Tervitused vikerraadiokuulajatele minu nimi on Sten Teppan ja ma palusin põlvkondadevahelist sidet uudistavasse ja uurivasse saatesse. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase särava militaarkarjääri kõrval on kindral Terras isa kahele pojale, kelle kasvamises ja kasvatamises mängib rolli nii isa kui ka ema Kaili töö ja pidev perest lahusolek. Stuudios on ka Hendrik Johannes Terras Riho poegadest vanem, kellega tuleb juttu meheks sirgumisest perekonnas, mida juhib valjuhäälne, konkreetse käsuliiniga harjunud ja range olemisega sõjaväelane. Algab saade, käbi ei kuku. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrast, tere tulemast. Tere selles saates tõsi, pigem poeg ja isa. Me räägime kasvamisest ja kasvatamisest ning et vaade oleks mitmekülgne, siis on Riho üks poegadest Hendrik Johannes ka selles saates kohal. Tere tulemast, Henrik treide. Riho, te olete sündinud Kohtla-Järvel ja käinud jõhvis koolis. Mul on juhtumisi päris mitu tuttavat, kes on pärit samast piirkonnast ja üks neist on isegi teiega võrdlemisi samas eas samas vanuses. Ning ma küsisin tema käest, et mida lapsepõlv või noorukiiga niisuguses piirkonnas üles kasvades ühele eesti poisile tähendab kas teile tuleb Riho tuttav majaseintelt näiteks niisugune märk nagu eestikeelne hash või siis venekeelne n mitmed tähed kokku? Jah, on ikka kombinatsioonina. Ma tegelikult viitan ühele kamba nimetusele, see oli huligaane, mida väidetavalt tollal seal seitsmekümnendatel vene rahvusest noored hoolega seintele kraapisid. Kas on võimalik kasvada niisuguses piirkonnas üles, et ei saa venelaste käest kere peale siis ei ole? Ei olnud? Ei olnud ja päevil oli uudistes jälle, kus Kohtla-Järvel üks üks eestlaste hokimeeskond sai, sai naha peale täpselt samade põhimõtete järgi nagu meie kunagi. Nii et ekstooliks suhteliselt pingeline olukord. Ma arvan, et see h oli rohkem selline Kohtla järve kant. Jõhvi oli ikka natuke rohkem, olid eestlased natuke rohkem ja kui sa seal oma kooli ümber tiirlesid ja ma elasin kogu oma teadliku elu jõhvis põhimõtteliselt viie-kuuesaja meetri raadiuses, lasteaed, kool neli erinevat korterit, kui olid selle kooli ja lasteaia ümber, kui seal oma asju ajasid, siis oli see nagu turvalisem, aga, aga üldiselt see kaklemine või, või või rohkem ikkagi kampade poolt ründ rünnakud olid, olid tavaline osa elust ja selleks pidi valmis olema ja ja, ja kogu aeg. Kas sellel kõigel, mis toona juhtus, juhtumata jäi võib-olla kaudnegi side, Teie edasise eluteega jõudmine muuhulgas siis sõjaväelises süsteemis väga kõrgele positsioonile? Ma ei usu, ma arvan, et minu jaoks oli ka see võib olla päris kodus varjatult ja vaikne toimetamine Eesti sinimustvalgest ja, ja Eesti asjast oluline. Ja mul oli üks sõber, kes oli, elas kuni 10. eluaastani jõhvis, aga siis kolis Pärnusse ja kuna me ei katkenud katkestanud seda sidet, siis Pärnu eestluse mõte tuli meile nagu rohkem ka sinna meie kanti. Nii et ma olin tegelikult lapsepõlves põrandaaluse lasteorganisatsiooni sinimustvalge liige. Ja kui keegi seal mingit h-tähte seina peale pani, siis meie kirjutasime erinevatesse kohtadesse SMTP ja kandsime sinimustvalgeid sokke, nii et selles mõttes, et, et oli ka selline asi, aga aga ma arvan, et seda, seda rolli sõjaväelaseks saamisel mängis pigem esimesed aastad ülikoolis. Hendrik, kas sulle see piirkond, millest me just rääkisime, suisa ka tuleb ka tuttav ette, kas sul on sinna asja olnud? Me oleme käinud seal tuuri tegema kõiki neid kodusid üle vaatama, see, kus lasteaeda oli, et oleme seal ringi sõitnud. Kui lähedal või kaugel on sinu jäljerada Henrik olnud sõjaväelasest karjäärist. Ma ütlen ausalt, mulle ajateenistuse väga meeldis, siiamaani meeldib see kogu idee, et praegu olen ka kaitseliitu minemast lähiajal, et lihtsalt, et saaks maastikul põrgata, et see mulle tõesti läks väga südamesse, seda ma tahaksin teha. Aga karjäärivaliku mõttes ma arvan, et ei ole see päris mulle, et võib-olla veits mingit pehmemat eriala öelda, et seal nagu ennast rakendada. Et võib-olla on raske niukestest saabastes käia ja arvasin, et ei ole mõistlik. Jah, vaatan isale otsa ja tundub, et kodune kasvatus on ikka kusagil nihu läinud. Aga selle juurde me jõuame, natukese aja pärast läheme Riho hoopis hakatuseks veel varasemasse lapsepõlve nendesse hetkedesse. Mida te arvate esimesena mäletavat, päriselt mälupildid, mis jooksevad silme eest läbi teie lapsepõlvekoduga seoses või inimestega seoses, kes teiega ümber olid, mis tuleb meelde? Ma läksin päris pisikesed lasteaeda ja, ja need esimesed mälupildid kindlasti on lasteaiast kalevipoeg, jõhvi mikrorajoonis, kus ma tegelikult kohtusin inimestega, kellega ma peaaegu et lõpetasin keskkooli, kõik olid sellest kandist ja me lasteaiast suundusime kooli, mis oli paarisaja meetri kaugusel ja sealt ellu. Aga kindlasti mängisid rolli mõlemad vanaemad, kes olid üksikud abikaasad surnud ja ja üks elas Kohtla-Nõmmel Tuhamäe tänaval ja teine puru külas. Ma veetsin väga palju aega oma vanaemadega. Väga palju tegin ka maatööd lõpuks ka juba teismelisena. Just see seetõttu, et nendel vanaemadel olid omad majapidamised ja ma seal palju aega veetsin. Ema ema oli selliseid rikkamast taluperest ja isa ema oli siis vaesemast teie enda vanemad, millega tegelesid minu ema ja isa tegelikult töötasid lõpuks koos piimakombinaadis Kohtla-Järve piimakombinaadis. Ema on mul olnud eluaeg väga tugev ja tunnustatud raamatupidaja ja isa oli brigadiir ja töötas masinate paratamisega piimakombinaadis ja oli väga tunnustatud nii-öelda töö kangelane, kui seda, seda nagu sellel ajal nimetada vaadati, kuidas teie kontakte vanaemadega nii tõsiseks või põhjalikuks või lähedaseks muutus, et oli see oludest tingitud. Lihtsalt lapsel otsiti koht, kus olla või ise sattusite sinna tihti ei kuule nad, kuna üks vana päris lähedal siis oli seal sinna asja kogu aeg ja ja mu vanaema, ema, ema ütleme, kaupmehepisik ei kadunud talt kuni elu lõpuni. Ta tatsas iga päev võttis oma kartulikäru kolme koti kartulilillede ja õuntega ja tuli meie maja otsa seal, kus ma elasin ja müüs trepi peal kõikidele inimestele siis värsket kartulit, et lilli ja õuna ja siis ma käisin tal ikka abis ja kui suuremaks kaela kandma hakkasin, siis juba aitasin ka seda teekonda siis tema juurest sinna poe trepini ja et sealtkaudu, et kindlasti ei olnud mureks see, et ema-isa ei olnud piisavalt, ei olnud aega, vaid ikka pigem see, et mulle endale meeldis olla seal mõlemal maakohas kuidas ta moega täitsete või millega, et mida sealkandis teha andis, võttes arvesse, et keskkond oli ülejäänud Eestiga võrreldes mõnevõrra teistmoodi. Ma ei taha nüüd kuidagi jubedaid pilte maalida eestlaste ja venelaste vastasseisust, aga no rahvuse küsimus mingil määral ikka puutus asjasse ju võib-olla see rahvuse küsimus tuli välja ainult siis, kui koolipidudelt oli vaja koju tulla, pimedas õhtul aga, aga minu igapäevases tegevuses ei kohtunud ja ei suhelnud ma vene keelt kõnelevate noortega üldse. Ma olin väga aktiivne juba väikesest peale, kunstikool, näiteringtantsuring. Tegin teatud perioodil ka kõvasti kergejõustikusporti. Et mul ei olnud vaba aega. Vaba aeg oli sisustatud kõigi nende ringide ja tegemistega ja seda tegelikult kogu kooliaja väiksest peale kuni kuni lõpuklassini välja. Et õppimine kuna kuidagi ei tundunud põhitegevusena, vähemalt sellel ajal oli see hea või halb kuidagi sain sealt koolist niimoodi neljad viied olid kogu aeg olemas, et ma ei ei mäleta, et mul oleks see kuidagi väga hirmus pingutus olnud, tuli justkui iseenesest põistlekki ei õpitud nii palju. Ja ka võimalus, aga need ringid, huvialaringid, see oli enda huvi lihtsalt tegevust leida või ja et noh, joonistamine on meeldinud, ega ma mingi suur kunstnikega andekust ei ole välja näidanud, aga aga käisin viis aastat lastekunstikoolis. Maalimine, skulptuur, joonistamine, kogu kogu see asi, näitlemine on mulle kogu aeg meeldinud, aga ka mitte kuidagi andekusega pole silma paistnud ja lavatöölisena seda juba õlile. Ja, ja sport oli selline vajadus paksule poisile pidi midagi tegema, et vormis püsida. Missugune teie kodukorda oli, kas te kodus mingit tavad või traditsioonid või reeglid eksisteerisid niisugused, mis tõesti olid kõigile teada ja vaikimisi täideti, et polnud vaja meelde tuletada? Võib-olla erinevus tänasest väga hakkab silma see, et meil oli selline noh, nagu iganädalane koristamine, Trei koristamise protsess, kui ma suuremaks kasvasin, oli see mingil ajal minu peal väga klassikaline, et kõigepealt tolmuimejaga siis tolm siis märja lapiga üle ja seda noh, iga nädal vaipade kloppimine ja kogu see asi, et see tegelikult noh, ma usun, et mu ema-isa üritasid seda korraarmastust kasvatada, aga ega see väga hästi ei õnnestunud. Kokkuvõtteks. Vabad hetked mingil hetkel me hakkasime maja ehitama nagu sellel ajal enamus inimesi selleks, et oma maja saada, pidi seda ehitusjääkidest, säästudest iga nädalavahetus ise ehitama ja, ja väga varases nooruses või isegi lapsepõlves ma juba osalesin selles maja ehitamise protsessis ja sinna läks palju vaba aega nädalavahetus Dustel. Kui kaitseväe juhataja ja sisuliselt kogu elu militaarse süsteemis veetud inimene räägib, et korraarmastusega on probleeme, siis see kõlab ebaloogiliselt. Vot nii on, ja mu kallile kaasale on see suureks peavaluks siiamaani, et millega te suhteliselt oma vanemaid poisikesena välja vihastada, kui see üldse oli võimalik? Olin ikka suhteliselt hea poiss, nii et, et ma ei mäleta, et oleks olnud mingisugust sellist kurjustamist minuga päris päris ausalt ei mäleta. Et isegi sellised koerustükid ei jõudnud kunagi nii kaugele, et nendega kuidagi oleks ülekäte läinud. Suitsetama hakkasin ma pärast kroonut või vene kroonus, enne seda ei suitsetanud. Ma usun, et napsuvõtmine algas kusagil keskkooli ajal, mis oli ka võib-olla natuke faas hiljem kui teistel, nii et mu ema on töö juures olnud alati hästi karm, aga kodus selline väga koduhoidja ja Hendrik teab seda isegi veel palju paremini, et veel kord ma ei mäleta, et mind oleks karistatud. Vanaemale meeldis igast tehaseid kinni panna ja võimukas olla on lugusid kuulnud, kuidas kui ta majja tuli, siis kõik jooksid laiali ja peitsid ära ennast kuhugi, aga samas kodusele. Kutsuge niukene. Tule, teeme sulle siia. Niuke hästi, õdus õhkkond on üleval. Et ta kuidagi väga hästi suutis seda balanss sellega hoida. Midagi prints sõna just nagu eraldi hoida seda asja, see on hästi tore, et ma olen ka temaga päris tihti tema juures elanud, elas kesklinnas, elasime kaugel laagris, elame praegu, et siis koolis oli palju lihtsam vanaema juurest käia ja siis on seal hästi palju aega veetnud. Mabeldada kor armastas asja, ei taha kuidagi rahule jätta ja küsisin poja versiooni, millest sa küll väljendab, et kasvatus selles osas nihu on läinud ja ei, ei mõjunud isa peal nii väga. Ma arvan, et see võib-olla ei ole nii hull, kui siin praegu paistab, ehk siis vahepeal ikka mingid sokid vedelevad, aga eks ikka juhtub, kui jah, samas vanaemale ja meditsiin, mille asjad vedelevad, et ma ei tea, äkki on selles, et vanema aita sisenenud sokid ära korjata ja siis äkki jääb meelde, aga ma ei ole kindel, et see on minu spekulatsioon. Arvasin spekulatsioon, üsna tõelähedane, et kui keegi kõik ette-taha ära tekib, harjumus. Valame perfektsialist, et kui ma panen ta jope nagisse niimoodi selle aasa külge, siis ta võtab selle asemel et ära ja paneb puu peale ja siis paned ilusti sinna sinna seisma, et ma arvan, sokid võisid sama teed minna. Riho, kas liidriomadused ilmnesid juba kooliajal või mis võis hetk olla? Ma arvan, et kooliajal ja tagasi vaadates ütlen, et võib-olla tõesti ma oleks ilmselt olnud ka kohaliku komsomoliorganisatsiooni juht, et kui ei oleks kodust noh, ütleme mõjutust olnud, et ära nüüd päris seda ka tee, eks ju, et et see oli kokku lepitud, läbi räägitud, ei vihjatud, pigem selline. Ei oska öelda, selline isapoolne tai kunagi ei öelnud seda, aga ta andis märku kui oma kehakeelega. Et see ei ole mõistlik. Ja ma ise ei trüginud ka siis sellesse valdkonda, sest ma usun, et kui oleks tahtnud, ju ma oleks kooli komsordiks saanud küll. Ja keskkooli ajal sõjalise tundides ma olin selle klassi rühmajuht või käisime kotkapojal võistlemas ja ja liidriroll tuli pigem sellistes kooli, kontserdite korraldamisest, aktiivsest tegevusest, kooliraadios need asjad, mida, mida sai tehtud küll. Minu vastas istub ekskolleeg. Noh, ja mina olin, organiseerisin, ma ise intervjuusid ei teinud, aga eetris ei käinud, kooliraadiot tehti üldse, sel ajal. Räägiti, mis koolis toimub, et ega seal väga palju seda vabadust ei olnud, aga mäletad Tal oli see world Stolcamyysi oli mingi laul, mis mis me šokeerisime kooli sellega, et me tegime ühe Lindy, kus ta tuli nagu järjest ilma vahet pidamata, et kõikidel see tuju seda laulu kuulata ära kaoks ja me saime hakkama. Eperdavidest ei tahtnud keegi enam hiljem midagi. Õpetajate silmis heas kirjas, kui hinded olid korras, siis ilmselt küll, jah, üldiselt oli käitumine eeskujulik ja hinded korras, nii et, et ma ei, ma ei arva, et mul et kunagi oleks olnud midagi, mis nagu väga silmapaistev, kas keegi õpetajatest on eriliselt meelde jäänud, mingil põhjusel. Esimene õpetaja, õpetaja, Rocca olen veendunud. Esimene õpetaja on igale inimesele kõige tähtsam õpetaja. Ja kui selles õpetaja on piisavalt soojust ja ja ka rangust, siis läheb kõik hästi. Kirjeldage oma ema ja isa. Noh, isa oli kõva töömees, talle meeldis teha kätega asju, ta suutis kõike teha ise kuni elu lõpuni välja. Aga ta võib-olla ei rääkinud liiga palju. Ja ma usun, et see talle lõpuks saatuslikuks sai, elas sissepoole, elas liiga sisse ja suri kahjuks 60 aastaselt infarkti. Nii et paljud asjad jäid, rääkimata, Need isaga jutud. Aga ema on vapralt võidelnud läbi elu olles noh, põhimõtteliselt ikkagi suurettevõtte juht ja, ja, ja ka sellest Nõukogude ajast Eesti aega täie hooga sisse mürtsud ja, ja ka seal palju korda saatnud ja, ja tegeleb tegelikult veel veel tänagi äriga. Et 78 aastaselt on see ikkagi päris päris suur väljakutse. Teisalt kõik vabad hetked tööst on ta näppupidi potti, põllus, tomatid, kurgid, lilled, maasikad ja, ja selline koduhoidja ja kodu kodu nimel kõike tegev. Kõik tuttavad, kes meil külas on käinud, teavad, kuidas süüa pakutakse kolmes kihis ja kolmekordselt ja kõik peavad olema hoolitsetud ja ja kaitstud. Kas te mäletate mõnda situatsiooni, kui teil noorukipõlves oli ema ees piinlik näiteks või et te olete üks vähestest, kelle nooruspõlv vähemalt enda mälestustele tuginedes on üsna laitmatult kulgenud, et keeruline on midagi ette heita või leida sealt selliseid episoode? Hilja õhtul koju tulite mõnikord näiteks luba küsimata mulle ma olin nii kaval, et kui mul oli vaja kuskil sõpradega midagi teha, siis ma olin enne juba kokku leppinud, et ma jään sõbra juurde ööbima ja ja koju ei tule ja meil oli kooli lõpu lõpuklassi sõrmuste pidu peas ikkagi erakordselt suure alkoholi tarbimisega ja siis ma jõudsin koju ja, ja ema ja isa ka siis ei öelnud mulle mitte ühtegi sõna, panin magama ja poputas siis järgmine päev, aga seal selles pilgus seda etteheidet, tuli kõvasti hukka mõista, hukkamõistu ja, ja, ja ema puhul oli see pigem, et ta ei rääkinud siis, kui ta oli pahane, siis ta lihtsalt tegi, oli vaikus eetris. See vaikus oli teinekord hullem kui ja kindel on see, et kui ma näiteks täna ütleksin, et ma tulen, ööbin kodus ema juures kodus, siis käin linna peale, tulen siis ta on ükskõik mis kell, ma ei tule ukse peal ja vaatab, võtab vastu. Nii. Seda olen mina ka kogenud, et kella neljani välja ootab ära, et et ikka vaadati üle, et mis seis on. Ja muretseb, muretseb kõikide asjade pärast üle. Riho, te olete füüsiliselt suur mees, kas te olite füüsiliselt