nagu seda läksin ka seal aeg-ajalt seletama, et noh, Sandra ei mõelnud tegelikult niimoodi ja aga minule ta ütles pärast muidugi mõtlesin loomulikult mis sa arvad, et ta on ju selline ja ja miks ta mulle nii ütles ja mida ta endast arvab, ja siis sellega tantsuõpetajana, ühesõnaga vot selliseid selgitustöid oli vaja teha ja. See kõik on mulla ikkagi tagantjärele eriti ikkagi väga nagu hindan seda kõrgelt, et muidu on selline. Ei ma isegi nagu see on lihtsalt nii äge, sest et sest et tal on süda õiges kohas ja on alati olnud tegelikult jaa, jaa ja selles mõttes on nagu imetlusväärne, et kui keegi talle liiga on teinud, siis ta noh, ta ei ole nagu suu peale kukkunud jah, et ta nagu ta kohe nagu annab. See inimene saab seda teada, mida ta seal nagu valesti tegi, samas kui mina pigem olen alati kogunud endasse ja see on nagu teistpidi kahjulik tegelikult, ega see ei mõju hästi nagu vaimsele tervisele. Kõik teadsid, et ma olen nagu superpailaps ja, ja ka mu sõbrad ja klassikaaslased teadsid, et et kui kuskil isegi toimub mingi pidu pärast kooli, et siis siin kindlasti ei tule, sest ta läheb muusikakooli. Et see oli nagu see, millega mind lõbitele krat ütled, sünnile muusikakool. Kaste, ema poega, 11 loominguliselt alustate. Ei üldse mitte vist. Nagu mingit tagasisidet me küll üksteisele ei anna. Meil ei ole mingeid siukseid, arutelusid üldse. Selliseid arutelusid ei ole olnud. Kas te üksteisele publikusse satute, mõnikord? Ema satub küll vaatama neid etendusi, kus ma mängin või, või mida olen lavastanud ja, ja vahel on ka lugenud mingeid asju, mis ma olen kirjutanud. Aga mina nagu ema esinemistele satun ainult siis, kui seal mingi perekondlik üritus, sest et siis ka tavaliselt on ema just see, kes kellele antakse mikker kätte. Tee väike muusikaline vahepala, et, et siis siis ma satun, aga tema kontserditel ei ole käinud. Ja ka lapsena, kui ema töötas seal kabaree varietees, siis ma mäletan seda, kuidas ma seal tagaruumis riietusruumis nagu omaette mängisin, mitte seda, et mida ema laval tegime, nii et siis tuleb vahepeal tulid mingid sulgedega naised, siis lavalt sätendasid, olid higised ja siis ema võib-olla kesisemalt midagi, et kas, kas kõik on korras ja nii edasi, aga oled ikka endale teadvustanud, kui suur hitt kunagi oli 80.-te alguses küll enne sinu sündi, aga mis siis, tule, õeke, sõidame koju. No eks ma tähendab iga aasta nagu mulle tuletatakse seda meelde, et. Et aasta lõpus alati pannakse see lugu erinevates raadiojaamades, nagu hakatakse käiama seda, et muidugi ma tean, aga, aga ma ei. Ma ilmselt ei ole nagu tajunud, ma elan nagu tajunud, et, et seal mingi suur hitt, pigem ma tean, et see on üks lugu, mis mu ema tegija ja mida tuntakse, aga et ma ei ole mingit siukest nagu superstaari momentima. Tajunud. Sa oled ikka liiga noor, ilmselt jah, ütle Chimm, kas sina oled oma emalt või oma vanavanematelt nende käitumisele mõeldes kasvatustööle mõeldes võtnud oma järgmist põlve üles, kasvatades kaasa midagi või midagi nimme maha jätnud, et niimoodi ma ei tee või niimoodi teinud? No mis on kindlasti