Tere eelmisesse, Tais olime me siin stuudios kahekesi, Tiit Pruuli kaja rääkisime nendest Aasia avarustest, eriti just Mongolitestamide naabrit tõst ja sealsest ajaloost ja loodusest. Aga siinses saates ma tahan jätkata ta seda rida, mida ma alustasin üle-eelmises saates, ehk siis Mongoolia vanemat ajalugu. Ja tookord oli siis peategelaseks Tšingis-khaan. Ja nüüd siis selles saates läheks edasi. Ja seos on selline, et ma käisin väga salapärases ja väga sellises põnevas paigas kus asus esimene mongoli impeeriumi pealinn karakko, rumm, mis loodi pärast Tšingis-khaani surma ja tänases saates ma siis tahangi sellest kõnelda. Mis mulje see paik mulle jätma dismis mõtted, mis elamused seal tekkisid, aga ka sellest, et milline see gara Krumm kunagi välja nägi ja kuidas Mongoolia impeerium aina laienes ja laienes, kuni ta lõpuks hakkas jällegi killunema. See muusikalugu kannab nime ülistuslaul karaku ruumile. Nisugune aeglane, pidulik voogav, muusika ja muide laul küll, aga sõnu üldse ei ole, algul keelpillid ja siis eriline mongoli kõrilauluümin. Aga selle laulu ka tekkiv tunne oli üpris sarnane sellele, mida ma mõnikord seal karaku ruumi ümbruse maastikel liikudes ise tundsin, sest sealsed maastikud on ka niisugused suurejoonelised ja, ja rahulikud. Ja veel muidugi ka seda, et seal Carok ruumi ümbruses üldse käib Mongoleid nagu. Muistses pühapaigas, sest see karaku, rummi linn, see meenutab neile ikkagi nende oma hiiglaimpeeriumi kõige hiilgavamaid aegu kunagi seal 1000 kahesajandatel aastatel ja karaku rong, kui nüüd mõelda Mongoolia kaardi peale, siis ta praegusest pealinnast Ulaanbaatarist jääb umbes 250 kilomeetrit lääne poole. Ja üldiselt ju Mongoolia meeletult suur teedevõrk on hõre, aga sinna saab sellest praegusest pealinnast sinna kallaku ruumi täitsa sõita, liinibussiga seal on 250 kilomeetrit, no Mongoolia teed, et pole suuremad asjad, kaheksa tundi võtab aega, aga Mongoolias on see tegelikult suur luksus, et saad nii kaugele liinibussiga sõita ja ma arvan, üks põhjus ongi see, et ta just mongolite jaoks selline väga tähtis sümboolne paik. Aga meie tulime sellesse samasse karaku ruumi hoopis teisest kandist, nimelt lõuna poolt. Me tulime siis Kobi kõrbest ja ma olin ka väga põnevil enne sinna jõudmist, sest ma olin ju enne Mongooliasse minekut selle ajaloo kohta üht-teist lugenud ja kui sa isegi natukene tead sellest Mongoolia ajaloost, siis see on tõesti see karakko rumm sügava tähendusega paiku. Ja siinkohal ma tuletaksin siis meelde selles üleeelmises saates, kuhu me üldse siis välja jõudsime selle Mongoolia impeeriumi looga. Et Tšingis-khaan oli siis see mees, kes seal 13. sajandi esimesel poolel sellele impeeriumile aluse pani ja kuidas suri, siis ulatus parajasti Mongoolia hiidriigi piir idas kusagile Hiina aladele ja, ja läänes kusagile Uuralites lääne poole, kuskile sinna steppides, aga mitte veel Venemaale. Ja Tšingis-khaan kunagi Venemaa rünnata ei jõudnud. Ta suri üsna vana mehena ja auväärsena, aga ta andis oma poegadele sellise püha ülesande. Teie jätkake seda, mis minul pooleli jäi ja siis pojad asusid isa soovi täitma. Nii et seal lääne pool asus tegutsema üks Tšingis-khaani pojapoegadest. Tema nimi oli Batu-khaan ja see pattukaanse nimi. See tuleneb mongolikeelsest sõnast pat ehase. Tähendab mongoli keeles kindlat ja tõesti kindlakäeline väejuht, tema oli täitsa oma vanaisa vääriline ja mulle jäi see patuga on väga hästi meelde poisikesepõlvest. Ma arvan, ma olin kuskil seitsmendas klassis ja siis ma lugesin niisugust seiklusjutt, et maalt ja merelt sarjast sellist raamatut autor oli Vassili Jaani ja raamatu nimi oligi patugaan. Igavest põnev, väga suure õhinaga neelasin seda raamatut poisikesena. Aga päriselt siis ajalooliselt. Ta oli niimoodi, et kusagil 10 aastat pärast Tšingis-khaani surma-aastanumber 1235 siis patugan tõesti ründas Venemaad pealinnaks oli siis sellele Venemaale tol ajal Kiiev ja Batu-khaan ründas seda oma suurte vägedega ja kõik need venelaste väed, kes talle seal vastu do astusid, Meeta lõi täiesti mängleva kergusega puruks. Nii et kõigest viie aastaga oli see Venemaa langenud, oli langenud ka tema pealinn Kiiev. Ja mongolite poolt jäid vallutamata ainult need Kiievi Venemaa äärealad seal ütleme, Pihkva ümbrus, Novgorodi ümbrus. Ja mitte sellepärast, et nad nüüd ei oleks jaksanud seda vallutada, aga võiks öelda, et patuga on, pigem ei viitsinud sinna sõjaretk ette võtta ja põhjus oli selles, et need asusid seal kusagil kaugel soode ja metsade taga. Mongolite väed olid harjunud liikuma võitlema avarates maastikel, nii et lihtsalt kole, väsitav ja tüütu oleks olnud seal kusagil soodes sumbata. Ja pealegi patukaan ei pidanud seda Novgorodi ja Pihkva ümbrust kuigi rikkaks alaks, suht rikkust sealt ei saa. Ja noh, meie, eestlased võime muidugi siinkohal saatust tänada, sest kui mongolid oleks vallutanud ka Pihkva, mis neil siis oleks tulnud ka siia meie eesti aladele rüüstama suurelt ja väga hullusti, nii nagu nad igalt poolt tegid. Aga neid lihtsalt ei huvitanud need soode ja metsade tagused kandid. Neid huvitasid ikka niisugused jõukad piirkonnad ja suured linnad ja palju ahvatlevam oli Batu-khaani jaoks näiteks Kesk ja Lääne-Euroopa. Ja kohe, kui nad olid siis Kiievi vallutanud kohe järgmisel aastal läksid nad siis lääne suunas edasi. Neil oli selline usk või, või eesmärk, et me peame välja jõudma viimse mereni. Ei tea, mida need mongolid selle viimse mere all mõtlesid kusagil lääne suunas pidi olema. No võib-olla nad olid midagi kuulnud kuuldusi sellest Atlandi ookeanist, aga ei sellest merest ega neist riikidest rahvastest seal Lääne-Euroopas nad suurt midagi ei teadnud. Aga neil oli esimene rünnak Poola kuningriigi kallale ja Poola väed olid väga võimsad kuningaga eesotsas, läksid mõngolitele vastu ja nad löödi pihuks ja põrmuks. Poola kuningas langes selles pea lahingus ja siis nad ründasid järgmiseks Ungari kuningriiki, jälle väga võimas sõjavägi Ungari kuningriigil. Ja sellegi Nad lõid lihtsalt pihuks ja põrmuks, kuigi see tolleaegne Ungari kuningas pela pääses üle noatera põgenema ja siis olid mongolid juba kusagil praeguses Austrias kusagil seal Viini linna pruses ja aina kavatsesid edasi minna ja vallutada Saksamaa, Itaalia ja ikka edasi sinna lääne poole viimase Mereni ja üks põhjusi, miks mongolid siin nii edukad olid, oli see, et saali mongolid, vana süsteem, et enne, kui minnakse mingi sõjaväega mingi riigi kallale, siis saadetakse sinnakanti selliseid üksikuid luurajaid ja spioone nagu tänapäeval ütleme ja nad siis alati kogusid päris täpseid andmeid. Tegelikult, kui patugan juba ründas neid maid seal Euroopas, siis tal olid väga head andmed selle kohta, et kus asuvad suuremad linnad, kes on seal valitseja, kui suur on sõjavägi ja nii edasi. Ja tõesti paistis, et mitte miski ei takista Batu Khani. No ta lõikas nagu nuga võid tolleaegset Euroopat. Ja siis ühel päeval juhtus midagi ootamatut. Need suured Batu-khaani väed pöörasid otsa ümber ja kadusid ja mitte keegi Euroopa valitsejatest ei saanud aru, et mis nüüd juhtus. Ja siis arvati muidugi, et siin on mängus kindlasti kõigevägevama käsi, et tema ise saatuslikud sekkus sellesse hullu olukorda. Aga patugani enda jaoks oli põhjus väga maine, sellest ei teadnud Euroopa valitsejad midagi. Meil oli väga hea kiirkullerite süsteem neil mõngolitel ja