Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Juba alates 2015.-st aastast on Eesti meediat läbinud vaidlus küsimuses kas Eestis kehtiv autoriõiguste seadus vajaks täiendamist täieliku panoraamivabaduse võrra. Meedias ilmunud põhjal võib diskussiooni jagada kolme huvigrupi vahel. Esiteks kõige silmatorkavam täieliku panoraamivabadust lubava seaduseelnõu koostanud ja selle kehtestamise eest lobistanud MTÜ Wikimedia Eesti leeri peamisteks kõneisikuteks olid ka tänases saates eelnõu sisu ja saatust kommenteerivad Eva Lepik ja Raul veede. Valik nende kirjutatud artiklite pealkirju. Loomevabaduse puudumine teeb meist kõigist kriminaalid. Pokemon raske teekond üle Emajõe ehk veel kord panoraamivabadusest, kes kaitseb loominguvabadust autorikaitsjate eest. Üks vabadus, mida meil ei ole. Eesti juubel ilma piltideta. Teist huvigruppi võiks iseloomustada kui poliittehnoloogiat. Nagu hetkel aktuaalse 104 kirja juures, nii tekkis ka panoraamivabaduse küsimuse ümber kohega väike poliittehnoloogiline tõmblus mille väga põgus taas kord pealkirjade põhine ülevaade oleks järgmine. Autoriõigustest ja panoraamivabadusest kirjutas Europarlamendi liige Kaja Kallas 2015. aasta juunis oma blogis. Sisuline ja ülevaatlik olukirjeldus lõpes märkusega. Tsiteerin. Terviklikku autoriõiguse reformikavaga peaks tulema välja Euroopa Komisjoni digiasjade asepresident Andrus Ansip kes loodetavasti läheneb autoriõiguse reformile ambitsioonikamad nagu ühele eestlasele sobilik. Tsitaadi lõpp. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta mais ilmus sirbis Eeva Lepiku ja Raul veede pikk artikkel Euroopa autoriõiguste reformist Internetikasutaja pilguga. Selle põhjal koostas Delfi uudise pealkirjaga eksperthinnang digivolinik Ansip näib olevat idufirmade heaks olulise tegemisest loobunud. Septembris ilmus rahvusringhäälingu portaalis uudis pealkirjaga Kaja Kallas. Ansip on digiküsimustes valmistanud väga suurt pettumust millele järgnes paar päeva hiljem Postimehes uudis pealkirjaga Kaja Kallas. Pole mul Ansipiga mingit vastasseisu. Kuid džinn oli juba pudelist väljas ja nii pealkirjastas Indrek Tarand oma iseenesest sisuka blogipostituse pealkirjaga. Miks Kaja Kallase kriitika Eesti valitsuse ja volinik Ansipi suunal on õige. Minu hinnangul see pealkiri mitte vaigistanud tarandi sõnul Postimehe poolt ellu kutsutud isiku intriigi purjetas samal lainel. Erinevalt 100 neljakirjast, millest kujuneski sisuliselt poliitiline teater, ei arenenud digivolinik Ansipi kritiseerimine millekski märkimisväärseks. Ja seda hoolimata Eesti eesistujaks saamisega kaasnenud Euroopa Liidu piraadipartei trollimisest ja spinnimisest. Kolmas ning kõige vähem avalikku tähelepanu pälvinud diskussiooni osapool olid panoraamivabaduse vastu seisvad huvigrupid. Eesti Autorite ühingu blogis ilmus 2016. aasta juulis artikkel pealkirjaga skulptorid võitlevad Vikipeedia lobitöö vastu. Ühes ERR-i 2016. aasta uudises viitab, nimetab justiitsministeeriumi esindaja autorite õigusi esindavatele huvirühmadele, kes seadusemuudatust ei toeta. Ning 2000 seitsmeteistkümnenda aasta septembris ilmus Postimehes Eesti autoriõiguste kaitseorganisatsiooni tegevdirektor Erik Mandre kommentaar pealkirjaga ei ole normaalne, kuidas võõrast sisu praegu netti laaditakse. Paraku mõjub see artikkel teiste osapoolte argumentatsiooniga võrreldes täiesti sisutühjana. Ei tahaks uskuda, et ükski meediaväljaanne ei tulnud selle peale, et on olemas ka nii-öelda vastaste leer vähene või üldse puuduv tähelepanu neile viitab pigem sellele, et meediaväljaanded ei pidanud teemat ennast oluliseks ning leeril enesel puudus huvi avalikku