juba noorena suur mees ja ma lähen jutuga sinna, millele te ise siin viitasite, kui me võimalikest keredaitest rääkisime, need peolt kojutulekud ja õhtused hilisõhtused, kohtumised tänavatel. Et mida see situatsioon endast võis kujutada, kui see päriselt juhtus? See suur mees on tegelikult, ma olen kogu aeg olnud läbi elu paks poiss. Ja, ja seda erinevatel põhjustel ma olin sündides väga väike ja väga haige ja ja minu hoolitsevad, vanaemad võitsid, tegid kõik selleks, et see kõik nii ei oleks ja minu esimesed eluaastad möödusid mannapudruga, mida ma siiamaani suu sissegi ei võta. Et seetõttu on see suureks olemine mulle ka kogu aeg olnud selline väljakutsed. Kui ma ennast ei liiguta, siis ma võtan kiiresti juurde ja kui ma liigutan ja ei söö, siis, siis on see jälle närvipinge kogu aeg, nii et sellega on mul elus kogu aeg tegemist olnud. Aga loomulikult siis, kui venelastega kaklemiseks läks, siis mina sain esimesena sellepärast et ma olin kõige suurem. Et seda, seda tunnet on olnud ja, ja ega seevastulöömise värk oli ka sihuke peaaegu et lootusetu, sest neid olid tavaliselt alati rohkem ja, ja eestlaste loomuomane laiali jooksmine seal sellele vastu, kui vene mehed ennast alati kokku võtavad, siis eestlastel on see laiali jooksmine nagu rohkem moes. Et, et seetõttu, ega neid võidukaid lahinguid väga palju meelde ei tule. Ma ei taha, et kõlaks kuidagi ebaterve huvina minu poolt, aga muu jaoks on see väga huvitav kuulata, et kui tõsiseks need konfliktid tegelikult läksid, et me võime siin legende või müüte rääkida, aga mida see päriselt siis tähendas, et ütleme siis otse välja peksa saamine millega see lõppes? Üldiselt peksa saamisega, üleni verine ja ma toon ühe näitekoolipidu, kusagil 83, neli. Ruja kontsert koolis, pidu läinud hästi, tüdrukuga jalutad, et teda bussijaama viia ja seal vahepeal on pime piirkond, kust nagu läbiminek on alati väike väljakutse olnud. Ja kuidagi see teadmine, et sealt tuleb ketukas, on peaaegu alati seal ja mitte üksi, vaid on suurem hulk inimesi, läheb sinna bussijaama poole ja siis järsku hakkavad löögid käima ümberringi ja ja mulle kopsatakse millegagi pähe. Isegi pilt läheb ära, silmad lahti teen, siis naised taovad puukingadega venelasi ja poisse pole kedagi, eks. Et see konkreetne juhus, mis, mis toimus Ühel peol ja selline pärast pidu. Niisugune väljakutse, eriti Kohtla-Nõmmel Kohtla-Järvel oli oli tavaline nagu tavaline sõna otses mõttes. Jube vastik olukord, tahad ühtki tüdrukut saata ära ja sa tead tegelikult ette suure tõenäosusega, millega see kõik lõpeb? Jah, ei, see ei ole kindlasti see, mida ma arvan, et keegi peaks kogema. Ma usun, et paljud mu klassi ja koolivennad on nõus sellega, et selline pidev alarm olukord pärast koolipidu ja mõnikord läks hästi mõnikord halvasti. Et see oli nagu, see oli nagu tavaline ja noh, ei, ei ole hea tunne. Vanaema rääkinud seda, et kui ta sealt seesama pime auk, mis oli, et kui siis kutsuti sinna politsei kohale, mõnikord miilits ja miilits, et oleks nagu turvalisem kõndida ja mitu korda ei tulnud ja siis lõpuks Riho isa helistas sinna miilitsasse, ütles, et no nii, et kui see miilits seal kohal ei ole, siis järgmise venelasega näen, lähen maha ja peale seda oli kohe miilits olemas, seal. Kas need intsidendid aitasid kuidagi tüdrukute silmis oma väärtust või aktsiaid tõsta, ka oli see vahend enda populaarsuse? Võitlemine lõpuni Eino üldiselt ei olnud, sellepärast et me pigem ikkagi püüdsime niimoodi, et et need tüdrukud kuidagi eemale jääksid. Noh kui läks löömiseks, siis löömine toimus kuskil natukene kõrval, aga no veel kord, see see vahekord oli, mul elas majas, meil oli 10 sissekäiguga viiekordne maja selles kolm perekond, eestlasi. See šanss oli suhteliselt väike. Võita lahingut ja parim parim, mida ikkagi tihti teha sai, oli kui eriti kui üksi olid ja oli, oli joosta ära ja joosta niimoodi, et kui esimene, kes järgi jõuab, siis keerad ringi, püüad lüüa ja siis jooksed edasi, et see on niisugune taktika, oli pigem, mis töötas. Kui palju ja kas üldse teie vanemad püüdsid Riho teie tulevikku suunata või andsid nad mõista, mida nad oma pojalt ootavad? Et see elus ette võtaks? Täiesti kindel oli see, et minu ema jaoks ei olnud valikus seda, et ma ei lähe ülikooli ja kui ma esimesel katsel sisse ei saanud, siis see oli, oli tema jaoks kindlasti väga suur murekoht ja, ja, ja veel suurem murekoht oli, kui ma siis sealt ülikoolist statsionaaris kaugõppesse läksin, sest alustasin oma karjääri kaitseväes ja lõpetasin ülikooli 10 aastat hiljem siis see oli tema jaoks, ma usun, oluline murekoht ja, ja seda ka Hendriku puhul, et see ülikooli minemine oli, mast, selleta ei saanud. Isa, mul lõpetas keskkooli seitsmekümnendatel olles juba täismees õhtukeskkooli, sest tema pidi minema 16 aastaselt raudteele tööle, et peret üleval pidada ja ja oli sellest ajast olnud töömees nagu 100 protsenti aga, aga tihti käitumises. Ja ma ei tea, kuidas see tema oli, oli ta selline härrasmees. Et ülikonnad, värgid olid alati viimase peal ja ja kui inimesed ei tundnud teda, siis nad eeldasid, et ta on kõrgharidusega ja nii edasi, et ta suutis ära võtta nii-öelda ajalugu. Esimene katse oli vabariikliku riigiprokuratuuri soovitusega õigusteaduskond, kuhu ma sisse ei saanud. Ja jumal tänatud et ma olen selle üle väga palju mõelnud, et see oli küll kõigevägevama käsi, mis mulle peale pandi, et ma et ma seda juurat õppima ei läinud ja ja ajalugu oli mulle kogu aeg meeldinud väikesest peale ja siiamaani on see üks nendest teemadest, mis, mis mulle pinget pakub, kui mälu ei peta, siis te sattusite nõukogude armees üsna põnevasse kohta, mul on millegipärast niisugused pildid ees, mida teie sealt mäletate esimeste asjadena? No alustame sellest, et ma ei käinud armees väga oluline vahe, vaid teenisin nõukogude mereväes kolm aastat ja kolm kuud. Ja see oli päris hirmus mõelda 85. aastal, et keegi peab minema kolmeks aastaks Kaug-Põhja-alguses Kaliningradi, siis põhjalaevastikus. Mis hetk teie elus oli, mis teil pooleli jäi? Siin? Ei midagi ma ülikooli sisse ei saanud, töötasin maaparanduses kraavihall linna ja ja see teenistusse võtmine tuli selles mõttes tänuväärsel hetkel, et et ma sain, sain sealt maaparandusest rohke raha juurest ära, sõja ajal maksti ikka meeletult palju raha kraavi, hallile ikka emast ma sain ikka paar korda rohkem, ema oli ette võtta pearaamatupidaja selle kraavi kaevamine maksis hästi, maksti hästi ja, ja kõik see, mis sinna juurde pikad nädalad kuskil objektil ja nii edasi, kõik see ei olnud väga tervislik, nii et et oli hea, et, et kroonumid võttis, aga halb oli see, et ta võttis mind ikkagi kole pikaks ajaks. Tagasi vaadates oli äge aeg, aga, aga sellel hetkel oli see ikka päris hirmus. Ja, ja teenisin niimoodi, et olin ka, olin ka pikalt merel nagu, nagu ikkagi seitse kuud järjest ilma maal käimata ja ja kaheksa kuud järjest ilma maa peal käimata ja mis selle juures kõige suurem väljakutse oli ka see, et mere peale võetigi nii-öelda maarott või see ei ole, probleem? Jäi kõige suurem probleem oli, et see 100 meest selle laeva peal esimesed paar kuud on okei, aga siis iga päev samad inimesed samad teenid sama noh, nagu mingit vaheldust ei olnud seal maa peal samamoodi ju sõjaväes teenistuses looma ikka, nad said ikkagi kuskil võib-olla vahest väljas käia või noh, see see laev on 100 meetrit pikk kui 20 meetrit lai ja seitse tekki, et, et ega seal nagu noh. Et oli ikka päris päris pingutan, ma usun, see vaimselt. Aga noh, kuna ma käisime Süürias, Liibüas, Kuubas, siis olid need reisid ka teatud mõttel mõttes põnevad. Selles mõttes nõrkusehetked just vaimselt olid lubatud, sai seda endale lubada, laeva peal oli võimalik täitsa enda endasse kapselduda, et see oli selles mõttes päris hea, et ta üle parda ei ähvardanud keegi visata. Ai, seda laeva peal seda mittemäärustiku suhteid või väliseid