Ilmale sündinud hulkujaks elan jumala lahkusest, nõnda kuis juhtub ja võimalik antud ametiks unistada armastada, vaadelda leekidest pilvi, sosistada naisele ilusaid sõnu ning suudelda õrnu huuli ja selline. Ning ei midagi muud, ei midagi muud. Olla elus vaatlejaks, olla laastuks tormis lootes jumala lahkusele. Ainus heasoovlik pilk mööda mineva iluduse poolt ning terveks päevaks nädalaks kuuks on õnne küllalt. Ah missugune amet on see, missugune kenake amet olla juhuse laps? Kuigi ehk vahel on nälg istumas turjal? On päevi, kui istud kodus tusa sõna- ning nukrana, sest miski on sind pahandanud. On ju ikka niisuguseid päevi, kui surm hiilib pimedas toas ringi külmavaatega sind riivates, miski ei paku enam lõbu, isegi hea, pea täis mitte, istud küürus, aga mõtted on rasked ja segased, veri tardub tsoonis. Aga see on möödaminev, kui kevadine nohu. Luksud loksud ning ärkad ühel päeval jälle tervena. Homme kõnnid jälle püstipäi, uulitsail, tundes igas Soonekeses elu hoovavalt impulsse. Missugune kenake amet olla juhuse laps, laululind oksal, kes ei oska endale pesa ehitada. Kunagi ei tea sa narrike, kus viibid homme, mis toob sulle homme. Sõidad daamiga teatrisse uitavad, püksata või pikutad mõnuledes kuski, talu suures toas naeratav päike, põsil. Avansiline. Kuskil kõrvaltoas käiakse varvastel kuskil köhib, vanaldan inimene. Mu seltsimees magab rahuliku ilmega, käed välja sirutatud. On vist vara? Kuulen, kuis veeretatakse vanker õue, kui vannub sulane. Siis astub keegi raskel Sammeltoast välja ning istub vankrisse. Siis veereb vanker õuest välja, maanteele. Panen riidesse ning astun aeda. Pääsud liugleb kõrgel laskudes siis jõeveele. Missugune hulkneid, valge puhulisi linde. Keegi tõmbab ettevaatlikult aida ukse lahti ning hiilib välja. Tõmbab kuue selga ja köidab punase rätiku ümber kaela. Tere. Lausub pois sõbralikult. Peremees sõitis vist linna. Dalai nägu tõmbub naerule. Olete siit talu sulane? Küsin poisilt. Ei ole, vastab ta endise lihtsusega. Olen mudasillalt naabertalust, mina ju mudasilla, Jaan. Ehk olete kuulnud mu nime. Poiss süütab paberossi, vaatab muiates mulle otsa ning läheb minema. Ta vilistab ning hüppab põllurajal, kadudes jõekääru taha. Lähen tagasi tuppa, et äratada eramsi. Kuid ta voodi on tühi. Jumal teab, kuhu on läinud Errs kunstnik Bruno Errs, kes alles mõne minuti eest pikutasin voodis. Kuid ma võin olla mureta, mis Erms teeb, on hästi tehtud. Hiilin uuesti kaeda. Sammun jõe äärde, et kuulata vee mulinat. Hein on alles kastes, aga ma ei hooli sellest. Olen rõõmus, et päike on jälle paistmas. Õrnalt silitades pead. Jälle elan ja hingan ja tunnen oma olemisest lõbu. Jooksen ja hõikan ja lõõritamine vilet. Korraga jään ehmunult seisma. Puhmaste vahelt silmal roosakat, keha läikivat kui vaske. Pikad juuksed ripuvad vees, tekitades laiali valguvaid rõngaid. Naine seisab vees hoides silmi vee juures ning vaadates põhja. Käsi hoiab ta selja taga. Pigistan silmad kinni, pea käib ringi. Herna püüan tasa nagu enesele. Naine tõstab pea, vaatab uudishimulikult ringi, kilkab ning laskub vette. Näen, kuidas ta ujub, kui siug pea veest väljas. Mõne aja pärast tuleb ta minu juurde. Naeratav ja lõbus. Juuksed on ta köitnud valgesse rätti üle õla on visanud päikesevarju. Eksitasin teid, küsin häbelikult. Teadsin, et tulete siia vastata tõsiselt ning ei midagi muud. Alles nüüd märkan, et olen seda naist näinud juba enne kuskil mujal. Need silmad ja see kerge kõnnak on jäänud mul meelde joovastades mind mööda, mina jana silma pilguks. Ehk sammusin uulitsal ning naeratav naine tuli mulle vastu. Ehk istusin kuskil kohvikus, tundes oma otsaesisel kaht uurivat silma. Kus olen ma teid enne näinud, küsin talt. Ei tea vastata punastes ning istub mu kõrvale. Naine vaatleb mind silmapilgu ja naerab. Teid olen ma näinud tihti, räägib ta. Viimane kord kirjanikkude kevadepallil teie istusite kogu õhtu nukralt majatunud klaverile, mis oli teiega siis? Vist armastasin õnnetult. Juhtub ka seda. Kõike juhtub. Ning sagedasti pole olnud aega lugeda. Mäletan ette tõuside lõpuks hakkasite jooma. Klaasi klaasi järel. Mõistusin teie kõrval ning mul oli teist kahju. Miks preili ei tea seda? Vist oli teil nägu nii kollane kui Pierroovul. Ning lõpuks kukkusin põrandale? Ei, seda vist ei juhtunud täiega. Hakkasite midagit deklameerima midagi naise väikesest jalast, kus on naise kirg ja hing, mis keerleb läikival parketil? Ei mäleta kahjuks. Aga mina mäletan, hiilisin juu tõbisena teie järele. Iga teie liigutust tähele pannes oli see halb. Ma ei suuda enam talle otsa vaadata. Nii juhtub minuga ikka. Käin mõistliku inimesena oma teed ning keegi ei tea minust paha rääkida, aga siis tuleb ootamatult keegi ning paneb pillimu suhu. Ning ma olen, kui meelest ära joostes naise järele sajad ning tuhanded võivad minust mööda minna, aga siis tuleb 101. ning mina langen põhja. Jutustage edasi. Kui olite küllalt joonud, läksite minema, viskasite palitu õlgadele ning läksite vilistades minema. Teie ei tuigerdunudki, olgugi et välja minnes krüsanteem maha kukkus nagu kellelegi vabandades kergitasite mütsi ning laususite head ööd kellele mitte kellelegi üksi, mina seisin lähedal. Aga teie ei näinud mind. Eesel, teie, muidugi mina, teid pidin ma nägema, sest teid oleksin ma tahtnud näha rohkem kui seda, keda armastasite. Ah, see oli ju ainult tuulispea proua, kes käib tantsijana läbi ilma naine, kelle isu lõkkel, kuni ta on põlenud tuhaks, kuni ta silmaalused on läinud siniseks. Enese teadmata võtan Erna käe suudeldes seda. Naine kisub käe tagasi, kuid jääb hellaks. Mingisugune paitav õrnus on ta silmis ning huultel jõuetu naeratus. See on andumus, kui jõud kaob ning ta lausub huulevärinal. Rääkige midagi. Pigistab silmad kinni, lausudes tasemeni, räägi midagi. Võtan ta pea ning suudlen ta huuli värisedes nihkute lähemale, nagu laps, kel on külm, suudlen ta silmi, ta põski ta huuli. Nüüd räägin, ma nüüd räägitsa, pastab, kujunes, millest ma räägin. Kõigest vastab ta naeratades. Kas mitte sellest valgest pilvest või sellestki liblika stree kohal. Sul on õigus, ütlen, räägin nüüd kõigest. Naerab õnnelikuna hoides peadmas üles. Ootasin seda tundi juba ammu lausuta kui palavikus. Teadsin, et kordlana nisu kõrval teadsin seda juba siis, kui sa kurvana klaveri juures istusid ning siis jooma läksid. Ma nägin sind ju tihti linnas ning ikka tuli mul meelde see tantsiv jalg läikival parketil, millest saab kirjanikkude pallil deklareerisid. Miks see naise hing on ju tantsiv jalg. Äkki suudleb ta mind ning hüppab püsti. Siis vaatleb mind ning langeb, kui joobnud mu kõrvale meeletu andu, õrn. Kenake amet armastada naist. Kenake amet pikutada sirelipõõsa all ning vaadates roosakaid õisi vastu, sinetavad taevast, armastada naist. Hirvena jookseb ta minema, kilkab ja huikab ning tuleb siis tagasi vaiksena andumus igas Soonekeses. Sa armastad mind. Jääb kartlikult kuulatama, lapse tõsidus silmis. Sa ei mängi minuga. Erms käib tõsisena õuel sõimates üht ja teist. Tal on vist praegu selline õigus, mida tarvitab hoolega. Kuid mis on mull tegemist Termsiga, ta askelduste ja sõimuga. ERNA istub mu kõrval, vaatab mulle silma ning küsib. Kes oli enne mind. Ei, ei räägi, ütleb ta jonnakalt. Kuid ma panen käe ta huultele ning lausun. Vaiki, vaiki. Meie ei räägi sellest. Ei meiei, räägi sellest. Nüüd oled sina, aga kes enne sind oli, seda ei mäleta ma tõesti mitte. Mis sinna parata, et veab. Kogu eluaeg ei ole vedanud. Aga ühel ilusal päeval ärgates märkad imestades, et odavus taevas seisab teistpidi ning sul hakkab vedama. See on niisugune imelik asi, mida võib seletada nii ja teisiti. Saad korraga kena naise ning temaga tulevad kaasa suured varandused. Talu kogu inventariga metsad ja põllud ning mõned kümned tuhanded puhtas rahas. Ning ühel ilusal päeval hakkad valitsema naise ja varanduse üle, kui väike parun, jättes jumalaga härrastrindbergi ja ta kuulsa restoraniga. Tõesti, sedaviisi võib minust veel korralik inimene saada, ainult habet tarvis kasvatada, siis on kõik kõige paremas korras. Siia Metsanurka ehitan endale väikesel lossi ning suure keldri igasuguste veinide ja viinadega. Siis võin paluda üht ja teist külla, et tal asuks kadedus rinda endise hulkuyamoorini vastu. Ning päikest on siin metsanurgas küllalt. Tõesti oli aeg endale ehitada pesa, viimane aeg käisid mõtete maailmas ringi ning igaühel oli õigus astuda su varvaste peale. Olid laululind lendamas oksalt oksale, kelle peale peeti jahti ning kelle üle irvitati nii tihti. Nüüd on asjad paranemas. Jumalale tänu. Nüüd võid teha tähtsa näo ette ning lasta oma kätt suudelda. Nagu väike parun, kes tunneb varanduse väärtust. Nii unistades laman Lepal hirnumisena kostab Ermsi hääl, kes talitab särgi väel õues. Tema on ju nüüd asjamees, esimene viiul siinses talus, kelle käske täidetakse karvapealt. Peremehe äraolekul on ta selle ausa ameti jänesele võtnud ergutatud perenaisest. Mõlemad sosistavad kavalalt hauvad kahtlasi plaane ning on ikka koos. Kuhu ka ei läheks. Errs perenaine jookseb talle järele. Alandlik, heatahtlik, õnnelik. Täna saadame Juhani sepa juurde, lausub Härms. Ning perenaine juba hõikab. Juhan, käi sepa juurde. Juhan uriseb, aga teha pole midagi. Errs ei armasta vasturääkimist, sest tema on ju nüüd suur asjameesperemees talus, kelle käsku peab täitma. Tal on see üsna väike asi, võtta poisil turjast ja anda parajasse paika võmakaid. Kui siin kord peremeheks saan, võtan Ermsi vanemaks sulaseks. Tema oskab pidada korda ning tal on tahtmist töötada kolme eest. Las teeb hobusena tööd ning korjab vill kätele. Jõuluks kingin talle hoolsuse eest naela, lehttubakat ja uue vaskse kaanega piibu. Suitsetad terviseks, armas mees. Lausun talle sõbralikult, sest ta peab teadma, et ma ei ole kitsi ega ihnuskoi. Sammun talu poole. Joostes tuleb Errs vastu punane vihast ja tööst. Laiskled küsib ta seisatades. Laisklen, vastan süütult. Muud ametit pole. Jumalale tänu pole mina murdku kas või kaelaluu, aga tema laiskled, ilus kord selles majas, seda peab ütlema. Sul on ehk kõrvalised huvid. Errs vaatab mulle teravalt otsa, nagu uurides mu mõtteid. Arvad, küsib ta sõbralikumalt toetudes aiale. Seda näeb ju igaüks, mida näeb igaüks, et saab perenaisega. Kas sa pead suupuupea niisugune? Hüüab Errs vihaselt vahele, et sul seda arukest natukenegi pole. On siis mul perenaisega midagi olnud, ütle avalikult, kui sõber sõbrale on mul temaga midagi olnud, mis ehk rahva silmis oleks kahtlane? Ei ole, vastan omakorda punastades. Miks sa siis kohe kaagutad? Pigista silmad kinni, vaiki, sest mis juba Erms teeb, on hästi tehtud. See on vist juba vastu vaidlemata, kindel. ERMis istub kivile millegi üle järele mõeldes. Ta käed on tööst tursunud, sinised sooned nahal. Vaatab mulle mõne silmapilgu otsa. Küsib uurivalt. Ka sinul vist on siin mõned väikesed kõrvalhuvid. Missugused, küsin kohkudes. Ära kohku midagi, pead ju niikuinii suu puhtaks pühkima. Arvel Erna mängib sinuga. Nüüd on aeg minul lokku lüüa. Missugune rumal arvamine ERNA mängib minuga? Võib siis naine mängida minuga lamaskledes alandlikuna mu jalgade ees ning otsides ahnena mu huuli ihu värisedes haavalehena. Ka Errs võib lausuda rumalust, andku issand, see patalle vaesele andeks. Sinu jutt on rumal, lausun vihaselt. Minu jutt on rumal ka siis, kui ütlen, et Ernal on paari nädala pärast pulmad ning kellega arvad mõnuleda sinuga. Hirmsast tõuseb ning sosistab saladust. Üliõpilase traatmanniga Oscartraatmanniga. Miks sa ei naera pagana pihta, sest on jumal andnud sellele mehele kaunis kenakese nime. Kraatmann. Hirnumisena kostab Hermesi naer. Aga see rõõmustab mind vähe. Kui tumedaks jäi korraga päike, kui väsinult lendavad varesed Ülenurme, kes rääkis, küsin vaikselt. Perenaine ikka, kes muidki asju on rääkinud, vastab Emms naerust toibudes. Eks minulgi olnud väike lootus saada siin peremeheks, aga nüüd ei tule sellest asjast midagi välja. Kurvad on meie asiaat, seda võime mõlemad tunnistada. Mida siis teha, küsin ahastavalt. Süüa, juua ning minna. Ja muud midagi. Pagana poiss, nagu sellest juba küllalt poleks või on sul midagi puudunud, mille järele hing simustas. Oled söönud ja laiselnud ning nüüd oleks aeg kord minema minna või tahad lahkumiseks veel midagi, ehk tahad lõunaks seda kuke, kes kaagutab seal kanana partide keskel, ütle sõber, seda lõbu võid enesele lubada. Ning vastust ootamata astub Errs lauda poole, kus tüdrukud on omavahelises tülis. Mis laisklemine, son. Käratab Errs vihaselt. Niisuguste teenijatega lähed talu varsti haamri alla. Minge kähku ja püüdke see kukk seal kinni, see tuleb praadida härramoorinile lõunaks. See jokk, meil ainuke kukk, kuidas nüüd teda tohib tappa? Hüüab üks väike tüdruk vahele. Mul pole tarvis kaks korda käskida, lausub Errs vihast punane tüdruk läheb perenaise juurde. Härra käskinud kukke tappa. Mihklit hüüavad nad seda kukemunaks. Mihkliks on siis võimalik, et perenaine lubab säärasel tembul sündida. On härra Errs käskinud, siis tehke seda, vastab perenaine. Sammun uuesti metsa poole. Kurb ning õnnetu. Siia ei ehitama, mitte maja. Siia tallu ei võttama mitte Ermsi vanemaks sulaseks. Olen võõras siin, lind lennul oksalt oksale. Mu jalg ei astu neid radu, mu kõrvad ei kuule tuule kaebliku vingumist väljadel. Silma ei rõõmustada, asudelenud sinises õhus. Hea küll, katsume läbi ajada ilma majata, pääsudeta ning naiseta. Lähme, Hernits, mis on meil siin teha, mis lõbu sul on tülitseda sulastega, rühmata tööd, olla perenaisele meele järele. Naine on meid petnud, meid naernud. Naisel pole armastust, pole tuld. Naisel on toores kirge ning kaks vesist silma, kaks vesist silma, muud midagi. Näed Erms, seda setud sõitmas lõbusena talust tallu. Anna talle rubla, las vaadata järele, kas on kuskil leida armastust? Sul pole lahtist raha, hea küll, rublane mina, sest ma pole kitsi ega ihnuskoi. Ning setu sõidab vilistades päevad ja kuud, aga tuleb tagasi kurvana. Vabandust, palub ta meilt, sest armastust ta ei leidnud. Nartsusid oli, lambanahk oli katkisi, kalosse oli roostetanud, rauda ja näritud, konte ka, aga armastust polnud. Ning tundes kaasa meie nukrusele lauset. Ehk võtate härrad selle asemel seepi, lükatit liikuvat, sahhariini kausse. Sa ei taha hirmsast lükatit, sahhariini ka mitte. Hea küll, siis rändame edasi, sest armastust ta ei leidnud. Kollane unine nägu, toores kirg ning kaks vesist silma. Kaks vesist Silva muud ei midagi ning sellisena elab ta oma elu minnes tantsivana läbi maailma. Sa jooksed Hähkidest järele, arvates leidvat temas hinge. Su jalus on vanal reuma, aga jooksed siiski talle järele kui tsirkusetola lõbustades teisi. Nii kui lõpuks don lamamas su rinnal näed kohkudes toorest kirge ning kaht vesist silma. Ära ole ometi nii naiivne, unistav noormees. Tee üht ning teed teist, aga ära ole naisele tolaks, mis on rumala maid, ameteid, ilmast, Loe parem piiblit ning söö juustu. See on siiski veidi targem kui joosta reumavalus kahe vesisest silma järele. Istun leppade alla rohule valged liblikad lendavad mu ümber ning punased lilled õitsevad niidul täis Pirisevaid, sääski ja putukaid. Kaua vaatlen nende askeldusi, olles kurb ning tusane. Kui tühi on siiski see maailm. Ning pime ja õudne, kui koobas. Mäenõlval künnab sulane kummardunud Loogana üle adra. Ta pikk piits keerleb õhus langedes plaksuvalt hobuse turjale. Unistad, kuulen hõiskavad häält enda kõrval. Sajatan, keda mu ees seisab Erna. Lõbus ja kena. Sind. Ta hääl katkeb keelena värisedes. Nägu on tõsine, silmad suurenevad. Vaikselt istub mu kõrvale pannes käed mu põlvile. Miks? Küsib ta tasa unistavalt vaadates mulle silma. Olen sind millegagi pahandanud. Räägi. Paneb peamus sülle. Süütu. Tõsine. Kuna see on su pulmad, küsin kahe nädala pärast, lausub ta. Ei, polegi nii palju. 10 päeva pärast. Tänasest jääb 10 päeva. Sa räägid sellest nii rahulikult, ütlen külmalt, lükates ta pea kõrvale. Miks mitte, küsib ta imestavana. Sa ei armasta mind, lausun nukrana. Naise nägu lööb särama ning ta suudleb mu silmi lausudes lõbusena ikka ikka ikka. Mind armastades ei võiks teha pulmi teisega. Berna hüppab naerdes püsti, lausudes vallatult. Oh sa rumal, sa rumal minna mehele ning armastada. Need on ometi kaks eri asja, eks ole, on põhjusin, miks ma mehele lähen. Kuid see on sulle kõrvaline asi. Sinu asi on armastada, mind, suudelda mind kaisutada, mind on sellest vähe. Ning vastust ootamata hüppab mu juurde rippudes vallatult mu huultel. Ning sel silmapilgul unustan pulmad ja tusa. Võtan ta kätele ning imendav huulil lõpmatuseni. Kaua. Kündja sulane on üsna meie lähedal, ei jõudnud, aga ta ei märka meid. Oh, kui ta märkaks meid, kui ta märkaks, meid, mõtlen joobununa, näeks, kuidas hoian naist kätel laastuna kerget lapsena vallatut. Kes on aga traatmann, küsin korraga. Traatmann kordata ning mõtleb, kaua. Ei tea vastata tõsiselt. Tund hiljem sammume talu poole. Erna jookseb mu ees ning maastunda järele naerdes. Errs istub perenaisega aida ees millegi üle tõsiselt rääkides. Ning kui meie oleme nende lähedale jõudnud, näitab Erms talu poole, nagu tahaks öelda. Mine söö oma mihklit ning ära sega mõistlikke inimesi.