Tervitused vikerraadiokuulajatele minu nimi on Sten Teppan ja ma palusin põlvkondadevahelist sidet uudistamas ja uurivasse saatesse. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrase. Särava militaarkarjääri kõrval on kindral Terras isa kahele pojale, kelle kasvamises ja kasvatamises mängib rolli nii isa kui ka ema Kaili töö ja pidev perest lahusolek. Stuudios on ka Hendrik Johannes Terras Riho poegadest vanem, kellega tuleb juttu meheks sirgumisest perekonnas, mida juhib paljuhäälne, konkreetse käsuliiniga harjunud ja range olemisega sõjaväelane. Algab saade, käbi ei kuku. Kaitseväe juhataja kindral Riho Terrast, tere tulemast. Tere selles saates tõsi, pigem poeg ja isa, räägime kasvamisest ja kasvatamisest ning et vaade oleks mitmekülgne, siis on Riho üks poegadest Hendrik Johannes ka selles saates kohal. Tere tulemast, Henrik treide. Riho, te olete sündinud Kohtla-Järvel ja käinud jõhvis koolis. Mul on juhtumisi päris mitu tuttavat, kes on pärit samast piirkonnast ja üks neist on isegi teiega võrdlemisi samas eas samas vanuses. Ning ma küsisin tema käest, et mida lapsepõlv või noorukiiga niisuguses piirkonnas üles kasvades ühele eesti poisile tähendab kas teile tuleb Riho tuttav, et majaseintelt näiteks niisugune märk nagu eestikeelne hash või siis venekeelne n mitmed tähed kokku? Jah, on ikka kombinatsioonina ja ma tegelikult viitan ühele kamba nimetusele, see oli huligaane, mida väidetavalt tollal seal seitsmekümnendatel vene rahvusest noored hoolega seintele kraapisid. Kas on võimalik kasvada niisuguses piirkonnas üles, et ei saa venelaste käest kere peale siis? Ei ole? Ei olnud? Ei olnud ja päevil oli uudistes jälle, kus Kohtla-Järvel üks üks eestlaste hokimeeskond sai, sai naha peale täpselt samade põhimõtete järgi nagu meie kunagi. Nii et eks ta oleks suhteliselt pingeline olukord, ma arvan, et see h oli rohkem selline Kohtla järve kant. Jõhvi oli ikka natuke rohkem, olid eestlased natuke rohkem ja kui sa seal oma kooli ümber tiirlesid ja ma elasin kogu oma teadliku elu jõhvis põhimõtteliselt viie-kuuesaja meetri raadiuses, lasteaed, kool, neli erinevat korterit, kõik olid selle kooli ja lasteaia ümber. Kui seal oma asju ajasid, siis oli see nagu turvalisem, aga, aga üldiselt see kaklemine või, või või rohkem ikkagi kampade poolt ründerünnakud olid, olid tavaline osa elust ja selleks pidi valmis olema ja ja, ja kogu aeg. Kas sellel kõigel, mis toona juhtus juhtumata, jäi võib-olla kaudnegi side, teie edasise eluteega jõudmine muuhulgas siis sõjaväelises süsteemis väga kõrgele positsioonile? Ma ei usu. Ma arvan, et minu jaoks oli ka see, võib olla päris kodus varjatult ja vaikne toimetamine Eesti sinimustvalgest ja ja eesti asjast oluline. Ja mul oli üks sõber, kes oli, elas kuni 10. eluaastani jõhvis, aga siis kolis Pärnusse. Ja kuna me ei katkenud katkestanud seda sidet, siis Pärnu eestluse mõte tuli meile nagu rohkem ka sinna meie kanti. Nii et ma olin tegelikult lapsepõlves põrandaaluse lasteorganisatsiooni sinimustvalge liige ja kui keegi seal mingit h-tähte seina peale pani, siis meie kirjutasime erinevatesse kohtadesse SMTP ja kandsime sinimustvalgeid sokke, nii et selles mõttes, et, et oli ka selline asi, aga aga ma arvan, et seda, seda rolli sõjaväelaseks saamisel mängisid pigem esimesed aastad ülikoolis. Kui lähedal või kaugel on sinu jäljerada Henrik olnud sõjaväelasest karjäärist. Ma ütlen ausalt, mulle ajateenistus väga meeldis, siiamaani meeldib see kogu idee, et praegu olen ka kaitseliitu minemas lähiajal, et lihtsalt saaks maastikul põrgata, et mulle tõesti läks väga südamesse ja seda ma tahaksin teha. Aga karjäärivaliku mõttes ma arvan, et ei ole see päris mulle, et võib-olla veits mingit pehmemat eriala öelda, et seal nagu ennast rakendada. Et võib-olla on raske niukestest saabastes käia ja arvasin, et ei ole mõistlik. Jah, vaatan isale otsa ja tundub, et kodune kasvatus on ikka kusagilt nihu läinud. Aga selle juurde me jõuame, natukese aja pärast läheme Riho hoopis hakatuseks veel varasemasse lapsepõlve nendesse hetkedesse. Mida te arvate esimesena mäletavat, päriselt mälupildid, mis jooksevad silme eest läbi teie lapsepõlvekoduga seoses või inimestega seoses, kes teiega ümber olid, mis tuleb meelde? Ma läksin päris pisikesed lasteaeda ja, ja need esimesed mälupildid kindlasti on lasteaiast Kalevipoeg, Jõhvi mikrorajoonis, kus ma tegelikult kohtusin inimestega, kellega ma peaaegu et lõpetasin keskkooli, kõik olid sellest kandist ja me lasteaiast suundusime kooli, mis oli paarisaja meetri kaugusel ja sealt ellu. Aga kindlasti mängisid rolli mõlemad vanaemad, kes olid üksikud abikaasad surnud ja ja üks elas Kohtla-Nõmmel Tuhamäe tänaval ja teine puru külas. Ma veetsin väga palju aega oma vanaemadega. Väga palju tegin ka maatööd lõpuks ka juba teismelisena. Just see seetõttu, et nendel vanaemadel olid omad majapidamised ja ma seal palju aega veetsin. Ema ema oli selliseid rikkamast taluperest ja isa ema oli siis vaesemast teie enda vanemad, millega tegelesid minu ema ja isa tegelikult töötasid lõpuks koos piimakombinaadis Kohtla-Järve piimakombinaadis. Ema on mul olnud eluaeg väga tugev ja tunnustatud raamatupidaja ja isa oli brigadiir ja töötas masinate paratamisega piimakombinaadis ja oli väga tunnustatud nii-öelda töö kangelane, kui seda, seda nagu sellel ajal nimetati, kuidas teie kontakte vanaemadega nii tõsiseks või põhjalikuks või