tuhandete kilomeetrite kauguselt sealt kusagilt Mongoolia steppides tuli teade, et impeeriumi juht, tema nimi oli kedeid, oli patugani onu. Et ta on surnud ja kiiresti tuleb minna kõikidel juhtidel sinna Mongooliasse, et arutada uue valitseja kandidaate. Sööge tei, muide, suri sealsamas karakurummi linnas, kuhu me siin saates ka pärastpoole jõuame. Ja nii pidigi patuga tagasi minema ratsutama, tuhandeid kilomeetreid sinna kaugele heita. Et jõuda sinna mongolite suurkogule. No siinkohal võiks ju küsida, et miks ma üldse nii pikalt räägin sellest patuga nii sissetungist Euroopasse ka? Põhjus selles, et see tegelikult oli aeg kui tekkis selline suhtumine Euroopas Mongolitesse, nagu ta suurelt jaolt tänapäevani välja on kestnud. Et need mongolid on sellised julmad ja halastamatud ja väga barbaarsed. Ja teisest küljest nad on väga kardetavad, sest nad on võitmatud, nad on nagu mingid saatana käsilased. Et kuidas ikka niimoodi saab olla. No praegusel ajal ajalooteadlased võtavad seda teemat märksa kainemadke maisemalt ja nende põhiküsimus on see, et mispärast siis mongolid nii väga edukad olid nendes suurtes lahingutes. Et näiteks need armeetse, Poola kuninga armee ja Ungari kuninga armee, need olid arvuliselt palju suuremad kui mongolite väed. Ja nendes armeedes olid näiteks osa näitlejatest olid templirüütlid ja muud rüütlid, meil oli raskerelvastus, nad olid Euroopa parimad sõdalased, väga osavad, väga vaprad. Ja kuidas nad siis kõik nii haledalt lüüa said ja ajaloolased ütlevad, et väga olulisi põhjusi oli mangoleid lihtsalt alahinnati. Ja neid peeti niisugusteks metslasteks. Ja nende võitlustaktika ja mõtteviis oli väga teistsugune, kui oli eurooplastel. Et tegelikkus oli ju see, et juba Tšingis-khaani aegadel oli mongolite Sõjavägi ja väejuhid väga kogenud, väga hästi väljaõpetatud, ütleme ausalt, targad, läbinägelikud, kained väejuhid ja iga kord, kui nad siis kedagi ründasid, siis rünnak oli väga hoolikalt läbi mõeldud ja väga tihti nad tõesti üllatasid, vedasid alt, et neid Euroopa väejuhte, kui need siis otsustasid, et kuidas lahingut pidada, sest nad sattusid väga tihti sellisesse lõksu. Noh, üks tüüpiline asi, mida seal nendes lahingutes oli, tol ajal oli see, et et mingisugune mongolite ratsavägi tuleb uljalt rünnakule, siis Euroopa parimad, et väeosad lähevad neile vastu mongolid 1000 segadusse põgenevad paanikas. Euroopa juhid on rõõmsat, lähme nad päris põrmuks kihutavad neile järgi ja siis nad ongi lõksus, sest seal on ootamas siis kusagil küngaste taga mongolite põhijõud, need põhijõud olid siis vibukütid ratsa vibukütid, kes oskasid siis sõidu pealt täiega lobby pealt, et väga kiiresti ja väga täpselt noortega lasta. Ja nemad siis mitmelt poolt rünnates tekitasid siis eurooplaste vägede seal täieliku paanika, lõid selle laiali ja põrmuks. Nii et need mongoli väed olid väga paindlikud ja väga osavad. Ja neil oli muide, kas sellist sõjatehnikat, millest Euroopas tol ajal mitte midagi ei teatud. Nad olid hiinlastelt saanud need põhiliselt seal oli näiteks püssirohi tundmatu asi tolleaegses Euroopas sõdades täiesti tundmatu või siis mingisugune pommid, mida katab ultidega lasti kauge maa taha, mis lõhkesid plahvatasid. See oli külvast tohutut hirmu Euroopa vägedele. Tegelikkus oli siis õieti see, et mongolid ei olnud barbarid midagi, lihtsalt nende kultuur, nende kombed, nad olid väga teistsugused, kui oli eurooplastel. Ja sellega nad siis nagu üllatasid Euroopa väejuhte alati. Ja ma arvan, et see patuga oleks võinud vabalt minna välja viimse mereni ja see, et ta ei jõudnud ja vot see oli tõesti üks niisugune ajaloo saatuslik juhus, et tema onu ei, kaan juhtus surema