Tere me oleme siin rännusaadetes neid parajasti ju jätkamas neid rände aasia riigis nimega Mongoolia ja eelmises saates oli juttu Mongoolia budistlik kloostrites, jagasin seal muljeid just kolmest nendest seali siis kandaani klooster Ulaanbaatarist pealinnas ja siis kõige kuulsam Mongoolia klooster, Erdene suu. Ja siis veel ka see ongi klooster ja koos kloostritega sai lahti räägitud ka tükikene Mongoolia ajaloost. Ja ka sellest, et mis usku need nüüdse aja mongolid peamiselt on. Et ametlikult Ta on jah, enamik budistid, aga tegelikkuses on väga palju erinevaid suhtumisi ja aina rohkem populaarseks saamas nende rahva endi vanauskse šamanism. Aga tänases saates ma tahan jagada muljeid sellest, milline näeb välja see tänapäevane Mongoolia. Esiteks siis pealinn Ulaanbaatar, kuhu me kõigepealt jõudsime ja siis need väiksemad linnad seal kusagil kaugemal ja maaelu. Ja üldse, et milline on olud Mongoolia areng viimastel paaril aastakümnel, kui see sotsialistlik kordsel kokku varises ja millega üldse Mongoolias inimesed praegu tegelevad milline on nende igapäevane elu ja mida nad oma elust arvavad? Nõnda kuuldub siis ühe kena ja rahulik mongolite laulu algus, laulavad mees ja naine ja sinna juurde käib veel ka see eriline ülemtoonides heli, mis on Mongoolia muusikale väga iseloomulik. Kokkuvõttes väga omapärane ja meeldiv muusika ju. Ja ma valisin selle pala just sellepärast, et see on nüüd sedalaadi muusika, mida seal Mongoolias praegusel ajal üsna sageli kuulda olla. Aga neid muljeid maha sealt tänapäeva Mongooliast alustan siis sellest pealinnast. Ja see Ulaanbaatar kõigepealt, et mida see tähendab tõlkes punane kangelane, noh, nimi ütleb juba ise, pole kahtlust, selline nimi on pandud pealinnale kommunistide valitsemise ajal ja nii see oligi. Aastal 1924 pandi see nimi ja enne seda oli selle linna põline nimi Purga. Ja kui nüüd mõelda, et milline see urga välja nägi, siis see oli nagu üks hiigelsuur küla, eks madalad puumajad, kvartalite kaupa siis mõningad kloostrid nende vahel ja ümber nende elamuid. Kõige rohkem olid siis need mongolite juurtad, need valged keerid, kui nad kauplemispäevadel siia siis tuhandete kaupa kokku kogunesid. Aga tuli see uus võim ja noh, pole ju saladus, et sotsialistlik Mongoolia oli täielikult Nõukogude Liidu käpa all, nii et hakati siia ehitama siis ka selliseid maju. Ka Venemaal ehitati alguses mitmekordseid kivimaju ja siis juba ütleme sõja järel ka neid paneelmajade kvartaleid ja siis veel aastakümneid edasi seal, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel ka kesklinna juba kõrghooneid. Ja ta on tõesti meeletult suurlinn, seal elab üle miljoni inimese kolm korda rohkem kui Tallinnas ja jälle, kui mõelda, et Mongoolias üldse elab kokku natuke üle kolme miljoni inimese, siis pooled nendest elavad ainult selles ühes suurlinnas ja seal kesklinnas ringi liikudes. Ta mõjub täitsa nagu tänapäevaselt ja kaasaegselt päris põnevaid uusi kõrghooneid on seal ja igasugu huvitava arhitektuuriga ehitisi, igasuguseid pargikesi ja monumente. Aga üks asi, mis ikkagi seal selgesti oma kopsude peal tunned, et õhk, Ulaanbaatari, siis on väga raske. Üks põhjus on see, et need tänavad on jäänud sellele tohutvul autode voole lihtsalt liiga kitsaks ja alailma ummikut. Masinad liiguvad aeglaselt ja pidevalt, osutavad seal kõrgete majade vahel kitsastel tänavatel. Aga need kohalikud inimesed ütlevad, et see pole veel midagi. Et vaat kui sa siia talvel tuled, siis sa alles saad tunda tõelist põrgut sest siin pidavat olema niimoodi, et kogu Mongoolias on kõige odavam majade soojendamise, viis kütta neid kivisöega, kivisütt on Mongoolias väga, paljud on odav. Ja siingi olen patareis, talvel köetakse hooneid kivisöega ja see kivisöetoss niisugune raske ja tume ja, ja väga saastav, aga veel hullemaks teeb asja see, nagu need kohalikud rääkisid. Et kui sa lähed Ulaanbaatari äärelinnadesse, nüüd