Emast. Tervist hea külla ja ma olen Nuutovi Mirjam ja sõdoria mul häämiil elas setomaal jutud, etami suursaadikuga Moskva hilpusardiga. Nii palju, kui ma nüüd olen mööda ilmad sõõri kiunu, siis kummastaval kombel igal pulma kohta kedagi ja seto või jaam väga suur setode sõber Ardilpus, Eesti suursaadik Moskvas. Te olete just tud Peremist setode suure sõber. Ja ma arvan, et mind võib setude sõbraks nimetada küll, sellepärast et töö on ka niisugune setu tegelased ja aktivistid käivad Petseris sageli asju ajamas. See on ju koht, kus on setu, omavalitsuste ühise projektina setu vaja ehk äri ja ettevõtluskeskus püsti pandud ja seda siis Euroopa Liidu rahadega. Iseenesest see on üks väga suurepärane näide piiriülest koostööst. Mitte ainult nüüd, kitsalt nende inimeste jaoks, kes vahetult ühel ja teisel pool piiri elavad, aga see on ka hea näide, kuidas Eesti ja Venemaa vahel praegustel aegadel kui poliitilised suhted ei ole kõige aktiivsemas ja paremas seisus. Tingimata on siiski võimalik nii-öelda rohujuure tasandil edukalt teha ühiseid projekte kus osaleb ka Euroopa Liit kolmanda osapoolena, millel on hea meel minul kui diplomaadil. Kui ma sellesse piirkonda satun siis mõlemal pool piiri. Ühtemoodi võib kohata inimesi, kes on seal sellisest koostöö vormist vaimustatud, kes näevad sellel tulevikku, kelle jaoks see on täiesti loomulik ja enesestmõistetav suhtluse vorm, et piiriülene suhtlus toimub ja käiakse üksteisel sagedasti külas. Te olete väga ilusa üteldu, et mida kaugemale pääliinast, mida kaugemale suurest poliitikast parem tom kate, rahva omavaheline läbikäimine ja tuhes neutus on Samose seto. Kas meil on miilsenseid neuti? Ma arvan, et setudele on tõesti siin teatud ajalooline eri huvi, juba avad pikad traditsioonid, et just nende piiri lõigusse, see omavaheline suhtlus on võib-olla kõige intensiivsem ja ta torkab ka Eesti poolel rohkem silma, sest ma arvan, et kogu setu asi või setokult tuuri sellele tähelepanu pööramine on see on ju viimastel aastatel ka Eesti poolel tohutult edenenud ja olnud populaarne sellest rääkida ja see on midagi niisugust, mis läheb ka nendele eestlastele korda, kellel endal setu juuri ei ole või kes selle piirkonnaga otseselt ise seotud ei ole. Kui te kaeti kui diplomaat, suursaadik, on ta olnud õige samm Eesti riigi poolt, et väärtustada oma väikokest põliskultuuri. Ja ma arvan, et nii väike rahvas kui eestlased ka ei ole. Me peame väärtustama enda pärandkultuuri erinevaid osi, kas nad on siis Kagu-Eesti murdealad, olgu siis setu või võru murded ja sellega seotud rahvakultuur. Aga tegelikult kehtib see kõigi meie piirkondlike iseärasuste kohta, see on ju midagi, mis muudab meie üldist Eesti kultuuri ja tausta rikkalikumaks loomulikult, et on see teema, mida tuleb tähtsustada ja ma arvan, et ka meie maad külastavate turistide jaoks see muudab Eestit, et mitmekülgsemaks ja ja on rohkem ja erinevatele huvigruppidele kohti ja selliseid kultuurilisi kilde, mida külastada. Eriti põnevam tõuetsetadestoloy rahvakild, mitte õnne sealsamas Petseris aga Siberi sügavust ehk kad, esiAvitite üten ja käivet ka ilmselt kaema Haida kila-Siberi sügavustes elavaid Siberi sedasi määne pilt mäele, mulje teile, säält jäi. Ja ma olen ise käinud nüüd Krasnojarski Eesti seltsil külas kaks korda ja esimene kord oli lihtsalt Krasnojarski linnas kus tähistati kohaliku Eesti seltsi 20 viiendat tegevusjuubelit, aga juba seal oli kohal ka siis Haida külaste setode rahvakultuuriansambel. Ja siis see oli minu jaoks nagu esimene kord, kus ma teadvustasin, et tegelikult on Siberis ka olemas lisaks eesti asundustele ka niisugune asundus, kus meie kandist