Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kolmel päeval detsembris jõulude ja uue aasta vahel korraldas kunstnik Madis Kats oma kodus etendus slaidi kiituse. Sündmuse kutse oli küll elektrooniline, ent käsitsi kirjutatud ja kuuldavasti ei olnud ma ainus kell oli koodi lahtimurdmisega probleeme. Nagu tagantjärgi selgus, oli tegemist etendusega slaidides. Aga ausalt öeldes meenutas esitatu mulle ennekõike fotofilmi analoogfotograafiaajastust pärit vahelduvate seisvate kaadrite vahendusel jutustatud lugu. Selle žanri üheks kuulsaimaks filmiks on prantsuse režissööri Krism markeri 1962. aastal valminud ulmefilm Lashedee, millest Hollywood tegi oma versiooni pealkirjaga Velbmankis 12 afi Bruce Willisega peaosas. Madis Katz aga minu fotofilmi paralleeliga ei nõustunud. Alustame sealt, et minu jaoks paralleelfilmiga võõras ehk siis mind tõesti huvitaks, kuhu sa sellega lähed või kuhu sa jõuda tahad. Ja noh, kui sa tahad öelda, et see on filmilik, siis ütle, et see on filmilik, aga mind huvitaks, mis järgmiseks ütled. Aga kui küsida minu kui autori käest või, või selle eest, et miks, miks ma niimoodi tegin siis fotofilmi paralleel või, või üldse filmi paralleel on, on minu jaoks jah, natuke nagu võõras. Just sellepärast, et film suudab olla autonoomne ja samamoodi foto film suudab olla autonoomne, aga need projektid ei suuda olla autonoomsed, neil on vaja seda mind põhimõtteliselt sinna etüüd ja kui ma ei eksi, siis on etüüd neli, see ei ole ka juhuslik valik, mul on ka ütleme siis niimoodi natukene automaatsemaid slaidiprojektor. Et neli on täiesti teadlik valik just selle nii-öelda näitamise akti pärast, sellepärast et seal on konkreetselt mingi inimene, antud juhul siis mina, kes neid slaide vahet tähendab, kes kontrollib seda kiirus, kes põhimõtteliselt kontrollib ka, kuidas nii-öelda siis heliriba ja pildiriba omavahel kokku jooksevad. Ja see lisab ka teatava ainulaadsuse selles mõttes, et ükski neist näitamiskordadest ei ole teisega täiesti võrdne. Nad on kõik natuke erinevad. Nad kõik tekitavad isegi minu enda jaoks natuke erinevaid tähenduslaenguid seeläbi just mis nagu tekstilõiguga, mis pildijada parajasti kokku satub nagu teatrietendused ühes etenduses Aulik näitleja koperdas ja teises etenduses Aulik näitleja kooperdanud aga sellest võib tekkida väga erinev laeng nagu sellele vaatajale, kes võib-olla täpselt selleks hetkeks üles ärkas, seda täpselt märkas. See ei olnud esimene kord, kui Madis kaitse oma kodus etenduse slaidides korraldas. 2012. aastal esitas kaitse võrdlemisi sarnases võtmes lugu koertest ja inimestest mille salvestust tagantjärgi ilma slaididel kuulates meenutas mulle oma helikeelelt ennekõike klassikalist raadiodraamat. Olgu, mis on, aga lepime ära ja hääli tehes või kuskilt jääb, aga siis tõesti ei, keegi ei kirjuta. Niisiis päevast kui Tallinna pommitamine siis see oli ju ometigi midagi erakordset. Ma võiksin välja mõelda terve rea põhjuseid, miks kunstnik kodus etendust või näitust võiks teha kuni selleni, et Tartus on nüüd tänu Voronia galerii korterinäituste sarjale arvestatav traditsioon. Ent mulle näib, et peamine põhjus kodus näitust teha võiks olla seotud vahetu tagasiside võimalusega. Näitusega ei kaasne ja sellele ei järgne sageli pea mingisugust vastukaja. Nii tundus mulle tagasisidering, mille kaitsekorraldus vahetult pärast etendust teadliku taktikana. Tol päeval, kui mina kohal olin, kaaperdasid selle ringi küll kunstikriitikud