Püüdlikud me ka ei oleks, paljud gruusia nimed tahavad vägisi keele ära murda isegi pealinn tellis, see ajab selgemaks, väljaütlemiseks peaaegu et spetsiaalset treeningut. Mis siis rääkida veel pilisti thats mingist, mida teadmises, et mikrofon püüab halastamatult kinni kõige väiksemadki vääratused. Parima meelega ei võtakski suhu. Ja ometi on just see koht, kuhu esimesel võimalusel pürib, iga sisse sõitnud. Aga kust ka põliselanikud vaatavad meeleldi alla oma linnale. Ühel päeval viis õhuraudteegondel meidki sinna ülesse. Mõne minuti vältel rippusid meie kallid elud, kui mitte just juuksekarva siis tugeva teras vaieri otsas kindlasti. Meie all oli mitmesaja meetri sügavune. Nüüd sa küll liialdad, jaga see mitusada vähemalt 10-ga. No hästi kirjanduslikult läbi proovitud kosti kohaselt tuleks lisada, et meie all oli mitmekümne meetri sügavune haigutav kuristik. Ja sellest hoolimata Me pürgisime samuti ülespoole. Tee viis väga lähedalt mööda ühest kiriku tornist nii lähedalt, et oli suur tahtmine tema kuplitele pai teha. Ülal aga klõpsusid nobedasti hekipügamiskäärid. Lõbus ja jutukas naistebrigaad tasandas põõsastikku. Oli tavaline tööpäev. Ka meil oli tavaline tööpäev. Lühikese ajaga pead sa ära käima kõikjal, et võimalikult rohkem talletada endasse muljeid. Ja mõttedki liiguvad paremini siis, kui see liigud. Vahest olete seal isegi käinud sellel raskesti nimetataval thats mingi mäel siis mäletate pilti suures orus asuvast linnast ja olete olnud hämmastunud tema hiiglaslikest mõõdetest. Kui käisite hiljuti, olid juba olemas üldvaadet elustavad kõrghooned ja vasakul kauguse vinesse peaaegu ära kaduv pilisi Mustamäe. Kui käisid aga ammu äratasid teie tähelepanu kõigepealt paremal asuvad vanad kindluse müürid. Inimkäed on juba enam kui poolteist 1000 aastat ehitustesse kile kokku kandnud ja püüdnud neid nii kaunideks vormida, nagu seda on lubanud ajastute arusaamad ja võimalused. Nii on sündinud kaunis linn, üks kõige kaunimaid Taga-Kaukaasias siin ülal seistes palgest palgesse selle suure linnaga saab üsna selgeks, miks Tbilisist on nii palju laule loodud. Laulmas kuulsite praegu oriera poisse. Nad on sama kuulsad kui aserbaidžaanlaste Bakuu kvartett või meie laine. Ja nüüd sa tahad vist öelda, et me kohtasime Orerat juhuslikult taks mindi mäed kuhu nad olid tulnud proovida. Ei, seda ma ei tahtnud, aga neid näha kuulda ja neile kätte anda, saime filharmoonias. Seal oli neil parasjagu proov ja Me jõudsime pärale päris õigeks ajaks. Pikalt me teid, kuulajad selle prooviga proovile ei pane. Nagu orieralased ise ütlesid, oli sabaatse uus laul, mille peal kirjagi unustasime küsimata alles esimeses katsejärgus täiustunud ega kõlanud veel mitte põrmugi. Pilk oriera repertuaarile näitab, et selle heliloojaga on ansamblil väga tugevad sidemed. Oma ammust sõprust ansambliga kinnitas ka proovil viibiv helilooja ise. Sümbryodwasto Aavdale pearühma pestud Rauno Vinni. Inessa on väga meeldiv, et nemad on minu laulude kaasautoriteks. Peamine on ju see, et tuua laulust välja kõik, mis tema sees on. Selles mõttes laulavad nad suurepäraselt. Ansambel on hiilgav. Ei taha ega saagi neile mõtetele vastu vaielda. Ja teiegi vist ei taha. Äsja suhtusime irooniliselt mõttesse, et oleksime võinud kohata Orerat üleval Katsmendil. Aga kas see ongi nii võimatu proov küll, aga meenutame kasvõi seda, mida ansamblit juhendav režissöör rääkis, nende otsinguliste laulude sisu kõige tõepärasemaks edasiandmiseks. Praegu kuuldud sabatse laulu pealkiri igatahes tõi mu silmadeta küll kentsaka pildi kuuvalgel ööl mäele rühkivast ansamblist sest tants mindi kuust laulakist küll kõige paremini, see, kes ise on teda katsumas käinud. Räägitakse Lõuna-Ameerikas olevat kuu kummuli. Kas see on nii, seda ansambel veel kinnitada ei või, sest oma silm pole kuningaks olnud. Ees ootab see sõit neid küll. Aga reisidest, mis