Nii võiks olla advokaat, ajakirjanik, juuksur või torumees, vahetada naisi ja nautida võimu ja raha. Kuid see on muusika, mis paneb mind elama, joonistama ja ravib terveks kõik haavad, mu hinges muusik ka on mu maailm ja elu, sest mina olen laulja. Andreamingaardi on see õnnelik mees juba üle 70. Praegu Jaama loos nimetas ta terve rea tema teel majakatena säranud eeskujusid. Vahest ei painuta seda esimesel korral tähele. No siin nad on. Ka koos pluus Praverstitega siis bluusivendadega sedasama laulu esitanud Andrea mingaardi on laulja, helilooja, filminäitleja ja musta huumorit viljelenud kirjanik. Need üdini andekas, pärit Moloniast, kus tegutseb 11. sajandi lõpul rajatud Itaalia ja Euroopa vanim ülikool. Öeldakse, et muusika viib sind paikadesse, kus iial pole olnud. Itaalia on küll sellist rännakut väärt. Helijälge jälg ajas ajastu. Helijälge ajas. Siis rahulikku pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja seekord valitud jälgi itaalia popi ja roki vägagi kirevast loost. Taustal kõlab mõistatuslik Veneetsia läbi barokk randaminetsiana helide, mis endinud väsimatu maestro Jean-Pierre reverberi loominguna. Aga rock n roll. Rokenrolli ajastu algas Itaalias teadagi ikka just samal ajal nagu igal pool mujalgi. No enam-vähem niimoodi see algas muidugi ei 1900 viiekümnendatel ja ookeanitagusest rock n roll'i kuningas tervisest mõjutatuna veelgi külas käinud Adriana Chelentaano, kes taustal kõlab, on pärit Milanost, kus kõrgub tohutu valgest marmorist heliskoti ime katedraal tooma sajad pitsilised tornid taeva poole sirutamas. Andekaid sellentaano tõus oli kiire. Ta oli näiteks alles 22, kui Federico Fellini kutsustama filmi Ladoltševiita magus elu rock n roll'i staari mängima. Aga just 1950.-te lõpus ja 60.-te alguses, millal siis veel tõusis Itaalia rock n rolli tähtede sekka hulk noori ja andekaid muusikuid immigrandi siuksesse teatab 2005. aastal ilmunud meenutus, plaat, siis suured edulood või midagi sellist. Nimed meil siin ilmselt tuttavad ei ole, aga stiilinäited sobivad ikka jänni petennati. Siis jänni Vettenaati ja loomulikult jõudis tore Trist Itaaliasse, eks maaletoojaid oli giga. Ja siin on ja kaabravers Dentarelleri lõunakuu päevitus. Päris hoogsalt saabus rock n roll-Itaaliasse leidis oma koha, arenes sobitus siinsete kaunite ballaadide ja folgiga kõigega, mida Itaalias on hakatud kutsuma muusika, legerra siis kergemuusika ja seda kõike on siin palju, kas või kohalikunikaalne folkmuusika. Need kaunid rooma väravad, millest selles 19. sajandi ballaadis lauldakse, seisavad küll Milanos, kuid rooma värav asub tõenäoliselt vaata et igas Itaalia linnas, sest nagu teada, viivad siin kõik teed. Rooma. Omamoodi lugu on seotud näiteks Firenze 14.-st sajandist pärit tohutu parter omana kiviväravaga, mille juures peetud kunagi kurikuulsat tehingute sõlmimise laat kus isad müüsid oma tütred abiellu, jesuiidid üldiselt neid suurema pruudilunasaamiseks võrgutavaltanud. Helijälge ajas. Ja me oleme kaunis Itaalias. Tsiteerides asjatundjaid Itaalia moodne poplaul toetub kohati Vahemereäärsetele rahvuslikele rütmidele. Siin leidub meloodilise sentimentaalse ballaade ning lauljat, käheda võitu hääli. Itaallased hindavad ja armastavad kauneid meloodiaid. Võib-olla on asi ka natuke selles, et maa, kus nad elavad, on nii lõpmata kaunis. Küllap asjatundjad teavad. Itaallasliku edevavõitu elegants, siga, rõivastuvamat video, Tarantiinol laul, mis praegu taustal kõlab, võib ehk isegi liiga ilusana tunduda, aga see jutustab väga tõsise loo 19 aastastest noorukitest, kes sõjast tagasi ei tulnud. Itaalias on ridamisi igas eas rokk ja popmuusikuid, kes tõenäoliselt jätavad oma jälje selle maa kergemat sorti muusikalukku. Nii et tuleb ainult valida ja see ei ole kerge. Üks nimi on kindel Zuckera. Oi, mulle meeldivad meditaalia, lauljate natuke karused hääled. Adelmafornatsiaari oli kunagi ilmselt armas väike koolipoiss, keda tema õpetad. Suhkrukeseks hakkas kutsuma Zuckera. Poiss kasvas suureks, nimi jäi ja selle nime all tunneb seda 1955. aastal sündinud lauljat ja heliloojat. Nüüd terve maailm. Aga itaalia rokk? Ma ei tea, mulle küll tundub, et seegi kannab just itaalia pitserit ja mitte ainult keele tõttu. Nonii äkise lõppeski uue aastatuhanderokkbänd Negrama Row leidis oma nime muusikute kodukohas seal Lentos toodetava punase veini neegro Amara