No mis sa ütled, kas polnud see üks laagrites laager taevas on miljoneid tähti, linnas särab tuhandeid tulesid, aga sina oled minu jaoks ainus. See oli saksas laagrifestivalide staar Andreas. Kui vahelduse mõttes on nõuks võetud meil harva kõlavast saksa popi ja rokiklassikas ringi vaadata siis laagritest ei pääse. Saksakeelne sõnastus. Laak tähendab kehv või hoopi. Laager on siis lööklaul. Lööklaule tehakse tegelikult igal pool, Schlaagriteks kutsutakse neid peaasjalikult siiski vaid Saksamaal ja Austrias. Ja kas teate, millise intrigeeriva pealkirjaga kirjatükki ma avastasin? See pealkiri kõlab järgmiselt. Kas laager on kõige piinlikum asi, millega Saksamaa on maailma muusikalugu jutumärkides rikastanud? Ajas ajas. Helijälge ajas. Ja taaskord ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja tunnike saksa, popi ja rokiklassikaga, mis ei piirdu siiski vaid laagritega. 1980. aastal Lääne-Berliinis loodud iselaadse nimega gruppi anš türtzende Noybautan kokku langevad, uued hooned ei saa kohe kuidagi laagrite mängimises süüdistada. Kaugel sellest. Alguses ehitasid Need mehed oma pillid ise vanametallist ja igat sorti tööriistadest ning lauljabliksa vargelt pidi jaksama hirmsast metalli kolinast üle karjuda. Hilisemad plaadid on juba tavapärasemad, kuid omapärased ikka nagu tõhusama ihate ain. Vort. Mul on üks sõna, mis on ümmargune nagu apelsin. Laagrite kõrval elab siis Saksamaal teadagi igasugust pop- ja rokkmuusikat kuid ammu enne laagreid oli ka midagi. Kui kasvõi õige põgusalt õige kaugesse ajalukku vaadata, siis näiteks 1648. aastal lõppenud koletu kogu Euroop pat haaranud kolmekümneaastane sõda laastas ja hävitas Saksamaad nii põhjalikult, et pikka aega pärast sõjaõudusi olid inimesed valmis alistuma ükskõik kellele, peaasi, et see kõik enam ei korduks. Nad põgenesid oma turvalisse maailmaküla, festivalide, veni ja lõikuspidude ning pasunakooride maailma. Erki. Sellisesse maailma, mis on tänase päevani alles jäänud. Sakslased on läbi ajaloo sõjakas rahvas olnud, neid on peetud praktilisteks inimesteks, argitegelikkuse meistriteks, nagu on kirjutanud tärk soomlane Erkki Toivanen raamatus õhtusel jalutuskäigul Euroopas, lisades kohe, kuid neis on ka tugev kalduvus tundelisusele, mida nende omad juhid, aga ka väljaspoolsed on läbi ajaloo kurjalt kasutanud. Laagrite juured pärinevad klassikalistest operettidest ja kirjas õnnets, laagrid tekkisid Euroopas pärast teist maailmasõda osaliselt vastukaaluks Ameerika rock n rollile. Ja need olid lihtsad, sageli magusavõitu, väga sentimentaalseks meeldejääva meloodiaga. Poplood. Kusagil võõrsil marsib läbi kivide ja liiva läbipõlenud maa 100 meest, kellele on antud üks kindel käsk. Ka mina olen nende hulgas, mõtlen pimedal ööl kaugele jäänud kaunile maailmale, kuhu jäinud Ma üks tüdruk. Austrias sündinud mitmes Euroopa riigis seigelnud ja praegu Saksamaal elaval Fredrik Võnnil on kahtlemata õiges laagri laulja hääl madal, sügav ja mehelik. Kuid äsja kuuldud Hondert mann, Unt Ainbeffeel 100 meest ja üks käsk vist päris tüüpiline laager ei olegi tüüpilises laagris on aine armastus ja tunded. Just kuuldud laul on pärit 1960.-te algusest, kui Saksamaa alles toibus teisest maailmasõjast. Mingil ajal hämmastunud publiku ees ka ehtsaid tsirkusetrikke. Näiteks köiel kõndimist harrastanud Fredi kunn esines oma lauludes tihtigi ilma juurteta rändajana, kes sõidab mööda meresid ning igatseb kodu ja armastuse järele. Hamburg on pikka aega tema koduks olnud. Hamburg on tähtis sadamalinn. Merelaulud, need kuuluvad kindlalt Saksas laagritel raudvarasse. See toosama Seemann meremees jäi kuuekümnendatel Edit Suzeri lavanimega Loliita suurimaks hitiks ja mitte ainult saksa keelt kõnelevate maade s, vaid ka näiteks Ühendriikides ja Jaapanis. See oli omamoodi tamatu, sest teispool ookeanileid olla läbi ikka vaid inglisekeelsed lood mis rändasid tihtigi ka saksas laagri paraadidesse. Nii kutsuti saksa raadioprogrammide