Palju pole enam jäänud ees, tõotab tee nagu talve nagu tervis, nagu tere. Tagulatuur ladina Taabula laud ka tabel. Selle sõnaga tähistatakse 14.-st 18. sajandini kasutatud tähelist või numbrilist süsteemi muusika ülesmärkimiseks praeguse noodikirja eelkäijat. Igale helile vastas kindel täht või number eriliste märkidega nende kohal näidati ära vastava helipikkus. See andis siis rütmi. Samad märgid tähtede või numbrite vahel, horisontaaljoone kohal tähistasid pause. Olenevalt pillide, mängutehnika ja häälestuse erinevustest olid ka tabulatuurid erinevad sõltuvalt sellest, kas lugu oli mõeldud mängimiseks, orelil, klavessiini lautol, harfil, vioola, ta kambal või mõnel muul instrumendid. Ka olid erinevused Itaalia, Hispaania, Saksa ja prantsuse tabulatuuride vahel. Näiteks Hispaania ja Itaalia lauto tabulatuurides on iga kuue keele jaoks eraldi joon, millel numbritega tähistatud laadid, mitte konkreetsed helid. Seitsmeteistkümnenda sajandi prantsuse ja inglise klahvpilli tabulatuurides on eraldi jooned vasaku ja parema käega mängitavate helide jaoks. Esimesed trükitud tabulatuurid pärinevad 16. sajandi algusest. Käsikirjalise on juba 14.-st sajandist. Et tol ajal sageli autori nime teose juurde ei märgitud siis nimetataksegi enamasti linna maakoha või kloostri nime. Gustabulatuurid leitud. Näiteks kuulame paduanatul Vovi tabulatuuridest. 16. sajandi tundmatu autoripala miljon ansamblile seadnud Miroslav skoorik esitab Kiievi kammeransambel harmoonia olekurjašov juhatusel. Ladina taktus puudutus helitöö väike koostisosa, mis aitab meetrumi alusel rütmi kujundada. Nõnda nagu luules värsimõõdu kujundavad rõhulised ja rõhutud silbid teesis ja Arsis. Nii jagunevad ka noodid taktis rõhulisteks ja rõhututeks mille omavahelise suhte määrab taktimõõt. Näiteks valsis tugev, nõrk, nõrk, tugev, nõrk, nõrk ja nii edasi. Taktipiirid määratakse noodikirjas taktijoontega. Dirigendi üks tegevusi on takteerimine, kusjuures iga taktimõõdu jaoks on erisugune liigutuste joonis. Teesist takti alguses tähistab kätelöök alla rõhutuid, taktiosi märgivad löögid suunaga kõrvale või üles. On lihttaktimõõdud kahe või kolmeosalised liit, taktid nelja ja kuueosalised ja segad aktid, need on siis viie, seitsme, kaheksa ja nii edasi osalised. Ja segad akti näite, leiame eesti rahvamuusikast ingliska näol, kus vahelduvad kahe ja kolmeosalised taktid. Kuulame seda, Eduard Tubina töötluses mängib Eesti raadio sümfooniaorkester Roman Matsuv juhatusel. Tamburiin prantsuse algupäraga sõna. See on elavaloomuline provintsist pärit tants, kaks kahendikku või kaks neljandikku taktimõõdus mis 18. sajandil pääses kõrgemasse seltskonda eeskätt tänu Kampra Ramu ja Greteriooperitele. Üldtuntud on Ramoobala Tamburiin. Selle esitab Aleksei Liu piimov klavessiini-il. Aga me ei lahku Veldamburiinist, sest tants on saanud oma nime saate pilli järgi. Ja see pole üldse see, mida me kõik tamburiiniga all kohe mõtleme. Kuljustega käsitrumm tuttav lasteaiaorkestrist sümfoonia nii välja. Seda nimetavad prantslased baskid hamburiiniks. Browanssidamburiin ehk Browanssid rumm on aga enam kui meetri kõrgune silinder ja korpusega ja kahe nahkmembraaniga trumm millel võivad membraani kohal olla veel keeled. Nende pinget muutes saab siis muuta helikõrgust. Ilma keeldetadamburiinid on määramata helikõrgusega. Niisuguseid tan Puriine tunti provintsis juba 11. sajandil ja neid on Lõuna-Prantsusmaa rahvamuusikas olnud väga olulisel kohal. Sageli mängis trummimees samal ajal ka väikest niinimetatud ühe käi flööti. Määramata kõrgusega Tamburiini ongi see kasutanud oma allitarri süüdi Forandoolas ja seda kuulame kohel lilli rahvusorkestrilt Sand lood Kasar teesuse juhatusel. Tango nimetus pärineb hispaania keelest, kuhu see arvatakse olevat tulnud Aafrikast sealt pärit neeger orjadelt. Ent selle nimenile 20. sajandi algul maailma vallutanud argentiina tango on nii muusika kui liikumise poolest kreooli päritolu. Ajalugu on Tangol keeruline ja mitmeetapiline. Kaks sajandit tagasi tähistati sõnaga tango Ladina-Ameerikas neegrite pidu, kus lauldi ja tantsiti ka niisuguse peopaika. 