ja ta pidi käigult ümber mõtlema ja lahkuma. Aga laias plaanis järgmistel aastakümnetel. Muidugi see mongoli impeerium laienes. Ka veel mitmes suunas aina edasi. Nüüd jälle kuuldes üks lõik sellest mongolite ülistuslaulust muistsele, pealinnale karaku ruumile. Ja kui meie jõudsime sinnasamasse kanti, siis oli juba õhtupoolik käes. Ja me läksime otsemat teed oma ööbimispaika, sellised telklaager, sest ma olen varemgi natukene kõnelnud, need on siuksed keridest või siis Mongoolia vilt jurtadest koosnevad telkide kobarad. Ja sinna tasusid väga maalilise koha peal, see oli selline suure jõekäär ja see oli siis Orfooni jõgi mongolite jaoks tähtis jõgi üks suuremaid ja pikkuselt kõige pikem jõgi Mongoolias. Ja sealsamas jõekäärus ümbritsesid siis kaugemat meie laagrit juba haljendavad kad. Nii et täiesti uudne maastik meie jaoks, me tulime ju sellest üks luisest Kobi kõrbest nii palju vett, et me ei olnud oma Mongoolia reisil veel mitte kusagil näinud. Olime elevil, läksime kohe sinna jõe äärde. No oli selline kiire vooluga ja tõesti lai jõgi, vesi oli üpris sogane. Ma panin ikka varbad vette ja proovisin järgi, et kui soe vesi nüüd siin juulikuus Mongoolias on, tundus, et ei ole üldse nii väga soe, no ma pakuks 20 kraadi, mitte rohkem, nii et mina ei viitsinud vette minna, aga mõned reisikaaslased küll Läksid elevil sinna ujuma. Ja siis paik oli ikkagi niivõrd, et noh, kuidas öelda elurikas. Et ma mõtlesin oma pead, et tõesti selles mõttes õnnistatud paik, et nad just siia oskasid oma musse esimese suure pealinna rajada. Aga kui ta loodi kunagi ammu, siis tolleaegsete Mongoolia juhtide jaoks oli põhjus hoopis selles et nad leidsid, et meie riik on muutunud nii vägevaks võimseks, et me peame ometi ükskord ehitama esimese mongolite linnas, sest siiamaani ei olnud mongolite loonud mitte ühtegi püsivat linna. Iga kord, kui oli vaja tõesti selle Mongoolia suur riigijuhtidel kokku koguneda, siis nad lihtsalt leppisid ühe kummaselt tänapäeva koolest tihti näiteks sellesama Tšingis-khaani sünnipaiga ümbrus. Ja siis nad tulid sinna kokku, seal oli tõesti telkide meri ja seal oldi siis koos, nii kaua, kui vaja, otsestati oma tähtsad otsused ära siis mindi laiali ja jälle oli tühi step. Ja nüüd siis oli niimoodi, et, et sellesama Carok ruumi asukoha tegelikult oli juba välja valinud Tšingis-khaan ise. Aga tol ajal ta oli vanamees ja ta ainult unistas sellest, et peaks tegema meile vägeva pealinna. Aga ta ise ei jõudnud seda teha, ta suri selle karaku rummi linna ehitas üles tema poeg, oli Tšingis-khaani kolmas poeg, ta nimi oli hügedei kaan. Ja nuh linna ehitamiseks olitaal võimalused absoluutselt piiramatud. Nii et ta lasi ehitada täpselt sellise linna, nagu ta ise tahab. Ja see valmis uskumatult kiiresti, kõigest ühe aastaga. Ta oli ümbritsetud ligi kahe kilomeetri pikkuse võimsa linnamüüriga ja seda linna aitasid planeerida põhiliselt Hiina parimad arhitektid ja ehitajad. Nii et hooned seal sees olid tihti sellised hiinapärased. Aga seal oli ka selliseid imeasju, mille sarnaseid mitte kusagil tolleaegsetesse linnadesse ei olnud. Ja põhjuseks oli see seal mongolite õukonnas oli väga paljude erinevate maade suuri meistreid ja näiteks üks niisugustest imelistest ehitistest seal karaku ruumi linnas oli üks hõbedast tehtud hiiglasuur purskkaev ja selle tegija on päris täpselt teada soli prantsuse kullassepp. Tema nimi oli kui laam Boušee ja ta oli pärit Pariisist. Mongolid Pariisi ju ei jõudnud, nii et ta oli kusagil rändamas seal toona jõe kandis, kui mongolid ta sõjavangi võtsid. Ja seal juba mongolid vangina. Mongolid said väga kiiresti aru, et siin on tegemist väga andeka meistriga ja nad andsid talle võimaluse töötada ja ta sai väga heale järjele, võeti jõgedei khaani õukonda ja vot sealt saigi siis tellimuse valmistada Karuku ruumi linna jaoks ennenägematu, puhtast hõbedast ja kullast purskkaev. Ja no rännumehed, kes nendel aegadel sinna Carok ruumi sattusid. Nad on kirjeldanud seda purskkaevu nii, et üsna täpselt teada, milline ta välja nägi. Ta meenutas väga kõrged puud ja puuladvas seal kõige üleval oli üks trompetit puhuv ingel ja puudel olid neli suurt oksa, iga suure oksa ümber oli keerdunud puhtast kullast madu ja iga mao suust purskas erinevat sorti veini ja ümber selle imelise purskkaevu olid maas neli lamavat hõbedast lõvi. Ja iga lõvi suust purskas omakorda piima. Selline purskkaev oli siis seal, hülged ei kaani saalis, nii et kui ta võõrustas kauget külalisi, siis ta pakkus neile ka siis neid jooke rüübata, kes tahab veini, palun, kes tahab piima, palun, nii palju kui soovite, mida iganes. Ja noh, muidugi jättis külalistele kustumatu mulje tõesti isegi raske ette kujutada Tase purskkaev, selline hõbedast puu nagu mingi idamaade muinasjutt tol ajal, 13. sajandil. No see oli üks karaku ruumi linna imesid ja neid oli seal teisigi. Linna kuulsus levis kiiresti, siit hakkasid läbi kulgema tähtsad kaubateed siia vooris eri maade kaudu mähi. Siia tuli kogu aeg vahetpidamata visiitidel kaugete maade diplomaate saadikuid ja samal ajal oli see karaku run seal kusagil Mongoolia stepis ka väga tähtis usukeskus. Ja selles mõttes huvitav, et siin olid üheskoos väga erinevate uskude pühakojad. Nende kohta on ka päris täpseid kirjeldusi, seal oli näiteks kaks mošeed moslemite jaoks. Seal oli ka mitu budistlikku, teen pilt ja seal oli üle poole tosina samanistliku hoone, noh, see šamanism oli mongolite tol ajal selline põhiline usund. Aga siin karaku ruumi müüride vahel on olemas ka kristlik kirik. See oli Nestoriaanide pühakoda, need restoranid ja see on üks bütsantsist pärit kristluse harusid. Ja kõik need erinevad usud olid sõbralikult külg külje kõrval seal müüride vahel koos, põhjuseks see, et see oli üks mongolite põhimõtteid juba Tšingis-khaani aegadest ja ka edasi pärast seda alati nii et ühtegi religiooni ei tohi teistele eelistada ja et igal inimesel on oma vaba otsus otsustada, millist jumalata teenib. Peaasi, et omavahel ei tohi tülitseda. Aga nüüd, kui ma jälle mõtlesin, et kui palju siis sööge, teikaan seda linna üldse kasutas, siis see oli ka üpriski imelik, sest ega ta siin linnamüüride vahel ei tahtnud üldse olla. No üks põhjus oli see, Ta käis alailma suurtel sõjaretkedel, aga kui ta siia karaku ruumi tagasi tuli, siis mitte kunagi ei tahtnud ta elada seal linnamüüridest seespool vaid ta pani oma telgi alati tee üles, kusagile sinna lagedale sinna steppi ja ainult siis, kui tulid mingid väga tähtsad külalised. Siis ta läks sinna linna ja istus oma troonile sinna hõbedase purskkaevu juurde ja võttis need siis vastu. Kaks korda aastas korraldas ka lihtsalt oma suure võimu näitamiseks kevadel ja suvel seal linnas niisuguseid suurejoonelisi kogunemisi. Need kestsid siis kohe mitu päeva, siis seal pidutsevadki vahetpidamata väga-väga põhjalikult. Nii et oli väga imelik ja uskumatu Linze mongolite impeeriumi esimene pealinn. Aga uskumatu oli ka see, et kui lühi Hiilgeaeg sest ajaloo köik läks niimoodi edasi, et kui ühel päeval vedeiga on, suri siis pärast seda pääsesid võimule juba järgmised suured mongoli valitsejad. Ja see kolite impeerium muudkui laienes ja laienes ja eriti vägevalt laienes impeeriumist ida suunas. Nii et kui võimul oli saanud üks Tšingis-khaani pojapoegi, tema nimi oli siis kublaikaal, siis mongolid olid vallutanud kogu Hiina. Nii et sellest kublaikaanist sai mitte ainult mongolite impeeriumi juht, vaid ka Hiina maavalitseja. Ja vot siis tema leidis, et kui nüüd piirid on juba nii nihkunud ida suunas, et siis ju selle impeeriumi keskpaik ei ole enam üldse Mongoolias, vaid selle ka nihutada oma ida poole. Ja tema valis siis uue pealinna Mongoolia jaoks see oli niisugune hiinalinn, mille nimi oli tai, too ja sinna ta lasi väga kiiresti ehitada uue uhke keskuse. Ja siis 1267 viis ta pealinna üle sealt karaku ruumist sinna taidusse. Muide seda ei too, asus täpselt selle koha peal, kus praegu asub selle suure Hiina riigi meeletult suur pealinn Peking. Ja nüüd korraga muutus Caroku run üks väga tühiseks provintsilinnaks ja pärast seda algaski tema allakäik oma tõusude ja mõõnadega. Aga igal juhul kuskil 16. sajandil jäise karaku ruum täiesti inim tühjaks. Nii et kui mõelda gara krundasti, ta hiilgeaeg oli ja väga lühike mõtleme, loodi 1235 pealinnaseisundiga. 1267. Natukene 30 aasta Se karakko ruumi särav pealinna hiilgeaeg kestiski. Aga kui meie nüüd sealsamas Karuku lumi lähistel olime oma telklaagris ära maganud, siis järgmisel päeval läksime vaatama seda põnevat. Paika ja selleks, et need sinna jõuda, kõigepealt tuli sõita läbi sellest linnakesest soli harforiini linn, see asub siis sealsamas muistse karakroomi kõrval. Ja noh, see mulje, mis mul sellest arheoreeni linnast täise nüüd küll midagi väga vägevat ei olnud, ausalt öeldes päris niisugune ilmetu linnake, niuksed, madalad majad, mõned üksikud kõrged tossavad tehase korstnad ja muud suurt ei midagi, elanikke kusagil 9000 ringis, pigem nagu selline suur laialivalguv küla. No ja siis jõudsime selle karraku ruumi linna kohale ja kui ma seda kohta vaatasin, noh siis oli pettumus veel suurem kui selle Arhoriini linna kohta, sest seal ei olnud sõna otseses mõttes mitte midagi näha. See oli üks silmapiirini ulatuv lagendik kaetud niukse rohuga ja mitte midagi, isegi mitte kõige väiksemat varemete jäänust ei olnud seal ainult mingit rohtunud künkakesed. Üks kuju siiski oli, selle juurde me läksime ja see oli selline meetri pikkune lamava kilpkonna kuju. Tal oli pea püsti, kilpkonna näol oli selline kergelt ähvardav ilme ja keset ta selga oli selline sügav nelinurkne auk. Ja noh, siis giid meile seletas selle loo, et noh, kõigepealt kilpkonn, see on üks neljast kilpkonnast, kes kunagi olid selle linnaväravate juures linnal oli igas ilmakaares üks värav ja iga värava juures oli niisugune valvurist kild konn ja selle kilpkonna seljast ulatus välja siis selline kivist postament. Ja seal oli siis kahes keeles mongoli hiina keeles kirjas, et mis Linze karaku rumm on. Jaa, nüüd seesama auk, neljakandiline auk, mis seal selles meie ees oleva kilpkonna seljas oli, eks see oli ka siis see koht, kus postament kunagi siis toetada, kus ja miks just kilpkonnad olid sellega rakuruumi valvurit, noh, see on paljudes muudeski Aasia maades. Kilpkonn on selline tarkuse ja pika ja sümbol ja kui nüüd mõelda, et et kui palju siis sellel linnal pikka iga oli, noh, väga ei olnud. Ja kui nii võtta, siis ainult see üksainus kilpkonn oligi siin saanud püsida siis peaaegu 800 aastat tõesti pikk iga ja kiitis, seletas ka selles saladuse lahti, et miks väli siis nii tühi on, et mitte mingisuguseid varemeid. Asi selles, et hilisemal ajal kasutati selle vana karaku ruumi ehitiste kive uute ehitiste tegemiseks ja kõige suurem ehitis nendest, mis siis nendest vana Carokurummi linnakividest kokku pandi saali klooster, kloostri nimi on heldene suu ja sealsamas tegelikult oli väga hästi näha, see klooster on praegu alles enam-vähem säilinud sellisena, nagu ta ehitati, tee ehitati 1585 väga kõrged