Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium. Tänane saade on mõtteline jätk eelmisele kunstiministeeriumile mis oli pühendatud Wikimedia Eesti initsiatiivile, viia sisse muudatus Eesti autorikaitse seadusesse, mis legaliseeris de facto kehtiva täieliku panoraamivabaduse. See tähendab, lubaks kõigil piiranguteta avalikus ruumis avalikust ruumist pilte teha ja neid oma äranägemise järgi kasutada. Olgu siis selle seadusemuudatuse selgitustöö või lobi osana võib käsitleda ka Ameerika õigusteaduste professori Lorenz Lessigi raamatuvabadust. Raamatu tõlkisid Jaagupi irve ja Raul veede ning toimetas Eva Lepik. Viimased kaks kõnelesid Wikimedia Eesti esindajatena eelmises kunstiministeeriumis täieliku panoraamivabaduse seadustamise läbi kukkunud protsessist ning kommenteerivad tänases saates Kalesi raamatut. Minu jaoks on üks ajendeid kunagi Eesti Päevalehes ilmunud Toomas Hendrik Ilvese intervjuu, kus ta muuhulgas kiitis Lessigi raamatut ja imestas, et miks seda ometigi ei ole eesti keeles avaldatud. Ma ei ole 100 protsenti kindel, aga ma arvan, et see võis olla üks ligi kümmekond aastat tagasi. Kuskil juba siis jäi see mulle silma ja see oli üks ajend, miks ma jäin mõtlema, et aga tõepoolest mitte ainult mina ei ole seda märganud, et see on üks huvitav teos. Ja siis ajapikku püüdsime leida ahastuse, tegelesime pikalt tõlkimisega, inimesed olid sellega seotud. Vahepeal jäi asi organisatoorsetele põhjustel natuke soiku, siis jälle võeti üles tükk tegemist oli tehnoloogiaga, kuna tegelikult Lessing on väga Ameerika-keskne ja ta häirib väga palju Ameerika õigusterminitest, millel siiamaani ei ole eesti keeles väga hästi paika loksunud vasteid. Meie püüdsime ühe süsteemi välja töötada, ahutasime juristidega, kes ei olnud sugugi mitte kõigega nõus, aegajalt oli ka soovitusi, ah, jätase lihtsalt tõlkimata. Aga raamatut läbiva terminiga nii teha on suhteliselt nadi. Nii sündisidki põhimõtteliselt ikkagi sellised väljendid, mis tegelikult on küll vahel ka eesti keeles põgusalt kasutusel olnud siin-seal nagu juusi vastane õigustatud kasutus näiteks. Kahtlemata faja tähendab inglise keeles väga paljusid asju kuni blondiini välja. Aga võib-olla blond kasutus tegelikult mõnes mõttes oleks väga huvitav, ma ütleksin, et ta sai uus, nii nagu seda praktiseeritakse, on väga suures osas selline rõõmus, reibas, blond ja üsna naiivne kasutus. Sama ähmane kui eesti autoriõiguses olev mitteäriline kasutus on ka Ameerika autoriõiguses olev õigustatud kasutuse klausel millel on keskne koht Loorents ressigi raamatus vabakultuur. Õigustatud on autoriõiguste kitsendus ja sellisena võib seda käsitleda kui sätet, mis kaitseb teisi huvigruppe autoriõiguste omaja eest. Õigustatud kasutuse näidetena mainitakse seaduses kommenteerimist, otsingumootoreid, kriitikat, parodeerimist, uudislugusid uurimis- ja õppetööd. Peamine probleem, mida Lessing autoriõiguste juures näeb, tundubki olevat õiguste omaja meelevaldne võim mille eest õigustatud kasutus meid justkui kaitsma peaks. Aga nagu Lessing mitme juhtumi varal näitlikustab, ei ole see sageli siiski nii. Sellest tulenevalt maalib jurist Lessing meile väga pimeda tulevikku milles järjest pikeneb ja laienev autoriõigus kägistab loomingulist vabadust ja seeläbi