debatti vastu. Või noh, võimalik, et keegi lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Panoraamivabadus on paljude riikide seaduses olev erand, mis lubab avalikus kohas püsivalt tasuvaid teoseid näiteks arhitektuuriteoseid, skulptuuri ja muud ujutada ning neil kujutisi kasutada ilma selle jaoks autorilt luba küsimata või autorile tasu maksmata. Eestis kehtib piiratud panoraamivabadus, seega niisuguste kujutiste äriline kasutus ei ole meie seaduse kohaselt lubatud. Ja nii võttis Eva Lepik lühidalt kokku vastuse küsimusele, mis on panoraamivabadus. MTÜ Wikimedia Eesti kodulehel olev MTÜ tegevust panoraamivabaduse eest võitlemisele kirjeldav artikkel algab segastusega, et täieliku panoraamivabaduse eest võitlemisega tegeldi perioodil 2014 kuni 2017. Küsisin Lepikult ja veedelt mitu korda, kas minevikuvorm tähendab, et panoraamivabadust ei tule. Korrektne on ilmselt öelda, et vähemalt Wikimedia Eesti on selle eest võitlemisest selleks hetkeks loobunud kusjuures peamine pettumus allikas ei näi olevat mitte seadusandja inertsus, vaid pettumus. Eelnõud algselt toetanud loomeliitudes panoraamivabaduse pooldamist olid kirjalikult kinnitanud Eesti Arhitektide Liit, Sisearhitektide liit ja maastikuarhitektide liit kes kõik kinnitasid enne oktoobris toimunud kultuurinõukogu koosolekut oma toetust panoraami vabadusele ja seda mitte ainult suusõnaliselt, vaid ka kirjalikult liitude juhatuste otsustega. Kuid lõpuks lõid komisjoni koosolekul Wikimedia Eesti aktivistidele sõna otseses mõttes noa selga. Me tõesti, alates ütleme, 2015.-st aastast oleme püüdnud ühest küljest tõsta ühiskondlikku teadlikkust sellest, et meil niisugune probleem on sellepärast et üldiselt on ikkagi tänapäevani niimoodi, et isegi need, kes asjaga praktiliselt tegelevad, fotograafid, dokfilmi tegijad, mitmed sa lähed nende käest küsima, et noh, et kas sa tead, et tegelikult on niimoodi, et kui sul on mingi uuem ehitis kaadris pikalt ja põhjalikult, et noh, et siis tuleks võtta ühendust küsida luba enamasti head, kehitab õlgu ja ütlevad. Ei, millest sa nüüd räägid, et ärge tulge jama ajama, kas tõesti, et teadlikkuse tõstmine on väga keeruline ja pikaajaline protsess, et selles me ilmselt ei ole kohutavalt edukad olnud ja asja teine külg on siis see, et me oleme üritanud suhelda loomeliitudega ja tõesti alates 2016.-st aastast. Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti maastikuarhitektide liit arutasid asja omakeskis, leidsid, neil ei ole tegelikult selle vastu midagi. Isegi Eesti Kunstnike Liit saatis meile oma seisukoha, mis oli ettevaatlikumalt sõnastatud. Ja ometi leidis, et kuni muuseume ja galeriisid see asi ei puuduta, ehkki seal ei ole tegemist enamasti püsivalt paigaldatud teostega. Aga et noh, avalikus ruumis, et ka nemad ei näinud erilist põhjust, miks see peaks olema piiratud üksnes mitteärilise tegevusega, see oli mõnda aega, siis me andsime oma eelnõu riigikogu kultuurikomisjonile, kuivõrd justiitsministeerium ei ilmutanud huvi asjaga tegeleda. Ja riigikogu kultuurikomisjon omakorda asus siis loomeliitudelt ja muudelt asjasse puutuvatel organisatsioonidelt üle küsima nende arvamust. Ja sel sügisel saime mõningase hämmastusega teada, et mitte kõigi loomeliitude seisukohad ei ole samad mis poolteist aastat tagasi. Ühesõnaga me kogesime seda, et inimeste seisukohad muutuvad drastiliselt 180 kraadi. See, ütleme niimoodi, et tekitab mõningast frustratsiooni ja soovi, ütleme tegeleda millegagi, millel natukene mingit mõtet, kaon. Kõik taandub tõdemusele, et kuivõrd loometegevusega seotud rahalised ressursid on erakordselt tagasihoidlikud, siis ei ole loojail ühelt poolt piisavalt juriidilist ressurssi, et oma autoriõiguseid üldse kaitsta. Ning teisalt ei ole ka piraatlus rahalises tähenduses eriti tulus. Suurem osa Eesti kultuurist luuakse nagunii avaliku raha eest ega ole seega loodud skeemi alusel, kus publik sisu loomise piletihinnaga kinni maksaks. Sõnaga autoriteenistus ei sõltu sellest, kas teos levib illegaalselt või legaalselt. Miskitpidi näib kogu panoraamivabaduse probleem. Eestis kasvavad niisiis tõsiasjast, et kurjad autorid ei kaeba millegipärast kaasinimesi massiliselt kohtusse. Eesti Autorite ühing leiab, et just kohtupraktika puudumise tõttu on vajadus täieliku panoraamivabaduse järele kunstlikult loodud probleeme. Tsiteerin Eeaa blogipostitust. Tegelikkuses on see probleem kunstlikult tekitatud, sest juba täna lubavad Euroopa riigid, sealhulgas ka Eesti pildistada ja sotsiaalmeedias või mujal jagada erinevaid kujutava kunstiobjekte. Arhitektid ja skulptorid, kes nende objektide taga seisavad, pole Eestis kunagi hagenud ühtegi inimest, blogi ega meediat. Kuigi nende loomingut kasutatakse igapäevaselt siin-seal. Nad ei ole väiklased ega omakasu peal väljas. Ja väide ei ole küll 100 protsenti tõene, kirjeldab aga olukorda adekvaatselt. See ilmneb reljeefselt ka Vikipeedia kaadrikoosseisus, millest nähtub, et ainult Ameerikas on piisavalt juriste, et tegeleda autoriõigustega. Põhimõtteliselt on asi sedaviisi, et eks ole, on Ameerikas mittetulundusühing Wikimedia Foundation, kes hoiab püsti sõjaväe häid, kus on palgal seitse juristi. Ma tean täpselt, sest just Poolas kohtusime uue pea juristiga, kes nentis, et neil ei ole väga palju kaupa spetsialiste, kuna ausalt öeldes suurema osa ajast, need seitse inimest peavad tegelema Ameerika kodumaiste probleemidega, eks ole. Ma olen alati pooldanud konstruktiivset kriitikat, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Euroopas sealjuures ka Eestis kehtib üks erakordselt Rudimentaalne seadus nii-öelda kassetimaks. See on magnetlintidel CD-d ja DVD-d ning nende mängijate pealt toorikutaja seadmete müüjalt kogutav maks mille esitajate liit jagab laiali oma liikmetele kompenseerimaks illegaalsetest kopeerimisest sündinud kahju. Liidu valju nurina peale pidi juba 2012.-st aastast hakkama kehtima seadusemuudatus, mis oleks maksustanud ka näiteks MP3-mängijad, televiisorid ja mälupulgad. Aga muudatus jäi toona viimasel hetkel vastu võtmata, sest ei suudetud jõuda kokkuleppele, kas telefon on MP3-mängija või ole. Leidsin internetist möödunud 2000 seitsmeteistkümnendal aastal justiitsministeeriumi poolt tellitud värske uurimuse, kuidas kassetimaks mujal Euroopas tänini toiminud on. Nii et küsimus mälu kandjate maksustamisest on järelikult endiselt õhus. Minu ettepanek selles kontekstis oleks järgmine. Maksustada lisaks kõigile elektroonilisele mälukandjatele ka video ja fotokaamerad ning see kaudu kogunev raha jaotada Eesti esitajate liidu, Eesti heliloojate liidu, Eesti Kunstnike Liidu, Eesti kujundusgraafikute liidu, Eesti disainerite liidu, Eesti kinoliidu, Eesti Arhitektide Liidu vahel. Liidud jagavad selle summa omakorda kõigi oma liikmete vahel kusjuures igale liidule eraldatav osa oleks proportsionaalsest suhtes liidu liikmete arvuga. Selle mehhanismiga ei kompenseeritakse loojaile mitte ainult illegaalse kopeerimisega kaotatud müügitulu vaid ka täieliku panoraamivabaduse kehtestamise kaudu. Saamate litsentsitasu. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium panoraamivabadusest kõnelesid mittetulundusühingu Wikimedia Eestiga seotud Eva Lepik ja Raul veede. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium.