Aga nad ei mängi, kui triibulises vangirüüs. Väike hulkur Charley pageb jälitajate eest Jaan sattunud Texase ja Mehhiko piirile. Mõlemal pool kasvavad ilmatute lehtedega vägevad okkalised, kaktused Kuitsiaali Mehhiko pinnale satub, siis on näha Edgatuste vahelt kärgatavad tema pihta püssilasud. Sama juhtub ka siis, kui ta Texase poolele hüppab. Nii ei jäävaesel mehel muud üle, kui jätkata jooksu. Üks jalg ühel, teine teisel pool piiri. Küllap keegi kusagil mäletada, missugune Chaplini hulkur Charley naljafilm just niimoodi lõppes, aga Mariatsid. Ja Mariaatsid seal ei mänginud, oli tummfilmide aeg, kuigi oleksid võinud mängida, sest Texmeks muusik, kui oli juba 20. sajandi alguses täiesti olemas Helijälg. Ajas ajas. Helijälge ajas. Ilus lõpp ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja meenutagem seekord tehaanot peksneks muusikat mida vist tänapäeval eriti ei kuulata, kuid loodetavasti jääb sellestki muusikalukku oma jälg. Mariatsid triibulised pontšo, värvilised vestid, šamprairod tegutsesid Lääne-Mehhikos juba 18. sajandil. Pika ajalugu kindel esinemisstiil esinemisrõivad traditsioonid arvatud, on need nimi. Mariahhi võis tähendada puud, millest kunagi tantsupõrandaid valmistati. Või on siis arenenud prantsusekeelsest sõnast, mis tähendab abielu ning kaabulimades mängitud muusikat. Arvamusi on palju. Jämariaatsi võib tähistada nii muusikaliiki muusikute gruppi kui ka ühtainsat muusikut. Niisiis marjatšide traditsiooni sünnimaa on mehhiko, kuid tehaano ehk Texmeks kujutab enesest Kesk ja Lõuna-Texases arenenud mehhiko, ameerika rahva tehaanode folk, popmuusikat, mille juured on juba 19.-st sajandist. Umbes selle sajandi keskpaiku saabus Texasesse ja Mehhikosse hulk Poola praeguseid tshehhi vabariigi ja Saksamaa immigrante ja mida nad kaasa tõid? Just nad tõid kaasama polkad ja valsid. Need segunesid õige peade Haanode traditsiooniliste rütmidega nagu karri toya marjatši. Eriti meeldis kehano folk muusikutele, akordion. Sellest sai juba 20. sajandi alguses Texase ja Põhja-Mehhiko amatöörmuusikute seas kaagi populaarne pill ja rahvatantsupidudel hakkasid mängima väikesed bändid. Orkester, kuhu kuulus kindlasti ka akordion. No siin ei ole Amatööridega küll midagi tegemist. Flako Himenesson, tõeline Texmexi akordionilegend ja laulja Sanantoniast Texasest läheneb juba 80.-le eluaastale ja jõudnud esineda koos kümnete ülituntud muusikutega pedega elamist Rolling Stones. Aja jooksul nimelt imbus tehaano, eksis Texmeks muusikasse ka kõik see, mis ümberringi üha laiemaks muutuvas rokimaailmas toimus. Mõjutusi tuli pist, rütmipluusist, pluusist, jässist, rokist, kantrist ja nii edasi. Hispaania keele kõrvale tuli inglise keel kuid Texmexi põhiolemus on ikka samaks jäänud. Traditsioonid ka. See on Texases ja Põhja-Mehhikos siin ja sealpool piirijõge Riiograndet elava rahvamuusik, mille põhirütmideks on kohalike traditsiooniliste viiside kõrval ka polka ja valss. Akordion peab olema ja muidugi kitarrid. Aga flaga Himenes mängis mõnda aega grupis, söör Douglas kvintett, söör Douglas oli, tooks saam, kes hiljem 1980.-te lõpul moodustas juba väga kuulsaks saanud tehaano bändi Texastornadas. Exestornadas oli kirjade järgi esimene Teksneks grupp kelle lauludes kõlasid koos nii hispaania kui inglise keel. Põhikoosseisus olid tõelised teeksneksi staarid, tõuks Fredi Fender, uusima Ayersia fla kahimeness. Eriti tuntud olid hoogsa muusika imela Ps, kes esinenud raadios juba viie aasta vanusena 11 aastasena, detsembris 1952 mängis ta ühe oostini klubi laval koos kuulsa kantrimehe hänk Williamsiga. Hänki võib ikka meenutada, seda enam, et just see kontsert, kus ka väga noortoaks saam laval oli, jäi hanke jaoks viimaseks. Ta lahkus kantrimuusikute taevasse esimesel jaanuaril 1953 oma käed Ellekki tagaistmel. Saamaga moodustas juba aastakümneid hiljem koos lapsepõlvesõbra hoidima Jersey Fredyfenderija flako imenesiga teks meks bändi teexastornadas neliga Valleerad, kes olid võimelised laval imesid tegema, kui hoogu sattusid siin katkend ühest tollasest värvusest. Ükski neist neljast pole õieti superstaar, pigem on nad hallinevate juustega rokilegendid, kes mängivad rõõmuga ütlemata lahedad Sännentonia soundi. Tohutu juuksepahmakaga Fredyfenderi kärisev tenor püüab püsida põhilaulja, mõnel hetkel lausa viit pilli mängiva kauboikaabu ja päikeseprillidega sördaglase tooks saami House rütmis. Pikki elegantne habemik Myers üritab kõigest hingest hispaania keelega hakkama saada ja suure meistri flaga imenesi sõrmed liiguvad jäljendamatul välgukiirusel mööda akordioninuppe. Neid mehi ei peata ükski vägi. Jade eksasternados lõpetab oma seekord etteaste uue meeleolu ja stiilinäitega, see on Fredyfenderi kärisev tenor uuesti teisenduvaisteid, nats raisatud päevad, raisatud ööd. Üpris paljusid lauljaid ja gruppe nii Ühendriikides kui mujalgi maailmas on see omapärane Texmeks muusika ära võlunud näiteks need isepäised tegutsejad või siis otsetõlkes märgistamata vasikad. Maverick Silvete tarksõnaraamat teatab täpselt märgistamata vasikas, Texases on ju ilmatu suured loomakarjad ja vägevad farmid. Kuid Mavericks alustas hoopis Floridas Miamis punk bändina ning jätkas, nagu kirjas kantri ladina rockabilly mõjudega vürtsitatud eflektilise muusikaga. Selle eklektika hulk ka kuulub Sis kadeksneks tuntud Maverick, siin nimi meie jaoks on vahest Raulia Raul Maalo ja siin koos fla kahimenesiga. Raulmala paitavale häälele sobivad kenasti hinge tungivad kantrilood. Üht sellist käsudes Quentin Tarantino filmi Frandask, seoldoon ehast koiduni taustamuusikas kultusfilmiks saanud äärmiselt verine lugu, kus märatsevad vampiirid ja mäe vereikse lüüriline armastuslaul. Kontrast missugune. Aga tsiteerides Tarantiinat. Üks asi, mis laulude kasutamise filmides nii lahedaks teeb, on see, kui sa leiad täpselt õige laulu ja suudad selle filmis täpselt õigesse stseeni paigutada. Ilmselt oli see õige laul õiges kohas. Raul maal oleks vahepeal soolateele, kuid 2012 tuli määriks taas kokku kohv ja tuttavate eksneksi rütmid ja meeleolud jooksevad ikka aeg-ajalt nende lauludest läbi. Marjatšid, õigemini Elmronksimarjäätši, õigemini Los Angeleses 2002. aastal loodud grupp pronks, kes alustes nagu kunagi ka Mäewariks õnneliku punk bändina, kuid teeb aeg-ajalt ikka ootamatuid hüppeid, teeksime, eks muusikasse ja kannab sel juhul nime. Alguses oli niisiis ehtne punkbänd pronks, kes asus aastal 2008 salvestama oma kolmandat albumit, kuid kuidagi sündisid seal samas stuudios Kateksneksi marjad Šiviisid ja 2009 ilmus esimene plaat marjatši Elbronks puha rõõmusteksmeks. Kirjas on Elbronkson ainus puhtalt inglise keeles laulev marjatši bänd. Laulja kohvren on ühes intervjuus tunnistanud, et Elbronxina lahedat, eks Mäksi tehes igatsevad nad pronksi karmi punkti. Ja vastupidi. Niimoodi ilmuvadki plaadid vaheldumisi 2016 näiteks marjatši Elbronks kontsertplaat 2017 pronks. Marianssidena kohati armsalt romantiliseks muutuva Ell pronksi praeguses koosseisus istub trummide taga David ide all. Juunior no see on tuttav nimi, tuttav ühest ammu tegutsevast ja väga hinnatud bändist, keda Texmeks muusikast rääkides kuidagi unustada ei tohiks. Puhaste Haano Laslabosson see muidugi hispaania keeles hundid ja David Hyde algo seenior ning trummimees lovi BRS mõlemad pärit Ida-Los Angelesest olid Kööjate selle grupi loojad nende noorpõlve täitnud traditsioonilised Mehhiko viisid ja sellel teel nad edasi katsetasidki mängides Ida-Los Angelese tänulikule, rahvale pulmades ja tantsuõhtutel. Hiljem lisandus Los loobused Exmeks stiilile kõik võimalik mõjusid rock n roll, kantri, säideco, folk, bluus, rütmibluusshowl, kogu Ameerika roki lõputu virvarr, millest hundid on osanud vägagi põnevaid palasid komponeerida. Kümned ja kümned albumid alates 1974.-st aastast kuni tänaseni tohutu hulk kontserte ja tuure ja bändi ees mikrofoni taga seisab oma kitarri või akordioni viiuliga Kahn David Hyde, Algo seenior ka suur osalas loobuse lauludest on tema loodud siin tõsine ja elutark mõtisklus inimestest jah, ajast. Samoa rin taim kusagile ajas kuulen häält, laulmas üht ammugi tuttavat meloodiat. See meenutab mulle paiku, kus olen viibinud ja inimesi, keda olen armastanud ja kes on kadunud kusagile ajas. Meenutagem siingi enne meile selleks korraks antud aja lõppu kahtuntuimateksneksi tähte, kes on tänaseks juba kusagile aegade lõputusse kadunud. Tõesestornadose mehed Fredi Fender ja seal ta klas, oks saam adios Mexico.