lähedaseks muutused oli see oludest tingitud, lihtsalt lapsel otsiti koht, kus olla või ise sattusite sinna tihti? Ei kuule nad, kuna üks vanaema elas päris lähedal, siis oli seal sinna asja kogu aeg ja ja mu vanaema, ema, ema ütleme, kaupmehepisik ei kadunud talt, kuni elu lõpuni. Tatsas iga päev võttis oma kartulikäru kolme koti kartulilillede ja õuntega ja tuli meie maja otsa seal, kus ma elasin ja müüs trepi peal kõikidele inimestele siis värsket kartulit, lilli ja õuna ja siis ma käisin tal ikka abis ja, ja kui suuremaks kaela kandma hakkasin, siis juba aitasin ka seda teekonda siis tema juurest sinna poe trepini ja et sealtkaudu, et kindlasti ei olnud mureks see, et ema-isa ei olnud piisavalt, ei olnud aega, vaid ikka pigem see, et mulle endale meeldis olla seal mõlemal maakohas kuidas ta moega täitsete või millega, et mida sealkandis teha andis, võttes arvesse, et keskkond oli ülejäänud Eestiga võrreldes mõnevõrra teistmoodi. Ma ei taha nüüd kuidagi jubedaid pilte maalida eestlaste ja venelaste vastasseisust, aga no rahvuse küsimus mingil määral ikka puutus asjasse ju, võib-olla see rahvuse küsimus tuli välja ainult siis, kui koolipidudelt oli vaja koju tulla, pimedas õhtul aga, aga minu igapäevases tegevuses ei kohtunud ja ei suhelnud ma vene keelt kõnelevate noortega üldse. Ma olin väga aktiivne juba väikesest peale kunstikool, näiteringtantsuring. Tegin teatud perioodil ka kõvasti kergejõustikusporti. Et mul ei olnud vaba aega. Vaba aeg oli sisustatud kõigi nende ringide ja tegemistega ja seda tegelikult kogu kooliaja väiksest peale kuni kuni lõpuklassini välja. Et õppimine kuna kuidagi ei tundunud põhitegevusena, vähemalt sellel ajal oli see hea või halb kuidagi sain sealt koolist niimoodi neljad viied olid kogu aeg olemas, et ma ei ei mäleta, et mul oleks see kuidagi väga hirmus pingutus olnud, tuli justkui iseenesest põistlekki ei õpitud nii palju. Missugune teie kodukord oli, kas te kodus mingid tavad või traditsioonid või reeglid eksisteerisid, noh, niisugused, mis tõesti olid, et kõigile teada ja vaikimisi täideti, et polnud vaja meelde tuletada. Võib-olla erinevus tänasest väga parkab silma see, et meil oli selline noh, nagu iganädalane koristamine, korteri koristamise protsess, kui ma suuremaks kasvasin, oli see mingil ajal minu peal väga klassikaline, et kõigepealt tolmuimejaga siis tolm siis märja lapiga üle ja seda noh, iga nädal vaipade kloppimine ja kogu see asi, et see tegelikult noh, ma usun, et mu ema-isa üritasid seda korraarmastust kasvatada, aga ega see väga hästi ei õnnestunud. Kokkuvõtteks. Vabad hetked, mingil hetkel me hakkasime maja ehitama nagu sellel ajal enamus inimesi selleks, et oma maja saada, pidi seda ehitusjääkidest säästudest iga nädalavahetus ise ehitama ja, ja väga varases nooruses või isegi lapsepõlves ma juba osalesin selles maja ehitamise protsessis ja, ja sinna läks palju vaba aega nädalavahetustel, millega ta suhteliselt oma vanemaid poisikesena välja vihastada, kui see üldse oli võimalik olin ikka suhteliselt hea poiss, nii et, et ma ei mäleta, et oleks olnud mingisugust sellist kurjustamist minuga. Päris päris ausalt ei mäleta. Et isegi sellised koerustükid ei jõudnud kunagi nii kaugele, et nendega kuidagi oleks ülekäte läinud. Suitsetama hakkasin ma pärast kroonud vene kroonus, enne seda ei suitsetanud. Ma usun, et napsuvõtmine algas kusagil keskkooli ajal, mis oli ka võib-olla natuke faasi hiljem kui teistel, nii et kui mu ema on töö juures olnud alati hästi karm, aga kodus selline väga koduhoidja ja Hendrik teab seda isegi veel palju paremini, et veel kord ma ei mäleta, et mind oleks karistatud. Ma veeldada kor, armastus asja ei taha kuidagi rahule jätta. Poja versiooni, millest sa küll väljendab, et kasvatus selles osas nihu on läinud ja ei, ei mõjunud isa peal nii väga. Ah, ma arvan, et see võib-olla ei ole nii hull, kui siin praegu paistab, ehk siis vahepeal ikka mingid sokid vedelevad, aga eks ikka juhtub, noh kui jah, samas vanaemale meid üldsegi mingid asjad vedelevad, et ma ei tea, äkki on selles, et vanema aita sisenenud sokid ära korjata ja siis äkki jääb meelde, aga ma ei ole kindel, et see on minu spekulatsioon. Ma arvan, see spekulatsioon üsna tõelähedane, et kui keegi kõik ette-taha ära tekib harjumus. Valame perfektsialist, et kui ma panen ta jope nagisse niimoodi selle aasa külge, siis ta võtab selle aasa pealt ära ja paneb puu peale, siis paned ilusti sinna sinna seisma, et ma arvan, sokid viisid sama teed minna. Riho, kas liidriomadused ilmnesid juba kooliajal või mis võis see hetk olla? Ma arvan, et kooliajal ja tagasi vaadates ütlen, et võib-olla tõesti ma oleks ilmselt olnud ka kohaliku komsomoliorganisatsiooni juht, et kui ei oleks kodust noh, ütleme mõjutust olnud, et ära nüüd päris seda ka tee, eks ju, et et see oli kokku lepitud ja läbi räägitud, ei vihjatud, pigem selline. Ei oska öelda, selline isapoolne tai kunagi ei öelnud seda, aga ta andis märku kogu oma kehakeelega. Et see ei ole mõistlik. Ja ma ise ei trüginud ka siis sellesse valdkonda, sest ma usun, et kui oleks tahtnud, ju ma oleks kooli komsordiks saanud küll. Ja keskkooli ajal sõjalise tundides ma olin selle klassi rühmajuht või käisime kotkapojal võistlemas ja ja liidriroll tuli pigem sellistes kooli, kontserdite korraldamisest, aktiivsest tegevusest, kooliraadios need asjad, mida, mida sai tehtud küll mäletan, oli see vööd Stolcamyysi