kultuuri arengut. Komandör litsensi idee algataja Lessing ei arva, et kogu intellektuaalne omand peaks olema vabakasutuses. Ent ta leiab, et autoriõiguste omajale enesel peaks olema märksa suurem vastutus. On terve hulk kultuuripärandit, mis ei oma praegusel kujul mingit kommertsväärtust. Ent autorikaitse seadus piirab ka võimalusi seda osa kultuurist taaskasutada. Lahendusena pakub, lesib kohustust intellektuaalne omand registreerida. Kunstiteosele hakkab kehtima autorikaitse alles siis, kui see on teos on arvele võetud ja kaitsepüsimise tagab õiguste omaja poolt tasutav maks. See võimaldaks õiguskaitse keskendumise kommertsväärtust omavatele teostele ja lõpetaks olukorra, kus toimib Veide poolt blondiks kasutuseks nimetatud olukorda, kus enamus inimesi isegi ei tea, et nad igapäevaselt kellelegi autoriõiguseid rikkuvad. Helistreensi süsteem oli mõnedes riikides omal ajal kasutusel ei ole 100 protsenti kindel, kuid no ütleme nii, et selle Hudimente siin-seal leidub ikkagi, seda ei seata tavaliselt autoõigusliku kaitse kohustuslikuks tingimuseks enam USA-s oli see ka omal ajal kasutusel. Aga praegu põhimõtteliselt välistab selle ikkagi juba 20 sajandi alguses vastu võetud konventsioon, millega praeguseks on liitunud praktiliselt kõik maailma äigid. Teatud registrid on siin-seal kasutusel nagu näiteks Eestiski, eks ole, kihastajad saadavad rahvusraamatukogule kuidas natist endise nimega sundeksemplar mäletab, kuidas nad seal ümber nimetasid, selles seaduses. Aga igatahes põhimõtteliselt sul on kohustus, on ta eelnevalt raamatu väljaandmisest teada saada mõni eksemplar sinna ja tänna. See ei ole auto haigusliku kaitse tingimus, aga kohustus põhimõtteliselt siiski on mõningatest loomingu valdkondades sellised asjad on noh, samamoodi nagu põhimõtteliselt meil on ju ka ehitisi ägistajakse, Oromiss teatud mõttes koondab teatud loomingut, kuigi teisest küljest loomulikult sa võid visandada maja ja jäta selle ehitamata ja siis sa ei pea seda mitte kuskil registreerima. Samamoodi sa ei pea registreerima näiteks maale. Üldse selle mõttega välja tuleb, on ju see, et kui varem kaitses autoriõigusi registreeritud teost see tähendab niisugust teost, mille suhtes autor ise on avaldanud tahet, et see oleks autoriõigusega kaitstud siis nüüd pärast seda, kui registreerimiskohus on kadunud, kaitseb autori õigusi igati emaili kuuri seinale kritseldatud roppust, külmkapile magnetiga kinnitatud kirjakesteto piima ja leiva. Ja see ei ole tegelikult kuidagipidi sihipärane ega mõttekas. Leheküljega selles mõttes õigus, et see muudaks siis nagu võimalikuks ka selle loa küsimise selles mõttes, et ma olen järjestri, kus ma saan teada. Eks see on üks probleem, millega vikipedist puutuvad tegelikult igapäevaselt kokku, kui tegu on arhitektiga, kes on näiteks 50 aastat tagasi surnud mis tähendab, et auto haigus kehtib veel 20 aastat Euroopa Liidu EL teagi siis tema lapsi ja lapselapsi taga ajada ja kindlaks teha, kes neist täpselt mingisuguse hoone õigused päis ja garanteerida selle, et igaühega neist oleks võimalik saada kokkuleppele. See ei ole tegelikult triviaalne töö. Kui keegi tahab näiteks teha, ütleme Tallinnas kalamajast suurepärases puitarhitektuurist või Tatu Supilinnast fotoalbumi siis põhimõtteliselt peaks seda selleks, et see album müüki panna ikkagi saama eelnevalt loa kõigi nende majade, arhitektide päijatelt. Juba nende kontaktide väljaotsimine on baastükk, tööd, rääkimata siis läbirääkimised selgitamises, milles üldse on probleem, kuna ma olen üsna kindel, et keegi selliseid lubasid väga sageli ei püsi. Nakku OÜ ütles ühes dokumendis, mis Kultuurikomisjoni istungi eel taustamaterjaliks sinna saadeti. On viimase kui mitme aasta jooksul. Minu meelest oli viie aasta jooksul neil sõlmitud üheksa lepingut, et ala liselt avalikus kohas paikneva kunstiteoste kujutiste kasutamise kohta. Kui täpne olla, siis jutt oli seal dokumendis avalikus kohas asuvatest kunstiteostest. Seal ei olnud täpsustatud, kas nad kõik olid alalised. Mul on kiusatus võtta ühendust Eesti arhitektuurimuuseumiga ja küsida, kas nad ikka sõlmisid Tallinna puitarhitektuuriraamatut koostate lepingu kõigi arhitektide või nende pärijatega. Küsimus, mis on eriti põnev just seetõttu, et erinevalt tavapärasest muuseumipublikatsioonist on Tallinna puitarhitektuuri raamatu näol tegemist menukiga seega ilmselgelt ärilise projektiga. Aga kollegiaalne solidaarsus sai võitu ajakirjanduslikust õelusest. Loodame, et muuseum küsis ikkagi ilusti kõigilt luba ja neil on kuskil nurgas suur virn lepinguid selle tõestuseks. Tulles tagasi õigustatuse küsimuse juurde. Lessing otsib tasakaalu õigustatud ja valekasutuse vahel. Ent argumentatsioon tundub sagedamini kui korra iseendale vastu rääkivat. Ühes lõigus ütleb Lessing, tsiteerin. Kuigi ma mõistan eelnevate piraatluse õigustuste tõmmet ja nende taga asuvat motivatsiooni, arvan siiski, et pikemas perspektiivis ei ole ärilist piraatlust võimalik õigustada. Selline piraatlus on toores ja lihtsalt vale. See muudab varastatu sisu, ta ei muuda turgu, millel ta konkureerib, ta lihtsalt annab kellelegi ligipääsu, mida tollel seaduse järgi ei tohiks olla. See piraatluse vorm on täiesti üleni vale. Tsitaadi lõpp. Eelnevad piraatlus, õigustused, millest lesigi tsitaat rääkis, on esiteks näide et kuivõrd näiteks Ameerika ei tunnustanud pikka aega Euroopa autorite õiguseid, siis kas on Ameerika ise nüüd olukorras, kus on moraalselt kohane aasia piraatliku tööstust süüdistada? Teiseks aasia piraattööstuse toodete tarbijad ei kasuta neid mitte kui alternatiivi. Originaalile. Originaal on väljaspool piraat toote ostja ostuvõimet ja seega ei jää originaali tootjal tulu saamata. Kolmandaks mitte materiaalne intellektuaalne vara ei ole võrdväärne materiaalse varaga. Raamatu kopeerimine ei ole raamatu varastamine poest, sest poel ei tekki materiaalset puudujääki ning neljandaks võib piraatlust kirjeldada läbi sõltuvustaktika. Mina näiteks olen veendunud, et tõub vaikimisi tulereerib piraatlust sest see garanteerib nende toodetud pildi filmi- ja helitöötlustarkvarade tööstusliku standardi positsiooni ning pärsib teiste odavamate või vabakasutuses olevate programmide levikut ja arengut. Valele piraatlusele vastandab õigustatud piraatlusevormid, mis tsiteerin, on kasulikud ja produktiivsed tootes kas uut sisu või luues uusi ärimudeleid. Selles tähenduses ei ole meie ega kellegi teise tabades piraatlus kunagi keelatud olnud. Tsitaadi lõpp, et lesi karutlus kokku võtta. Piraatlus on igal juhul ebaseaduslik. Ent