välistatud, on ikkagi mingisugune selline nagu füüsiline karistamine kuidagi löömise kujul näiteks, et sihukest asja ma nagu ei kujuta ette oma tütart vaadates, et mis hetkel ma suudaksin nagu seda teha. Aga see ei tähenda seda, et, et ma ei saaks aru nagu enesekehtestamise vajalik kusest lapsevanemana, et aga noh, eks siin ongi nagu see on niisugune suur avastamisteekond mul ka nüüd noore isana, et kuidas see kõik hakkab lõpuks olemas, ega noh, kindlasti tuleb mingeid nagu keerulisi hetki, aga noh, mis ma nagu kuidagi ema ema kõrval kasvades olen nagu hinnanud ja, ja mida ilmselt ka isa ise ise vanemana nagu rakendan, on ikkagi see, et et tore on kasvada oma vanemaga niimoodi, et ta nagu sõber sul mitte nagu sinu mingisugune käskija ja karistaja, et kui ma mõtlen oma ema peale ja selle peale, kuidas ma olin nagu lapsendada kõrval, siis mulle alati väga meeldis, et mu ema oli nii noor esiteks, nii nooruslik. Ja temaga oli nagu lõbus ja, ja ma ei mäleta jah nagu siukest nagu mingit psühholoogilist pingestamisest sihukest peent mõjutamist nagu või midagi sihukest, et pigem nagu olime koos siuksed, noored ja lõbusad või et aga noh, niisugune nagu vanemlik distsipliin, ütleme, tuligi nagu pigem nagu vanaemalt. Ma arvan, et see, mis ma nagu vanaemalt olen saanud ja mida ma tahaks edasi anda, ongi nagu see selline ennastsalgav endast ära andmine, nagu, et kõik, mis ma saan anda, ma annan, et ma ei kadeduse nagu, et ma ei ole, ma ei ole nagu isekas, millega võib ka liiale minna, et, et ma arvan, et mu vanaema nagu võib-olla isegi nagu nagu liiga ennastohverdav, et ka sealt ma tahaksin, kui ka selle nurga pealt olla nagu selles mõttes nagu teistsugune. Et ma tahaks ennast hoida rohkem kui vanaema ennast hoidnud, sest on jällegi oma laste arvelt väga vähe ennast hoidnud. Mis ei ole ka hea nagu aga jah, kuidagi niimoodi, et olla nagu niisugune nagu toetav sõbrakene oma oma lapse kõrval olla tema nagu olla tema sõber. Üldsegi mitte ammu. Andrus Vaarik andis intervjuud, kus, kui talt küsiti ka laste kasvatamise kohta ja siis ta kirjeldas, kuidas tema laste ema ütles väga targasti. Ühel hetkel lastele, et et tehke, mis te teete, aga, aga püüdke võimalikult vähe valetada meile. Et me oleme siin selleks, et toetada. Ja ma arvan, et see on nagu sihuke ülioluline moment tegelikult iga vanema ja lapse suhtes, et kas laps nendel kõige olulisematel hetkedel julgeb vanemaga arutada neid kõige keerulisemaid teemasid võidab või ta tunneb, et turvalisem on varjata ja tegeleda ise sellega. Ja see on ülikeeruline, sest on juhtumeid, kus lastel ja vanematel ongi nagu väga usalduslik suhe, aga ikkagi ei ole võimalik rääkida nendest päris asjadest siis kui on aeg. On ka mingeid teistsuguseid näiteid, et ma arvan, et see on nagu see võtmemoment, selline nagu usaldus, et kas sa usaldad oma vanemaid nii palju, et ka kõige raskematel hetkedel Sa usud, et nad on sulle toeks, mitte ei mõista sind hukka, et see on nagu võtmeküsimus, ma arvan ja vot seda tahaks lahendada küll oma lapsega. Nagu sa ütlesid, sa oled noor isa, tütar, kuivana