oli mingi laul, mis mis me šokeerisime kooli sellega, et me tegime ühe Lindy, kus ta tuli nagu järjest ilma vahet pidamata, et kõikidel see tuju seda laulu kuulata ära kaoks ja me saime hakkama. Eperdavidest ei tahtnud keegi enam hiljem midagi. Kirjeldage oma ema-isa? No isa oli kõva töömees, talle meeldis teha kätega asju, ta suutis kõike teha, ise kuni elu lõpuni välja. Aga ta võib-olla ei rääkinud liiga palju ja ma usun, et see talle lõpuks saatuslikuks sai, elas sissepoole, elas liiga sisse ja, ja suri kahjuks 60 aastaselt infarkti. Nii et paljud asjad jäid, rääkimata. Need isaga jutud. Aga ema on vapralt võidelnud läbi elu olles noh, põhimõtteliselt ikkagi suurettevõtte juht ja, ja, ja ka sellest nõukogude ajast Eesti aega täie hooga sisse mürtsud ja, ja ka seal palju korda saatnud ja, ja tegeleb tegelikult veel veel tänagi äriga. Et 78 aastaselt on see ikkagi päris päris suur väljakutse. Teisalt kõik vabad hetked tööst on ta näppupidi potipõllust, tomatid, kurgid, lilled, maasikad ja, ja selline koduhoidja ja kodu kodu nimel kõike tegev. Kõik tuttavad, kes meil külas on käinud, teavad, kuidas süüa pakutakse kolmes kihis ja kolmekordselt ja kõik peavad olema hoolitsetud ja ja kaitstud. Kas te mäletate mõnda situatsiooni, kui teil noorukipõlves oli ema ees piinlik, näiteks? Hilja õhtul koju tulite mõnikord näiteks luba küsimata? Ma olin nii kaval, et kui mul oli vaja kuskil sõpradega midagi teha, siis ma olin enne juba kokku leppinud, et ma jään sõbra juurde ööbima ja ja koju ei tule ja. Meil oli kooli lõpu lõpuklassi sõrmuste pidu peas ikkagi erakordselt suure alkoholi tarbimisega ja siis ma jõudsin koju ja, ja ema ja isa ka siis ei öelnud mulle mitte ühtegi sõna, panin magama ja poputas siis järgmine päev, aga aga seal selles pilgus seda etteheidet tuli kõvasti hukka mõista, hukkamõistu ja, ja, ja ema puhul oli see pigem, et ta ei rääkinud siis kui ta oli pahane, siis ta lihtsalt tegi, oli vaikus eetris. Et see vaikus oli teinekord hullem kui ja no kindel on see, et kui ma näiteks täna ütleksin, et ma tulen, ööbin kodus ema juures kodus, siis käin linna peale, tulen siis ta on ükskõik mis kell, ma ei tule tal ukse peal ja vaatab, võtab vastu nii. Seda olen minagi lugenud, et kella neljani välja ootab ära, et et ikka vaadati üle, et mis seis on. Ja muretseb, muretseb kõikide asjade pärast. Riho, te olete füüsiliselt suur mees, kas te olite füüsiliselt juba noorena suur mees ja ma lähen jutuga sinna, millele te ise siin viitasite, kui me võimalikest keredaitest rääkisime, need peolt kojutulekut ja õhtused hilisõhtused, kohtumised tänavatel. Et mida see situatsioon endast võis kujutada, kui see päriselt juhtus? See suur mees on tegelikult, ma olen kogu aeg olnud läbi elu paks poiss. Ja seda erinevatel põhjustel, ma olin sündides väga väike ja väga haige ja, ja minu hoolitsevad, vanaemad võitsid, tegid kõik selleks, et see kõik nii ei oleks ja minu esimesed eluaastad möödusid mannapudruga, mida ma siiamaani suu sissegi ei võta. Et seetõttu on see suureks olemine mulle ka kogu aeg olnud selline väljakutsed. Kui ma ennast ei liiguta, siis ma võtan kiiresti juurde ja kui ma liigutan ja ei söö, siis, siis on see jälle närvipinge kogu aeg, nii et sellega on mul elus kogu aeg tegemist olnud. Aga loomulikult siis, kui venelastega kaklemiseks läks, siis mina sain esimesena sellepärast, et ma olin kõige suurem. Et seda, seda tunnet on olnud ja, ja ega seevastulöömise värk oli ka sihuke peaaegu et lootusetu, sest neid olid tavaliselt alati rohkem ja, ja eestlaste loomuomane laiali jooksmine seal sellel vastu, kui vene mehed ennast alati kokku võtavad, siis eestlastel on see laiali jooksmine nagu rohkem moes. Et, et seetõttu, ega neid võidukaid lahinguid väga palju meelde ei tule. Kui tõsiseks need konfliktid tegelikult läksid, et me võime siin legende või müüte rääkida, aga mida sa päriselt siis tähendas, et ütleme siis otse välja peksa saamine? Ma toon ühe näitekoolipidu, kusagil 83, neli. Ruja kontsert koolis, pidu läinud, hästi. Tüdrukuga jalutad, et teda bussijaama viia ja seal vahepeal on pimepiirkond, kus nagu läbiminek on alati väike väljakutse olnud. Ja kuidagi see teadmine, et sealt tuleb ketukas, on peaaegu alati seal ja mitte üksi, vaid on suurem hulk inimesi, läheb sinna bussijaama poole ja siis järsku hakkavad löögid käima ümberringi ja ja mulle kopsatakse millegagi pähe. Isegi pilt läheb ära, silmad lahti teen, siis naised taovad puukingadega venelasi ja poisse pole kedagi, eks. Et see konkreetne juhus, mis, mis toimus Ühel peol ja selline pärast pidu. Niisugune väljakutse eriti Kohtla-Nõmmel Kohtla-Järvel oli, oli tavaline nagu tavaline sõna otses mõttes. Jube vastik olukord, tahad ühtki tüdrukut saata ta ära ja sa tead tegelikult, et suure tõenäosusega, millega see kõik lõpeb? Jah, ei, see ei ole kindlasti see, mida ma arvan, et keegi peaks kogema. Ma usun, et paljud mu klassi ja koolivennad on nõus sellega, et selline pidev alarm olukord pärast koolipidu ja mõnikord läks hästi mõnikord halvasti. Et see oli nagu, see oli nagu tavaline ja noh, ei ole hea tunne. Vanaema rääkinud seda, et kui ta sealt seesama pime auk, mis oli, et kui siis kutsuti sinna politsei kohale, mõnikord miilits ja miilits, et oleks nagu turvalisem kõndida ja mitu korda ei tulnud ja siis lõpuks Riho isa helistas sinna miilitsasse, ütles, et nii, et kui see miilits seal kohal ei ole, siis järgmise venelasega de näen, lähen maha ja peale seda oli kohe miilits olemas, seal. Meil oli 10 sissekäiguga viiekordne maja selles kolm perekond, eestlasi, šanss oli suhteliselt väike, võita lahingut ja parim parim, mida ikkagi tihti teha sai, oli, kui eriti kui üksi olid ja oli, oli joosta ära ja joosta niimoodi, et kui esimene, kes järgi jõuab, siis keerad ringi, püüad lüüa ja siis jooksed edasi, et see on niisugune taktika, oli pigem, mis töötas. Kui palju ja kas üldse teie vanemad püüdsid Riho teie tulevikku suunata või andsid nad mõista, mida nad oma pojalt ootavad, et et see elus ette võtaks. Täiesti kindel oli see, et minu ema jaoks ei olnud valikus seda, et ma ei lähe ülikooli. Ja kui ma esimesel katsel sisse ei saanud, siis see oli, oli tema jaoks kindlasti väga suur murekoht ja, ja, ja veel suurem murekoht oli, kui ma siis sealt ülikoolist statsionaaris kaugõppesse läksin, sest alustasin oma karjääri kaitseväes ja lõpetasin ülikooli 10 aastat hiljem siis see oli tema jaoks, ma usun, oluline murekoht ja, ja seda ka Hendriku puhul, et see ülikooli minemine oli mast, selleta ei saanud. Isa mul lõpetas keskkooli seitsmekümnendatel olles juba täismees õhtukeskkooli, sest tema pidi minema 16 aastaselt raudteele tööle, et peret üleval pidada ja ja oli sellest ajast olnud töömees nagu 100 protsenti aga, aga tihti käitumises. Ja ma ei tea, kuidas see tema oli, oli ta selline härrasmees. Et ülikonnad, värgid olid alati viimase peal ja ja, ja kui inimesed ei tundnud teda, siis nad eeldasid, et ta on kõrgharidusega ja nii edasi, et ta suutis ära petta nii-öelda ajalugu. Esimene katse oli vabariikliku riigiprokuratuuri soovitusega õigusteaduskond, kuhu ma sisse ei saanud. Ja jumal tänatud, et ma olen selle üle väga palju mõelnud, et see oli küll kõigevägevama käsi, mis mulle peale pandi, et ma et ma seda juurat õppima ei läinud ja ja ajalugu oli mulle kogu aeg meeldinud väikesest peale ja siiamaani on see üks nendest teemadest, mis mind, mis mulle pinget pakub, kui mälu ei peta, siis te sattusite nõukogude armees üsna põnevasse kohta, mul on millegipärast niisugused pildid ees, mida teie sealt mäletate, esimeste asjadena. No alustame sellest, et ma ei käinud armees väga oluline vahe, vaid teenisin nõukogude mereväes kolm aastat ja kolm kuud. Ja see oli päris hirmus mõelda 85. aastal, et keegi peab minema kolmeks aastaks kaugpõhja alguses Kaliningradi, siis põhjalaevastikus, mis hetk teie elus oli, mis teil pooleli jäi siin? Ei, midagi, ma ülikooli sisse ei saanud, töötasin maaparanduses kraavi hallina ja ja see teenistusse võtmine tuli selles mõttes tänuväärsel hetkel, et et ma sain, sain sealt maaparandusest rohke raha juurest ära, sõja ajal maksti ikka meeletult palju raha kraavi, hallile ikka emast ma sain ikka paar korda rohkem, ema oli ettevõtte pearaamatupidaja selle kraavi kaevamine maksis hästi, maksti hästi ja, ja kõik see, mis sinna juurde pikad nädalat kuskil objektil ja nii edasi, kõik see ei olnud väga tervislik, nii et et oli hea, et kroonumid võttis, aga halb oli see, et ta võttis mind ikkagi kole pikaks ajaks. Tagasi vaadates oli äge aeg, aga, aga sellel hetkel oli see ikka päris hirmus. Ja teenisin niimoodi, et olin ka, olin ka pikalt merel nagu, nagu ikkagi seitse kuud järjest ilma maal käimata ja ja kaheksa kuud järjest ilma maa peal käimata ja mis selle juures kõige suurem väljakutse oli ka see, et mere peale võetigi nii-öelda maarott või see ei ole probleem? Ei, ei, kõige suurem probleem oli, et see 100 meest selle laeva peal esimesed paar kuud on okei, aga siis iga päev samad inimesed, samad rutiinid, sama noh, nagu mingit vaheldust ei olnud, et see saab maa peal samamoodi ju sõjaväes või teenistuses. No ma ikka, nad said ikkagi kuskil võib-olla vahest väljas käia või noh, see see laev on 100 meetrit pikk kui 20 meetrit lai ja seitse tekki, et, et ega seal nagu noh et oli ikka päris päris pingutav, ma usun see vaimselt. Aga noh, kuna ma käisime Süürias, Liibüas, Kuubas, siis olid need reisid ka teatud mõttel mõttes põnevad ja selles mõttes nõrkusehetked just vaimselt olid lubatud, sai seda endale lubada, laeva peal oli võimalik täitsa enda endasse kapselduda, et see oli selles mõttes päris hea, et ta üle parda ei ähvardanud keegi visata. Ai, seda laeva peal seda mittemäärustiku suhteid või väliseid suhteid oli, oli seetõttu vähem või teistmoodi, et kogu see meeskond sõltus üksteisest ja kui sa olid peast natuke totakas, siis, siis, siis, siis sa ei saanud hakkama siis sind mõnitati. Kui sa oma jupi ilusti ära tegid, vahis magama jäänud, siis ei olnud mingit sellist süsteemset mõnitamist või kaklemist, seal see asi ikkagi liiga palju sõltus üksteisest selle laeva peal. Aga niisugune kamber eksisteeris ka laeval, kuhu sai inimesi eraldada, kui tekkis vajadus selleks ankruketikast on selle koha nimi ankruketikasti ja on seal ka õnnestunud olla. Selle eest. Kui lähedale te jõudsite kriisisituatsioonidele? Ei, mul läks ju see selle sulaaega Gorbatšovi alguses ma läksin ja esimesed reisid olid natuke pingelised, aga siis oli juba Reagani ja Gorbatšovi kohtumine Vahemerel meie laev, kindlustus, seda, et seal olid juba sõprussuhted ja me põhimõtteliselt jälitasime Ameerika lennukikandja, et see on nagu oli see ülesanne, mida me täitsime ja veetsime, kuid vaadates binoklist juues nii mets juues Kennedy ja mingeid teisi selliseid laevu, et mul nüüd õnnestunud ühel