suhteid oli, oli seetõttu vähem või teistmoodi, et kogu see meeskond sõltus üksteisest ja kui sa olid peast natuke totakas, siis, siis, siis, siis sa ei saanud hakkama, siis siis sind mõnitati. Kui sa oma jupi ilusti ära tegid, vahis magama jäänud, siis ei olnud mingit sellist süsteemset mõnitamist, klemist, seal see asi ikkagi liiga palju sõltus üksteisest selle laeva peal. Aga niisugune kamber eksisteeris ka laeval, kuhu sai inimesi eraldada, kui tekkis vajadus selleks ankruketikast on selle koha nimi ankruketikasti ja on seal ka õnnestunud olla selle eest, et ah las ta jääb. Kui lähedale te jõudsite kriisisituatsioonidele? Ei, mul läks ju see selle sulaaega Gorbatšovi alguses ma läksin ja esimesed reisid olid natuke pingelised, aga siis oli juba Reagani ja Gorbatšovi kohtumine Vahemerel meie laev, kindlustus, seda, et seal olid juba sõprussuhted ja me põhimõtteliselt jälitasime Ameerika lennukikandjad, et see on nagu oli see ülesanne, mida me täitsime ja veetsime, kuid vaadates binoklist juuesses niimets USS Kennedy ja mingeid teisi selliseid laevu, et mul nüüd õnnestunud ühel sellisel käia, see oli päris huvitav kogemus paar aastat tagasi ka sellesse tegevusse oli mingil määral programmeeritud hasartsest ka või ta muutus ikkagi selle pika perioodi jooksul laeval olek ja kas või vaenlase binokli jälgimine lihtsalt niivõrd rutiinseks, et ei midagi sellist, mis vere käima tõmbab. Ikka täielik rutiin, seal paar sellist põnevat hetke olid, kui, kui mõni laev laadimise ajal kaotas mõne paki, siis tuli seal oli vaja seda siis luure eesmärgil sealt kätte saada, siis käis võistluskes enne kohale jõuab ja aga noh, neid oli, neid oli vähe, et seda, seda mäletan ikka seda hirmsat palavust ja rutiini. Mida laeva peal olemine füüsilise väljakutse mõttes tähendas, ei saadeta hommikul kümmet kilomeetrit mööda 100 meetri pikkust laeva jooksma. Ma tegin seda ise ja, ja see oli päris tore. Et kuna seal aega millelegi raisata ei olnud, siis ma käisin, jooksin viis kilomeetrit laevas laeva, mille pikkus oli 100 meetrit ringiratast, siia edasi. Et see oli päris päris tore väljakutse. Riho, kas see päev õhtu või öö on meeles, kui ta oma abikaasat kohtasite? Absoluutselt, see oli eile 28 aastat tagasi. Kaili palus mul tõlkida nina, kurgu, kõrvateaduse, venekeelset raamatut mis tal oli vaja oma õppetööks ja ja ma väga vapralt võtsin selle pakkumise vastu. See oli esimene kohtumine, ei, see ei olnud esimene kohtumine, ta elas minu kursusekaaslastega ühes toas ja ma olin seal toas paar korda käinud juttu puhumas oma kursusekaaslastega. Aga küllap ta mulle väga meeldis ja, ja ma olin kohe nõus tõlketeenust pakkuma. Ja siis pärast seda tõlketeenust olid mul põues alpikannid, mis sel ajal oli ainuke lill, mida, mida novembrikuus kuskilt kätte sai. Ja, ja siis me jalutasime mööda Tartut ja ma eputasin seal oma teadmistega Tartu linna erinevate majade ajaloost ja nii edasi. Mis pärinesid, kuskohast korporatsioonist ma olin siis juba juba korbis ja, ja sel ajal oli see korporatsioonide asutamise teema väga-väga aktuaalne ja oluline ja mul juba oli, oli rebase tekkel peas ja ma olin juba niuke tegija, kui poeg sündis. Ja mis hetk see elus oli? Parem päev yldse? Eks ta oli äge, aga, aga samas et see väga noorte tudengite ma olin, küll siis juba juba kaitseväes õppisin kaugõppes. Kaili oli viimasel kursuse eelviimasel kursusel ülikoolis ja, ja ega see ei olnud selline planeeritud asi, vaid see oli lihtsalt asi, mis tuli ja, ja meil ei olnud seda arutelu, et, et kas peaks jätkama või nii ja ja siis ta tuli ja oma vanemad olid rõõmsad ja ja meie olime rõõmsad ja see oli tegelikult väga äge, see oli juba siis kui 93. aastal, kui kui oli juba võimalik nagu ise olla sünnituse juures, see oli üks esimesi esimesi aastaid seal ja ja ma olin seal, ma olin sealjuures kogu selle protsessi ja oli väga äge selle protsessi juures olemiseks. Mis sõnu te kasvataksite, kas mehisus puutub asjasse kuidagi võrreldav näiteks? Elukutsega, mis tõid, on saatnud? Oi ei seal see, ütleme vastupidavus end juures, noh see protsess kestis hirmus kaua ja, ja see järjekindlus ja püsivus oli seal nagu pigem nõutud. Toetamaks ikkagi päris päris, kas vist äkki 14 tundi või oli, oli see protsess ise, et see oli päris päris pikk emotsionaalne hetk, väga emotsionaalne, väga. Ma usun, et elu kaks kõige emotsionaalsemad hetked on mõlema poja sünnid. Ma arvan, et kahtluseta kuidas ta üsna range eluvaldkonna esindajana emotsioonidesse suhtute? Kas teie ala inimene peab nendega ses mõttes tegelema, et mõned tõlgendavad võib-olla neid asju nõrkusehetke napp tõsi, ma ei mõtle nüüd poja sünni juures olemist vaid üleüldse, et tuleb ikkagi selg sirge ja rind kummis hoida. Ei ole osanud neid emotsioone kontrollida, ma ise ja, ja ma olen väga emotsionaalne inimene, nii et et kui on ikka kurb, siis, siis tuleb pisar silma ja, ja kui on, kui olen vihane, siis ütlen paavsti ja ja see on võib-olla minu üks suuremaid nõrkusi, et ma mitte alati oma emotsioone ei kontrolli. Aastatega küll võib-olla natuke rohkem kontrolli alla läinud, aga, aga siiski emotsionaalne olen ja ja ei ole kunagi ka arvanud, et oma tundeid peab väga palju varjama. Hendrik ja teine nimi juurde Johannes, kus need nimed tulevad üldse? Meie poegadega on ikka nii olnud, et ema ja isa kumbki mõtlevad ühe nime välja ja siis pannakse mõlemad ja ja isa poolt pandud nimi läheb teisele kohale, et see on niuke ollut, selline kord praegu seesama Hendrik Johannes on siis ka selles vestluses osaline, tuletame vahepeal meelde. Võtame lapsepõlve ette ja silme ees lahti. Mul on meeles selline seik, kus ma olin kogunud ühekrooniseid enda hoiupõrsas viie-kuueaastane ja siis vanematekodust läinud, tõid teel, töötasid Tallinnas elasime Kose-Uuemõisas, siis on 20 kilti Tallinnast ja ma tulime, Lakümmend 40. Võtsin siis oma selle hoiupõrsa ja siis läksin kohalikku, mingi väike külapood ja siis teil seal kõikide lastele jäätist välja. Ja siis panin kõik raha hakkama, lihtsalt keerasin põrsa tagurpidi ja kõik läks tühjaks ära. Ja siis pärast koju jõudsin, siis kujuta ette, et siis vanemate oleks väga raske hetk olla, et osaliselt pahandada, et oli vastanute käituda rahaga. Teisest küljest tegu ei saa olla pahane, kui niuke lahke inimene tahab sõpradele välja teha, et ma mäletan seda, et isa oli natuke pahane, samas nagu natuke ei olnud ka, et ei suuda ära otsustada, kuidas seal seda joont hoida. Et see võiks esimesed eksid väristama. Mis on see talle iseloomulik üldiselt suhtluses pojaga, ta on kusagil kahe vahel, see oleneb muidugi tegudest, aga ma lihtsalt olen oma eelarvamustes natukene kinni, et kui isa on sõjaväelane üsna karmi olemisega juba ameti tõttu, siis ei ole ju nii. Mulle tundub, et ta astub koduuksest sisse, uks kukub kinni ja algab uus elu. Et on selline muhe sõber ja ja väga chill vana, et et sellest ühesõnaga elurütmist, mis tööd saadab, on väga keeruline välja tulla, mulle tundub Seda küsimust on väga palju küsitud mul elu jooksul, kuidas isa kodus on ja kõigil on silme ees niuke, ütleme, ameerika niuke drill seersanti niuke soeng on ju armees ja kõik sõjaväeline kasvatus ja hommikune rivistus ja niimoodi, aga ma ütleks, et nii palju kui kogemust on, siis kaitseväelased jagunevad üldiselt kaheks. Lon. Kandilised mehed on ju, kes on siis hästi, niuksed, võtavad trepil kolm sammu korraga ja niuke. Kogu aeg on hästi, kandina mõtlegi, Kaisoluutne värk, jah, täpselt. Ja siis on niuksed nagu intelligendid, pigem kes siis nagu juhivad nagu mõistusega ja üritavad asja analüüsida, aru saada. No ja siis muidugi seal süsteemis sees olles lapsega käsuliine karmus. Muidugi, aga ma ütlesin, et isa on pigem see intelligent alati olnud, et kodust ei ole nagu stereotüüpne kaitseväelane või ta lihtsalt isa ja ongi muhe vend. Kui sa paned isa ema kõrvuti, siis kas annavad hea ja halva politseiniku