19. sajandi algupoolel nimetasid aga ka Andaluusia mustlased iga tantsuga pidu. Tanguks oli ka sellenimeline tants, tango, itaano, mustlastango. Ent sellel pole tänapäeval tuntud tangoga midagi ühist. See oli naiste soolotants hispaaniapäraste tänavalaulude ja kuuba haavaneera ühinemisel. Lisaks veel Milonga teravate sünkoopidega rütm tekkis möödunud sajandi 80.-te aastate lõpul kreooli tango paaristants, kus partnerid 11 ei puuduta. Kümmekond aastat hiljem kujunes sellest Argentiinas välja juba niisugune tango, nagu meie teda tunneme. Esmakordselt nähti seda teatrilaval. 1897 sooria Sarzuelas kreooli kohtumõistmine. Ja kohe hakkasid Argentiina heliloojad kirjutama massiliselt Tangosid ja tango laule, mida esitasid tänavalaulikud ja tantsisid kõik pidulised. 1910. aastal tõi helilooja saboriido argentiina tango Pariisi ja sealt läks ta kohe üle maailma. Kuulame nüüd ehtsat Argentiina tangot plaasidu Domingo esituses. Tarantella kiire kirgliku karakteriga itaalia tants, kolm kaheksandiku, kuus kaheksandiku või 12 kaheksandiku taktimõõdus. 15.-st sajandist pärit legend pajatab, et see pöörane tants olnud ainus võimalus vabaneda Tarantli hammustusest tekkinud hullumeelsusest. Olnud terved rändorkestrid, mille muusika järgi siis haiged tunde tantsisid, et end ravida. See muusika oli improvisatsiooniline, põhines sageli ühe motiivi või rütmikujundi lõputul kordamisel mis viimaks andis hüpnutiseeriva efekti. Orkestrites kuulusid flööt, kastan jetid, Tamburiin, siinses kuljustrummi veel mõned löökpillid ja vahel ka laul. Rituaalne tähendus muidugi ajapikku kadus. Tantsu pöörane ekstaatiline iseloom aga jäi. Ja veebruarist alates on Tarantellat kasutanud oma teostas itaaliapärase koloriidi saavutamiseks väga paljud heliloojad Berlioossopäen list, Glinka, Pisi, Tšaikovski glasunov, rääkimata muidugi itaallastest endist. Ja see hoogne tants pole kaotanud oma külgetõmmet ka meie sajandil. Vahest pakub maailmakuulsate talantellade seas huvi Eesti päritoluga lugu Raimond kulli, talantella mängib orkester Tallinn Ülo Raudna juhatusel. Teedeeuum ladinakeelsed laulu algussõnad, tee dium, laudamus, sind, issand, kiidame tänu ja kiidu hümni jumalateenistusel piss tekkinud kolmandal-neljandal sajandil ja teinud läbi kõik need arenguetapid, mis kogu kirikumuusika selle poolteise aastatuhande jooksul. Esimene säilinud õun pärineb üheksanda sajandi lõpust ja on kahehäälne. Viieteistkümnendal 16. sajandite Deumid On Polifoonilised moteti lähedased teosed. Seitsmeteistkümnendast sajandist on teada Šeini 20 neljahäälne teedeum suitsilt aga kahele nelja häälsele koorile ja orkestrile loodud teedeum. Hiljem lähenes teedee pidulikule kontaadile, mis koosneb iseseisvatest, kontrassetest osadest vahelduvat Olifoonilised ja homofoonilised lõigud, koori- ja soolopartiid. Neid teoseid kirjutati krooniliste sõjaliste võitude ja muude, eriti pidulike sündmuste puhuks. 19. sajandil lisasid romantikud eredalt teatraalse sümfoonilise arenduse. Ja 20. sajand pole samuti Tedeumist mööda läinud. Neid on koday von Williamsi Britteni ju ka Arvo Pärdi loomingus. Ilusti Terum Putšiini ooperit oska esimese vaatuse lõpus seda kuulamegi suure teatri kollektiivi esituses markermlevi juhatusel. Teema kreeka keeles pea mõte, see, mis on võetud aluseks muusikas, on see helitöö aluseks võetud muusikaline fraas või põhimotiiv. Teemasid võib olla üks või mitu ning teema ehitus ja iseloom oleneb žanrist ja vormist aga suurel määral ka teose loomisajast. 