sellisel käia, see oli päris huvitav kogemus. Paar aastat tagasi, mida laeva peal olemine füüsilise väljakutse mõttes tähendas, ei saadeta hommikul kümmet kilomeetrit mööda, sajab, kus laeva jooksma ja ma tegin seda ise. Ja, ja see oli päris tore. Et kuna seal aega millegi raisata ei olnud, siis ma käisin, jooksin viis kilomeetrit päevas laeva, mille pikkus oli 100 meetrit ringiratast edasi-tagasi. Et see oli päris päris tore väljakutse. Riho, kas see päev õhtu või öö on meeles, kui ta oma abikaasat kohtasite? Absoluutselt, see oli eile 28 aastat tagasi. Kaili palus mul tõlkida nina, kurgu, kõrvateaduse, venekeelset raamatut mis tal oli vaja oma õppetööks ja ja ma väga vapralt võitsin selle pakkumise vastu. See oli esimene kohtumine, ei olnud esimene kohtumine, ta elas minu kursusekaaslastega ühes toas ja ma olin seal toas paar korda käinud juttu puhumas oma kursusekaaslastega. Aga küllap ta mulle väga meeldis ja, ja ma olin kohe nõus tõlketeenust pakkuma. Ja siis pärast seda tõlketeenust olid mul põues alpikannid, mis sel ajal oli ainuke lill, mida, mida novembrikuus kuskilt kätte sai. Ja, ja siis me jalutasime mööda Tartut, jama, eputasin seal oma teadmistega Tartu linna erinevate majade ajaloost ja nii edasi. Mis pärinesid kuskohast korporatsioonist ma olin siis juba juba korbis ja sel ajal oli see korporatsioonide asutamise teema väga-väga aktuaalne ja oluline ja mul juba oli, oli rebase tekkel peas ja ma olin juba niuke tegija, kui poeg sündis. Ja mis hetk see elus oli? Parem päev yldse? Eks ta oli äge, aga, aga samas et see väga noorte tudengite ma olin, küll siis juba juba kaitseväes õppisin kaugõppes. Kaili oli viimasel kursuse eelviimasel kursusel ülikoolis ja, ja ega see ei olnud selline planeeritud asi, vaid see oli lihtsalt asi, mis tuli ja, ja meil ei olnud seda arutelu, et kas peaks jätkama või nii ja ja siis ta tuli ja oma vanemad olid rõõmsad ja ja meie olime rõõmsad ja see oli tegelikult väga äge, see oli juba siis kui 93. aastal, kui kui oli juba võimalik nagu ise olla sünnituse juures, see oli üks esimesi esimesi aastaid seal ja ja oli seal, ma olin sealjuures kogu selle protsessi ja jah, oli väga äge selle protsessi juures olemiseks. Mis sõnu te kasvataksite, kas mehisus puutub asjasse kuidagi võrreldav näiteks elukutsega, mis tõid, on saatnud või ei, seal see ütleme vastupidavus end juures, noh see protsess kestis hirmus kaua ja ja see järjekindlus ja püsivus oli seal nagu pigem nõutud. Toetamaks ikkagi päris päris, kas vist äkki 14 tundi või oli, oli see protsess ise, et see oli päris päris pikk emotsionaalne hetk, väga emotsionaalne, väga. Ma usun, et elu kaks kõige emotsionaalsemad hetked on mõlema poja sünnid. Ma arvan, et kahtluseta seesama Hendrik Johannes on siis ka selles vestluses osaline, tuletame vahepeal meelde. Võtame lapsepõlve ette ja silme ees lahti. Mul on meeles selline seik, kus ma olin kogunud ühekrooniseid enda hoiupõrsas viie-kuueaastane ja siis vanematekodust läinud, tõid teel, töötasid Tallinnas elasime Kose-Uuemõisas, siis on 20 kilti Tallinnast ja ma tulime kümmend 40. Võtsin siis oma selle hoiupõrsa ja siis läksin kohalikku, mingi väike külapood ja siis teil seal kõikide lastele jäätist välja. Ja siis panin kõik raha hakkama, lihtsalt keerasin põrsa tagurpidi Eikliks tühjaks ära ja siis pääski koju jõudsin, siis kujutan ette, et siis vanemate oleks väga raske hetk olla, et osaliselt nagu pahandada, hektari vastanute käituda raha, aga teisest küljest ei saa olla pahane, kui niuke lahke inimene tahab sõpradele välja teha, et ma mäletan seda, et isa oli natuke pahane, samas nagu natuke ei olnud ka, et ei suuda ära otsustada, kuidas seal seda joont hoida. Et see võiks esimese indeksid värvistamaid VII. On talle iseloomulik üldiselt suhtluses pojaga, ta on kusagil kahe vahel, see oleneb muidugi tegudest, aga ma lihtsalt olen oma eelarvamustes natukene kinni, et kui isa on sõjaväelane üsna karmi olemisega juba ameti tõttu, siis ei ole ju nii. Mulle tundub, et ta astub koduuksest sisse, uks kukub kinni ja algab uus elu. Et on selline muhe sõber ja ja väga chill vana, et sellest ühesõnaga elurütmist, mis tööd saadab, on väga keeruline välja tulla, mulle tundub Seda küsimust on väga palju küsitud, mul on elu jooksul, kuidas isa kodus on ja kõigil on silme ees niuke, ütleme, ameerika niuke drillseersant niuke soeng on ju armees ja kõik sõjaväeline kasvatus ja hommikune rivistus ja niimoodi. Aga ma ütleks, et, et noh, et niipalju kui kogemust on, siis kaitseväelased jagunevad üldiselt kaheks, on kandilised, mehed on ju, kes on siis hästi, niuksed, võtavad trepil kolm sammu korraga ja niuke kogu aeg on hästi, kandina mõtlegi värk täpselt ja siis on niuksed nagu intelligendid, pigem kes siis nagu juhivad nagu mõistusega ja üritavad asja analüüsida, aru saada. No ja siis muidugi seal süsteemis sees olles lapsega käsuliin karmus muidugi, aga ma ütlesin, et isa on pigem see intelligent alati olnud, et kodust ei ole nagu stereotüüpne kaitseväelane või lihtsalt isa ja ongi muhe vend. Kui palju sul vennaga vanusevahet on? 18 aastat ühiseid mänge selles mõttes lapsepõlvest Elvist väga olla ei saanud. Täielike sinust sai pigem juba väikelapsevanem kantserdaja. Ei, ma ei ütleks niimoodi, et ma olen suhteliselt ütleme rõõmsameelse ellusuhtumisega inimene ja ma olen vennaga meeldib väga mängida, kogu aeg on meeldinud, et maadelda just eriti, kuna