on seal palju siis sealt nendest eramajadest tuleb veel see kõige suurem tosse saast. Nüüd suvisel ajal mõnikord sõitsime läbi nendest äärelinnadest ja nad nägid välja tegelikult päris eriskummalised. Ma ei ole ühegi maa pealinnas midagi sellist näinud, niisugune tüüpiline äärelinna krunt on niisugune, et ta on ümbritsetud kõrge planguga ja üllatad plangu ääre, seal õue peal paistab siis kaks kolm, neli keerit ehk siis seda mongolite vilt jurtat ja sealsamas õuel on kas siis mingisugune pisikene puust majakene, väga tüüpiline erakrunt praeguse aja Ulaanbaatarist ja statistiliselt keegi täpselt ei tea, kui palju neid vilt jurtades elanikke siin Ulaanbaatari son. Aga pakutakse vähemalt veerand kõikidest pea lillastest elavad tegelikult telkides. Päris kummaline ja miks nad seal elavad? Loomulikult juured, ajaloolised juured, alati sajandeid on elatud nende skeerides rännatud, seal lõputus stepis ringi ja neile lihtsalt meeldib palju paremini kui mingist linnamajas olla ja pidi olema nii, et isal selles telgis elatakse just suvekuudel. Aga siis kui tuleb talv, siis kolitakse vot sinna pisikesse puumajasse ja seal elatakse siis pead-jalad koos ja puumaja sellepärast, et ta peab paremini sooja ja talved on Ulanbaatoris väga karmid. Miinus 30 kraadi, täiesti tavaline asi, miinus 40 kraadi kah päris tavaline, vahel võib-olla miinus 50 kraadi külma. Ja sellistel päevadel muidugi köetakse siis neid pisikesi majakesi iga päev ööpäev läbi, pidevalt selle kivisöega ja kõik need sajad tuhanded majakesed siis paiskavad seda tossu taeva poole ja kui siis juhtub veel olema, et tuult ka ei ole, lan pataljon sihukeses väikses orus. Vot siis pidi minema see õhkiga täiesti talumatuks. Ja nad rääkisid isegi niisuguse naljaka asja, et lastel tehakse keset talve niisugune omaette koolivaheaeg kestab kuu aega ja see on siis sellel kõige hullemal kõige saastasemal ajal seal südatalvel. Et siis pannakse Ulan patareis kõik koolid kinni ja lapsed lähevad kõik linnast minema, sõidavad oma sugulaste juurde, kes elavad maal puhtas õhus ja veedavad selle kõige hullema aja seal päris naljakas mõelda, selline koolilaste saasta vaheaeg seal Ulaanbaatarist keset talve. Aga kui nüüd mõelda jälle nende teiste tänapäeva Mongoolia suurte linnade peale, siis on kummaline see, et Ulaanbaatar on selline miljonilinn ja juba järgmistes linnades elab alla 100000 inimesi. Ja neidki linnu on ainult selle hiigelsuure Mongoolia peale käputäis. Ja kõige tüüpilisemad linnad Mongoolias on hoopiski veel palju väiksemad linnad, need on siis võib öelda maakonnakeskused. Ja need linnakesed, need sündisid ka siis sellel sotsialistliku ajal ja neid me ka nägime, päris mitmeid sotsialistlike aeg oli siis see, kui oli vaja võtta kontrolli alla kogu Mongoolia rändrahvaste hulk ja seda tehti nii, et jagati siis Mongoolia mingit, eks osadeks. Igale osale pandi nimi ja igale osale ehitati keskus neid Mongoolia osasid, neid nimetatakse aimaagideks, noh siis võib-olla eesti keeles võib öelda maakonnad. Ja neid maakondi on praegu selle tohutu Mongoolia peale kokku 21, Nad kõik on väga suured, igaüks kindlasti suurem kui Eesti ja igalühel sellisel siis ehitati siis sotsialismi ajal niisugune kivimajadega keskus, mõnikord täitsa keset kõrbe või keset mägesid keset Pi täiesti tühja koha peale, lihtsalt on vaja, paneme püsti ja ehitati selles stiilis, nagu olid Venemaarajoonikeskused, et ikka seal peab olema see valitsushoone ja administratsioon ja siis seal peab olema kindlasti kool, siis seal peab olema kindlasti mingi politsei või miilitsamoodi keskus ja siis peab seal olema kindlasti haigla ja siis täpsemalt olen ma söökla ja seal peab olema pood, niisugune kindel kompleks ja need pandi siin niimoodi püsti ja niimoodi siis tekkisid need kõige tüüpilisemad Mongoolia linnakeses ja neid me nägime ja, ja noh, et natukenegi silmade ette tuua, milline selline aimaagi keskus siis seal Mongoolias välja näeb, siis ma kirjeldan ühte nendest, see oli see kõige esimene, kuhu laulan patareist välja sõites sattusime me liikusime lõuna poole ja sõitsime ikka tundide kaupa. Ja lõpuks jõudsime linnakesse, mille nimi on manda algovi. Siis meil oli juba kõht tühjaks läinud, mõtlesime, et siin söömega midagi ja noh, siis natukene jalutasime seal ringi, et noh, vaatame, milline ta on, ta, ta oli selline. No ma olen näinud laial Venemaal, selliseid ta tegelikult ei olnud üldse linna välimusega, see oli pigem sugune küla puumajadest, küla jälle puuplank ümber keskel mõned jurtaat, väikene puumaja enamik linnas selline ja siis seal kuskil südames siis sellised juba kivist mitmekorruselised hooned, kus on mingit ametiasutused ja poekesed ja politsei ja nii edasi. Ja siis meie giid seal seletas muidugi seda. Ta näeb küll selline tagasihoidlik välja, aga ta on, ütleme väga suurel alal ümberringi elavatele inimestele tohutult autoriteetne paik. Sest see mandalkovi aimaagise, see on kolme Eesti suurune ja, ja seal elab 40000 inimest. Noh see on siis ju kümneid kordi vähem kui Eestis. Ja nende jaoks on see ainus tsiviliseeritud punkt ainus koht, kus aetakse väga tähtsaid asju. Noh, näiteks kui sul laps peres saab kooliealiseks, siis sa saadata siia mandalkovi koolisest muid koole lihtsalt ei ole. Muide, koolikohustus on Mongoolias täiest range, pidi isegi karistatama lapsevanemaid, kes ei taha lapsi kooli saata, teistpidi kool on tasuta ja kuni siis keskkoolini välja peavad mongoli lapsed saama seda üldharidust. Ja teine asi muidugi, mis on inimestele seal ümbruskonnas hirmus tähtis on siis arstiabi, seda jällegi ei saa mitte kusagilt mujalt. Kui siin mandarkovision, siis polikliinik on haigla ja meie giid siis ka natuke rääkis, et mismoodi see süsteem siin käib, noh, meie eestlaste jaoks, aga eksootiliselt siis nimelt niimoodi, et arstiabile annab riik väga tugevat tuge, arstiabi pidi olema Mongoolias tõesti tõhus tasuta ja kiire. Ja just vaesed inimesed, et nende eest hoolitsetakse maal väga tõsiselt. Ja pidi olema nii, et kuna selles hiigelmaakonnas elab inimesi nii hõredalt, siis need arstid põnevat lausa noh, nimepidi neid kõige hädalisemaid, kas nad on siis näiteks vanurid või, või on nad invaliidid, või on see näiteks naine, kes on parajasti võib-olla sünnib samas neid teatakse nimeliselt ja nendega suheldakse siis satelliittelefonidega. Ega need nomaadi pered ei ole rikkad, nad on väga vaesed, aga satelliittelefon on kõikidel olemas. Kui ta juba olemas on, siis nad ei kasuta seda peaaegu üldse, aga kui hädasti vaja, siis kasutavad ja just peamiselt näiteks sellesama arstiabi pärast, siis on näiteks niimoodi, et kui nüüd seal sügaval kaugel kolkas stepis midagi juhtub, noh, ütleme kas keegi saab näiteks viga või, või mõni naine hakkab sünnitama tavasiis, võetakse haiglaga ühendust ja pidi olema väga kindel, et, et üsna kiiresti lendab sealt keskusest helikopter välja, sinna kuskile kaugele üksildase pere juurde ja annab abi, noh, kas siis ravimeid või või siis mingil muul moel või, või kui on tõsine häda, siis sünnitaja viiakse sinna mandalcovil haiglasse sünnitama, tema või, või mõni vanur viiakse hoopiski haiglasse ära. Nii et see süsteem tundus päris hästi toimivat seal Mongoolias ja, ja oli tõesti päris päris huvitav. Ka meie olime siis oma reisil parajasti seal saimaagi keskuses mandal kohvis ja pidime seal minema lõunat sööma ja see, kuidas Mongoolias tavalises kohas tavalist toitu süüakse, paar repliiki ka selle kohta, see söökla uks, kus me sisse läksime, ukse kohal oli suurte tähtedega kirjutama tunud neli tähte, muus eks nõrk teegaks luu ja siis sett. Ja seda teab iga mangol, mida see tähendab, meie ei teadnud midagi. Ja kui me siis sisse läksime ja pidime toitu tellima, niukseid lihtsalt töölissööklalauad küsime giidi käest, et mis asi see uus siis on ja ja tema siis seletas, et