pik. Hitisaateid, milles kuulajad said oma lemmikute poolt hääletada ja milles teinekord õige tuttavaid laule võis leida. On ju tuttav laul? Hoia viimane tants minu jaoks selle lauluteksti kirjutas 1960. aastal tollal kolmekümneviiene dokk promos oma pulmaõhtul kui tema kaunis land, naeru ja tantsuhimuline noor naine võlli aina tantsis pulmapeol iga mehega, kes ette juhtus. Andekas ja sarmikas, kuid noorena lastehalvatust põdenud Togbamus vaatas ratastoolis istudes seda tralli pealt ja tema peas sündiski laulu tekst. Sa võid tantsida kõiki tantse ja naeratada igale oma partnerile kuid ära unusta, kes sind peo lõpul koju viib ja hoia viimane tants minu jaoks. Oi, mulle meeldib, kui lauluga mõni lugu kaasas käib ja eks ole see üks päris omapärane lugu. Seif võla, Sns Fomi, kuulsime just selle laulu esmaesitust vaid Rivers ja Wen king. Kuid läbi aastakümnete. Ta on mitmed väga tuntud lauljad selle enda jaoks avastanud, teiste hulgas ka biitlid lõunat Goen ja Prius. Springsteen saksa laagri paraadi tõi selle Horvaatias sündinud Ivor roobitš 1900 kuuekümnendatel kuid tekst on kahjuks muutunud. Siin on laulu nimi, elu algab seitsmeteistkümne aastaselt. Fliis, tuues saalima? Tõenduva vaelduklasli seal eestlase verd maal. André. Meditsiin. Kahju küll toreda sünnilooga laulust sai Saksamaal tüüpiline pehme ja magusa võitluslaager. Üks suurimaid nimesid saksakeelses ajaviite maailma sõna Austrias sündinud Peeter Aleksander mänginud kümnetes komöödiafilmides ning juhtinud 1963.-st 96. aastani omanimelist tele-show'd. Ligi viiekümneaastase karjääri jooksul on neli ja poolsada Peeter Alexanderi laulu jõudnud Saksamaa singlite edetabelitesse. Võib-olla jõudis seegi. Trumpi. Prauhti teemsifaupele Jonathan graaf sigarette, vennarra ess Pravdas und tiivustas venes jess praagi seeklase oode. Hoopis trapets lahetel. Rakke. Patareiga trapetsi. Ter, Aleksander ja Sven Johansson. Kui ma õigesti aru saan, siis nahkpüksid leederfoose triikrauda ei vaja. Ja ühest rõõmsast põlgas. Piisab, et tuleksid meelde Müncheni Vabaõhurestoranid, kus liikus kõvasti rohelist sulega kübaratest traksidega põlvini ulatuvatest. Nahkpükstes härrasid proua telgi, valged pluusikesed ja vestid ja kirevat seelikut, teinekord põlled, kees Baierimaa nahkpüksid ja õllekannud. Õige mitu sellist restorani on koha leidnud keset Müncheni linna laiuvas suures pargis, mida kutsutakse ingliseaiaks. English Ma ütlen. See on oma 3,7 ruutkilomeetrise pindalaga üks suuremaid avalikke linnapark. Kõike, mida asus 1789. aastal Baierimaavalitseja prints kal Deodori soovil rajamas söör Benjamin Thompson, hilisem grafon Rumphart. Viimane oli väga tuntud antud ja mitmekülgne briti teadlane ja füüsik kes oli 11 aastat Baieri valitseja teenistuses. Ja tema kavandatud Inglise aed kujutas enesest 18. sajandil just Inglismaal levinud maastikuarhitektuuri näidet, kus loodusel lubati enam-vähem vabalt kasvada. Võiks öelda, et lahe nagu sving. Õppis Sinimes Viide. Niisiis, armastuse suvel 1969 tantsis sealsamas inglise aias üksinda Tamburiini saatel pikkade kuldsete juustega hipitüdruk. Mu unenägudes tantsib ta ikka edasi, laulis Müncheni pangaametnikust heliloojaks, lauljaks ja filminäitlejaks tõusnud küntersi küll suur kunstihuviline impressionistliku ja Ekspressenistliku maalikunsti asjatundja. Päris ootamatu on leida 1960.-te saksas laagrite plaadilt prantsuse poplaulja Sasha distel nime. Ja laul on saksa keeles nagu õiges laager olema, peab. Ja koht minu kõrval jääb tühjaks, aga see kuulub alati sinule. Ju siis sobis ehtne nukker laager mingil hetkel väga tuntud prantsuse džässkitarristi ja laulja 1950.