16. sajandil mõisteti teemana seda häält, mis esitas põhimeloodiat. Seitsmeteistkümnendal sajandil ja 18. esimesel poolel tähistas see sõna peamiselt fuga põhiteemat. Polüfoonilise muusika teema oli tavaliselt ühehäälne ja napp ning kohe algas selle edasine töötlemine ja arendamine. Seoses homofoonia võidukäiguga. 18. sajandi teisel poolel muutus teema terveks meloodilise armooniliseks kompleksiks ja sai palju suurema ulatuse kusjuures vaheteema ja selle töötluse vahel on selge. Romantikud laiendasid tematismi raame veelgi, andes elulise tähtsuse motiividele. Sageli taotleti temaatilist ühtsust kogu teose hula looduses, see on siis muna tematis. Suure kaalu said juhtmotiivid ehk leitmotiivid. Need on teemad, mis väljendavad mingit kindlat tegelast, olukorda või muud näiteks saatuse teema, armastuse teema ja nii edasi. 20. sajandi heliloojad pöörduvad sageli tagasi polüfoonia-le iseloomulikke lühikeste vahel ainult kahest-kolmest helist koosnevate teemade poole. Näiteks Stravinski, Orph Šostakovitši oma hilisemas loomingus. Olgu muusikalise näitena toodud üks Tšaikovski saatuse teemasid ja nimelt neljanda sümfoonia esimesest osast selle programmi on helilooja ise avanud kirjasnutestofon nekile mängib Leningradi filharmoonia orkester Jevgeni Moravinski juhatusel. Tertsit Itaalia tärceto juba selle nimetus ütleb, et tegu on kolmega. See ongi kas ansambel kolmest lauljast teoscolmele, vokalistile, saatega või ilma või siis ka muusikalises lavateoses või vokaalsümfoonilise suur vormis kolmele lauljale kirjutatud lõi. Tegutseti Mozarti ooperis Cosi fan, tutte esitavad Endel Ani, Valdo Truve, Evald Tordik, Vanemuise teatri orkestrit juhatab Erich Kõlar. Ja me ei Jaa. No seda ei tee Ja. Loode ja. Tokaata taas Itaalia verbist Docare puudutama. Renessansi ajal nimetati nii pidulikku tervituspala kahele fanfaaritaolisele puhkpillile ja Timpanile. See oli kaasaegse tuši eelkäija vanim teade niisugusest Tokaatastun aastast 1393. Ent juba 16.-st sajandist mõistetakse Tokaataal vaba vormilist pala klahvpillidele. Esialgu oli see prelüüdi taoline sissejuhatus enne fuuga või modeti esitust, mis andis kätte õige hääle. Edasises arengus muutus Tokaada iseseisvaks fantaasiarikkaks virtuaalseks palaks. Nõudlikku manuaali ja pedaalitehnikaga. Kulminatsioon on Johann Sebastian Bachi loomingus. Custokaada muutus tsükliliseks teoseks, mis lähenes juba instrumentaalkontserdivormile. 19. sajandi heliloojad kirjutasid Tokaatasid peamiselt klaverile ja need olid reeglina Virtoossed mängija tehnilisi võimeid hästi näidata lubavad palad. 20. sajand on lisanud ka Tokaatasid teistele soolopillidele ning orkestrile. Tokk, ta võib olla ka näiteks üks instrumentaalkontserdiosades. Näitena kuulame Jaan Räätsa Tokaatat, mis on olnud mitme pianistide konkursikavas kohustusliku teosena mängitsioon, lill. Tonaalsus sellest saab rääkida nende teoste puhul, mis on seotud ühe kindla põhitooniga ehk niinimetatud toonikaga. Toonikaks nimetatakse heliastmestiku esimest ehk põhiastet. Tonaalses teoses tajume selle põhiheli olemasolu ka teiste heliastmete tarvitamise korral. Praegu kasutatavas tempereeritud helide süsteemis. Temperaatsija tähendab ladina keeles õiget suhet. Selles süsteemis, mis jagab oktaavi 12-ks matemaatiliselt võrdseks pooltooniks saame määrata 12 tuur ja 12 mull helistiku ehk tonaalsust mida märgitakse tähtnimedega seest. Saani noodi joonistikul tähistavad Eridonaalsusi võtmemärgid ühest kuni seitsmeni dieese ja sama palju bem. Onne. Tonaalsusega on seotud ka transponeerimine. See on