So siis nelja, viie tunni pärast sõidan minema ilusate unistuste maale. Kõik on selleks valmis, kohvrid seisavad, kesk tuba, kirjud paberid taskus ning laual kaart üksik asjalisematel märkmetega. Ainult seltsimehest ootan veel kunstnikku, kellega ühest klaasist õlut juues olen kui vennaga harjunud. Ta on küll veidi iseäralik poiss, kes on valmis käima talvelgi õlgkübaraga. Aga kust neid häid poisse ikka võtta? Ootan teda täna siia, sest avaldas nõusolekut enne paariaastast lahkumist minna minuga härrasTrindbergi restorani, mis asub kuskil kõrvalises linnajaos ja kus meie algajate kunstnikude väike ringkond armastab unistada. Seal sünnivad meie ideed ning meeleolud. Sinna lähen tänagi, et jätta jumalaga poeeme härrast Trindbergi ning seltsimehi. Seltsimeest oodates viidan lobisedest teiega aega. Oleksin peaaegu unustanud nimetada oodatava nime. Erms on tema nimi Bruno Errs. Loodan, et olete kuulnud seda nime, sest kes küll ei tunneks Bruno Ermsi lühikese kasvuga noormees, pöetud, vurrud, ammu moest läinud kuup, lühikesed ruudulised püksid, käies pillupiki käsi. Suvel kannab vahel nahkmütsi, talvel õlgkübarat, nõnda kuidas lubavad olud ning tujud. Nõnda kuidas on käimist Püha Antoniuse pandimajja, millega Tallon ligidane, äriline ühendus, sügisõhtuvidevikus kui pori katab uulitsaid ning vihma pisardab lõpmata. Kes poleks näinud härra Ermsi kõndivad tõstetud peaga ja naervates silmadega. Ilusaim päikesepäevil istub aga kodus ning sirutab laisalt konte tundes igavust, jazz, pliini. Kuid oodake. See oligi Erms, kes praegu eestuppa astus. Kuulen lõbusat jutuajamist tüdrukuga. Sedaviisi teeb tõika, kõneleb tüdrukuga pikka juttu, istu maha, saab talt värskemad linnauudised ning alles siis astub mu tuppa. Olen teda noominud, olen palunud, olen rääkinud, et selline sõbrustamine teenijaga rikub mu autoriteeti. Aga Ermsil on vähe arusaamist autoriteetlikkusest ning klassivahest. Naerdes vabandab armsasti, kuid järgmine kord ei ole piiskagi, parem. On vist pool tundi mööda läinud, kui koputamist kuulen. Tere. Ka sõber lausub hirmsast talumeheliku lihtsusega. Savist unistad juba oma reisist ning tunned end seitsmendas taevas. Ära unista midagi, vennas, Pariisi naised hoolivad vähe sinu sarnasest karupoegadest. Nii et unistused, tühje võivad minna. Oled vist mööda minnes juba käinud harrast Grinbergi juures. Kahjuks pole saanud selleks aega ning lubasime minna üheskoos. Huvitasin ringi ning olen jälle poole targem. On midagi uudist jalustrabavat ei midagi, välja arvatud ehk see, et ka mina otsustasin välismaale sõita. Tunnen pagana janu, hea õlle ning miski järele. Sina sõidad välismaale, see on ju üsna rõõmustav. Kui sa ka minu taskute raskust oma kasuks ei hinda. ERM istub ning muigab, dalai-suu tõmbub viltu ning silmad valguvad. Rumal. Lausub ta, vaadeldes mind kahetsevalt ilma samm veel rahasid peale sinu omade. Tarvis on ainult head ideed, et nad minu taskusse hakkaksid voolama. Ning mul on säärane idee. Midagi utoopilised või kriminaalset koguni mitte. Meil tundub olevat janu rahvuskunsti ning rahvuskirjanduse järele. Kunst peab ikka veel lõhnama mulla ja värske sõnniku järele, ainult siis on tal meie juures suurem. Väärtuskunst peab ikka veel olema rahvuslikus süžeega tõuparanduse ideega põimitud risti-rästi vöökirjadega. Kui maaliksin mõne Abjaka kesklainetavat rukkipõldu või mõne taluheide lehma lüpsmas. Arvad, et pangahärrad keelaksid mulle laenu või kui kirjutaksid isa maalike reisikirjeldusi kodumaalt? Arvad, et su krediit ei tõuseks pankades? Seega tahad öelda, et meie suvekodumaal mööda peame saatma? Üsna õigesti arvatud kes sõidab suveks välismaale üksi, sinu sarnased puupead, kel on vähe arusaamist maailma asjust. Sinna sõidame sügisel. Sinu idee võib olla kena, aga see ei kõlba mulle. Miks, kui küsida lubad? Ah sellepärast, et sul on juba mõned rublad taskus. Oota, asjal on veel teine külg. Kodumaal hulkudes õpime tundma ka Eestit. Süveneme selle poeesiasse ning meeleollu, mis on meile mõlemale tarvilik. Kõigist maist tunneme Eestit siiski kõige vähem ning see pole meile kiituseks. Errs süütab energilise liigutusega sigari lugedes asja otsustatuks. Tõepoolest, mu sõbral võib õigus olla, sest mis teen ma suvel välismaal kunstieluvaheajal. Selle asemel võiks natuke ringi kolada, metsis hulkuda ning taludes sirelipõõsaste all unistada. Kuule Erms, lausun kahevahel olles võib aga juhtuda, et sumaalid küllalt isa maalikud ei saa ning seega ka rahameestele imponeerimis siis või kui minu kirjutised küllalt tõu tervendusele ei vasta. Hermes vaatab minule otsa sellise pilguga, et ma kohe kahtlustuse tagasi võtan. Meie reis algab homme, ütleb ta kindlalt. Nüüd aga oleks aeg minna strindbergi juurde, kus asja üksikasjalikumalt võib läbi arutada. Võtame mütsid ning astume välja kevadel kergemeelne elevus vastu, tulijais muretult huvitavas nooruses igatsust tunda, kaisutusi kuulata. Õhtuvidevikus sosistavad häält, vaadelda pilvi ning kuuhelki virvendavas vees. Vaadeldes silmi, kuhu võiks uppuda, kaotades mõistust. Süda hõiskab noore hirvena, kes on tundnud kevade lõhna, mis on teinud ta edevaks ning rõõmsaks. Juba mitmendat päeva rändame talus tallu läbi metsade ning soode. Kuhugi ei malda jääda kauemaks konte sirutama. Sest siin on moeks saanud pidada kurje koeri, kel pole sallivust võõraste vastu. Inimeste silmad on siin kaastundeta hallid, mis tunduvad sügise ilmana kollase lehises metsas. Talude ümber õitsevad sirelid, kus all pikutades oleks kena pilvi vaadelda ning unistuste suikel kuulata lehmade lüpsmist lautades aga peretütred, ilmudes pärast mitmetunnist ehtimist lävele peidavad häbelikult silmi ega malda meid tuppa kutsuda. Nende silmad on vesi sinised ning põsed pronkspruunid. Aga missugune on nende süda? Seda võib otsustada nende kurjadest, penidest õuedel. Nii vaatavad ja seisavad nad ning ütlevad sulle tere. Aga enda juurde katuse alla ei mõtlegi nad sind paluda. Nii seistes lasevad mööda minna oma õnne, sest kes võib öelda, et Ermsile ei tärka korraga mõte pähe jääda eluajaks väimeheks siia majja. Tüseda peremehed valges pükstes popsutades kustunud piipu räägivad ilmast ning rasketest aegadest, kus olevat meistritükk saada ots otsaga kokku. Bruno Erms näib teadvat neid asju paremini, sest ta nikutab kaasa tundvalt pead ning ohkataris südamlikult. Mulle on võõrad need kõnekäänud ning ma ei saa sellest kuidagi aru, mispärast tingimata ots-otsaga kokku peab saama. Kuhu ka ilmu