järgi. Grupi esimesed albumid tundusid Itaalia publiku jaoks ilmselt seni kuuldust liiga erinevad. Alles kolmas plaat, millele anti rohkem poprokitunnetust, sobis kuulajatel paremini. Just kõlanud loo Mentre tuttas korre, kui kõik voolab tekstis on tore ajalukku jäänud psühhedeelia vaimustust meenutab fraas. Ma tean nüüd, kes sa oled, 1000 naljaka näoga roheline küülik. Ja meelde tuleb USA psühhedeelia bändid, Jeffersoni Äärblaini Kreeslikki Vaithräbit, valge küülik Aastast 1967. Üks neid laule, mis on ajakirja Rolling Stone arvates aidanud vormida rock n rolli, nägu aga tolle rohelise küüliku laulu, kui kõik voolab töine grammarov 2005. aasta San Reimo festivalile. See on Itaalia muusikaelu tähtsündmus, mida selles Vahemerele suur rannikulillede Rivieras on peetud varsti juba 70 aastat. Tavaliselt veebruarikuus. 2005. aastal osutus Negrammara laul meloodilise San Remo festivali jaoks vast liiga rajuks. Mõni aasta hiljem sai sellest ilmatu suur hitt, nagu ka 2016. aasta loost atenta. Kui sulle tundub, et kõik on väga hästi, siis ole igaks juhuks ettevaatlik. McNamara tõenäoliselt teel itaalia rokiklassikasse, kus juba ees näiteks selline elegantne senjoor nagu Luts Jaan oligi hammue. Ja teadagi kuulub itaalia rokiklassikasse 1952. aastal sündinud vas korrossi kes kõigi asjadega siin ilmas kaugeltki rahul ei ole ning protesteerib muuhulgas Ühendriikide ja Suurbritannia muusikaärimeeste vastu. Viimased nimelt ei lase temal ja teistel itaalia muusikutele, mis asja Inglismaal tuntuks saada ning ujutavad Itaalia turu üle oma keskpärase toodanguga Vascorossi keskpärasusest kaugel. No okei See koos, sest siis ta topsi Taas üks salapäraselt kähisev hääl, selliseid leidub ka Itaalia naislauljate seas sest kes ei mäleta näiteks kas või Žanna nänniinit. Jeanne Naniini ja visalt sammub itaalia popi rokiklassikute taevatrepist üles veel suhteliselt noor daam, kelle lavanimeks on emma ja kes ei riku traditsiooni. Kui juba laulda, siis tuleb kusagilt leida pisut kähisel käriseb hääl. Kunagisest meedidžite linnast Firenzes pärit Emma marone, kelle üks minu Itaalia lemmikuid Roberto regiooni on paigutanud praeguse aja parimate Itaalia lauljatest ja kadestamisväärselt andekat vetioonik, kes pole mitte üksnes muusik, vaid ka poeet ja proosakirjanik peab Itaalia ülikoolides loenguid ladina ja kreeka keeles poeesiat ja kultuurikommunikatsioonist. Roberto regioonid ei saa ometi kuulamata jätta. Igavesti Lens ja kuhu on kadunud vaikus? No praegu on laulude tund, vaikust pole ollagi. Roberta regiooni tõeline klassik, nagu ka tema ajakaaslane morandi. Siingi tuttav nimi võitis Itaalia poplaulude festivale juba 18 aastaselt siis 1962 San Reemo tuli 1987 tulid filmid ja telesarjad ka raamatuid ja õige mitmel korral on moranby olnud Itaalia kõige tähtsama alati sadu tuhandeid televaatajaid lummava žanreema festivalilaval saatejuhina. Lisaks on ta Tolon ja jalgpalliklubi aupresident. Niisugune mitmekülgselt andekas mees. Randi ja laulab peaasjalikult sellest millestki itaallased ikka ja alati laulnud on. Moore moore armastus muudab elu. Aga mina olen siin uppumas itaalia popi roki mõõtmatusse merre. See oli parafraas järgmise laulu nimest innun maare binoia, mis tähendab igavuse merd. Niimoodi oleks küll ülekohtune öelda, sest Itaalia pop ja rock on ja muudkui igavad. Aga igavese meres näib hulpivat maalilises Toscanast pärit bänne kriita, kelle alternatiivsete, see on grupi enese definitsioon oma muusika kohta on Itaalias vägagi kõrgelt hinnanud tud neegriita igavuse meremaare dinoya tekst toob hetkeks meelde Hando Runneli võrratud värsiread anno 1976. Tüdinud kõigest tüdinud hirmust ja armust, tüdimus ja väsimus, hetki tuleb ikka ette, eriti kevadkuusse venival jahedal talvel. Need riita, aga ei tohi ometi unustada. Itaallaste suurt vardi folkrokimeistrit geena konservatooriumis klassikalist viiulimängija õppinud Anželav randuaardit, kes on leidnud teemasid ja kujundeid vanast muusikast peaasjalikult renessansi ja barokiajastust ning kirjutanud nende põhjal ootamatut salapärased ja kaunid lood, mida tänapäeva kuulajad rõõmuga vastu võtavad. Siin üks nendest, Nuuni viiuldaja. Andresele Wrandwardi ja veel on õige natuke aega, lõpetame oma Itaalia rännaku Francisco Naapoli rõõmsalt Tõmpsuva popuriga, mis tuletab meelde veel mõned ammu tuttavat, seekord mängimata jäänud itaalia laulud.