kloostri müürid, palju tornikesi, heledaid Nixis tuppasid, see klooster ise nägi ka välja nagu mingi linn ja ta oli siis algusaegadest saadik kiks Mongoolia tähtsamaid kloostreid ja on ka praegusel ajal üks tähtsamaid Mongoolia kloostreid, aga see heldene Suu kloostri lugu, see on nii pikk ja põnev, et, et sellest ma räägin pikemalt järgmises saates. Aga meie läksime sealt siis edasi sinna Arhoriini linna ajaloomuuseumi niuke väike muuseum, aga selline moodne ja hästi sisukas ja seal oli minu jaoks väga huvitav makett. Seal oli siis ajalooliselt täpselt kujutatud karaku ruumi linna sellisena, nagu ta oma hiilgeaegadel oli. Seda ma kuulsin küll päris hulk aega ja noh, nii üldiselt mis mind üllatas, seda nii vaadates oli see, et kui veider see karaku rumm mongoli impeeriumi esimene pealinn ikkagi välja nägi, et ta ei olnud sarnasust eriti meie mingi keskaegse Tallinnaga või mõne muu vana Euroopa linnaga. Et linnamüür oli küll väga uhke ja suur, aga see, mis imelik oli, oli, et seal müüride sees laiutas väga palju lagedaid alasid ja tegelikult seal oli ainult kaks majade kobarat. Sealt maketi juurest oli ka lugeda, mis need olid. Üks oli siis niisugune kvartal, mis oli mõeldud käsitöölistele ja teine kaupmeestele ja siis jooksid sealt läbi kaks suurt tänavat nende majade vahel ja olid kõik, ülejäänud oli selline rohumaa ja mingi tubli kolmandik sellest müüride sisesest alast oli siis nagu see vilt jurta tehke keeride ala ehk siis mongolite elamispaik ja, ja oligi kõik. Nii et tõesti, ega see karaku trumme ei olnud niisugune nagu Me kujutleme mingisugust linna ette, ta oli tõesti selle kedei Khani jaoks lihtsalt selline noh, kuidas öelda nimekaart või selline esinduslik koht, kus kõrgeid külalisi üllatada ja imestama panna ja ei midagi rohkemat. Ei ka ise oli ka ikka hingelt avarate steppide poeg. Aga kui me sealt muuseumist ära tulin, siis me läksime tagasi sinna oma telklaagrisse ja seal oli veel aega, kui ma läksin kõndima ja kõndisime seal siis üles küngastest. Ja sealt avanes väga avar vaade Orfooni jõele ja sellele laiale Corule. Noh, ta oli niisugune puudeta org, suured aasad, hõbedased looklevad, jõeharud ja hobuste kari seal kusagil söömas ja seal künka otsas, kus ma seisin, seal oli üks selline Oovo Ovon mongolite jaoks väga tähtis, see on niisugune pühapaiga tähis näeb välja nagu üks kivihunnik, aga tal on väga suur tähendus. Tähistab pühapaika ja sealsamas pühapaiga juures istusid kolm noort inimest, ma ei tea, kas nad olid mongolid, igal juhul nad olid Aasia inimesed, noored üks mees, kaks naist ja nad istusid nagu näoga selle avara oru suunas ja päris kindlasti mediteerisid, jalad olid ristis, seljad hästi sirged, silmad kinni, täiesti vait. Ja noh, ma lihtsalt vaatasin neid ja jäin ka omad mõlgutama tema. Ja siis tuli niisugune kujutlus sellest, et mis mongolite impeeriumi käekäik siis väga suures joones oli. Et ta tõesti muudkui laienes ja laienes. Ja kusagil veel pärast seda, kui play Khani sai sellest maailma kõigi aegade kõige suurem maismaa impeerium üldse. Et ajaloolased ütlevad niimoodi, et kui võtta nüüd meretagused maad lisaks siis palju sajandeid hiljem. Impeerium oli tõesti suure, aga, aga selline terviklik maismaa impeerium oli see mongolite impeerium seal kusagil 13. sajandi lõpus. Ta oli siis ulatus üle terve Korea ja Hiina idas läänes sinna Ida-Euroopas välja lõunas kusagil Araabia, India, Vietnami piirideni kujutlematult suur. Ja kui ta loodud oli, siis seal tuli selline ajajärk, mis oli võrdlemisi rahulik. Ja huvitav on see, et sel ajal see mongoli impeerium oli, ütleme, inimkonna ja Euraasia rahvaste jaoks väga edasiviiv jõud sest sealt ju kulgesid