välja või rollid segasemad? Ei, no isa on pahane, siis kartulisalat ära süüakse üldiselt. Et jaa, ema oli üritanud rohkem sellised nagu ettevõttega mingi pahanduse kalal hakkama saanud. Ma ütleks, et pigem mitte midagi pahast, ikka paha politsei ja paha politsei. Ja midagi hästi, mõlemad head sõbrad. Kui palju sul vennaga vanusevahet on 12 aastat ühiseid mänge selles mõttes lapsepõlves teil vist väga olla ei saanud, et ta oli ikke sinust sai pigem juba väikelapsevanem ja kantserdaja. Ma ei ütleks niimoodi, et ma olen suhteliselt ütleme, rõõmsameelse ellusuhtumisega inimene ja ma olen vennaga meeldib väga mängida, kogu aeg on meeldinud, et maadelda just eriti, kuna ma olen tugevama võidan. Ilma naljata, aga täna veel on see kaheksa 12 aastane, veel mängib ja ja ka täna veel on juhtumeid, kus Hendrik tuleb koju ja, ja poisid on kaks tundi kahekesi õues ja ajavad 11 taga ja taovad mõõkadega ja teevad mingit sihukest sõjamängu. Ja täitsa siiralt vaadates vanusevahet ei tundugi. Et selles mõttes on Hendrik oma vennale väga suureks eeskujuks. Lasteaias käisid ikka, käisin nii väga mitmes väga mitmes, see oli siis seotud isa liikuva tööga või. Jah, ema on ka diplomaat, selles suhteliselt, see annab ka kaasa, aga lasteaiad olid jah, pigem kolisime hästi palju selles eas. No saalid käisid Kose-Uuemõisa lasteaias, Müncheni lasteaias ja pallibennis ja pallipõnni ja siis veel Mustamäe lasteaias, võib-olla lasteaia ja see ei ole see nii dramaatiline, et sõbrad ümberringi pidevalt vahetuvad, aga koolis käisid, ühes võib samamoodi. Ühesõnaga, esimese klassi lõpetasin reaalkoolis pea teises klassis, siis oli seal see ema oligentsis pisut veel ja isal oli ka niuke liikuv töö, siis ma olin hästi palju vanaema juures esimese klassi jooksul. Ja teises klassis on kallis, on Saksamaale kolmeks aastaks, isa oli kaitseatašee Berliinis ja ema oli siis läks diplomaadiks sinna. Et see oli väga hea kogemus ja ma väga hindan seda elu lõpuni, et ma sain inglise keele saksa keele selgeks seal kolme aastaga väga palju rahvusvahelisi sõpru. Ja siis tagasi tulles tulid uued sõbrad ja ma nagu ei ole kuidagi muretsenud selle pärast, et ma olen hästi väga hea sisserajal igale poole. Et minu jaoks ei olnud kunagi niuke traumaatiline sündmus. Kolitakse Craig. See sisse elaja tüüp, nii-öelda seltskondlik inimene, tuleb see pigem isaliini või emaliini pidi, kuidas sulle tundub? Ma ütleks, et mõlemad vanemad on väga seltskondlikud inimesed, isa, midagi niuke, jutustaja rohkem, ma arvan, et sellele ma temalt pärinud et nike rahva hulgast tuleb vestlust üleval hoida, mis aga üks väga hea asi, mida ma hindan isa puhul, et ma olen seda temalt üle võtnud seda, et kuidas ikka ei tekiks nihukest ebameeldivat vaikus, olukorda kuskil seltskonnas, et siis alati suhtlemisoskusest on lisanud tõesti palju matkanud ja endale selgeks õppinud. Mis hetkel sa tunnetasid, kes su isa on sõjaväelane, seda niikuinii, aga tema positsioon, et mis vanusesse su ellu nii-öelda nagu sisse sõidab, sest su perekonnanimi, kuna see ei ole lihtsalt kask või tamm tähendab juba seda, et ükskõik kus sa seda kasutad, on selge põhimõtteliselt, kellega on tegemist, ja Riho Terrase pojaga, noh, võiks nii öelda küll, kas sa oled tundnud seda suhtumist ja mis hetkest alates oma elus? Ma ütleks ülikoolis sihuke suhtumise asi ja võib-olla kaitseväes. Aga see, et isa positsiooni aksin nagu tunnetamas kirjutilishevi. Ma olin ikka uue auto villis. Kõigepealt tuli Lillise, seda ma mäletan käigukangi, ma jamasin selle isegi, võib-olla lõhkusin ära seda natukene. Et siis ma nagu mäletan, et see kaitseaega seostele sealt see oli, see, mille sa ära lõhkusid või see oli. Ja siis seda positsiooni nii-öelda siis mäletan, talivahipataljoni ülem oli siis esimeses klassis käisime seal külas, minu meelest suurema pundiga. Me tegime lumesõda seal ja siis tuli mingi aja, teine tuli seal literaat. Poisid, lõpetage ära ja siis teie südamele, istu maha ja poisid mängige seda edasi, et siis ma nagu tunnetasin seda positsiooni, mis tal nagu tegelikult oli. Kas küsimus oma isa staatusest on sind kunagi Hendrik seganud sellise isa tuules tulla ja tegutseda? On ju väljakutse? Mis ta nii hull on? Valdkonnad on nagu natukene erinevad, siis ma arvan, et ei ole ka väga hull, et ma olen paljude Assistama jälgides käin samamoodi kaitseväes ja siis seal korporatsioon Sakalas, kus me mõlemad kuulume, me oleme mõlemad seal juhatajad olnud, kolm korda. Ma ütleksin, et meil on erinevad isiksused selles suhtes pigem oli kui vanasti, nii et öeldi, et on Terrase noor terras, nüüd on vana Terras ja Terras, et see on nagu vastavalt siis seda nüüd oli küll kurb kuulda ajaraamile, see asi muutub kogu aeg ja ma ütlen, et see ei ole mulle kunagi takistuseks olnud, et see on pigem niuke toetava aspekt on, et kuna Pisani et tark ja nagu andekas mees sa saad nõu küsida temalt, kuidas asju teha, et pigem aitab kaasa mulle ja kõik isa, siis nii-öelda sõbrad-tuttavad nii kaitseväes kui mujal elus on alati nagu pöialt hoidnud, mulle abistanud. Riho Teie amet on läbi elu olnud selline, mis tähendab, et lapsi töö juurde vist tagaratta ei saa, ikkagi. Ikka saab saare, et ikka on ja seda on noh, Hendrik siin rääkiski sellest koolis või seal vahipataljonis käimisest, et olen korraldanud seal lapse sünnipäevaväeosas ja, ja seda ei ole. Me teeme ju lastega väga palju ka koostööd. Lasteaiad, koolid käivad meid vaatamas, et see on pigem olnud selline atraktiivne ja aga ega ma Pean tunnistama, et ega ma perega nüüd liiga palju koos elanud ei ole, et see see kolm aastat Saksamaal oli. Esimene kord, kui me ühes füüsilises punktis nagu 24, seitse kolm aastat järjest elasime kord oli abikaasa ära, siis olin mina pikalt ära, kui ma Münchenis õppisin. Kaili lõpetas ülikooli, jälle olid pikad pausid sees, nii et eks ma arvan, et Henriku puhul see vahest kõige rohkem on see, et ma ei ole ikkagi väga palju kodus olnud tema jaoks, et vanaemal ja vanaisal on selle tõttu ka palju suurem roll olnud läbi läbi aastate. Hendrik, tunnetada ise sedasama moodi, et isa ei ole väga palju kodus olnud. Mitte eriti meil oli kokkulepe juba seitsmeaastast saati, et ma pean nüüd iseseisvam olema kui muidu ja see tundus aus diil. Vahepeal sai ka krõbeda viieke selle eest siis veel parem diil. Aga üldiselt see ei ole nagu. Ma ei, ma ei ole tähele pannud, et isa oleks nagu ära olnud nii-öelda, et vahepeal ikka oli mitu kuud Afganistanis kuskil põksub ringi kogu aeg üle maailma, aga ikkagi on ta kodus olemas, on ta. Me oleme ütleme üldiselt hästi läbi saanud. Aga seda ma mäletan täpselt, kuidas esimene kodus olemine oli, me olime Saksamaal esimest esimesi, kuid ja, ja sa olid, Ma arvan, seitsme aastane, kaheksane või kaheksa ja ja ta ei olnud päris üksi nagu kodus olnud, et oli keegi alati juures olnud ja siis meil oli seal üks lapsehoidja, kes teda käis siis, kui meil oli Kailiga vaja mõlemal õhtul väljas käia. Tööasjus siis laps hoidis ja me maksime talle 70 m-i. Ja siis üks üks päev tuleb Hendrik minu juurde ja ütleb, et kuule, ma pakun diili, et ma olen üksi kodus, andke 30. Ja sellest ajast peale ta jäi üksi koju ja sai hakkama ja, ja see oli päris minu arust päris niisugune iseloomulik Hendrikule. Aga Henrik mainis karmi kätt, ta ei mäleta, kas isa mälestused on samasugused, et seda kätte ei ole olnud vaja tõesti kunagi tõsta või on ta käinud asja juurde? Ei, ei ole, ei ole, ei ole, ma arvan, et kõige šokeerima või raskem hetk oli, kui Hendrik ükskord sai napsuse peaga nii kõvasti peksa, et ta kaotas teadvuse ja oli lühikeses jalas politsei leidis ta ja kõik dokumendid kadunud. Ei mäletanud, mis juhtus ja nii edasi. Eks ta oli ka muidugi jälle mingisugune pidu, kust tulemine tuli, aga vot siis mul oli küll murekoht, noh, see oli nagu ka ainuke kord, ma arvan, üks kord enne ka oli mingi kakluse moment, kui telefon ära võeti. Siis mul oli süda, muretses ikka kõvasti, aga, aga saime sellest ka üle ja ja see oli kõvaks õppetunniks Hendrikule endale, et ja sellest ajast peale ma tean, et ta ei jäta kunagi oma oma sõpru üksinda, vaid püüab kõik korjata kokku, et koos ära minna. See oli mingi koolipidu, see oli 10. klass minu meelest vanalinnafestivali niuksed kangelased, kes natuke napsutada, on ju selle ja oligi rebastepeol jätk, siis läksime sinna ja siis mingeid läksid kõik sõbrad koju, aga seda me läheme nii täpselt ei mäleta ka. Väiksed sõbrad koju ja siis ma jäin sinna kuidagi üksi mingite tüüpidega. Ja siis Pealtnägija ütles, et mingi hetk olime sama seltskonna pundiga selle juttu rääkinud sellisest isegi ja siis olid nad mingeid pahaseks saanud, siis andsid tongi mulle. Ja siis seal ma lamasin mingi momenti, ehk hea kogemus, et ei tasu nagu võõrasse seltskonda jääda üksinda ja just et teistele isa välja tõi. Kui sõber peaks üksinda koju minema, siis pigem ikka lähedki kaasa. Jah, kui aktuaalne teema, eks nendel päevadel, kui täpselt korralik, suhteliselt. Ei, ma ütleks jah, et mul on vist üks kolm on üldse veerandihindeks või selle lõpuaasta, hindaksin üks kolmeni kunagi matemaatikas viimases klassis. Aga üldiselt. Aga see kõik tuli sellest, et päriselt ennast huvitas Ei, ma pigem niuke keskkoolis olin maalist andekate vanemate andekas laps, kes ei pidanud väga palju vaeva nägema seal muidugi ülikoolis maksis kätte kohe alguses. Et esimesel erialal niikuinii hästi ei läinud, sest pidi õppima hakkama ja see tundus tüütu. Aga siis tuli Kaitsevägi vahele ja sealt nagu sain uue perspektiivi elule, nähes seda kaitseväe nii-öelda või Eesti sihukest teist poolt, kes ei ole kõrgharitud või isegi keskharitud, siis nagu sai aru, kui oluline see on, et kui palju peab pingutama ja nüüd on juba bakalaureusekraad käes ja magister läheb. Vist on hea isa positsioon ka elu jooksul teda eriti vist keegi kooli ei julgenudki kutsuda, üldse tuleb selline kõvema häälega sõjaväelane ja lõpuks, kelle sõna maksma jääb, see on juba ette näha. Ja no on olnud küll, aga jäigi maksma, et lõiga üheksandas klassis oli üks väike juhtum, kus oli hästi niuke kiuslik poissi klassis ja sina nägu niuke hella hingega, võitle, rahva eestvõitleja, nagu ma olen, tegin petitsiooni klassis ta välja visata, sest ta kägistas ühte poissi tunni ajal salliga ja siis mul sai mõõt täis ja siis kirjutasin kirja juhtkonna, et me ei soovi, et võistlejaid asjade valeks. Ja siis kuidagi see lõpus kulmineerus niimoodi, et mina jäin kuidagi süüdi seal kogu selles olu, kuna mina olin pahakas lõpuks, et tema isegi veidi pikalt teinud, see on nagu esimene kord, vaid see oli nagu regulaarne kiusamine käis. Ja siis mina lõpuks pätt, kes seal selle venna ära tahtis saata, siis isa keskkoolis pidid seda sõitu selgeks rääkima. Aga sain koolis edasi käia, need tuleb välja, et maksabki kindral ei saa rohkem. No mina ei suutnud Hendrikut selles kontekstis kuidagi hukka mõista, vaid pigem olin, olin selgelt tema poole peal, sest et võib-olla oleks veel hullem olnud, kui seesama Hendrik oleks oma sõbrad võtnud ja sellele pahale poisile kuskil nuka taga tappa andnud, eks ju, mis oleks olnud alternatiiv, kui kui ja ta võttis selle nii-öelda demokraatliku maa tee ja, ja ütles, et kirjutada kirja ja ja, ja see kuul seda vahest väga hästi mõistnud. Kui te mõtlete oma poegade peale, need on kaks Riho, siis on nad pigem sarnased või, või väga erinevad. Ja mis sõnadega kumbagi neist iseloomustada teist nooremat, tõsi ei ole ju siin praegu, et aga ühele saame juba otsa vaadata mõnes asjas väga sarnased ja mõnes asjas väga erinevad, nii et nad ongi. Uku Karl on, on rohkem minu arust minu moodi. Lapsepõlvemõõkadega on olnud selline uskumatult sarnane teema nagu kostioneerimine, kui selline oli neil mõlemal selles vanuses, kui nad, kui nad on, oli nii sarnane, et seda lausa pilt. Ta on niimoodi võimalik ühesuguseid pilte võtta 12 aastase vahega ja öelda, et näed tagant täitsa ühtemoodi. Aga Henriku rahulikum, ta võtab asja noh, nagu see moodsas keeles öeldakse chillimaid. Uku Karl on selline vihane võitleja kõikides küsimustes, aga mänguasjad olid ikkagi mõõgad. Kui ma mõtlen, et isa on sõjaväelane, siis võiks ju varustus natukene kõrgemal tasemel olla. Mul on terve isa kabinet mõõkasid täis samamoodi, et ega siin ei ole midagi. Saabli trapiirid ja lihtsalt mõõgad, kõik seal seina peal vähe uhkemad. Kas lampjalgade peale mõtlesin, et kunagi ei kaitseväest kõrvale hiilimine lamp jah, rea tõlgib. Kohe. Mina läksin komisjoni, ütlesin selja, et ma tahan minna ja mul läks komisjonis umbes 20 minutit ja siis kaks kuud hiljem on bussi peal, et ma istusin seal, kuulasin seal ootejärjekorras, vaata, kus mingis soole paksendusega vennad olid, sära saadi, näitasid oma voldikuid ja ausalt öeldes tekkis aga natuke niuke viha, et mulle ei meeldi see, et kui inimene ei taha teda riigile tagasi anda, virii riiki teenida, ükskõik mis moel tiritakse ära nihverdada siukseid, asja ma ei salli selligenda tuttavate seas ja enamus teavad seda. Ja kui see teema üles tuleb, siis enamasti väga kurva näoga, et mul on selg haige, et täna praegu kui täiesti haige. Mis sul viga rääkida, sa oled Terras ja? Seda ka võib-olla. Aga mina ei arva, et ma ei arva, et sojateenistus kuidagipidi kergem oli selle tõttu, et sa terrasolid pigem ikka raske. Sest ülematerjalil võib olla raskem, ma ütleks, nagu seda olukorda hinnata, et kuidas käituda, ma ütleksin, et ma sain mingit kergemat nagu kohtlemist või raskemat kohtlemist tega, nagu et neil oli raskem hinnata seda asja, et üldiselt ma ütlesime suhteliselt tubli sõdur ja nagu ei tekkinud teiega paha meeltega klatšida meeldis kõvasti palju, et ikka samamoodi kui ilvesepoeg, kes igast kuulujutud üleval ja kui mina käisin ska kuulsid igast nagu ampluaa oli väga lai, seal, mis kõik tegin, olin kus, kuidas tegin ja see on päris hull. Riho räägime nüüd päris versiooni ka, kas tuli kodus selgitustööd teha või kas isal on tulnud kunagi mõista anda, et selline variant, et meil on lampjalad, ei tule üldse kõne allagi? Ei, absoluutselt mitte, tähendab Hendriku puhul ma kunagi ei arvanud, et ta tahab saada reservohvitseriks või ma kunagi ei arvanud, et ta tahaks teha sõjaväelist karjääri. Aga, aga mul ei olnud ka kunagi tunnet, et ta ei taha kaitseväkke minna, vaid ta ei lähe kaitseväkke, et seda seda kindlasti ei olnud. Ja see ta siis seal ikkagi lõpuks Liplikuna välja tuli ja päris tublisti esines. See oli mulle ainult niisugune väga-väga hea tunne. Ja olid seal mingid virvendused keskel, kus see kõik ei võinud, võib-olla ei oleks läinud nii hästi. Et siis ma muretsesin küll, et ma tahtsin ikka, et kui ta, kui ta juba tuleb, et siis tehku hästi, eks ju, ja ta tegi seda lõpuks väga hästi, nii et et ma olen, mul on väga hea meel tale. Hendrik, kas sa mäletad oma nooruspõlvest küsimusi, hetki, mida oli vaja isa või emaga arutada klaarida mingeid asju, rääkida, kelle puhul see tavaliselt pöördus, et ilmselt pigem ema poole, kuna isa oli tihti ära jah? Ütleme, et nooruspõlves pöördusin pigem ema poole, palju küsimusi majandusest ning iseteadlik juba öelnud, et kui oli siis ema poole harjunud ülikooli minnes on see kõvasti pöördunud, ütleme niimoodi, et meil on, kuna ma sealt korporatsioon Sakala hästi tegev olnud viimased viis aastat nüüd ja kuna isa on ka seal, siis ma olen nagu kuidas ühine kõlapinda äsjasel temalt nõu küsinud ta vaateid jaganud ja uurinud, et kuidas, nagu tema neid asju näeb. Päris tihti isegi põrn võetakse, on ikka nii, et igakuine, et kui midagi on vaja uurida ja küsida, et kuidas oli või mida sa soovitada või mis sa arvad sellest? Sa ütled, et sa oled olnud iseteadlik, kui ma kasutan niisugust sõna nagu kasvatamine ja sa mõtled oma kodule, siis kas sa näed, et sinu vanemad on siin mingis küsimuses või ellusuhtumises või, või maailmavaadetes või saamises kasvad kindlasti. Siis aga võttis see case hästi palju oli passiivselt, et kui nad on mõlematest intelligentsed inimesed ja siis nad nagu analüüsivad olukorda ja mõtlevad läbi nagu Lahm vist on nagu vähe, et see on nagu kindlasti mulle palju kaasa andnud. Ka minu kolleegid teavad seda, et mulle meeldib alati, kui midagi küsida, siis küsimus peab olema alus öeldis sihitis, et tal nagu aru saada, mis, mida küsitakse ja kui küsid, siis peaks vastus olema alati selline, et ta vastaks küsimusele. Ja, ja seda ma olen püüdnud ka poegadega väga palju praktiseerida. Ärme räägi niisama udujuttu, vaid küsimus-vastus. Kui ta küsib ka nõu, siis ma ei anna talle nõu, mida tegema peab vaid ma ütlen, mida mina teeksin, kui, sest ma ei saa kunagi ennast panna olukorda, mis on täna. Mul on väga hea meel, et Hendrik on võtnud Sakalas selle juhtimise rolli, ma, mida ma ise võib-olla sellisena oma nooruspõlves tänuteenistusele nii palju ei saanud võtta. Aga ka seal ma täna ei saa enam öelda, mis tänases maailmas 20 30 aastat hiljem. Kas see toimib samamoodi? Aga nõu andmine on just see, mida mina teeksin ja ma olen aru saanud, et mõnedki asjad, mida, mida me sellisena oleme käsitlenud on siiski ka täna veel pädevad. Kas te olete teadlikult ja nimme püüdnud kodus olla teistmoodi kui ametiga seotud asjad nõuavad? Ma pigem ei ole ka teenistuses päris selline nagu inimeste klišeed seda arvavad, et ma. Ma ei ole kunagi olnud see nii-öelda kandiline sõdur ja, ja kogu see kaitseväkke teenistusse tulemine ei olnud ju sugugi pärit sellest, et ma tahtsin olla militaristid või püssi lasta vaid väga selgelt sellest, et ma tahtsin seda riiki teenida nii hästi, kui ma oskan ja ja kindral Kert, minu hea sõber, kes oli sel ajal kapten, kutsus, ütles, et on see koht, kus kõik eesti soost mehed lähevad ja panevad riigi jaoks midagi ja ja ma läksin seda tegema, mitte kindla teadmisega, kui kaua seda teha. Aga et sellest nüüd on kujunenud üle 25 aasta, siis nii on läinud. Öelge Riho seda kuna meenutame nüüd jälle jutu algust mil te mainisite seda, et eesti poisid kippusid laiali jooksma, kas selle teadmise juures, et eestlased jooksevad kergemini laiali on keeruline ringi käia ja kõneleda julgeolekust ja sellest, et me saame hakkama ja et meist ei sõideta ühe päevaga ühe nädalaga üle. Võib-olla on mõistlik joosta laiali, kui jõuvahekord on üks 10-le, eks ju. Kui jõuvahekord on üks kolmele, siis võib-olla enam ei jookse laiali, aga aga see eneseusk, eestlaste eneseusk on üks teema, mida me peame edasi ajal. Ei meeldi mulle see jorin, et kuidas meil kõik on halvasti. Sest paremini kui praegu pole kunagi olnud ja alati saab paremini ja alati saab edasi. Aga seda, seda väikest riiki tulebki uskuda ja usaldada ja, ja teha kõik selleks, et, et ta meil püsima jääks ja seda saab teha iga kodanik oma funktsioonis ja kaitseväelaste ülesanne siis on pingutada. Et me oleksime nii palju tugevad ja meil oleks nii palju liitlasi, et me suudaksime seda iseseisvust kaitsta. Maailm meie ümber muutub väga, väga kiiresti ja tänapäeva noored kasvavad üles hoopis teistsugustes tingimustes. Ma ei tea, kas te tahate või saate teha järeldusi oma poja ja tema tutvusringkonna pealt. Aga mis te arvate, kas supp muutub lahjemaks järjest ja järjest ja see on paratamatu, teistsuguseks, vürtsikamaks, vürtsika vürtsika. Mida te silmas peate? Neid tahkusid on rohkem, inimesed on rohkem erinevad, seda avatust. Maailm avatud maailm annab rohkem, annab rohkem võimalusi. Aga mina olen kogu aeg noortesse uskunud. Kui ma 99. aastal töötasin reaalkoolis sõjalise või riigikaitseõpetajana siis seal mul see veendumus üha rohkem tuli ja sellest on nüüd ju ka varsti pea 20 aastat möödas. Et need noored siis ja Hendriku kõrvalt näen neid noori praegu. Nad ei ole kuidagi halvemad või kehvemad, aga nad on teistsugused, nendel on see. See maailmapilt on laiem, võib-olla rohkem erinevate värvidega. Mina ei ole inimene, kes ütleb, et noorus on hukas. Probleem on muidugi selles, et meie noored inimesed täna enam ei suuda joosta kolme kilomeetrit. Meie vanemad, minu vanemad näiteks teda omal ajal tegid aga nad teevad teisi asju paremini. Nad suudavad oma parema ja vasaku pöidlaga liigutada suuremaid mägesid kui meie seda pastaka ja paberiga suutsime. Ja meie peame oskama adapteeruda ja seda ära kasutada ja, ja ma arvan, et seega kaitseväes ja ajateenistuses üks oluline asi, et me peame suutma kasutada ka ka tänapäevaseid oskusi ja teadmisi, mis noortel inimestel on selle riigikaitse arenguks paremini, kui me seda täna teeme oma vanade vaatenurkadest. Hendrika provotseerin sind natukene, mis tunne on olla lumehelbekeste põlvkonna esindaja? Kusjuures ma ütleks, et minu tutvusringkonnas üldiselt on see Kaitsevägi väga au sees, et meil on praegu niimoodi, et kui tuleb kokku ja üks mees ei ole käinud kaitseväes, siis tal on täiesti halb olla, sest ei oska kaasa rääkida. Ja kui jutt läheb kaitse peale, mida ta läheb niuke üle päeva, siis tuleb sealt kolm tundi järjest, kõik räägivad, kuidas nad tegid ja kuidas nad tegid, et et ütleme, et minu, minu ringkonnas on see väga-väga au sees ja väga nagu tugevalt tunnustatud, kõigel aega teeninud ja kõige, nagu seal hästi hakkama saanud, kõik räägivad, jagavad kogemusi, tsen väga-väga kihvt. Ja paljud lähevad ka kaitseliit ja selle põhjalt, et ma ütleks, et see mina konkreetne musternäide sellest esimesest oleksin lumehelbekesed. Proovin enda jaoks ühte ebakõla selgeks saada, Riho, kui me oleme tänapäeval jõudnud olukorda, kus õpetajad ei tohi koolis lastele halvasti enam öelda rääkimata nende puudutamisest, füüsilisest karistamisest ja nii edasi, ehk needsamad nõndanimetatud lumehelbekesed sirguvad neist räägitakse niimoodi nad satuvad ühel hetkel suur osa neist kaitsevad ja nad on sellise kasvatusega või kohtlemisega, siis mida see tähendab kaitseväe jaoks seesama põlvkond, kes tuleb tagant teistsuguse ellu suhtuda, kudumisega harjunud hoopis muud moodi kohtlemisega toob kaitseväes kaasa selle, et neid koheldakse, neile tullakse ikkagi poolele teele vastu, mõistate, mõistan, mõistan, väga igapäevane igapäevane teema. Mul. Ma ei ole kunagi arvanud, et füüsilisele karistamisele on mingisugune ükskõik, mis kontekstis füüsiline karistamine ei anna mitte midagi, tekitab ainult viha. Küll aga, aga karm. Võib-olla kord on see, mis inimestele on vähem sobiv. Ja käitumishäiretega on meil palju praegu noori, kes ei ole harjunud suures ruumis noh, nagu ka Kuperjanovi või kus iganes on seal ruumis on kaks 30 inimest koos ringi oma privaatset tsooni ei ole. Et, et see on tegelikult, et see, mis uuemal nooremal põlvkonnal on väljakutseks. Eks me peame ka adapteeruma ja mõistma ka neid inimesi kasutama seda ära, jah, kaitseväe keskastme juhid peavad rohkem tähelepanu pöörama. Sest ega meil valikuid ei ole, meil on see valik, neid noori mehi ja naisi, kes meil on. Kui me suudame nad motiveerida kaitseväes toimetama, siis peavad olema teised motivatsioonid, kui nad olid natuke aega tagasi. Kätekõverdused ainult enam ei motiveeri. Me oleme näinud, et näiteks sellel nii-öelda IT või küberajateenistusel et neid motiveerivad põnevad väljakutset, arvutimaailmas, midagi, mida nad enne teinud ei ole. Nad lähevad kohe paremaks oma suhtumiselt, kui nad saavad kätte mingi asja mis on nende jaoks uudne ja huvitav. Ja sedasi peame me tulevikus ka oma oma ajateenistust tegema, et me peame selle noore inimesega tegelema, keda meile antakse. Ja ega me ümber ei kasvata kedagi enam. Seda, et kaitsevägi ümberkasvatusasutus on, seda ei ole ma kunagi uskunud. Kodud, kool, need on need kohad, kus inimesed kasvavad. Meie võtame valmisprodukti ja anname talle ühe lisa Lifi. Ja seal Turiifi tuleb teha selliselt, nagu see kivi, mis meile antakse, välja näeb, muuta seda kivi, me enam ei suuda. Hendrika, kui sa vaatad oma isa mõnd tähtsat