on omal ajal läinud väljarändajad, kes võib-olla kunagi ei olegi eesti kirjakeelt osanud ja tänagi, kui, kui nüüd Haida küla külastada, ma ise jõudsin sinna nüüd möödunud aasta suvel suurema delegatsiooni koosseisus, kui ka siis Eesti setode suur delegatsioon oli saabunud, et tähistada Siberis seto kuningriigi päeva. Et siis ma võisin veenduda, et seal mõningate aktiivsemate kultuuritegelaste poolt, et kes seda traditsiooni elus hoiavad, räägitakse niisugust setu murret, mida võib-olla isegi eesti setu aladel enam igapäevaselt ei kuule, et sellistes isoleeritud piirkondades võib mõni komme olla väga arhailised säilinud enam-vähem niimoodi, nagu see see 19. sajandil võis olla kui, siis eesti või setu aladelt sinna Siberisse välja rännati. Ja see nüüd küll midagi niisugust, mis peaks ka ka etnograafidele ja rahvakultuuriuurijatele veel veel huvi pakkuma, kuigi seal on ka ekspeditsioonid käinud ja muidugi kaardistanud ka seda kohalikku murdekeelt ja, ja rahvaluulet ja nii edasi. Aga ekspeditsioonidel, Kälettide esika, Ülikooli haigu setomaal väliuurimistöid tegema. Ja siin ma tahaks ütelda, et sai käidud küll, aga et mitte ennast võõraste sulgedega ehtida, ma pean ütlema, et ma ise nüüd küll päris Setumaal tollel ajal 90.-te alguses teinud ei ole meie kursusel siis jagati neid ülesandeid omavahel ära, et kes läks arheoloogilistel väljakaevamistel? Mina tegelesin arheoloogiliste ülesannetega esimesel kursusel, aga paljud minu head sõbrad, kursusekaaslased tõepoolest, läksid koguma etnograafilist materjali setoaladele, kus siis tollel ajal sai muidugi liikuda veel nii ühel kui teisel pool mõttelist piirijoont. See oli siis 91. aasta suvi, Eesti iseseisvus ei olnud veel ametlikult taastatud ja sellel samal 91. aasta suvel siis oli veel kombeks teha Tartu Ülikooli ajaloo jõududel selliseid ekskursioone lähematele Venemaa aladele, mis on ajalooliselt Eestiga rohkem seotud olnud, antud juhul siis Pihkva ja Novgorodimaale ja selle käigus ma sain ka külastada siis esimest korda põhjalikumalt selliseid tuntud kohti ja objekte nagu Petseri klooster või Irboska linnuse varemed, rääkimata siis Pihkva ja Novgorod kui, kui olulised vana vene linnad ja nii edasi ja midagi ei ole öelda, vahepeal on olnud suur paus, et tegelikult uuesti Petserisse ja Petseri kloostrisse. Ma jõudsin 2016. aasta veebruaris siis kui konsulaadis toimus Pihkvas Eesti vabariigi aastapäeva tähistamine ja mind siis oli saadikuna ka sinna palutud ja nüüd ma jõuan tagasi siis selle esmakordse väga südamliku tutvuse juurde meie meie setu omavalitsuse kultuuritegelastega nagu Margus Timmo, nagu aare, kõrn nagu Aarne Leima, kellega me seal tuttavaks saime ja sealt edasi kuidagi on see koostöö ja kontaktid iseenesest arenenud. Härra suursaadik Parillami kõnele Moskva Ahti ajutiste tööruume Nänse sõnumi mehelise tervituse ma seto rahvale nimi raadiokuulajale, siis ütle fil. Ma soovitaksin ja soovin setudele nii nii Eestis kui ka mujal ikka seda, et vaatamata enda suhteliselt väikesele arvule neid ainulaadseid ja kauneid kultuuritraditsioone edasi hoida hoida alles ka järeltulevate põlvede jaoks enda keelt ja et jätkuksid ka nii ühel kui teisel pool praegust riigipiiri setude ajaloolisel asualal. Need kontaktid, mis rahvaesindajate vahel on ajalooliselt ikka olnud, et kõik need sidemed püsiksid ja siin kindlasti nii Eesti saatkond kui ka meie lähemad konsulaaresindused Pihkvas ja Peterburis tahavad ise selles protsessis olla kaasosaliseks ja sellele omalt poolt kaasa aidata. Aitüma sulle, kulla ja male nootovi Mirjam ja elas setomaal, on jälle eetris nagu lõks nädali pärast päält pliiatseid uudistasid.