ma olen tugevam, ma võidan. Ilma naljata, aga täna veel on see kaheksa 12 aastane, veel mängib ja ja ka täna veel on juhtumeid, kus Hendrik tuleb koju ja, ja poisid on kaks tundi kahekesi õues ja ajavad 11 taga ja taovad mõõkadega ja teevad mingit sihukest sõjamängu. Ja täitsa siiralt vaadates vanusevahet kohe ei tundugi. Et selles mõttes on Hendrik oma vennale väga suureks eeskujuks. Lasteaias käisid ikka, käisin nii väga, mitmes väga mitmes, see oli siis seotud ta isa liikuva tööga või. Jah, ema on ka diplomaat, selles suhteliselt, see annab ka kaasa, aga lasteaiad olid jah, pigem kolisime hästi palju selles eas. No saalid käisid Kose-Uuemõisa lasteaias Müncheni lasteaias. Jah ja pallibennis ja pallipõnni ja siis. Mustamäe lasteaias võib-olla lasteaia ja see ei ole see nii dramaatiline, et sõbrad ümberringi pidevalt vahetuvad, aga koolis käisid, ühes võib samamoodi. Ühesõnaga, esimese klassi lõpetasin reaalkoolis pea teises klassis, siis oli seal ema, oli Genfis, õppis veel ja isal oli ka niuke liikuv töö, siis ma olin hästi palju vanaema juures esimese klassi jooksul. Ja teises klassis on kallis, on Saksamaale kolmeks aastaks, isa oli kaitseatašee Berliinis ja ema oli siis läks diplomaadiks sinna. Et see oli väga hea kogemus ja ma väga hindan seda elu lõpuni, et ma sain inglise keele saksa keele selgeks seal kolme aastaga väga paljurahvuselise sõpru. Ja siis tagasi tulles tulid uued sõbrad ja ma nagu ei ole kuidagi muretsenud selle pärast, et ma olen hästi väga hea sisserajal igale poole. Et minu jaoks ei olnud kunagi niuke traumaatiline sündmus. Kolitakse Craig. See sisse elaja tüüp, nii-öelda seltskondlik inimene, tuleb see pigem isaliini või emaliini pidi, kuidas sulle tundub? Ma ütleks, et mõlemad vanemad on väga seltskondlikud inimesed, isa nagu midagi niuke jutustaja rohkem, ma arvan, et sellele temalt pärinud et ikka rahva hulgast tuleb vestlust üleval hoida, mis aga üks väga hea asi, mida ma hindan isa puhul, et ma olen seda temalt üle võtnud seda, et kuidas ikka ei tekiks nihukest ebameeldivat vaikus olukorda kuskil seltskonnas, siis et see suhtlemisoskusest on lisanud tõesti palju matkanud ja endale selgeks õppinud. Mis hetkel sa tunnetasid, kes su isa on sõjaväelane, seda niikuinii, aga tema positsioon, et mis vanusesse su ellu nii-öelda nagu sisse sõidab, sest su perekonnanimi, kuna see ei ole lihtsalt kask või tamm tähendab juba seda, et ükskõik kus sa seda kasutad, on selge põhimõtteliselt, kellega on tegemist, ja Riho Terrase pojaga. Seda positsiooni nii-öelda siis mäletan, talivahipataljoni ülem oli siis esimeses klassis käisime seal külas, minu meelest suurema pundiga. Me tegime lumesõda seal ja siis tuli mingi ajateenija tuli seal litavad poisid, lõpetage ära ja siis teie südamine, istu maha ja poisid mängige seda edasi, et siis ma nagu tunnetasin seda positsiooni, mis tal nagu tegelikult oli. Kas küsimus oma isa staatusest on sind kunagi Hendrik seganud sellise isa tuules tulla ja tegutseda? On ju väljakutse? Mis ta nii hull on? Valdkonnad on nagu natukene erinevad, siis ma arvan, et ei ole ka väga hull, et ma olen paljudes asjades tema jälgedes käinud, samamoodi kaitseväes ja siis seal korporatsioon Sakalas, kus me mõlemad kuulume, et me oleme mõlemad seal juhatajad olnud. Kolm korda. Ma ütleks, et, et meil on kõiki erinevaid isiksused selles suhtes pigem oli kui vanasti, nii et öeldi, et on Terrase noor Terras, nüüd on vana Terras Terras et see on nagu vastavalt siis seda nüüd oli küll kurku ajaraamile, see asi muutub kogu aeg ja ma ütlen, et see ei ole mulle kunagi takistuseks olnud, et see on pigem niuke toetava aspekt on, et kuna Pisani et Tarke nagu andekas mees sa saad nõu küsida temalt, kuidas asju teha, et pigem aitab kaasa mulle ja kõik isa, siis nii-öelda sõbrad-tuttavad nii kaitseväes kui mujal elus on alati nagu pöialt hoidnud, mulle abistanud. Pean tunnistama, et ega ma perega nüüd liiga palju koos elanud ei ole, et see see kolm aastat Saksamaal oli. Esimene kord, kui me ühes füüsilises punktis 24, seitse kolm aastat järjest elasime kord oli abikaasa ära, siis olin mina pikalt ära, kui ma Münchenis õppisin. Kaili lõpetas ülikooli. Jälle olid pikad pausid sees, nii et eks ma arvan, et Hendriku puhul see vahest kõige rohkem on see, et ma ei ole ikkagi väga palju kodus olnud tema jaoks, et vanaemal ja vanaisal on selle tõttu ka palju suurem roll olnud läbi läbi aastate. Henrik tunnetad ise sedasama moodi, et isa ei ole väga palju kodus olnud. Mitte eriti meil oli kokkulepe seitsmeaastast saati, et ma pean nüüd iseseisvam olema kui muidu ja see tundus aus diil. Vahepeal sai ka krõbeda viieke selle eest siis veel parem diil. Aga üldiselt see ei ole nagu. Ma ei, ma ei ole tähele pannud, et isa oleks nagu ära olnud nii-öelda, et vahepeal ikka oli mitu kuud Afganistanis kuskil põksub ringi kogu aeg üle maailma, aga ikkagi on ta kodus olemas olnud ja me oleme ütleme üldiselt hästi läbi saanud. Aga seda ma mäletan täpselt, kuidas esimene kodus olemine oli, me olime Saksamaal esimest esimesi, kuid ja, ja sa olid, Ma arvan, seitsme aastane, kaheksane või kaheksa ja ja ta ei olnud päris üksi nagu kodus olnud, et oli keegi alati juures olnud ja siis meil oli seal üks lapsehoidja, kes teda käis siis, kui meil oli Kailiga vaja mõlemal õhtul väljas käia. Tööasjus et siis lapse võidu hoidis ja me maksime talle 70 m-i. Ja siis üks üks päev tuleb Hendrik