juhul, kui piraatluse motiiviks on innovatsioon millegi uue loomine siis on piraatlus tava kohaselt õigustatud. Juba eelmises kunstiministeeriumis püstitasin küsimuse, kas on võimalik, et täieliku panoraamivabaduse kehtestamisel põhjendatust ei nähta Eestis seetõttu, et meil erinevalt Ameerikast puudub kohtuskäimise kultuur. Me ei saa öelda, justkui eestlastel ei oleks arhetüüpne kohtus käimist Andres ja peaagu tulevad kohe meelde, eks ole. Aga siiski üksteise kohtusse kaebamine ei olnud niivõrd levinud, meil ei ole see kombeks, me ei hakka sellise asjaga jamama, see hõlmaks siis ka autojuhiks ja loomulikult, eks ole, sest tõesti Eestis autoriõiguseteemalisi kohtuasju siiski on ka suhteliselt vähem on aga paljud nüansid, mille puhul juristid kipuvad ütlema, et selle peaks täpsustama, kohtulahend jäävadki avamata ja päris palju asju jääb muidugi ka ette võtmata selle tõttu, et mingisugune nüanss auto haiguses jääb niivõrd segaseks, et selle selgust vajava ettevõtmise võtab ette ainult inimene, kellel on kas autoriõigusest ja üldse õigusest sügavalt kama või kes sellest lihtsalt üldse midagi ei teagi, ei ole kuulnudki, ei tule selle mõtte pealegi, et seal võiks mingi probleem olla. See, et paljud projektid jäävad teostamata, ideedki sündimata, kuna autoriõigus piirab nende realiseerimist, on Lessigi raamatu keskne väide. Ning esmapilgul sealjuures ka äsja kõlanud Raul peede kommentaaris tundub see mulle ameerikalikku kohtukultuuriga ühiskonna probleem. Osaliselt ka just seetõttu, et Veide poolt näitena toodud puitarhitektuuriraamat on ilmunud. Ja ma olen üsna veendunud, et ilma liigselt autoriõiguse pärast muretsemata. Ent juhuse ajel sattus mulle koos Lessigi raamatutõlkega kätte samuti eelmisel, see on siis 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ilmunud Suurbritannia päritolu kunstist kirjutaja Robert soori raamat, kerja, varasta ja laena alapealkirjaga kunstnikud originaalsuse vastu. Peamine erinevus lesigi raamatute lähenemiste vahel on suhtumises. Lessing leiab, et seadus peab muutuma sellepärast, et see piirab kultuuri arengut. Positsioon, millega ka shor nõustub. Ent kui Lessing näeb kõikjal märke sellest, kuidas olukord läheb järjest hullemaks siis shor tuues enamus näiteid sellest samast Ameerika kultuuriruumist, millest räägib Lessing leiab, et seadus ei pea muutuma, mitte et see kedagi piiraks, vaid seetõttu, et see ei ole kooskõlas tegelikkusega ega huvita tegelikult mitte kedagi. Lessing räägib sellest, kuidas tuhanded autoriõigustega kaitstud filmid tselluloosi vananedes vaikselt ära kõdunevad sest piirav autoriõigus ei võimalda nende digitaliseerimisest tulusat projekti teha. Sedastab samuti tõdemuse, et kultuur, mis ei paljune, sureb välja. Kasutades Richard dokintsi iseka geenikujundit, kirjutab soori järgmist. Tsiteerin. Unikaalsuse jätkusuutlikkus kunstis on sama olematu kui unikaalne areng inimese evolutsioonis. Kunstiteos, mille elujõud sõltub liialt teose vahetust füüsilisest aurast, on hukule määratud. Sama kehtib iga teose kohta, mis on autoriõiguste poolt liialt rangelt kaitstud. Sest nagu väidab dokins geenide puhul on paljunemisvõime märksa olulisem kui pikaealisus. Tsitaadi lõpp. Ent kui Lessigi raamat kubiseb negatiivsetest näidetest, siis shouri raamat sisaldab pea eksklusiivselt näiteid sellest, kuidas kunstnikud autoriõiguseid lihtsalt ignoreerivad. Klassikaline näide, millest üle ei saa, on Richard printsi Marlboro reklaamide ümber pildistused mille hinnad küündivad mitmetesse miljonitesse ning mille eest printsi Algsete fotode autorite poolt ka tulutult kohtusse on kaevatud. Mõnevõrra huvitavam on aga võib-olla Hank Willist Tomas kes sarnaselt printsile pildistab ümber reklaamfotosid mustanahalisi sportlasi modellidena kasutavaid reklaamfotosid ning muudab neid siis järeltöötluses, eemaldades neilt reklaami glamuuri ja lisades neile kohati võrdlemisi ränki rassismi, kriitilisi kujundeid. Afroameeriklasest fotograafi on nördinud kolleegide poolt kohtuga ähvardatud, millele Toomas lavastanud, tsiteerin jah, võib-olla sa peaksid just seda tegema. Võib-olla on meil mõlemal sellest midagi võita, kui sina minu kohtusse kaebad. Sest kellele see kujutis ikkagi täpselt kuulub ja kas asjasse seotud firma ikkagi tahab astuda debatti küsimuses, mida see Photo täpselt müüb. Tsitaadi lõpp, teine minu jaoks veelgi huvitavam näide on Kennet Koltsmifi algatusel sündinud digitaalne algselt eksklusiivselt avangardse helikunstipärandile pühendatud. Ent nüüd ka videosi ja muud materjali koondav kubu veeb Colts, mis ise on avalikult kuulutanud, et kõik kubu veebis on piraaditud. Kuivõrd digitaalsest pöördest hoolimata on just autoriõiguste piirangute tõttu väga suur osa kultuuripärandist kättesaamatu, siis tuleb piiravat õigust lihtsalt ignoreerida. Ajapikku on uppu veebist kujunenud hiiglaslik arhiiv, millele ei ole võrdset. Colts, mis enda selgitus on. Tsiteerin. Kuivõrd me ei küsi luba, siis võime teha, mida tahame. Kui Mooma tahab oma kodulehele panna video, peate ühendust võtma kunstniku võid olla esindajaga ja sõlmima litsentsilepingu. Selles mõttes on uppu veebi suurim tugevus ja juriidiline kaitse asjaolu, et see ei ole tulupõhine äri. Uppu veebi tehakse ilma rahata, sest niipea, kui me hakkame raha küsima, kukub kogu see kupatus kokku. Tsitaadi lõpp. Hank Willist omase puhul on kahtlemata tegemist Lessigi järgi õigustatud autoriõiguse ignoreerimise juhtumiga. Kolts Michi uppu veeb, aga annab inimestele ligipääsu materjalile, mille neil justkui ei ole õigust ligi pääseda ning sellisena nuppu VEB leipzigi järgi justkui vale. Ent nagu tõestab hobuveebiajalugu, milles on ka episood, kus Google ehk maailma suurim sisu vahendamise kanal hobu beebi oma otsingumootoritulemustest välja lülitas on Kolstmisi jonnakas järjekindlus loonud niivõrd erakordse pretsedendi, et ma ei näe Lessigi maalitud musta tulevikku, kus autoriõigus kägistab kultuuri sest üha rohkem inimesi leiab, et kui on olemas tehnoloogia, mis võimaldab ligipääsu siis on neil ligipääsuks ka õigus. Ehk kui näiteks Amazon toodab seriaali, mida ta legaalselt Eestis mulle kättesaadavaks ei muuda siis leian mina olevat enesele õiguse see piraatkoopiana hankida. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium Loorents Lessigi raamatust Vaba kultuur ja autoriõigustest rääkisid Vikipeedia Eestiga seotud Eva lepiki Raulvede vastuargumente Lizzigile aitas leida Robert Sorry raamat, peeks stiil, ent porru ardist koridžinäliti. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.