on juba seljataga, pajatavad nad meelsasti. Lisaks peaaegu kõigile liiduvabariikidele oleme käinud Lääne-Aafrikas, Aasias, Afganistanis, Iraanis, kõigis Euroopa sotsialistliku leerimaades. Austrias, Inglismaal ja Kanadas. Esinesime maailmanäitusel Expo 67. Teatavasti esines seal ka meie laine. Kas kohtasite? Ei või paraku ei, seni oleme imetlenud neid kaugelt, kuid kokku kuidagi ei saa. Pühade puhul saadame vastamisi tervitusi ja on meeldiv, et nad meid tunnevad. Loodame siiski kunagi ka lähemalt tutvuda. Vaenlase uste. Niisiis, laine neiud, oriera tervitus on teile edasi antud. Jäävuse ma taadi. Lagnale. Nii et loomingulise tõstsed saime teie kodulinnas Varsti tuleb siis ümmargune 10 aastane sünnipäev. Palju pikki teid selja taga, palju laule paljudes keeltes. Ja me näeme Jäävuse. Taadi. Toetab igavest teemat. Head tuju, armastust, noorust ja rõõmu. Kõike seda väljendab ansambli nimetus oreleda staare kluseskedes varoodne Pribev pesni loodud Pribeoorialeda. Ja niisugused on nad ka ise lähtudes inimkogemustest tuletatud tõeterast. Et sinu naaber tunneb sind paremini kui sa ise. Ja ta on ka meelsamini nõus rääkima sinust kui endast. Palusime ansambli liikmeid iseloomustada üksteise tugevaid ja nõrku külgi. Vahtang, kikka, piitse ja tei. Moore tab Itaalia. Minu naabertee murdav Itaalia on nagu alati otsingutes ja mõtisklustes. Tan ansambli noorim veteran, endine jalgpallimängija ja tantsija. Nõrkused ei oska öelda, aga vist tütarlapsed. Tema märkused teevad mind alati kohmetuks, sest ma tunnen, et tal on alati õigus. Nõrkusi ei ole täheldanud. Minu naaber on meie kunstiline juht Robert Partsima šviili. Laulame koos ansambli esimestest päevadest alates. Nõrku külgi on raske ette tuua, ta on abielus ja poeg läheb varsti kooli paremale vait. Zurabja šviili ainsaks puuduseks on see, et ta on siiani poissmees. Ju puhuda? Järgmised kaks, kes teineteist iseloomustavad, on Teeemmuur, Mekwynet uhutsessi ja keeennoo Nadjerašvilli. Hingena nadi rassiili ei ole veel õppinud kõiki instrumente mängima, kuigi ta peaaegu kõiki mängib. Timur Mekwynet utsessi rääkides minust muidugi liialdas kuid ta ise on tore poiss ja puudusi pole seni märgata olnud. Laanil rekvaatse hilineb proovile. See on naistele andestatav väga andekas lauljatar. Koos meie kunstilise juhi Robert pardsemassviliga said nad hiljuti Wabariigi teenelisteks kunstnikeks ja meil kõigil oli sellest pööraselt hea meel. Peale selle on ta ka armastav ema ja heaperenaine. Käime sageli tema juures külas ja ta kostitab meid alati kõrgeimal gruusia tasemel. Ringreiside ajal asendata meile meie hoolitsevaid naisi. Ta on meile väga kallis. Tee kaudu jest. Nonii brekvaatse kli liige, keelia Külli Tšuhheili. Need on praegu kõige kuulsamad naised kruus estraadilauljate seas. Aga mine tea, võib-olla kuulub juba 10 aasta pärast nende hulka seegi. Praegu veel väike tüdruk. Pigem vastupidi. Kui eelmisel suvel käisid meil Tallinnas külas gruusia raadiotöötajad püüdsin uurida üht-teist ka nende muusikaelukohta. Nad rääkisid, seal armastatakse väga ühe väikese tüdruku laulu. Ta on kümneaastane koolilaps, nimi Irma Sohadze. Nukumuuseumis. Päid. Meie kuulajaile tegi selle laulu tuntuks Heli Lääts. Pohlakov esimesed sammud. Firmal on need sammud juba tükk aega tagasi astutud ja teda kuulatakse meeleldi. Kui ta teilegi meeldis, siis anname kuulamiseks veel ühe laulu. Nuuga Puunia laulud. Pilissist muide on naise nimi. Ta on väga võluv inimene, lõpetas mõne aasta eest kompositsiooniklassi ja alustas hiljuti uuesti õppimist seekord laulu erialal. Ja nagu rääkisid tema kolleegid olevat väga lootustandev. Nõuga puinjaga on Medeed mitmel korral risti läinud. Ta oli meie heliloojate pleenumi külaliseks ja Tbilisis aitas meil vaadata igavamaid teatrietenduseks, tuli neidki ette. Õppisime siis ajaviiteks õrna pitsi meenutavat gruusia tähestiku. Eriti