pakutakse, piima ja mett, piima ja mett. Süda närbub sellest toidust ning pead piinlikult teravusega ümbrust tähele panema. Kes teab, mis sinuga siin võõrsil võib juhtuda? Ainult Ermsa ei näi hoolivat millestki, ta on lõbus ning sööb noore jumalana. Kui aga tal süda närbub, näpistab peretütart põsest ning lausub kelmikalt. Aga preili seda küll leida ja mida ma tahan? Tahan raasuke liha või silku või midagi soolast, mis teeks südamekindlaks. Toon teile kohe, vastab peretütar, puhkenud moonina punane, üksi mulle üksi mulle, sest mu sõber ei hooli soolasest. Ta on harjunud piima ja meega ning ta suu ei kannata soolast. Ning härra Ermsile tuuakse liha, kuna mina võin sülge neelata. See Erms on nähtavasti ikka üks suur võrukael, kellega pole sugugi lõbus hulkuda. Ta on kõigega rahul ning ütleb mu olevat härra, kel võimatu süveneda maa poeesiasse. Kuskil metsas magades ümbritsetud vaikusest. Tunnen külma ning õudust. Säh sulle nüüd välismaa Pariisi naised ning Naapoli ööd. Säh sulle, armas sõber, alpide lumised harjad ning kiiktool musta meresõidul. Ääretu soo Krogistab mädanevad kurku kates pinda mudase samblaga. Inimesed elavad oma väikest elu läbi imbunud soo, iga päevasuse ning hallusega. Nende näod on kurblikult kollased ning kaastundeta. Nendele ei tekita rõõmu võtta vastu kunstnikke ning tunda au, et säärased mehed viibivad nende katuse all. Kes tüdruk vaatab sind kaastundega armsalt pilgutada silmi ning paludes aita, kes perenaine patsutab sulle heasüdamlikult õlale lubades, viitab päevida katuse all kes peremees paneb silma pelguks piibu kõrvale ulatades toobiga koduõlut ning vabandades, et tal paremat pakkuda pole. Nad on uppunud oma väiklus. Süvenenud tänapäeva haljusse. Nad räägivad mingisugusest otsadest, mis tingimata kokku peavad saama. Tõsiste nägudega, meisterdavad vist nende otsade juures ning on rõõmsad, kui keeruline asi nendel õnnestub. Jumal küll. Oskad sa sellest aru saada? Sammume vaikides kumbki omal teeserval mõeldes oma mõtteid. Rohelise siidina lainetab rukis ning kaugemal paistavad talude sammaldunud õlgkatused. Vesistel niitudel õitsevad kuldkollased, lilled ning konnad Krogistavat päris armsalt. Päike vajub tulekahju alla, süüdates põlema pilvede kangastusi. Vanad kõrtsid, ristteedel küürus eitadena, seisavad nukralt sügavate kortsudega näol elanud oma elu kui vananenud näitlejanna, kes pannud kord maailma kihama. Nüüd aga unustuses põdemas rõhumat. Hallid müürid, lagunenud punane katus, katkised aknad ning uksed tekitavad mureliku pildi. Ainult üksikute kiriku kõrtsid ja uksed on veel lahti kuid nendes pole enam endist elu. Nendes müüakse lahjat õlut ning odavat veini. Aga mis kõrtse ilma põletava vene viinata kui värisev rauk, kes veab veel vaevaga jalgu, aga kelle mõtted on juba ammu hauas? Hermsiga hulkudes olen vaadelnud kurbusega neid ehitusi risteil ning tundnud kaasa nendeni Krusele. Oleme istunud kõrtsi suures toas, juues pikkamööda klaasi õlut. Mõtteis viibides endise aja romantilisel pohmell usa juures. Mis ümbrusse on küsida Errs kõrtsmikult, kes on nukralt toetunud Lätile. Puulaane vastab lühidalt. Popsutades lühikest piipu. Läheb igavik, kui pea tõuseb ning ta lisab kurvalt juurde. Poolane, rikas ümbrus, talud suured ning jõukad. Et midagi paremat pole soovida. On inimesed külaliste vastuvõtlikud ning kas pole nendel viisiks pidada kurje koeri? Pärisem kõrtsmikult? Kortsus nägu muigab ning silmad naeravad. Koerad igal pool kurjad, ütleb lühidalt. Inimesed aga oskavad külalisi hinnata. Pole kuulnud, et uks oleks nina ees kinni löödud. Siis teatega muidugi, kus võõrad võiksid leida vastuvõtmist. Päriberts. Minge traatmann juurde, seal poeg, üliõpilane või jälle Meigaste loidu juurde. Seal on haritud tütar. Võite minna õpetaja või mudasillaperemehe juurde. Keegi ei keela oma lahkust. Hea küll, lõpetab Errs jutu. Tund hiljem otsustame austada Meigasteloidut. Sammume vaikides talu poole. Haljendavad põllud looklevad pleekima pandud linadena orust mäkke. Tagapõhjal sinetav metsorus jookseb jõgi varjatud leppadega, mille oksad uppunud vees. Mäenõlval seisavad loidu, taluhooned paistes eemalt mõisana. Parv pääsukesi keerleb kõrgel õhus. Vean kihla, et seal pole Bruno hermsiini võõras, lausub seltsimees rõõmsana. Seal on nii mõnigi kord loetud lehtedest arvustusi. Bruno Erm, siin maalide kohta. Oled ikka enesest päris kenakese sarvamises. Katsun vahele rääkida. Ära kõnele rumalusi nagu ikka, lausub hirmsa rõhuga, oled kordki mõistlik ning saa asjast õigesti aru. Maaintelligents tunneb oma kultuuri vastu suuremat huvi ning hindab seda kõrgemalt kui linnahärrad. Linnas avab sahkerdajad turul poekese, teenib tuhandeid ning ostab siis sauna. Varsti on ta mõnes seltsis juhatuse liige ning muretseb endale mõne radikaalse ajalehe aktsiad. Siis tõstab ta iga kuu korralikult vihtade hinda pääseb ajalehe kaudu linnavolikokku ning paneb oma tütred advokaatidele mehele. Varsti omab ta hiilgav õnnelikku nägu olles selles mõnusas arvamuses, et meie kultuur on tema ise tema ise oma aulises persoonis. Ta on loonud väärtusi, ta tegevusest on tingitud kogu rahva olemasolu. Ta on hiilgav päike, kodumaa kõrves. Aga sina, kirjanik ning mina, maalija, oleme selles saunapidaja kõrval sääsed, kelle virisemine tekitab ta huultel kaastunde muheluse. Et Me oleme tallu jõudnud, siis lõpetab Errs kähku. Istub kesk õuekivile, tundes enda olevat kodus. Ära rutta sisse tormamisega, lausub ta higi pühkides. Keegi pole sind siia oodanud ning seepärast võid kergesti leida eespüksteta või seelikute inimesi. Anna aega nendele ent koguda ning läbi akna sind vaadelda. Pilvede vahel vajub raskelt päike. Üle õue jookseb tütarlaps piimakausiga komistades, millele järgnevad sajatused. Musta suuga poiss ajab sealauta rõõmsalt vilistades midagi tundmatut. Õuenurgas ontiik, mille äärde teivast otsa pandud piima lännikud kuivama. Naiselikud ja sammudega jookseb kana hädaldades ning edevalt tiibu pekstes aetud taga mehise kukepoolt. Kui kukk järele jõuab, on ta väsinud ning laisalt tiibu tõstes keerleb ta kana ümber. See aga pettunud oma lootuses. Teed ükskõik see süütu näo, nagu poleks tal midagi ühist Kuke kalduvusega. Taluuks kolksatab. Ning valges pükstes peremees ilmub lävele. Kaabu on litsutud sügavale silmile. Jalas on tal veesaapad alla vajunud säärtega suus lühike kõver piip, mis on kustunud. Kõnnak raske ja vanaldane. Kuigi ise alles noor. Vaatan ja vaatan, kes need tulnud õue, aga ei tunne ega tunne, lausub ta sõbralikult ning naerab laia suuga. Kus sa kõiki ilma Sulkujaid ikka tunned, lausu Bernsbere meesteretades logelejaid ilmas praegu palju ning mine tea, kustpoolt tuul neid iga kord toob. Olete vist küll linnast, hakkab peremees pärima. Pole teid juhtunud, siinpool nägema. Ta köhatab ning peksab vastu aiateivast oma piipu. Nägu on tal savipruun põimitud siniste soontega, silmad vesised ning naerul. ERM, sa ei saa veel vastata, kui uks uuesti kontsatab ning preili lävele ilmub. Ta on valges kleidis, mille servad on kaunistatud rahvusliku ornamendiga. Jääb silmapilguga seisma ja vaatab suurte silmadega meile otsa. Pruunid lokid langevad korratult valgele otsaesisele. See on minu tütar Erna, lausub peremees lihtsusega. Ning tütre poole pöördudes lisab juurde. Vaata, meil on tulnud külalised, aga nõnda sõna vaesed, et kuidagi teada ei saa. Kustpoolt nad pärit on. Ehk katsud sina nendega õnne. Erna nägu jumestub naeratades, ulatab käe ning lausub pehme kõlaga olendeid, linnas juhtunud nägema. Ermsi nägu lööb särama, vaatab palju tähendavalt mulle otsa, nagu tahaks öelda, et tal on olnud õigus. Noh, muidugi Ermsilon ikka oma kindel õigus teisiti ei saagi olla. Varsti on ta preiliga elavas jutus arutledes ühiseid tutvusi, hooaja uudiseid ning viimaseid nähtusid kujutavas kunstis. Peremees kuulab mõne silmapilgu ning läheb siis tasasel sammul lauda poole. Lähen aeda, kus pärnade all on pingid ning laud. Kõrge müürina kasvavad tihedalt sirelid. Sinakas roosad õied ripuvad raskelt alla nagu häbelik naine, kes punastades kummardanud pea sügavale rinnale. Oleme rännanud talust tallu aga kuskil pole näinud säärast aeda ja erus jätab lause kavalalt pooleli. Ja küsi berna silmapilguga silmi tõstes. Ja säärast iludust, lausub seltsimees otsekohese lihtsusega ning katsub isegi punastada, mis talle aga sugugi ei õnnestu. Algus pole halb, jätkake aga meelitusi, ütleb Erna julgemalt. Ning nende jutt jookseb kerilauana kergelt. Nii et võin ainult kuulata pealt, kui suu peale löödud. On laupäeva õhtupoolik. Tüdruk pühib õue jalaga lükates eemale kutsikat, kes on ta laiast seelikust kinni hakanud. Jõe kaldal köeb saun. Manaldane naine läheb vihtadega sinna tahmane nägu ning hallid silmad. Ta on tõsine kui kivist raiutud, aga jalad käivad jooblult risti-rästi. Kui saunauks avaneb, tormab sinine suits välja, mis paneb naise läkastavalt köhima. Mul on vastik kuulata Hermsi mõtetud kõnet. Seepärast astun õue. Aida Pealt ronib sulane alla ükskõikselt ringi vaadates. Kae või meie omadel külalised, lausub ta kurvalt enesele. Silmapilguga seisma jäädes. Tahate veel midagi juurde lisada. Kui te ei ütle siiski midagi. Aeglaselt astub sauna poole Loogas pikk ja jalul kõikuv. Temale järgnevad teised sulased, poisikesed ja peremees. Saun hakkab elama. On kuulda sahinat visinat nagu linnutiibade pekslemist. Õhus tundub kaskede lõhnu, mis on segatud kibeda suitsuga. Saunauks kolksatad ning poisid kaselehed ihul tormavad jõkke. Kustuva päikesepaistel on nende punased kehad kui savist voolitud. Varsti algab jões lõbus sulin ning kostavad hõisked. Ainult endine kurvameelne sulane ei jookse hõisates teistele järele. Tasasel sammul tuleb ta särgi väel talu poole. Küll tegi kondid pehmeks, lausub ta minust mööda minnes ning kuhugi kõrvale vaadates. Kärmete sammudega ruttavad naised omakorda sauna. Lähen tagasi aeda. Erms pikutab rohus sirelipõõsa all rääkides Ernale midagi lõbusat. Selili lamades suitsetab lühikest piipu ning sülitab mõnuga õhku. ERNA istub ta ees pingil, kuulates lõbusana, nagu võiks Errs rääkida, üldse midagi huvitavat. Tean küll. Ermsilon teoksil, huvitav kombinatsioon, tahab preili silmis tõsta oma isiku väärtust kuid kes ei tea tema talumeheliku lihtsust, tema vaesust. Asjatu lootus ning naiivsus, kes preili hakkab teda tühja armastama? Aeda tuleb perenaine tüse, kogu kärme jalul, alati lahke ning naeratav, kärsitu liigutusi, rahutu, rääkimise nagu oleks ikka tuline rutt. Sõnad voolavad hooga nagu loobiks herneid plekk-katusele. Silmad kitsad ning unised, huuled punased ja tursunud. Palun õhtusöögile, lausub piuksu valt olete muidugi väsinud. Ta köidab rätiku ümber pea, et hoiduda külmetamast. Tulin saunast, ütleb ta vabandades naeratava Ermsile otsa vaadates. Mis teil täna, kas saun? Küsib Errs üllatunult. See meil korralikult, igal laupäeval pasta berna ema eest. Taevane jumal, siis ei jää muud, kui minna võistlema. Missugune kenake tunne, lamada laval ning vihelda jo vastuseni. Mõni minut hiljem lamab Erms laval karjudes kõigest hingest. Moorin, kurat, anna särtsu, anna ometi rohkem särtsu, kurat võtaks. Või sul on veest kahju või kardad kerise kokkulangemist, küll mina selle eest vastutan, armas sõber, küll mina juba selle lihtsa asjakese toime saan. Viskan vahetpidamata leili, et ERM saaks vihelda. Ta keha on tulipunane, aga silmad verised, nagu tahaksid peast välja hüpata. Nõnda vihtleb õige mees, vaat nõnda. Hooplebers. Peremees pistab pea sisse ning jääb imestunult seisma. Pagana pihta, siin on põrgulik palavus, lausub ta üllatunult. Olen mina küll vihtleja, aga selline palavus on minulegi liig. Naised on sauna ära jahutanud, ütleb kurvalt lavalt alla tulles ei pane higistama, Ki selline tühine leigus. Aga peremees läheb minema, rääkides kõigile, et noorhärra põrgulikus palavuses higistada ei saa. Ning Bruno Ermsi väärtus tõuseb veelgi nende inimeste silmis. Noh, on aga see üks kenake mees, ütlevad nemad. Kes sedaviisi võib vihelda, see jaksab katoobi piiritust ühe sõõmuga ära juua, pistab kinni ega pilguta silmagi. See kõik on lihtne kavalus Hermesi poolt, muud midagi. Tal on saanud rumalaks moeks, puistata tuhka ligimeste silma aga sellise autu teoga ei jõuta kaugele. Mul oleks tarvis ainult oma suu avada ja Ermsi väärtus langeks nullini. Aga ma ei pruugi oma suud tema kahjuks. Mitte ka siis, kui õhtul Ermsile ERNA tammepuust voodisaali tuuakse. Kuna mina, vana Sophaga, pean leppima. Lõppude lõpuks on ju ükskõik kus puhkad mõne tunnikese, kus sirutad väsinud konte, kus unistad oma väiksest asjust. Lahked inimesed, lausun asemel lamades. Millest sa seda arvad? Küsib Erms külmalt, tõstes pead. Nüüd räägid sa jälle rumalust. Tahaksin näha inimest, kellele ei tekitaks heameelt vastu võtta kunstnik Ermsi. Bruno Ermsi. Arvad. Noh, sul on enesel kõrvad, et võiksid kuulda, mida minust räägitakse. Lausub Errs uhkelt. On ometi maailmas inimesi, kellele isegi jumala karistus on vähene.