noh, kui võrrelda, võib-olla kõige paremini pelmeeniga, aga selline väga suur pelmeen ja sees on enamasti lambaliha. Ja ta ütles, et noh, see on üks kõige tüüpilisem toit, mida mongolid söövad ja mida nad teavad ja mida igal pool pakutakse. Ja siis ta ütles, et väga tüüpiline sellistes kohtades on kas siis mingisugune supp see on enamasti lihasupp ja see on siis kas siis mingi lambaliha või, või hobuseliha või kaameliliha või, või muu niisugune koduloomaliha. Et seda süüakse nii hommikul, lõuna ajal kui õhtul. Ta on väga armastatud toit ja siis seda, et see kolmas klassik ka on see, mille nimel Hus, Huur, Hus, Huur, see dada kirjeldus on umbes niimoodi, et see on nagu üks väga suur lihapirukas, mis on küpsetatud õlis, noh siis midagi Tseboreki taolist või niisugust. No ja meie valisime siis, mina vähemalt valisin siis muidugi supi salli rammus puljongi moodi asi, liha kartulitükid sees. Ja siis tellisin puuse, noh, kui palju sa neid tellid, ise ei tea, kui suured need täpselt on. Mõned tellisid meie omadest kaks, mõned tellisid neli, mõned julgemad kuus, mina tellisin ka kuus puusi. Ja kui need siis ette toodi, noh, need olid ikka vägevad külma, iga niuke pelmeenimoodi asi veel vara ja lapse rusikasuurune, see tuli siis võta kahvli otsa. Siis kui hammustasid selle esimese ampsu, siis lausa purskas sealt välja lambarasva, et nad armastavad just Niukest rasvast lambaliha hakkliha. Ja hästi rasvane, aga kui ma kõik need kuus tükki olin ikka ära söönud, siis oli ka kõht mehiselt täis ja tundus, et kohe õige pikaks ajaks. No, ja siis, kui olime söönud, sõitsime jälle edasi, ega see sõit oli tundide kaupa sellel päeval ühtemoodi ümberringi lagedat steppi tõi kõrbet loomakarjad seal kusagil erinevad loomad võivad olla kitsed, lambad, hobused väga tüüpilised seal, kus on kõrbemoodi, seal on ka kaamelid ja siis seal ning nagu valged täpid seal kusagil kauguses siis need keerid meetril nomaadide perede telgid. Ja noh, selle pika sõidu peal siis oli ka hea kõnelda meie giidiga. See meie üldgiid, kes meiega alati kaasas oli eelmises saates sai temast juba kõneldud, tema nimi oli siis pajandoori tõlkes siis rikas ja õnnelik noormees ise 30 ringis kasvanud üles juba selles kapitalistlikus uues Mongoolias. Aga ta rääkis väga toredaid asju, mida üheski raamatus kirjas ei ole ja see üks asi seal nüüd just nendes treppide vahel sõites, mida rääkis, oli see nüüdsel ajal elab Mongooliasse steppides ja kõrbetes rohkem inimesi, kui neid elas seal sotsialistlikus Mongoolias, tundub ju imelik igal pool, sa tead, maailmas on linnastumine, inimesed kolivad linna siin nüüd siis vastu pidi. Et praegusel ajal pidi siis elama seal steppides kõrbetes. Neid karjakasvataja peresid tervelt 30 protsenti kõikidest Mongolitest ja põhjus oli täitsa huvitav, et sotsialismiaeg oli siin nagu nõukogude Liiduski olnud, et seal ju pandi inimesed vägisi kolhoosidesse sovhoosidesse ja ja need toimisid hästi kehvasti, inimesed olid vaesed tihti väga näljas ja suures hädas, nad lihtsalt kolisid ära linna ja hakkasid seal kuskil linna tööpaikades tööle või läksid kuskile tööstuskeskustesse tööle, peaasi et leib oleks laual. Aga siis, kui tuli see uus, noh, nii-öelda vabadus, tõeline sõnavabadus, ettevõtlusvabadus üheksakümnendatel, Mongoolias siis inimesed muidugi algul olid ikka pöörases vaimustuses, et nüüd lõpuks Mongoolia päriselt vaba, et nüüd me hakkame tegema toredaid asju ja elu tuleb hästi. Vahva, igaüks on oma õnne sepp, noh, see on umbes tuttav ju ka meie Eesti 90.-tesse inimeste tunded esialgu, et igaüks tahtis ärimeheks saada kiiresti siis juhtus nisukesi veidrusi, rääkis ühest niisugusest näiteks, et Ulan patareis avati seal üheksakümnendatel kohe kümnete kaupa papa eraärikoole ja eraülikoole ja nad kõik siis andsid nagu sellist ärialast haridust. Ja siis noored tormasid nendesse kohe, sest noh, maksavad küll, eks ole, selle koolitamise eest, aga sellest saab teada kõik need salanipid ja tarkused, et kuidas ma rikkaks saan ja, ja siis, kui lõpetan, siis hakkan kohe oma äri ajama ja seal rikkaks. Ja siis juhtus see juba mõne aasta pärast, et kui need koolid läbi said, siis need noored, kellel oli siis vägev lõpudiplom taskus, avastasid korraga, et aga see on ju Mongoolia, et kus need pangad siin on või kust need suured ärivõimalused siin on, et noh, nii nagu see meie giid ütles, et iga panga juhataja ja kohapeale kandideeris sadu noori, kõigil vägevad diplomid taskus ja ärist ei tulnud suurt midagi välja. Taani muigega rääkisid, siis juhtus see, et noored nüüd ei tahtnud ka minna kuskile lihtsamale tööle, sest nad oma meelest olid väga kõrgelt haritud. Lihtsalt see oli alandav, et meid, ta läheb mingile lihtsale tööle, siis nad istusid parem kodus, ei teinud üldse mitte midagi, vanematel kaelas seal ja üldse üheksakümnendad oli siis see, kui Mongoolias järsku tekkis tohutu tööpuudus sest seal oli väga palju ju väliskaubandust vähemaks, Venemaaga katkes see peaaegu täielikult ja tekkisid väga rasked olud, et üks väike kiht nõngolitest sai küll tõesti kiiresti rikkaks, aga suurel osal inimestest läks elu väga palju kehvemaks ja ta ütles, et need olid kurvad ajad Mongoolia pealinnas näiteks, kus ta ise elas, et, et seal oli nii palju vaesust ja nii palju viletsust ja talle endale jäi väga meelde just see, et kui palju oli seal sel ajal tänavalapsi ja kodutuid, et noh, lihtsalt ei ole võimalik olla. Inimestel on raske, nendel aegadel siis juhtuski see, et paljud linnapered tulid järsku mõttele, et ma ei saa oma leiva siin laual. Aga et ma ju tulin alles sealt steppidest. Minu vanemad olid rändkarjakasvatajad, oskan loomi kasvatada, loomi pidada. Ja nad läksidki linnast ära, steppides ruumi igaühele ja uuesti hakkasid pidama karja, said nii-öelda tagasi nomaadideks. Ja nii oligi, et praegusel ajal, siis kui võrrelda näiteks 1960.-te aastatega rääkida numbrite keeles siis elas maal kusagil 600000 inimest, aga seal 90.-te lõpus kahe tuhandendad. Algul siis elas maal juba ligi miljon inimest, nii et tagasi Maale tagasi juurte juurde, aga selles ei olnud midagi romantilist, see oli lihtsalt vajadus kuidagi ellu jääda, sest ega nomaadipere ei ela kunagi jõukalt. Nad elavad peost suhu, aga Neil on alati toit laual. Ja kui nüüd mõelda üldse Mongoolia majanduse peale, et kuidas ta elab ja millele ta toetub siis nomaadlus ja rändkarjakasvatus on küll tähtis haru, aga see, mis tegelikult Mongoolia ja riiki üleval peab on meie giidi jutu järgi hoopiski mäetööstus. Ehk siis maavarade kaevandamine, sest Mongoolia on maavaradelt päris rikas, tohutult palju on kivisütt lausa üle maakera. Kivise varudega võrreldes on siis 10 protsenti kogu maailmakivise harudest Mongoolias. Aga päris palju on seal maapõues näiteks vaske ja kulda. Ja on ka selliseid haruldasi maavarasid, näiteks uraani molübdeeni. Ja kui nüüd siis tuli see vabaturumajandus, siis muidugi hakati kaevandama rohkem kovi seal sotsialismi ajal. Ja päris palju tuli siia siis välismaiseid võimsaid kaevanduskompaniisid. Aga Mongoolia valitsus oli seevõrra tark, et ikkagi mõned kõige suuremad kaevandused, seal jättis riik suurosaluse ikkagi enda kätte. Ja nüüd siis vot nendesamade maavarade müügiga näiteks kulla vasemüügiga, tegelikult sealt tuleb see Mongoolia riigi kõige suurem tulu. Kui nüüd oled loodusesõber, siis muidugi mõtled, et maavarade kaevandamine, suured kaevandused, need toovad ju kaasa väga tõsiseid keskkonnaprobleeme. Mongoolia loodus on suhteliselt puhas ja puutumatu, loomulikult ongi mõnedes Mongoolia osadesse on see vägagi terav see looduse rikkumise teema. Aga kokkuvõttes on ikkagi niimoodi, et see mäetööstus on praegusele Mongoolia riigile kõige olulisem majandus, tugi- ja tasakaalu hoidja. Ja meie giid niimoodi rääkisime, küsisin ta käest, noh, niimoodi pooleldi naljatades, et noh, et kellele te siis oma kulla ja vase siis müüte ja tema ütles väga konkreetselt, et kullaneeme hiinlastele, vase müüme venelastele, ma küsisin, miks tõsist, aga lihtne. Et Hiinas on alati see kullatöötlemine olnud traditsiooniliselt kõrgel järjel, nemad maksavad kulla eest kõige paremat hinda Venemaal jälle siis vasetöötlemine kõrgel järjel ja nemad maksavad jälle vase eest kõige paremat hinda. Ja siis sai muidugi küsitud ka seda, mida kindlasti küsid, kui sa natukenegi oled ette valmistanud enne Mongooliasse minekut. Et räägi nüüd natukene nendest Mongoolia Niinsadest, no need on sellised legendaarsed kujud, nendest on tehtud filme ja kirjutatud raamat tulid ja ka meie Eesti suur kool ja sõber ja jarändur ja kirjamees Roy Strider an oma eestikeelsetes raamatutes nendest Mongoolia Nindschadest päris palju kirjutanud. Ja, ning saadan siis sellised tegelased, kes kaevandavad omapäi kulda, ehk siis niisugused oma käe peal kullakaevandajate ja selle nime niisad on nad saanud siis eeti selle multifilmi järgi, teate need nisakilpkonnade seiklused, et nendel on selja peal selline kilp seal multifilmis ja, ja nendel siis Mongoolia Nintsadel on selja peal tavaliselt selline plastmassist selline suur kauss, milles nad siis pesevad ja sõeluvad seda kulda välja, et näevad eemalt välja nagu kilpkonnad, selle järgi on nime saanud. Ning nad on kurikuulsad ja, ja miks nad üldse tekkisid, on ikka seesama kapitalism, mis pani siis inimesed linnast maale tagasi liikuma, et lihtsalt suur tööpuudus, leiba on lauale vaja ja need olid siis sellised õnneotsijad ja neid on palju. Keegi ei tea, kui palju neid on väga erinevad arvud, kindlasti kümneid tuhandeid praegusaegses Mongoolias, mõned pakuvad isegi üle 100000 ja nad tegutsevad seal sellesse niisugusesse hämaras tsoonis. Nad on siis hästi selliste lihtsate töövahenditega mingisugused kirkad raudkangid mingit Nendes, vanades kullakaevandustes või, või kusagil mujal lihtsalt kaevuvad maasse igasuguseid koopaid ja sügavaid auke käe ja otsivad sealt siis kuldanud, organiseerunud tihtipeale need organisatsioonid on ka kuritegelikud. Ja seal liiguvad ka päris suured rahad, hämarad sündmused, mõnikord ka mõrvalt kriminaalset asjad. Ja meie giid nagu ei tahtnudki sellest palju rääkida, ta ütles, et see on nii segane värk. Seal on nii palju inimesi segatud, nii palju raha ja tihtipeale viivad niidid nende Ninsad organisatsioonide juurest päris kõrgete riigiametnike juurde. Nii et kui mõelda tänapäeva Mongoolia peale. Ühest küljest võib ju rõõmustada, et tõesti on praegu tõeliselt demokraatlik maa. Kindlasti mongolid juba oma loomu poolest armastavad demokraatiat, see on tõsi. Ja ta on ka avatud maa, ta võtab kõiki vastu, sa võid turistina seal vabalt ringi liikuda enamasti täiesti turvaliselt. See kõik on vahva ja noh, kuidagi väga aeglaselt vist ikka inimeste elujärg läheb paremuse suunas. Aga teisest küljest jah, varjukülgi on seal päris suuri, nii et meie kikka ütles, et näiteks korruptsioon väga kav, varimajanduspidi, isegi üks kolmandik kogu majandusest olema nagu varimajandus ja ikkagi ka see, et ikka väga suur hulk mongolid on, on äärmiselt vaeselt, siis ametlikel andmetel ligi kolmandik elab praegu Mongoolias allpool vaesuse piiri. Ka üks asi, mis seal Mongoolias need ringi sõites ka kohe hästi tugevalt nagu silma hakkas, on see, et praegusel ajal saavad mongolid vabalt väljendada uhkust oma rahva üle oma ajaloo üle. Et näiteks sotsialismi ajal oli ju isegi Tšingis-khaani kuju ülespanemine keelatud, ei tohtinud rääkida selliseid asju, aga praegu on neid seal küll sadu ja inimesed kohe väga avalikult, et on uhked selle üle, et neil on niisugune vägev ajalugu olnud ja et nad on mongolid. Ja et nad peavad kinni oma vanadest kommetest, sest ja see jälle mingi teesklus, nad tõesti peavad nendest kommetest kinni ja need kombed, need traditsioonid, nendest ma järgmistesse rännusaadetes räägime pikemalt, aga siia saate lõpuosas ma räägin ainult ühest nendest ja need on mongolite pulmakombed ja nendest tuli juttu ükskord sellisel päeval, kui me olime oma reisiga jõudnud juba üsna viimastes päevadesse, olime jõudnud ringiga tagasi Ulan patareisse, seal olid ühed Mongoolia kõige suuremad pidustused algamas. Ja vot siis ühel päeval tuli see meie giid pajandoor. Meie ette väga uhkes rüüs. See nägi välja umbes nagu haledat ta ulatus maani, oli helevalge seal servades nihukesed, tumedad maitsekad, tikandid ja vööl selline kuldne. Jaa, pajan tooroli ilmselgelt ka ise väga uhke selle üle, et see ongi mongolite rahvariie, selle nimi on teel. Ja ta ütles, et, et see on väga kallis, see on tehtud puhtast siidist ja täitsa uskusin seda. Ja siis ütles ta veel seda, et selle tegi minu ema oma kätega minu pulmapäevaks. No ja siis oligi hea põhjus küsida, kuidas pulm siis siin oli? Ja ta hea meelega rääkis, sellest, rääkis ka sellest, et tema pere on haritlased, nad on olnud linnainimesed ja oma väljavalitu, ta sai ka linnast ka linnainimene. Aga ometi tee, täitsid nad üsna täpselt neid Mongoolia paari minemise reegleid. Üldiselt pidi olema siis niimoodi, et praegusel ajal seda kommet küll ei ole, et vanemad valivad ise välja oma pojale või tütrele kaasa. Et ikkagi noored ise leiavad teineteist, aga kui nad on juba otsustanud, et nad abielluvad, siis on komme see, et et siis kõigepealt viib peigmees, selle väljavalitu oma vanematekoju, tutvustab teda. Ja siis pärast pidi olema niimoodi, et peigmehe vanemad lähevad nüüd juba koos peigmehega sinna pruudi vanemale juurde ja paluvad siis ametlikult, et kas meie lapsed võiksid omavahel abielluda. Me võtame teie tütre oma peresse, hoiame teda nagu oma pereliiget ja siis pidi olema Mongooliasse reegel, et kui siis on see kokkulepe saadud, siis mõlemad vanemad hakkavad hoolega uurima kummagi suguvõsa sugupuud. No see sugupuu on Mongolitele väga tähtis asi, see on väga täpne, see on kirjas kõik ja seal eesmärk on siis kõigepealt see, et kontrollida, et kas need kaks suguvõsa, et äkki nad kuidagi ei ole sugulased, et kui nad on sugulased, siis abiellu ei õnnestu. Ja väga tähtis asi pidi olema veel teine punkt sugupuude uurimisel, et et kummagi vanemad vaatavad, et kas sellel teisel sugupuus, et kas nad on kõik ikka puhtaverelised mongolid, see pidigi olema kole tähtis, et et kui seal on mingit võõrast verd hulgas, siis sugupuu väärtus kohe langeb, aga noh, siis kui mõlemad puhtaverelised Mongolikutele sugulased siis algab ettevalmistus ja ettevalmistuse teevad just peigmehepoolsed vanemad, nad ostavad ühe suure avara keeli ja sisustavad selle siis pulmapeol. Kas ja kui see on kõik sisustatud, siis mongoli kombe kohaselt lähevad jälle need peigmehe vanemad selle pruudi vanemate juurde ja pruudi juurde ja küsivad uuesti, et kas teil olete järsku ümber mõelnud, kas te ikka olete seda meelt, et see pruut tuleb meie pojale naiseks ja siin pidi olema siis ka niisugust noh, natukene mängu ja, ja natukene ka tõsist, et et võib öelda, et ei, ma olen ümber mõelnud, ma ei taha abielluda, sellest pole midagi, siis peigmehe vanemad toovad ükskord uuesti, küsivad jälle. Siis ta võib veel öelda, et ei, ei, ma ei taha abielluda. Aga siis kolmandal korral siis tavaliselt ütleb, no olgu, et ma olen nõus, et kui ta kolmandal korral ka keeldub, siis seda võetakse väga tõsiselt, siis pulmad jäävad katki. Miks Pole tähtis? Aga kui pulmad tulevad, siis need kestavad siin mongoli kombe kohaselt kolm päeva, esimene päev on siis see, kui seal keris on koos hästi väike seltskond, meil on siis ainult pruut ja pruudi lähemad sugulased ja peigmees ja peigmehe lähemad sugulased. Teisel päeval on siis juba suurem rahvahulk, need on siis kõik juba ka kaugemad sugulased mõlemalt poolt koos ja siis on juba suurem pidu ja siis kolmandal pulmapäeval siis tulevad just mõlema poole sõbrad ja sõbratarid, siis on selline noorte pidu, et kolm päeva ja iga külaline, kes tuleb, toob kaasa niisuguse tõsise kingi. Kunagi algselt oli see reeglina mingisugune pudulojus, lammas, lehm, hobune, kes iganes. Praegusel ajal pidi olema niimoodi, et mõnikord kingitakse näiteks mootorratas või kingitakse koguni auto või kingitakse suur summa raha. Aga ühesõnaga, kõik toovad midagi väärtuslikku. Ja siis selle kolme päeva jooksul kujunebki välja niimoodi. Et kui pulmad on läbi, siis pruutpaaril on nii-öelda oma vara olemas, neil on oma elu paik, suur kiri, see on sisustatud ja neil on siis kas siis mingid, et koduloomad või, või mingisugused muud tähtsad vahendid igapäevaseks eluks. Kui siis hästi palju raha ja nendest reeglitest. Praegu pidavat väga konservatiivselt kinni peetama. Ja siis toori rääkis veel ka sellist asja, et praeguse aja Mongooliasse lahutused on väga harvad. Ja põhjuseks on peamiselt see, et siin on need lahutustingimused, Mongooliasse on tehtud eriti eriti keeruliseks ja eriti raskeks. Et siin on selline reegel, et kui üldse lahutatakse siis Mongoolias on alati selles süüdi mees pool, ükskõik, mis seal tegelikult oli, aga süüdi jääb mees ja lauts olnud siis see mees peab minema oma lähedaste juurest minema ja elama päris mitu aastat täiesti omaette kusagil mujal. Ja siis pärast seda tasapisi võib veel hakata suhtlema oma sugulastega. Ja pärast lahutust on ka ette nähtud päris kopsakad toetusrahad lastele. No näiteks kui on üks laps, siis peab mees maksma oma palgast poole selle lapse jaoks ja kui on lapsi rohkem, siis vastavalt jälle rohkem. Ja siis veel üks niisugune karm reegel, et kui Mongoolias noored inimesed abielluvad, siis riik pidi täitsa ametlikult andma igale paari minejale päris tõsise toetusraha. Ja kui nad nüüd jäävad paari, siis nad seda tagasi ei pea kunagi maksma. Aga kui nad lahutavad, siis on niimoodi, et tuleb maksta tagasi mitte ainult see toetusraha vaid veel palju suurema summa, see pidi olema kõik Mongoolia seadustes kirjas. Ja pandori tõi ka siis nagu arv näiteid selle kohta, et kui tihti siis neid lahutusi siin Mongoolias on, ta ütles, et praegu statistiliselt on niimoodi, et näiteks linnaperedes, kui näiteks 10-st paarist, kes on kokku läinud, siis nendest ütleme, lahutavad kaks paari, mitte mingil juhul rohkem ja maaperede seas on koguni nii, et 10-st üks paar keskmiselt võib lahutada. No ega mina väga täpselt kõiki neid üksikasju, mida see pajandoori rääkis, kontrollinud ei ole, aga kui ma lihtsalt vaatasin seda elu seal Mongoolias ja inimesi ja, ja kuulsin nende igapäevastest kommetest siis tegelikult on tõesti kuidagi see, mida sa seal tajud on, see mongolid on selles mõttes huvitavad, et nad on nüüd võtnud vastu selle nii-öelda demokraatliku vaba turumajanduse, nad on avatud riik, igaüks võib siia tulla ja, ja kõik on nii-öelda avalik ja vaba. Ja teisest küljest on nad selle moodsuse ja demokraatia juures ikkagi võrdlemisi kinni oma vanades traditsioonides peavad nendest lugu ja järgivad neid päris hoolega. Ja minule see meeldis. Aga selle kena ja rahulikku mongoli looga saab tänane saade Sa saade nüüd 100 Mongooliast koostama pealinna Ulaanbaatari väiksemate linnadega ja tänapäeva Mongoolia eluga sellest, kuidas Mongoolia elu paaril viimasel aastakümnel on kulgenud ja kuhu see riik tänaseks välja on jõudnud. Aga nüüd järgmine saade, see tuleb siis selline erisaade, nii nagu neid selles sarjas varem korra kuu lõpus ikka ette on tulnud. Ja nüüd on stuudios minuga koos toyamas Peeter Vähi. Ma arvan, et Peeter Vähi nimi paljudele tutvustamist ei vaja. Ta on ühest küljest väljapaistev eesti helilooja ja teisest küljest kirglik maailmarändur ja neid telesarju, kus ta kusagil maailma nurkades oma reisiseltskonna ja maasturitega reisimas on. Neid on vist ikka väga paljud näinud ja meie jututeemadeks Peeter Vähiga seal saates on siis rännud laia maailmaavarustel.