helitööviimine ühest tonaalsusest teise. Seda tehakse siis, kui helilooja on kirjutanud näiteks laulu sisse mõne liiga kõrge või liiga madala noodi. Transponeerimine võimaldab valida laulja hääleulatusele kõige sobivama registri. On kasutusel ka palju transponeeritava partiiga pinne, eriti puhkpillide seas klarnetit, trompetit, metsas, arveid, saksofoni, puhkpilliorkestri aldid, tenorid, baritonid. Kõik need instrumendid, mille põhijäelistus erineb seest. Näiteks tooma suursena kirjutatud metsasarvepartii kõlab tegelikult Fama sooris olevana trompet, Siibemolm, ažuuris ja nii edasi. See teeb pillimängu kergemaks, kuid nõuab dirigendist pidevat mõttes ümberorienteerumist ehk transponeerimist, sest tema kõrv peab kontrollima mängu õigsust. Muusikanäitaja valisime metsas arvelt, mille kirja pandud noot kõlamas noodist kõige kaugemal, tervelt vindi võrra. Muusika ilu see ei riku ja saatepartii tonaalsus sobib kõigele vaatamata. Selle pilli valisime ka selle tõttu, et meenutada Eesti üle aegade ühte parimat metsasarvemängijat Kalle Kauxit kelle manalateele minek eelmisel aastal oli raske kaotus kogu meie muusikale. Kuulame Christoph Philly balt Luki aarjalt, orelil saadab kalle kausid. Transkriptsioon sõna tähendab ladina keeles ümberkirjutus. See on teose ümbertöötlus teisele instrumendile või ümberseade samale pillile, millele see loodud, ent nii, et mängida oleks lihtsam, seda tehakse sageli õppeotstarbel või siis annaks mäng suurema virtuoosse võimalusi. Kuueteistkümnendal seitsmeteistkümnendal sajandil hakati seadma laule ja tantse soolopillidele enamasti lautole. Hiljem on tehtud kõige enam transkriptsioon klavessiini leia klaverile. 19. sajandil sai eriti populaarseks ooperimeloodiate seadmine klaverile. Eriti palju. Klaveritranskriptsioon on teinud ferentslist, aga neid on muidugi ohtralt ka teistelt heliloojatelt ja teistele pillidelegi. Kuulame Maarjo kastel Noovutide Esko transkriptsiooni Rossini ooperis vilja habemeajaja teemadel. Mängivad Jašaheselts viiulile, Emmanuel Bei klaveril. Treemolo ladina sõnast treemere värisema. Muusikas on Remo mängu võte, kus sama heli või akordi kiiresti pidevalt korratakse. Eriti sageli kasutatakse keeldillide Dremolat. Kuulame, kuidas kõlab kreemalalt tšellode kontrabassidel pärast ka viiuliteleviooladel Beethoveni kuuenda sümfoonia neljandas osas, mis kannab pealkirja torm mängivad Berliini Filharmoonikute Herbert von Karajan juhatusel. Triller Itaaliaatrillaare tähendad grillerdama mängu võte, mis seisab treemolole üsna lähedal ent pole siiski seesama. Triller on kahe naabernoodi väga kiire vaheldumine, millega saavutatakse helikaunistus. Kui kuulate nüüd hästi tähelepanelikult keelpillirühma tegevust, leiate selle süles nii juba tuttavat deemolot kui rõõmsat tilleril. Viimased kõlavad korduvalt esimeste viiulite rühmas. Muusika on ikka samast Beethoveni basturaalsus sümfooniast. Kuid seekord pealkirjaga stseen oja ääres. Trio jälle itaalia keelest jälle kolm. Seekord siis teos kolmele instrumendile või kolmeliikmeline instrumentaalansambel. Võimalikud on igasuguse koosseisuga trio. Eriti levinud on aga niinimetatud klassikaline klaveritrio viiul, tšello ja klaver. Sellele koosseisule on loodud väga palju teoseid sonaaditsükli vormis klassikutest kuni tänapäevani välja. Muidugi ka mitmesuguseid muid lühemaid ja pikemaid vorme. Triodon sageli pikka aega koos, musitseerivad ansamblid. Sesse nõudlik muusikavorm nõuab igalt pillimehelt ühteaegu nii solistivõimeid kui head ansamblitunnetust. Mõelgem kas või Tallinna trio pikaaegsele tegevusele. Praegu kuulan aga üht osa allegro tontoninud vorsaki tsüklist Tuuka duaalsedki nimelise trio esituses. Ja ongi tänaseks kõik. Kohtumiseni.