minu juurde ja ütleb, et kuule, ma pakun diili, et ma olen üksi kodus, andke 30. Ja sellest ajast peale ta jäi üksi koju ja sai hakkama ja see oli päris minu arust päris niisugune iseloomulik Hendrikule. Aga Hendrik mainis karmi kätt, ta ei mäleta, kas isa mälestused on samasugused, et seda kätte ei ole olnud vaja tõesti kunagi tõsta või on ta käinud asja juurde? Ei, ei ole, ei ole, ei ole, ma arvan, et kõige šokeerivam või raskem hetk oli, kui Hendrik ükskord sai napsuse peaga nii kõvasti peksa, et ta kaotas teadvuse ja oli lühikeses jalas politsei leidis ta ja kõik dokumendid kadunud. Ei mäletanud, mis juhtus ja nii edasi. Eks ta oli ka muidugi jälle mingisugune pidu, kust see tulemine tuli, aga vot siis mul oli küll murekoht, noh, see oli nagu ka ainuke kord, ma arvan, üks kord enne ka oli mingi kakluse moment, kui telefon ära võeti. Siis mul oli süda, muretses ikka kõvasti, aga aga saime sellest ka üle ja ja see oli kõvaks õppetunniks Hendrikule endale, et ja sellest ajast peale ma tean, et ta ei jäta kunagi oma oma sõpru üksinda, vaid püüab kõik korjata kokku, et koos ära minna. See oli mingi koolipidu, see oli 10. klass, minu meelest me vanalinnafestivali niuksed kangelased, kes seal natuke napsutada ei näe selle ja see oligi rebastepeol jätk, siis läksime sinna ja siis mingeid läksid kõik sõbrad koju, aga seda me oleme nii täpselt ei mäleta ka. Väiksed sõbrad koju ja siis ma jäin sinna kuidagi üksi mingite tüüpidega. Ja siis Pealtnägija ütles, et mingi hetk oli sama seltskonna pundiga selle juttu rääkinud sellisest isegi ja siis olid nad mingeid pahaseks saanud, siis andsid tongi mulle ja siis sealmaal lavasid mingi momenti, ehk hea kogemus, et ei tasu nagu võõrasse seltskonda jääda üksinda ja just et teistele visa välja. Tiietne, kui sõber peaks üksinda koju minema, siis pigem ikka lähed ka kaasa. Keskkoolis olin Malist andekate vanemate andekas laps, kes ei pidanud väga palju vaeva nägema seal muidugi ülikoolis maksis kätte kohe alguses. Mis mõttes, et esimesel erialal niikuinii hästi ei läinud, sest pidi õppima hakkama ja see tundus tüütu. Aga siis tuli Kaitsevägi vahele ja sealt nagu sain uue perspektiivi elule, nähes seda kaitseväe nii-öelda või Eesti sihukest teist poolt, kes ei ole kõrgharitud või isegi keskharitud, siis nagu sai aru, kui oluline see on, et kui palju peab pingutama ja nüüd on juba bakalaureusekraad käes, et ja magister läheb. Vist on hea isa positsioon ka elu jooksul teda eriti vist keegi kooli ei julgenudki kutsuda, üldse tuleb selline kõvema häälega sõjaväelane ja lõpuks, kelle sõna maksma jääb, see on juba ette näha. Ja no on olnud küll, aga jäigi maksvat lõige üheksandas klassis oli üks väike juhtum, kus oli hästi niuke. Kiuslik poiss oli klassis. Sina nägu, niuke hella hingega võitleja, rahva eestvõitleja, nagu ma olen, tegin petitsiooni klassis ta välja visata, sest ta kägistas ühte poissi tunni ajal salliga ja siis mul läks, sai mõõt täis ja siis kirjutasin kirja juhtkonna, et me ei soovi, et võistluseid asjade valeks oli pikalt teinud, see on nagu esimene kord, vaid see oli nagu regulaarne kiusamine käis. Ja siis mina lõpuks pätt, kes seal selle venna ära tahtis saata, siis isa käis koolis. Pidid seda sõitu selgeks rääkima, aga sain koolis edasi käia, need tuleb välja, et maksabki kindral ei saa rohkem. No mina ei suutnud Hendrikut selles kontekstis kuidagi hukka mõista, vaid pigem olin olin selgelt tema poolepealsest, et võib-olla oleks veel hullem olnud, kui seesama Hendrik oleks oma sõbrad võtnud ja sellele pahale poisile kuskil nuka taga tappa andnud, eks ju, mis oleks olnud alternatiiv, kui, kui ja noh, ta võttis selle nii-öelda demokraatliku maa tee ja, ja ütles, et kirjutame kirja ja ja, ja see kuul seda vahest väga hästi mõistnud, et kas lampjalgade peale mõtlesid, kunagi ei kaitseväest kõrvale hiilimine lamp jah, rea tõlgib. Kohe. Mina läksin komisjoni, ütlesin silla, et ma tahan minna ja mul läks komisjonis umbes 20 minutit ja siis kaks kuud hiljem on bussi peal, et ma istusin seal, kuulasin seal ootejärjekorras, kus sai mingi soole paksendusega venna täitsa ära saada, näitasime voldikuid. Ja ausalt öeldes tekkis aga natuke niuke viha, et mulle ei meeldi see, et kui inimene ei taha teda riigile tagasi anda, virii riiki teenida, ükskõik mis moel, siis tiritakse ära nihverdada siukseid asju ma ei salli selligenda tuttavate seas ja enamus teavad seda. Ja kui see teema üles tuleb, siis enamasti väga kurva näoga, et mul on selg haige, et enam nagu kui täiesti haige öeldavat. Mis sul viga rääkida, sa oled Terras ja? Seda ka võib-olla. Aga mina ei arva, et ma ei arva, et sojateenistus kuidagipidi kergem oli selle tõttu, et sa terrasolid pigem ikka raske. Sest ülematerjalil võib olla raskem, ma ütleks, nagu seda olukorda hinnata, et kuidas käituda, ma ütleksin, et ma sain mingit kergemat nagu kohtlemist või raskemat kohtlemist taga, nagu et neil oli raskem hinnata seda asja, et üldiselt ma ütleksin, meie suhtes tubli sõdur ja nagu ei tekkinud seda paha meeltega klatšida meeldis kõvasti palju, et ikka samamoodi kui ilvesepoeg, kes igast kuulujutud üleval ja kui mina käisin ska kuulsid igast nagu ampluaa oli väga lai, seal, mis kõik tegin, olin kus, kuidas tegin ja see on päris hull. See, et ta siis seal ikkagi lõpuks Liplikuna välja tuli ja päris tublisti esines, see oli mulle ainult niisugune väga-väga hea tunne ja olid seal mingid