väga suured kaubateed ja kuna olid stabiilsed, siis neid mööda liikusid suured vood kaupu ja inimesi ütleme Hiinast kuni Euroopasse välja ja tagasi. Ja sel ajal muide rändas ju ka seal siis Marko poolona Marco Polo nimi, vähemalt maailmarändur keskajal igaüks teab legendaarne mees, tema jõgi rändas nendel aegadel Euroopast Hiinasse ja siis veel tagasi. Ja siis pärast kirjeldas eurooplastele selliseid asju, et teda absoluutselt keegi ei uskunud praegusel ajal suuremat jagu, tema juttudest isegi usutakse, aga kuigi mitte kõike, sest ta oli tõesti hea lugude vestja, hea lugude vestja paneb oma kirjeldustele avati omalt poolt ka üsna palju juurde. Aga igal juhul läks siis edasi juba niimoodi, et see impeerium oli liiga suur, keskvalitsemiseks jagati neljaks suureks omaette impeeriumiks ja üleüldse mongolite elulaad hakkas muutma Toma, need valitsejad muutusid paikseks ja nende eluviis oli aina rohkem sarnane Nende suurte rahvaste eluviisidele nende alluvuses seal olid. Ja mongolite sõjavägi kaotas endise paindlikkuse ja liikuvuse ja siis Pedassistel sajandit selleks niimoodi, et kõik need vasallid alluvad, need hakkasid aina rohkem pead tõstma, hakkasid mongolite nende maid raamatut, et ma niimoodi see suur Riccis killustus lagunes ja hävis sajandite jooksul, aga kindlasti jäi sellest mongolite impeeriumist maailma maha päris tugev jälg. Osalt Ta oli naat sellise hävitava toimega mongolite teod. Osalt olid nad tõesti ka loova toimega, seda peab ka tunnistama. Oleneb sellest, mis küljest vaadata. Ja noh, kui nüüdsel ajal mõelda, et kas mongolid igatsevad tagasi seda meeletult suurt vägevat riiki, siis nii palju kui ma mongolitega seal kohapeal rääkisin mitte keegi midagi sellist ei öelnud, nad olidki käed, niisugune aeg oli, aga Sa minevik ja las ta jääb minevikuks. Aga mingist minevikust pärit ideed ma küll kuulsin, mis mulle isegi täitsa meeldis. Ja selle käis seal välja hiljutine Mongoolia peaminister, tema nimi oli sahia kiin, Elbek tolm. Ja tema pakkus siis välja, et kui viiks õige selle praeguse pealinna, sealt Ulaanbaatarist ümber sinna kusagile karaku ruumi kant. D ja põhjendus oli tänapäevane asjalik, nimelt on pater nii palju, kui ma seda ise ka nägin. Ta on selline tööstuslik, selline saastame linn enamjaolt ja seal elamiseks väga ebamugav linn. Ja siis peaminister pakkused, praegune Ulan Patarei asuga päris Mongoolia keskel, et tsega rakuruumi koht, see on palju rohkem keset mõngooliat ja kui tekstis niimoodi, et ehitaks sellise moodsa pealinna sinna välja viiks sinna valitsusasutused. Ja selleks selline mongolite esinduslinn ja inimestel oleks seal hea elada ja oleks uhke, kui oleks ka teine suur keskus seal Mongoolias. Ja ta ka tegi väga hoolikad kalkulatsioonid selle linna kohta, et miks see oleks parem paik uue pealinna jaoks? No ausalt öeldes, ega sellel uhkel ideel praegusel ajal eriti Toetajaid Mongoolias ei ole. Aga mulle ta meeldib. Ideena, vähemalt on see ilus. Aga see laul, see karaku ruumi linna ülistuslaul, see on ka minu meelest ilus. See muusika on pärit CD-plaadilt, mille ma ostsin sealtsamast karaku ruumi linna juurest ühest nihukesest üsna tavalisest suveriinid putkast ja mulle selle plaadi lood meeldivad. Aga sellega saab siis tänane saade nüüd otsa saade mongolid kunagisest impeeriumist ja selle esimesest pealinnast karaku ruumist. Ja järgmine saade seal ma tahan siis kõnelda põhiliselt nendest budistlikest kloostritest, kus me seal Mongoolias käisime, neid oli päris palju. Mitmed nendest olid varemetes ja nendega liitub väga suur Mongoolia ajalugu koos oma tõusude ja mõõnadega, nii et see järgmine saade on taas Mongoolia ühest järgmisest ajaloolõigust.