aga ehk oli ka see väärtuslik, kui mitte millekski muuks, siis kinnituseks teadmisele, et kriitikuid ei olnud taas midagi tarka öelda. Tagasiside võimalikkus ei olnud formaadi valimisel kuidagigi määrav, puhas boonus, puhas lisandväärtus. Et tagasiside on tõepoolest varmas tekkima, kui sul on niisugune väikene, intiimne hulk inimesi, kes on oma piletist juba pool ära joonud ja, ja selle võrra võib-olla rõõmsamad. Nüüd see küsimus, et teine pool läks sinnapoole, et mis siis kunstikriitikud arvasid või ütlesid, tõsise kunstikriitikud kaaperdasid selle, aga üldiselt kui nüüd võrrelda näiteks teiste õhtutega, siis see tagasiside iseloom oli, oli tollel õhtul erinev või noh, tegelikult kõigil nendel kolmel õhtul, kui ma seda tegin, oli see tagasiside isal on väga erinev ja kõiksugune, tagasiside on hea ja kui ma ütlen nagu lisandväärtus, siis ma ei mõtle, lihtsalt tekkis ja, ja ma ei pööranud sellele tähelepanu, vaid tekkis jama, ta tõega nautisin, tekkis ehk siis salongi võimalus kohe pärast oma asja näitamist saadagi väga, väga nagu intensiivselt ja rohkelt seda tagasisidet, sest isegi kui sul on mingi näituse avamine ja ma ei pea 40 inimest, siis tagasisidet sealt ikka saada ka. Aga kui sul on selline üritus, mille juurde peaaegu nagu näikse kuuluvadki Väike-vestluse ning lõpus, siis selle tagasiside kvaliteet on tummine. Kahte etendust koertest ja inimestest ning intimissimus lahutab viis aastat ent seob kunstniku vanavanatädi. Kui koertest ja inimestest etenduses oli vanavanatädi suisa peakangelane, siis intimissimuses on vana vanatädil kanda sissejuhatav roll. Ent mõlemal juhul on vana vanatädi, elutarkuse ja kogemuse kehastus. Intinissimuse puhul see on suuresti seotud pealkirjaga tõepoolest, sest see lugu intimissimusest või säästmis intimissimus on. See võtab väga ilusti kokku ja ta on väga kaunis paralleel sellele, et kui ma paneksin sellele projektile lihtsalt nimeks intiimne või intiimsus ei kostu mitte midagi, mitte kuidagi. Kui ma panen talle nimeks intimissimus, siis ma olen väikest viisi pretensioonikas ja ma ütlen, et seal mingi kolmas asi, sama tüvi, sama teema, aga ma ütlen, et siin on mingi eraldi mingi asi, mul on juba mingisugune piiritletud. Ja see lugu tõepoolest väga ilusti kokku Missis intimissimus on või mis intiimne on. Teistpidi. Mu vanavanatädi lihtsalt on mul. Ma ei tea, kas juhtumisi või, või võib-olla ta ongi selline imeline allikas, et tema käest ma olen saanud väga palju ilusaid, millega ennast defineerida, mille kaudu ennast defineerida ja kuidas nagu oma minevikku mõista ja võib-olla oluline osa on meil, et mitte ainult enda minevikku mõista või üldse inimeste olemust mõista vaid ka oma perekonda mõista. Ja perekond on veel üks asi, mis on tegelikult intiimne perekonnale on nagu kaks palet, üks osa sellest valgest on, on suhteliselt avalik. Kes on su emakeelse perekonnaseis, kus sa tuled, mis vanemad teevad, kas sul on kuulus nimi? Ei ole kuulus nimi. Ja teine osa perekonnast on on vägagi intiimne. Sinna käib kõikvõimalikud koledad lood, lähevad sinna osakonda, aga sinna intiimsesse perekonnaosakonda satuvad ka sellised väiksed paroolid, väiksed lood, mida mingi pisikene inimesi selles peres jagab. Mingisugused väärtused, milles on kokku lepitud ning pere on selline kummaline ühik ja rikkalik riiki ja ta on ka intiimne ühik. Ehk siis tundus väga sobiv seda perekonnaga alustada ja algses variandis sellest intimissimusest oli seda perekonnalugu