kolmene. Hämmastav, kui läbiseled asjad mõelnud. Aga võib-olla siin on ka suur mõju tulnud mu elukaaslaselt, kes on hariduselt psühholoog, kes töötab hetkel koolipsühholoogina. Et me oleme temaga koos ka ikkagi nagu väga palju arutanud, taakasid, mis kanduvad põlvkonnast põlvkonda edasi ja kuidas hoida päriselt sellist nagu tervet ja jätkusuutlikku suhet mitte ainult lastevanemate vahel, vaid üleüldse, et kõik need, kõik need teemad on meil iga päev nagu teemaks. Et mul on niisugune väga hea partner, kellega seda kõike arutada ja kellega koos seda mõelda. Et ma arvan, et seal on ka oluline roll, võib-olla teine asi on see, et, et ma ei ole ju tegelikult nagu väga noor isa, et tegelikult kui mina sündisin, mu ema oli 20 ja kui mina oleksin saanud lisaks kahekümneselt, ma arvan, et see oleks olnud täiesti mõeldamatu, ma ei kujuta seda tegelikult praegu, aga noh, see jällegi oleneb inimesest. Mõni on võib-olla 15 aastasena sama küps kui keegi teine, on 45 sõna, ma ei tea. Mingil hetkel sai siis elus jälle uus lehekülg pööratud, mõtlen see vanaema omad, kolm aastat on piisavalt pikk aeg, et selle rolliga harjuda ja, ja seda nautima hakata. No tegelikult ma olen üheksa aastat juba vanaema, üheksanda Sandra poeg on üheksa. Sandral on ka laps ja siis on vana uudis juba. Ja. Ei, ma ei mõtle selle peale, et, et nüüd ma olen mingi vanaema. See on. Ma lihtsalt olen. Naljakas on see, et see teema jookseb ikka siit saatest ju läbi enam-vähem kõigiga ja siis, et missugune portree kellelgi vanaemaks olemisest justkui avaneb või peas on, et kas ikka sukakudumine ja. Ma ei oska sukki kududa. Eiei. Ma teen ikka oma asja edasi täpselt nii nagu teen ja, ja ja kui mul on võimalik olla koos Chrisi ja teele, kas ma olen väga õnnelik ja väga tore ja, aga ma ei mõtle, kas siis, et ma olen vanaema, et noh, ma ei tea. Ma lihtsalt olen nendega ja nagu, nagu mingi emme Mul on ka tegelikult see on see siiamaani nagu nõuab harjumist, kui ma ütlen oma tütrele, et lähme nüüd vanaema Siiri juurde näiteks ma kuidagi nagu see on teadlik otsus mulle öelda sinna ette see eesliide vana. Sest et noh, ma tahaks, ta lihtsalt saaks aruvad, et kuidas need põlvkonnad jooksevad, onju, aga mina olen alati ema kutsunud emmesiiriks enam ei kutsunud ka. Et pikalt kutsusin ja õde samamoodi ja nüüd mu õepoeg, kes on üheksane, kutsub ka mu ema ikkagi emme. Et see, et ma olen siin, on see, et ma olen oma tütrele õpetanud, et vanaema siiris on nagu niisugune, nagu jõupingutus. Lihtsalt selleks, et pilt oleks selgem. Aga ma kuidagi ei suuda nagu, võib-olla siiamaani nagu näha sind nagu sinu käest. Et kuule, emme, Siiri, et kas sa tead, et sa tegelikult minu vanaema tean küll. Okei. Et tegelikult vist nii selgeks. Aga ma olen ikkagi jätkuvalt emmesiiril. Ei mul ükskõik, kuidas nad mind kutsuvad. See oli väga-väga meeldiv jutuajamine. Aitäh teile selle eest. Soovin pärituult ja kuuleme teinekord aitäh kutsuma. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Nädala pärast räägime jälle, aitäh, et kuulasite, mida olen Sten Teppan. Kõike head.