kõnet pidamas vabariigi aastapäeval näiteks. Ja sa mõtled samal ajal või teatada ju kodust, kui palju avalikkus näeb Riho Terrast sellisena, nagu ta kodus on? Võib-olla tal avalikkuses natuke neutraalsem, et kodust enamasti niuke näiteks rõõmupall enamasti heas tujus, aga et avalikkuse ees ei ole, kui niuke niuke tore. Mis tekitavat Riho stressi teie ametis, ühe suure stressiallikas on see tänapäevane kliki maailm, kus, kus ei vaadata asjadesse sisse ja tapetakse inimene nii-öelda Delfile seina peal ära mitte alati lähtudes reaalsusest, vaid, vaid sellest, mis on atraktiivne ja põnev. Ja, ja mitte ei vasta tõele. Nii et ma arvan, et, et see, see on üks kõige raskem osa, see pidev nii-öelda esiplaanil olemine on see, mis, mis pikas perspektiivis ja mul on täna juba 10 aastat peaaegu üheksa aastat nagu otse eesliinil olemist, et see väsitab. Kui juhtub midagi niisugust, nagu viimasel ajal lähiminevikus oleme kuulnud, et mõni mõni mees ei käi kateloki õigesti ümber süttib piiritusepilves või satub mõne soomuki ratta alla või midagi seesugust, siis kuidas informatsioon teieni jõuab ja mis siis edasi juhtub, kui see info teieni jõudnud? Kohe? Minutite küsimus, side sidevahendi küsimus. Et see on üks asi, mis on täna vähem, kui, kui see oli minu teenistuse kaitseväe juhataja esimestel aastatel. See laupäevane või pühapäevane telefoni helisemine päeval tekitas stressi juba enne, kui telefon helises. Sest tavaliselt tähendas, et keegi on saanud pihta või surma või midagi on juhtunud, mis ei ole. Ja ma võtan seda kõike väga isiklikult ja need ajateenistusega juht, ajateenistus juhtunud põlemised. No ma ei saa aru, ma olen nüüd varsti viis aastat püüdnud seletada, et ei tohi kolme viieliitrisest pütist kallata lambi peale kütuste paneb põlema ja, ja mitte ennast, vaid teisi ohtu seab ka ka teisi. Õnnetused juhtuvad alati ja autoõnnetused juhtuvad ka meil igapäevaselt ja neid ei juhtu kaitseväes rohkem. Aga võtan seda kõike väga isiklikult, sest inimesed, need vähesed, kes meil on, nende hoidmine on meile väga tähtis. Seetõttu oleme võtnud ka kogu seda meie haavatut veteraniga tegutsemist väga-väga isiklikult ja pühendanud sellele sest need inimesed on andnud oma oma tervise oma elu selle riigi eest. Kas see ajateenija, kes tuleb reservõppekogunemisele, või see, ütleme, see reservväelane, kes tuleb reservõppekogunemisele? Kuidas niisugune õnnetus juhtub? Ta võrdne sellega, kes Afganistanist saab pihta? Püüan teha kõik, et neid asju vähem oleks ja ei püüa seda eriti afišeerida, et teen seda oma väikeses ringis. Keeran veel vinti peale, kui tegemist ei ole õnnetusega, vaid kaitseväes paneb inimene enda elule ise käe külge. Milliseid juhtumeid ka paraku aeg-ajalt tuleb ette siis milles on küsimus ka selles, et mõned inimesed ei sobigi sellesse süsteemi? Lihtsalt lihtsalt ei sobigi ja ei ole midagi teha. Või on küsimus inimestes, kaitseväe poolt, kes on jätnud midagi tegemata või märkamata? No kõik juhtumid, mis meil täna on olnud, on, on ikkagi väga palju komplekssemaid, kui kaitsevägi versus inimene. Ehk et kaitsevägi võib-olla on saanud mingisuguseks katalüsaatoriks või, või käivitanud protsesse. Noh, kui sul on relv käes, sul on ennast võimalik maha lasta, ilma relvata on see keerulisem, aga aga, aga ega suitsiidide arv Eesti kaitseväe seal kuidagi kuidagi suurem kui Eesti ühiskonnas, et see on selline ühiskonna peegeldus. Ja need viimased korrad, mis on olnud, on, on olnud väga palju teisi faktoreid ja ma olen südamest veendunud, et me teeme kõik, mida me oskame ja kui me ei oska, siis me peame leidma uusi lahendusi. Ja seetõttu me teeme praegu koostöös suitsiidiinstituudiga uurimust, et leida teised teed ja võimalused nendele inimestele ligi pääseda. Aga kui kellelgi on peas võetud vastu otsus, et ma tahan ennast ära tappa, siis on väga keeruline seda kuidagi omalt poolt sinna pähe sisse vaadata. Aga kaitsevägi teeb kõik endast oleneva, et neid juhtumeid ei oleks Hendrika, kui sa vaatad kõrvalt oma ema siis mida tähendab elu kõrge sõjaväelase kaaslasena? Kuidas ema paistab selles valguses? Põhimõtteliselt on niimoodi, et kui diplomaat, siis nad mõlemad reisivad suhteliselt palju, ema natuke vähem küll ikkagi reisivad mööda maailma ringi, praegu elama jääma, elab Hollandis. Aga enne, kui ta Eestis elas, reisisid mõlemad kordamööda ja ma arvan, et meil on see niisugune. Elurütm on selles suhtes suhteliselt nagu paigas, et see ongi nagu aus, et sina vahel käin mina, et see ei ole niikuinii ema istub kodus ja reisib ringi, et et ma arvan, et see ei ole ka nagunii nii hull. Ja kodus arutavad omavahel mõlemad on ema, oli ka väga osakonna juhataja välisministeeriumis et arutavad neid tööasju omavahel läbi ja täiesti häälingule, mõlemad on avaliku sektori tegelased jäävad sama samu ringkondades pealt kuulanud, kuidas, nagu analüüsitakse mingit olukorda ja mõeldakse läbi, et kuidas teha ja mida teha ja niimoodi, et see nagu on, on päris kihvt. No Hendrik on juba ammu oma elu peremees, aga teine poeg ju veel kaugeltki mitte. Mida tema jaoks tähendab, kelle juures ta kasvab üldse, kuidas, kui isa, emand lennus kordamööda, no täna on igal sammul elab Hollandis ja on Hollandis Eesti vabariigi suursaadik ja ja, ja tema tööpäev on sama tihe kui minu oma või praegu, ma olen isegi täheldanud, et tihedam, nii et eks hukul saab olema ka raske. Uku on esimest või teist kuud nüüd inglise keelses koolis põhimõtteliselt suur vend on ees sama eesmärgi näidanud ja eks Sukul oligi vaja sellist toetust. Mitte meie ei räägi vaided, Hendrik ütles talle, et kuule ära papa, et küll see keel tuleb, et sa saad hakkama, eks. Aga tal on ka raske, põhimõtteliselt mul ka raske, sest nad on ikkagi küll paari tunni lennu kaugusel, aga siiski mitte iga päev ega isegi mitte iga kuu ei saa kokku, et et Skype'i leiutajatele, suur tänu. Et, et laps ei unusta isa nägu ära. Muide, kui abikaasa ja isa läheb perele Hollandisse külla, siis kuidas see kaitseväe puhul välja näeb, on privaatne, reisimine üldse võimalus? Ei, ma võtan, võtan puhkuse ja Pean paluma või küsima luba kaitseministrilt riigist lahkumiseks. Ja siis saab seda ikkagi individuaalselt üksi teha, jah, siis saab seda individuaalselt üksi teha ja tegelikult peab ka mu abikaasa Hollandi riigist lahkumiseks küsima välisministeeriumist luba. Nii et meie, meie omavaheline suhtlemine on mõlemapoolselt, et riigikontrolli all parasjagu väljakutse ka, kui elud niimoodi juhivad. Ma ei tea, kas seda ma julgen isegi visiitabieluks nimetada, aga midagi sinnakanti sinna kanti, aga on, on aeg, ka abikaasal oli võimalus oma karjääris on teha, et see on oluline. Lõpetuseks, ma kujutan ette, Riho, te ikkagi ootate mingil hetkel võimalust ka perega päriselt koos olla ja aeg nii-öelda maha võtta, ehkki et kas teil on minu arusaamist mööda Eestis tipus olles omal alal ambitsioone kuhugi edasi liikuda või, või mis seal võimalik rada üldse saaks olla? Eesti seaduste järgi arvatakse mind viiendal detsembril 1000 902018. aastal reservi ja see on seadusega ette nähtud viis pluss kaks, mul viis on tehtud, kaks on pikendatud. Nii et siis ma lähen pensionile, kui midagi vahepeal ei peaks juhtuma, mõni rahvusvaheline ameti peaks võimaldama, siis ma Lähen Colin Hollandisse ja ja olen koduperemees ja kasvatan last. Ja see perspektiiv ei olegi väga õudne pärast kümmet aastat eesliinil olles, nii et kas ma seal kaua suudan olla, see on kõigi poolt kaheldud, aga ma ise veel praegu arvan, et on võimalik. See on saade, käbi ei kuku. Täna olid meil külas kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja tema poeg Hendrik Johannes Terras, ma tänan teid selle jutuajamise eest oli erakordselt meeldiv. Soovin teile mõlemale jõudu. Loodan, et tuul on tagant ja me kuuleme veel aitäh, aitäh. Ma olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele. Ka nädala pärast kohtume taas.