-te lõpul umbes aasta jagu pritsitwardooga seotud Aleksander Sašandistelli meeleollu tehti ka Inglismaal esinenud sässadistel 197. aastal prantsuse auleegioni rüütliks ja lahkus siit ilmast 2004. Nõiapärast säärast tunnete küllust otsib hing midagi targemat. Laager elab küll Saksamaal kindlalt edasi, aga rokk elab ka. Päike paistab kusagil ka siis, kui taevas nutab. Vender Himmel vint determafay 1979 tegi album Stephen Wulf stepihunt kolmekümneaastase mafaivad, et kõige tuntumaks saksa rokklauljaks menu on jätkunud. Ta on teinud maailma muusika plaate, mänginud filmides ja tegelnud meheliku hobiga, milleks on pikad mootor. Rattamatkad oma Harley-Davidsoni kah tegid läbi päris raske avarii mis pole takistanud teda mitmel korral läbi Sahara kõrbe kihutamast. Nii palju peetermafass laagrid ei ole tema rida, mida ei saa öelda Jürgen preemsi kohta. Rukkililled sõjustes helilooja, näitleja, kuid peaasjalikult laagrida Jürgen drerz, viimasel ajal ka Köönifon, Mayorca Mallorca kuningas nimi, mille ta on saanud seepärast, et sellel Hispaania saarel Ani Jürgen rõõmsil väga palju fänne. Ja ta avas seal ka muusikateemalise kultus. Bistroo Köönifon, Mayorca võiks arvata, et seal kõlabs laagreid õige sageli. Juulis 2017 küsis Rebeka Schuman kas laager on kõige piinlikum asi, mille Saksamaa on toonud maailma muusikalukku ja jätkas julgelt. Laager on nii lääge ja maitsetu popmuusikaliik, et võiks arvata. Kommunistid ehitasid üles Berliini müüri, et sellest pääseda. Ennäe, aga Sõman tsiteerib Saksa kolumnisti Therese friisi. Liiga paljud sakslased elavad terve elus laagriorjuses. Viiest saksa edetabelialbumist on kaks kindlalt laagriplaadid. Suur hulk rahvast vaatab õhtuti tundide kaupa televisioonis laagrist, tõusid eriti festivalide ajal ja vana-aasta õhtul. See on küll tõsi, mis tõsi, olen isegi juhtunud vilksamisi nägema neid Saksa DV sülekantavaid vana-aasta õhtu pöörasevõitu pidusid vabas õhus tavaliselt kusagil lumises kuurordis. Üks lugu järgneb teisele tümpsub, rütm on pidevalt sama, nii et lauludel on võimatu vahet teha ja lava ees on vist küll tuhandeid inimesi, kes väsimatult kaasa tantsivad ja laulavad. Ja nii edasi ja nii edasi lõputul pidu saksa moodi, aga Rebecca Soomeni jätkab Te, võite nüüd minult küsida, kuidas ma tean, et ma kuulan laagrit, aga mitte mingit tavalist kohutavat Tempsuvat Bobby. Muidugi teab ta ka vastust. Kõigepealt laagrite tekstid on kas äärmiselt senti mentaalsed või maksimaalselt reipad, ettearvatavad lihtsakoelised ja alati riimist. Mitte iial mitte mingil juhul pole neis tekstides midagi poliitilist, riskantset isegi mitte midagi. Puurat. Peaasjalikult lauldakse laagrites, armastusest, aga puhkusest, maaelust, automatkadest, loomadest või automaat kadest koos loomadega. Ja lõpuks teab Rebecca. Inglite meloodia on tavaliselt lihtne ning kergesti meeldejääv. Kummitusliku efektiga keerleb ja keerleb su peas nagu mingi tüütu sääse piirin. Noh, jääb küll mulje, et Rebecca Schuman vist eriti laagrid ei armasta, tema kirjeldusele vastavaid laulukesi võib aga ju tegelikult igalt poolt leida, ainult et Saksamaal kutsuvad nad neid laagriteks. Andrea veerg on üks saksa laagrisõprade tõelise lemmikuid, kümnete kuld ja plaatinaplaatide omanik jas laagriparaadide. Lisaks lauludele on praegu juba viiekümnendates daam ka oma julgete esinemiskostüümidega tähelepanu leidnud ja veel ringlema on läinud tema tsitaat intervjuust ajalehele Neue Post. Kui sa oled jõudnud 40. eluaastani, siis tuleb natuke vaeva näha, mehed ikka veel sinu poole vaataksid. Kas ei kõla see mitte ketserlikult praegusel pentsikuvõitu ajahetkel või kuidas teile tundub, aga alguslaagrid Saksamaal nii armastatud kuitahes selleks korraks nendest tõepoolest piisab, sealt tuleb ka igatsorti, muud muusikat ja lõpetuseks ning vahelduseks siingi hästi tuntud härrasmehed Ramstenist loss tähenduses millestki ilma. Me olime nimetud, aga nüüd on meil nimi, olime sõnatud, kuid sõnad tulid ja laulud tulid ja nüüd sa neist ei pääse. Akustilised kitarrid, pisut pluusilik elektrit, kitarr, suupill, kummalise sõnademänguga tekst, mis võib jutustada Rammsteini tekkimisloo, kuid millest saaks ka üht-teist muud välja lugeda. Aga meie oleme kohe varsti sait loos. Seekordne aeg hakkab otsa saama. Tselluloos.