Kõlas Francois Kuperääni pala kudujad mängis Ralph köök, Pätrik. François Kupera noorem hüüdnimega suur pärineb kuulsast prantsuse muusikute suguvõsast mille liikmed rohkem kui 200 aasta vältel olid organistide ja klavessiin istidena tähtsatel ametikohtadel. Kuulsuse on saavutanud Se suguvõsa eelkõige tänu François Suurele kelle tähepaiste on aidanud esile tõusta ka tema, mitte vähem andekale onul. Luiguperäänil. Francois elukäigust on teada üsna napilt. Kuigi tollest ajastust on säilinud suur hulk dokumente ja memuaare, leiame me nendest helilooja kohta üllatavalt vähe. Näiteks isegi selline tuntud memorist nagu hertsog šanssi muu ei maini Kuperääni sõnagagi. François sündis 1668. aastal Pariisis saanservee kiriku organisti šarl Kuperääni perekonnas. Esmase pillimänguoskuse omandas ta oma isa käe all. Pärast isa surma jätkasid Üheteistkümne aastase François õpetamist tema onu François vanemjalu 14. tolleaegne õue organist Tom lään. Õpingud edenesid. Ja 1689. aastal sai François organisti koha sanservee kirikusse olles sellel ametipostil nii oma onu Lui kui ka isa järglaseks. Ametikohtade parandamine oma suguvõsa liikmetele oli ajastule küllaltki iseloomulik. Ametit ei pärandanud oma järeltulijatele mitte ainult kuningad. Sama toimus ka muudel elualadel. Näiteks pärandas õue klavessiin ist Shanon riid, Angla väärvanem. Oma koha Tangluber nooremale. Ka François Kuperaan ise pärandas hiljem oma TÖÖ õukonnas tütrele Mari Anto Anetile. Seal surve oli Pariisis küllaltki tähtis kirik, mida külastasid sageli ka õukonnamuusikadirektor la ja dramaturg rassiin. Selle kirikuga jäi Francois seotuks kogu elu. Reisides ametikohustuste tõttu ka hiljem pidevalt persai ja Pariisi vahet. Kuulame klavessiini pala Tsitriin kellukese helin. Aleksejevi viimovi esituses. 1693. aastal pärast Francois endise õpetajat Hom lääni surma vabanes koht versai õukonna kapell is. Toimus võistlus millel osales ka François ning osutus valituks tänu kuningas Slovii Neljateistkümnenda isiklikule soovile. Nagu muudeski küsimustes, nii armastas Loui ka muusikas näidata oma ise valitsejaliku otsustavust. Samas peab ütlema, et ta polnud muusika alal siiski võhik. Teada on, et asjaarmastaja tasemel oskas ta mängida kitarri ja klavessiini ning mõnikord esines ka tantsijana ooperietendustel. Lui 14 10. käsk, et ühte teost ei tohi õukonnas mitu korda mängida, tegi muusikutele elu küllaltki kibedaks, sundides neid pidevalt looma ja esitama uusi teoseid. Samas on ehk sellele käsule tänu võlgu tollane prantsuse muusika õitsenguperiood ning kindlasti pole see korraldus jätnud mõju avaldamata ka paljude François Kuperaani teoste sünnile. Kõlab pala nipsasjake esitajaks Aleksei, viima. Vaatamata tagasihoidlikule iseloomule, koli Kuperääni suhtlusringkond õukonnas küllaltki lai. Muusikutest võiks tema tuttavate hulgas mainida flotiste Filidoori, Otepää ääri ning Gambiste Mareed, Forkereed. Ühistöö nendega on innustanud Kuperääni looma suurt hulka kammermuusikat. Head olid suhted ka kolleegide-le, täägi, nii vääri takk kääni ja tandriööga. Erandi moodustas ehk ainult kuuluorganist Luimor šamaan suhetes, kellega tekkis nii mõnigi skandaal. Üks näiteks sellepärast, et Mošan kuulutas enda omaks ühe Kuperaani klavessiini, palun. Muuseas, see on seesama Marshaan, kellega Johann Sebastian Bach pidi Dresdenis saksi kuninga ees võistlema orelimängus. Kuid kes jõukatsumise eelsel ööl pidas paremaks vaikselt linnast kaduda, et mitte tunnistada enda allajäämist suurele saksameistrile. Peale saabumist õukonda algab ka Kuperäni pedagoogiline tegevus. Tema õpilasteks saab pea kogu kuninglik perekond. Kuus printsessi ja printsi troonipärija tofään Burgundia hertsog, Duluusi, krahvinna ja paljud teised. Õpilased andsid talle ka hüüdnime Prantsusmaa Laste klavessiiniõpetaja. Suur pedagoogiline kogemus aitas loomulikult kaasa ka raamatu klavessiinimängu kunst ilmumisele 1716. aastal mis on esimene põhjalik ja süstemaatiline klavessiinimänguõpik. 18. sajandi esimesel kümnendil levib Kuperääni kuulsus ja just siis lisandub tema nimel epiteete. 1700 seitsmeteistkümnendal aastal sureb kangeli väär noorem Kuperään kindlustab enda kui õukonna juhtiva klavessiin Eesti positsiooni. Veelgi. Kaks aastat varem oli surnud ka Päikesekuningas kelle valitsemisperioodi lõpp polnud sugugi nii hiilgav ja edukas kui algus. Prantsuse armeed ei olnud enam Euroopa sõjatandritel võitmatud. Kuninga viimase elukaaslase madaam dementenooni mõjul vajus endise hiilgava õukonna üle tõsiduse. Raskemeelsuse vari lõppesid suured toretsevad pidustused. Elu muutus halliks ja igavaks. Kuperääni rikkalikus loomingus, kus põhiliselt domineerivad karakteerset tantsuliselt lühivormid eristuvad üksikud omanäolised suurteosed. Passa kalja h-moll on eestiks sisu sügavamaid. Selles barokselt grandioossess pateetilises matuserongkäigus kajastub ehk ka päikesekuningaajastu lõpp. Mängib Aleksei piima. Vaatamata sellele, et ajalooratas hakkas jõudma juba rokokooajastu lävele tegutsesid tollal Pariisis veel keskajast pärinevad tsunftid. Üks nendest oli rändmuusikute tsunft, mille liikmeteks olid organistid, nende hulgas siis kagubarjäär. Loomulikult ei vastanud aga kuni pisemategi üksikasjadeni minevat kunsti ettekirjutused ja reeglid edasi arenenud elu ja kunstivajadustele. Liiatigi tundis nendes raamides end eriti ebamugavalt selline väljapaistev loojaisiksus nagu Kupere. Tekkis konflikt softiga liikmemaksude tasumata jätmise pärast. Lahendust otsiti kohtu kaudu ja protsess lõppes Kuperäänile võidukalt. Seda seika oma elust meenutab ta viiest vaatusest koosneva tsükliga. Vana ja auväärse rändmuusikute tsunfti karneval. Mida kuulame saate lõpetuseks Hansbisneri esituses. Tsükkel on kui paroodia, satiir oma aja ära elanud kui diktorel tegutseva tsunfti pihta. Esimene vaatus, auvahtide marss. Teine vaatus tänava viiuldaja ja kerjus. Kolmas vaatus. Žonglööride akrobaadid, köietantsijad oma karude ja ahvidega. Neljas vaatus, muusikute ja näitlejate korporatsiooni invaliidid. Viies vaatus. Segadus näitetrupis, mille tekitasid ahvid, karud, joobnud.