Härra Errs joob karikapõhjani nii nagu ta on. Särgi väel ja paljajalu, võtab värvi kasti ning lausub tõsiselt. Küllalt on veedetud päevi siin. Nüüd võib minna siit ära mujale. Kuhu siis nüüd? Küsib kohkunud perenaine. Ei tea veel öelda, aga oleme küllalt siin elanud kauemaks siia jääda oleks ülekohus. Ning perenaine palub pisarad silmis, et jääksime siia. Temaga ühineb peremees, kes koju jõudes küllalt Errs ei osanud kiita. Talutööd olevat tema äraolekul nii kiiresti edenenud, et midagi paremat ei võivat soovida. Ning nüüd tahtvat härrad minna, nagu oleks mõni nende vastu halb olnud. Vähemalt pulmadeni võiksid ikka jääda, lausub perenaine, pühkides vargsi silmi põlesse. Ning siis mängib Erms oma viimase trumbi välja. Vähe rõõmu tekitavad mulle need pulmad, kui olla just otsekohene. Näeb jumal, et olen tahtnud teile ainult head, aga Erna meheleminekut ei saa ma kuidagi kiita, sugugi mitte. Üksiktütar antakse mehele üliõpilasele, kes viib ta laia maailma jäädavaks. Kuhu jäär talu, kui teie jõud ei pea enam vastu. Aastakümneid olete kiskunud tööd, aga siis tuleb keegi võõras talitades oma arvamise järgi nende põldude, nende hoonete, nende loomadega. Sest ERNA mehest ei ole talupidajat. Ei, head päeva, armsad inimesed, mul on teist kahju, kuid mina pean minema. Kaval on Errs, pühkides pisaraid poisilt. Kuhugi ei lähe ta seal ometi kindel. Särgi väel ja paljajalu värvikast käes, nõnda ei minda ometi minema. ERR-il on õigus, lausub perenaine. Väimehe valik pole just õnnelik. Nüüd on aga hilja asju muuta, vastab peremees tõsiselt. Pulmad on otsustatud külaliselt palutud õpetajale asjast räägitud. Peremees läheb naisega kõrvale kaaludes asja. Kaua, sosistavad nad seal, aga otsus on siiski endine. Mis sinna siis parata, kui Erna on valinud just sellise mehe, nüüd on hilja asja muuta. Nemad mõlemad on Ermisega nõus, aga saab siis Ermski midagi teha. Tõsi, praegu on hilja sellest rääkida, lausub Errs suuremeelselt. Selle peale oleks pidanud mõtlema varemalt. Aga andeks ma teile seda asja ei anna? Ei, sugugi mitte. Noh, on see siis mõni mõistlik tegu, anda ainuke tütar kellelegi kaagile. See on ju seesugune veri, pat, missugust ei tunne isegi issand, kogu oma olemise ajal. Kaua vaikitakse. Siis küsib perenaine uuesti. Siis jääte ometi siia. Olgu, joon selle kibeda karikapõhjani, lausub Härms, visates värvi kasti kõrvale. Ning hiljemini, rääkis ta mulle, et olevat jäänud minu pärast siia. Ta teadvat, et mull olevat siin hea elada. Aga Erna jätasa rahule, lõpetas ta jutu. Miks mitte? Erna jätad mu rahule, sest vähe rõõmu tekitab ta mulle. Päevad otsa istub toas õmmeldes ning triikidest, mida ta õmbleb, mõtlesin, vaadates läbi ukse pra. Mitu ometi lapse mähkmeid. Taevane jumal, anna andeks, muudisime. Uitan terved päevad metsas rääkides enesega ning vilistades. Olen kurb ning sapine, sest asjad ei arene. Mu meele järgi. Võiks ehk parem minna siit, sest Erna ei näita enam oma lahket nägu, olles ametis õmblustööga. Ta unistab abielust pigistades juba nüüd patja kuumavale palgele ning õppides plikana suudlema. Ning see talu ja need tuhanded pangas need nurmed ja see valgel liblikas lendamas üle lillede. See jõgi ning need metsad. Kõik läheb ühes Ernaga kellelegi tundmatule. Nii et võid pühkida Suud puhtaks. Aga Erms jääb veel siia, sest ta tahab juua karikapõhjani minu pärast. Muidugi Ermsasson ja suuremeelne isik ning mis ta teeb, on hästi tehtud. Veel paar päeva ning siis algab kära üle terve kihelkonna. Siis sõidame tolmusel teel karjudes lauldes, vilistades peame hobused kinni, et saaks pudelist rüübata. Hõiskame, lärmidsime, sest preili loidu läheb mehele. Kõige ees sõidab peremees Hernaga, siis mina, ERM, siga ning meie järel pikk-pikk, pulmaliste rida. Hobused hirnuvas, pillimehed mängivad ning üle meie kõikide keerleb kui naerdes paks tolmupilv. Tüseda peremehed, kelle hobused jäävad reast maha, annavad ohjad ehitadele ise tagudes piitsaga. Ossaad taevane näru võis sedaviisi sõidad sa pulmateed või seda viiside meile au. Üliõpilane traatmann aga ootab juba oma pulma alistega kiriku juures sammudes uhke kukkena edasi-tagasi. Nüüd on aga palavikuline ettevalmistus. Peremees ise tapab vasikaid, aga Bruno Errs hoiab vasikaid jalust nagu niisuguse asjaga harjunud lihunik. Juba mitmendat korda kuulen peremeest lausuvat. Kahju, et sina mu väimees pole. Pole see minu süü, vastab Härms. Mitega minu, lausub peremees tumedalt. Ning siis toimetavad nad edasi oma asju tõsised ning sõbralikud. Lauda poolt näitab perenaine sõrmega, kas Ermsay tuleks temale appi. Ja Erreps läheb. Higi jookseb ta otsaesiselt, aga ta läheb perenaisele appi puhastama. Soolikaid kükitavad mõlemad sosistades ning naerdes nagu inimesed, kes on jõudnud igas asjas ühisele otsusele. Ning kui Erms on oma töö teinud, ei tea pererahvas, kuis teda austada, viiakse õlut, viinaveine aeda, las joob. Härra Erms, armas pruuno. Erms. Errs ongi ju väsinud. Seda võib näha igaüks, kel laiskust pole talle otsa vaadata. Särgiväel lahtise rinnaga üles tõmmatud käistega. Nõnda istub ta aias küll ühest, küll teisest pudelist rüübates. Ega siis vasikate tapmine ja soolikate puhastamine polegi nõnda kerge amet. Kui eemaltvaatajaile paistab katsugu, aga teised järele teha. Katsu järele teha, lausub Errs, kui ta juurde lähen, pole lusti. Vastan ükskõikselt. Aga Erna järele on lusti. Mis see enam aitab? Ega ei aita, selles asjas on sul pagan, õigus. Oleme tulekuga veidi hiljaks jäänud. Missuguse majapidajana oleksin siin elutsenud? Seda oleksid pidanud elama. Aga nüüd on asjatu sellest rääkida. Tõsi jah, missuguse majapidajana oleks Germs siin elutsenud? Ei oleks kahju mulle anda talle vanema sulase kohta, kui Ernast oleks mulle naist. Aga nüüd võime pühkida Suud Puhtaks, sest siia tuleb keegi teine. Võib siis niisugusest asjast kergesti aru saada. Terviseks siis härra Härms. Sõidan kohe linna, ütleb Härms. Peremees rakendab parema hobus ette. Sina aga annad raha linna, imestan ulatuses Ermisele mõned paberid. Vähe, lausub seltsimees tõsiselt. Arvad vist, et võime viibida nendes ülikondades traatmanni pulmas ei moorin. Kui sul on niisugune arvamine, siis on parem, kui läheme kohe minema. Eiei. Armas mees, mul pole selle vastu midagi, kui tood linnast paremad ülikonnad, mul ju raha taskus veel küllalt, nagu ise seda tead. Peremees, pane Terpsile parema hobuse ette, aga perenaine laob viinapudelid vankrisse. Herms võtab ohjad lausudes kurvalt. Jääge terveks, homse õhtuni. Kaval on Erms, kui ta veel korra hobuse kinni peab ning lausub. Vaadake siis hästi, et kõik korras oleks. Varss tuleb koplist koju tuua, sest mine sa usu inimesi. Perenaine pühib pisara, aga peremees lausub liigutatult. Küll me katsume kõige eest hoolitseda, sõida aga pealegi. Siiski on nii igav Pole mu kalduvusest tappa vasikaid või aidata perenaist. Ernad näen aga vähe, sest ta istub toas, õmbla ei anna juures, kes on sõitnud linnast siia, talvel nii palju õmmelda, triikida, seada, et võib tast vaesest tunda. Kahju. Kui saad kord mahti, küll siis tuleb, langedes rinnale, lapsena. Siiski on nii igav. Paksud pilved rulluvad taevas paistes hiigla elajatena nagu enne vihma sahisevad lehed, tekitades kurbust, tuska ning üksindustunne asub ründa, rõhudes uduse sügisepäevana. Kaks vesist, silmann, naisel, nei, see on ometi selge. Erna ei armasta ei mind Ermsi ega jaanimudasillalt mitega traatmanni, kelle naiseks ta on saamas. Erna armastab ennast, oma sõrmi, oma silmi, oma sitked, keha siidist seelikut, mis põlvini lahti lõigatud. Erna armastab olla proua, jalutada salongides, silitades häbelikel noormehel põski. Tal ükskõik, kes on meheks, kui aga see võimaldab olla tal uhke proua kas pole nii, härra Härms? Ära vaidle vastu, sest ma tunnen ikkagi inimesi. Sa ei usu, rumal? Oota veidi. Panen pabeross põlema ning võtan mõnusama poosi. Nüüd võin kõnelda sulle ühest mehest, arvates, et sul on naistega enesel olnud tegemist. See oli Helsingis ruune Bergypulvaril. Väsinuna sammusin bulvaril, silmitsedes inimesi. Sest midagi paremat polnud mul teha. Mõtted olid laiali, pea raske, ei otsinud juhtumusi, mis oleks lüliks mu kirjuile päevile. Korraga peetakse mu lähedal auto kinni. Daam mustas riides Mehhisto sulega kübaral astub autost mu juurde. Lausudes tasa. Vabandage härra, et julgen teile läheneda. Tean, kes olete ning otsin teid juba mõned päevad. Ta räägib kiiresti ja sosinal, et saan aru üksnes seda, et ta mind kuhugi palub tungivalt ja järeleandmatult. Mul ükskõik kuhu minna või sõita, seepärast lähen temaga kaasa. Istud autosse ja silmapilk silmapilk, Aulik Aino. Olete ju? Aino? Noh, muidugi, muidugi, kuidas siis teisiti. Sõidan, ilma et teaksin, kuhu ja mispärast. Suure maja ees peatub auto, proua võtab mul käe alt vedades pimedaid koridore pidi ise kui palavikus midagi sosistades. Mu päevad on päikesepaistelised kui kirjud liblikad õitsvad niidul. Mu päevad on ka külmad ja vastikud, kui kärnkonnad niisketes koobastes. Tänane päev on vist päikesepaisteline, sest kõik läheb nõnda kenasti. Laudki kaetud ja sööke ja jooke võiks süda rõõmustada. Ega mul selle vastu midagi olla, kui proua tahab sülle istuda. See takistab küll veidi joomist, aga võin siis mina panna vastuda soovidele. Olevat liiga valge, mis lõikavad silmi. Vajutades nupule, langeme pimedusse. Ning pimedas joome ja sööme ja hõiskame. Noh, sul on Bruno enesel olnud sääraseid, oleme siin, seepärast oleks üleliigne rääkida üksik asjalisemalt. Päikesekiired mängivad näol, kui hommikul ärkan nii mõnusalt pikutada pehmes voodis ning meelde tuletada öist elamist. Ringi vaadates märkan, et proua on kadunud. Korraga ilmub keegi härra lävele lausudes kärsitult. Oleks ehk aeg teil tõusta. Tänan teid kõige eest, mis olete mulle teinud. Nende sõnadega ulatab ta mulle ümbrikus raha. Vabandage, mis peab see tähendama, härra Kedu lainen. Teie nimi on jõuk, edulainel. See Tulainen ei, Bibalainen kahmitte. Jumaluke küll, üks lainen peate ometi olema. Mees istub rahulikult akna juures, vaadates mu riidesse panekut. Kui olen sellega valmis, ootan seletust. Kuid seda ei tule. Mis sa arvad, Errs? Egas ma pidanud tüli norima, võtan raha vastu hiilides ukse poole. Jumalaga siis, härra võrulainen, tervitage proua Ainot ja öelge, et ma õhtupoolikul ikka ruunebergi bulvaril olen. Välja minnes leian ümbrikus 500 marka. Saab, kiitleb Bruno, et saad tundvat inimesi, siis ütle mulle, mis osa mängisin ma sel ööl. Muidugi sa hakkad asjast aru saama. Su huultele ilmub muie ning sa tähendad, et see vanaldane härra siiski natuke wanna oli. Pärast pikka nõupidamist prouaga tulid nad otsusele, et abi peaks saama väljastpoolt. Ning ühel ilusal õhtul tuli proua. Oota ometi pruuna oma otsustega. Arvad, et ma tõesti nõnda jultunud olin ja. Rumalus käisin nii mõnigi Öövel proua juures ning nii mõnigi kord võtsin härralt sajalised vastu. Sulle on antud otsustada päris teine küsimus. Kes, keda tüssas? Kas mina, prouat või proua oma meest? Taevas on selginud paistes kui õitsev linanurm. Tulnud on keskaeg pikkade virvendavate varjudega. Jões sulpsatavad kalad, lepad sahisevad salapäraselt. Istun ikka veel aias andunud oma mõtteile. Sireli puhmis siristavad varblased lennates oksalt oksale. Valgeis ja Smiines põlevad kasside silmad. Keegi tuleb tasasel Sammel nagu hiilides ringi. Jääb seisatama, et ette vaatlikuna astuda. Sammu. Härra moorin joob. Nagu ikka, Aulik, preili. Ironiseerid. Ainult jumaldan mind. Ei viinaööd ning segaseid mõtteid. Erna, paned käe mu õlale kõlatult naerdes. Sa oled ju halvas tujus. Sest ma räägin loojaga, mida ütleb tema, et ära usu naisi, kes räägivad armastusest. See on üliõpilaste, koolipoiste ning setukeste amet. Ning mehe amet. Juua ja naerda, muud midagi, vahel ka lüüa rusikaga lauale. ERNA istub mu kõrvale. Tusane ja nukker. Kesköötund on pannud kire põlema, mis paistab terava läikena silmist. Poisil lähevad õitsema moonid kui tardunud verelapid valgel lumel. Pikad sõrmed värisevad närviliselt paikades vastu tahtmist pead. Ka naisteamet on armastada lausub ta tasa pannes pea mu õlale. Eiei, ära räägi, missugune kangelaslikkus istuda vaikival liikumata, tundes armsama soontes vere kiiret hoogu, tunda südamelööke hingamist, rindade jõudsat tõusutunnet, kuis kaotad enda sulades ühte armsamaga. Kuis mängid sõnadega, vaiki, armas ikka vaiki. Olen ju sinu. Otsin hinge sabakud ihu, otsin tuld, aga su huuled on jääkülmad ning sõnad ikka sõnad, kui kõlin tühjas labürindis. Kõrge rind langeb jõuetult kokku, tahab öelda midagi, aga hääl jääb kinni, muutudes aru saamata kõrinaks. Tardununa istub mõne silmapilgul nõutult tõuseb siis nuuksudes ja läheb vaikselt minema. Ta jääb seisatama nagu oodates midagi. Sa lähed, mis pean ma siis tegema? Küsib tasa. Mina ei tea seda. Lausun kurvalt. Miks kutsud siis ka seda? Ei tea ma. Mida siis tead? Et sul on kollane unine nägu toores kirg ning kaks mesis silma. Kaks vesist silma, muud midagi. Sind suudeldes tundub, et suudled, külmapealuud, haisvat vastikut, millest niriseb veri. Sa oled häbematu. Lausub ta vihaselt, joostes minema. Või sedaviisi, Aulik, preili. Noh. Terviseks siis. Ela hästi, samuti kui mina hästi elan ning ära võta neid asju nõnda tõsiselt. Elu on ju mäng ning siis teha teda kurjaks. Terviseks, proua traatmann, sa joo. Aga miks? Kui küsida tohin? Ei maitse. Hea küll, ma katsun juua üksinda. Missugune vallatu rõõm ning rahulolek kõigega. Kogu päeva hulkusin ringi naerdes ja vilistades kui joobunud elust. Missugune rumalus tahta ehitada siia maja, nagu võiks mul üleüldse olla vaikset pesa, kus elaksin rahulikuna läheb päev ja lähed teine ning hinge asub kärsitus. Igatsus härrasTrindbergi restorani järele, mis teen ma naisega, kes on üleliigse pagasi kaasas, sõidad maid ja meresid, aga sind saadavad rasked reisikohvrid, mida sa iialgi ei ava. Üleliigne pagas, muud midagi. Minu amet on elada jumala lahkusest nõnda, kuis juhtub ja võimalik on armastada, kui naine rippumas huultel naerda, kui tal valitud teine ning ikka sedaviisi päevast päeva, päevast päeva, päevast päeva, kuni olen elanud enda tühjaks ja vanaks siis panen sigari suhu. Mu hallpea väriseb kolletanud lehena ja ma kirjutan oma luigelaulu, naisest ja armastusest. Külm tuul puhub läbi katkiste akende mahajäetud majas, kus elan kuningana üle enese. Uitan metsades kõnnin üle väljade ja nurmede paistetud armsalt päikesest. Tulen koju, et rüübata ühest teisest pudelist ning lähen jälle, mis muud, sest hing on mul kooskõlas ümbruse ja inimestega. Nagu oleksin leidnud uue kõhe. Tüdruk tuleb kutsuma mind õhtusöögile, aga ma ei taha süüa, tuleb peremees, tuleb perenaine, aga ma võin anda ainult endise otsuse. No kasvõi klaas piimatükike liha, nii väike väike tükike sealiha tagumisest kintsust. Eitan pahane jumala nimel, mis pärast pahane eiei, armuline proua, seerimine veidi rikkes, aga kõhtu peab inimene hoidma üle kõige. Ning siin on ju ka küllalt õlut, viina ja vein rüppe, kust pudelist tahad, kui tunned janu? Ärge minu pärast mures olge. Suveöö ligineb musta linnuna pekstes tasatiibu. Vaikseks, jääb talu pärast päevaseid toimetamisi nagu uinudes magama. Ainult perenaise toas on veel vilkumas suitsulamp. Seal oodatakse Ermsi. Ah missugune, kenake mõnu on tunda, et elad ja oled ja hingad kesksuveööristikheina lõhna. Ohkeina kuulduvad öökulli karjumised metsas. Hõisates sõidetakse maanteel, hõisk läheneb, ei taha uskuda oma silmi. Pruuno kihutab hobusega õue ning ühes temaga hulk mehi hakkavad vankrist maha hüppama, mis terve igaviku kestab. Nii segamini on nad omavahel läinud. Igal mehel oma paun kaasas vist piduülikonna ja viinaga. Nüüd on küllalt karjutud, hüüab Härms kurjalt. Ärge unustage, et viibite eeskujulikuks talus, kus on haritud inimesed magamiseks ruumi mulle anda ei ole. Ning seda teie ei tahagi. Minge siis kaugemale talust, kuhu lasen viia teile sööki-jooki. Elaguerms kostab vali hüüd, mille järel mehed jõe poole lahkuvad. Errs seisab mõne aja mõttes, võtab siis kaika ja virutab aida katusele. Tule alla Võrukael või sa ei oodanudki mind. Sulane ronib vandudes alla. Rutem, rutem ja nii armas inimene pole just suurt lusti sind oodata. Hüüab hirmsast kärsitult. Siis võtab ta kaika ning läheb saali akna juurde, arvates mind magavat. Mis mehi sa kaasa tõid? Küsin talle vastu minnes. Assina moorin hirmsast viskab kaika puhmasse. Ta sõjakas meeleolu on korraga kadunud. Kurvana vaatab mulle otsa nagu inimene, kellele on antud kanda raske koorem. Väsinud olen lausutud pärast pikka vaheaeg rätsepat kauplused, advokaadid väsitas hirmsasti. Advokaadid imestan mina. Mind huvitas küsimus, missugustel põhjustel võib nõuda lahutust. Siis loodad sa ikka midagi, loodame, papid laulatavad ja advokaadid lahutavad. Kui papil laulatus, nii kerge asi on, miks ei peaks advokaadil lahutamine samuti kerge olema, on ju mõlemad haritud mehed ja üheväärsed võrukaelad. Ja mis nad ütlesid? Kuula ise, siis tead, arvan, et Ernal ometi kord sellest traatmannist küllalt saab. Ning siis pean olema asja kursis. Ja mis osa peavad need mehed mängima, kes sõitsid kaasa? Joodikute osa? Ka tähtis ettevõte? Ei, seda küll mitte. Peremees palus oma tuttavaid linnast kaasa võtta, pidin siis jooksma kõik strindbergid Jakobsoni ning politseid läbi, et mehi üles otsida. Las ka nemad saavad kord juua ja süüa. Ega iga päev pulmi petta. Ermits võtab taskust konjakipudeli ulatades mulle. Joo, lausub ta sõbralikult. Tänan, Bruno. Ega sa minu peale ei pahanda? Pole põhjust. Aga kui oleks, raiskasin sajalise ära, see teeb mu kurvaks. Jumal temaga. Aga Ermsi nagu ei muutu veelgi rõõmsamaks. Otsib sõnu, kuid ei leia. Mis Erna teeb? Küsib ta lõpuks. Küsis mõned korrad sinu järele luiskanerxile. Ah, küsis Errs elavemaks, mida ta ütles? Et sinu ärasõiduga olevat igasugune elavus talust kadunud. Vaata armast last, tema on tubli naine, see on kindel, tema tunneb asja. Nüüd ta on vist kurb küll, et minu asemel saab selle üliõpilase vahenet Bruno Erremms. Olen veidi purjus, räägib Erm sedasi. Seepärast räägin sinuga kui mõistliku aruka inimesega. Pean ütlema sulle, et Erna on saanud mulle armsaks nagu nagu oma tuiksoon. Kogu selle päeva mõtlesin ta peale olles kurb tema saatuse pärast. Siis armastad, kas sina, Ernat, hüüan mõrudusega? Bruno Errs hüppab nõelatuna pingilt vaadates vilkuvad silmil mulle otsa. Ah seda jumalikku narrust, mida sa vahel võid rääkida. Hakkad kui aruka inimesega kõnelema, aga seal, ütleb ta korraga niisuguse rumaluse, mis täidab hinge ääreni täis. Üksi jumal teab, kust sa võtad neid poisikestest sõnu. Haabunult läheb ta minema. Mind vandudes.