ka piltides natuke rohkem. Aga see on sealt aegade jooksul välja filtreerunud. Üldine viide alles. Ja siis ta läks laulupeole või käis laulupeol ja see on koht, kus oma venda lenduri, temast vanem Paul Paul oli seal oma sõpradega. Siis noored kutid. Ja kuulas siis nad omavahel, rääkisid Nende venna sõbrad ja kuulas ja kuulas ja jälle venna sõbrad naeravad ja räägivad midagi ja naeravad ja on üks sõna, millest aru. In finišini muudkui käib läbi selline sõna ja aina ei tea, mis see tähendab. Inkini sündi nii paha. Ja siis ta kutsus kooli kõrvale ja ütlesid polgule, palun ütle, mis senti, mis tähendab, ma ei saa aru, mis on. Paul, seal. Vaata ainult. Kujutate matrjoška. Matrjoška lahti, seal sees on väiksemat. Sa teed selle lahti, jälle väiksem matrjoška, selle lahti jälle väiksematel oskan. Ja nii edasi ja vaata päris lõpus, päris lõpus sa jõuad, matrjoška oli siis enam lahti, käi. Vaata ainult viimane matrjoška, see, mida enam lahti ei saa teha. See on kinkimisi. Ma arvan, et seal on alati mõni lugu mõni mälestus, mis meenutades paneksin piinlikust tundma. Või võib-olla nimetan kurgu nimetu, hingelatvade kurgu? Intimissimused stsenaarium põhineb tekstil, väike valu, raamat, mida ka etenduses mainitakse. Etenduse narratiive ise koosneb sisuliselt katkematust jadast katkevatest, suhetest, kus on raske järge pidada, mil üks lõpeb ja teine algab. Ent näilisest dramaatilisusest hoolimata mõjus vähemalt mulle see lugu armastuskirjana. Nii koertest ja inimestest kui intimissimus on väga võimsa üldistusvõimega lood. Tõeliselt arheotüüpsed, üks vananemisest ja teine armastusest. Küsisin Madis Kaczilt, kas tal on kavas lavastada veel mõni lugu. Näiteks tundub, et Eesti kultuuriruumis tuleb surma ja armastuse kõrval kindlasti ka töö ära rääkida. Aga Mailis kaitse lubas selle asemel korraliku perekonnasaaga lavastada. Üks projekt on küll sahtlis kah, võib olla üsna arhetüüpne samasse auku. Tema, selle töö pealkiri on kodusarnase meediumiga vaadata, mis arretiimset lugu õnnestub kodust välja kiskuda, aga sisuliselt perekonna tiim, millele sa juba viitasin, jätkub ja palju tugevamalt selles mõttes, et nendes nii-öelda töö mõtetes või tööplaanides ongi väga-väga palju perekonda ja see võib olla räägikski perekonnast ja mitte noh, koertest, inimestest räägib vananemisest, antimissimas räägib armastusest, siis kodu võib-olla räägib kasvamisest ja kasvamisest ja väärtustest ja sellega, kuidas me üritame ennast leida. Ja kuidas me üritame mängureeglitest aru saada. Ja ka sellest, mis, mis see perekond siis tähendab selles mõttes, et kui öelda lihtsalt perekond ilma midagi täpsustamata, siis ma usun, et inimestel niisugune tuum perekonnast mingist EKRE perekonnast on nagu kõvasti jutt tol viimasel ajal. Mina ei pea kaugeltki mitte sellist perekondasid, kus ma pean silmas ühte korralikku perekonda, selliseid, kus on igasuguseid poolikuid, selliseid, kus on igasuguseid teise ringi tegemisi, selliseid, kus on saladusi, lahkumine, kuid solvumisi, solvumisi sihuke päris perekond, kõlab erakordselt arhetüüp seal, võib-olla see, kui hästi kangutada, siis pean, ma usun siiralt, et ühest keskmisest eesti perekonnast õnnestubki kõik need nagu arhetüüpi nagu loojooned välja sikutada. Aitäh, Madis kaitseb. Aga palun rõnga. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium slaidietendusest intimissimus, rääkis stsenarist ja lavastaja Madis Katz. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.