andis pusida niisuguste häälikute kallal, mida meie kõnes ei ole. No on sul veel meeles, ega kõik küll ei ole, aga need midagi päris võimatu tundus olevat välja ütelda, need kuidagimoodi jäid. No. Ma ei tea, kas saame praegu aheldada üks niisugune kurgust tulev häälikulik. Mingi ma ei tea, kas see on õige, aga midagi säärast, aga teine, millel absoluutselt ei suutnud vahet teha minu ja siis nunnu. Häälduses oli. Mina tegin ja tema tegid mõlemad tegime ühtemoodi, aga tema ütles, et ei ole. Mina siis ütlen juba parem sest järge ootab juga Puunia laul Tbilisist. Ei oleks õige mööda minna neljast laulumehest, kes koos moodustavad Dielo nimelise ansambli. Võrreldes Areraga annad lähemal Tšassilikumale esituslaadile kuid rahvuslikud jooned on neile siiski sama iseloomulikud. Siinkohal tahaks pisut mõtteid mõlgutada muusika rahvuslikkuse ja internatsionaalsuse teemadel. Eesti rahvalaul ei kuulu mitte just rikkaimate hulka. Talle on enamasti omane väike ulatus ja monotoonne liikumisrott. Selle tõttu on meil rohkem räägitud rahvalaulu intonatsioonide kasutamisest kui rahvamuusika rütmika ja meloodia otsesest ülekandmisest tänapäeva loomingusse. Siit tuleneb ka meie muusika internatsionaalsem väljenduslaad võrreldes nende rahvaste heliloominguga, kus on tegemist vägagi keeruka ja kaugelearenenud rahvamuusikaga. Gruusia kuulub viimaste hulka ja meloodia ning rütmi rikkusi toetab veel mitmehäälset rahvalaulust tulenev omapärane harmoonia mis samuti tuletab ennast meelde niipea, kui on tegemist gruusia autori loominguga. Nii. Ei ole. Moos. Maamees ema teisendada. Tänases saates võtsime juba korra suhuga Lilligegelia nime. Paljud tallinlased võisid teda võrdlemisi hiljaaegu meie kodulinnas kuulata jääd kuulusin tookord samuti plaksutajate hulka. Võin kinnitada, et ta meeldis meie publikule hästi, tema esinemisloomingust on varsti välja tulemas heliplaat. Kui satute selle astma bitte muuhulgas kujuka järgmise laulu. Mis võiks olla Gruusias niisugust, mille vaatamata jätmine oleks patutegu? Võib-olla see, kas nende poodides konjakit on? Ei olnud, aga kui jutt on poodidest, siis tuleks muidugi kindlasti nimetada gruusia väga toredat keraamikat. Ja tõesti hingematvalt ilusaid sepisterid. Aga muidugi kuulsaid gruusia väävlisaunu. Seal käisime ka ära. Kui võõras linnas tahad kuhugi ekslemata jõuda, on kõige lihtsam istuda taksosse. Aadressist me teadsime seekord nimetada vaid kulubaja panjat. Oli õhtu ja pärast üsna pikka sõitu peatus masin kõrgel jõe kaldal alla pimedusse viisid trepid ja seadsusisesid vastu paksud kollased aurupilved. Niisiis saun ikkagi oli, kuid mitte Kolubaja. Pilt jättis alguses üsna sünge mulje seestpoolt osutusega hoonel hoopis võõraste lahkemaks. Et maitsta täielikult väävlisaunamõnusid. Palusin piletid kõigiks protseduurideks. Lahke vana kruus. Hiinlanna hakkaski arveid, kui lööma. Jäi aga ühe punkti juures mõtlema ja küsis, kas see ka. See küsimus päästiski sind pea nulliga paljaks pügamisest vene keele oskuseta meil ju mõnevõrra soovida. Ma ei hakka nüüd pikalt rääkima sellest, mis eespool sündis. Akustiline efekt jutustab sellest isegi. Heledad laksud tähistavad lööke seljale erilise kareda kindaga. Sellele lisandus kõva massaaž ja liigeste väljavenitamine. Kõrvalt vaadates hakkas kõhe, aga omal nahal oli seda uskumatult mõnus tunda. Ja kuna siingi oli kolm meest ametis, siis kõlas muidugi ka kolmehäälne gruusia laul. Nagu isegi kuulsite, ega see taust päris tõeline ei olnud. Ütleme ausalt ära, et Monteerisime ta kokku meie oma raadiomajas. Ja see oligi meie viimaseks õhtuks Gruusia pinnal. Hilisööni istusime oma sõprade ja pudeliga Heedeeweeniga. Tuhanded tuled tänaval, hotell ja akendes. Öine linn, millele vaatab kõrgelt mäenõlvalt alla emakese gruusia valgustatud hiigelkuju. Tal on ühes käes mõõk vaenlastele ja teises käes anumbeiniga sõpradele.