virvendused keskel, kus kõik ei võinud, võib-olla ei oleks läinud nii hästi. Et siis ma muretsesin küll, et ma tahtsin ikka, et kui ta, kui ta juba tuleb, et siis tehku hästi, eks ju ja ta tegi seda lõpuks väga hästi, nii et et ma olen, mul on väga hea meel taga. Kui ma kasutan niisugust sõna nagu kasvatamine ja sa mõtled oma kodule, siis kas sa näed, et sinu vanemad on sind mingis küsimuses või ellusuhtumises või, või maailmavaadetes või saamises kasvatada? Kindlasti aga võttis see case hästi palju oli passiivselt, et kui nad on mõlemad intelligentsed inimesed ja siis nad nagu analüüsivad olukorda ja mõtlevad läbi nagu lahmimist, on nagu vähe, et see nagu kindlasti mulle palju kaasa andnud Ka minu kolleegid teavad seda, et mulle meeldib alati, kui midagi küsida, siis küsimus peab olema alus öeldis sihitis, et tal nagu aru saada, mis, mida küsitakse ja kui küsid, siis peaks vastus olema alati selline, et ta vastaks küsimusele. Ja, ja seda ma olen püüdnud ka poegadega väga palju praktiseerida, et ärme räägi niisama udujutt, vaid küsimus-vastus. Kui ta küsib ka nõu, siis ma ei anna talle nõu, mida tegema peab vaid ma ütlen, mida mina teeksin, kui, sest ma ei saa kunagi ennast panna olukorda, mis on täna. Kas te olete teadlikult ja nimme püüdnud kodus olla teistmoodi kui ametiga seotud asjad nõuavad? Ma pigem ei ole ka teenistuses päris selline nagu inimeste klišeed seda arvavad, et ma ma ei ole kunagi olnud see nii-öelda kandiline sõdur ja, ja kogu see kaitseväkke teenistusse tulemine ei olnud ju sugugi pärit sellest, et ma tahtsin olla militaristid või püssi lasta vaid väga selgelt sellest, et ma tahtsin seda riiki teenida. Öelge reha seda, kuna meenutame nüüd jälle jutu algust mil te mainisite seda, et eesti poisid kippusid laiali jooksma, kas selle teadmise juures, et eestlased jooksevad kergemini laiali? On keeruline ringi käia ja kõneleda julgeolekust ja sellest, et me saame kama ja võib-olla mõistlik joosta laiali, kui jõuvahekord on üks 10-le, eks ju. Kui jõuvahekord on üks kolmele, siis võib-olla enam ei jookse laiali, aga, aga see eneseusk, eestlaste eneseusk on üks teema, mida me peame edasi ajal. Ei meeldi mulle see jorin, et kuidas meil kõik on halvasti. Sest paremini kui praegu pole kunagi olnud ja alati saab paremini. Aga seda, seda väikest riiki tulebki uskuda ja usaldada ja teha kõik selleks, et, et on, meil püsima jääks ja, ja seda saab teha iga kodanik oma funktsioonis ja kaitseväelaste ülesanne siis on pingutada. Et me oleksime nii palju tugevad ja meil oleks nii palju liitlasi, et me suudaksime seda iseseisvust kaitsta. No Hendrik on juba ammu oma elu peremees, aga teine poeg ju veel kaugeltki mitte. Mida see tema jaoks tähendab, kelle juures ta kasvab üldse, kuidas? No täna on abikaasa, mul elab Hollandis ja on Hollandis Eesti vabariigi suursaadik ja Uku on esimest või teist kuud nüüd inglise keelses koolis põhimõtteliselt suur vend on ees sama eesmärgi näidanud. Ja eks hukul oligi vaja, sellist toetust. Mitte meie ei räägi, vaid Hendrik ütles talle, et kuule ära papa, et küll see keel tuleb, et sa saad hakkama, eks. Aga tal on ka raske põhimõtteliselt mul ka raske, sest nad on ikkagi küll paari tunni lennu kaugusel, aga siiski mitte iga päev ega isegi mitte iga kuu ei saa kokku, et et Skype'i leiutajatele. Suur tänu, et, et, et laps ei unusta isa nägu ära. Muide, kui abikaasa ja isa läheb perele Hollandisse külla, siis kuidas see kaitseväe puhul välja näeb, on privaatne, reisimine üldse võimalus ei võtan, võtan puhkuse ja Pean paluma küsima luba kaitseministrilt riigist lahkumiseks. Ja siis saab seda ikkagi individuaalselt üksi teha ja siis saab seda individuaalselt üksi teha ja tegelikult peab ka mu abikaasa Hollandi riigist lahkumiseks küsima välisministeeriumist luba. Nii et meie, meie omavaheline suhtlemine on mõlemapoolselt, et riigikontrolli all parasjagu väljakutse ka, kui elud niimoodi juhivad, et ma ei tea, kas seda ma julgen isegi visiitabieluks nimetada, aga midagi sinnakanti sinna kanti. Aga on on aeg ka, et abikaasal oli võimalus oma karjääris on teha, et see on oluline. Kas teil on minu arusaamist mööda Eestis tipus olles omal alal ambitsioone kuhugi edasi liikuda või, või mis seal võimalik rada üldse saaks olla? Eesti seaduste järgi arvatakse mind viiendal detsembril 2018. aastal reservi. Nii et siis ma lähen pensionile. Kui midagi vahepeal ei peaks juhtuma, mõni rahvusvaheline amet ei peaks võimaldama, siis ma Lähen Colin Hollandisse ja ja olen koduperemees ja kasvatan last. Ja see perspektiiv ei olegi väga õudne pärast kümmet aastat eesliinil olles, nii et kas ma seal kaua suudan olla, see on kõigi poolt kaheldud, aga ma ise veel praegu arvan, et on võimalik. See on saade, käbi ei kuku. Täna olid meil külas kaitseväe juhataja kindral Riho Terras ja tema poeg Hendrik Johannes Terras, ma tänan teid selle jutuajamise eest oli erakordselt meeldiv. Soovin teile mõlemale jõudu. Loodan, et tuul on tagant ja me kuuleme veel aitäh, aitäh. Ma olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele. Ka nädala pärast kohtume taas. Mida arvab kaitseväe juhataja kindral Riho Terras nõndanimetatud lumehelbekeste põlvkonnast ja kuidas mõjutavad nad elu kaitseväes? Muuhulgas seda saate teada, kui kuulate vikerraadio koduleheküljelt pikemat versiooni meie jutuajamisest isa poeg terrasega. Seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanematega.